Laupäev, detsember 31, 2011

Enne kokkuvõtet


Hommikukohv.
Akna taga on maa valge. Eile õhtul, kui jalutamas käisime, sadas lörtsi. Tänane hommik tervitab aga valge kihiga maakamaral. Päris lahe! Paistab teine küll selline kergesti sulada võiv, kuid näis mida temparatuur selle toetamiseks teeb.

Mu kõrval lebaval lehekesel kasvab iga natukese aja tagant nimekiri, mis kindlasti täna ära tuleb teha. Täna, vana aasta sees. On mingisugune kiiks, et on detaile, mille vilju nautides tuleb minna uude aastasse. Siis saab uus aasta neist tulvil olema.

Tegelikult on seal nimekirjas ka blogisemine. Teha väikene aasta kokkuvõte või nii. Kuna see aga ei ole prioriteetide seas, siis pelgan, et võib jääda tegemata. Et aga miskit siiski veel selle aasta sees postitatud saaks (et kui täit rehkendust ei jõua teha, teeks siis poolegi...), siis hommikukohvi kõrvale miskit kribada on ju vahva. Ja ehk ikka jõuan ka kokkuvõtte teha.

Jõul oli armas. Pere, õgimine (see nii armas muidugi polnud, kuid kõik oli nii kuratlikult maitsev ju!), enne jõulu ka natuke lund selle va õige tunde loomiseks.
Ma pole seni veel kunagi oma elus kuuske tuppa toonud, nii on ka seekord mul toas vett joomas hoopis üks suuremat sorti raagus kaseke, millel üksikud suured punased kuulid küljes. Päris naljakas ja loodetavasti okaste pudistamise asemel see tegelane lööb kevadepoole hoopis lehed külge.
Jõuluvana oli see aasta taas väga lahke ja mind hästi tundev:) Olen ikka hirmus tegelane küll, kuid see va saamisrõõm on minus täiesti tugevalt olemas. Andmisrõõm on alati seotud pisikese pelgusega, et tea kas meeldib, kuid saamisrõõm on ikka täiesti ehe:D
Laps minus ei paista ikka veel uinuvat:)

Siia lõpetuseks hetk, mis mul siiani irvituse palgeile toob:
Tulen mina paar päeva enne jõule koju, kus Vanamees üllatab mind juba kaetud lauaga. Punane vein klaasides hingamas, haudepotis juustukatte all valminud liha teriyaki kastmes, kõrvale rõõsas koores vedinud beebiporgandid. Ei mingit raskust andvat kartulit ega nisutoodet lisaks, kuid roog on lihtsalt nii maitsev, et õgime end lihast segaseks.
Mõlemad ägiseme ja rullime end diivanitel õigeid lebasklemisasendeid otsides, kui Vanamees ronib ligi ja hakkab miilustama. Minu kulmukergituse peale tuleb ettepanek: "Suudleme, ehk ajab oksele".
Vot nii romantilist ettepanekut pole mulle veel kunagi tehtud:D

Pühapäev, detsember 18, 2011

Vereimejad

Hommikusöögiks (kell on 12 ja veidi peale) valge šokolaad küpsise- ja maasikatükkidega kahe tassi kohvi kõrvale. Kirsijogurt (mu lemmik) seisab lauanurgal ja visuaalsest ahvatlusest hoolimata suuni ei jõua.
Peale hommikusöögi lõpetamist läheb piparkookide küpsetamiseks. Et ikka seda va kaitsekihti talvekuudeks koguneks.
Jumal tänatud, et pohmelli ei ole. Kuigi natuke pelgasin selle võimalikkust (olen seda nii 5-6 korda elus kogenud ja nüüd kardan kui kurja), kui kell 4 öösel kambakesi läbi uinunud linna kodu poole sai kobistatud, terve pudel punast veini keres.

Vampiirid... Ei saa mina aru nende promomisest. Veel mõned aastad tagasi olid vampiirid koledad kollid, kellele tuli tappa anda (keegi blond Buffy madistas nendega) või tobedad tegelased, kes peegli ees tantsu keerutades oma varju ära kaotasid (Leslie Nielsen Draculana). Tarantinol oli vist ka mingine pahade vereimejate film (pole näinud, kuid millegipärast on veendumus, et kuskil garaažis käis tegevus:DDD).
Täna aga on vampiirid õnnetud tegelased, kes peavad südantlõhestavaid võitlusi oma pahaduse ja hiiglasuurte niutsuvate tunnete vahel. Tahan-aga-ei-saa, armastan-aga-ei-tohi jne jne jne. Et siis samane krokodillipisaratega Ladina-Ameerika seep mitte enam päevitunud tegelastega peaosas.

Ok, oli mingine film või filmid, mis maailma noored naised hulluks ajas ja mingi heledasilmse kuti ilmselgelt kõigest sellest segadusse ja sassi ajas, nii et tema intervjuusid lugedes tõusevad kulmud pealaele kokku. Ok, see selleks. Võib-olla on lahe ja erinev süžee ja igasugu uued huvitavad mõttekäigud muidu suhteliselt etteaimatavas filminduses on teretulnud nähtus.

Küll aga tekitab minus sügavat arusaamatust nendesamade vereimejate idealiseerimine ja hingeliseks muutmine. Tänaseks on seis selline, kus vampiir olla või sellist unelmate objekti omada on popp. Filminduses siis. See müüb ja kogub vaatajaskonda. Justnagu suured tunded ja päriselt keegi väga sügav olemine eeldab siseheitlusi vampiir olles. No halloo, noh! Inimesed massidena on tuimad ja lollid, vampiirid on hingelised ja vaesekesed, kes ei saa ja armastavad ja ei tohi jne jne jne. Klikka mõnele suvalisele seriaalikanalile, et tuima näoga pulti pigistades lasta silmadel virvendaval ekraanil "puhata" ja mitte millelegi mõelda, kui vastu vahib armupiinades vaevlev vampiir. Olen suutnud tuvastada juba kolm praegu jooksvat sellesisulist seriaali. Ja kui mina juba kolme olen märganud, peab neid ikka väga palju hetkel jooksmas olema.

Ma ei tea, minu meelest on see haige. Idealiseerida sellistes mastaapides midagi, mis peaks idee poolest olema halb. Ehk siis leiame igas halvas head ja püüame õigustada. Mingi suure eesmärgi nimel. "Ta ju on selline, ta ei saa sinna midagi teha". Mhmhh.... Narkar on ka "selline, ta ei saa sinna midagi teha" ja järgmisel hetkel suskab sulle süstla kannikasse. Ajukääbikud liikluses on ka "sellised, nad ei saa sinna midagi teha" ja sõidavad järjest ja järjest inimesi surnuks. Teeme nüüd järgmised seriaalid nendest või ja hakkame idealiseerima? Kihutab armupiinades oma armuobjekti poole, süstal peos ja inimesi lendab teelt kahte lehte. Tal on vaja minna...
Uus vaatenurk asjale.

Samal ajal diskrimineerime inimesi ja oleme rassistid ning antisemitistid jne. Kas siin ei ole mingit lõnka sees?
Ma ei tea, mind selline asi häirib. Kuigi ei peaks. Aga häirib.
Samuti nagu häirivad mind sellesisulised uudised enamrahvastatud aladelt, kus sedasama vampiirindust on hakatud nii popiks pidama, et kammib korralikult ära ja hakatakse jäljendama... Ja ohverdama... Ja... Ütleme nii, et meie keskel on liiga palju liiga nõrga adumisvõimega inimesi ja sääraste suurte massimõjutusvahenditega igasugu jama idealiseerimine on minu arvates liiga õhuke jää.

Laupäev, detsember 10, 2011

Segased tunded

Tõenäoliselt mitte kunagi ei ole võimalik harjuda olukorraga, milles on tegemist leinaga...
Mida kauem ilmas elada, seda sagedasem see kokkupuude on, kuid siiski ei usu ma, et see kuidagi harjumuspäraseks ja stoiliselt võetavaks muutub. Või muutub?

Täna hommikul ärkasime punkt kell 9. Samal ajal ärkas üks meil külalistetoas ööbinud sõpradest ja hakkas ringi kolistama. Lihtsalt ärkas, kuigi olime magama läinud alles kell 4 öösel, peale pikka õhtust lõbusat koosviibimist.
Külalised on vahvad. Meil ööbib neid pea iga nädalavahe ja hommikud nendega on sellised mõnusalt laisad ja soojanoodilised.

Erinevalt tänasest. Täna hommikul, peale hommikusööki ja pikemat lobisemist/naljaviskamist/päevaplaanide tegemist lülitas too varakult ärganud külaline oma telefoni sisse ning saabunud kõnele järgnes šokk. Teade isa ootamatust surmast ei saa mõjuda kuidagi muudmoodi kui šokina. Väljaravitud nakkushaiguse tüsistused... Järsku, mitte mingeid eelhoiatusi andmata... Kell 9 hommikul...

Täiskasvanud mees ei ela oma sellelaadseid tundeid enamasti väga väljenduslikult läbi ja seda hullem on tajuda emotsiooni ennastkontrolliva pinna all. Näha, et on nii kuradi valus ja ikka tõsine ehmatus. Ehmatus, mis ei taha kohalegi jõuda.
Mida öelda, mida teha? Siin ei olegi mitte midagi öelda ega teha. Aga tahaks ju... Kainelt mõeldes tead, et tegelikult ju ei saa. Ja siis püüadki lihtsalt olemas olla, et vajadusel kuulata. Mitte mingil juhul kuidagi peale pressides ja olukorda haledaks muutes. Lasta olla, lasta taibata. Vahel mõnd veidi suunavat küsimust esitades, kui tundub, et ehk oleks tarvis paisu tagant miskit välja lasta võimaldada. Anda privaatsust ja lasta teisel korraldada, asjatada, lähedastega suhelda ja teha endast olenev, milles iganes see vajalik peaks olema. Olla olemas. Teadmata, kuidas olla. Püüdes tajuda piire.

Minu jaoks on see esmakordne kogemus olla kellegi kõrval täpselt selsamal hetkel. Nii hirmsasti tahaks ju aidata, kuid sõnad kõlavad tühjana ja hädine pilk oleks veel eriline koorem. Kus on piirid ja millised need on?

Igatahes said vajalikud suhtlemised siit meie juurest suheldud ning sõber nüüdseks tagasi pealinnas. Ja minul valatud pokaali klaas punast veini, et mõtiskleda elu üle, leppida elu paratamatu ringkäiguga, olla tänulik, et mu elus on alles nii palju suurepäraseid elavaid-hingavaid tegelasi (millest ka kiire kõne saarekodustele) ja süüdata küünal ühe suurepärase ja andeka inimese hingele. Lisaks teistele suurepärastele ja andekatele hingedele, kes mu elu kuidagi puudutanud on.
R.I.P.

Kolmapäev, november 30, 2011

Rehvivahetuskuu


... või siis nädal?

Möödunud reedel oli planeeritud Saardesõit. Olime lubanud, et läheme vanematele appi rannakarjamaale aeda ehitama (kadakatest, ehedat ja loodusesse sobivat), enne kui lumi maha tuleb ja asja veidi ebamugavamaks teeb. Valget töövaba aega on ju vaid nädalavahetuseti mõned tunnid. Seega, mõeldud-tehtud, läheme appi.

Neljapäeva õhtuks on teada, et tormakas tuleb reedest alates päris korralik, kuid laupäeval saab toimetada ja pühapäevast keerab siis ilm päris pööraseks. On võimalus, et praamiliiklus saab ohustatud, kuid otsustame siiski riskida.

