esmaspäev, oktoober 30, 2017

Lilleilu

Sügistuule ohver
Mulle väga meeldib, et mu poisid on piisavalt džentelmenid ja toovad mulle sageli lilli. Iga õis, mille sügistuuled on maha murdnud, tuuakse mulle.
Nii ma siis leian vaase ja klaase ja olen lilledega üle külvatud. Samuti mu töölaud, kuna sageli leitakse lill teel lasteaeda kas kodu- või lasteaia hoovilt. Ja kuidas ma saaksin saadud lillekest ära visata? Ikka vaasi, kuniks eluvaimu jagub.

Vahel avaldavad poisid soovi ka lillepoest läbi astuda. Ja siis valitakse mõni lill, mis "Emmet rõõmustaks". Ise pean küll ära ostma, kuid see ei ole probleem, mõte loeb :)

Vahel tuuakse aga hoole ja armastusega kuhtuvast loodusest viimne roheline raatsakas, millel miski imetillukese õie sarnane moodustis peal. Asi seegi, kui paremat pole, eksole :)
Parema puudumisel

pühapäev, oktoober 29, 2017

Suvemeenutus

Neljasena hobust fännamas
Suvel üllatas mind Vanem Poiss sellega, kui ta soovile hobusega sõitma minna järele andsin ning ta ei löönudki põnnama. Olin kindel, et soov on küll suur, kuid kõrgel hobuse seljas õõtsudes kaob ind ja palub end maha aidata, nagu paljud teised lapsed.
Üllatuseks oli ta hobusest aga ülimas vaimustuses ja tiirutas hoolega ringi, eriti võidukas nägu ees. Mälestuseks läheb üles siiagi.

Loomad meeldivad talle niigi, kuid üks asi on hobust silitada ja igast asendist uurida jalgadega maa peal olles, teine asi aga seal üleval ilma sadulata õõtsuda. Hea, et talle sobis :)

PS: Vanamees saaks/saab pildi peale mini-infarkti - kus on hobuse pea? lapse jalad? selline pilt siis???
Aga mulle luges emotsioon, mitte kompositsioon! Kiire klõps telefoniga enne lapsele tunnustava pilkkontakti andmist.

PS2: Samal ajal, kui Vanem Poiss hobusega tiirul oli, suutis Noorem Poiss hobuse jooginõusse tagurdada ning läbinisti märjaks saada... Hea, et oli kuum suveilm!

laupäev, oktoober 28, 2017

Kiiksugeen

Hakkasin trepist üles minema.
Paistab, et keegi on pärinud mõne minu kiiksugeeni. Mina oma kauem-kooselatud kiiksuga tahaks muidugi veidi ümber paigutada... aga noh, jätame niisama. Õpime teiste kiikse usaldama...

reede, oktoober 27, 2017

112

Ükskord suvel juhtus meil selline imelik asi, et ühel külalisel tekkis vastu hommikut miskine kummaline ja seletamatu terviserike. Kukkus varahommikul kolm korda järjest kokku. Ei, ei olnud purjus. Me ülejäänud igatahes ärkasime selle peale, et vannituba ähvardas korduvate kukkumiste järel pilbasteks laguneda (loe: santehnika koliseb üllatavalt valjult, kui inimkerega äkilisse kokkupuutesse satub).
Kuna viimase kukkumise järel oli tekkinud pähe veritsev haav, silmad lasid nagu vurrkannid ringi ja olukord oli seletamatu, kutsusime kiirabi.
Kirjeldasin kõnekeskusele, et gps ei toimi, sealtkaudu meie juurde autoga ei pääse, lasku kiirabil minuga ühenduda või kirjeldagu sõna-sõnalt mu juttu, küll kiirabi juba teab kohalikke maju ja kurve, mida kirjeldan. Neid aga huvitas millegipärast palju rohkem, kas minu poolt nimetatud tee kirjutatakse sidekriipsuga kokku või ei.

Igatahes suutiski kiirabiauto naabrid poolkangeks ehmatada, kui neile teetupikusse (hoovi) sõitis. Meie maja paistab, kuid mets vahel. Daaa!
Mina siis sõitsin autoga õigesse teeotsa vastu ja kiirabi pääses paarikilomeetrise ringiga lõpuks hoovi. Hea, et aegkriitiline teema ei olnud...

