pühapäev, veebruar 24, 2019

Eesti 101

EV101
Täna hommikul oli nii lahe, kui mu 4- ja 6-aastased mind lippu masti heiskamast tulles teavitasid: "Emme, kas sa ikka tead, et kui päike hakkab loojuma, pead lipu alla laskma ja uuesti vimpli üles tõmbama?" Sähvakas käis kohe südamest läbi ja jään lootma, et muu elu ei neela nende tänast tunnetust ja teadvust vaid et nad jäävad nii mõndagi ka minu jaoks olulist väärtustama. Aegade lõpuni.
See läks lausa nii hinge, et suundusin FB-sse postitama :D Kes mind tunnevad, need teavad, et see on ikka haruldane, kui ma miskit seina viskan. Ju siis kõnetas.
Aga see selleks.

Igatahes. Nagu pidupäevale kohane, saime ka meie täna kingituse. Issi tuli oma järjekordselt tripilt tagasi. Noorem Poiss, kes muidu selline suht empaatiavõimetu tegelane, vaatas Vanameest õhates ja teatas, et tal nii hea meel, et saab jälle issit vaadata ja katsuda. No mida veel tahta, eksole :)

Mul natuke piinlik ka. Vanemal Poisil oli 3 soovi EV101-ks. Sinimustvalge jäätis, Pavlova tort ja kassidele pasteedist tehtud tort.
Ok, sinimustvalge jäätis on kapis ootel ja nii kui kratid tagasi tuppa suvatsevad tulla, hakkame nosima. Kassidele "tordiks" ettevalmistused tehtud. Aga vot Pavlova jääb täna ära. Kuidagi nii triiki end ammutanud nende pühadega, et mitte ei jaksa... Vaatan, ehk teen kolmapäeval. Siis esimene vabam õhtu ja aega mässata. Ja noh, töönädala keskpaika võib ju ka alati Pavlovaga tähistada :)


Nüüd õhtul, kui lippu vimpli vastu vahetamas käisime, tahtsid poisid kindlasti kaasa tulla. 4-ne tahtis pidulikult vimpli mastini kanda :D No ma ei saa ju neile sellist asja keelata või öelda, et ahh, mis te ikka tuleta, ei viitsi riietega mässata, vaadake aknast jne. Riided selga ja õue! Mõlemad said osa masti pikkusest langetada ja osa heisata. Vanamees lahti-ühendas ja ühendas ja mina sain vaid heldinult kõrval õhata :)

Peakski vist poisid tuppa ajama. Kahtlaselt vaikne on ümber maja. Tähendab see ainult üht - nad on ninapidi end soppa kaevanud ja tänased kaks masinatäit pesu pesemist asendub ilmselgelt kolmega... Olgu tänatud pesumasinatootjad! Oleks mul vaid kuivatamise ruumi nii palju kui vaja... Järgmine masin tuleb kuivatiga.

laupäev, veebruar 23, 2019

Pannkoogitort

Kui lapsed lastenurga valikust multikaid vahtima hakkavad, tekivad neil igasugused tänuväärsed ideed. Tänane idee näiteks oli, et teeks pannkoogitorti. Justnagu Pettson oma kass Findusele tegi.

Tänuväärsus seisneb selles, et ma pean kerge piinlikustundega tunnistama, et pole kunagi elus pannkoogitorti teinud. Pole olnud vajadust, ideed, soovi või mida iganes. Nüüd aga, kui poisid selle ideega lagedale tulid, sain ka mina oma lapselikku poolt avada ja nii me tänasel laupäevasel hommikul pannkoogitorti meisterdama hakkasime.

Kihte tegin hästi õhukesi ja 10. Vahele siis (igat 3 korda) särtsu mõttes kollase ploomi veidi hapukamat moosi + maasikamaitselist kreeka jogurtit + kohupiima-vahukoore segu. Kõige peale vahukoor ja suvel sügavkülmutatud metsamustikad ja Kassari saare vaarikad.

