Kolmapäev, aprill 30, 2014

120/365 - Ei talu mõttetut virisemist

... ei saa midagi tehtud selle ja tolle pärast. Hale! Kõike saab, tuleb vaid end käsile võtta. Teatud kohtades ei ole oluline protsess, ainsana loeb lõpptulemus. See, mis vahepeal toimus või miks midagi toimuda ei saanud, on hülgemöla.
Kõik.

Teisipäev, aprill 29, 2014

Igatsen trenni teha...

... kohe korralikku trenni.
Sellist, kus pingutus on maksimaalne, pärast kõik lihased valutavad, kuid tunne on nii imeliselt hõljuv.  Või siis... kasvõi lombakalt hõljuv :D
Igatsen Bodypumpi.

Minu jaoks on alates täiskasvanueast olnud BP ainus trenn, mis annab mulle mind rahuldavaid tulemusi. Väljajoonistatud lihased, väga hea toonus, energilisus ja kõik-kõik-kõik.
Igasugu karglemised-kepslemised on pea kõik ära katsetatud, kuid pole päris mulle. Mulle meeldib oma ruum harjutuste tegemiseks ning vaheldusrikkus (iga kolme kuu tagant vaheldv kava on piisavalt vaheldusrikas, kuna iga päev erinev suvaline kava ei anna tulemust - suur osa trenni ajast kulub ju siis õppimisele ehk tehnilisele korrektsusele).

Nüüd ootangi aega, mil teine poiss on ära sündinud, ise taastunud ja saan taas trennis käima hakata. Kahe pisi kõrvalt hea, kui 2x nädalas välja pigistan, kuid asi seegi. Mis siis, et 2x on vaid säilitamine ja 3+ hakkab vormi saavutamine. Ma siiski vähemalt üritaks...

No niimoodi kibeleb, et hullumaja, noh!

119/365 - Nimekirjad

Mul peavad alati kõik raamatud ja nõud ja üldse kõikvõimalik olema suuruse/kuju/tooni järjekorras. Jumaldan süstematiseerimist. Kõiges.
Nimekirjad. Kalendrid. Kleepuvad värvilised järjehoidjad.
Ju neim it :)

Esmaspäev, aprill 28, 2014

Uus tase...

... ma pidin täna hambaarsti toolis magama jääma :)


Ja midagi minu jaoks üllatavat:
Oleme Vanamehega küll Väikemehele rääkinud, et emme kõhus kasvab tita, kuid mida see 1a 2k vana tegelane ikka sest mõikab, eksole.
Täna aga tuli mu juurde, vaatas naeratades kõhtu ja... tegi kõhule mitu laksuvat musi järjest :D
Huvitav, kas vennaraasu pärast ja ta teab rohkem, kui me arvame, või oli see juhuslik?
Igatahes oli see ütlemata armas :)

118/365 - Pildimäluline

Mul on väga hea pildimälu. Mäletan täpselt, kus lehel ja kuidas paiknes mõni sõna või lõik või pilt vmt, mida hetkel vaja meenutada. Kooli ajal tegi see spikerdamise lihtsaks. Teadsin täpselt, kuhu piiluda, kui võimalus avanes:)

Aga inimesi ma tänaval ära ei tunne... Ma lihtsalt ei märka inimesi. Veider. Ja sageli ka piinlik :(

Pühapäev, aprill 27, 2014

117/365 - Jänksile musi

Autoga sõitma hakates teen ma alati telefonihoidjas istuvale jänesele nimega Bunny musi kõhule. Kuna vahel kasutan huuleläiget, siis ei ole Bunny kõht küll enam kõige esteetilisem. Vaesekesel karvad kokku kleepunud...

Aga... novembris 2010 ei saanud ma Jänksile musi teha, kui kusagilt Viljandimaalt kojusõitu alustasin ja lõpetasin 3-meetrisest teetammist allasõitmisega... Napilt vastutuleva auto eest piruetti tegeva masinaga läbi lipsates, korra vaid "Oh sa p****!" öeldes ja seejärel puude vahele lennates. Kajastasin seda peale jalgade värisemise lõppemist siin.

Eepsule kulmudest

Kuna tahtsid tollastest kulmudest ka pilti näha, siis teen Sulle lausa eraldi selleteemalise postituse :)

Minu puhul oli nii, et algselt läksin ühe plaaniga nii kuju kui tooni osas, kuid Mari soovituse järgi muutsin oma soove. Kui ta mulle näkku enda visiooni joonistas, meeldis see mulle hoopis rohkem ja selle järgi ta ka tööle asus.
Seega alati maksab kuulata ära ka tema kogemustele tuginev soovitus.

Sageli on ka nii, et näiteks süsimust toon muutub ajas sinakaks (aga päris süsimust ongi minu meelest veider, kuna meie seas sobib see ikka ülivähestele juuksetoonist hoolimata) ning  samuti teatud tüüpi pruunid toonid võivad aja möödudes punaka varjundi võtta (kergelt roostekarva). Seega kindlasti enne konsulteerida.
Tehakse nii kulme, silmalainereid kui huulepliiatseid. Isegi "ilumärke" (a la Cindy Crawford) :) Kellele mida, mind huvitasid kulmud.

Esimesed päevad/nädalad tuleb kindlasti arvestada omaenda tundlikkust, kindlapeale juhiseid väga täpselt järgida (kreem, ei päevitamisele/solaariumile ja saunale, pesuga ettevaatlik olla jne). Piirkond võib olla mõnda aega paistes (minul vist ei olnud, vähemalt ei mäleta) ning koorikud, mis tekivad, peavad ise maha tulema, neid kiskuda ei tohi. Võtavad värvi ka kaasa/tulemus ebaühtlane.

Kuna kandsin tol aastal tukka, siis oli pilti leida ikka ütlemata keeruline :D Ilma tukata piltidel jälle suured päikeseprillid ees :) Lisaks nagunii mul vähe näopilte läbi aegade.
Siiski leidsin ühe, kus kulmud tänu viltusele parukale hästi nähtaval :D Paluks mitte pahaks panna peomeeleolus pilti, kus õhtune aeg, vale valgus, tuul ja möllutuju on kulmukarvad kah viltu ajanud ja üleüldse kõik nihkes. Aga vähemasti on kulmud näha :) Allapoole sassis/sagris kulmukarvad on omad, tagumised otsad on täiesti joonistatud. Eespool sees muidugi ka tätoveering, kuid seal mõned karvad ikka kah olemas.
Minu meelest päris loomulikud. Neid ebaloomulikke tulemusi ei kannata mina ka ja seda ka lihtsalt pliiatsiga joonistatult mitte. Pärast tätoveerimist sain aga igasugused pliiatsid mitmeks aastaks unustada - kordagi ei lisanud vunki nendega :)

Tütarlast kutsutakse  vahel ka püsimegi-Mariks, kuid tegemist siiski täitsa isikustatud tegelasega - Marilyn Meedla. Guugelda teda, usun, et saad vaid positiivset infot :) Loetakse üheks parimaks Eestis läbi aegade ja mina kellegi teise juurde vist minna ei julgekski.
Vanasti töötas Carmenis ja Sinu Pere Salongis, tänapäeval vist Popi ja Tetes, kui mu mälu mind ei peta.

