Pühapäev, juuni 22, 2008

Nädalavahe mullid


Eelmine nädalavahe algas reedel suvepäevadega.

Alustuseks orienteerusin läbi Aegviidu Väike-Maarja lähistele (pole never enne Aegviidus ega Väike-Maarjas käinud). Mul ei olnud õrna aimugi, et Aegviidu niivõrd armas koht on!
Kaart põlvedel, jõudsin kohale täpselt ja eksirännakuteta.

Nagu ikka, algas asi spordiga. Kuna võistkonnad loositi suvaliselt, tekkis enne võrkpalli loll olukord, kus meil ei olnud 6-te mängijat kusagilt võtta. Ma siis nõustusin esimest korda elus võrkpalli mängima. Ei tea miskit reeglitest, kogemus biig fät ziirõu ja nii ma siis koos kogenumatega väljakule läksin.

Tõsiseks üllatuseks me mängu võitsime. Ega minust tolles mängus kasu olnud. Palli eest küll ära ei põgenenud, kuid ühtki punkti ma ka meile ei toonud. Ainult andsin endast oleneva palli tõrjumisel.

Ühe lolli vea tegin ka, mida ise endale ei andestanud, kuigi teised lohutasid, et üritada ju tuli. Nimelt servis vastaspool nii, et pall läks meil üle otsajoone, kuid mina suure hurraaga juba hüppasin ja üritasin tõrjuda, kuid kuna see ebaõnnestus, siis läks ju pall välja minu puutest.
Aga igal juhul alagrupis saime võidu.

Finaalis olid meil juba tugevamad vastased ja väääga tasavägine mäng. Servimine ei tulnud mul kohe kuidagi välja, läbi häda pall üle võrgu libises...:( Siiski suutsin tolles mängus ka mina meile punkti tuua:D Jee!
Igatahes kokkuvõttes võitsime kogu turniiri:DDD Tõsine hämming, eriti kui arvestada, et meie võistkonnas oli üks mängija (mina) heal juhul veerandi eest.
Enam ma ei pelga võrku mängida. Ok, käekondid said küll vatti ja käed olid punased, kuid see läheb ju üle:)

Teisel meeskondlikul võistlusel sain oma eelmist kehva sooritust heastada, kuna enne viimast ala olime 4-st võistkonnast väga tugevalt viimased ja mina ankrumehena tõin meile võidu:D Jube uhke:)
Seega kolmest võistkondlikust alast võitsime kaks:)

Individuaalaladel mul nii hästi ei läinud. Mulle küll meeldib hirmsasti laskmine, kuid kuidagi ei suutnud võistelda tüüpidega, kes eranditult iga lasuga märgi maha said. Arenguruumi jagub.

Millegipärast ei tahtnud üldse alkot tarbida. Alates kella 12-st päeval kuni õhtuhämarikuni lasin enesele kallata vaid 1,5 topsi õlut. Küll aga mekkisid head 2 siga, keda oli päev otsa metsa all vardas küpsetatud.

Õhtul hiljem tuli veelkord esile astuda. Nimelt hõigati võistkondade kaptenid lavale, et korra veel meeskonna eest seista. Läksin minagi halba aimamata.
Nii me siis seisame seal, 3 meest ja mina, ning ootame, mida teha. Võtsin vabalt, kuna mida ma ikka meeste vastu saan.

Ulatatakse meile õlletopsid. Krt, võistlevat liiget enam vahetada ka ei saa. Et siis mina ja 3 meest hakkame võistu õlut jooma???
Lisaks tuuakse kõigile imepeenikesed kõrred. Sellised pehmed ja väljanägemiselt nagu lõngajupid. Ja käsu peale hakkame kõik läbi selle õlut sisse imema.

Olen oma kaotuses täiesti veendunud, kuid alla ka ei anna. Nii ma siis imen seda õlut ja lõpuks näitan tühja topsi. Ja vaatan, et meestel endiselt silmad pingutusest punnis. Oma minut läks kindlasti, enne kui järgmine lõpetas.
Nemad siis ei suuda kuidagimoodi aru saada kuidas ma nii kiiresti lõpetasin. Mina jälle ei saa aru mida nad niikaua tegid. Igatahes taaskordne võit meie võistkonnale:D

Kaasvõistlejad-mehed hakkasid õllesena veidike nabaaluse nalja poole sihtima seoses minu võiduga ja üritasid vaikselt nokkima hakkata. Kuna ma ei viitsinud teemat edasi arendada, otsustasin neilt nende relvad käest võtta ja teatasin, et "juhul, kui me kõik neli oleme heteroseksuaalsed, ei tohiks minu võit ju kellelegi üllatusena tulla, või mis?".
Väga kenad napsuklaasid võitsin selle etteastega:)
Pärast võistlust käisin alkomeetrisse puhumas, et näha mis toimub. 0,2 oli.