Käru ka veel taha ja minekut. Kulgeme rahulikult terve tee pimedas sõita (hakkasime sõitma keskpäeval, kuid terve päeva kohta ei läinud ilm kordagi, mitte kordagi valgeks). Virtsu sadamakaile jõudes tahab tuul mind otse väina lennutada - tikk-kontsad asfalti surununa suutsin siiski sadamahoonesse kempsu ja tagasi roomata. Laine peksis üle kai servade ja väga lahe oli! Praam kahjuks ei kõigutanud piisavalt, adrenaliin osalema ei tulnud. Tuule suund oli "vale", noh...
Sõidame üle Muhu, üle väina, natuke veel ja.... Peatus. Pagan, rehv all on kuidagimoodi tühjaks läinud.
Väljas kottpime, tuul möllab kui põrguline ja tulist kurja vanduv Vanamees vahetab ratast.


Mind kästi mitte segada ja autos paigal istuda. Helistasin siis ajaviiteks emale ja andsin olukorrast ülevaate teatega, et me jõuame veidike planeeritust hiljem.

Varuratas, mis aasta jagu autos seisnud, all, sõidame edasi. 4km pärast on loppadi-loppadi ja uus peatus. Varurehv katki... No mismõttes nagu???
Taas kõne vanematele ja nood asuvad teele. Oleme Tagavere asula lähedal, venime Tagaverre sisse tänavavalgustuslambi alla ja ootame abiväge. Käru saab isa auto taha ringi tõstetud ja meie masin jääb tee servale ööd veetma. Tugeva tuule tõttu ei taha ohukolmnurk püsti püsida ning seega lohistatakse kellegi kiviaiast kaks lahmakat toeks:)

Vanamehel on tervis terve päeva jupsinud ja kojujõudnult kallatakse talle pipraviina sisse. Meeleolu on lõbus j järgmisele asjalikule päevale mõeldes tegus ning läheme tuttu ära.
Kui mina voodisse jõuan, on Vanamees vappekülmades. Saan etteheidete osaliseks stiilis "Sa kohe üldse ei hooli minust! Kui sa hooliksid, siis tuleksid teki alla ja hoiaksid mind soojas".
Noh, toon siis kuumaveekoti, panen padjad selja taha sooja hoidmiseks, ronin ise ka tekialust soojendama ja tõsiselt soojas toas loen raamatut ning kuulan murelikult vappuva Vanamehe sonimist. Lõpuks uinun.
Kolmveerand tunni pärast ärkan selle peale, et kõrvetan oma jalga. Vanamees on nii tuline, et sõna otseses mõttes kõrvetab. Avan akna, et oleks värsket õhku ja küsin murelikult, ega ta nüüd surema ei hakka. Vähemasti ei soni enam... Kinnitab, et temaga kõik ok ja hommikuks ta terve. 40-kraadine üheöine palavik tema puhul normaalne. Ok, ühe öö võin seda uskuda ja vaatame homme.
Järgmisel päeval ärkab heas tujus ja toimekana. Linna peale rehvide jahile ja seejärel aiategu kuni videvikuni. Õhtul saun ja külalised ning enam ei mingeid vappumisi, sonimisi ega kõrvetamisi...

Pühapäeval, kui tagasisõit, siis taas ei lähe mitte ainsakski hetkeks ilm valgeks. Natuke kurvaks teeb selline asi...
Aga lained on lahedad!

Teisipäeval helistab Vanamees. Juhtunud on midagi üle mõistuse tunduvat - veel üks rehv on katki läinud! No mismõttes nagu??? Kolmas viie päeva jooksul? Sedakorda oli plekinaela kummi sisse sõitnud... Sisistas kummi tühjaks nii mis mühises.

Et siis mitte rehvivahetuskuu vaid rehvivahetus-viiepäevak:)

Esmaspäev, november 28, 2011

Kuusesaaga

Lõbus lugu mu meelest selle Tallinna kuusega:) Seisab samavõrra heasti kui linnavalitsuse reputatsioon. No ei saa püsti, noh...
Veel lõbusamaks läheb lugu siis, kui lubada endale ligi infot sellest, mida arvavad kogu loost päälinna pensjunäärid... (tea kas needsamad, kellele küttepuude pähe pehkinud pakke hoovile veeretati?) Selle kohta pole sõnu isegi tarvis, kõige paremini annab kokkuvõtte edasi ülalolev fototunnistus:))) Jah, just täpselt nii need asjad käivadki, läbinägelikud olete, läbinägelikud... :)

Reede, november 25, 2011

Jõle andekas


Mulle ei meeldi köömned. Kohe üldse mitte. Lihtsalt keeruline on miskit süüa, kus köömnemaitse sees.
Jõulude lähenedes tavapärase eestlasena meeldivad mulle verivorstid. Ja tavapärase saarlasena kohe eriti tanguvorstid. Makid, nagu meie neid kutsume.
Minu õuduseks on aga tegelasi, kes nii verivorstide kui makkide sisse köömneid topivad. Noarumaivõi, noh! Rikuvad ia asja ää.

Viimati ilmusid koju uut marki verivorstid, mida vaja proovida. Esimene ports sai minu poolt väga pika hambaga ää näksitud, kuna juba esimese ampsu juures käis köömnelaks üle. Selge, rohkem mina neid ei söö.

Kui aga toit kapis (teine kotitäis ju veel), siis minu jaoks on selle niisama ära viskamine nõme priiskamine. Miski, mida ma teha ei taha, kuna vaba toitumine on tegelikult siiski privileeg. Ja privileege ei narrita.
Seega tuli need köömnesed vorstikesed teinepäev kuidagimoodi söödavaks teha.

Nii... Mis meil siin kapis siis vedeleb... Hmm, ainumõeldav tundub olevat teha miskit pitsalaadset. Või siis pigem lahtine pirukas.
Mitte kumbki poodi minna ei viitsi. Seega tuleb hakkama saada ainult ja ainult kodusolevaga.
Suurepärane, selle nimi on väljakutse ja nii mulle köögis toimetada meeldib. Küll katsejänes on pärast kohustatud kõik viisakalt noogutades ära sööma, mina ise võin alati rõhuda sellele, et "ma tahan natuke alla võtta, söö sina, ma sinu pärast tegin..."

Kokkuvõttes sai tehtud munalaadungist,ricotta kohupiimast, hapukoorest ja jahust/küpsetuspulbrist tainas. Piruka põhi ahju eelküpsema ja katet lõikuma. Katteks said põhjale laotud kerge kiht mango-tšilli kastet, terve pakk kooritud ja hakitud verivorsti, hapukurk, praetud singiviilud, pool pakki mozzarellat, pakk valgehallitusjuustu ning pakk sinihallitusjuustu. Sool-pipar loomulikult ka ja... Jummala hea asi sai! Kõhud said pilgeni punni õgitud igatahes. Ja mitte ainsatki köömnepojakest ei eristanud mu keel seal laialihajutatud kattes teiste maitsete keskel:)))

Et siis ma nüüd olen teinud verivorstist pirukat:DDD Jube andekas tegelane, eksole:)

Kolmapäev, november 23, 2011

Nuusutaja?

Tulen koju, astun esikusse ja tunnen mingit head lõhna. Selline essentsi moodi, justnagu oleks käsitöö komme valmistatud. Kuna Vanamees sellise asjaga kohe kindlasti ei tegeleks, mõtlen uurida, et mis see hea lõhnav asi ometi võiks olla.
"Mmmmm, misasi see siin nii hästi lõhnab?"
"???... Tuulutasin hetk tagasi tube, äkki värske õhk?"
"Eiei, see on midagi muud. Midagi head magusat. Misasi see on, noh, tunned ju küll!"
Järgneb pikk vaikus ja veel pikem pilk. Seejärel rõhutatult, aeglaselt ja rahulikult: "Ainus, mille lõhna siin on, on liim. Vana hea Moment. Ma liimisin."
Ilmselgelt olen ma omadega sinnapaika jõudnud, et tagaks liimi süüa...

Laupäev, november 19, 2011

Kõik on kinni ellusuhtumises


Et ei kaoks vaid FB hämarustesse vaid et oleks alati saadaval, kui mul kahtlusi-küsimusi tekib:)

Ehk jah, kõik on kinni oskuses elu nautida ja ennast armastada/hinnata. Kui võtad millegi raskeks tööks, mille nimel hirmsasti pongestada ja seda raskelt saavutatavaks pidada, siis pitser jääb võrreldav. Kui aga naudid, hindad olemasolevat ja oled positiivne, on ka see kõik kinnistatud:) Muidugi mängivad igas valdkonnas rolli ka eeldused, vajadusel geenid ja mis iganes, kuid minu kindel veendumus on, et kõik algab suhtumisest. Kui oled veendunud, et elu on üks raske rada ja saavutatav on vaid suure pingutuse vili, siis nii ongi. Võtad aga vabalt, siis oledki vaba:) Ja on absoluutselt ükskõik mida teised valitud rajast, hoiakutest või tulemustest arvavad. Peaasi on olla ise rahul ja õnnelik:)
Jehuu!

PS: Ja kui keegi ikka tahab kõik stoppi panna ja teisele poole maakera suunduda, olles täielikus teadmatuses tulevast, siis nii lihtsalt ongi ja pole mitte kellegi asi talle "mõistust" pähe panna:)
Ei, mina ei hakka kusagile hetkel minema, lihtsalt mõni teine siin maadleb sääraste teemadega ja mina lihtsalt toetan;)

Esmaspäev, november 14, 2011

Issanda isiklik loomaaed ja ülejäänud lood


Tere taas:)

Viimasel ajal hiilib kuklasse hingama aina sagedamini mõttepojuke blogisemisega lõpparve teha.
Ei leia eneses motivatsiooni olla järjepidev ja nagu ei oskagi miskit kirjutada. Mõnest teemast ei taha, mõnest ei saa, mõni tundub mulle teiste jaoks liiga ebahuvitav.
Siis tekivad kirjutamises pausid, mil ma vahel (kui viitsin) mõtisklen sellest natuke.

Ja siis ei suuda ma ka lõpparvet kuidagi teha. Sest vahel on ju niiväga teemasid, millest tahaks kirjutada, mille kohta tahaks karjuda, mille üle tahaks kobiseda ja mida tahaks vaimustunult jagada. Ning see paik siin on selleks ju lausa suurepärane koht. Saab tagasisidet, saab vaidlemist ja julgustust, saab irvitada ja saab põleda. Ja nartsislikult oma vanu postitusi on ka vahel tore lugeda. Ajuti on helgemaid kirjutisi, kus ma ise ka üllatun, et näe, vahel oskangi nii kirjutada, nagu ma ise lugeda tahaks ja see pai on ju jube mõnus. Ning lõppude lõpuks on ju jube vahva vahel lihtsalt lugeda ja üht-teist meenutada...
Njah. Ei teagi, mida teha. Päris kinni täna veel panema ei hakka, eks ma siis pean oma pause edasi. Sest samas on teinekord perioode, mil tahaks lausa iga päev miskit kosta:)

Usun, et mõneti tingib mu vähest kirjutamist ka Vanamees. Vabadel hetkedel temaga kuidagi otsast-otsani hõivatud ja saab ka kõik vajalikud emotsioonid endast välja. Kuidagi jube palju lihtsalt suhtleme omavahel (ikka veel, tänaseks võib selle kohta vist "õnneks" öelda:D) ja teemad, mis vajavad väljakirjutamist, saavad hoopis koduseinte vahel läbi arutatud/vaieldud/ju-neim-it.
Need hetked aga, mil teda kodus pole, olen hõivatud oma tegemistega ja nii ta lähebki.