Edit: Ja et vahe oleks näha, siis avalikkusele ka üks hirmus pilt ajast enne kulme. Hommikul voodis, täiesti au naturel ja telefoniga klõpsitud. No mis selgust sa 2006.a. telefonipildist tahad, kuid vahe annab siiski edasi:
Edit2: Päris alguses olid kulmud sellised nagu lapsepõlves ja noorukieas millegipärast need paksud ja madalad jutid näos segasid mind. Eks olid ka jubedad 90-ndad ja tollal olid ju kriipsud ainumõeldavad :D
Aga lapsena need mind ei seganud, isegi muigasin naeratada :)
1981

Laupäev, aprill 26, 2014

116/365 - Konnakoivad

Mulle kohe väga maitsevad konnakoivad :)
Muidugi usun, et neid peab oskama teha ja ise pole katsetanud (kuigi toorel kujul on neid vahel isegi saada, mitte küll Hiiumaal :) ), kuid hästitehtud konnakoivad maitsevad lausa suurepäraselt!

Prantsusmaal, mis hiilgab oma konnakoibade ja lausa nendeteemaliste piirkondlike festivalide poolest, pole ma neid kahjuks sööma sattunud. Sest... alati on nii tohutult palju muudki, mida valida tahaks. Ja noh, kuidagi pole nagu sattunud.
Küll aga on mind üllatanud üks hea restoran Ungaris, Szentendre linnakeses. Sealsed konnakoivad... Ütleme nii, et kui Prantsusmaal on need veel paremad, on asi ikka puhta pees :)

Reede, aprill 25, 2014

Enam õigem ei saakski olla :)

Ja veel kui kahtlane ... :D
Sest noh, vaikuse ajal on tõenäoline, et keegi on parasjagu avanud näiteks kamina ukse, osa tuhka sealt välja urgitsenud, osa klaasile määrinud ja krõmpsutab leitud söetükki närida... Kui siis näo sinu poole keerab, vaatad, et lapsest on saanud vampiir, kes imeb tundmatute elukate verd, kuna mööda suunurki ja lõuga voolavad mustad ilanired...
Mõnus!
Argipäev :)

See, kui saad vaikust nautida ja end oma soovi järgi välja puhata, on sellise hinnaga, et... Et seda kohe ei oskagi kirjeldada.
Viimane kord kirjeldas seda kõige paremini Vanamees, kui Saares mu ema tuli ja vaikselt juba ärganud ning kilkava Väikemehe kaasa võttis ja meie paar tundi südamest ja segamata lisaks magada saime. Enne totaalsesse musta uneauku vajumist olid Vanamehe viimased tänulikud sõnad: "Mummi on kallis...".
Ja kutupiilu ta oligi, mina järgnesin sekundi pärast :)

115/365 - Austrid

Kõige esimene ja siiani ka kõige erilisem austrite söömise kogemus pärineb mul Horvaatiast.

Nimelt sattusime nägema, kuidas neid just veest välja tõsteti, mispeale peatasime auto kinni ja ostsime sealtsamas portsu austreid.
Ei olnud meil austrinuga ega sidrunit, kuid ei see meid heidutanud :) Taskunoaga sai neid karpe urgitsetud ja uuristatud, et saaks noa õigesse kohta suruda ja sideme läbi lõigata.
Seejärel mollusk küüntega oma majakesest välja kraapida ja lompsti suhu :)

Ütleme nii, et "reeglite järgi" on lihtsam süüa, kuid see kogemus on eredalt meeles tänaseni :))

Neljapäev, aprill 24, 2014

114/365 - Kärsitu arvutikasutaja

Aeglased arvutid ajavad mind lihtlabaselt hulluks...

Enamasti toimetan ma nii, et avatud on korraga alati kaks netibrauserit. Ühes tegelen eraasjadega, mida on korraga avatud minimaalselt 4 tab´i (+ vahel ka kooli erinevad keskkonnad), teises on töö (veel minimaalselt 3 tab´i), vajadusel ka pangad. Sageli aga kisub asi läbuks ja siis on neid avatud tab´e tunduvalt enam. Vahel ka üks või paar brauserit lisaks.

Korraga on avatud ka 2-3 meilikontot. Era, 1 töö ja vahel ka 2. töö.
Samuti paar-kolm Exceli faili. Lisaks notepad. Vahel ka Word.
Pilte näpin ja jooniseid teen viimasel ajal üliharva, seega neis toimetavad programmid praegu enamasti suletud.

Vahel ma mõtlen, et see on nii sellepärast, et arvutis käin praegu pea eranditult vaid siis, kui poiss magab. Ja kuna ta meil magamisega just ei hiilga, siis on seda aega õite napilt. Sest kodused toimetused tahavad ju ka sellal tegemist. Seega tuleb ahnitseda, eksole.
Aga kui ma siis meenutan ajaarvamist enne poissi, siis ei ole mingit erinevust. Ikka on mul sada erinevat asja korraga käsil ja mitte lihtsalt niisama tiksumas, vaid ikka pidevalt töös/tegelemises.
Lihtsalt... erinevas vallas tuleb ju pidevalt erinevaid asju pähe, kus järgmine hopsatus on eelmisest käigust tulenev ja nii see pall veereb.
Niipea, kui omast arust midagi lõpetatud saan, sulgen ka tab´i. Aga enne seda jõuan avada mitu uut :D

Ja seetõttu pole siin imestada, et aeglasesse masinasse sattudes kipuvad juuksed peas püsti tõusma.
Näiteks hullun ma viimasel ajal oma läpakat kasutades (koolis olles ja ka muidu väljaspool kodu tuleb ju seda kasutada). No jääb jokutama ja kerib ja kerib... Ei reageerigi mu käsklustele max 1 (ok, halastame ja anname aega - 2) sekundiga :D Ja ei huvita, et läpakas juba 8 aastat vana - ikka tahaks, et lippaks nagu noor sälg.
Seda enam olen ma õnnelik ja tänulik sügisese idee üle osta mulle lauaarvuti. Vähemasi on vajalik liigutatud KOHE ja minu juuksed alluvad gravitatsioonile :)

Kolmapäev, aprill 23, 2014

113/365 - Peegel ja 7 aastat õnnetut armastust

Kunagi ennemuistsel aal vihastasin millegipärast eksabikaasa peale päris emotsionaalselt ning virutasin meigipeegli talle selga katki...
Täitsa hirmus käitumine jah, kuid no on selline fakt mul minevikust mäletada.

Igatahes irvitasime pärast, et nooooohh, nüüd siis 7 aastat õnnetut armastust mind ootamas, eksole.
Tol hetkel tundus mõeldamatu.
Täna aga mõtlen tagasiulatuvalt, et... mine pekki, nii vist oligi :D

Igatahes mõne aja pärast sai meie asi otsa, kuid seepärast me kumbki suurt ei kurvastanud. Tema leidis üsna pea selle õige, kellega sai pere loodud, mina aga hakkasin oma teed alles otsima. Oli väga õnnelikke aegu, oli palju pisaraid. Joovastus ja masendus käsikäes.

Peale 7-t aastat sobiva paarisuhte otsimist leidsin ka mina maandumispaiga. Ennast ja oma kärsitust tundes ei saa ma muidugi iial öelda, et nii on ja jääb, kuid igatahes ma väga loodan seda. Sest lõpuks ometi on mul nüüd oma väike pere, mis otse loomulikult on maailma parim ja kogu seda varasemat ootamist/otsimist kuhjaga väärt :)

Siit moraal - ära lõhu peegleid! 7 aastat on ikka jube pikk aeg oodata, kui soovid amokki jooksmise asemel paigale jääda...

