pühapäev, juuni 30, 2013

Kärbsemustast, kummalisest kassist ja muust


Rannahooaeg kestab siin juba hea jupp aega ja see on miskit, mida ei saa maha magada, eksole. Seetõttu on hea saavutada rannavorm ja parem hilja kui liiga hilja.
Seda meelt olles küpsetasin täna kont-hambusse võiküpsiseid (pildil). Mooniseemnetega. Viimane näeb välja kui kärbsesitt. Algul küpsistel, pärast keset laia naeratust hammastel.
Et siis võiküpsis ja rannavorm? Ütleme nii, et ma pole kunagi kõige tugevam ujuja olnud, kuid samas alati imetlenud neid perfektselt ümaraid päikeses siravaid siledast klaasist vanakooli poisid, mis meres hulbivad ja iga ilmaga pinnal püsivad. Ja kuna ümmargune on teatavasti üks täiuslikumaid vorme, siis olengi varsti poi sarnane ja hulbin ilusti pinnal :) Kas pole mitte hea plaan :)

Söömine on üldse meie peres veider teema.
Kui Vanamees (kes on põhiline kokkaja, mina sekundeerin vahel küpsetistega) on ära, saan mina, rind kummis ees, kööki marssida ja teha endale täpselt seda mida tahan. Või okei, pigem leiutan miskit kappides ja sahvris leiduvast kokku, ise oma loovuse üle hirmus uhke olles.  Enamasti on need toidud siis kerged ja värsked (reeglina ka puuksukütuseks, kuid kelle asi?) ehk sellised, mida Vanamehega koos sageli teha ei saa. Tal jäävat lihtsalt kõht tühjaks. Või siis hakkab ta kohe-kohe nälga surema, kui ma omas meeldivalt rahulikus tempos köögis toimetan. Seega siis toimetangi omanuhti siis, kui teda pole silmapiiril oma "soovitamistega" mind närvi ajamas :D
Lihaga ime tegemine ja muu toitev jäägu Vanamehe ampluaaks. Ma söön ikka rõõmuga :) Poi vorm pole ju veel käes...

Aga kuna Väikemehel nüüd juba kaks kiksut suus, on poisinaaskel lisatoidul. Sügisel püreestasin käsi üle oma aina paisuva kõhu ubides hoolega kõrvitsat, et see sügavkülmakottides säilitada ja tulevasele ilmakodanikule oma aia (ok, Saare-kodu aia) kraami pakkuda.
Võtan siis kotikese sulama ja asun Väikemehele portsu välja valama. Karvik-kass käib ja hõõrub mööda sääri ja muudkui ringutab end üles tööpinna poole. Niimoodi ta käib ja nurub pea alati, kui köögis miskit toimetada. Oleme talle korduvalt hakitud sibulat kausikesse pannud, ise parastades, et "No näed, Vidrik, sa ju ei söö seda". Aga ega ta õpi. Igaks juhuks tasub ikka nuruda, ehk antakse miskit head. Kui ei küsi, siis ei näkka ka ju, eks. Ja alati on võimalus nt sibulate juurest solvunult ja saba püsti minema jalutada. "Proovima peab", on Vidriku moto.
Seekord samuti ringutab ja kuriseb. Pean tüdinud häälel lausuma: "Vidrik, sa EI SÖÖ kõrvitsat, ära nuru!"? Ilmselgelt mitu korda, kuna ta ei lõpeta. Kiusuks valan talle kausikesse korraliku portsu kõrvitsapüreed ja topin nina alla. Karvik vaatab, nuusutab... ja pistab pintslisse. ??? Kass, kes sööb kõrvitsat? Olge normaalsed!
Räägin lugu hiljem Vanamehele ja justkui demonstreerimiseks valan kassile uue kausitäie. Ja see sõgedake luristab ka selle kausitäie keresse.
Ei ole me siin keegi normaalsed...