Edasi algas tants ja trall. Hull värk milline tantsulembene rahvas! Karglesime kaua-kaua.
Järjest hakkasid kodanikud ära magama pugema. Lõpuks lõpetas ka bänd ja hakkas pille kotti toppima. Me ühe tüübiga jäime endiselt hõljuma. Lihtsalt juttu jätkus kauemaks. Üritas minusse romantikuvaimu süstida, kuid ma kuidagi ei võtnud vedu ja veensin teda elu praktilisuses. Ja ei, mingil juhul ei olnud see midagi mille peale kulmu kergitada. Töökaaslased on isiklikus teemas minu jaoks tabu ja see oli lihtsalt mõlemapoolne kerge lollitamine, millest mõlemad täiesti teadlikud olid. Lihtsalt vahva oli seal muusikavabal laval valges varahommikus kõrvus helisevate nootide mõjul hõljuda.

Lõpuks sikutati meidki laua taha jutumulli veeretama. Ma endiselt ei tahtnud juua ja nii kujunesin kaineks autojuhiks. Nimelt oli kohapeal võimalus telkida, kuid veidi eemal saime linade vahele pugeda. Nii ma siis alkomeetrisse nulli puhununa rooli istusin ja ülejäänud rahvagi linade vahele viisin.

Hommikusöök söödud, jätsin rahvaga hüvasti ja orienteerusin Albusse. Seal lähedal algas mu teise päeva üritus - kanuumatk Kojarahvaga. Albusse viis mind mu alati aus kaaslane maanteekaart, edasi läks aga keeruliseks. Helistasin meie matka korraldajale ja tema juhiste järgi veeresin totaalsesse metsa. Kümnete kilomeetrite viisi ilma sihtmärkideta metsavaheteid Kõrvemaal, kuid pärast mitmeid kõnesid ja eksimispaanikaid jõudsin õnnelikult M-i koduõuele.

Kanuud laeti järelhaagisele ning sõitsime Valgejõele. Jõgi oli suhteliselt madal, kuiv aeg. Palju oli kobraste poolt langetatud puid, mistõttu tuli kanuud nõksutada üle vees lebavate rontide, manööverdada end okste vahel läbi või tillukese augu olemasolul visata end kanuu põhja pikali ja venitada end puu alt läbi. Paaril korral tuli ka kaldale ronida, kanuu järsust servast üles sikutada ja teiselt poolt takistust taas vette laskuda.

Poole sõitmise pealt hakkas vihma sadama. Õnneks oli soe ja märg olemine ei seganud:)Randusime ning kaldal ootas meid supp võileibadega. Peale kerede laadimist suundusime rabamatkale. Kaasas oli meil eluaegne jääger V, kes rääkis looduses pesitsevast.

Rabas koperdatud, suundusime taas M-i juurde koju, kus tema kaasa meile ülimaitsvat õhtusööki valmistas. Hästi armas elamine on neil, pole miskit öelda:)

V siis rääkis meile terve õhtu erinevatest loomadest ja meil olid suud ikka päris ammuli. Esitasime lõputult küsimusi ja kõigele oskas ta nii haaravalt vastata, et lummus ei saanud kuidagi otsa. Tegi meile ka viktoriini. Pidime tundma erinevate loomade nahkasid, kolpasid, kakat, sarvi ja hääli. No nii ülihaarav oli, et lihtsalt ei ole sõnu.

V. ilvese nahaga

Kesköö paiku hakkasin koju liikuma, kuna taas ei olnud alkoholi tarbinud ja eelmise päeva-öö väsimus oli nii sees, et pidutsema jääda ei jaksanud.

Selline aktiivne nädalavahetus siis. Igas mõttes igati õnnestunud vahvad ettevõtmised super kaaslastega. Aga koju magama jõuda oli ikka niiiii hea tunne:)

Hundi kaka, kes on just kopra nahka pannud

Peeniseluud. Kõige suurem on hundi oma

Endine hunt

Neljapäev, juuni 19, 2008

Viiekas


Loobitakse siin kinnastega. Vastu vahtimist virutasid Tirtsikas ja Tualetiotsija. Tuleb siis ära teha:)

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Olin 20-aastane juuratudeng ja ikka veel armunud peale 1,5-aastast kooselu tänasesse eksabikaasasse. Väärib mainimist, kuna olen kiirelt jahtuvate tunnetega enamasti.

Tollal reisisime hästi palju mööda Euroopat (noored inimesed tahtsid reisida, kuid kuna raha polnud, tuli ise reise korraldada ja tasuta kaasa sõita), kõige sagedamini sai viibitud ja elu totaalselt nauditud Prahas (olen ikka maininud, et seal olen käinud vist rohkem kui Tartus).

