Neljapäev, juuli 31, 2008

Suht õnnetu

Eile sain hakkama haruldase asjaga ning jõudsin koju kohe peale tööd. Tegelikult jube mõnus, võiks sagedamini:)
.

Mingi hetk siis läksin kööki kassidele konservi pakkuma ning avastasin enese üllatuseks täpselt akna tagant redeli. Mida??? Elan 3. korrusel.
Seal ronisid mundris mehed. Krt, lippa veel mööda elamist paljalt ringi...
Säuhhhhh kardinad ette.


Uudishimu ei andnud rahu ja läksin piiluma. Akna all olid kaks tuletõrjeautot ja ka politsei. Hmm... Samuti kari inimesi uudistamas, pead kuklasse aetud.
Mis siis ikka, prügikott kaasa ja tegin asja konteineri juurde.
.

Probleem oli otse minu kohal ja 5.korrusel. Mis probleem, seda ei tea. Suitsu ei olnud, samuti mitte tahmajälgi akna servades.
Mõtlesin siis, et ju oli paanika mis mööda läks. Mehed ja masinad kah asutasid end lahkuma.
.
Olin sügavasse unne vajunud, kui keset ööd ärkasin kummalise heli peale. Unesegasena ei saanud aru ka. Mõtlesin, et pagana kassid, jälle nad krõbistavad midagi nii valjusti, et kostab läbi kahe ukse. Ootasin kannatlikult, et ehk lõpetavad.
Kahtlaselt rütmiline see hääl.... On ikka tunnetust ja närvi sel kassil...
.

Otsustasin siiski vaatama minna ja esikus avanes mulle ebameeldiv pilt - põrand sõna otseses mõttes ujus ja laest langes raskeid tummiseid tilkasid aina juurde. Ikka kolks-kolks, kolks-kolks, kolks-kolks. Peesse küll!!! Kari vannilinasid maha, ämbrid-kausid alla ja paaniline mõte, et ehk peaks ülemise korruse naabritega suhtlema. Et ju neil veeavarii. Ei, oleks nad kodus, nad teaksid seda. Järelikult puhkavad ja veevärk toimetab omapäi.

Kus krt see ühistu esimehe number võiks olla.... ei, mis ma talle ikka keset ööd helistan, mida see annab... parem ootan hommikuni....
.
Ma, idioot, olin unesegasena tuletõrjeautod juba unustanud ja alles nüüd hakkas aimduma, et äkki siiski lasti mingi lahmakas vett sinna üles korterisse. Mis nüüd paneelide vahelt teed uuristades minu laeni jõudnud on.
Panin kella mõne tunni pärast äratama ja hirmvaljude plärtsatuste saatel suutsin õnneks kiirelt taasuinuda. Öise äratuse ajaks (et vajadusel ämbreid tühjendada) oli tilkumine lõppenud. Õnneks.
.
Aga suht nukker tunne on vaadata veekahjustusi laes ning kummunud tapeeti seinas. Paistab, et tuleb mõne aja pärast elamises värskenduskuur ette võtta:(
Kardan, et 4.korruse sama asetusega korteris võivad kahjustused olla hullemad kui minul, kuigi palju oleneb sellest, kuidas vesi seinte vahel liikus muidugi. Igatahes nõme lugu.
.
Kusjuures, olen ka ise tuletõrjujate rünnaku ja kirvestega seina lõhkumise üle elanud. Misjärel lasti hirmjämedast voolikust pool elamist vett täis. Minu kõige esimeses korteris see juhtus, meie ise magasime. Mingi ime kombel eksabikaas varahommikul ärkas vingu peale, kuigi olime juba uimased ja pead lõhkusid. Siis sai kohe ka tuletõrje välja kutsutud.
Nimelt oli seal ehitatud kamin valesti, kus esialgne lõõr ei olnud lõpuni ehitatud vaid lõppes seina sees (kui haige mõtlemine saab olla!?). Kui säde aga sinna hõõguma pääses, siis maja sein juba seestpoolt põles, kui meie õndsa und magasime...
.

Üleüldse on üürikates huvitavaid elamusi olnud. Teine korter oli meil nt Tulbi tänaval vanas majas ja naabriteks kaks meest, sellised parajad joodikud. Aga vaiksed, teised. Ühel ööl ärkasime taas tuletõrjeautode peale, mis siis kõrvalkorterit kustutasid. Kohutav hais tuli sealt. Nimelt oli olnud mingi oleng, kus üks joomakaaslane oli nood kaks tüüpi maha koksanud. Mõned päevad tagasi. Läks kodo, sai kaineks, mõikas mis tegi ja ju siis läks ja pani jälgede kustutamiseks korterile tule otsa. Nii need laibad seal siis kärssasid. Rõõõveee hais, ma teile ütlen!

Minule avanes keset ööd siis omamoodi vaade, kus mustadesse kilekottidesse topitud tüüpe majast välja viidi. Kuna üks meestest oli suur ja raske, siis seda lohistati jalgadest ja nii, et pea käis ikka kolks ja kolks mööda trepiastmeid... Njah.
.

Suht teemaväline sai see lõpp:)

Esmaspäev, juuli 28, 2008

Nädalavahe naabrite juures

Nädalavahetusel sai ette võetud tilluke Helsingi-tripp. Lihtsalt suvel on nädalavahetusi niivõrd vähe, et siis tuleb igaks neist mingi tegevus või eemalesõit orgunnida. Muidu sügise saabudes nukker tunne, et oli soe ja hea, kuid kopitasin vaid kodus.