Seega vabandused mu lugejate ees, kes siiski siia kiigates loodavad miskit leida... Omamoodi väga armas, et nii kannatlikud olete:)

Tegelikult ma kahtlustan, et varsti istun jälle ninapidi arvutis ja kriban ja kobisen. Võib-olla. Vanamehel plaanis paari projektiga tegeleda veidi eemal ja siis ma istun siin õhtuti üksi. Näis, sageli ta kodus mind lõbustamas siis käib ka. Ehk istun ja halan siin iga jumala päev:)

Aga täna sundis mind näpud klaviatuurile sirutama üks tõeliselt lahe ja silmi pööritama panev tegelane. Täiesti uskumatu, kui kirju on issanda loomaaed ja kui erivärvilised selle tegelased. Olen ikka arvanud, et olen kohanud igasugu karvaseid ja sulelisi, kuid tänane tegelane, keda olude sunnil tunnikese oma katuse all võõrustasime, nihutas piire. Ja pani tõsiselt maailmakorralduse ja eestlaste tuleviku üle järele mõtlema...

Vanamees ongi parasjagu tegelast transportimas sinna, kus on tema suundumise eesmärk, kuid kujutan ette millises agoonias ta on. Ja omamoodi ajab itsitama:))) Ning otse loomulikult mõjub palsamina kirjusabalise tegelase selja taga minu poole heidetud ahastav pilk läbisegi tänutundega, et ma olen see kes ma olen ning vaikselt poetatud kommentaar: "See kõik paneb mind veelgi rohkem hindama seda, mis mul kodus olemas on".

Ühesõnaga jah... tänu sellele, et me oleme oma suhtlemistes suhteliselt avatud ja kontakteeruvad, toob elu meie teele erinevaid tegelasi. Mitmete puhul saad hiljem aru, et oli lausa vajalikki see kohtumine (kas areneb sealt mõni eriti lahe tutvus või (äri)projekt), kuid tegelase, kes täna meie elust puutepunktina läbi lipsas, vajalikkust ei oska praegu küll veel hinnata. Samas... kui inimene vestleb terve aja läbi peegli enesega dialoogi pidades (sõna otseses mõttes, terve enam-vähem ühepoolse vestluse aja vingerdati peegli ees ja silmside oli vaid iseendaga), siis õpetab see ehk peeglist vähem lugu pidama? Ei tea:) Igatahes äärmiselt lõbustav oli:) Ja sundis mind lausa kirjutama, et emotsiooni jäädvustada;D
Nüüd igatahes sai too kirju tegelane oma teeotsale suunatud ja mul suudeldi õrnalt aitähhi saatel sõrmeotsi:)))
Loeme õhtu igati kordaläinuks:)

Aga muidu olen ma nüüd nädalapäevad juba jälle tööd rüganud ja jube hea tunne on tagasi tulles kuulda, kuiväga mind oodati:) Kuidas minu äraolles oli pingeid kerkida mittelaskev lüli puudu ja igasugu erinevad emotsioonid hakkasid kerkima. Nüüd aga paistavad tegelased päris siiralt rõõmustavat, et ma tagasi ja tänu minu telefon-väljas-ise-kaugel-ära olekule on vist aru saanud, et pealiku roll ei ole mitte arvuti taga niisama istuda ja reaalset tööd mitte teha vaid et see pinge, millele ma käsnataoliseks puhvriks olen, on ikka parajalt hullumeelne. Nüüd rõõmustavad, et saab jälle vastutuse ja suhtlemise minu kanda jätta. Ehh, vanker veereb edasi:)

Küll aga on alates naasmisest üks asi, millega ma ei suuda veel kuidagi harjuda. Pimedus. Sompus ja pime. Päike hiilib välja vaid erijuhtudel. Lihtsalt nii pime on, et ma kipun talveunne vajuma... Aina magaks, kui võimalik oleks.
Kui oled tulnud igapäevasest lauspäikesest 35 kraadi alt, siis ok, riideid saab ju selge panna, kuid mida pimedusega peale hakata? Ehitada pea kohale taimelambid ja kujutada ette, et olen lilleke sopas?

Njah. Magamine on aga see, mida ma veel ei saa. Et suvi suveks, kuid ega meil muude aastaaegade nädalavahed kah vabamad ole. Ikka on keegi külastamas või ise miskit/kuskil asjatamas. Näiteks nagu äsjamöödunud nädalavahel - oli teada, et tulevad kaks tüüpi meile külla. Sisse astus neid aga viis ning siis jagus lõbusat jutumulinat/argumenteerimist/naermist hommikutundideni. Ainult mina tegin oma elu keeruliseks, kui läksin viisakalt küsima, ega kellelgi midagi seente või sibulate vastu pitsade peal ole. Siis selgub, et üks ei seedigi seeni ja üks taimetoitlane. Eks ma siis mässasin oma pitsasid hambatikkudega märgistada, et siit on seenevaba ja siit on lihavaba ja.... Lihtsam olnuks mitte küsida:)

Aga ok, mis siin ikka enam jahuda. Täiesti tühjaks pigistatud Vanamees jõudis tagasi koju ning vaja teist nüüd turgutada;) Ta, vaeseke, ei talu absoluutselt rumalust...
Samas, kes oleme meie, et anda hinnanguid rumalusele või mitte, eksole:)

Esmaspäev, oktoober 24, 2011

Eeee... mmmm... ahsoo

Täiesti jabur, me nägime karu. Päris ehedat karu.
Mägedest tulles metsase tee ääres. Seisis lihtsalt puu juures.
Natukese aja pärast kobis tumeda tagumiku välkudes rahulikul sammul võssa.

Olime kõik nii jahmunud, et fotokat krabada taipasime alles siis, kui veel vaid jupp tagumikku puude vahel paistmas oli.
Et jah, igasugu paabud ja ahvid ja elevandid ja pühvlid ja hirvekesed - need tunduvad kuidagi normaalsema vaatepildina kui lihtsalt vabalt elav karu.
India...

Kolmapäev, oktoober 19, 2011

Et siis sedaviisi...


Ma nüüd natuke aega puhkan ja laen patareisid. Ehk siis 2a ja 11k peale eelmist külastust taas Indias.

Ausõna, üritasin päris korralikult, et ärasõidu ajaks postitada eelmine India reisikiri, kuid lihtlabaselt ei mänginud välja. Eks ma nüüd siis saan emotsiooni värskendada ning jupiti kriban juurde. Lubadusi ei anna, kuid üritan varsti valmis saada:) Ja seekord siis uue palju kiiremini ära lõpetada.

Sellekordne reis saab olema suhteliselt lennukine... Plaanide kohaselt sisaldab kogu trip 8-t lendu... Oijahh:)
Tagasi Eestimaal plaan olla 1.novembri õhtul:)

P U H K U S !

Meil on siin 30 kraadi sooja.... :) Ok, hetkel on juba ammu kottpime õhtu (kell on 20:17) ja sooja 26 kraadi...

Teisipäev, oktoober 11, 2011

Paar rida


Kõlab juba enese kordamisena, kuid mul on nii kohutavalt kiire, et ma lihtsalt ei jõua blogiseda... Õhtul kodus vedeledes võiks sellele ju pühenduda (kui ma nii tapvalt väsinud ei oleks), kuid siis on vaja teha kas muud olulist või siis selle va olulise tegelase kaissu pugeda või siis tunde tuliselt vaielda. Misiganes teemadel, eksole.
Ja valmistuda eesolevaks. Mistõttu on vaja tööl nii meeletult asju ette ära teha ja juhendeid kirjutada ja...

Viimasel ajal olen meeskonda värvanud kaks uut töötajat. Üks on ülitubli noor energiapomm, kellele panen suuri lootusi edasiste arengute osas, teine on rahulik keskealine, kes mind millegipärast vahel teietab, kui otse pöörduda tuleb. See on nii kohutavalt jabur, et... Aga pole hullu, saab see välja juuritud:) Mulle meeldib, kui mu meeskond on kui üks hingamine.

Tulemused on kokkuvõttes olnud head. Vägagi. Kõik näitajad on tõusuteel. Vähemalt 10% aastataguse sama ajaga võrreldes. Ja ometi pole ma rahul. Ma ei tea, mis mul häda on, ausõna...

Vahepeal hakkasin aru saama, et hakkan vist vanaks jääma. Üks põlv otsustas mitte ainult raksuma hakata iga liigutuse saateks vaid hakkas ka valutama... No ei ole normaalne, eksole. Hakkasin siis vahetevahel õhtuti jooksmas käima. Ei usu, et see just kõige targem mõte oli, kuid see minu viis asju eitada. Eitan, et valutab ja jooksen selle endast välja. Ahjaa, kes veel ei tea, siis ma absoluutselt ei ole jooksuinimene. Aga kuskil karjakesi aeroobelda ma tõepoolest praegusel hetkel ei viitsi ja nii ma siis liduma läksingi. Ja juba esimesel korral juhtus midagi kummalist - ma jooksingi! Jooksin mitu kilomeetrit ilma, et oleksin vahepeal ühtegi käigusammu teinud. Asi nimelt selles, et ma ei kõnni vahele mitte seetõttu, et ma ei jaksaks joosta (mingil põhjusel on mul ikka veel jube tugevad jalad) vaid et mul saab võhm otsa. Ja siis ma hingeldan ja kõõksun ja sisikond pistab. Aga mitte nüüd. Ja see oli kummaline. Jooksin jonniga ja puhta jonniga. Ja jooksingi:D Kilomeetrid sörkides ilma ainsagi käigusammuta:) Lahe oli ja innustas veel. Eks siis lippangi vahel ja naljakal kombel on ka põlvevalu mu jonnile alla andnud...

Tegelt tahaks oma viimaste aegade külalistest kirjutada, kuid ei tea kas jõuan. Iga nädalavahe elab meil keegi. Eks ka sellest blogisemises nii nõrk tase, kuid jah...

Aga möödunud nädalavahel oli üks (ei, tegelikult isegi mitu) lahe üritus, mille järgselt sai linna peale pubitama mindud. Alustasime ühest paigast, kust mitme klaasi ja piljardi järel edasi liikumine plaani tuli. Väljas oli juba öö ning liikuda üpris pime. Ning siis tuli mängu väikelinna võlu - tütarlapsed astusid keset tänavat, et hääletada ainsat mööduvat autot. Otse loomulikult see peatus ja küsimusele "Kas te meid **********-sse viiksite?" sai vastuseks sõit järgmisse paika, kus klaase kokku kõlistada.
Kui ka seal janu täis sai, oli järgmiseks plaaniks ööklubi. Hakkas aga juba hommikuks kiskuma ning tantsupaiga poole kobistades oli ainsaks silmaga nähtavaks objektiks vastu jalutav sigaretituluke. Kolm inimest. Ok. Väike vestlus eset tänavat, üksteise nägusid seletamata ning veendumine, et tantsupaik on tänaseks kinni. Pooletunnine irvitamine ja niisama lobisemine keset ööd ning seejärel iga roju oma koju. Kellega me suhtlesime, mis nägu nad olid jne, sellest pole aimugi:)
Sellisel hetkel tunnetan eriti selgelt väikelinna turvalisuse võlu.