Võis olla too suvi kui ma õppisin veini jooma. Või siis juhtus see hiljem.
Ma nimelt olin selline kiiksuga laps, kes ei joonud limonaadigi, liiga kange oli mulle. Alko käis minust suure kaarega mööda terve nooruse. Sagedastel Prantsusmaa-reisidel ma lõpuks 20+ aastaselt hakkasin tilkhaaval veini manustama ja nüüd ei saa enam pidama:D
Pikka aega oli vein ainus tarbitav, järgmine oluline meesolevus aga õpetas lisaks ka õllejoomise selgeks:)

Seega, kui mulle miskit pakkuda tahate, siis sobivad vein, õlu, päris siider, coolerid ja greibised või sidrunised/kaktusesed zip'id. Mingit magusat vedelikku ärge mu nina all lehvitage. Mõni hea vahuvein sobib ka, šampanja aga kindlasti. Ja purju ärge mind joota üritage - ma ei joo nii palju never. Seda on juhtunud noorusrumalusest tingituna 3x elus ja täiesti piisab.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
  • Loobuda 6-8-st kilost naiseilust ehk pekist. Ei huvita mind need kurvid. Kui indeks on alakaalu ja normkaalu piiril, on minu rahulolu oma kehaga suurim:) Tahtsin panna 10, kuid siis ma nägevat välja kui kronu. Samas - midagi selle nimel ette võtta ka ei viitsi, kuna tänaval käies veel silma ei riiva ja meesolevus väidab end sillas olevat...
  • Jätkata motolubade tegemist, mis möödunud aastal peale reisi alanud kopsuviiruse tõttu pooleli jäi
  • Soetada enesele oma maitse järgi oma pesa ja pisut peret sinna sisse
  • Saada kooliga ühele poole
  • Võimaluse avanedes Saaremaale tagasi kolida. Teine variant oleks Prantsusmaa
3. Lemmiksnäkid?

Valgehallitusjuust, sinihallitusjuust, india pähkel jogurtis, pistaatsia pähkel, R-i valmistatud lavaširullid (nende peale on tal tõeliselt annet), beebiporgand

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Ma eeldan, et siin ei ole juttu ühest miljonist, kuna selliseid miljonäre on terve Eesti täis. Räägime ikka sellisest miljonärist, kes saab rahaga ka muud ette võtta peale kodulaenu osalise tagasimaksmise. Hmm...:
  • Mõnus pesa. Mitte mingi Lollideküla villa, pigem selline armas ja hubane kodu, kus ruutmeetrite peale ära ei eksi
  • Rahuldaks veidike nende inimeste vajadusi, kes minu suhtes on olnud terve aeg täiesti ennastohverdavad ehk siis mind igati toetanud ja mitte midagi selle eest vastu tahtnud (pereliikmed + elukaaslane + eksabikaasa oma perega + eksämm-äi), lisaks teeks neile mõne üllatuse millest nad on unistanud
  • Käiks Islandil ära. Muidugi mujal reisiks ka ja soojas lebaks ohtralt. Ja nt kelgukoertega Põhjapoolusele võiks üks tippretki olla
  • Teeks kaks kuni neli last ja looks omaenda pisikese ettevõtte
  • Uued hambad. Sahtel tühjaks ja täislaks uusi asemele
  • Mootorratas ja ehk ka uus auto
  • Investeeriks veel sündimata laste tulevikku ja looks ristipojale fondi, et täiskasvanuellu oleks tugevam tunne astuda
  • Saaremaal oma mereäärsele maalapile püstitaks kadakate vahele 2-korruselise tahumata palkidest onni, kus teisel korrusel on klaassein vastu mäslevat merd. Vana maja varemed on üsna mere lähedal ja nende peale tohib ehitada;) Kuigi muidu kaitseala. Vähemasti ei tule sinna naabreid. See saaks kohaks, kuhu maailma eest peitu pugeda ja ka suvesid/jõulusid veeta

Tegelikult ei olegi ju ebareaalsed unistused.

5. Kohad, kus oled elanud?

Kuressaare -> Viimsi -> Tallinn.

No mina ei tea keda peedistada (käsk oli 5-6). Eriti keeruliseks teeb asja, et ei mäleta kes on kusagil maininud, et ei talu neid ketitamisi.

Pakuks siis huupi Jääraplika, Libahunt, Tanza, Mariliis, Soodomakomorra? Juhul, kui Babajagaa ei olnud üks neist ketivihkajatest, siis äkki vaevub kah oma krehvtisel moel valgustama:) Kohustust ei hakka kellelegi panema, kuid vastuseid lugeda sooviks küll:)

Esmaspäev, juuni 16, 2008

Photoshopi disaasterid

Teame ju kõik, kuidas ajakirjades tehakse inimesi ilusamakas ja meid komplekside käes vaevlevamaks, kuid vahel jääb ka ilutegijatel ühtteist märkamata.