Seega siis lippasin reedel peale tööd sadamasse ja "Star"i peale. Teised olid juba hommikul läinud.
Laevas ajas mind otse loomulikult rahvamass närvi. Peale pikka vonklevat saba pubis, kus eesolijad pea eranditult klaasi õlle ja viinašotsi tellisid, leidsin ühe vaba diivani. Kerisin end mõnusasti diivanile külitama, suvine kokteil nina ees ja raamat peos. Sellisel viisil lendasid need 2 tundi imekiiresti ja ülesõit osutus väga mõnusaks.
Sadamas oli omasid näha muidugi suur rõõm:)

Laupäeval kulutasime hommiku ostlemisele. Alesid küll veel on ja suurtes numbrites, kuid see, kas miski silma hakkab, pole väga kindel. Eks suurem mass ole juba üle käinud. Mina piirdusingi kokkuvõttes vaid ühe esemega.

Edasi läks ilusaks. Võtsime kaasa lina ja kottide viisi head-paremat nosimiseks ning suundusime laevaga Suomenlinna. Ajalooline kindlus-saar Helsingi külje all.
Päike küpsetas kui hull, selle suve soojarekordi päev ju ikkagi.
Suomenlinnas liikusime kaugematesse paikadesse, kus graniidilahmakate vahel ujumispaigad. Laotasime lina maha ja lihtsalt chillisime tunde. No niiiiiiiiiii mõnus oli et....et....oeh. Ei oska öeldagi. Hea seltskonnaga niisama olla on alati super ju!

Kui päike meid juba nülgimisega ähvardama hakkas, ajasime kargud alla ja liikusime kindlusmüüre ja kahureid ja allveelaeva avastama. Eriti lahe oli vaadata kuidas suuured reisilaevad pea käeulatuses mööda triivisid.
Leidsime ka parima vaatega terrassi, kus oli hea jahedat õlut libistada.

Kaks vaadet meie piknikupaigalt

Nii lähedalt need lahmakad möödusidki

Militaarbeib (terve rannik oli kahureid täis) Helsingist eemale

Õhtul, kui tagasi linnas olime, asusime otsima kohta, kus saaks paar kokteili võtta. No ei ole sellist kohta! Kella 23 paiku kesklinnas kõikvõimalikud kohad nii ülerahvastatud, et kusagile end ei poeta. Eks me olime valivad ka, iga urgas muidugi ei sobinud.
Peale pikka otsimist saime siiski maandutud väga norm kohas:)

Pühapäev oli juba nukrama tooniga, kuna algas valmistumine tagasisõiduks. Lahkuda on alati kahju...
Sadamas nägime allpoololevat sakslaste laeva, mis meil suu muigvele ajas, nii et tuli lausa fotojäädvustus teha. Nimelt on laeva nimi AIDAbella ja illustreerib seda kassi silm... Aga meie kodu saares on Aida ning meie valge kassi nimi Bella... Ehk siis meie valge kassi laev:)
Palju huvitavat pildimaterjali on mul alles saamata, nii et kui miskit jagada tahan, lisan siia nädala jooksul veel mõne:)

Tagasi tulime "Superstar"iga ning kuna seal oli oluliselt vähem inimesi, oli reis väga lahe. Keegi ei lällanud ega kooganud kusagil. Istusime laeva ninas, kus on laeva laiune ja kahe korruse kõrgune klaassein ning vaade oli pehmelt öeldes võrratu.

Koju jõudes olin nii audis, et magama minnes ei kuulnud ma ei pikalt helisenud telefoni ega miskit. Ja hommikut töö juures alustasin Starteri joomisega:) Ise ka ei tea mis mind nii väsitas:)

Aga jah, vahva on nädalavahetusi eemal veeta, olgu siis paigaks kasvõi naaberlinn.

Reede, juuli 25, 2008

Pätt

Kolmapäeva õhtul, kui oli üle pika aja esimene mõnus päikesepaiste, asutasime E-ga end Vertigo katuseterrassile. Bronnitud oli päikesepoolne laud ja nii me seal peesitasime pehmete patjade najal diivanil, pläkutasime ja nautisime Martinisid (muide, sealne Apple Martini ja Champagne Martini on juuuuube head, soovitan!).
Mõne aja pärast vabanes meie lähedal üks laud, kuid mitte kauaks. Hetke tabas ära hiiglaslik kajakas, kes maandus tiibade sahinal lauale, vaatas ringi, haaras tassist noka vahele cappuccino-lusika ning heitis selle laias kaares maha. Seejärel nokk tassi ja allesjäänud kohvi kulistama. Tükk aega jõi ja askeldas seal, nii et jõudsin temast pea paarkümmend klõpsu teha:) Siin mõned ka teile vaatamiseks:

Neljapäev, juuli 17, 2008

Pariisi muljed kirjas

Peale kahte kuud suutsin siis lõpuks oma reisimuljed koondada üheks kirjatükiks koos mõningase pildimaterjaliga.

Ehk siis - keda huvitab kas Pariis või siis minu veidrad juhtumised seal, varugu piisav aeg ja külastagu Sipsiku Siiberdamisi.

Kes suudab jutu lõpuni lugeda, peaks vist medali saama:)

Teisipäev, juuli 15, 2008

Veidrad USA seadused vol miski

Jälle mina oma seadustega:)
Arumaisaa mille kuramuse pärast on vaja kõike idiootlike pretsedentide tõttu reegliteks kirjutada? Only in America...