Vereproovi võttes olid poisid ka ikka ninapidi juures ja neljane Vanem Poiss ajas arstid naerma tunnustava kommentaariga: "Näete, onu T üldse ei kräununud, kui tal verd võeti!"
Olgu öeldud, et tema ise ka ei kräunu, pigem on huvitatud. Uurib hoolega ja ei piiksatagi. Kui mõlemal lapsel vaja vereproovi teha, siis näitab kolmesele ette, kuidas käituma ja mittekräunuma peab :)
Ainus, mis teda muretsema paneb, on kanüüli panek. Seda pelgab. Aga see on eraldi teema. Ehk kunagi...

Haiglast saime T õnneks päeva peale kätte. Lõpuks ometi taipas, et võiks ikka lasta tervist kontrollida. Üle 10a vahega... Olles ise 40+... Olles arsti poeg...

neljapäev, oktoober 26, 2017

110

"Emme, kas sa seda tead, et dinosaurused surid juba ammmmmmu ära! Juba sada kümme aastat tagasi! Mõtle, ssaaadaa kümmmmme aastat tagasi! See on veeeeel enne seda, kui issi sündis!"

kolmapäev, oktoober 25, 2017

La smuuti

Haa, lõpuks ometi on meie majast kadunud la-la-liide :D
Vanem Poiss, kes sõnaliselt muidu on ülihästi arenenud ja kasutab ammuilma lauseehitusi ja väljendeid, mida keele vastu huvi mitte tundev ja valdav rahvamass kahjuks ei tea ega mõistagi, ei saanud senimaani hakkama S-tähe ja kaashääliku otseühendusega sõna alguses. Küll ta tahtis pärast saunaskäiku la smuutit juua, küll ta tegi la sporti ja jooksu alustas la stardiga. Isegi la spargel käis läbi, kuigi ma sel aastal seda ei kasvatanud.
Nüüd aga, sellest sügisest, on see järsku kadunud. Lihtsalt niisama! On smuuti ja start ja sport ja... Mis tuletab meelde, et järgmisel kevadel panen kindlasti spargli maha. Või ehk hoopis keelekiiksu mälestuseks la spargli? :)

Kui nüüd Nooremal Poisil see RRRRRRRRRR ka välja hakkaks tulema... Enam pole naljakas ka, kui ta oma tudulotti taga otsib (must kaisukas, rott). Ma kaalusin juba logopeedi, kuid ei olevat vaja muretseda, kui alla 5-sel rrrr veel ei tule. No ta kolm, kuid minul vahe selles, et Vanem Poiss hakkas kohe rrritama, päevagi polnud muret. Aga samas - Noorem Poiss pole selline keelegurmaan ka kui Vanem Poiss, seega las olla.

teisipäev, oktoober 24, 2017

Tellimisega unenäod?

On ju täiesti ebanormaalselt ebamugav magada, kui padjaalune on raamatuid täis kuhjatud...

Olen väga rõõmus, et mu lapsed raamatuid armastavad ja oma raamaturiiulit pidevalt revideerivad, kuid see lõputu raamatute padja alla vedamine tundub täiesti jabur. Ja iga raamat ka ei kõlba - oleneb ikka meeleolust ja veel mõnest teadmata asjaolust see valik. Eriti kui jälgida kui pühendunult nad sisu uurides kaaluvad, millist raamatut/raamatuid millisel ööl padja alla vedada.
Kas need tekitavad ilusaid unenägusid? Ma kujutan küll oma košmaari ette, kui miski terav raamatu nurk mu padja alt paljast õlga "hammustama" tuleks...

Meil ka raamatud voodi juures, kuid peale õhtuse lugemise lähevad need siiski voodi kõrvale, mitte ei sukeldu linade vahele...

esmaspäev, oktoober 23, 2017

Toidukuivati

2016 märtsis soetasin enesele (õigemini lasin sünnipäevaks kinkida:D) toidukuivati. Pikalt-pikalt (ca kolmveerand aastat on minu jaoks pikk aeg) kaalusin, kas mul ikka on seda vaja, kas leiab rakendust või võtab lihtsalt ruumi ja kas see on emotsioon või pidav soov.