Mingi kogus neist siis riburodu allpool.
Pealkirja all on link, kui rohkem vaadata tahad:)

Kuhu said Heidi Klum'i nibud?

Selline kirg, et aed nende läheduses on murdunud...

Beyoncé moondub ämbliknaiseks. Esialgu omab kolme kätt


Proportsionaalne...


Äge soeng, mis?

Modellid on teadagi kõhnad, kuid nii äranäritud jalaga siis?

Kes on tema kummituslik kaaslane?
Ämblikmehed lähevad aina enam moodi
Kummitused platsil!
See pole käsi, see on lest

Tähelepanu käele...
Jälle üks käsi vedeleb niisama
Peata pallur
Nibud, uuu!!!
Ilma alalõuata ei ole ilus naerda
Ainsad helbed mis teevad kõhu valgeks


Igaüks ei ole ikka Julia Roberts
Silmavalged ja see üks pupill - spuuki!
Kas unustas nägu päevitada?
Kolmikud

Paistab, et 2-jalgsed modellid on otsa saanud
Kelle vari see küll on?

Ma ju ütlesin, et ainult minuga juhtub!


Kui Sipsik nädalavahetuse hiigelväsimusega koju jõudis (kirjeldus hiljem), oli kell juba ammu peale südaööd.

Ok. Asjast.
Terve pühapäeva laisklesin niisama maha ja isegi söögipoolise lasin endale kohale toimetada. Seetõttu avastasin ma autovõtmete puudumise alles hommikul, kui tööle kiirustasin.

Absoluutselt kõik võimalikud ja võimatud kohad said läbi tuuseldatud. Taskud, kotid, kingad, kapialused... Kaks korda. Siis kolm korda. No ei ole võtmeid, noh!

Olin juba hiljaks jäänud ja otsisin varuvõtme välja. See aga ei ole koos puldiga, on vaid võti.

Nii kui ukse siis algelisel moel võtmega lahti keerasin, hakkas signa kiljuma. Toksisin aga koodi sisse ja terve see aeg auto üürgas. Lõpuks sain valmis ja kimasin tööle.
Töölt lahkudes sama teema. Mehed parklas vaatasid juba kahtlustavalt, et tibi vist autoraksus...

Kodus otsisin veel kõik kohad korduvalt üle. Lõpuks suht õnnetuna istusin arvuti taha ja avasin üle saja aasta msnni.
Hakkas veidike jahe ja võtsin esimese ettejuhtuva kampsuni. Ja siis? Panin käe tasku ja võtsin välja autovõtmed...

Noarumaisaa. Kas tõepoolest on vanuse lisandudes mälu teenud nii üüratu tagasikäigu?
Aga üleüldse on tänane päev sadat moodi peesse läinud. Mõni päev lihtsalt on selline, et kõik ebaõnnestub. Hommikust alates. Loodan, et homme on jälle parem:) Alati tuleb loota, kuigi vahel võtab lootusetus nii võimust...
Ei virise, homme ON parem:)

Neljapäev, juuni 12, 2008

Kokkamas

Vahepeal pole üldse enam kokkamisest kirjutanud. Eile oli aga hooaja viimane kursus ja seega teen lühiülevaate.

Eelroaks tegime sparglit Béarni kastmega. Tuleb tunnistada, et ma armusin sparglisse. Kuramuse kahju et hooaeg just läbi sai.

Põhiroaks oli täidetud kala, serveerituna küpsetuspaberis (nii ei kaotanud ta küpsemise ajal mahlasust) ja kõrval suvikõrvitsa-pistaatsiapähkli-tomati-jne küpsetis. Sufleevormis personaalse valmistamisega.

Kala oli selline, millest ma polnud kuulnudki - merlang. Valge kala, ilma soomusteta kusjuures... Maitses nagu mahlasem ahven või siis tursk ehk.

Magustoit oli seekord kõige pikema valmimisajaga ning tegevuses oli selle valmistamisel ikka hea hulk rahvast. Rabarberi-maasika padjale asetasime sügavkülmutatud apelsinikreemi-sefiiri ja pealmine kiht sai põletiga karamelliseeritud.

Nagu alati, kui ma hoos olen, sattusin ka seekord tähelepanu keskpunti. Ma kohe ei oska salapäraseks ja huvipakkuvaks jääda:)
Seekord siis tegime ühe samal lainel oleva tütarlapsega parajat šõud. Aga vähemasti sai kõvasti nalja ja roadki valmisid kui imeväel!