1. Autost või bussist väljahüppamine on keelatud. Lubatud on välja hüpata truckist
2. Lapsed ei tohi ületada sõiduteed (Hawaii)
3. Paadi mitteomamine on karistatav
4. Peenraha ei tohi toppida kõrva
5. Pargis ei tohi häirida linde (Idaho)
6. Kaameli seljast ei tohi kala püüda
7. Kaelkirjaku seljast ei tohi sammuti kala püüda (Illinois)
8. Enne autoga linna sisenemist tuleb kontakteeruda politseiga
9. Põlevas majas ei tohi süüa
10. Koerale ei tohi joota viskit
11. Rottide peksmise eest pesapallikurikaga ootab trahv 1000$
12. Mesilastel on keelatud lennata linnatänavatel
13. Juunist augustini jõel uisutamine keelatud
14. 23.ndal avenüül ilma eesmärgita sõitmine karistatav
15. Koerale grimasside tegemine karistatav!
16. Koduloomadele ei või pakkuda sigaretti (Indiana)
17. Oktoobrist märtsini ei või käia vannis
18. Pargis ei tohi süüa arbuusi
19. Avalikus kohas ei tohi viibida, kui oled söönud viimase nelja tunni jooksul küüslauku
20. Rahast suitsu tegemine on karistatav (Iowa)
21. Ühekäelised klaverimängijad peavad andma tasuta kontserte
22. Tuletõrjujad peavad enne õnnetuskohale sõitmist harjutama vähemalt 15 minutit
23. Hobused ei või süüa tuletõrjehüdrantidelt (Kansas)
24. Mootorpaadist jäneste tulistamine keelatud
25. Paljaste kätega kalapüük keelatud
26. Kui kaks rongi satuvad kokku, ei tohi kumbi edasi sõita enne, kui teine on möödunud
27. Mütsis ei tohi kanda mesilasi (Louisiana)
28. Keelatud on tulistada tellerit veepüstolist peale pangaröövi
29. Valehammastega kellegi hammustamine klassifitseeritakse "ründamiseks külmrelvaga"
30. Alligaatorit ei tohi siduda tuletõrjehüdrandi külge
31. Naine võib sõita autoga ainult siis, kui keegi lehvitab auto ees lippu (Maine)
32. Lennu ajal ei tohi astuda lennukist välja
33. USA iseseisvusaastapäeval tuleb kirikusse kaasa võtta tulirelvad
34. Kingapaelad peavad olema seotud (Maryland)
35. Kinos ei tohi olla lõvisid

Pühapäev, juuli 13, 2008

Teraslinnud


Õhtusöök möödus juba tavapäraselt pikniku vormis lennujaama külje all.
.
Eelnevalt sai interneedusest välja vaadatud tihedaim tõusmiste-maandumiste aeg ja jummel küll, tõega oli tegu nagu suure lennuväljaga. Kogu aeg keegi kas maandus või tõusis, pausi polnud üldse!
.
Hull värk kuidas ma lennukeid ja lendamist fännan. Tõenäoliselt kui töö asjus sageli lendama peaksin, muudaksin oma suhtumist, kuid seni, kuni lennata saan vaid vabast ajast, on see mulle hullemat sorti kaif. Selles mõttes juba ootan augustit, kuna siis saan lausa 6x lennata!!! Saarde lähen taas lennukiga ning Prantsuse Rivierale sõidan üle Berliini, seega kokku 6 lendu augustis:) Nami!
.
Mul on korralikku aparaati tarvis. Praegune seebikas vaid 12x optilise zoomiga (digizoomiga ärme ropendama üldse hakka, eksole) ja mitte-vahetatava objektiiviga. Sellist aparaati nagu isal on, oleks tarvis. Siis saaks ikka tõsiseid pilte teha:)
.
Aga miskit jäi mu hobist ka minu seebikale. Antud pildid siis Estonian Airist (Boeing 737-500 ja Saab 340) ja Lufthansast.




Paranoia


Hämmastav kui ebakindel ma olla võin.

Täna väljas käies tabasin inimesed ennast jõllitamas. Kes naeratusega, kes muigvel, kes niisama tõsise näoga.

Olen harjunud, et enamasti soojemas kliimas inimesed vaatavad sind naeratusega ja ei väldita pilkkontakti. Igapäevane nähtus ja suhtlemise üks vorme.
Depressiivsuse kantsis Tallinnas näeb aga, kuidas enamus käivad, pilk maas ja tormlevad oma mõtetes kuhugi. Nagu ma isegi.

Seega tundub ütlemata veider kui järjest ja järjest sind pärani silmadega vahitakse ja nägugi naerul. Ise arvasin, et näen päris ok välja - suvepruun keha lehvivas kleidikeses ja juuksed mängimas soojas tuules, nägu varjatud tumedate prillide taha. Suvine.

Olin kindlal veendumusel, et mul on miskit väga viga, nt nägu veidral kombel määrdunuks saanud. Samuti kontrollisin korduvalt, ega kleidike liiga kõrgele kipu lendlema. Peeglit kah kaasas ei kanna ja seega paanitsedes lisasin sammu, et kiiremini koju jõuda. Iga lisanduv pilk suurendas paanikat ja lõpus ei julenud ise enam kellelegi otsa vaadata, et mitte seda naerul nägu näha. Irvitate mu üle siin, rsk! Viisakas oleks ju mind peatada ja mainida, et "preili, teil on nägu määrdunud, arvasin et eelistate seda teada" "aitäh, loomulikult on hea seda teada, suur tänu et tähelepanu juhtisite!" Aga ei, mitte keegi ei pöördu, irvitavad ainult.

Koju jõudes uurisin ja puurisin end peeglist ja no mitte kui miskit viga ei leidnud enesel küljes olevat. Siis sain aru, et olen oma paranoiadega juba niikaugele jõudnud, et ei suuda suviselt rõõmsameelseid kontaktialteid kaaskodanikke usaldavalt vaadata, ilma et kahtlustaks neid kohe irvitamises. Inimesed nautisid lihtsalt suve sooja ilma ja kui pilk peatus suviselt patseerival tütarlapsel, tekkis naeratus suule. Mis ses ikka siis nii kuritegelikku on.

