Neljapäev, jaanuar 30, 2020

Kogumisest

Sageli kipuvad inimesed midagi koguma.
Minuvanuste lapsepõlves olid selleks sageli näiteks kommipaberid. Taskukalendrid. Postrid. Metallpurgid. Välismaa kilekotid.

Paljud inimesed siin maamunal koguvad marke. Samuti münte. Herz näiteks kogub mummulisi lauanõusid ja samovare :D

Aga minu 6-aastane Vanem Poiss kogub.... puuke.
Kui ta üksi õues toimetab, võib teda enamasti leida kusagilt kükitamast. Uurib taimi ja putukaid. Kohe süvenenult, nii et laps, kes ei tea mis on kõndimine ehk siis alati jookseb ja kihutab ringi ning ka ühe koha peal olles tantsiskleb seismise asemel, püsib loodust uurides täiesti paigal. Ja pikka aega.

Juba poolteist aastat on ta huvi tundnud puukide vastu. Kui kuskilt leida puuk, kes on ilusa kujuga (mitte liiga täis ega mitte liiga liistakas, teise või veel parem kui kolmanda aasta oma - nümfid ei sobi), siis asetab ta puugi valgele paberile, lööb selle haamriga "õigesti" lömaks (sest puuke me ei säilita elusana, hävitame hirmust), kleebib läbipaistva teibiga üle ja asetab oma kogusse....

Kui Urmas Tartes (Eesti vist ainus putukaprofessor ja suurepärane makrofotograaf) viimane kord meil külas oli, hämmastus isegi tema paljunäinud putukateadlasena :D Et ei ole just sagedane näha lasteaialast, kes sellist püsivat huvi üles näitaks... puukide osas :D
Üks eksemplaridest kogus

4 kommentaari:

herz ütles ...

Jaa, täpselt tead, mida ma kogun :)

Aga jeerum, puuke? Samas nii põnev, et lapsel on selline püsiv huvi! Kus/kuidas te neid hoiate?

Sipsik ütles ...

Hoiab neid ühele paberile rivvi kleebituna :D

TT ütles ...

Eesti Durrell sul seal, vaata "Minu pere ja muud loomad" - mõnus ka korduslugemiseks!

Sipsik ütles ...

Oojaa, üks lemmikuid lapsepõlvest alates :)
Kuidagi on kujunenud nii, et see laps täidab minu kirgi ilma minu teadliku suunamiseta. Sai mu täitmata geenid vist endale :D