Teisipäev, aprill 22, 2014

Hirmsad lood


Paar hilisõhtut tagasi astusin tavapäraselt ööpimeduses terrassile, et vaadata, kas karvikloom Vidrik tahaks tuppa tulla või plaanib ta öö õues veeta.

Seisin seal vaikuses ja nautisin öist värskendavat olemist, kui järsku rebestas õhu kellegi kole kraaksuv karjatus. Ja see kordus ja kordus ja kordus...
Ja see kostus pea otse meie sauna tagant. Igatahes sauna tagant metsatukast.

Hääl oli jube - tegemist oli justkui kraaksuva koeraga. Ma tõepoolest ei oska seda paremini seletada. Kiledad ja haukuvad, möriseva alatooniga kraaksatused.
Kes kurat see on ja miks ta selliseid hääli teeb? Kas keegi on kellegagi vastakuti ja surmahirm või lausa surmaagoonia mängus? Kas see olukord võiks kuidagimoodi mu kallist kassi ohustada? Miks see kassiniru ometi peab õues olema, tulgu tuppa, kus on turvaline!

Kassi ei kusagil.
Käisin veel mõned korrad kuulatamas - vastasseis jätkus, kuna hääled ei lõppenud.
Egas muud kui haarasin telefoni ja helistasin äraolevale Vanamehele. Uurisin, et ehk on kährik või rebane selle taga? Mis häält teeb kährik? Tean, et haugub, kuid kuidas täpselt ja kuidas mis hetkel?

Kui olin veidi kraaksudes telefoni haukunud, kuulsin Vanameest südamest naervat. Ta teadis täpselt, kellega tegemist ja et see tegeleane kohe kuidagi me kassi ei ohust...
Kraaksuvaks haukujaks osutus nimelt pulmahüüdes sokk :) Ta juba mitu õhtut oli teist kuulatanud, sellal kui mina kas mänguasju koristasin, nõusid masinasse toppisin või oma hiiglaslikku kõhtu kuidagimoodi magamisasendisse sättida püüdsin.

Et siis jah, sokk tahab keppi, kuid mina satun paanikasse ja pabistan kassi pärast.
Mul läheb ikka aega, et maakaks kasvada :)

****************************

Täna "Aktuaalses kaameras".
Riigikogus avatud uksed ja intervjueerivad külastajaid. Teatab siis üks neidis, kellele mikrofon nina alla surutud, et ta juba ammu tahtnud tulla ja nüüd siis avanes võimalus. Reporter seepeale uurib: "Olete ise ka selline poliitika jälgija või poliitiliselt tegev?"
Neiu vastu: "Mitte just väga palju... Aga kunagi olin Miss Tallinn ja natuke see ka võib-olla poliitikasse puutub."

Ma olin nii jahmunud, et... et ma tegelikult ei oskagi kohe midagi kosta.
Mulle üldse ei meeldi inimeste arvustamine ja muu selline halvatooniline tundmine, kuna kes ma selline omast arust olen, kuid... no vahel ma ka libastun oma sallimise teel ja lihtsalt ei suuda lõpuni mööda hanesulgset selga lasta...
Hirmus lugu, hirmus...

112/365 - Porgand

Pean ennast enam-vähem kõigesööjaks ja toiduga reeglina ei pirtsuta.
Küll aga on mul mu lühikeses nõu-nõu-nimekirjas keedetud porgand.

Vot ei ole lapsest saadik suutnud ma end harjutada seda sööma. Toores porgand - andke aga kätte! Nii otsast hammustades kui salatites kui kus iganes. Krõmpsutan nagu põline jänene.
Keetke ära ja andke siis ette... - njäääää......

Kõige kummalisem selle juures on, et näiteks porgandimahl ja -mehu meeldivad samuti hullupööra. Ja no nt Salvesti porknamehu on ju lihtsalt keedetud porgand, onju. Aga mulle läheb kulinal!
Ei saa aru, millest see vahe.

Ok, siis läheb ka, kui Vanamees on porknad sulajuustu- või vahukoorekastmes läbi hautanud :D Siis on ka head, eriti beebiporknad :)
Aga muidu keedetud/hautatud/küpsetatud porgand... - no ma ausõna alati üritan. Tõstan ette ja püüan süüa. Ei ole põhimõtteline vastane.
Aga vot ei maitse ja kõik! Kui on tegemist väikeste tükkidega, siis välja ka ei noki ja neelan alla, kuid on juhuseid, kus suured tükid toetan taldriku/kausi servale... Piinlik on küll, kuid paistab, et mitte üliväga :)

Esmaspäev, aprill 21, 2014

111/365 - Higistamine

Seoses nahaga meenub veel üks ütlemata hea asi - ma ei higista peaaegu mitte kunagi :)

Ok, ses suhtes oleks ju hea, et ajaks jääkained välja ja muu selline stuff, kuid sellega kaasnevaga tegelemine paistab olevat piisavalt suur probleem väga paljudel ning seetõttu võtan enesele vabaduse nimetatud fakti üle siiralt rõõmustada :)

Saunas läheb ikka hulk laval istumist, enne kui miskid piisad ilmuvad. Trennis sama teema - rahmelda ja rahmelda, lõpuks saab naha läbi häda veidi märjaks.

Hea on see ses mõttes, et deodorandi järele näiteks vajadus puudub. Ikka kasutan, kuna on selline justkui nagu "peab" detail hommikuste protseduuride juures (enne väljaminekut, mitte vabadel päevadel), kuid kui unustan seda kasutada või on otsa saanud või ununeb kusagile maha, siis pole absoluutselt probleemi...

Ainult üks koht on, kus ma higistan - siis, kui närveerin üleliia. Kuna seda juhtub aga üliharva, siis ... :D:D:D
Teeb tuju heaks kohe :)

Pühapäev, aprill 20, 2014

110/365 - Nahk

Ma olen siiralt tänulik oma naha üle.
Ok, ta on küll lumivalge enamuse ajast, kuid see-eest väga heas seisukorras. Kui puberteediaegne nägu välja arvata, ei ole ma hädas ei punnide, rebendite, kortsude, laikude, kestendamise ega millegagi. Ei vaja ta kreemitamist ega üleüldse mingit hooldust. Eks minagi kreemita vahel, kuid seda pigem lõhnade ja enese hellitamise pärast :) Muidu ei keha ega nägu vaja midagi - pole nad ei kuivad ega rasvased, täpselt parajad. 

Eriti rõõmustab mind aga päevitamise osa (teema tuligi sellest, et täna sai selle aasta esimene kerge päevitussessioon tehtud :)). Sest... ma lihtsalt ei lähe punaseks :) Pean ikka väga loll olema ja end üliväga ära praadima (palju tunde lauspäikese all magama ehk?), et punast korda nahale saada.
Ok, miinuseks on see, et ega ma kiiresti pruuniks ka lähe :D Pean ikka hulga aega ja vaeva kulutama ja palju-palju päikest võtma enne, kui jume hakkab tekkima. Ja läheb kohe pruuniks, punane jääb vahele.
Samas on hea jälle see, et kui siis lõpuks pruuniks saan, siis ikka püsib kah :)

Laupäev, aprill 19, 2014

109/365 - Kulmud

Tegelikult üks tätoveering on mul olnud...
Nimelt püsimeigiga pähe joonistatud kulmud. 
Sai teised noorena liiga hapraks riisutud ja nüüd tuleb enne inimeste sekka minekut kulmud ära joonida, muidu ei kannata minna :)

Aastal 2007 lasin aga enesele mitmeks aastaks ilusad kulmud tätoveerida. Tänaseks on need ära kulunud, kuid nüüd on Vanamees saanud hulga vihjeid, et mulle tuleks uued kulmud kinkida mõneks tähtpäevaks :D Ja ainult väga kindla tegija juures, kuna igasuguseid ma enesele püsimeiki joonistama ei lase! Ei ole minust sellist võltsmeigiga mimmi saanud siiani ja ei ole ma sellega nõus ka tulevikus. Tagasihoidlik ja kujuteldavalt naturaalne (ehk siis - petukaup:D) on see, mis mulle meeldib.