Täna aga sai selgeks, mida arvab Vanamees minu emaks olemise võimest.
Öeldakse ju, et unenägudes peegeldub meie sisemaailm.
Nimelt läksid mu poisid koos lõunatudule. Vanamees läks sujuvalt edasi kusagile suurde-võimsasse veekeskusesse, kus liurajad olid eriti ekstreemsed kärestikulised jõed. Mina ja Väikemees olime kaasas. Mina muidugi olin ülimalt vaimustuses ja kihutasin tuubidega kiirevoolulistel jõgedel. Ja mul oli tarvis kindlasti seda kõike teha koos Väikemehega. Väikemees oli sama vana kui praegu, 4,5-kuune ning tema oli kummist tuubile kinnitatud turvahälliga. Mul oli vaja temaga tingimata minna kõige karmimale rajale (lapsele elamust pakkuma) ja otse loomulikult alla jõudes käisime me ümber. Püsti saades oli turvahäll koos Väikemehega plehku pistnud. Vanamees paanikas, kuigi sisimas teadis, et need turvahällid ei upu ja vupsavad pinnale (???) ja alati õigetpidi, kuid millegipärast pole kusagil näga turvahälliga vupsavat poja. Kosk mühiseb kõrval ja Vanamees karjub, et ta ei kuule last, ta ei kuule last. Enne, kui kihutasime, kostis poja pidevat kilkamist, nüüd aga enam mitte.
Ja ehmatab selle peale ärkvele.
Tegelikkuses oli Väikemees tema kõrval kilgates lõpuks uinunud ja seega kuss jäänud :D
Aga jah, ilmselgelt peab ta oma alateadvuses võimalikuks, et ma läheks sellise pisise titega kiirevoolulisele fun-jõele kihutama :D

Ahjaa, Vanamees ju "ei söö magusat". Aga kärbsesitaga konte järab küll :D Ega või, suhkur ja jahu ei ole ju kokku magus ega midagi :)

teisipäev, juuni 25, 2013

"Mõtleja"

 Rodini moodi (pilt: Wikipedia):

Väikemehe moodi (pilt: ise tehtud, hästi tehtud):
Kellel abivahendiks kämmal, kellel varbad...

reede, juuni 21, 2013

Mhmhhh :)

Peale hommikust einet (nii 7-8 vahel enamasti) jätan Väikemehe meie voodisse, kuna ega ta korralikult enam maga ja ma nii laisk, et ei viitsi iga natukese aja tagant tõusta ja sahmivale tegelasele tekki peale panna (noh, et ikka naaaaatukenegi veel magada laseks).
Siis leiabki aset suht sarnane olukord. Seega kinnitan :)

Ja lõpuks ei suundu Vanamees mitte diivanile vaid mulle kohvi voodisse tooma :D
Söömine on meil voodis keelatud teema, kuid hommikukohvi on ok (enne ei pruugi jalg sirget sammugi teha). Veeklaasid nagunii öiseks tarbimiseks öökapil ja siiani on voodi kuivaks jäänud.

pühapäev, juuni 16, 2013

Makku ja maksa

2008 Pirita rannas

Oi pekki kuidas ma igatsen soojadel suvepäevadel klaasikese kerge ja jaheda veini järele... Kui talvel hindan pigem kuiva ja tummist punast, siis kuumavas suves tahaks (ikka võimalikult kuiva, muidugi) roosat või valget. Miks mitte gaseeritud veega segatuna või jääkuubikutega või külmutatud maasikatega jääkuubikute asemel. Päikese käes siis. Õhtusel ajal oleks selline tarbimine hea kraami solkimine.
Aga jah, "alkohoolik" siin uneleb niisama :)

Tegelikult tea kas ma ikka jookski. Ma selliseks kanapeaks muutunud, et ei mäleta enam järgmisel hetkel eelmise mõtte lõppugi. Ega seda, mida ma nüüd just tegema hakkasin. Ilmselgelt sünnitasin ma oma aju ära, nagu see sageli juhtub. Kellel lihtsalt kuidas väljendub - mõni peab ennast ja oma järeltulijat sääraseks maailmanabaks, et ülejäänud rahvas hoidku kahte lehte, kui suvatsetakse liikuda (eriti teravalt meenuvad Pirita rattateel liikuvad kärutajad, kes kohe üldse teiste olemasoluga arvestada ei oska), teine annab ära oma lokid, ripsmed ja mälu takkapihta.