Jama oli see, et tarbisin kolm klaasi veini toiduvalmistamise kõrvale ja pärast seda läksin rooli... Tegelikult ei tohiks seda kirjutada, ema ka ju loeb ja hakkab kaklema:) Muidugi suur lollus, ma tean. Kuid südalinna tsooni ma autot ööseks kah ei jätnud! Edaspidi olen tavapäraselt korralik.

Kokkuvõttes - hirrrrmus maitsev sai!

Kala ja suvikõrvitsalisand

Täidan ja maitsestan kala Suvikõrvitsa-pistaatsiapähkli-tomativormidd
Maasika-rabarberi segu enne serveerimist
Apelsinikreem rabarberi-maasikapadjal
Minu uus lemmik - spargel (maitseb nagu värske hernes)
Tiimitöö oli tugev. Tutvusin kokkamise käigus vahva tütarlapsega, kes tegi ettepaneku Vertigosse sooja sushit sööma minna. Mine tea, vahest saan mõne aja pärast ka sooja sushit kirjeldada (mis tundub üliveider...)

Tibimula


"Seks ja linn" filmina oli küll tore vaadata, kuid halbade harjumuste süvendajana oli see saatanast.
.
Vahepeal olin juba suutnud ohjata endas peituvat loom-tibi ja poodidest eemale hoidnud.
Üldiselt ma ju jälestan kaubandusvõrku, kuid pesu- ja kingapoes võin küll lõputult aega veeta.
.
Noh, vahepeal siis korralik. Peale filmi vaatamist suutsin 2 päeva vastu pidada, kuid eile murdusin. Ja koju läksin 5 paari kingadega, millest 3-d stilettod, ühed casualid ja ühed plätu moodi asjad. No ma lihtsalt ei saa kingade vastu...
Ja murtuks sai ka sõbrants, kellega koos kinos käisime. Nüüd me läheme teinepäev jälle kingi ostma:DDD Ma küll räägin, et valime talle ja ma niisama kaasas, kuid ennast tundes ma tean tulemust juba ette...
Krt küll. Ja R just ükspäev luges sõnu peale, et mul liiga palju nodi ja ma ise ei mahugi lõpuks elamisse ära.
Mehed ikka ei saa asjadest aru. Väga hästi seletas asja lahti filmi-Carrie, kui eriti fäänsis penthouse-korteris kapiukse avas ja selle väiksust nähes teatas: "Ok, NOW I understand the divorce".
.
Ehk siis: tuleb lihtsalt muretseda suurem kapp või elamine:)
Pole just päris hävituslenduri jutt, mis? Siit tulebki vastuolu hästi välja, miks ma oma unistusi ellu viima ei ole hakanud. Sõjard ja ajudeta tibi ei toimi koos.
.
PS: Täna on Rööbikul sünnipäev! Saab 6-kuuseks. Palju õnne talle:)
PS2: Pöial ikka veel valutab ja ei paindu...

Kirun end maapõhja


Ainult mina olen selliseks asjaks vist võimeline.

No kohe kuidagi ei saa üle, noh.

Nimelt käib meil üle päeva igasugu staarikesi oma musooni esitlemas (tänud interneeduse ja tehnika arengule, kuna kui plaadimüügid ei oleks jätkuvas langustrendis, ei kulutaks suurt keegi oma aega meie tibatillukese turu peale), kuid selle aasta tõeliseks hetkeks pean Massive Attack'i Eesti-väisamist.
Kõiksugu head, kuid unustustehõlma vajuma hakkajad on küll mõnusad kuulata, kuid ei ole viitsinud mina oma aega nendele kulutada. Nüüd siis laekus üks, kelle nimel olin valmis ja ka väga soovisin minna Saku Suurhallitusse küünarnukisporti viljelema, kuid mida tegin ma õige päeva saabudes? Ma UNUSTASIN.....
Aga selle asemel, et ennast ja oma kanaaju süüdistada, süüdistaks hoopis meediat... Igast muude tegelaste kontsertite eel muudkui kuulutatakse ja ei saa unustada, nende puhul polnud mingit meediamulli:(
Jube hea tunne on enda asemel kedagi teist süüdistada:)

Aga jah, millegi sellisega saan vist küll vaid mina hakkama...

Siiamaani kiristan hambaid.

Teisipäev, juuni 10, 2008

Rotijooksust

Tagasiulatuvalt, nagu mul kombeks...

2.juunil toimus siis Tallinna Rat Race, mille peakorraldajaks JCI ise ka oli. Loomulikult tuli siis ju lipp kõrgel hoida ja ka ise esindatud olla.
Kokku oli tiime 66.