Pean ikka rohkem linna peal liikuma, mitte vabade hetkede saabudes looduse rüppe pagema. Ei oska enam tsivilisatsioonis elada, ilmselgelt:)

Reede, juuli 11, 2008

Pehmem pool

Olen korduvalt rõhutanud, et ulguvad mehed mulle teps mitte ei sobi. Küll aga kuuluvad erandite hulka nii mõnedki vanakooli tüübid, kelle sõnad lausa lõikavad hinge.
Üheks näiteks saan tuua Joe Dassin'i, kelle lugu "Et si tu n'existais pas" rebestab mu hinge nagu... ma ei tea mis.
Tõlge on minu algajalikule keeleoskusele tuginev, seega paluks teadlikumatel mitte pahaks panna.
Et siin siis võimalus minu pehmema poolega tutvuda:)

Et si tu n'existais pas, kui sind olemas ei oleks
Dis-moi pourquoi j'existerais? ütle mulle, miks peaksin mina eksisteerima?
Pour traîner dans un monde sans toi, sikutamaks end maailma ilma sinuta
Sans espoir et sans regrets. ilma lootuse ja kahetsusteta

Et si tu n'existais pas, kui sind olemas ei oleks
J'essaierais d'inventer l'amour, üritaksin ma armastust leiutada
Comme un peintre qui voit sous ses doigts nagu kunstnik, kes näeb oma mõtetes
Naître les couleurs du jour. sündimas päeva värve
Et qui n'en revient pas. mida ta eal ei suuda edastada

Et si tu n'existais pas, kui sind olemas ei oleks
Dis-moi pour qui j'existerais? ütle mulle, kelle jaoks peaksin mina eksisteerima?
Des passantes endormies dans mes bras neile möödujaile, kes magavad mu käte vahel
Que je n'aimerais jamais. keda ma eal ei armasta?

Et si tu n'existais pas, kui sind olemas ei oleks
Je ne serais qu'un point de plus ei oleks ma erinev teistest
Dans ce monde qui vient et qui va, maailmas, mis tuleb ja läheb
Je me sentirais perdu, ma oleksin kadunud
J'aurais besoin de toi. ma vajaksin sind

Et si tu n'existais pas, kui sind olemas ei oleks
Dis-moi comment j'existerais? ütle mulle, kuidas eksisteeriksin?
Je pourrais faire semblant d'être moi, ma võiksin teeselda olla mina
Mais je ne serais pas vrai. kuid see poleks iial päris õige

Et si tu n'existais pas, kui sind olemas ei oleks
Je crois que je l'aurais trouvé, usun, et oleksin selle leidnud
Le secret de la vie, le pourquoi, Elu Saladuse, põhjuse
Simplement pour te créer lihtsalt loomaks sind
Et pour te regarder. ja sind vaadata

Appi, ma olen purjus. Täis kui tarakan. Täiesti kännuämblik.
Tänase päeva sündmuste ajel ostsin üle pikema aja koju veini ja nüüdseks, kui olen kaks klaasi sealt oma harjumatule kerele ammutanud, on tulemuseks totaalne švips. Ütlemata imelik on tunda purjakil olekut. Ma pole sellega ju harjunud. Tark oleks vist magama minna, mitte purjus peaga prantsuse keelt tõlkida... huuuhhhhh....
Iadöd!

PS: Kurb on näha, et mõne inimese õelusel ei ole piire ka mitte. Kust küll sellised inimesed tulevad? Olen siiralt rõõmus, et mina selliste minu jaoks alaväärsete hulka ei kuulu.
Kuigi nendega on raske, on hea meel tõdeda, et lõpuks võidavad need, kes teisele meelega haiget ei tee:)
Meenub too eelmiseski postituses üleskiidetud sõber, kes elutargalt teatas, et meeste vahel on vendlus ja naiste vahel õelus... Krt kui õigus tal on. Jälle. Alati.

Kolmapäev, juuli 09, 2008

Konna eelarve

Juba jupp aega pole isegi peauudistele pilku heita saanud, järgmise aasta eelarve pingsalt koostamisel.
Leian, et olen ikka tõsine friik. Pole aega hingegi tõmmata, kuid kui saan ninapidi numbrites tuulata ja loogikat taga ajada, siis veri keeb ja silm särab ja miski muu ei loe. Päevade viisi juba ja no mitte ei tüdine. Vot see on elu!
Ostsin enesele hiiglasuured päikeseprillid. Suuremad, kui mul teised prillid kokku. Ise jube rahul ja nimetan neid konnaprillideks. Nagu hipi-konn:)

Täna, kui hakkasime veel päikese paistes poodi minema, palus R viisakalt, et kas ma ei jätaks prille koju. Ma nägevat ilma nendeta palju parem välja... Kogu mu rahulolu läks... kellegi peesse ta igatahes sai.

Kui siis torisesin, et kas mu tekkivad kortsud on paremad, löödi mu loogika uppi lausega "aga mis ma siis valesti ütlesin? hullem ju, kui ma oleksin öelnud, et pane prillid ette, siis näed parem välja". Nojah, loogika.

Aga siiski mu konnakad meeldivad mulle! Ja kavatsen neid edasi kanda!

Esmaspäev, juuli 07, 2008

Suvine nädalavahetus

Möödunud nädalavahe oli planeeritud suurpuhastusele, kuna juba jupp aega pole kas tervet päeva kodus saanud veeta või siis olin oma vanainimesehädadega sirakil maas.

Minu meeleseisundi eelhäälestamisele sõideti madalal mürinal sisse juba reede õhtul, kui sõps, kes tööorjuses kodumaast eemal, helistas ja teatas, et ta asub parasjagu linna X lähistel ja tal tulnud idee koju jõudes motikaga sõitma minna. Kas ma tahtvat kaasa tulla, kui ta ükskord Tallinnasse jõuab. "Kle, mees, ära kuluta nüüd hingeauru, ütle parem mis kell ma sõiduriides pean olema".
Krt, minu käest sellist asja küsima. Ise teab mu sõltuvust, ise ta mulle selle ju tekitas! ;)

Jalad läksid vedelaks kui pill madalatel tuuridel maja ette keeras. P-sse küll.
Ja ma ise ei saa enne kuud veel õppesõitu minna, enne ei teki tööpäeva sees selliseid pikemaid ärakäimise võimalusi ja töövälisel ajal õppesõitu teha ei saa. Minu õpsi juures siis. Seega kannatust, kannatust...

Oi kus oli hea tõmme rattal alles. Ma mõtlesin, et ma suren. Ise nigu tatt teisel selja küljes kinni:D
Ei, ei tegelenud kimamise ja reeglite rikkumisega. Kui, siis ainult natuke. Aga ka õige kiiruseni kiirendamine annab juba sellise tunde, et ... et .... no ei oskagi kohe kirjeldada. Kes teab, see teab.
Peale mõningast tiirutamist ja päikeseloojangu imetlemist musta möirgava ratsu seljast esitati küsimus: "Kas läheme Pirita ringrajale ka?" Eeee....ääämmm..... natuke nagu pelgasin. Joey Dunlop meenus... "Ah, ok, lähme!"

Kui ma enne mõtlesin, et ma suren, siis ringrajal männimetsa niiskes õhus keset kurve olin veendunud, et ma olen surnud ja taevasse jõudnud. Kes teab, see teab. Punkt.

Pärast tuuritamist oli hea õlutit libistada, kuna pubides oli ruumi laialt - muu rahvas õllesummerdas. Ja pläkutada oli samuti hea, kuna nimetatud sõps on minu tutvusringkonnast kõige vahedama mõistusega ja äärmiselt värskendav on teda vahel näha.
End of day one.

Laupäeval võtsime R-iga taaskord ette Eesti kaardi ja vaatasime, kus käimata. Nii, et jõuaks ühe päevaga maksimumi võtta ja mitte lihtsalt sõidule aega kulutada.
Seekord sai siis ülimalt lähedalt kodumaad avastada. Maardu ja Muuga kant.
Maardu lähedal avastasime hiiglaslikke mahajäetud hooneid. Erilist muljet avaldas üks poolekilomeetrine maja, kuhu raudtee sisse suundus. Lae all võimsad konksud ja sees tänaseks sügavad basseinid. Ülikõrge, ülivõimas, ülimalt lagunenud ja raudne sisu roostest läbi näritud.


Kuna ma väga naiselik olevus ei ole, oli mul vaja tingimata minna lae alla uudistama. Endal roosa lehviv seelik seljas, ronisin mööda väääga roostes treppi aina kõrgemale ja kõrgemale, ise palvetades, et vähemasti täna trepp ja platvormid kokku ei kukuks. Ei kukkunud:)

Majast väljas, tuli kiirelt autosse tormata, kuna kajakad otsustasid pea kohal mineerimisega tegelema hakata. Sõna otseses mõttes s**** lendas...


Maardu kui linn aga üllatas meeldivalt. Olin veendumusel, et eks see üks venelaste urgas ole, kuid paljud majad olid üsna kobedaks kõbitud ja linn oli täitsa ok väljanägemisega. Ei midagi erilist, kuid ok. Hiiglaslikud lillepotid, purskkaevud jne. :)
Edasi avastasime Muuga sadamate ümbrust. Kahes kohas sattusime tõelisele šedöövrile - tee tegemine oli juba mõnda aega tagasi pooleli jäänud. Taas ots ringi ja mujalt katsetama:)

Seal kus lõpeb asfalt...

Muuga söeterminali lähedalt leidsime äärmiselt armsa liivaranna. Ainsaks veidruseks olid suured betoonilahmakad vees, mis moodustasid omalaadse muuli. Mulle sobis, sain jälle kalpsata ja karelda, hüpelda ühelt lahmakalt teisele. Niipalju siis neljakümnendatesse jõudmisest;)
Rand oli täis luikesid. R püüdis neid ka kokku lugeda, jõudis poolesajani.
Väga lähedalt sai neid uudistada. Ei nemad lasknud end eriti meie sealolekust häirida.
Küll aga lasid end meist ja ka luikedest häirida kajakad, kelle pojaraasud veepiiril ukerdasid. Nii kui meie poegade lähedusse sattusime, hakkas lapsevanem-kajakas veidi haukuvat häält tegema, mispeale adru rannal hakkas liikuma, ehk siis mõned adruvärvi mügarikud paterdasid vee poole. Lapsevanem siis igaks juhuks tegi ka tiire meie pea kohal, sundides meid peanuppe kaitsma.
Hoopis konkreetsemalt käituti ühe luigega, kes sattus poegadele liiga lähedale. Pikka aega kaks kajakat ründasid teist, sundides luike laperdades ühele ja teisele poole suunduma, pead pika kaela otsas koogutades ja vingerdades. Kui luik eemale aetud, rahunesid ka kajakad.
Kummaline vaatemäng.
Edasi suundusime Jõelähtme valda Rebalasse ja Ülgasele. Ei teadnudki selliste kohtade olemasolust varem:) Rebalas avastasime väga ilusa karjääri, olemuselt nagu mini-kanjon. Ülgasel ronisime aga taas randa ja pidasime piknikku. Laine loksus varvastele ja päike küpsetas. Aeg peatus.
Tagasiteel nägime kahel korral rästikuid üle päikesekuuma alfaldi vonklemas. Ühe juures ka peatusime ja läksime lähemalt uudistama. Natukese aja pärast lähenes üks auto ja oli oht, et maonatuke jääb rataste alla. R suunas siis auto peatuma, et ärgu ussi alla ajagu. Autos oli mees lapsega ja ronisid kah kaema:) Poiss vist nägi esimest korda elus madu vabas looduses.
Rästik ei saanud aru mida me temast tahame (tahtsime, et ta teelt ära läheks, tema enda ohutuse huvides), seega tõi too mees oksakese ja tõstis vingerdise teelt minema.