Üheks heaks näiteks unustamisest on jäätis. Ok, see ununes küll ka varem ära, kuid siiski. Sest tegelikult mulle ju jäätis maitseb. Söön seda hea meelega, kui meenub (loe: keegi kaussi valmis tõstab ja nina ette asetab).
Ka praegu vedeleb meil sügavkülmas 5-liitrine jäätisevann. Vist juba paar-kolm kuud. Avamata kujul...
Vahel mõtleme, et võiks ju süüa, kuid siis unub jälle ja nii ta seal seisab... Naerame, et ootame Last suvepuhkusele, siis hävineb see vann ainsa päevaga :D
Aga jah, meie oleme sellised hullud magusasöödikud...

Teine asi on šokolaad. Hea asi, kaheldamatult. Maitseb ja puha. Juhtub isegi, et tekib isu ja ostan ja söön ära.
Muidu aga seisavad varud sahvris. Mhmhh. Seal nad seisavad ja sinna nad ununevad. Ja oi kui tore on vahel neid sealt siis avastada :) Oleks siis, et kuskil peidus - ei, täiesti nähtaval kohal. Siruta käsi ja võta. Aga käsi võtab ikka pigem teiselt riiulilt sibulat-tomatit-paprikat-baklažaani vmt.

Meil ju ühed šveitslastest koostööpartnerid, kes muudkui hea ja paremaga varustavad. Ei saa aru, miks nad muudkui kõike tassivad. Vanamehele tuuakse iga natukese aja tagant mõned uued veinid ja juustusid, mulle šokolaadi. Päris keeruline on neid koguseid püüda ära süüa, kui aus olla :) Aga samas on ikka mõnus ka, kui tead, et ilma poodi minemata (ja poes kohapeal mulle šokolaadi olemasolu ju ei meenu) on võimalik väike magusaamps teha. Ega ma üle paari tüki korraga süüa suudagi, liiga palju magusat (andke mulle liha ja kamarat, eksole :D), kuid vahel on nii hea ampsata.


Et siis jah. Selle jutu peale siin mõtlesin, et läheks võtaks jäätist. Kööki jõudes läksin kergema vastupanu teed ja haarasin hoopis tüki halvaad :) Jäätis on ikka veel avamata :D

neljapäev, juuni 13, 2013

Ohjahh...

... kus on mu pisike beebs?
Täna, 4 kuu sünnipäeval, ronis välja esimene nõelterav kiku...


Kasvab ikka hirmsa mühinaga. 3. kuu "ülevaatusel" selgus, et samade parameetritega olin mina 5-kuusena. Kuna oma arst puhkas, siis asendusarst pidas poissi palju vanemaks, kui nägi ooteruumis issi põlve otsas valju häälega naerda lagistavat Väikemeest. Ja oli päris imestunud, et 3-kuune.
Näis, mis nüüd öeldakse, homme 4. kuu läbivaatus.

Hirmus jutupaunik on. Ja eriline naerukajakas :D Ja oi-oi kui vali see naer on :D

Omaette enam jätta ei saa. Ok, keerama hakkas küll veidi üle kuu tagasi, kuid nüüd juba nihverdab end edasi. Ja see on ohtlik ning ega eriti omapead jätta ei saa, et "lähen pesen nt nõud ära". Pikim maa, mille on suutnud edasi ukerdada, on enda kehapikkus. Tagumik püsti ja nina maad kündmas (käed ju ei kanna veel sedapalju) ning hirmsa riidlemise saatel muudkui läheb ja läheb. Nagu tigu - aeglaselt ja limase rajaga. Sest see kikude tulemine tähendab ju hullemat sorti tativoolu - pidevalt on kett suunurgas ripakil :D

Njah, niipalju siis minu äsjasest ponnistamisest seda tegelast enda seest välja pressida. Nagu polekski see eile olnud.
Varsti lõpetab juba ülikooli ja astub oma teed...