Kus sa ikka nalja saad kui ise ei tee, eksju? ;)
Nii ka meie. Tegime endid 4-ks roosaks jänkuks ja üheks hundiks. Et siis julge hundi rinnal on rasvased jänkud.
Algas asi keset Raekoja platsi riietumisega. Valehäbil ei olnud kohta ja nii me seal siis moondusime jänkukesteks. Kuna aga spordiga tegu, siis ikka spordisärgid kah selga! Pagana palav hakkas, ütlen ma teile...
Start. Vudimine läbi vanalinna tänavate. Rahvas raja ääres huilgas ja pildistas, turistidel oli lõbu eriti laialt.
Vahepeal jääkohvi peatus ja seejärel finiš. Oi pagan oi pagan kui palav hakkas!
Õnneks toitlustamine-jootmine oli samuti kohapeal, seega sai jõuvarusid taastada.

A oli tööl maininud, et "läheb korraks välja", täpsemaid detaile avaldamata.
Aga nagu alati, toimetab meil ringi möörfi. Nimelt toppis Kalev Meedia oma kaamera talle nina alla ja tegi intervjuu. Ja no kui keegi seda kanalit kunagi ei vaata, siis nüüd raudselt tema kaastöötajad satuvad sellel kanalil klõpsama hetkel, mil "korraks välja lipanud" A seisab jänesekostüümis keset Raekoja platsi ja annab lõõtsutades intervjuud.

Algas autasustamine. Kõikvõimalikke erinevaid kategooriaid seal ka oli. Meie tõsiselt suureks üllatuseks aga kutsuti üks hetk ka meid lavale!!! Nimelt pälvisime kõige sportlikuma tiimi auhinna ja saime kingiks 3000 eegu eest Arctic Spordi teenuseid. 500 oli nagunii igale osalejale ette nähtud, meile siis see litakas lisaks:) Pole paha:DDD

Auhind käes, asusime strippama. Ehk siis langesid jänkukostüümid ja välja astusid kleidikestes/kontoririietes tipsid. Toss kontsakinga vastu ja kes kuhu.

Afterpartyle ma ei jäänud, oli vaja korra kodust läbi lipata.
Küll aga laekusin afterparty afterpartyle, mis toimus Pirita rannas vahuveini ja maasikatega. Päikeseloojang, sillerdav meri ning jahe liiv. Üks hull läks isegi ujuma, brrrr!!!
Rannas sain kõhu valusaks. Pole enam ammu sellist naeruteraapiat saanud... Üks kaaslanna oli oma sõiduvees ja järjest ja järjest tuli selliseid pirne, et ma... jah... nii südamest pole ma ikka aegu naerda saanud. Endal oli lõpuks juba väga tobe tunne, kuid pidama ka ei saanud:)
Hommikul oli niiiiiii raske ärgata...

Esmaspäev, juuni 09, 2008

Lollus ei anna häbeneda


Nädalavahetusel sain hakkama kahe tõelise nutikuse šedöövriga. Võin oma hallolluse üle lausa uhke olla...

Sipsik uisutab:

Esimene juhtum siis rullitamisest. Otsustasin ndl-vahel minna sel aastal esimest korda rullidega sõitma.
Vaatasin, et tuulevaikne ja ilus päikesepaisteline päev ning keerasin rattad Muraste poole. Seal hea pikk, sirge ja tühi rada. Lisaks saab Lollideküla tornikesi imetleda.

Murastesse jõudes puud küll kõikusid kahtlaselt, kuid mul selline tuhin sees, et ei ole hullu:) Ma küll mäletan siiamaani et ma pidurdada ei oska, kuid ei see lugenud.
Rullid alla ja hakkasin kütma. Vastutuult ja paganama raske oli. Ise veel rõõmustasin, et oi mu pepu saab nüüd vatti ja rullitamise lõpetamiseks on pekist saanud kivikõva lihaskogum:D

Sõitsin vist mõned minutid kui ajutegevus varjusurmast ärkas. Ja hakkasin mõtlema, et kudamoodi ma tagasi saan kui selline tuul on.
Proovin siis igaks juhuks.
Nojah. Kuna ma olen lai ja lapik nagu lestakala, siis võttis kere tuule alla nagu ehtne puri ja nii ma seal siis kihutasin. Mitte üht liigutust ei teinud, kuid kiirus aina kasvas ja kasvas ja kasvas...
Vaatan, et jõuan juba oma autoni, kuid pidama ei saa. No kohe kuidagi ei saa. Tuhiseks Tallinna välja? Aja jalgu vasikasse või kasuta pidurit - no miski ei mõika, kiirus aina kasvab. Kui üks asi on keeruliseks mu jaoks loodud, siis vanas eas enam ümber kah ei õpi:)
Lõpuks olin sunnitud end murukamarale heitma, muidu oma metsikut hoogu pidama ei saanud.
Kokkuvõtteks - selle aasta esimene rullitamine kesktis rekordilised 8 minutit:D