2007 jaanuaris, kui mulle kulmud joonistati, kajastasin protseduuri ka blogis põhjalikult.

Roomaja


Selle kärbese puhul meeldisid mulle ta seljakarvad, mis õnnestus suht kenasti teravaks saada :)

Aga muidu nägin siis oma esimesel taaskatsetuspäeval välja selline :D
Väikemees tegi lõunauinakut, Vanamees hiilis apasraadiga mind piiluda ja Vidrik käis mul nagu truu turvamees kannul. Mina ajasin Vanamehe hilbud selga (mul omal selliseid selga mahtuvaid riideid pole, millega roomata tahaks), jalad laiali ja kõht kintsude vahele rippu ja muudkui roomasin :D Ju selle puugigi ühel sellisel hetkel üles korjasin.


Reede, aprill 18, 2014

108/365 - Tätoveering

Juba palju-palju aastaid igatsen ma enesele tätoveeringut.
Ma tean juba ammu, mida ma tahan.
Aga ma ei ole siiani suutnud välja mõelda, kus see asuma peaks...

Minu jaoks on täiesti välistatud igapäevane eksponeerimine. Võib olla küll nähtav koht, kuid mitte selline, mis silma karjuks igaühele, kes minuga suhtleb.
Samuti ei ole ma kunagi suutnud põhimõtteliselt sarnaneda massidega. Ei, ma ei ole põhimõtteline erineja, kuid ma olen põhimõtteline mittesarnaneja. Ehk siis ei suuda ma ettegi kujutada massist mitteerinemist. Ma ei ole hall.
Mis omakorda tähendab seda, et ka mu tätoveering ei saa olla "klassikalises" kohas - õlg, kaela tagakülg, ristluu piirkond, naba lähedus, pahkluu.

See peab raudselt olema pisike ja justnimelt selline, mis silma ei karju, kuid tingimata pole ka varjus. Ja mis ei omanda ei vananedes ega kehakaalu muutudes totaalselt uusi piirjooni. Sest... ka sümbolina on ta mu jaoks tähtis.

Ja nüüd..... tadadadaaaa!... ma usun, et ma olen asukoha välja nuputanud :)
Nüüd jääb veel vaid oodata järjekordse imetamisperioodi lõppu ja siis miks mitte :)
Kui enne ei jõua ringi mõelda. Aga kui ma olen sellele mõelnud juba paarkümmend aastat, siis vaevalt see nii lihtsalt enam peast kaob :)

Neljapäev, aprill 17, 2014

Vanamees ütleb

Rasedus on Väikemeest oodates alles alguses, hirmus paha on olla ja tahaks kergenduseks oksendada, kuid kohe kuidagi ei õnnestu. Kaeblen üle päeva, kuidas on paha ja mida teha jne.
Iga lõhn ajab öökima, iga maitse on vastik. Keegi ei tohi olla väga lähedal nina all, nii et hingamisruumi vähemaks võtaks. Ähin ja ägisen.

Tuleb Vanamees ligi ja lausub: "Suudleme, ehk ajab oksele!"

*****

Asutab Vanamees pissile minema. Astub vannituppa, sahmib seal püksilukuga ja järsku kostab läbi ukse vali käratus: "No aja end juba püsti, raibe!"
???
Vannitoas akna all on potilill. Kastan teda siis, kui hakkab longu vajuma, siis täpselt õige aeg, et mitte üle kasta. Õhtul talle juua andes on hommikuks jälle ilus täis elujõus taim :) 
Pole vist vaja täpsustada, et olin just lille jootmas käinud ja too polnud jõudnud veel vunki üles võtta :)

107/365 - Ei oska normaalselt istuda

Väga-väga-väga halb komme...
Aga ma tõepoolest ei oska istuda, jalad viksilt teineteise kõrval ning allapoole suunatud. Kui meelde tuleb, siis sunnin ennast, niipea aga, kui mõte asendilt ära läheb, ilmub iseenesest mõni ebatervislik asend.

Jah, paljudes kohtades olen viksilt istumiseks sunnitud ja mis mul üle jääb - istun ka, kuid igal võimalusel siis kasutan pause ära, et oma jalad "ebanormaalsest" asendist liikumisse saada.
Kui aga olen mugavalt ja omade seas, ei sunni mind miski vägi normaalselt istuma. Ikka on jalad kusagile ülespoole suunatud (üks või mõlemad põlved lõua all, vastu rinda) või enda alla keritud. Mõningad näited:
Minu kõige lemmikum asend koduse söögilaua taga või arvutis - üks jalg enda all, teine ripakil
Põrandal või muul siledal pinnal pea alati niimoodi
Diivanil lemmikasend selline...


... või selline

Niimoodi lösutlen kah sageli

Jalad igatepidi ristis-rästis meeldib kah väga olla :)
Isegi siis, kui kontoris jalg üle põlve istun, teen enamasti sõlme peale ehk siis pealmise jala varbad mitte ei kõlgu niisama, vaid ronivad tugijala sääre taha lukku... Mida mu veenid küll selle peale tulevikus ütlevad???

Et siis jah, normaalse inimese kombel istumine on minu jaoks paras piin...

Hooaja esimene

Ma jälestan ja vihkan puuke. Ja kardan neid, kuna iialgi ei tea, mida nende käest saada võib.
Vaktsiin kehtib ka vaid entsefaliidile ja mul oleks uut doosi vaja, kuid praegu ei saa ju...

Ja täna leidsin endalt puugi... Vastik- vastik- vastik!
Rooma veel rohus...

Kolmapäev, aprill 16, 2014

106/365 - Katsetused


Nu što?
 
Ma pole enam väga mitu aastat pildistanud. Noh, selliseid niisama üldplaani klõpse olen jah teinud, kuid detaile pildistanud pole enam ammu.
Igatahes mitte selliselt nagu varem, kui isegi mõne kaadriga rahul sai oldud :)

Täna otsustasin, et aitab küll. Suvi ja õitsemiste aeg lähenemas, omal hoov käepärast ja tuleb taas end harjutama hakata. Lisaks, miks seisab aparaat niisama? Ma isegi ei oska seda kasutada ju!
Seega - tuleb harjutama hakata.

Tulemuseks oli see, et roomasin oma pallikujulise kõhu otsas mööda maad ja kännuservi, et pisitillukesi olevusi kaadrisse saada. Kärbsed ja sipelgad on praegu ainsad, keda tabada õnnestub, kui aeg limiteeritud ning ega need ju paigal püsi. Muudkui siiberdavad ringi. Täiesti võimatu on sellisel juhul ju selgeid pilte saada!
Aga igatahes kavastsen ma vastavalt võimalusele siiski vahetevahel aias ringi roomata ning ennast värskendada. Ehk jään kunagi rahule kah :D Lihtsalt... see teeb nii hea tunde :) Nagu värskendus ja puha :)
 "Kes keda?" kännul

Teisipäev, aprill 15, 2014

105/365 - Oliivid

Toidu lainel jätkame...