Ja no üllavalt hea asi sai :) Aru ma ei saa - inimene on 40 aastat siin ilmas elanud ja enda mäletamist mööda pannkoogitorti mitte valmistanud.
Olgu tänatud lapsed ja Pettson/Findus :)

neljapäev, veebruar 21, 2019

Kits heinaküünis


Tänasest saab riigikogu e-valida. Mina aga täiesti hädas. Ma EI TEA, keda valida!

Olen seda meelt, et valima peab. Pole veel kunagi valimata jätnud alates ajast, mil valimisealiseks sain. Olen siiani alati ühele erakonnale truuks jäänud. Nüüd aga… No ei ole seda tunnet, noh. Ei tea enam, mida või keda või mis või kuidas. Nuputan seda juba enam kui aasta ja no siiamaani pole välja nuputanud.

Ma ei ole mingi tohutu poliitikas pettuja ning protestija. Igal asjal mitu külge ja meie näeme vaid osa. Aga igatsen tugevamat sidet mõne kindla erakonna või kasvõi karismaatilise isikuga. Või siis kainest arutluskäigust lähtuva valiku tegemist. Ja no mitte ainus variant sel korral ei toimi, noh!

Fakt on see, et ma valin. Aga ma pelgan pärast kahetseda...
Arvan, et valin suhteliselt hiirekursori suva järgi. Nii piinlik kui see mulle ka tundub. Vaatan enam-vähem variandid ja siis lasen mingil seitsmendal meelel klikata. Sest mõistus ei soosi hetkel kedagi. Kahjuks.

kolmapäev, veebruar 20, 2019

5 sai 6


Haa, enam ma ei saagi öelda, et mu lapsed on 4- ja 5-aastased. On 4- ja 6-aastased. Ja see kõlab juba palju rahulikumalt kui sarisünnitaja.

Kuna ma lasteaeda ei tahtnud tüüpilist kommikotti viia (igav mu meelest), siis alustasin kell 6 hommikul Ananassi-Poisi meisterdamisega. Seal siis igal vardal nii soolast kui magusat. Nii kommi kui juustu kui soolaseid/magusaid vilju. Vahva tegelane sai ja mis peamine - sünnipäevalaps jäi enam kui rahule :)


Igatahes, 6 ta sai. Aasta veel ja hakkame kooliks valmistuma. Appikene... 2020 läheb esimene kooli ja 2021 teine...

Mida see värske 6-ne siis endast kujutab?
Hambaid on lahkunud 5. Praegu on puudu 3 ehk et näeb suht jabur välja oma mulguga :D 2 tagasikasvanut on eeskujulikud ja 6. logiseb. Ikka kiirustab kõigega, kaasa arvatud hammaste vahetamine.

Poiste pikkuse kõveral on ülemises kolmandikus, kaalukõveral alumises kolmandikus. Ausõna, ma toidan oma lapsi! See, et ta selline kõhnik on, on rabelemise tulemus, ma arvan. Vennaraas on ka hakanud pikkust viskama ja ka kõhneneb... Nad sellised pisipepud ja sihvakad. Mis teha. Vanem Poiss lausa peajalgne - ainult pea ja jäsemed. Torso olematu. Paar supikondi-laadset ribi sealt vast leiab.
Sööks ta muidugi ainult kommi, kui võimalik oleks, kuid õnneks usub siiamaani tervisliku toidu juttu ehk et tuleb süüa asju, mis kehale ja eelkõige ajule vajalikud. Sööb ka. Isegi juurikaid hindab.
Ei söö rosinaid ja säilitatud kirsse mille iganes sees (värskeid sööb). Ma ei sunni ka.