Madu-uss
Pühapäeval taaskord piknik tavapärases kohas Tallinna lennujaama lennuraja kõrval. Traditsiooniliselt nautisime lõuna kõrvale teraslindude võimast sirinat.
Seekord aga sattusime ka tuulest tulenevat kohmakat maandumist tunnistama. Päris spuuki paistis. Flylal üritas korduvalt maanduda, kuid laperdas nii, et tiivaots napilt ei puudutanud maad. Tea mida inimesed seal sees tunda võisid...

Pealelõunal läksime A-ga kinno. Sõpruses linastub "Jane Austeni tõrjutud tunded" (Becoming Jane). Tema raamatute austajana oli see film must-listis. Puhas naistekas:) Ja väga Austenlik.




Peale kino vaja kõhtu täita ja pläkutada. Istume maha ja sööme, kuni A suundub "nina puuderdama". Ja kõpsti mingi vanamehenäss mul lauas ja vestleb ja vestleb. Olevat Uus-Meremaalt. Mina viisakas inimene ka ja ei saada pikalt. Olin parasjagu kella vaatamiseks telefoni kätte võtnud ja näperdasin seda nüüd närviliselt, üritades viisakat vabandust välja mõelda. Tüüp märkas ja uuris, et kas olid kellelegi helistamas. "Jee, pääsesin!" mõtlesin mina. "Yes, I was". Ettekujutus, et ta nüüd lahkub, oli ennatlik. Teatas, et tehku ma oma kõne ära, ta nagunii eesti keelest aru ei saa. Ja istub lauas edasi. No mis siis ikka, tegin hädaabikõne R-ile, kus palusin lihtsalt suvalist juttu veeretada kuni A naaseb. Viimase saabudes sain siis kenasti kõne lõpetada ja püsti tõusta, nagu oleks kõnest tulenevalt vaja lahkuda. Vabandasime viisakalt ja läksime.

Aga kus sa sellega. Kui memmed linnas ja pühapäevaselt ka taadid end tuulutama tulnud, siis ei saa ju nii vähesega piirduda. Veidi aja pärast tuli meiega suhtlema järgmine vanamees. Taas viisakate repliigivahetuste järel liikusime edasi ja padavai autosse. Krt, aitab küll! Teame jah et 30 oleme, kuid on ikka kahtlane küll kui varemalt tulid tutvust sobitama noormehed ja nüüd vanamehed... Ei teadnudki et niiiii eakaks muutunud oleme... Brr!

Pühapäev, juuli 06, 2008

Saares

Lebo-laip enne sõitu
Eelmisel nädalavahel krabasin A ja M-i kaasa ning suundusime saarde. Minnes ei olnud praamile mingit saba, olin siiralt üllatunud. Sadamasse ja üle. Nagu see ideaalis või silla korral oleks.
Ilm oli ilus tulles ja minnes, laupäev seevastu oli pool päeva vihmane ja pool enam-vähem ilus. Kahju, kuna sooja ilma korral oleks linna peal nt palju rohkem saanud asjatada ja niisama chillida. Meie aga tegime šoppamised ära ja tulime koju tagasi.

Kodus oli, nagu alati, ühe söögikorra lõpetamine ja järgmise ettevalmistused. Nüüd saavad tüdrukud aimu miks ma iga kord saarest naastes paar kilo raskem olen:)

Hoolimata veidike jahedast ilmast käisime siiski ka koera mere ääres lõbustamas. See loom on hull - ujub isegi jäätükkide vahel. Seega temale ei olnud see jahedus ega miskit.

Hull loom Freddi Margman

Ülejäänud aeg oligi niisama chill. Söömine, joomine, saunatamine, mokalaat. Nagu ikka:) A kommenteeris hiljem, et talle avaldas muljet meie vajadus alati kokku koguneda ja pika laua taga koos asjatada (enne, pärast ja söögi ajal) ning üksteise kallal intensiivselt ja lõbusalt nokkida. Vahva kuulda:) Sest täpselt sellise kokkuhoidva ja eluterve perega mind õnnistatud ongi. Ma ise ainus mustapoolne lammas:)))
Naistega saunas on alati lahe. Seegi kord said nii mõnedki pikantsemad teemad läbi arutatud, nii et taaskord naised saunas rääkisid.

Pühapäeval praami saba nii meelirahustav ei olnud. Paanika algas, kui saba lõpp paistis tunduvalt peale Kuivastu vana kõrtsihoonet. Deem, 21.45 pidi ju jalka EM-i finaal olema, milleks kindlasti oli vaja kodus olla. Ja kuna tulek ei olnud rohkem kui kuu aega ette teada, ei saanud enam ka mingeid bronne. Üldjuhul ma ilma bronnita ei sõida.
Õnneks veeresime sadamas kahe tunniga saba ära ja jõudsime edukalt ja õigeaegselt koju.