Nagu mul ei ole õnnestunud hoolimata korduvatest püüdlustest suitsetama hakata, ei ole mul õnnestunud hoolimata korduvatest püüdlustest hakata ka oliive armastama.
Lihtsalt ei tea, miks. Nad näevad sageli nii ahvatlevad välja, suu jookseb lausa vett... haarad selle oliivi ja mõtled naudinguga ampsamisele... teed selle ampsu ja juba tahaks sülitama hakata... No ei ole see ju põhimõtteline vastalisus, kui silmade kaudu hakkab lausa sülg jooksma, tegudeni jõudes aga öökida tahaks...
Samas nii väga tahaks seda suuta. Sest visuaalselt oliivid mulle vägagi sümpatiseerivad!

Aga ega ma veel katsetest loobunud ole ka. Sest sama korduskatsete tegemise elasin kunagi läbi nii valgehallitus- kui ka sinihallitusjuustuga ja nüüd andke aga kätte - ajan kahe suupoolega sisse ja nõuan juurde... Varem oleks oksele hakanud, nüüd fänn nr 1 :)

Kuidas sitalaadung rõõmustada võib

Njah... Ma võin ju alati, nui neljaks, oma küüned heas korras hoida, kuid maale kolimisel muutusid mõned muud asjad palju rõõmustavamaks kui uus küünelaki toon :D Ja see on ennast kõrvalt vaadates täitsa naljakas :)

Näiteks oli mõte, et vaja osta sõnnikut. Noh, et las käib korralikult läbi ja aitab head komposti saada ja siis hea vajalikesse kohtadesse aias maasse kaevata. Vastavalt vajadusele ja aiaplaani kujunemisele.

Palju sa ikka sitta osta taipad? Mõnikümmend kilo?
Need, kes kottides müüvad, müüvad pakendamiskulu ja hind sageli ebamõistlik. Ja siis tuleb neid kotte ju tassida ka, eksole. Oma auto pagasnikus või??? No ei...

Siis aga sain infot, et meil siin lähedal oma küla mees müüb suuremas koguses sõnnikut. Toob kohale ka ja puha.
Loomulikult sai kohe diil tehtud ja kuna väikeste kogustega ja pakendamisega (+ hiljem nende pakendite avamine ja sõnniku väljavalamine + mis sa nende kottidega teed? surud kõik prügikasti ja jääd prügi äravedu ootama või?) pole mõet mässata, kui teine juba traktoriga tuleb, siis lasime tal kohe 5 tonni peale laadida.

Poole tunni pärast kostus põka-põka-põka ja 5 tonni sitta (ok, pool aastat kuivanud ja läbi käinud sõnnikut tegelikult, kuid sitt kõlab räigemalt :D) ilmus meie poolt näidatud nurka krundi piiril, kaugel majast. Üks osa sai kohe Vanamehele sõnnikuusside kasvanduse tarbeks eraldatud (kalameeste ihaldatud "tarvik"), teine osa saab koos komposti ja mullaga tulevikus maasse...

Et siis jah, sellised kummalised rõõmud :D Pool aastat tagasi poleks ma elu sees uskunud, et selline asi nagu sõnniku saabumine mind hüplema paneks :)

Esmaspäev, aprill 14, 2014

104/365 - Nisu mereanniga

Mulle maitsevad väga nisutooted (jajaa, paha-paha, so what?) - pastad-pitsad-pirukad jmt. Samuti meeldivad mõistlikus koguses mereannid, kaasa arvatud igasugu molluskid ja libejalad - pole probleemi, andke aga ette.
Millegipärast ei suuda ma neid aga koos süüa...

Näiteks ei lähe mulle kohe kuidagi sisse ei mereannipasta, pitsa mereandidega, kalapirukad jmt. Ainus, kus need kaks kokku saades mul suus kisendama ei hakka, on sai soolakala fileega. Muud popid toidud aga - no ma ei saa, vastu hakkavad nii lõhn kui mõte.
Et jah... need asjad minu kerele kohe kuidagi kokku ei passi. Millest on tegelikult päris kahju, kuna väga huvitavaid asju annaks ju kokku klopsida!

Pühapäev, aprill 13, 2014

103/365 - Baleriin

Oma kõikvõimalikke trenne ja huvitegevusi täis minevikust suudan välja koukida veel ka balletitunnid...
Nagu vist enamus väikeseid tüdrukuid, mõtlesin ka mina mingil perioodil balletiseelikutest ja varvastel tippimisest... Nii ma oma sammud siis trenni seadsin.

Ballett mulle tegelikult meeldis. Kõige lemmikum oli see enese siuh-siuh diagonaalis üles põranda keerutamine, kus pea käis nagu vurr kaela otsas, kuna pilk pidi ette olema suunatud, pea ei tohtinud ringi käia ning diagonaal pidi väga sirge olema.

Kaua ma seal siiski ei käinud, kuna vot kohe ühegi valemiga ma spagaati maha ei saanud. Pole kunagi elus saanud, hoolimata sellest, et suht painduv ja sportlik lapsepõlv seljataga. Aga vot spagaat välja ei tule ning see võttis kohe kõvasti motivatsiooni maha - mina küll ei tahaks näha baleriini, kes ei suuda jalga, nagu muuseas, elegantselt sujuva liigutusega pea kohale sirutada...

See, et ma suutsin (veidi suudan siiamaani, küll mitte rasedana) põlveõndlad õlgadele asetada ja selliselt käte peal kõndida, ei olnud just päris see, mida baleriinilt oodati :D See sobiks pigem tsirkusesse :D

Laupäev, aprill 12, 2014

102/365 - Missivõistlused

Peale laulukoori katsete oli veel üks "üritus", kuhu mind minema survestati. Need olid kooli missivalimised... Põhikooli ajal.

Oh õudust, kui jube elamus see oli! Mõte iseenesest oli mulle vastuvõetamatu, kuid millegipärast andsin omas õrnas ja tundlikus eas survele järele ja siiski läksin...
See laval patseerimine, lollidele küsimustele vastamine, totakalt naeratamine ja püüd ilus olla... - see kõik oli mulle täiesti vastuvõetamatu! Oli tollal ja on ka täna ehk ka täna ei saaks ma sellega hakkama...

Ma ei mäleta õrnalt ka, kas ma sain mingi koha või lindi või auhinna. Missiks igatahes ei saanud, kuid muu on paksu õuduste loori taga peidus :D

Reede, aprill 11, 2014

101/365 - Laulukoor

Kunagi algklassides pidime kõik käima laulukoori katsetel."Põrda maja" oli vist see laul, mida häälest ära klaveri saatel leelotama pidime.
Kui enamus lapsi said katsetest ilusasti läbi, siis mina kraaksusin ilmselgelt selliselt, et oli valus kuulata. Igatahes öeldi mulle poole laulu ajal, et ma võin lõpetada.
Koori mind igatahes ei kutsutud :D

Seda naljakam on nüüd kuulda muusikaõpetaja hinnanguid, et mul olevat haruldaselt hea muusikaline kuulmine :D Vanamehe sõnul pidavat ma igati ka viisi (ta on mind tabanud lapsele laulmas, kui ma unustan enda laulmist varjata), kuid jah, ega see viisi pidamine ja muusikaline kuulmine lauluhäält anna :D

Loodetavasti mu lapsed andestavad enese traumeerimise :) Väikemees küll vaatab mind lausa kangestunult, kui talle laulan... Loodan väga, et see talle elukestvat halba jälge ei jäta :) Ma ju püüan... :)

Neljapäev, aprill 10, 2014

100/365 - Unesegased reaktsioonid

Sellestsamast noorusaja reiside teemast meenub kord, kus meil Austrias kiirteel buss põlema läks...