Sipsik pesulas:

Edasi sõitsin Tammsaare tee Statoili, kus ma tavaliselt autot pesemas käin. Vahel satun ka Rocca omasse, kuid enamasti Tammsaares.
Meenus, et hiljuti olin tahtnud autot pesta, ostsin pesukaardi ja peale seda sain telefonikõne, mille peale lahkusin järjekorrast. Järelikult kasutamata kaart ja realiseeriks siis ära.
Igaks juhuks näitan kassas kaarti ja küsin, et "see kehtib ju tähtajatult?". "Jah", saan vastuseks. Ok, kuna sabas seista on tüütu, siis ikka näksin miskit. Mõtlesin seekord proovida kanawrappi, kuna enamasti need väga maitsevad mulle.
Asun sappa ja hakkan nosima. No sellist jäledust pole ma veel saanud! Kes kuramus topib wrapi sisse letšot??? Ja mingi liimiaitseline juust kattis kogu seda oranžikat ollust, nii et kokkuvõttes puudus wrapil igasugune maitse. Lihtsalt liim ja kõik.
Vastik kogemus ja edaspidi jään ikka kabanossile truuks.

Olen juba pikalt sabas seisnud ja lõpuks jõuab järjekord minuni. Ja mida teeb aparaat? Viskab muudkui mu kaarti välja. Sülitab välja sama lolli järjekindlusega kui mina seda sisse topin. Lõpuks annan mina alla, tagurdan järjekorda ja palun enese taga oleval mehel pesulasse sõita.

Ise ajan rinna puhevile ja suundun kassasse korda nõudma. Et miks kuramuse pärast mu kaart ei tööta.
Müüjanna vaatab kaarti natuke ja teatab, et "see ju Rocca Statoili pesula". No issanda idioot!

Samas ajab segadusse, et mis vahet seal on? Mõlemad ju sama kett ja sama survepesu, miks see asukoht siis loeb?
Oleks ma teadnud et vahe on, oleksin ma kindlasti meenutanud kust ma selle kaardi soetasin. Kuna probleemi ei näinud, siis isegi ei mõelnud sellele ja ootasin nagu aus mutt ja närisin oma jäledat wrappi.

Suundusin siis tagasi autosse ja vihaselt ketsi vilistades leekisin minema. Tagapool ootajad võisid küll vaadata, et eriline plont:)
Siit moraal - ei tohi lasta hallollusel uinuda, lõppeks langeb veel koomasse.

Seelikusaba, tants ja kesikud


Ma armastan merd, kuid selle lähedusega kaasnevat tuult mitte. Ma armastan suvisel ajal kanda kleidikesi - püksid on liiga sootud ja ma olen lõppeks naine. Küll aga nullib tuul sageli mu ilusad soovunelmad kõpsutada ringi kelmikas kleidikeses ja kanda mõnd vahvat kübarat. No ei taha teha Marylin'i, samuti ei taha mööda tänavat oma laperdavat kübarakest taga ajada. Halastage ometi! Laske mul olla naine, ilma et kõik mu püksikute tooni ja tegumoega tutvuma peaks.
***
Hiljuti sain korraliku ehmatuse osaliseks. Nimelt avastasin tahavaatepeeglist, et pikemat aega "jälitab" mu autot üks masin, mille roolis noormees, kellega kunagi natuke lollitatud sai.
Kui ajaloost rääkida, siis tutvusime temaga ühel üritusel, mina olin oma kelmikaimal jutusoonel ja noormees kuidagi nagu "kadus". Jajaa, isegi mina oskan vahel võluda. Enamasti küll tahtmatult. St. kui tahan, ei tule kuidagi välja, kuid kui millestki aru ei saa, siis vaatan järsku, et tüüp põlvili ja niutsuvate silmadega.

Tollega läks samuti. Kuna tantsulustis partneri olemasolul olen ma võimeline koomasselangemiseni tantsima, siis tol korral sattusid kokku kaks endist võistlustantsijat ja nii me siis vihtusime hommikuni. Millegipärat erutas see teda viimse rakuni. Asi päädis päikesetõusuaegse jalutuskäigu ja paari suudlusega.

Sealt edasi oli asi minu jaoks unustatud. Paistab, et ennatlikult, kuna edasi sain ma pikka aega luulevormis kirjakesi. Asi läks liiga kummaliseks, kuna ma ei talu kui mind jumaldatakse (mingi eneseväärikus võiks ju mehel siiski olla, eks) ja lõpetasin suhtlemise kindlakäeliselt.