Tänaseks kõik, rohkem lihtsalt ei jõua!

Esmaspäev, september 19, 2011

Ei saa aru...


... mis on inimestel viga. Üks jube virisemine ja halamine käib.

Nojah, meil tatine ja pime kliima, eks selle kõrvalt on raske päikesena ja muretult särada, kuid mida see igavene halamine aitab? See on sitasti ja too on halvasti ja see kolmas seal ei kõlba üldse kusagile.
Sõu? Ei sobi? No aga lase ennast siis maha, noh. Mida sa kurask vireled.

See igavene halisemine ja kõiges vaid negatiivse nägemine on minu meelest puhtal kujul kuklas kinni. Järelikult oled nõrk tegelane ja ega sa millekski siis tegelikult kõlbagi. Järjekordne pasalaadung krae vahele on ainus, mis seda virinat kuidagigi õigustab. Muidu ju päris nadi lugu, polegi nagu midagi asjalikku mida kiruda.

Loomulikult on meil kõigil hetki ja päevi ja lausa perioode, mil maa külmand ja kärss kärnas. Minul ka, ausõna. Ma ka nutan. Kurvastusest ja jõuetusest ja purunenud unistustest ja vihast. Ma ka vihkan ebaõnnestumisi ja kolmandatest osapooltest sõltumisi. Vahel ropendan, vahel paugun emotsionaalselt (nagu näiteks praegu). Mul on muresid, mida enamus tuttavaid ei oskaks minust aimatagi. Aga miks nad peaksidki minu muresid kandma? Mis annab mulle õiguse koormata minust hoolivaid inimesi oma muredega? Nad ju võtaksid neid endalegi kanda...
Nad räägivad, et ma olevat päikeseline ja alati positiivne... Ja alluvad arvavad, et ma kindel kui kalju ja alati marurahulik... Mu kõige lähemad teavad, et nii see teps mitte pole ja päris õrnakesega tegu, kuid... mis see teiste asi kanda oleks, ah?

Ja mul on ka külm ja pime. Täpselt sama kaua on mul pime kui teistel kaasmaalastel ja palju sagedamini on külm, kui enamikul. Ma lihtsalt kardan kohutavalt külma. Soe riietus, kodus pleedi sisse mähkumine ja kuum tee - lahendused on ju olemas.
See kõik ei anna aga mitte mingisugust õigustust lõputult haliseda ja viriseda ja jube tüütus olla.

Uudist tahad teada? Meil kõigil on omad mured ja meid absoluutselt ei koti, et sina arvad nagu sinu mured oleks olulised. See, et me need ära kuulame ja kaasa koogutame, on tingitud enamasti vaid viisakusest ja kinnituse otsimisest, et me pole ainsad, kellele jamasid kaela sajab. Kui sa aga elad sellest, et teistele oma kurba saatust järjepanu kuulutada, tüdineme me sinust üsna varsti. Siis pead mõne järgmise leidma, kes suudab natuke aega viisakas olla.

Ühesõnaga, nagu aru võite saada, käisin ma Delfis:DDD Vaatasin uudiste pealkirju ja klikkasin mõne lahtigi. Õnneks olin piisavalt tark, et mitte kommentaare piiluda. Tulemuseks selline pahvakas nagu siit just lugeda võisite. No arumaivõi, noh!
Kui kõik on pidevalt nii sitt, siis on olemas ainult ja AINULT 2 lahendust: muuda või lepi. Võta midagi ette, tee enda jaoks paremaks või lepi olemasolevaga, kui oled liiga hädine et parendada. Jube lihtne. Ausõna, JUBE LIHTNE.

Aga uudiseid sirvides saab nalja muidugi ka:) Lugeda, kuidas MUPO tegelased muudkui toimetavad ja... Nojah, eksjuht juba läks kinni ja nüüd asejuhil jama kaelas, eksole... Aga keda see tegelikult üllatab... Ahjaa, siis muidugi proua Simsonike oma huilatusega, et "päästab astmeline tulumaks"... Ilmselgelt nii mõnigi "miss" keerutas peegli ees, kui vanajumal mõistust jagas. Paralleelselt võiks lugeda hoopistükkis sakslaste Spiegeli artiklit, kus meie tillukest kodumaad päris teenitult kiidetakse.

Aga mida ma siin ikka niiväga plõksin. Vaatasin huvi pärast esimest osa uuest saatest "Rahaauk" ja sain infarktilaadse seisundi iga teise küsimuse vastuste peale. Ok, ei mäleta kaugest ajaloost midagi või ei tunne mõne valdkonna spetsiifikat, kuid päriselt ka mitte teada näiteks viimastel aastatel palju-palju kõmu, diskussioone ja kõikvõimalikes väljaannetes uudiseid (uups, võib-olla seltskonnaajakirjandus tõepoolest jättis need teemad Paris Hiltoni järjekordse boyfriendi või Suri Cruise kingakeste kontsade kõrval kajastamata) tekitanud teemasid, nagu nt "mis on taristu?" ja sellega puusse panna... No ma ei tea... Ja kui siis selgub, et enam kui pool Eestimaast fännab siiralt Võsa Petsi saateid, siis...
Äkki see on nüüd see koht, kus kehtib "muuda või lepi" ja ma peaksin kuss olema?
Njah... ja mina veel imestasin, et mismõttes muudkui hüppavad siin jahedas meres Rootsi/Soome/jmt laevadelt vups ja vups üle parda... Et äkki polegi nii lollakad oma hüppamistega?

Njah, palju hullem lugu on see, et peagi on meid 7 miljardit siin maamunal. Tõsine ülekoormus. Ennustavad, et umbes oktoobri lõpus peaks too 7-miljardes tegelane siia sündima. Tundub kuidagi limiidi ületamisena või mis...

Oijahh... Inimesed... te vist ikka üldse kohe ei taha aru saada milline imeline kingitus on elu. Kui see teile ei sobi, siis teadke, et meid on nagunii liiga palju ja kergendage maakera koormust. Olge nii lahked, palun.
Neile aga, kes sellest väärtusest aru saavad, soovin pikka nautimist ja ikka kohe tõsiselt nautimist:) Ja elage rohkem tänases ja väärtustage seda, mis juba on. Ning eelkõige endale kalleid inimesi. Maja, auto ja uusima teleka saab vajadusel ikka osta, inimesed on aga need keda me tegelikult asendada ei saa. Ja endale olulistele inimestele võiks ju iga päev mõista anda, et elu on imeline ja meil on hea meel nende kohalolu üle. Mitte neid koormata oma muredega. Uskuge, neil on endalgi neid piisavalt. Mured on lihtsalt intress, mida me maksame elamise võimaluse eest:)

Imelist sügist teile!

Esmaspäev, september 12, 2011

Ilus olemisest ja nädalavahetusest


Ma nüüd hakkan jälle ilusaks:D
Nimelt lugesin hetk tagasi Jääraplika blogi ja sain temast kui alati detailideni läbimõeldult tuunitud ehedast naisest innustust kõigiks nendeks naiseks olemise võludeks ja vaevadeks. Taaskord.
Nüüd istungi suhtkoht lihtsalt oleskledes, puhastav mask näos ja õlimask juustes. Saan seda endale lubada, kuna Vanamees on oma kakupunnide (loe: karate) trennis ja tänu mõningatele tänastele tagasilöökidele koostöös tema tohutu emotsionaalsusega võib arvata, et rabeleb ja äsab seal pikalt ja põhjalikult. Ma nimelt olen seda usku, et naine on ilus loomulikult ja pole mehe asi näha, kui palju vaeva ja koledaid rohekaid maske selleks vaja läheb. Vahel satub mõnda nägema, enamasti olen aga loomulikult ilus:D Kuigi kui päris aus olla, olen ma selles osas ikka kohutavalt laisk... Aga noh, selleks ongi olemas Jääraplikad ja Nolzikud ja vennanaised. Nemad annavad alati indu olla naine:)

Taustaks kostab vannitoast hetkel üks mu lemmikhelisid - pesumasina müdin.
Tegelikult on praegu suurepärane võimalus taaskord majajoonistega tegeleda. Oioi kui palju ma olen neid juba valmis vihtunud... Ikka natuke niipidi ja natuke naapidi ja... Erinevaid vajadusi arvestades loonud uued kavandid. Ja nüüd... nüüd teatab Vanamees, et ta ikka tahaks hoopis 1-korruselist ja suure põhjapindalaga. Mismõttes??? Mul juba 4 korda ehitatud 2-korruseline, kõiki kiikse arvestades suurte raskustega kõik ruumid loogiliselt paigutatud ja nüüd siis niimoodi... Ok, valmistasin talle ka ühe näidise 1-korruselisest, kuid siin on 3 suurt "aga" minu jaoks - 1) merevaade on alles 2. korrusel, 2) soe tõuseb üles ja 2-korruseline seega ökonoomsem, eriti minusugust metsikut soojalembi arvestades 3) 1-korruselise puhul on umbes terve hooviala maja täis, kui ma tahan sinna mahutada ka oma garderoobi ja mõnusa vannitoa. 1-korruselise puhul oleks mõistlik ju ka vaid 1 vannituba, kuid mismõttes nagu??? Ikka 2 korrust peab olema...

Kohutav kihk on osta tulpe ja nartisisse ja hüatsinte ja krookuseid ja... Ja neid siis juba maha panna... Ja siis kevadel seda ilu natuke aega imetleda ning kõik sibulad üles kaevata, kuna ega ju majata minusugune väga loogiliselt mõelda oska, kus see õigeim koht võiks olla. Ja ega ma oska seda tegelikult ka maja valmis olles - ma nimelt pean kogu aeg kõike ümber paigutama. Täiesti haige:) See nädalavahetus näiteks tõstsin ringi magamistoa mööbli ja osa kabinetist. Nüüd ahistan Vanameest, et mulle ühe riiuli ehitaks ja siis saan ka kabineti mõneks ajaks rahule jätta.
Aga jube mõnus tunne oli tegelikult raamatuid sarjade viisi riiuleisse laduda... Meil kahepeale on vägagi, ai miin vägagi arvestatav raamatukogu. Noh, tegelikult vist nagu paljudel meieaegsetel, kes telkude-arvutite asemel raamatuid neelates üles kasvasid:) Ja meie oleme mõlemad seda tüüpi, kes tõepoolest neelasid ja neelasid ja neelasid...

Kassijuttu - aina sagedamini saab meil kodus näha pilti, kus üks kassidest teist peseb. See on lihtsalt niiiiii armas, et.... Teab see, kes samuti küllaldaselt näeb. Pestakse teise pead ja turja pikalt ja põhjalikult, teine sirutab end välja ja naudiskleb. Mõne aja pärast peseja näksab pestava kõrva. Pestav ei tee väljaga. Peseja lakub hoolega ja lööb hambad turri. Ei midagi. Lakub veel, aina intensiivsemaks see pesemine muutub ja seejärel lüüakse hambad kõrri. Ja siis läheb lahti tramburai:)))

Oijahh, nad on ikka jube vahvad tegelased tegelikult. Eriti vahvad on nad loomasaateid vaadates. Istuvad teleka ette ja jälgivad linde või miskeid kutsikaid. Jälgivad, madalduvad, hiilivad... ja hüpe! Oih, ei saanudki kätte! Ja niimoodi ikka ja jälle:) Mõlemad kusjuures jahivad telekast linde ja loomi...