Oli sügav öö, buss muudkui vuras ja vuras, kui järsku hakkas hirmsat suitsu ülevalt õhuavadest sisse ajama. Ikka kohe sellist, et enda kõrvalreas olijate nägusid enam ei näinud.

Kuna teada polnud, millega tegu, oli rahvas vaja kiiresti üles ajada ja bussist välja kupatada.
Käsk kaasa võtta kõige vajalikum, mida haarata jõuab.

Kõik õnnelikult väljas, vaatasin enda ümber ringi:
Ühel pool mägi, teisel pool järsk langus. Olime ümber mäe sõitmas. Kahte vastassuunalist teed eristamas lai mururiba, kus vastutulevate autode tulevihus paistis keegi palja taguotsaga kükakil pissimas... - noh, kas siis paanika või järsk äratus, kuid kui loodus kutsub ja sa oled keset Eikuskit, siis mis sa ikka teed :D

Seejärel sattusin märkama, mis kellelgi unesegases kiiruses kaasa oli haaratud - mitmetel magamiskott enese ümber, kellelgi oli padi kaenlas, ühtesid villaseid sokke ja kellegi hambaharja mäletan ka :) Tühi kohvikruus... Konserv... Keegi paanitses bussi ununenud prillide pärast.
Mina olin palju igavam ja praktilisem, mina olin kaasa krabanud enda ja ekskaasa passi. Aga enda vabanduseks saan vaid öelda, et kuna lahkusin bussist viimaste seas, siis oli mul aega ärgata ja jõuda mõelda. Noh, et kuidas hiljem koju saab, kuna me pole ju Eestis. Hiljem selgus, et pass oli veel nii mõnelgi see esimene mõte olnud :)

Aga see vaatepilt turris juustega padjakallistajatest ei lähe mul vist iial meelest :) Selles oli midagi nii... nunnut... :)

Kolmapäev, aprill 09, 2014

Seksikad redised


Sattusin vaatama kokasaadet, kus kokk mitmel korral rääkis seksikatest redistest...
Et kuidas tuleks võtta nüüd mõned seksikad redised ja...

Mida nendega siis teha, et nad antud tiitlit õigustaksid? Kas nagu kunagi nähtud filmis "Hot Shots", kus Charlie Sheen oliiviga Valeria Golino nabast tulistas? Muud ma nagu ei oska välja mõelda...


Mul Väikemees armastab hullult redist. Pirni ja kurgi kõrval võib ta seda vist küll lõputult süüa - muudkui aga sirutub käeke lauale ja haarab järgmise redise hammaste vahele krõmpsuma.

Aga... kas mulle on midagi kahe silma vahele jäänud? Miks ei ole mina kuulnud midagi redise seosest seksi ja seksikusega?
Kas ma olen nüüd mõtlematu lapsevanem, et lasen lapsel liiga vabalt suhestuda millegi niivõrd seksikaga aasta ja ühe kuu vanusena?
Ma olen ikka ilmselgelt ajast maha jäämas :)

Ainus, mida Väikemees redisega peale söömise teha oskab, on kirjeldatav selliselt:
Joonistasin mina enne väljaminekut silmi pähe ja et elusam välja näha, otsustasin ka veidi põsepuna näkku plätserdada. Väikemees seisab mu kõrval ja vaatab, suu ammuli.
Vaatab siis mõne aja pärast enda käes olevat punapõskset redist, siis minu nägu, siis jälle redist ja... sirutab redise mu näole ja hõõrub põsele :D Et noh, kui sa seda punast juba lisad... :)))

99/365 - Reisikorraldajad :D

Kunagi, kauges-kauges nooruses, sai Euroopasse bussireise tehtud. Noortele, eelkõige tudengitele, nagu me isegi olime.
Kihk reisida oli suur, raha polnud üldse ja lisaks olid pea igal pool viisad (90-ndate lõpp ja veidi peale). Aga reisida oli vaja, seega tuli lahendusi leida :)

Nendel reisidel tutvusime väga paljude väga lahedate tegelastega, kes tänaseni meie elus aktiivselt olemas. Ja samas... täna enam selliseid reise teha ei viitsiks ja neis osaleda kah mitte :)

Aga eriliselt lahe aeg oli tõepoolest. Samas see sebimine, viisamajandus, busside rentimine, hotellid, teemaksud, pingete ärahoidmine jne jne jne - need andsid ikka üliväärtuslikud õppetunnid. Eriti, kui reise oli aastas keskmiselt 2-4 ja bussid ikka 40-kohalised, vahel ka 2-kordsed.

Aga vähemasti andis see võimaluse reisida, kuna meie endi reisikulud ja taskuraha sai ju korraldamisega teenitud :) Hindadega üle pingutada aga ei saanud, kuna reisijaid oli ju tarvis leida :)
Flaierid ülikoolides olid päris heaks abiks ja muidugi sõber-rääkis-sõbrale-reklaam :)

Njah... Võrratud ajad olid, ausalt kohe! Ja veelgi võrratumad kaasreisijad :) Kuigi eks ka jobusid eksis sekka ära... Noh, nagu ikka. Samas mälestusi neist reisidest on nii üüratult palju, et ei teagi kohe, kuhu need oma mälus talletada!

See oli aeg, kus sain öelda, et olen viibinud Prahas kordades rohkem kui Tartus :D Sest Praha oli selline mõnus peatuspaik, kus sai ikka mõnepäevane paus tehtud, et bussidel ajagraafikud klapiks ja ise kah saaks natuke paigal olla. Ja kuna see linn nii hullupööra sümpaatne oli/on, siis pea alati oli see meil üheks pidepunktiks enne mujale Euroopasse hargnemist :)

Teisipäev, aprill 08, 2014

Enesestmõistetavusega liialdamine

Vahel on tunne, et paljud asjad muutuvad enesestmõistetavaks ning neid ei osata vääriliselt hinnata.

Näiteks on minu jaoks muutunud täiesti enesestmõistetavaks, et meil peres teeb suurema osa soojast söögist Vanamees. Ta lihtsalt teeb kiiremini, maitsvalt ja talle see meeldib. Ja kuna suurema osa ajast tegutseb ta kodukontorist ja sätib oma käimisi ise, ongi see kuidagi nagu... igapäevane...
Minu osaks on magus, hommikupudrud (ja noh, poisile enne ööd tudupuder), pitsad-pirukad, salatid ja muu säärane. Muidu soe soolane söök 90% Vanamehe ampluaa. Ma saan küll kah hakkama ja täitsa maitsev saab enamasti see tulemus, kuid enamasti sellal kui ma alles mõtlen, on tal juba pool toidust valmis :)

Tegelikult ei tohiks ma seda nii enesestmõistetavalt võtta. See võtab ju minult ära tohutu aja-/mõtlemis-/energiakulu. Mul puudub vajadus nuputada, mida nüüd siis täna süüa teha. Ja seda siis tegema hakata.
Selle asemel tõstan jalad seinale ja vastan küsimusele stiilis "Nojah, midagi võiks ju süüa küll".