Tundlik. Tohutult tundlik! Jätab oma rabelemises pealiskaudse mulje, kuid tegelikult väga tundlik.
Kallistab lõputult kasse, uurib ja hindab loodust. Temaga on võimalik läbi rääkida, kuigi esmalt jätab mulje, et ajab alati oma õigust taga. Nii kui mängu tuleb asjalik ja põhjendatud seletus, on temaga võimalik läbi rääkida ja kokkuleppeid sõlmida. Noorem Poiss, kes esmapilgul suuresilmne nunnuke, on palju paindumatum. Kui talle ei sobi, siis räägi palju tahad - no ei painuta. Vanem Poiss aga kuulab, analüüsib ja järeldab. Mitte vanusest lähtuvalt - on alati selline olnud.

Loeb lõpuks ometi. Kummaline laps - enne hakkas lauseid kirjutama kui sõnu lugema. Väidab ise, et ei oska lugeda, kuid kui palun sõnu kokku lugeda, saab ilusasti ja eneselegi üllatunult aru.
Arvutamine on endiselt käkitegu. Juba poole-kuuesena liitis 100 piires, lahutas kümnete piires ja kõige kummalisemal kombel ka korrutas.... Ok, 4*7 jmt käib veel üle jõu (me pole ka õpetanud), kuid näiteks kui Noorem Poiss temalt küsib, et "Kui palju on kokku 3 ja 3 ja 3 ja 3?" (ehk samade numbrite kordus), siis vaatab hetkeks lakke ja vastab, et "See 4*3 ehk sama mis 2*6 ehk siis 12".
Üleüldse on tema jaoks sõrmede ja muude abivahendite kasutamine raske, vaatab üles, visualiseerib ja vastab. Joonistas kunagi mu palumise peale oma arvutuskäigud ka paberile ja siis sain aru, kuidas mõtleb:)

Huvialad on tal peale looduse ka universum ja inimese sisikond. Huvialad pole muutunud juba aastaid, seega kõlan nagu rikkis plaat. Aga tänaseks on küsimused läinud keerulisemaks. Ma ausõna ei oska vastata. Ja kuna Vanamees veab järjekordset reisiseltskonda mööda põhjalat ringi, siis kõlab mu ponnistustejärgne regulaarne vastus "Ootame kui issi tagasi on, tema oskab vastata".
Noh, küsimused on alates Antarktika eluolust kuni selleni, kui mitu keskmist inimest mahuks Maa tuuma sisse. Või mitu Maad mahuks Päikesesse? Tõstan käed ja annan alla.
Mulle tegelikult meeldib, et juba 5-sena oli tal selge, et  jääkarud elavad Arktikas ja pingviinid Antarktikas... Ehk et jääkarud ei söö pingviine ka suure näljaga.

Sisikond siis järgmine kirg sel lapsel. Sellest tulenevalt sai ka tema 6. sünnipäev temaatiliselt peetud. Kümmekond laps-külalist said meile lähimas ülivahvas raamatukogus peale tööpäeva lõppu korraliku koolituse ja muidugi mölluaja. Ürituse läbiviija oli end põhjalikult teemaga kurssi viinud ja suutis terve broneeritud aja ja pealekaubagi lapsi aktiivses tegevuses hoida. Ja laps-külalised olid vanuses 4-11, enamus 5-6! Olen ikka sügavalt impressitud, ei muud :)

Kui sünnipäevaks torti tellisin (pidasime Sõbrapäeval ehk päev peale õiget sündimise päeva), siis esitasin tordimeistrile väljakutse. Ütlesin, et tahan tordile südant. Aga mitte seda pepukujulist fiktsiooni vaid päris südant. Ja seda ma sain :D Uskumatu ikka, et ta selle valmis tegi! Võiks arvata, et tavaline küpsisetort ei näe selline välja, kuid võta näpust! 2-kilone tort + päriselust suurem süda :D



Mis siis veel. Ahjaa, kolmas "naine" juba "letis". Üks sai paar aastat tagasi kihlasõrmuse, teisega tehti kokkulepe abielluda ja kolmas on tänane suur lemmik. Teise kohta ütleb nii: "Tead, tegelikult ma tahan Johannaga abielluda, kuid Elisabeth ei tea seda veel!". Ja kolmandat näiteks trenni garderoobis nähes (kes on eelkooliealik ja meenutame nüüd seda "ta-on-ju-titekas"-iga, eksole) õhatakse valjuhäälselt: "Johanna, Sa meeldid mulle! Sa oled niiiiii ilus!". Ausõna, see aasta vanem pliks ei oska selle peale teha muud kui häbelikult edvistada :)