Möödunud nädalal me ei suutnudki oma kokkulepet täita, kuid tegime nagu Joosep Toots - vaatasime koos ära pool filmi:D Tervet ei jõudnud, noh:) Nüüd siis see nädal püüame ühe terve ka ikka ära vaadata, muidu on teineteise ees päris piinlik.

Aga vot nädalavahetust ma nautisin! Ma ei teinud mitte kui midagi! Natuke asjatamist-toimetamist käib ka mittemidagitegemise alla.
Laupäeval magasin kohe südamest. Vanamees oli eemal koolis tarkust omandamas ja mina lõin luugid lahti kell 11:21. Vot see oli tase! Veidi tundsin süümekaid, et terve ilus vaba päev maha magatud, kuid teadsin, et homne ju ka veel ees:)
Mitte kui midagi ei teinud. Absoluutselt:) Ja olin selle mittemidagitegemisega kohe väga rahul. Õhtuks keerasin ainult seaprae kokku ja see sai ka maitsev, seega võib päeva täiesti puhkuseks pidada küll:)

Ahjaa, üks tavapärase ebanormaalsuse nähe siiski ka - ma nimelt ei pea (kõigest hoolimata) päris okeiks asjaolu, et kui mees armastab kalal käia, leian mina kodust köögi kraanikausist põisadrut... Eeee.... nojah:)

Aga pühapäeval olin juba veidi endalikum - äratus 8:30 (kuna Vanamees, kes ärkab alati varem ja oli juba 7-st ülal ja regulaarselt piilumas käis kas-ma-juba-hakkan-ärkama) selle peale, et keegi küsib vaikselt "Kas sa nüüüüüüd juba tahaksid hommikukohvi?". Veidi uimerdamist, emaga telefonitsi pläkutamist ja edasi asjalik olemist. Sai krundil asjatatud ja tube ringi tõstetud ja...
Tegelikult on elu ikka üks väga ilus kingitus:)))

Kolmapäev, september 07, 2011

Sügisõhtud kodus (loe: suvamula)


Viimasel ajal kisub õhtune olemine suhteliselt tubaseks. No ei kipu väga välja kui tibab või kallab ja lükkab tuult ning läheb päris vara hämaraks. Aga noh, siis tulebki toas tegevust leida ja lihtsalt olemist nautida.

Otsustasin täna, et tahan süüa midagi kerget. Näiteks suvikõrvitsat. Minu meelest väga mõnus vili - mida iganes saab sellest teha. Neutraalne baas.
Suvist grillimismõnu taga nostalgitsedes otsustasin viilud ahju visata, peale mozzarella ja sinihallitusjuust ja mõnus kerge lestakõrvane ongi olemas. Maitse järgi soola ja musta pipart ka.

Küsin Vanamehelt, kas tema ka seda sööks. Siis teaks kogusega arvestada.
Ei, jumal eest! Tema igasugu jama ka ei söö.
Selge. Täna siis eraldi menüü, ei hullu:)
Igaks juhuks uurin veel, et kas ikka kindlapeale ei taha? No ei taha ja kuidas ma saan üldse midagi sellist pakkuda.
Ok, asub siis küpsetama.

Toon ülal pildil olevad plõnnid suvikõrvitsarattad välja. Korraga on taldriku kohale kummardunud säravate silmadega Vanamees. Maitsegu. Maitseb. Enam ei olegi tegemist veidra üllitisega, millega teda ilmselgelt mürgitada soovitakse ning pooled rattad kaovad väidetavalt pungil täis olnud kõhtu. Millele järgneb küsiv pilk: "Kas nii vähe oligi? Kas sa rohkem ei teinudki?"
Ei, ma tegin ju vaid enda kõhtu arvestades:)))
Suundun taas kööki ja teen veel üle plaaditäie. Seekord kõik talle.
Kinnitus niigi tugevale teadmisele: iial ära usu meeste kindlat "ei-d":)

Sinna "pilgeni täis" kõhtu mahutatakse veel ka kolm ja pool kausitäit murakatarretist ropprohke vahukoorega. Vaheinfoks, et tema on meil see, kes "magusat ei söö". Mina sõin pool kausikest, teist poolt enam ei jaksanud:) Ülejäänud kausid seisavad külmikus, lihtsalt kaks pakki vahukoort sai otsa:D

Magusa mittesöömisega just nädalavahetusest hea seik.
Sätime end filmi vaatama. Kõrvale nautimiseks pudel kuiva punast veini ning suur karp šokolaadikomme. Olen küll kuulnud neid jutte magusa mittesöömisest, kuid väike kogemus annab nõu ja kuna tahaks ka paar kommi mekkida, siis igaks juhuks ampsan kohe, kuigi veel pole nagu isugi. Ja õigesti teen - film pole veerandigi peale jõudnud, kui kommikarp on tühi:) Tõepoolest jumal tänatud, et ma eriline šokolaadihaige ei ole!

Aga aitab nüüd söömisest küll. Nüüd asume õmblema:)
Oli tarvis nädalavahel veidi õmmelda. Hakkasin aga pihta ja... veidikese aja pärast oli kohal ka Vidrik. No küll see tegevus pakkus huvi! Sülest ära ei saa ja uurib ja uurib nõela liikumist. Sellest ka väike jäädvustus (ning jah, ma tean et padi näos ja hall juus kasvab välja, küll ma varsti värvida viitsin). Hoopis Vidriku keskendunud ilme on lahe:)
Nii me siis koos õmblesime.


Ühe kokkuleppe tegime siin kodus ka.
Nimelt üritaks oma parajalt suurest filmide hulgast iga nädal minimaalselt ühe filmi koos vaadata. Saaks kogust vähemaks ja jagaks emotsiooni, eksole. Üks on miinimum, maksimumi ei ole.
Möödunud nädalal eesmärk sai seatud ja kohe suure hurraaga 5 filmi ka vaatasime. Terve nädalavahetus kulges umbes filmist filmini. See nädal oleme nii lahjad, et kohe kuidagi ei jõua esimesenigi...

Aga üks märk sügise saabumisest on küll kindel - minu igaõhtune must tee rohke mee ja piimaga. Suuuuur kruusitäis. Nii kui mu keha seda nõutama hakkab, on kalendrisse vaatamata selge, et käes on sügis.

Esmaspäev, september 05, 2011

Pole ammu muusikast kirjutanud...

... ja vot nüüd tekkis tunne, et tahaks.

Veetsime siin kodus meeldivat laupäevaõhtut ja õhtu lõppes muusika kuulamisega, nagu seda vahel juhtub. Mõlemad juba oma maitse ja arvamusega ning siis on tore nii jagada kui ka rõõmustades avastada, et "oi, kas tõesti meeldib sulle ka seesama mis mulle:)". On erinevaid lemmikuid, on ühiseid. Jumal tänatud, et vastumeelset ei tundu olevat teise maitses kummaltki poolt miskit. Et maitsed suuresti ühtivad ja see on puhas rõõm. Olen muusika koha pealt natuke tundlik ja ei tahaks leppida tõsiasjaga, et keegi kodus kuulab muusikat, mis mulle kohe üldse ei sobi.

Ja kui siis kahekesi pimedas toas istusime ning kinnisilmi muusikat nautisime, tekkis hirmus tahtmine miskit ka siia üles laadida.
Näidiseks üks hirrrrrmus hea lugu Judas Priestilt - Diamonds and Rust:


i'll be damned, here comes your ghost again.
but thats not unusual, its just that the moon is full.
and you decided to call.

and here i sit, hand on the telephone.
hearing a voice unknown, from a couple of light years ago.
headed straight for a fall.

well we both know what memories can bring, they bring diamonds and rust.
yes, we both know what memories can bring, they bring diamnonds and rust.

now i see you standing all around with snow in your hair.
now we're smiling out the window of a crumby hotel, over washington square.
our breath comes out white clouds, mingles and hangs in the air.
speaking strictly for me, we both could've died then and there.

now your telling me your not nostalgic.
then give me another word for it, you were so good with words.
and at keeping things vague.
well i need someone that begots now, its all come back to clearly.
yes i love you dearly, and if your offering me diamonds and rust....i've already paid.

diamonds, diamonds and rust.
diamonds, diamonds and rust.
diamonds, diamonds and rust.....
i don't want no more diamonds, diamonds and rust.

Laupäev, september 03, 2011

Mallikas õhtupäikeses peesitamas

Sügisel ilmuvad nad randadesse. Tegelikult on neid suvel ka ja kuidas veel, kuid sügiseti lausa kubiseb.
Minu meelest jube nunnud tegelased. Mina, vana lollike, üritan neid ikka "päästa" neid sügavamasse suunates, kuigi tegelikult pole sest miskit tolku. Ülihaprad tegelased - nii kui natuke järsemalt vastu lähed, pudeneb laiali. Aga kui liivale on jõudnud ja pidama jäänud, siis neid värskeina vaadeldes paistavad jube ilusad:) Mõne aja pärast kuivavad ja jätavad liivale vaid väikese ristikujulise märgi.

Neljapäev, september 01, 2011

Leiame sügisest plusse!


Sügise juures on üheks hirmsuureks plussiks rammusaks muutunud lestakala. Kevadine on kudemisest lahja, kuid sügisene... mmm...
Suitsutatud, grillitud ja praetud, kuidas iganes, serveeritagu aga!
Tänases menüüs praetud lest, vein ja nektariin... Nämm:)

Teisipäev, august 30, 2011

Sügis ja suvelõputrip ja jälle sügis


Järsku saabus sügis. Lihtsalt tuli ja kõik. Iseenesest loogiline jätk lummavalt soojale suvele, kuid siiski on hinges selge niuts.

Veel äsjamöödunud nädalavahetus oli suvi. Ikka kohe päris suvi. Ja seda kahtlemata mitmel pool Eestis, kuna tunda saime seda ligi 700-l kilomeetril, mida auto rataste alt läbi lasime voolata. Selline väike suvelõputripp mööda kodumaad. Lisaks tuttavad inimesed ja mõned uued, kelles ilma igasugust eelarvamust omamata avastad enda üllatuseks nii meeldivad ja intelligentsed vestluspartnerid/mõttekaaslased, et tekib kahjutunne liig suure distantsi üle igapäevasuhtluse mõistes. Oi kuidas ma armastan seda, kui mu ellu tuleb inimesi, kellega on millestki rääkida... Seda faa-faad ja tühisust on nii palju, et paratamatult võtad sest matti ja sobitud, kuid vajan enda ümber inimesi, kellest on kohe tajuda, et tegu on tarkade inimestega.

Hmm, nüüd jäi kõlama justnagu ma oleksin nii hirmus tark, et ei leia endale kuidagi väärilisi vestluspartnereid:D:D:D Pigem asi selles, et mulle on alati meeldinud endast targemad inimesed. Neilt on võimalik ju valikuliselt miskit ka õppida ja maailmapilti laiendada. Kuskile kinni jäädes igasugune areng teatavasti puudub...
Ja tarkust teatavasti on väga erisugust. Erinevad inimesed on targad erinevates valdkondades. Oleks väga silmaklappe kandev oletada, et üks tarkus on kuidagipidi ülevam kui teine. Mingites piirides on see loomulikult nii, kuid laiemalt... Ja mina ei taha olla piirides.
Seetõttu kollektsioneerin ma suurima rõõmuga tarku inimesi, keda kuulata. Vahel õnnestub isegi mõni seos luua ja miskit ajukurdude vahele salvestada:) Ja kõige huvitavam veel on nendega vaidlemine:D
Et siis jah, mul on siiralt hea meel, et kollektsiooni lisandus veel üks vahva perekond:)

Aga selsamal nädalavahetusel läksid mul korra ka silmad punni.
Oleme Vanamehega mõlemad ealt 30 ja 40 vahel, kuid sattusime justkui tagasi puberteeti. Või siis möllavate hormoonide aega.
Tegelikult on purjus inimene palju ebanormaalsemalt möllavam kui pubekas, kuid jah.

