Neljapäev, jaanuar 30, 2020

Kogumisest

Sageli kipuvad inimesed midagi koguma.
Minuvanuste lapsepõlves olid selleks sageli näiteks kommipaberid. Taskukalendrid. Postrid. Metallpurgid. Välismaa kilekotid.

Paljud inimesed siin maamunal koguvad marke. Samuti münte. Herz näiteks kogub mummulisi lauanõusid ja samovare :D

Aga minu 6-aastane Vanem Poiss kogub.... puuke.
Kui ta üksi õues toimetab, võib teda enamasti leida kusagilt kükitamast. Uurib taimi ja putukaid. Kohe süvenenult, nii et laps, kes ei tea mis on kõndimine ehk siis alati jookseb ja kihutab ringi ning ka ühe koha peal olles tantsiskleb seismise asemel, püsib loodust uurides täiesti paigal. Ja pikka aega.

Juba poolteist aastat on ta huvi tundnud puukide vastu. Kui kuskilt leida puuk, kes on ilusa kujuga (mitte liiga täis ega mitte liiga liistakas, teise või veel parem kui kolmanda aasta oma - nümfid ei sobi), siis asetab ta puugi valgele paberile, lööb selle haamriga "õigesti" lömaks (sest puuke me ei säilita elusana, hävitame hirmust), kleebib läbipaistva teibiga üle ja asetab oma kogusse....

Kui Urmas Tartes (Eesti vist ainus putukaprofessor ja suurepärane makrofotograaf) viimane kord meil külas oli, hämmastus isegi tema paljunäinud putukateadlasena :D Et ei ole just sagedane näha lasteaialast, kes sellist püsivat huvi üles näitaks... puukide osas :D
Üks eksemplaridest kogus

Esmaspäev, jaanuar 27, 2020

Tervisepakett

Viimaste aastate jooksul on Vanamehe kauaaegseid sõpru ja tuttavaid tervisejamadesse sattuma hakanud. Sellised 40-50 vanuses.
Paika loksunud elu, hea toitumus, aina vähem liigutamist ja rohkem tarbimisi, mugavus ees ja taga ning siis ajutine ülepingutamine. Kas oma võimete ülehindamine, ületöötamine, ületarbimine või mõni muu "üle" enamasti.
Insuldid, vähid, infarktid ja infarktiohud, suremine jne.

Eks Vanameeski mitmes asjas "üle"-tab ja minul mure tekkinud. Mul on hästi läinud ja mulle meeldib see, et mu lapsed tunnevad oma isa, kuid kui ta nüüd otsustaks maha surra lihtsalt mingi terviserikke pärast, oleks see suht nõme. Nad siiski veel natuke väikesed ja karta on, et kuigi nad loomulikult jäävad teda mäletama, siis see mälestus jõuaks ajas liiga palju tuhmuda.
Seega tegime juba mõni aeg tagasi kokkuleppe, et annab endast oleneva, et elus püsida kuni poistel järjest käidavad kooliastmed läbi. Ma võin vajadusel küll mehe eest väljas olla, kuid eelistan siiski poiste õpet elule päris mehelt saada. Mul ka lihtsam :)

Ühesõnaga, tellisin talle siis isadepäevaks Synlabist mingi tol hetkel pakutud 35+ meestele mõeldud põhjaliku analüüside paketi. Kolm kuud aega ja jõuab küll oma reiside vahepeal nt Tallinnas mõnest laborist läbi astuda.

Ära käis. Ja ehmatas "kaineks".
Vererõhku mõõdeti mitu korda lausa. Ja siis uuriti, kuidas ta end tunneb. "Igati hästi, täpselt nii nagu alati". "Aga kas te nõrkust ka ei tunne?", uuris murelik õde edasi. "Viimasel ajal on selline püsiv väsimus peal, kuid küll see kevadeks üle läheb", arvas Vanamees.
"Kas te seda teate, mida teie vererõhk näitab?"
"Eks ta on ikka selline kõrgemapoolne olnud, kuni 140 ülemine piir"
"Eiei, teie vererõhk on 175/110-le" tuli jahmatav vastus. Ning ta oli enne seda hulk aega ootesaalis rahulikult istunud ja ta ei karda valgeid kitleid.

