Sellest ma juba kirjutasin, kuidas kõrvad enesele ehteid võimaldavad augukesed said.
Lisaks neile kahele klassikalisele mulgule kõrvades olen aga veel kahel korral end augustada lasknud.
Üks kord suht tavapärane naba ja üks kord oluliselt intiimsem paik.
Kuidagi on aga nii, et enese augustada laskmine on seotud millegi ületada püüdmisega.
Kõrvad vajasid auke pimedusehirmuga võitlemiseks, teised kaks aga lahkuminekutega toimetulemiseks.
Nabasse lasin ehte paigaldada siis, kui oli kokku lepitud, et vot nüüd on laialiminek hirmsuurest tundest. Otsustasin, et valu hinges on vaja uputada valusse kehas ja lasin naba augustada.
Millegipärast too suhe aga jätkus peale seda veel aastaid. Kokku-lahku-kokku-lahku. Koos ei saanud kuidagi, eraldi samuti mitte. Füüsiline tunne oli lihtsalt hullupööra tugev :D
Ma ei tea, mitu korda me üritasime lõpetada. Väga palju kordi igatahes. Lõpuks tegi elu omad korrektuurid ja oli aeg kummalgi oma rada mööda valitud suunas minna.
Ühel me viimastest kohumistest (vedelesime kuskil järjekordses spaas mullivannis) küsis V ootamatult: "Kas mina olen sinu mr Big?" :D:D:D Tänaseks oleme mõlemad eludega ilusasti edasi läinud, mõlemal omad pered ja tegemised-toimetamised ja rõõmud-mured :)
Rõnga nabast eemaldasin aga siis, kui kõht Väikemeest oodates kosuma hakkas.
Tagasi pannud ei ole. Usutavasti ei pane ka.
Teise rõnga lasin siis paigaldada, kui R mulle väga-väga haiget tegi ja ta kukele saatsin. Taaskord sama teema - valu hinges vaja lämmatada valuga kehas.
Ja taaskord ei olnud see suhe omadega päriselt õhtal. Seda küll pigem seetõttu, et R hakkas hirmsasti tiirutama ja minus tõstsid pead korraga nii hoolimine kui julmus.
Hoolides lootsin, et ehk olen piisavalt unustaja, et mu tunnetele haiget tegemine ajas ähmastuks ja suudan suhtega normaalselt edasi minna. Julm mina aga tahtis kättemaksu - pikka ja põhjalikku. Pikka-pikka mängimist, nagu kass hiirega. Küüned sisse ja pehme pai, küüned välja ja jumalt lihasse.
Ma ei teadnud, et ma selline võin olla. Mängur... Ja seda nautida... Nautida enesele näiliselt lähedale laskmist ja seejärel tulla lagedale millegi sellisega, millega teine kohe kuidagi toime tulla ei oska.
Aga see mäng sai ka lõpuks otsa. See ei ole mina ja ma vajan elus palju enamat, kui kellegagi mängimine. Ja... ma ikkagi ei suuda unustada ja leppida, sry.
See rõngas kadus pildilt sünnitusmajas, ämmaka abiga. Pakkus, et paneb pärast tagasi, kuid otsustasin, et ka sellel rõngal on elu elatud ja roll täidetud.
Loodan väga, et vajadust end augustada enam ei tule :)
Lisaks neile kahele klassikalisele mulgule kõrvades olen aga veel kahel korral end augustada lasknud.
Üks kord suht tavapärane naba ja üks kord oluliselt intiimsem paik.
Kuidagi on aga nii, et enese augustada laskmine on seotud millegi ületada püüdmisega.
Kõrvad vajasid auke pimedusehirmuga võitlemiseks, teised kaks aga lahkuminekutega toimetulemiseks.
Nabasse lasin ehte paigaldada siis, kui oli kokku lepitud, et vot nüüd on laialiminek hirmsuurest tundest. Otsustasin, et valu hinges on vaja uputada valusse kehas ja lasin naba augustada.
Millegipärast too suhe aga jätkus peale seda veel aastaid. Kokku-lahku-kokku-lahku. Koos ei saanud kuidagi, eraldi samuti mitte. Füüsiline tunne oli lihtsalt hullupööra tugev :D
Ma ei tea, mitu korda me üritasime lõpetada. Väga palju kordi igatahes. Lõpuks tegi elu omad korrektuurid ja oli aeg kummalgi oma rada mööda valitud suunas minna.
Ühel me viimastest kohumistest (vedelesime kuskil järjekordses spaas mullivannis) küsis V ootamatult: "Kas mina olen sinu mr Big?" :D:D:D Tänaseks oleme mõlemad eludega ilusasti edasi läinud, mõlemal omad pered ja tegemised-toimetamised ja rõõmud-mured :)
Rõnga nabast eemaldasin aga siis, kui kõht Väikemeest oodates kosuma hakkas.
Tagasi pannud ei ole. Usutavasti ei pane ka.
Teise rõnga lasin siis paigaldada, kui R mulle väga-väga haiget tegi ja ta kukele saatsin. Taaskord sama teema - valu hinges vaja lämmatada valuga kehas.
Ja taaskord ei olnud see suhe omadega päriselt õhtal. Seda küll pigem seetõttu, et R hakkas hirmsasti tiirutama ja minus tõstsid pead korraga nii hoolimine kui julmus.
Hoolides lootsin, et ehk olen piisavalt unustaja, et mu tunnetele haiget tegemine ajas ähmastuks ja suudan suhtega normaalselt edasi minna. Julm mina aga tahtis kättemaksu - pikka ja põhjalikku. Pikka-pikka mängimist, nagu kass hiirega. Küüned sisse ja pehme pai, küüned välja ja jumalt lihasse.
Ma ei teadnud, et ma selline võin olla. Mängur... Ja seda nautida... Nautida enesele näiliselt lähedale laskmist ja seejärel tulla lagedale millegi sellisega, millega teine kohe kuidagi toime tulla ei oska.
Aga see mäng sai ka lõpuks otsa. See ei ole mina ja ma vajan elus palju enamat, kui kellegagi mängimine. Ja... ma ikkagi ei suuda unustada ja leppida, sry.
See rõngas kadus pildilt sünnitusmajas, ämmaka abiga. Pakkus, et paneb pärast tagasi, kuid otsustasin, et ka sellel rõngal on elu elatud ja roll täidetud.
Loodan väga, et vajadust end augustada enam ei tule :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar