Kolmapäev, märts 28, 2012

Allüürnikust

Pildil olev luik ei ole (eeldatavalt) kuidagi seotud tekstis kirjeldatud luigega:)
Pildiluik sai fotokasse püütud juba märtsis 2010

Teatavasti meeldivad mulle väga loomad. Ja linnud ja putukad ja kes iganes veel. Ok, ma mitte ei hullu nende peale ega nunnuta neid, kuid aktsepteerin vägagi nende olemasolu ja vajadust elada.
See, et ma vahel kalal käin, läheb mu enda sellelaadse emotsiooniga küll tuntavalt vastuollu, kuid üritan seda vaadata kui sporti ja samas on see ka toitumine (mis püütud, tuleb ka ära süüa). Loomulik eluring.

See muidugi ei tähenda, nagu oleks ma seetõttu paduroheline, taimetoitlane ning käiks ja loobiks verd karusnahkadele. Nõup, ajan liha kahe suupoolega sisse, kannan ka nahka ja vajadusel (kui on külm) võib karusnahk ka mängu tulla. Liialdada ei maksa, kõigel on teatavasti mitu külge.
Küll aga olen ma võimeline kallale minema inimesele, kes teeb loomadele liiga või kohtleb neid kuidagigi halvasti. Ma ei karju inimeste peale, ma ei kakle ega tee muud taolist väärikustalandavat, kuid olen kindel, et millegi taolise puhul olen võimeline inimesele karmilt viga tegema.

Mõningaid tegelasi siiski tapan. Need on sääsed ja prussakad, kui suudan, siis ka parmud (mitte need, kes nurga taga odekat panevad), põrr-plõksid (maakeeli põdrakärbsed) ja ka puugid, kui need nahast välja sikutatud on ja hoolega jalgu siputavad.

Mis juhatab sisse allüürniku tema. Kuna tulin just dušši alt ja ennast seal irvitasin, siis leidsin selle olevat piisavalt jabura ka siia talletada.
Nimelt elab meil viimane poolteist nädalat vannitoas ämblik. Ei kujuta ettegi, kuidas ta vastu kevadet siia sai ja millest ta ometi toitub, kuid priskust tal jagub:)

Nüüd on siis seis selline, et vannituppa minnes tuleb alati fikseerida, kus tegelane oma koivakesi parasjagu sirutab. Ja siis ettevaatlik olla, et talle vett peale ei läheks. Nii osav ta nüüd ka pole, et suurest veekeerisest eluga välja ujuks.
Dušši all pead pestes paotan iga natukese aja tagant silma, et veenduda tüübi ohutus kauguses veepritsmetest. Vajadusel tuleb ta enne ettevaatlikult turvalisse paika suunata. Vahel on see jube tüütu, kuna ega ta kõikse käbedama astumisega ei ole. Puhun ja suunan sõrmega, tema loivab rahulikult.
Enamasti kolin ta pesu ajaks pesumasina taha.

Tegelikult ootan aega, mil öökülmad möödas, kuna siis saab tüübi õue ringi asustada. Las koperdab rõdul või kusagil. Praegu aga on see talle eluohtlik ja nii me siis jalutame mööda vannitoa seinu, kuni ilmad pisut soojemaks saavad ja jäävad:)

Kassidel on nüüd vannituppa lipsamine välistatud. Jalg käib ikka väga kiirelt ette, kuna ega need totud asjadest aru saa ja nad veeretaks pikakoivalise tegelase kiirelt surnuks.

Ahjaa, siin ennistise kalalkäigu teemaga meenus üks eriti jabur päev, kui soojas järvekeses lanti loopides imetlesin hauduvat emasluike valvavat luigepapat, kes madallennul tiibade tugeva sahina saatel peaaegu üle mu pea lendas. Tunne oli, et oleks võinud teda riivata. Eks ta tšekkas mida ma seal asjatan, kuid kuna tegemist oli tema järvekese rahumeelse ja äkilisi liigutusi mittetegeva külastajaga, lasi ta mul rahulikult toimetada, ise mul siiski igaks juhuks vahetus läheduses silma peal hoides. Mina siis omakorda jõllitasin teda ja spinningut kerides avastasin sikutava haugi või rabeleva ahvena asemel konksu otsast rahulikult lebava konnakullese. Mhmhh.... Sellise paksukese ja punniskõhtse. Olin tal konksuga läbi seljauime tõmmanud ja ta kaldale lohistanud. Vastupanu ta ei osutanud.

Hea, et ma nutma ei hakanud selle ehmatuse peale. Igatahes jooksin veekalkvel silmadega Vanamehe juurde ja palusin tal kulles konksu otsast vabastada. Sai hakkama oma tömpide sõrmedega:) Kulles on ju imetilluke...
Ja mis siis järgnes? Kui olin natuke toibunud ja loodusliku valikuga leppinud, heitsin ridva sirgu, kerisin landi tagasi kaldale ja... leidsin konksu otsast järgmise kullese! No minge pekki, noh! Heitsin ridva käest ja lõpetasin aastaks 2011 kalapüügi.

Et siis polegi kuigi veider, et mul vannitoas allüürnik elab:)

Esmaspäev, märts 19, 2012

Kuhu ilm kadus?


Laupäeval sillerdas päike.
Pühapäeval oli tatine, kuid muidu ok.
Täna hommikul oli vaikne ja sadas õrna vihma, kui end peaaegu et sissemaganuna nagu nõelatult voodist püsti vibutasin, meigikoti ja hambaharja käekotti viskasin ja 7 minutit peale ärkamist juba lahtiste hõlmadega auto poole kablutasin.
Hetk tagasi, kui koju tulin, sadas taevast valgeid helbeid. Nüüdseks, kui arvuti mu näppude all surisema on hakanud, painutavad puud maapinna poole kummardusi teha.
Mis järgmiseks? Ja kirjade järgi algab homme hommikul kevad... Lumetuisuga või?
Ja ma pean veel õhtul liikvele minema...

Pühapäev, märts 18, 2012

Näppisin pildialbumeid...


... ja avastasin end mõttelt, et päike suudab ikka ja alati õhkama panna oma värvidemänguga...
Ja seda on vaja jäädvustada iga nurga alt, kui aparaat juhtub kaasas olema:


Aina enam kinnistub mõte, et oleks vaja üht asjalikumat aparaati kah. Vanad on küll päris asjalikud, kuid jäävad tänastele soovidele ikka alla, miskit pole teha. Saaks edasi anda seda mida tahaks. Kui saaks, kuna kes teab kas jaguks ka oskust hetke tabada ja silma seda hetke üleüldse märgata. Aga oluline on ju siiski see, et endale saab mälestusi pilti panna.

Igatahes meil siin lendavad õhtutaevas ringi pilvedraakonid:

Piltidel üks ja sama loojumine, ajalises järjestuses.

Teisipäev, märts 13, 2012

Piilume püksivärvli vahelt


Alanud aastal olen olude sunnil viibinud lennujaamade turvakontrollis juba 8-l korral.
Ükski neist aga ei ole nii meeldejääv kui mõne päeva tagune:))) Ja otse loomulikult leidis juhtum aset Tallinna lennujaamas... nagu ikka minu teistest eristuvad juhtumid.

Ehk siis suundun mina vilunult turvakontrolli, õigeid jublakaid enda küljest eemaldades ja teades, et kõik peaks korras olema. Aga ei ole. Värav ei tee mu läbimisel ainsatki piiksu, kuid see tekitab kahtlusi turvatädis. Palub mind käsi tõsta ja hakkab mind kabistama. Ikka pikalt ja põhjalikult, siit ja sealt. Kohusetundlikult lükkan isegi jalad laiali, et tal ikka tegemist oleks. Kabistab ja silitab mind igatepidi ja... palub avada püksirihma... Avan. Seepeale piilub värvli vahelt sisse (???:D), palub mind ringi keerata ja piilub jälle:D No ma ei tea... Mul püksid suht tihkelt ümber, ei anna miskit sinna vahele peita, kuid tädi ikka sikutab värvlit ja piilub sisse... Nujahnoh...
Ammu enam pole see rutiinne toiming niivõrd meeldejääv olnud:)

Et jah. Läbi kombitud on mind nii korduvalt, et see ei tekita enam mingit emotsiooni, kuid nii silitades ja püksivärvli vahele piiludes... vot see oli küll esmakordne!

Neljapäev, märts 08, 2012

Siit ja sealt

Pilt kusagilt interneedusest, ei ole isiklik:)

Ma nüüd kaebleks natuke, kui tohib...
Eks ikka selle va ajapuuduse üle, eksole. Ja omaenda ogaruse üle. Sest misse muud olla saab kui ogarus, kui inimene ajab end keskeltläbi peale 9-10-t tundi tööl veedetud aega koju ning süveneb veel kolmeks-neljaks tunniks teise töösse. Hetkel ametlikult küll kui ajutisse, kuid... Näis, eksole:)

Ei tea, miks ma end niiviisi piinan. Tahaks ju ka telkut vaadata või käsitööd nokitseda, kuid energiat jagub peale töö vaid natuke arutlemiseks, vahel ka kaeblemiseks, õhtuseks nõudepesuks ja pooletunniseks uinumiseelseks lugemisseansiks. Ja taas hommik ja taas samas rattas. Ise kujutan ette, et see on järjekordne juurutamisperiood, ei muud:) Sest auahnus on ju ka täiesti arvestatavalt olemas ja tahaks ju käppapidi sees olla...