Et jah, hea meel, et nad mind varrukast sikutasid ja seega ühiselt saarde läksime. Mulle peab saarde kaasatulekut peale pressima, ise ma kipun alati unustama, kuid külalised on meie peres õnneks alati oodatud.

Ronja
Niiduk kimab nii, et rohupilv taga

Neljapäev, juuli 03, 2008

Jaani põis


Jaan möödus minul põie- ja närvipõletiku tähe all. Jube vahva.
Kahtlustan, et vihmas kanuutades sai tervis mulle märkamatult põntsu ja suvisel ajal on ju suht keeruline seda välja ravida. Ei saa ju arugi kas külmetad või mitte.

Nii ma siis hädisesin oma põiepõletikus vaeveldes ja kulgesin kempsust kempsuni, vajalikke töid ja toimetamisi sinna vahele pikkides.
Lõpuks pistis A mulle miskise tee pihku, et see aitab.
Olen jube nigel igasugu abistavate vahendite kasutaja ja kujutan ette, et kui ma teemale ei mõtle, läheb see üle:DDD
Ravimite alal aastaid töötanuna on mul kodus vägagi muljetavaldav ravimikapp ja usun, et ka teadmised mitte nii aktiivselt kokkupuutunutega sel alal tugevamad, kuid ise ma seda sodi ei tarbi:D Teisi tohterdan hea meelega (tea kas lapsepõlves ei saanud arsti mängida või? mälestused sellest puuduvad...), kuid ennast mitte mingi hinna eest. Nagu laps või meessoost olend selles vallas:) "Ei taahaaa!!!"

Nonii, hakkasin siis teed tarbima ja imede ime - juba samal päeval hakkas parem! Magasin siiski pikalt ka soojal suveööl sokkides ja villane sall ümber puusade keritud. Igaks juhuks.

Jaaniks ei olnud veel päris terve, kuid võtsin kaasa salli puusadele ja pleedi ümber kerimiseks. Suundusime ekskaasa juurde Viimsisse, kuhu hunnik sõpru kokku kogunes. Nii ma siis istusin seal teiste vahel nagu Kubu Juss oma sallide ja seelikuks keeratud pleediga. Aga mis teha, vanadus ja oma lollus annavad tunda.
Mõned päevad varem olin vähem hoolsaks muutunud ja seega oli põletik taas ägenenud ja kaasnes närvivalu alaseljas. Mis muudkui suurenes ja suurenes, nii et enam ei saanud ei istuda, astuda, seista ega kummarduda. Tegin siiski vaprat nägu ja lürpisin oma teed. Alkot võtsin taas minimaalselt, kuna ei tahtnud kuidagi kempsu vahet joosta:D Ja siis ühtlasi oli hea kaineks autojuhiks olla.

Kuna siiski olin mõne lonksu siidrit õhtu jooksul tarbinud, tahtsin nii igaks petteks alkomeetrisse puhuda. No ja täielik jobu - ei saa hakkama! Kõik teised puhuvad, mina nagu kala kuival, maigutan suud ja ahmin õhku ja puhun ja puristan, kuid alkomeeter ei reageeri kohe kuidagi. Totaalse saamatusehunniku tunne tekkis:) Lõin käega ja suundusin esimest rahvast koju vedama.

Tagasiteel sattusin Haabneemes nägema ilusat pilti. Kolm täiesti ihualasti näitsikut kalpsasid tee ääres. Juhtidel oli tegemist, et teel püsida. Eks minuga kael käändus kahekorra:D Signaalitamisi said tütarlapsed küll nõrkemiseni:)
Seevastu Paadi juures oli miskine suuremat sorti pidu ja teeservad autodest nii umbes, et ei saa liikumagi. Lisaks autode vahel oksendavad noorsandid, teel jalutavad/kakerdavad paarikesed ja mõni tüüp viskas kukerpallegi.

Eelnev õues istumine/liikumine ja nüüdne soojas autos kindlas asendis püsimine olid seljavalule oma jälje jätnud. Valu oli selline, et üksi olles oigasin valjusti ja pisar tahtis silma tulla. Olin vapper ja suundusin teist autotäit kutsuma, ise enam selga täiesti sirgeks ei saanudki. Nüüd ma mõistan miks vanainimesed kõveras kõnnivad.
Õnneks oli võlusõnaks paljad tibid Haabneemes ja ei kulunud just märkimisväärselt aega, kui tüübid autos ja minek. Tol hetkel oli mulle istumine kergem...

Kui ülejäänud rahvas maas ja kahekesi kodu poole sai sõidetud, ei pidanud enam vastu ja jube suurest haledusest enda vastu lasin pisaratel voolata. Ei, ei pillinud, lihtsalt voolasid. Seega sõitmist ei seganud, kuid hale oli küll endast:D JA KURAMUSE VALUS!
Magama minnes oli kahtlus, et hommikul ärkan halvatusega. Paistab, et kellelgi veel oli minust hale ja hommikul ärkasin enesele üllatuseks täiesti valuvabalt! Pidasin seda eilset arvestades võimatuks, kuid jumala eest, juurdlema selle üle ka nüüd ei hakanud:)

Valudest sain vabaks, kuid põletik kestis edasi veel ka järgmise nädalavahe saareskäigu aja. Nõme on pikka maad palavas sõita kui värskendavat jooki peale võtta ei saa.
Aga tänaseks tundub, et peaaegu terve juba... Kui taas pööret ei toimu...