Tänaseks on selgunud, et oli ikka pidav ja väärt emotsioon küll. Köögikombain ja röster ka ei leia nii palju kasutust, kui see.
Tänaseks siis juba ligi kaks aastat leiab see pidevalt tööd. Öösiti peaasjalikult. Praegugi kuivavad seal õunaviilud.
Teine sagedane kuivatatu on liha. Erinevalt maitsestatud õhukesed ribad masinasse ja ca ööpäeva pärast saabki juba suure hulga nokkimist.
Suvikõrvitsakrõpsu ja banaanilaaste olen ka teinud :D Põhilised aga täna veel siiski õunad ja liha.

Küll aga on peas kerimas mõte erinevatest maitsestatud aedviljakrõpsudest ja puhastest puuviljakrõpsudest. Kukeseened on suurepärased kuivatist läbi lasta - hiljem imavad end süüa tehes vedelikku täis (kastmes) ja voila! Teine variant kuivatada ja seejärel purustada.

Ahh, ühesõnaga, igavesti hea asi! Siiralt hea meel, et ei jäänudki emotsiooniks vaid tõepoolest leiab sageli kasutust.

PS: Tegelikult mu elu ei ole nii igav, et vaid lapsed ja toit :D Need lihtsalt oluline osa sellest sigrimigri elust ja teemad, mida annab kiirelt-lühidalt üles kirjutada. Muu kipub ikka kuklasse salvestuma...

laupäev, oktoober 21, 2017

Ebatsensuursetest sõnadest

Algas kõik sellest, kui sattusin mitte ühe vaid lausa kaks korda pealt kuulma, kuidas neljane tegelane miskit süvenenult pusides ebaõnnestudes enesele nina alla pomises: "Kuradi kurat!"

Jah, ma ei saa oma lapsi (eriti veel poisslapsi) ainult ja ainult korrektselt kõnelema, elu lendab igast nurgast peale, kuid seda "normaalsust" ei pea nad mitte kodus aduma. Ehk siis voorimehe kombel ropendav laps ei ole minu jaoks kindlasti normaalne nähtus ja mina teen endast oleneva, et ebakorrektsete sõnade kasutamine jääks pigem selliseks kambakesi koos itsitamiseks, mitte ei saaks argielu osaks.

Meil aga paha lugu selles, et too kolmejalgne lapsevanem lennutab neid kuradeid iga nurga pealt, kui emotsioon kerkib. Millestki rääkides, mõne sõbraga telefonis rääkides või kuidas iganes. Ok, laste suunas pole selline keelekasutus meie peres kunagi mõeldav olnud, kuid taustal on see ju siiski olemas. Ja laps haarab kõike. Ja eelkõige kodust.

Õnneks igasugu suguelundeid ja muid anatoomilisi väljendeid meie majas siiani kasutatud pole, kuid mine tea, kuhu need sarvedega tegelased vabakäigul olles areneda võivad, eksole.
Seega tuli pidur tõmmata. Jutt ei ole seni aidanud, nüüd aga toimib "Piiks!" karjatamine päris hästi :)

Nimelt - 1.oktoobrist seadsin kodus sisse "Ropu suu kassa". Iga mittesoovitav väljend = 1€ kassasse. Tänaseks on sinna kogunenud 15€ (13 Vanamees ja 2 mina) + 9 võlatähte (8 Vanamehe, 1 minu). Võlatähed on nime- ja kuupäevalised ja tähendavad sularaha nappust ning kuuluvad raha vastu vahetamisele. 24 sarvilise sõna kasutamist laste juuresolekul.

Seis on tegelikult suurepärane, kuna suur enamus kassast on kogunenud kuu alguses. Paar nädalat juba panen mina iga sarvikut tähele ja märkab ka Vanamees neid kiirelt asendada (asendussõnad on lubatud). Ehk et märkame! Ja kui üks eksib, saab teine "Piiks!" karjuda:) Kuigi enne piiksu on patune juba oma veast aru saanud.
Uskumatult hästi töötab!