Õnneks on Vanem Poiss hakanud rahunema. Ehk siis ajuti paigal püsima. Meisterdama. Ja joonistama. Ei ole enam seda tohutut jooksmist. Täitsa püsib paigal ja keskendunult joonistab, meisterdab, kirjutab jne.

Njah, mina olen rahul :)

esmaspäev, veebruar 18, 2019

Tagasi

Uue aasta alguses oli mul plaanis kirjutada tervisest. Sellest, kui ideaalne kõik ikka on ja kui rahul ma olla võin.
Ja siis ma jäin haigeks. Oh sa püha jeerum küll, ma ei teadnudki, et nii halb võib olla!

Kusjuures, tegu ei olnud isegi millegi erakordsega - lihtsalt gripiga, mida sel aastal on vist juba iga kolmas (okei, liialdan, kuid siiski paljud) läbi põdenud.


Aga jah, ma pole ju harjunud haige olema. Seekord siis aga lõi palaviku kohe 39 lähistele ja alandajad ka ei mõjunud. Liikuda ei jaksanud. Nendega oleks nüüd veel toime tulnud, kuid kõige hullem oli valu. Lihastes ja luudes jooksis selline terav valu, nagu keegi üritaks seestpoolt sukanõelaga mind õmmelda. Luude seest ja pealt ja mõnest tailihasemast kohast ka. Öösiti oli enesehaletsus selle tõttu lausa nii suur, et võttis pisarad välja. Lihtsalt valutad ja nutad vaikselt. Enam sellist jama ei taha. Väga teistsugune kui tavapärane viirusesse haigestumine.

Kui palavik hakkas alla lõpuks minema (5.päeval) ja 37-38 vahele jäi, siis alles tekkisid nohu ja köha. Köha pole siiamaani mu juurest lahkunud. Arst käskis küll röntgenisse tulla, kuid vaatab natuke aega veel. Ei taha, ei viitsi, peidan pead liiva alla, jonnin.

Kui minul parem hakkas, jäid poisid. Neil startisid palavikud ikka 40 ümber, kuid õnneks põdesid nemad kuidagi kiiremini. Ca kokku 4 päeva ja pärast kui purikad. Vanamees sai ka miskise laksu, kuid temal oli temperatuur hoopis all, 35 ringis :D

Ühesõnaga, aasta algus on meil olnud kui üks suur laatsaret. Nüüdseks lõpuks enam-vähem toibunud ja saab taas end energilisemalt tundma hakata. Isegi trenniskäigud on kuidagi väga kobad olnud – no ei ole ei jaksu, ei tasakaalu. Olen ikka hellake küll, kui päriselt haigestun :D Säh sulle eneseteadvust…

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma oma tervise peale mõtlema hakkan. Kõlab tegelikult loogiliselt, kuigi ega ma siiani taha tunnistada, et vanus selleks päästikuks on. Enda arvates ju ikka veel nii noor :D Keskiga? Millal see veel tuleb? Kunagi kauges tulevikus, muhhahahhaaa :D

Vanus vist mõjutab. Ja vastutustunne järeltuleva põlve ees. Veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud mu tervis mind ikka kohe üldse. Nagunii kogu aeg terve ju. Kui on häda, ravime korda ja täie rauaga edasi.
Nüüd aga tekib mul iga aasta lõpus mitte isu teha aastast kokkuvõtet vaid lasta oma tervist põhjalikumalt kontrollida. Siis kulutan erinevaid uksi, lasen endale saatekirju vormistada ja annan kerge elevusega igasugu proove.

Tulemused olid seekord detsembris üllatavad. Sellest aga siis, kui jälle viitsimist kirjutada.