Olime Tartus ühel kontserdil. Mingil hetkel üks teksasse ja nahka riietatud härjem tegelane (selline 40-ne) ronis lava ette ja üritas kidramehega midagi õiendada ja võimu näppida. Kidramees kortsutas veidi kulmu ja sekeldamisest natuke mureliku näoga taandus veidi eemale. Tegija-tüüp küünitles järele, tal oli midagi jube olulist vaja öelda.
Selle peale astus Vanamees härjale ligi ja tegi ettepaneku lasta bändil oma lugu mängida, tahaks kuulata. Oi kus tüüp selle peale häirus. Kukkus härglema ning seosetut möla ajades kätega vehklema. Vanamehe pilk läks tumedaks ja olin jummala kindel, et nüüd läheb löömaks, tüüp oli rinnuli peale tulemas. Eriti ärritas teda see, kui Vanamees talle käe kõhule pani ja teda eemale suunas. Kuidagi sai Vanamees aga külma pilgu ja rahulike sõnadega tüübi hetkeks taltsamaks, kuigi olukord oli veel selline, et oleks välja mindud, oleks ka löömaks läinud. Taltumise hetkeks jõudsid kohale ka turvakapid, kes tüüpi omalt poolt ohjata soovisid.

Härg ei olnud lääpas purjus vaid lihtsalt tugevasti julgust võtnud ning heas füüsilises vormis, kuid siiski olin kindel, et Vanamees oma eluaegse kakupunnitrenni kogemusega lööks tüübi ühe hoobiga auti. Ja nali naljaks, kuid mul oli isegi tiba kahju, et asi niikaugele ei läinud:) Väljas muidugi, kuna sees oleks see nõme olnud. Lihtsalt ma kohe üldse ei kannata selliseid härglevaid tüüpe, kes lähevad bändi õpetama. Mine minema, kui ei sobi. Saan aru, et korralik improvisatsiooniline kitarrisoolo võib mõnele tegelasele süldi kõrval igav tunduda, kuid mine siis sinna, kus sülti saab, eksole.

Nüüd aga tagasi sügise lainele.
Pühapäeva päevast hakkas aga tibutama ja sellest alates on üks pidev tatt taevapiiril kõlkunud. Tulemuseks on mul nina aevastamisaldis, silmad kipitavad ja täna kekshommikust alates ka kael kange. No mida paganat, eksole. Juba mitu hommikut ei suuda end kuidagi maast lahti rebida ja... ühesõnaga on mul nüüd tarvis uut erutust hinge leida. Midagi oodata. Kuhugi suunda oma mõtteid ja plaane seada. Krundil kah midagi asjalikku sügisest kevadeni teha ei saa, seega jah... Ok, sügisest jätkan majandusarvestuse õpingutega, kuid see pole päris see, mis hinge helisemas hoiab.

Üks eriti ehmatav-üllatav ettepanek tuli siin ka paar nädalat tagasi - ma võiks hakata väikese koormusega tööõigust õpetama. Eeeee..... see tähendab ju avalikku esinemist... Ok, tegelt vahel on täitsa ok ka esineda, kuid töö ja õpingud ja eraelu ja kõik muu sebimine-sahmerdamine ei taha kuidagi samasse pilti sobituda vastutusega kedagi õpetada ja kindlatel aegadel suuta kohal olla... Ma arvan, et ma keeldun.

Igatahes on sügis ja kui nüüd oleks kuivem ja lehed lähevad kirjumirjuks, siis sügist päikeseküllast kargust oskaks ma jälle nautida. Poolpime tatt akna taga ei ole aga üldse mitte nauditav ja nii ma siin siis virisen.
Lähen panen hoopistükkis õmblusmasina valmis ja õmblen veidike:) Hea tubane tegevus, just sobiv tänasesse kaelakangesse päeva. Ja tuleb vist villane sall ka kaela siduda... Ning kindlapeale hiiglaslik kruusitäis teed mustsõstra ja meega:) Näe, juba tulebki naeratus suunurka:)

Kolmapäev, august 24, 2011

Põhiliselt odellist, tiba ka muust

Viimased 3 ööd on mu "koduks" olnud Radisson Blu Hotel Olümpia Tallinnas. Tahaks öelda positiivset ja tahaks kobiseda. Aga eks järjepanu.
Kuna midagi hingele olulist praegu sõnadeks vormindada ei jaksa, siis kirjutangi suvalisest hetkeolust.

Hirmus väsinud olen. Kolm päeva koolitumist, samal ajal igal vabal hetkel omi tööasju ajades ja telefoni tulipunasena hoides. Õhtuti mõned kohtumised, seejärel hotellitoas kella 1-ni või 2-ni tööd nokitseda. Täna õhtul võtan nüüd korra vabamalt ja panin tööfailid kinni. Selle asemel karp maasikaid ning ehe kuiv siider ja vanni:)
Olen tõsine vannielukas ja naudin iga võimalust natuke soojas vees lihtsalt liguneda. Praeguses kodus on kurb lugu see, et vann küll on, kuid boiler vaid 80-liitrine ja sellega mina küll vannitatuks ei saa.

Enne veidi blogisen, et ei tekiks süümekaid.

Tuba on täitsa ok. Kahene tuba üksi tarbimiseks. Elementaarsed mugavused nagu konditsioneer, põrandaküte vannitoas, föön, šeif, minibaar, tv ja püksipress. Täiesti normaalsed ja isegi meeldivad minikosmeetikumid vannitoas. Meeldivaks lisandiks on väike keedukann ja tee-kohvi-kakao koos juurdekuuluvaga toas. Ja kui midagi on ära tarvitatud, leiab see minu äraolemise ajal meeldivalt asenduse.

Peale esimest hommikusööki olin veendunud, et kohv toas ongi hädavajalik. Nimelt hommikusöök restoranis Senso vastas küll mu ootustele söögi koha pealt (tavaline rikkalik, isegi väga rikkalik ja rohkete huvitavate võimalustega hommikusöögilaud), kuid kohv oli nagu kannuloputusvedelik. Hoolimata sellest, et seda toodi kannudega lauda, mitte ei pidanud masinast löristama. Muu söödu oli hea, liialt tavaliseks saiaks osutus vaid croissant.

Muljet avaldas ja meelt rõõmustas mahlavalik. Apelsin, õun, tomat, ananass, kirss, greip ja miski, mis ei meenu. Greip ja kirss rõõmustasid mind kohe eriti ja aitasid hommikuvärskenduseks päris heasti:)

Teisel hommikul olin kohvi osas väga ettevaatlik ja võtsin pakutu vastu vaid selleks, et võtta paar lonksu enese äratamiseks. Meeldiv üllatus täiesti normaalse kohvi näol oli julgustav ning suundusin oma armastust, croissante testima. Lõpuks pugisin neid sisse kolm tükki, kohe nagu päris prantslaste poolt olid tehtud:))) Kuna nüüd on seljataga üks nigel ja üks väga hea kogemus, ootan homset hommikut ja kaalun varianti juba aegsasti sööma suunduda, et testiks kohe mõnuga:D

Eestlased on kas väga kuss või ööbib neid hotellis imevähe. Kes iganes tuleb kõnetama, teeb seda inglise keeles. Ehk siis ka teenindajate jaoks oleme me kõik automaatselt välismaalased. Eks siis mängingi seda mängu kaasa:)
Ok, ega niisama heast peast tõepoolest massides eestlasi ju oma kodumaal hotellis ööbi, loomulik.
Kuna mina tulin seekord kolmeks ööks ja teadsin, et kohtun õhtuti inimestega ja pean ka tööd tegema, siis ei tahtnud oma pampudega kellegi elutoa nurka maanduda ja valisin hotelli.

Elan 10.korrusel ja terve mu siinoleku aja jooksul ei ole ma oma korrusel kedagi kohanud. Kuigi mingeid uste kinnilangemisi olen kuulnud küll, seega vaevalt et ainus inimene korrusel:D Hotellis samas on inimesi palju, hommikusöök ikka kihab ja ka loungedes vedeleb rahvas.
Iseenesest on vaikus ikka jube hea - magan nagu nott:) Eks jubedalt väsinud ka ja mugav voodi, kuid magan tõepoolest sügavalt. Eks võib rolli mängida seegi, et ei ole keskit poole raskemat ja karvase põimuva käega keret, mis järjekindlalt mind enda ja seina vahele suruks (justnagu mind ei olekski voodis, eksole!), kuigi tegelikult magan kodus ka sügavalt.

Igatahes, nüüd siis kügelengi punases tugitoolis, blogisen ja taustaks mängib isegi telku. Pagan, Jennifer Gardner on ikka kuratlikult ilus naine. Polegi varem tähele pannud:)
Ja teatetants, mis praegu ümber Eesti tiirutab, on ka üks pull ettevõtmine!

Neljapäev, august 18, 2011

Lihtsalt et oleks postitus

Nii hirmsasti tahaks iga päev krundil askeldada, kuid vot ei saa. Ilmad on super ja kasutaks seda veel ära, kuid jah.

Kuidagi kipub see augusti lõpp jube liikuv olema. Veel on tulemas üsna mitmed külalised ja ma ise ka pidevalt lennus. Praegugi olen kodust veel üsna eemal. Juba eile varahommikust alates. Järgmisel nädalal olen taas üle poole nädalast ära (seekord siis pealinna väisamas) ja järgmine nädalalõpp taas vaja pool Eestit läbi sõita.
Aga noh, müttab siis krundil neil hetkedel, mis jäävad peale-tööd ja head-ööd vahele:)

Ostsin mõni hetk tagasi autos närimiseks paar pirukat ja purgi jääteed. Müüjatädi pakub, et võtku ma joogikõrs ikka ka. Ei olnud soovi ja tänasin pakkumast, kui tädi teatas iseenesestmõistetava tooniga, et "Aga purgist on lapsel ju halb juua kätte saada, kõrrega on palju parem". Tundsin end kohutava lapsevanemana (hoolimata sellest, et mul pole lapsigi) ja võtsin pakutud kõrre siiski kaasa. Ja nüüd istungi ja nuputan, et kudamoodi ometi tunduvad pirukad ja jäätee enesestmõistetava laste menüüna... Ja kas olen mina veider, kui ma vähemasti oma ettekujutlustes ei tahaks oma tulevasi lapsi sama kräpiga toita mida ma ise vahel tarbin? Isegi söön pirukaid harva, kui nad ei ole muidugi enda küpsetatud... Ja kas siis selline ongi laste reisimenüü? Endale ostmine ei tundunud kohe üldse variant olevat... Njah.

Pildil mind ei tapeta ja ma ei karju hirmust, kuigi võib selline mulje jääda. Tegemist eheda suvise elurõõmuga ja katsetus tabada hüpet:) Antud juhul siis maandumise osa hüppest.