Väike näide sellesisulisest argipäevast on kasvõi tänasest varnast võtta:
Tuleb proua linnast, maniküürist. Kodus ootamas äsja valminud toit, vali mida soovid - aedviljad, aurutatud ahvenafilee, praetud ahvenafilee, praeliha.
Lapsel kõht juba täis söödetud, kuid sööb meiega koos siiski veel kambavaimus edasi.

Ahven kusjuures ise nädalavahetusel püütud, kui sõber külas oli. Ja kuna mina eelistan iga kell valget kala punasele (kuigi ka punast söön hea meelega, siis valge on kuidagi nagu kordades hõrgum), siis minu jaoks valmistati kala kahel viisil. Et noh, kumba ma eelistan. Eelistasin mõlemat :D

Et siis jah... Tegelikult peaksin rohkem enesele seda teadvustama ja väärtustama, mitte nii enesetmõistetavalt võtma... Eriti, kuna ma ei viitsi mitu korda päevas mõelda, mida süüa teha... No ei viitsi, noh... Ma teeks/teen siis, kui mul tuju tuleb :)

98/365 - Jalka uiskudel

Kunagi sai hästi palju uisutatud. Mäletan, et hoolimata jala kasvamisest olid mul alati olemas imeilusad valged uisud, millega siis kõikvõimalikud lombid, tiigid ja ehitusplatsid läbi said uisutatud.
Igal aastal kirjutasin päkapikkudele, et mul oleks uusi uisukaitsmeid tarvis ja igal aastal ma uued ilusad sinised kaitsmed ka sain :) Ja kaitsmeid oli ju vaja ning neid ikka kulus, kuna uisud läksid jalga juba toas, nendega oli aga vaja ju jää peale paterdada :D Õnneks parim uisutamiskoht asus otse maja taga, üle suure Tallinna maantee (Kuressaares).

Kui aga maal vanavanemate juures sai oldud, siis oli vaja jää ikka kusagilt leida. Maakodu küll poolsaare peal ja meri kolmes küljes ümberringi max paari kilomeetri kaugusel, kuid ega see merejää ju sõidetav olnud. Oli ikka paras nökerdamine see esiti labidatega ja pärast harjadega radade sissepuhastamine, et natukenegi sõita saaks.

Suurimat elamusmälestust uisutamisest pakub aga hoopistükkis see, kui naabripoistega (mu lemmikud naabritüdrukud olid küll suved maal, kuid talvel tunduvalt vähem kui mina, kuna tegemist õeste pealinnapreilidega, kel kaugelt tulla ja seega pidin naabripoistega läbi ajama) karjamaal oleval tiigil jalkat tagusime. Hea väljakulaadne tiik oli, see sai siis puhtaks lükatud, puunottidest väravapiirded maha märgitud, uisud alla ja jalka võis alata :D

Ütleme nii, et ma ei ole kohanud põnevamat viisi uiskudel kihutada, kui sööstes ja põigeldes, ühe jalaga tasakaalu hoides ja teisega palli ees lükates, väravat rünnata :)

Jälle hambajuttu

Pilt siit (kes endale kostüümi tellida soovib :D)


See on ikka uskumatult meeldiv tunne, kui hambaarstile minemise mõte ei aja südant puperdama ega iiveldama, kui kohalesõidu ajal mõtled hoopis muid igapäevatoimetuslikke mõtteid ja isegi kabineti ukse taga oodates ei tee süda ainsatki kiiremat lööki, jõnksatusest rääkimata.

Ja seda kõike kirjutan mina, kes ma terve oma teadliku elu olen elanud hambaarsti tõeliselt kartes...
Nüüd aga - no mitte mingit tunnet! Sama nagu maniküüri minnes...

Et siis jah, olen käsile võtnud hammaste põhjaliku tervendus/värskenduskuuri. Tillukesi augukesi on ikka aastatega pinnale tekkinud, kuigi endal pole neist ju aimugi ning nii mõnigi vana ja kole tume plomm tahaks väljavahetamist. Lisaks suretatud hammaste toonimuutuste tagajärgede korrigeerimine. Hiljem siis ka väike säravama naeratuse teema ja võingi vist endaga rahule jääda :)

Hetkel on see igati võimalik, seega tuleb praegust ära kasutada. Lisaks on ju veel ka tilluke kompenseerimine rasedatele ja alla aastaste laste emadele, seega ka seda tuleb ära kasutada :)
Ja nii ma siis käin seda vahet. Ja isegi süda ei jäta lööke vahele :)

Esmaspäev, aprill 07, 2014

Piim


97/365 - Pulmad

Abielludes on vähemasti tütarlastel enamasti suht kindel ettekujutus sellest, milline see sündmus olema peaks.
Mul sellega aga täitsa probleemid - ei osanud ma varem seda õigesti ette kujutada ega oska nüüdki.

Minu esimene abiellumine sai toimuma väga varajases nooruses ja nüüd tagantjärele vaadates üpris kummaliselt.

Tahtsime teistest kangesti erineda...

Esiteks valisime kuupäevaks nr 13, kuu sattus olema veebruar. Teiseks ei andnud me ees ootavast sündmusest kellelegi aimu, olime vaid kahekesi ja see kõik toimus salaja. Kolmandaks ei vahetanud me sõrmuseid kohapeal vaid pärast, omaette olles. Ja neljandaks - me olime mõlemad üleni, pealaest jalatallani mustas :D

Kui tegu tehtud, andsime ka teistele teada, alustades pereliikmetest. Need olid muidugi eriti pahased, et pidu ei saanud ja kuu hiljem korraldati meile ikkagi mingisugune peoke (siis olin lillas liibuvas kleidis - ikkagi erinev :D).
Tollel kolmeteistkümnendamal veebruarikuu päeval aga suundusime peale allkirjade andmist Vene tänavale ühte restosse sööma.

Noored ja omast arust erilised mässajad :D

Pühapäev, aprill 06, 2014

96/365 - Ühe väljaütlemise mõju võib kesta aastakümneid

Needsamad eelmises postis kirjeldatud varbad põhjustasid mulle aastateks väga tugeva kompleksi...

Nimelt mainis kunagi ammu (miski 18 aastat tagasi äkki?) eksabikaasa, et mul on koledad varbad...
Tõenäoliselt oli see miski muu teema käigus või lihtsalt arutlemisel, kuid mind haavas see nii korralikult, et mõju kestis järgmised ca 15 aastat. Ehk siis terve selle aja olin veendunud, et mul on koledad varbad ja kui oli lahtiste jalatsite hooaeg, põdesin ikka hoolega.

Tollal, kui see kommentaar sai õhku paisatud, oli mul tegelikult toosama varbaküünte tagasikasvatamise ja lokkimise teema. Lakikihiga sai mängitud ja lokivahesid täidetud ja mida iganes kõike veel, et küüned siledamad paistaksid. Lõpuks nad seda ka olid, kuid kuhugi kuklasse jäi veel vähemalt 10-ks aastaks veendumus, et mul on nii koledad varbad, et nendega küll tänaval inimesi hirmutada ei tohiks.

Tänaseks olen ma oma varbaid uurinud siit- ja sealtnurgast ja no igati ponksud tegelased on :) Korralik pediküür, alati kärtspunane lakk peal ja täitsa kenad maasikmammud vaatavad vastu :)
Aga palju aastaid neidsamu juba korras küüsi vaadates olin ma veendunud, et need on koledad...
Vot mida võib teha üks usutavasti mõtlematult väljapaisatud kommentaar :)
Kompleks pikkadeks aastateks!