Muud analüüsid tulid Digilukku koos kommentaaridega järgmisel tööpäeval ja oli sealgi halbu näitajaid. Kõrvuti nendega, mis jällegi keskmisest paremad. Keha justnagu üritaks kompenseerida ja tugevustega nõrkusi jalul hoida. Mine tea, mina usun, et meie kehad on targemad kui meie aru.

Kuna Vanamees veel kohe tablettide peale minna ei tahaks, proovib ta nüüd tegeleda põhjuste, mitte tagajärgedega. Et raiuks lohel kohe pead, mitte ei jupitaks sabast alates.

Analüüside vastustest alates tegi päeva pealt kolm kardinaalset pööret korraga - hakkas väga jälgima, mida ja millal sööb, hakkas teadlikult end liigutama ja loobus jupiks ajaks igasugusest alkoholist. Klaasike punast veini on ju tore ja isegi tervislik küll, kuid kui tahad saada kiireid päästerõngaid kohe ja kombona, on vaja mingiks perioodiks end kardinaalselt kokku võtta. Ja nagu temalik on - pigem intensiivselt ja jõuga peale kui sussutades.

Et siis näis nüüd. Aasta pärast uued analüüsid.

Reede, jaanuar 24, 2020

Tra-tra ja traktor

Oi seda andis alles oodata!
Noorem Poiss (5a) ei ole siiamaani R-tähega hakkama saanud. Vanemal Poisil oli R sisuliselt esimene täht ja seetõttu tundus nii uskumatu, et mismoodi teine ei oska, sama pere laps ju :D

Aga tegelikkuses ka hakkas kerge mure tekkima. Logopeed andis hinnangu, et abi ei vaja ning võiks kodus lihtsalt veidike harjutada. Miskid harjutused andis ka kaasa, kuid tõele au andes ma isegi ei tea, kuhu need juhendid "korraks ära" suskasime.
Logopeedi hinnangul oli R lihtsalt nõksu taga. Et probleemi ei ole, peab vaid pihta saama.

Noh, ootasime siis seda pihtasaamist. Ja tegime enda loogika järgi harjutusi. Ei midagi. Traktor on tlaktol ja asi mutt.
Mure tekkiski sellest, et äkki muutub laisaks. Harjunud niimoodi hääldama ja mida aeg edasi, seda keerulisem ringi õppida. Ise ütles alati stoilise rahuga, et "see on see täht, mida ma veel ei oska".

Ja nüüd siis paar õhtut tagasi, kui lapsed olid juba jupp aega oma voodites und oodates lobisenud, tuli Noorem Poiss trepile ja teatas: "Emme, tahad ma ütlen seda tähte, mida ma ei osanud?"

Meil oli nii, et whaaaaaatttt???? Mida-mida? Ja selle asemel, et riielda stiilis "ammu juba peaks magama, miks sa siin trepil kõõlud", kutsusime lapse alla ja palusime demonstreerida. Ja nii see uhkusest pakatav viiene siis deklameeris: "tra-tra-tra, tra-tra-tra".
Selle peale palusin tal proovida öelda ka traktor, sarnane algus ju. Ei õnnestunud. Kui aga ütlesin, et alusta samamoodi nagu tra-tra-d ja ütle "tra-tra-traktor", siis tuligi! Ja nii mitmeid kordi järjest :)
Nüüd on vaja veidi aega võtta sõnade ümberharjumisele ja voila!

Väike võit, kuid meie jaoks päris oluline :)

Kolmapäev, jaanuar 22, 2020

Uus hingamine

Vanamees pildistas laineid
Hommikuti, kui ajaaknas 7:25-8:00 trajektooril kodu-lasteaed-töö sõidan, hakkab juba mingisugust valgust taevast kumama. See täidab mind kuidagi eufoorilise naudinguga, sellisega, kus tõmbad kopsud õhku täis ja õhkad valjusti.

Mulle ikka kohe sobib valgus. Päike laeb mind nii enneolematult, et isegi õhkõrn tunne päikese võimalikkusest annab korraliku laksu energiat juurde.

Kummalisel kombel laeb mind ka tuul... Just siis, kui õnnestub korraliku tuule ajal metsa jalutama minna. Selles on mingi nii jõhker jõud, et ma ei pääse sellest, mu keha lihtsalt ammutab osa endasse.

Aga jah, nüüd tundub, et on jälle uus hingamine, kuna nina on kevade poole :) Kalendri järgi veel vaid 57 päeva minna!