Paar aastat me peaaegu ei ole kohtunud ja minule teadaolevalt on tal elukaaslane olemas. Seega tundus ta ohutu ja mõnel üritusel oleme taas kokku saanud. Kuidagi veidralt õrn kipub ta aga vahel olema ja eks ma hoian siis distantsi, nii kui mingit välgatust silmanurgas märkan.

Ja täna siis vaatan, et sõidab mul sabas. Tean kus ta elab ja koduteest oli asi ikka väga kaugel. Ehk mul on paranoiad ja tegu oli lihtsalt juhusega (kuna isegi mina ei saa end nii vastupandamatuks pidada:D), kuid minus tekkis küll väikene hirm. Eks ma siis sik-sakitasin parasjagu ja lõpuks sain ta maha raputatud...

Siit moraal tulevastele põlvedele - ärge mängige tulega! Never nõu kuidas teine pool võib mõjutatud saada...
***
Kroku üllitas postituse, mis on no NIIIIIII tuttav et tule taevas appi! Lugege ise. Ma ikka päris vähe itsitasin seda lugedes. Minu argipäev vast küll veidi vähem krehvtine, kuid väääääga tuttav...:)

Sellega meenub, kuidas eile keset lõunasööki täiesti kontekstiväliselt vaadati mulle sügavalt silma ja teatati: "Ma olen mees. Mehed ei ole nii tundlikud kui naised ja mehed ei saa pelgalt naise näoilmest aru nende erinevatest emotsioonidest ja tundevarjunditest. Seega ära lange kohe emotsioonidesse kui ma su mõnele ilmele ei reageeri. Ma lihtsalt ei saa sellest aru." Minu meelest väga siiras ja armas ülestunnistus:)
***
Palun ärge toppige mu postkasti "Pealinna uudiseid". Ma tõepoolest ei soovi lugeda kesikute propagandat. Ja ma ei vali teid ka raha eest mitte. Mingid põhimõtte mul siiski on. Seega säästke palun mõni puu ja ärge toppige mu postasti oma haiget üllitist! Rsk.

Pühapäev, juuni 08, 2008

Seks suures linnas

Ammuoodatu on siis nähtud.
Seks ja linn nimelt.

See on üks selline film, mis suurema osa naissoo jaoks on must-listis.
Kui tänast saalikontingenti vaadata, siis tõepoolest. Mõned olid suutnud ka mehed kaasa vedada, kuid saal lausa lokkas tipsidest!

Njah, ei oskagi nagu miskit öelda. Eks igaüks peab ise vaatama.
Palju oli hästi reaalset, enamikku puudutavat. Suuri tundeid, kirge, vaikset õnne, südamepõhjast tulevat suurt valu, pettumist, valikute langetamise vajadust, õige-vale eristamist jne jne jne. Meeldiski see reaalsus.

Natuke häiris mind see siltide haipimine, kuid see on mu isiklik probleem (seriaalgi ju tegelikult keerles selle ümber). Olen nii mats küll, et kõrgmoodi hinnata ei oska ja ka meil siin poppe silte fännata ei taha. Näituseks oli minu jaoks filmis esile toodud Vuittoni kott peletiste peletis ja pulmakleidivalikust meeldis vaid Vera Wang, teised olid ütlemata koledad ja Carrie valitud kleit oli mu meelest kooohutav (alaosa oli ilus, kuid ülevalt nagu oleks vale suurus olnud) ja see jube meik ja kohutav sinine linnulaip peas... Võehh, kuid veelkord - see on mu isiklik probleem:)
Inimsuhted seevastu olid viimase peal. Reaalsed ja puudutavad. Ahh, ma vist juba kordan ennast.

Vahepeal sai ka naerda nii, et kõht kiskus kõveraks, korduvalt aga vedas mul silmanurga märjaks, nii et hakkas juba taskuräti-probleem kummitama. Üldiselt ei ole mul kinos silmad märja koha peal, kuid ju siis seal päris palju oli liiga tuttavat.

Njah... Ei oskagi kirjeldada. Eks vaadake ise:)

Pärast filmi tahtsime süüa. Ja avastasime Tallinna antiturismi meka olevat. Mitu kohta, kuhu sisse astumise, teatasid, et nad küll avatud, kuid köök ei tööta. Aga juua saab. Et mida??? Pühapäev ju just selline päev mil inimesed (eriti soojal ajal) võiksid einestama tulla ja turiste ju samuti liikumas. Arumaisaa ja äärmiselt ebameeldiv.

Da Vinci's õnneks köök toimis ja oi kui head nelja juustuga pastat ma seal sõin:) Laimikook oli tavaline, ei tekitanud emotsioone.

Suht segane ja hüplev sissekanne sai, meeletu väimus on peal ja peaks vist tegelikult põhku pugema.