pühapäev, veebruar 02, 2014

33/365 - Sibulapiim

Kui eelmises postis juba alustasin veidrate tervendamisvõtete kirjeldamist, siis samal lainel jätkan.
Sest veelkord - ma olen terve elu natuke massist erinev olnud :D Mitmes mõttes...

Igatahes, sibulapiim siis.
Noorena, kui haige olin, ei tahtnud ma igasugu apteegisodi tarbida. Siiamaani ei taha. No ei ole mul seda soolikat, ei ole. Olen alati eelistanud miskit söögilaualt või metsast kokku segada.

Kui lapsena haige olin, oli mul üks lemmikjook, mis tõepoolest tervendas:
Kuum piim, mille sisse on pandud hunnik sibularattaid (soovi korras purustada sisse ka küüslauku), need siis piima sees ära leotatud ja tambitud, et mahl korralikult eralduks, hunnik mett peale ja segu nii kuumalt ära juua kui võimalik.
Kõlab päris rõvedalt, kui mõttega lugeda. Samas maitses see mulle hullupööra ja võisin seda ikka kohe palju juua. Emale kindlasti tegi rõõmu, et ei peagi last ravimit jooma sundima vaid lahmib täitsa vabatahtlikult :)

Veel imelikum on see, et mul hakkasid nüüd neelud käima...