Krt, tegelt peaks endale ostma sellise mõnusa kõvera raamiga korviga jalgratta, millega saaks seelikuga sõita... Igapäevane autosõit mulle ei sobi, kohe hakkab peff kui saiatainas kerkima, pean ikka vähemalt natuke end päevas liigutama... Siis saaks rattaga tööle:) Praegu oman vaid sportlikku ratast ja sellega juba, seelikusaba lõua all, hommikuti tööle ei vänta, eksole:)

Aga nüüd ongi nii, et nädalavahetustel, kui meil ei juhtu külalisi olema või ise kuskil rännakul pole, on hommikune äratus kell 8... Ja seda väga lihtsal põhjusel - ei raatsi vaba aega maha magada:) Tahan tunda seda tunnet, et mul on nüüd vaba aeg ja nüüd ma ringutan ja nüüd ma vedelen niisama teki all ja nüüd ma lähen panen kohvi tõmbama jne jne jne...

Aga tegelikult ootan kevadet. Olen teda korduvalt õhus kohanud, linde kuulanud ja värskuse sündi nuusutanud, kuid samas mõnel teisel hommikul ehmatusega vaadanud, et mis valge karvatuust see mu õlal on ja selles omaenda härma läinud juuksed ära tundnud. Aga ta tuleb, tõepoolest ta tuleb! Tunnen seda iga oma ihurakuga, kui hommikust karget valgust naudin. Ärgates on valge, saate aru! Väljun kodust kell 7 ja ma ei peagi pimeduses teed kobama:D

... märts saab olema tähistamiste kuu. Täna on teatavasti naistepäev ja päris naljakas on, et seda soovivad ikka kõikvõimalikud karvased ja sulelised:) Ka täiesti võõrad, kui nendega suhtlema juhtud:) Päris popiks taasmuutumas see päev. Mii laiks it, mulle meeldib, kui miskit on tähistada:) Teeb mõnusa tunde.
Siis tuleb meil Vanamehega aastapäev ja mina saan taas ühe numbri võrra vanemaks ja... Et siis palju tähistamisi:)

Pühapäev, märts 04, 2012

Vanamees kolis välja...


Päikeselembuse stiilinäide

... ja nüüd on elutoas nii imelikult tühi olemine.

Meil nimelt elutuba puhta lõunapoolne ja suure, nii kolmemeetrise aknaga. Selle ees kahemeetrine laud, kus asusid meie mõlema arvutid, lisaekraan ning muu taoline kaadervärk.
Läheneb aga kevad. Ja kuna ma ei luba oma orhideemere pärast päeva ajal kardinaid ees hoida, siis ei suutnud ta enam seda päikest silmaaugus taluda. Tal vaja hommikust saati arvuti taga istuda ja omi töid teha ning nii see päike teda turtsuma ajas.

Kohendasime siis külalistetuba veidi ringi ja tekitasime talle sinna töönurgakese. Põhjapoolne, hämar ja jahe tuba. Ja nüüd istubki seal nagu uruloom.
Muidu oleks kama kaks, kuid nädalavahetused on veidrad. Haarab oma kohvitassi ja kaob hämarusse. Vahel käib väljas, annab väikese musi, laseb vee välja ning kaob jälle. Ja mul sihuke tunne nagu elaks üksi:D Natuke veider on, kuid eks harjub. Ja ega ta loodetavasti iga nädalavahe sinna kaduma ei hakka, ehk suudab asjad ikka tööpäevadel ära asjatada. Praegu lihtsalt tähtajad lähedal ja hulka tegemist.

Aga saabki nüüd mõelda mida oma ajaga peale hakata:) Tegelikult on tohutult palju meeldivaid vabade-päevade-tegemisi, mis alati kuidagi ühisesse olemisse ära on kadunud. Näituseks oleks vaja õmmelda, kududa, retseptimajandusega tegeleda, fotosid korrastada, kirjutada ja mida kõike veel.
Kui igatsusest üle saan, siis hakkan toimetama:)
Sest mulle päikesevalguses asjatamine sobib, oi kuidas sobib:)