Laupäev, aprill 05, 2014

95/365 - Orienteerumise mõju varvastele

Mul sellised veidi püstise asetusega suured varbad. Noh, sellised uudishimulikud - tahavad näha, mis ilmas toimub.

Teismeeas otsustasin hakata tegelema lisaks muudele spordialadele ka orienteerumisega.
Ega tollal polnud seda teadmist ja ausalt öeldes erilist valikutki spordijalatsite osas. Kindlati oleks olnud seis parem, kui oleks teadnud, mida tarvis, kuid kesse ikka teab enne, kui ei proovi, eksole.

Igatahes juhtus nii, et orienteerumine ise kohe väga meeldis ja hirmus põnev oli ka, kuid... peale esimest korda varbad tulitasid, peale teist olin juba pea liikumisvõimetu, kuid jonni ikka ei jätnud. Kui end juba liikuma sain, siis valu vähenes ja lõpuks enam ei tundnud. Hull oli lugu peale puhkamist ja järgnevatel päevadel.

Tulemuseks sain igatahes mõlemal suurel varbal küüne maha. Isegi kirurgi juurde saadeti nende varvastega, kuna hull põletik oli sees (varbad siiski jäeti terves tükis alles) ja vastu talve oli ikka paras piin hakata kandma aina kinnisemaid jalatseid, kui püstistel varvastel küüned puudusid. Valu oli ropp. Ikka kohe väga ropp. Aga koolis pidi ju käima.

Tulemuseks see, et uued küüned ei saanud korralikult kasvada ja kuna ka liha seal all oli kuidagi nagu lokkis (ei oska paremat sõna leida), kasvasid küüned lainetava kujuga. Ikka kihthaaval juurde ja juurde, kuid aluspind mängis tugevalt.
Kokku kahel suurel varbal eemaldusid aastate jooksul küüned seega 5x. Ühel jalal 3x, teisel 2x.
Pikka aega hoidsin neid alles, mõni aeg tagasi aga otsustasin neist siiski vabaneda :)

Varbaküünte siledaks ja ilusaks tagasi kasvatamine võttis aga palju-palju aastaid.

Reede, aprill 04, 2014

94/365 - Venku?

Eelmisest postist tulenevalt...

Millegipärast peetakse mind päris sageli venelaseks...
Ups, vabandust, enam ei peeta :D Vähemalt siin mitte:)
Küll aga oli see vägagi levinud Tallinna-aastatel.

Küllaltki sageli astuti mu juurde ja kõnetati mind vene keeles. Sageli püüdlikult hääldades, nagu seda teevad vene keelt võõrkeelena rääkivad inimesed.
Kui siis mina kõrvu pingutades olin püüdnud jutust aru saada ja lõpuks alla andes vabandasin, et "Mul on väga kahju, kuid ma ei räägi vene keelt", pöördus sama kodanik mu poole sulaselges eesti keeles!

Päris kummaline tunne on, kui mu oma eestikeelsel kodumaal kõnetab teine eestlane mind võõras keeles...
Saan aru, et püüad end arusaadavaks teha, kuid krt, me elame ju Eestis!
Mulle jätab see kuidagi alandliku mulje miskipärast... Et me peame sobituma... Omaenda kodumaal...

Neljapäev, aprill 03, 2014

93/365 - Vene keel

Ma ei oska vene keelt.
Ja sellest on tegelikult hirmus kahju.

Jah, ma saan hakkama üsna hulga sõnadega, tean tähendusi ja suudan neid ühest keelest teise panna, kuid lausete moodustamisega jään hätta. Kõvasti kohe.

Mis kasu on lehmast, hobusest, toolist, lauast, talupidajast, koerast, armastusest, nimest, numbritest ja muust üksikute sõnadena?
Kui keegi minult kella küsib, siis ikka näitan, mitte ei vasta...

Samas koolis kutsuti mind alati tahvli juurde, kui oli vaja, et klassitäis õpilasi teksti õpetaja ütlemise järgi enestele vihikuisse üles tähendaks. Sest kuulmise järgi suutsin suurepäraselt ilma vigadeta kirjutada, ise essugi aru saamat. Isegi mjagkij znak ja tvjordij znak tulid pea alati õigesti mu kriidi alt. Ent sellest hoolimata oli mu tase hullem veel kui mu emal, kes kunagi tahtis öelda "koer seisab posti najal", kuid ütles umbes "koer maksab kolm posti".

Minu parim meelesolev pärl pärineb ajast, mil kribinal-krabinal kirjutasin õpetaja ütlemise järgi välja ka zapitaja (koma). Vähemalt on mul nüüd eluks ajaks meeles, kuidas on koma vene keeles :)

Igatahes läbi häda lohistasin enesele alati "3"-e välja, enamaks naljalt suuteline ei olnud.

Olen püüdnud seisusid parandada ja mitmel korral koolitusigi võtnud, et vene keele oskust parandada, kuid ei midagi. Viimati õppisin terve õppeaasta vene keelt 2010-2011, kuid kuna igapäevast praktikat pole mul kunagi olnud või siis olen sellest osavalt ära viilinud, siis on keel alati kusagile ajukurdude taha peitu jäänud.

Kolmapäev, aprill 02, 2014

92/365 - Külmetavad jäsemed

Täitsa jama lugu nende külmetavate käte-jalgadega.
Mul võib igatepidi soe olla, kuid vot jalad külmetavad.
Kevadel olen viimane, kes kinnastest loobub ja sügisel esimene, kes neid kandma hakkab.

Villased sokid, lambavillaga sussid ja muu mu suured lemmikud. Samas niiväga armastan paljajalu astuda... kuid no ei saa ju!
Samas Vanamees ja Väikemees võivad südamerahus paljajalu vudida, mina nendega ühineda ei saa. Ometi soojustatud põrandad ja ehedast lauast, seega pole ka külma tehismaterjali.

Millega saaks sellest needusest ometi kord lahti? See pole ju ka normaalne, kui ainus tallale meeldiv koht on vannitoa köetud põrand...

Teisipäev, aprill 01, 2014

91/365 - Nr 2

Siin nüüd võiksid esteetiliselt tundlikumad tegelased pealkirjast edasi mitte lugeda.
Tegemist väga-väga totaka ja 1. aprilli sobiva postitusega.

Nimelt ei ole ma võimeline kusagil nr 2-l käima ilma, et midagi loeks. Selleks võib kuluda ka vaid 1-2 minutit, kuid ma pean midagi lugema. Muidu ma end piisavalt lõdvestada ei suuda.

Tänapäeval on mobiiltelefonid suurepärased asjad - nende kaudu loed mida iganes, eksole :)
Varem aga olid mul koduses kempsus alati mõned lühikeste lugudega ajakirjad või nüüd on tsitaadikogumikud, mis mind sel raskel tööl aitamas :D

Kõige tobedam on siis, kui satud asjatama kusagil, kus pole vastavaid "tingimusi". Siis on väga tore, kui on läheduses kasvõi hambapasta tuub või šampoonipudel või kasvõi näiteks õhuvärskendaja pudel. Neil on alati mitmes keeles tekstid peal, mida saab siis vastavalt ajalisele kestvusele lugeda :D

Et siis jah. Seda loen ma enda juures ikka tõsiseks kiiksuks :)