Kolmapäev, juuli 02, 2008

Lugejatest

Tegin tillukest statistikat, mil inimesed blogisid lugemas käivad. Minu blogi külastatavusele tuginedes saan välja tuua järgmised andmed:
.
Kõige-kõige enam loetakse vahemikus 9-11 hommikul. Seega tööle jõudes kohvitassi kõrvale ja sisseelamiseks:D
Edasi natukene sagedus väheneb lõunani, siis alustab taas tõusuteed. Järgmine tipp saabub 15-16 ajal, siis vist tööjaks raugeb ja hakatakse vaikselt otsi kokku tõmbama. Edasi taas langustrend kuni 19-ni, mil pere toidetud ja võimalus virtuaalmaailmaga suhestuda. Tõus jätkub kella 23-ni, millele järgneb põhkupugemisega seonduv tugevam langus. Öösiti loevad üksikud unetud. Hommikul 8-10 vahel siis intensiivne tõus ja haripunkt taas 9-11 vahel:)
Väike ülevaade ka. Vasakul siis % kogu päeva lugemistest ja all kellaaeg:
.
Päevade kaupa on lugemus enam-vähem võrdselt jaotunud tööpäevade lõikes, nädalavahel vähem (laupäeval kõige vähem).
.
Tegelikult veider mõelda, et miks keegi loeb kellegi blogi. Nagu juba varem olen kedagi tundmatut tsiteerinud - blogijad on liputajad ning lugejad on piilujad. Mulle täiesti sobib, kuna kirjutad küll põhiliselt enesele tuleviku tarbeks ja lähedastele ülevaateks oma tegemistest, kuid siiski on huvitav kui keegi täiesti võõras inimene leiab su piisavalt huvitava olevat, et sinu tegemisi jälgida ja kaasa elada. Samuti nagu ise loen võhivõõraid tuttavatele lisaks. Rääkimata sellest, et nii mõnigi äärmiselt huvitav tutvus on alguse saanud just vastastikusest huvitatusest läbi blogimise. .
Omamoodi naljakas mõelda, et mõne jaoks olen kui raamat. Lühijutud, mida sirvida ja oodata. Mõni loeb selleks, et teada kuidas läheb. Mõni selleks, et talle meeldib mu kirjutamisstiil. Mõni tunneb ära ennast ehk siis samastumise aspekt. Mõni kuidagi nagu harjumusest, isegi kui tegelikult enam ei viitsi. Mõni põlglikult, lootes näha, et ehk läheb miskit halvasti.
Mõnel on põhjuseid mitu, mõni viskab vahel pilgu peale, kui meenub. Põhjused lugemiseks väegadi erinevad...
.
Kõige lahedam elamus oli, kui üks täiesti ja vägagi tuttav inimene silmad üllatusest suureks ajaks ja hõisatas: "Ahhaa, või et sina siis oledki Sipsik!!!?" Et siis tundsime eraelus, oli mu lugeja ja näed mis välja tuli:)

Naljakad USA seadused vol3

Kuna näha on, et piilumas käiakse (lootuses äkki mõnd kirjutist leida), siis kopin vahelduseks natuke nalja järjejuttu.
Lihtsalt õhtuti ei ole olnud mahti kodus arvutitki avada, kribamisest rääkimata. Lähipäevil parandan end, ausõna:)


Ajaline vahemik endiselt 1990-2000:

1. Elevandid võivad Market street'il kõndida ainult rihma otsas
2. Autot ei tohi pühkida kasutatud aluspesuga
3. Keelatud on omada üle 2 koera või kassi
4. Rannas ei tohi mängida löökpille
5. Partidel on õigus ületada Rancho tänavat, olenemata asjaoludest (Colorado)
6. Pühapäeviti ei või autosid müüa
7. Purjus peaga ei või ratsutada
8. Keelatud on laenata naabrile tolmuimejat
9. Rottide "halvasti kohtlemine" on keelatud
10. Pühapäeviti ei või sõita musta autoga
11. Magavat naist ei tohi suudelda
12. Jooksupannud kassid tuleb leida hiljemalt päikeseloojanguks (Connecticut)
13. Politsei võib trahvida, kui ületad jalgrattaga kiirust 65 miili tunnis (ähh? see teeb ju üle 100km/h.... ma pidasin end ka vanasti päris tugevaks sõitjaks, kuid no sellist kiirust küll arndada ei suutnud...)
14. Peale päikeseloojangut ei tohi kõndida tagurpidi
15. Ainult valged jõuluküünlad on lubatud
16. Kätel ei tohi ületada tänavat
17. Koerte õpetamine on keelatud
18. Mees ei tohi oma naist pühapäeval suudelda
19. Tuletõrjeautod ei tohi ületada kiirust 25 miili tunnis, isegi kui sõidavad tulekahjule
20. Juuksur ei tohi ümiseda ega vilistada, kui töötab kliendiga (Florida)
21. Vallalised naised ei tohi sooritada langevarjuhüppeid
22. Tasulisse parklasse jäetud elevandi eest tuleb maksta parkimistasu
23. Päevas pole lubatud lõhkuda üle kolme taldriku ja nelja tassi
24. Keelatud on parkida autot tänavale oma maja ette. Seadus kehtib vaid neile, kellel pole maja
25. Koera haukumise eest võib omanik trahvi saada
26. Inimestel peab kesklinnas olema vähemalt 10$ taskus
27. Jalakäija allaajamise eest saab trahvi 69.50$ (Georgia)
28. Ahve ei tohi hoida vannitubades
29. Kõik linnaelanikud peavad omama reha (mida krt ma sellega korteris teeks?)
30. Kana tuleb süüa kätega