Aga täna õhtul saab koju:))) Ja kohe siis tõenäoliselt ka krundile... Mu jalad ja käed on ikka nii vermele kraabitud, et... Ja puid-põõsaid-kadakaid maha võttes ei tunne ju valu ka, pidev erutus on sees ja nii roomadki nagu soomuk oksakääridega kibuvitsapõõsaste vahel, pea kadaka ja männi okkaid täis:)

Reede, august 12, 2011

Vikatiga

Me nüüd oleme tõelised eestlased.
Need, kes oma vabad hetked kulutavad maakohaks oleval krundil mütates. Ehk siis mugavused jäävad koduseinte vahele ja ei mingit mõnusat õhtust äraolemist hea raamatu/filmi/lauamängu seltsis. Selle asemel rapsitakse füüsilist teha ja endil nii hea meel ka veel:)))

Jajaa, ma tean, et hirmsasti tuleb muretseda, et kuidas nüüd ikka edasi ja kas kõik jookseb sobivalt ja kust mis koguses finantsi õnnestub otstarbeliselt kasutada jne jne jne, kuid... hoolimata sellest, et igasugu nõmedaid takistusi jookseb erinevatest suundadest sisse, leiame kuidagimoodi alati uusi käiguteid ja oleme siiski jube rõõmsad:)
Jap, me teame, et ehitamine ja viimistlemine võtab aastaid, kuid... mis siis? Kui oleks juba homme valmis, hakkaks meil igav. Oleme juba mõlemad kord sellised, et hingamiseks vajame pidevat äkšõnit:) Lebopausidega, otse loomulikult:) Sest elu on ju nautimiseks, mitte muretsemiseks...

Igatahes on mul nüüd seljalihased endast aimu andma hakanud. Ma nimelt käisin niitmas... Vikatiga!

Kõigepealt tuli krundile rajada puude vahele tee. Nii 60m umbes. Õigemini autode/traktorite liikumislaiune puudevaba rada, kuhu hiljem tuua tee jaoks pinnasekate. Mis tähendas puude mahavõtmist ja nende alt niitmist ja ühesõnaga palju askeldamist.

Kuna mina võin küll looma moodi möllata korraliku ülekandega oksakääridega, kuid sae ja kirvega saab mu jaks varsti otsa, siis võtsin ette hoopis niitmise. Hooviala niitmise siis, kuna tee osa sai tehtud.
Oijahh! Hooviala saab olema nii umbkaudu 1000m2. Ostmise ajal oli see täis rinnuni kuni minukõrgust nõgest ja metsikut vaarikat. Selliselt, et läbi tuli end lausa murda. Ja sellest tuleb ju vabaneda.
Niidukiga (kuigi võimsaga) peale minna polnud miskit pointi. Traktorit tellida selleks ei raatsi ja trimmerit meil veel ei ole. Mistõttu haarasin kätte vikati ja asusin võitlusse. Hiljem saab niidukiga üle lasta.
Rapsisin sellega pool päeva ja pool õueala muutus läbipääsetavaks. Teine pool veel ees, tõenäoliselt täna.
Tulemuseks sain teada, et mul on olemas seljalihased ja käsi kaunistavad vikati kirglikust embamisest täitsa asjalikud sinikad.
Aga tunne on endiselt jube hea:) See oma kodu loomise rõõm ja selle tarbeks müttamine... - küll alles algusrõõm, kuid iga rõõm on teretulnud:)

Esimese asjana valmib siis abihoone. Ja üldse muide mitte hoovialale vaid teisele poole hiiglasuurt puud, kus saab olema eraldi hoovisopike. Kohe maja lähedal. Tulevikus saab see olema saun-külalistemaja, kuid esiti on vaja kohta kus tavaari hoida ja soovi korral ööbida. Elumaja ehitus algab parimal juhul tuleval kevadel, enne kindlasti mitte.

Seni aga müttame tõeliste eestlaste kombel krundi peal, kus ei ole veel mitte kui midagi:D:D:D Tõenäoliselt aga ei suuda ma vastu panna ja jään järgmisel kevadel kõikvõimalikule ehitustegevusele ette oma suvalistes kohtades olevate ajutiste peenrajuppidega, kus tingimata on vaja midagi kasvatada:D:D:D Nii kui mulla kätte saan, nii sinna mõne seemne kasvama surun ja siis olen jube õnnetu, kui see teistele tegevustele ette jääb ja hakkan tingima, et kas ei saaks ikka kuidagi maja natuke siia- või sinnapoole teha ja üleüldse:)
Aga ikkagi on jube lahe:)

Neljapäev, august 04, 2011

Täna

Tänase päeva võib vist asjaliselt lukku panna.
Hetkel vein ja tähistamine ja...

Et siis asjalood on nüüd sellised, et viimase umbes nädala sees on loodud ettevõte, tehtud loodetavasti tulus investeering ühte projekti ning alates tänasest siis ka täitsa värsked maaomanikud...
Ehk siis jah, ammune unistus sai teoks tehtud ja tükk maad ostetud.

On seda asja aetud juba hilissügisest alates. Kord ei klapi üks teema kokku, siis ei kliki teine. Vahepeal on olnud isegi üks peaaegu-hetk, kuid siiski ei klappinud taaskord. Olen juba harjunud suhtuma stoilise rahuga, et kui nii, siis nii ja kõik siin elus juhtub põhjusega.

Millaski mais kruttisin täiega ära ja lõin kannad maha, et nüüd või ei iial. Olen ma siia tulnud, siis on vaja astuda otsustavaid samme.
Põhjuseid, miks Vanamehe lapsepõlvekodu lähistel olla ei saa/taha, on erinevaid, kuid minu jaoks üks algusest peale olulisimaid miinuseid on omade lähedus. Sugulased võivad olla väga toredad inimesed, kuid mina oma tohutus füüsilise privaatsuse vajaduses ei suuda elada minu jaoks kommuunis. Ja sama hoovi peal kuni alla kilomeetrise vahega distantsil elades on minu jaoks privaatsus omade suhtes rikutud. Võõras võib mulle naabriks olla palju lihtsamini kui oma. Võõras enamasti mõtleb enne hoolega, kui mu hoovile astub, oma marsib iga küsimusega koheselt sisse.
On minulgi lähedasi, keda väga hindan, kellest väga hoolin ja kõik need muud ilusad sõnad, kuid vahetus läheduses elamine ajaks mul harjased tõenäoliselt turri. Võtame või mu oma saare pere - ei ole suurepärasemat peret siin maamuna peal, kuid igapäevaselt nende vahetus läheduses elada ajaks mu hulluks!!! Natuke eemal on kõik aga super.
Lihtsalt olen nii kohutavalt mina ise ja minu ego, et sinna ei mahu suurt kedagi muud. Peale mu oma kaasa ja järglaste ning koduloomade igapäevases doosis.

Et siis jah, oli vaja eemale.
Niikaua ketrasin seda teemat, kuni Vanamees koosmõjus muude oludega hakkas aru saama, et nii on mõistlik (teda oma juurtest lahti rebida ei olnud just väga lihtne...). Ja algasid otsingud.

Oli erinevaid mõtteid. Oli erinevaid võimalusi. Oli erinevaid pakkumisi. Oli erinevaid mittesobivusi või siis erinevaid mitteõnnestumisi.
Õige asi ootas oma aega. Olin selles veendunud.
Ma üllatan end oma kannatlikkuses siiani, kui tunnen, et asi seda väärt.

Meil mõlemil olid omad kriteeriumid, mida jälgida. Vanamehele olid olulised megaprivaatsus, mere vahetu lähedus ja mets. Minule olid olulised enam-vähem privaatsus, et töölesõit ei oleks kallis ja väga ajamahukas ning et võimalik põngerjas /põngerjad oleksid võimelised vajadusel ka ise liikuma/sõpru külla kutsuma, mitte ei peaks arvestama vaid vanemate transpordiga või üliharvase bussiühendusega. Ehk siis minu jaoks oli oluline privaatsus asustatud punkti vahetus läheduses. Suhteliselt keeruline, eksole.

Lõpuks suutsime leida mõlemat osapoolt rahuldava. Linna lähedal (minu tööle sõita 5-7min), väga heade kommunikatsioonide vahetu lähedus, võimalik pägalik pääseb soovi korral ka ise liikuma; samas ütlemata privaatne (keegi hoovi ei näe asendi tõttu ja mööda käib vaid üks inimene, sedagi väga harva), pool maast on mets ja pool rohumaa ning meri on linnulennult max poole kilomeetri kaugusel.
Hinnaläbirääkimised, finantside ajamised ja täna oli siis notar...
Nüüd sisse koheselt nimemuutmise avaldus, sihtotstarbe muutmine maatulundusmaast elamumaaks on juba avaldatud ja plaanid seatud.

Kuna tänapäeval maa tagatisel enam eluasemelaenu ei saa, läheb ehitamisega aega. No ei ole maja ehitamiseks vaba finantsi lihtsalt niisama võtta, ju nõu:) Ehk siis tuleb tavapärastest laekumistest ehitada mingi aja jooksul maatükile onn, mille hiljem saab aretada saun-külalistemajaks, kuid mis esialgu täidab hoone osa hoonestatud kinnistul. Sest ilma lisanduva pangalaenuta korralikku elamut ei ehita. Ok, ehitab küll, kuid aega selleks kulub ka nii umbes 10 aastat. Seda aega me aga kinkida ei kavatse. Seetõttu vajalikud teatavad kalkulatsioonid, läbimõtlemised ja erinevate võimaluste ärakasutamised.
Igatahes... Sai läbi räägitud, vaetud ja argumenteeritud ning pikkade ponnistuste tulemusena toimus täna tehing notaris...

Et siis jah. Natuke hoian peast ja mõtlen, et millesse kuradisse ma ennast segasin. Ei, mida kuradit ma ise suunasin... Samal ajal on veidike elevust, et ehk... kunagi... midagi...
Eks vaatab siis. Sammhaaval. Aga kui samme ei astu, ei saagi tee käidud, eksole:)

Aga notaris oli ikka veider tunne küll. Kuidagi siduv. Esimest korda elus, kui aus olla...

Teisipäev, august 02, 2011

Mis on pildil?

Tegelikult imelihtne ja väga levinud vaatepilt, kuid ta lihtsalt nägi nii nunnu välja, et pidin pildistama:)

Pühapäev, juuli 31, 2011

Elust ja olust ja muidu olemisest

Vidrik ka lebotab

Mul on üle aegade järsku täiesti teemavaba nädalavahetus ja mitte kui midagi ei oska ette võtta:) Ilm on ka selline veidi sompus (soe, kuid sompus), et ei oskagi midagi teha. Nii ma siis asjatan siis kodus vaikselt toimetada ja blogisen:D
Kui oli teada, et tuleb vaba nädalavahetus ja ei mingeid külalisi (ratturid olid ootamatus ja lahkusid eile lõuna ajal), siis oli mõte, et läheks loodusesse. Võtaks telgi kaasa ja lihtsalt oleleks-mõnuleks. Paar üritust olid kah sellised, mida ringi sõitmise ajal oleks külastada saanud ja selline vaikne omanuhti nädalavahetus tundus olevat igati hea idee.
Kuna aga eile oli vaheldumisi sadu ja päike, sadu ja päike, siis ei hakanud kusagile telkima minema. Ja nii see nädalavahe niisama vaikselt kulgenud ongi.