Mööndusena on lubatud sarviliste lennutamine siis, kui lapsed kas juba magavad või õues mängimas. Ehk kuuldeulatusest väljas. Aga naljakal kombel ei lenda need siis ka enam olulisel määral.
Veider on aga see, et ma panen nüüd iga "Kuradi" ütlemist tähele kõigi poolt... Vahel on päris raske suvalise inimesega vesteldes vahepeale mitte "Piiks!" karjatada :D

reede, oktoober 20, 2017

Tekihaldjas?

Neljane, kes sünnist alates on pidanud magamist nõrkade pärusmaaks, on leidnud uue viisi meie poolt määratud uneajal ärkveloleku sisustamiseks.
Eriti hullud on muide lasteaia päevad, kuna seal ta ikka saab ennast kambavaimus kuidagi magama sunnitud ja see tähendab seda, et õhtul kell 9 magama sätitud laps ei maga sageli veel ka kell 11.  Ja ega seegi mingi piir ole - ka 12 ajal on täiesti normaalne kuulda tema samme ülakorrusel ringi hiilimas. Enne 10-t ma ei mäletagi, millal ta viimati uinus. Titena?
Olgu märgitud, et äratus on hommikuti hiljemalt kell 7. Pigem enne seda.

Aga see selleks, ma võin vist jäädagi selle teemaga maadlema. Kolmene seevastu magab nagu nott igast asendist ja igalpool. Ühe pere lapsed, sama distsipliin ja sama kasvatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Kuna meid pahandab, kui ta iga mõttevälgatuse peale allakorrusele juttu vestma tuleb ja teda tagasi üles sunnime, otsib ta tegevust ülakorrusel. Oma toas on pime, seal ei näe isegi lakke vahtida. Meie toas aga põleb vahel meeleolulambike, kui olen miskit seal sehkendamas käinud. Ja nii suundub laps meie tuppa korda looma. Ehk siis vaatab, kas tekk on voodil ilusti või hooletult ja kui on hooletult voodile heidetud, veedab hea hulga aega tekki väga korrektseks sättides...

Meil selline vastastikuse abistamise pakt vist. Mina ei saa hommikul kodust lahkutud, kui poiste voodid pole korda tehtud, meie voodi võib vabalt kägaras tekiga olla. Õhtul tuleb siis Vanem Poiss ja teeb voodi korda: "Sest võib-olla on sul sellest tekkide sättimisest nii siiber, ma aitan sind"

Esimestel kordadel arvasin, et Vanamees on kusagile pihta saanud ja korralikuks hakanud, nüüd aga tean, kes mu tekihaldjat mängib :)

neljapäev, oktoober 19, 2017

Ei see tali taeva jää

Aga meil oli täna öösel esimene öökülm! Hetkel on väljas 1,9 plusskraadi ja seega keerab miinuseks tänagi.
Oktoobri keskel on see tegelikult igati okei. Palju jaburamad olid kaks lund mais, äike oktoobris ja tuhapilved Portugalist.

Nüüd tunnen küll, et mu pobin oli ennatlik, kui Vanamees paar päeva tagasi autole talvepapud ostis ja need kohe alla lasi panna. Hommikused libedad teed ning käbla-käivad kitsed ja muud elukad maantee pervel kobistamas ei ole just mu lemmikkombinatsioon.
Las ta siis tuleb, see talv :)

kolmapäev, oktoober 11, 2017

Arvab

Neljane vaatab paberist lindu ja kurvastab, et see nii kurbade silmadega tundub olevat. Mõtleb veidi ja jõuab järeldusele: "Paberist linnul on sellepärast kurvad silmad, et tal ei ole tibupoegasid..."
Vot sellist seost ei oleks mina küll luua osanud...

Teksade vahetamisest koduriiete vastu: "Ma ei taha veel kodupükse panna! Tahan veel natuke aega hea välja näha!"
Eeeee.... ma ei teadnudki, et mu laps sookollina kodus olelema peab...

Kui seesama neljane on vahel suuremat sorti hädiseja (küll on maa külmand, küll on kärss kärnas), siis füüsilistele haigetsaamistele reageerib reeglina igati mõistlikult. Ei lase registreid valla, oigab natuke, klopib küljed puhtaks ja paneb edasi. Igiliikur, nagu ta meil on (loe: kohe üldse ei püsi paigal ja kõndimine on nõrkadele - ta sisuliselt liigub ainult joostes). Kõige lahedam on aga tema enda hinnang kukkumistele ja haigetsaamistele: "Kukkumine ja haavad on normaalne - mis poisi elu see muidu oleks?"
Paisab, et on kõrva taha jäetud :D

teisipäev, oktoober 10, 2017

Kindlustamised

Täiesti uskumatu, milline vahe on kindlustuslepingutel. Kodu- ja varakindlustusest räägin praegu.

Pea 4 aastat tagasi sai maja ostetud ja sellest ajast jooksis suvaline, panga poolt soovitatud kindlustus. Noh, peamine, et kindlustatud, eksole. Süvenemata. Ise ka ei tea, miks. Muu elu sõitis pidevalt niiväga sisse, et ei jõudnud tegeleda nende teemadega, mis mingil kujul ju toimisid.

Samas miski kuklas ikka häiris ja sai neid pakkumisi piilutud siit ja sealt. Ja tundus, et võiks ikka palju mõistlikumalt lahendada.
Lõpuks ometi võtsime kätte ja lasime konkreetsed pakkumised teha, mitte enam mingitel kalkulaatoritel arvutada lasta. Ja täiesti uskumatu vahe! Tingimused kordades paremad, lisaks vara kindlustamine soovitud summas jne jne jne. Ja kuumakse praktiliselt sama...

Njah, ammuilma oleks võinud ju süveneda. Õnneks ei ole tuge küll vaja läinud, kuid kui oleks, oleks palju nutusem see seis olnud...

pühapäev, oktoober 08, 2017

Raske teema

Üks meie peresõber on suremas.
Ok, ta saab küll ravi ja esialgu lubatud poolest allesjäänud eluaastast on saanud tänu enese tõsisele käsilevõtmisele ja pere ning sõprade toele juba 6 aastat, kuid lõpmatult pikendada ei õnnestu ja terveks enam ei saa. Seetõttu on iga juurdesaadud kuu ja aasta tohutu väärtusega.
Ma ei taha siin küll selgeltnägijat mängida, kuid rohkem kui aastasse ma enam ei usu... Kui ikka vähk su kondid seest tühjaks sööb, pole midagi teha. Pidevad puhastamised ja karantiinis olemised koos tugevatoimelise raviga kurnavad teistpidi. Ja lõpuks enam ei jaksa.

Õnneks temal on lapsed enam-vähem suureks kasvatatud ja kõigil aega natukenegi püüda leppida tulemahakkavaga. Ta ise ka väga tubli enesevaba tuleviku korraldadapüüdmisel, kuid see ei vähenda seda jõuetukstegevat tühjusetunnet. Ja adumist, kui pagana ootamatult see meid tabada võib. Vähk ise siis või mõni muu tegelinski, kes võtab elamise võimaluse.

Ikka olen helistanud annetustelefonidel, kui mõni teema suure kella külge saab, kuid neid suure kellata teemasid on tegelikult tohutult palju. Nagu ka meie peresõbra teema, kuna tema ei soovinud, et ta ema sellest teada saaks (ema on ühe lapse juba kaotanud, tema ainsana alles). Seega tema ravi rahastamiseks tegime ise sõprade-tuttavate seas kampaania, kuna mitmete tuhandete rahade omaosalusel saime taha Vähiravifondi toetuse. Mis aitab üüratult palju.

Jah, tema puhul mina isiklikult ei usu tervenemisse, kuid iga juurdeostetud aasta annab talle võimaluse oma üht veel alaealist last näiteks reele aidata. Iga aasta annab võimaluse temaga veel koos kvaliteetaega veeta. Ja näiteks iga kord, kui tal on parem olla, tuleb ta meie juurde Hiiumaale ca poolnädalat veetma. Ja meil on siis ülitähtis oma kratid tervena hoida, kuna talle on iga aevastuski ohtlik. Immuunsust enam pole ollagi... vahel olen näiteks veidi tatiste või köhivate poistega Saarde pakku sõitnud, kui sõbral veidigi võimalust meile külla tulla. Lihtsalt et anda võimalust elada ja nautida seda pakkupõgenemise mõnu. Tallinn on ju Hiiumaa metsataluga võrreldes totaalselt ülerahvastatud ja paost rääkimine oleks puhas huumor :)

Igatahes. Kuna need mõtted mind aina enam ja enam närima on hakanud ja isegi mina oma mitte nii otsese lähedusastmega ja mõneti suhteliselt karm-realistliku ellusuhtumisega servast siiski liialt loksutatud olen, otsustasin miskit ette võtta. Ehk siis püüan anda enese väikese panuse kellegi teise kas eluaja pikendamisse, kergemate tingimuste loomisse või millesse iganesse. Mina ei ole spetsialist ja mina üksi ei suuda kogu panust anda, kuid leian, et kasvõi osalise panuse andmine on alati tervitatav.

Minu nõrkuseks on lapsed, loomad ja muidu väetid. Need, kellele on kõige lihtsam liiga teha. Muide, ma olen väga leebe ja sõbralik tegelane, kuid ma olen võimeline füüsiliselt kallale minema, kui kellelegi endast nõrgemale liiga tehakse... Ja kohe raevuga, mitte niisama kõrvakiile jagama. Seega parem, kui ma midagi säärast nägema ei satu, krimkat kaela saada oleks väga ebasoovitav.

Mistõttu otsustasin, et need ühekordsed annetused ja telefoninumbritele helistamised ei ole piisav. Need ei taga stabiilsust ja eeldavad personaliseeritud kampaaniat. Mis on paljudele privaatsust vajavatele inimestele välistatud (nagu ka meie sõbra puhul).
Seega on mul kaks kehtivat püsikorraldust. Iga kuu palgapäeval saavad minult ampsu oma kaukasse kaks lastega tegelevat fondi. Lisaks kaalun ka haiguseid ja loomi. Vaatame.

Sest olgem ausad - kui mul mingi summa palgapäeval kellegi teise kontole jookseb, ei pane ma seda tähelegi, kuid kellelegi võib see tagada ellujäämiseks vajaliku ravimi/toidusegu/abivahendi/muu olemasolu. Selle nimel võin ma mõnest kosmeetikumist või riideesemest loobuda küll ja mitte midagi ei juhtu. Minu jaoks. Küll aga juhtub kellegi teise jaoks. Ja mina arvan, et stabiilne, eeldatud ootus püsikorralduse näol aitab palju.

Seega jah, kaks fondi saavad minult igakuist toetust. Ja miks mitte mõne aja pärast 4 või enam.
Leian, et kui mul on võimalik aidata, pean ma seda tegema. Nii lihtne see ongi.

laupäev, oktoober 07, 2017

Taimetark

Noorem Poiss (3a 2k) vaatab/arvab piltide pealt seeni. Suurt ja rammusat punast kärbseseent vaadates kiilub kinni. Oleme neid looduses imetlenud ja teab, et ei tohi puudutadagi ja et on putuka nimega seotud ja...
Vaatab ja mõtleb natuke ja saabki määratud: "Sääseseen!"

Vähemasti seda teab, et puutuda ei tohi, tühja siis sest nimest!

esmaspäev, oktoober 02, 2017

Kogub hoogu...

Pime õu, kell 8 õhtul on juba arvestatavalt pime. Poistevägi (7-ja 5-aastased külalised ning 4-ja 3-aastased perepojad) otsustavad veel ühe õuetiiru teha.

Kaovad suure kuuse taha. Mõne aja pärast läheb külalisema kahtlustavalt vaatama, et mida nad seal pea- ja taskulampide välkudes ometi ragistavad. Hea on, et vaatama läks - sellid olid avastanud Vanamehe poolt lastele kättesaadavasse kohta vedelema jäetud sae ja kirve. Ja valmistasid endale hoolega oksi raiudes "mõnusat ja mugavat mänguplatsi" ette...

Ilmselgelt tuleb poisse kasvatades endale veel lisapaar silmi ja kõrvu juurde integreerida...