Suvi on olnud võrratu. Selline päike ja soojus ja puhas mõnu, et anna aga olla.
Vahepeal lisaks säärast äikest, et tekib tunne sisemaal olemisest, mitte mereäärse väikeriigi elukeskkonnast. Terav paukumine ja metsikud taevamöirged, mis äratavad magusast ööunest hetkega täiesti virgeks. Ja see äike... Igatepidi lihtsalt võrratu:)))

Üks õhtupoolik oli minu jaoks kõige erilisem - äike sähvib, taevalaotus müriseb ja vihma kallab kui kastekannust. Poole tunni pärast taevas selgineb, õhk väreleb, päike poeb pilve tagant välja ning järsku on elutoa aknatagune täis valgeid liblikaid... Läheb veel veidi aega mööda ja liblikatele järgneb õhk täis lendlevaid seebimulle... Väga, väga ilus õhtu:)

Argisemat elu ka - Must Nool käis ülevaatusel. Kuna siin kevadel hakkas tunda andma tõenäoliselt mu novembrikuine kraavis põhja peale maandumine ja summuti oli veidi ripakil ning sukk lasi läbi, korraldas Vanamees masinale põhjalikuma läbivaatuse koos põhjalikuma raviga. Ka esipamper, mille kraavi pervele jätsin, sai asendaja. Igatahes sai sinna koos hullude hinnaläbirääkimistega hulgitööde tellimisel ja osaliselt sulas maksmisest hoolimata jäetud vist miski 600 euri. Otse loomulikult oli seetõttu murelik ootus, et ehk on kõik siiski hästi tehtud ja lisakulusid ei ole vaja teha. Never nõu, ju nõu... Mure ikka.
Ja kui siis ülevaatusel anti tagasiside, et Must Nool on eriliselt heas seisukorras ja kohe mitte millegi üle ei ole tahtmisegi korral võimalik nokkida, sai tohutul kergendustundel lasta võimust võtta:) On ikka kuratlikult hea tunne küll, et tookordne kaalumisel olnud väljaminek on läinud
asja ette:)))

Vanamees on taas katki. Käis oma kakupunnidega trenni tegemas ja tulemuseks on jälle ribi katki täpselt sama koha pealt kust kevadel. Jäi kerelihaste pingutamisega sekund hiljaks ja piisas... Kui ma siis etteheiteid tegin, et vana mees ja võiks veidi rohkem aru peas olla, sain vastuseks, et nii mõnigi teine oli seal lõpuks lombakas... Einohjah, poisid ja nende lõbud!

Nüüd siis teeb vaprat nägu ja seletab, et pole tal häda midagi. Ainult et ei või ma talle käsi tugevamini ümber panna ega naerma ajada, siis kiunutakse, et "Aia, ära aja mind naerma, valus on!". Aevastamine on ka juba ennetavalt hirmus tegevus - sellega kaasneb alati kole röögatus...
Egas midagi, kannab aga kere ümber päevast päeva tugisidet ja lubab, et kolme nädala pärast on terve.
Mul aga on kahtlus, et lisaks ribile sai ka pea pihta...
Nimelt vaatas eile telkust miskeid spordivõistlusi ja küsis mult (justnagu ma tunneks kõiki saarlasi, eksole), et "Sipsik, kuule, kes see saarlane on, kes seal kommenteerib?". Noh, jääme siis kahekesi kuulatama, et saarlane sõna võtaks ja ma saaksin tolle 35 000 oma mälus oleva saarlase seast hääle järgi tuvastada. Kuulatab ja.... "Oota... see on nüüd see eestlane... oota natuke veel...". Et mismõttes nagu??? Kommenteerivad eestlane ja saarlane???

Aga õhuniiskus on selline, et pesu ei kuiva:) Ja mina ei saagi oma suure armastuse, pesupesemisega, tegeleda... Kuivav pesu on ikka kuskilt otsast niiske ja no tee mis tahad, ei kuiva...

Silmarõõmud

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma orhideedest. Too neljas, mis siis oli mu rõõmuks just taas õitsema hakanud, on nüüdseks uusi õisi juurde loonud ja rõõmustab mind iga päevaga aina enam:) Toosama siin ülemisel pildil.
Kolm tükki tänaseks puhkavad. Samas pole ka imestada, vähemalt 4-5 kuud õitsemist selja taga (kes teab mis aeg poes veel lisaks õitsenud) ja vaja jõudu taastada. Kaks siis omadega tänaseks alustanud ka teist õitsemisringi, ülejäänutest eriti ei usu, et teisele ringile jõuavad - päike pole enam see.

Et siis jah, mu kollane on oma eelmine kord nuppus olnud õisi avama hakanud:) Kaks õit on lahti, järgmised avanemas ja mõni pungumas:

Ja siis on leidnud tee minu juurde veel ka seitsmes orhidee:))) Selline valge-lilla-säbruline:

Üleüldse on see suvi mu kodus olnud õitsemise suvi. Kolides kaksasin mitmed lilled minimaalseks, et neil oleks lihtsam ümber harjuda ning nüüdseks on nad jõudu kogunult vohama hakanud. Natuke veel samas tempos ja siis ma olen väga rahul:)

Hibiskusest juba kirjutasin, kuidas too nii 15cm-sena hiiglasliku õie enesele tippu kasvatas. Pärast õitsemist visati õis elegantselt rullikeeratuna maha:

Järgmisena üllatas mind sel kevadel pistikust istutatud begoonia. Ise alles tita, kuid vohab kobar kobara järel õitseda. Iseenesest levinud taim, kuid õite/lehtede järgi üldse mitte tavabegoonia sarnane. Tuuseldasin siis mööda interneedust ringi, et aru saada mis tegelasega tegu ja peaks olema Begonia Coccinea ehk Angel Wing Begonia. Eestikeelse vastena suutsin tuvastada tähnikbegoonia, teisisõnu inglitiib. Õiekobar hiiglaslike teravatipuliste lehtede all on igatahes selline:

Järgmiseks üllatas mind tibatilluke pelargoon, kelle see kevad seemnest kasvatasin. Tõesti tilluke alles, kuid punnitab juba õisi luua:) Äbarik küll näeb alles välja ja kasside poolt mänguhoos ka maha lennutatud, kuid siiski tubli:)

Rõdudel kasvab ka igasugu tegelasi ja nii mõnigi ei ole söödav vaid silmailu pärast, kuid aitab nüüd pildistamisest küll. Tavapärased petuuniad-lobeelia-begooniad.
Veidi kiiksukam näeb välja hübriidne nelk, selline narmastega:

Jalapeno pipar õitseb ka parasjagu:

Ja kuumaasikad on söömiskõlbulikud:)))

Reede, juuli 29, 2011

Paljajalu asfaldil


Väga eriilmeline päev on täna olnud...

Päev tööl on nagu ikka. Hullumaja nagu ikka. Vahet pole.
Tulen veidi varem tulema, on asja ajada.
Kõigepealt asutan omaenda ettevõtte. Ei, esialgu ei pääse ma veel kellegi teise palgaliseks olemisest, kuid kusagilt tuleb ju teema lahti lüüa, kui mõtted teostamist vajavad. Kaua silutud kaunikene.

Kohendan veidi elamist, et oleks hea olla ja plaanin küütsakaid lakkima hakata. Õhtul kavas kontserdile minek ja teeks ennast ilusaks.
Vanamehel heliseb telefon ja kolm tuttavat rattamatkalist küsivad, kus saaks siinkandis vihma eest end ööbima asutada. Telkimine pole ju hea mõte, kui otse kallab. Otse loomulikult pakub ta välja, et tulge meile kotile, meil varstivalmiv kabinet-külalistetuba paar ööd täiesti külalistevaba ning saavad pehmes voodis puhaste linade vahel ööbida.

Peagi saabuvad matkalised ja suhtleme nii tunnikese. Ei miskeid lakitud küütsakaid. Siis juba aeg välja minna. Külalised saavad omapead hakkama küll, ei ole probleemi:)

Meie suundume aga kutsetega kontserdile, kus piiratud arv (nii sadakond, kui sedagi) osalejaid. Tegelikult tegemist piknik-kontserdiga. Ja kuna vihma sajab, kolib õuepiknik siseruumipiknikuks.
Omamoodi jube lahe. Linad maha ja veinid-juustud-kreekerid-kanakintsud "lauale". Otse loomulikult olen mullikilega kaasa pakkinud ehtsad veiniklaasid - mis siis et piknik, mismõttes ma hakkan topsist jooma, kui saan klaase kokku kõlistada:)
Esinejateks siis Tannu (Tanel Padar) ja Tarvo Valm. Siuke unplugged värk, kus suhtelmine publikuga vahetu, muusika sageli improviseeritud ja igati selline vabam olemine.
Omamoodi täitsa lahe, kuigi me kumbki ei ole just fännid.

Astume öösse, kus vihma kallab nagu dušši all.
Lööme hiiglaslikud vihmavarjud laiali, kuid neist hoolimata on kehad vihmavarju ulatusest eemalt ehk altpoolt vööd üsna hetkega läbimärjad. Suve soe vihm - milline nauding!!! Tekib karjuv igatsus privaatse hoovi järele, kus saab suve soojas tummises vihmas endalt kõik riided heita ja alasti keerelda...
Jalanõud on hetkega läbimärjad ning kõndimine libe ja ebamugav. Ei midagi, haaran kingad näppu ja tatsan paljajalu. Vanamees muudkui kobiseb, et ta ju ütles et oleks võinud autoga tulla, tema oleks olnud valmis sõitma. Mkmmm, kui juba piknik ja veini nautimine, siis koos. Ja koperdame pärast ka kodu poole koos, ei hullu:)

Vihma ikka kohe valas. Mina otsin muudkui lompe, läbi mille paljajalu plädistada ja kilkan lapsemeelses rõõmus. No tõepoolest on vahva, noh! Kobistada paljajalu suveöö laussajus läbi uinuva linnakese kodu poole.... - elu! Oehh:) Tundsin taaskord kui pagana õnnelik ma ikkagi olen...

Tee peal leiutas Vanamees elutõe: "Tõelise naise tunneb ära sellest, et tal on alati iga ilma jaoks ebasobivad jalanõud, tõelise mehe aga sellest, et tal sobivad samad jalanõud igaks ilmaks.".
So? Lahendus ebasobivale jalanõule oli ju paljajalu ja see oli lahe!!! :)

Kodus kannutäis kuuma musta teed mee ja piimaga ja... Nüüd tuttu:)

PS: Pealkirjaks olevat Jääboileri lugu saad kuulata, kui klikkad pealkirjal...

Esmaspäev, juuli 25, 2011

Normaalne!

Kell on 22:30 ja me hakkame õhtust sööma...
Normaalne, eks:)
Pasta bolognese, vürtsitatud rohke masalaga. Nojah.

Head isu!

Mehed tõepoolest ei multitaaski


Nii, kui siin juba meeste teemal halisemiseks läks, siis ma jätkan:)))

Nimelt on mul Vanamees väga püüdlik ära kuulama mis mul öelda on. No alles poolteist aastat või nii on teema aktuaalne olnud ja vaja ju moori heas tujus hoida ning misse ikka mooril tuju ülal hoiab kui see, et tast välja tehakse ja tema sõnamulin püüdlikult ära kuulatakse. Lastakse õhtul äkki soojade linade vahele ja puha ehk siis mäng on üritamist väärt enivei.

Kuna tegu on aga siiski läbinisti isase tegelasega, siis miskisel hetkel, kui jõuab kohale arusaam, et mu suust tulev mulin on ühtlane voog ja midagi asjalikku sinna sekka tegelikult peidetud ei olegi, siis hajub ka tähelepanuvõime. Näost veel aimdub, et kuulatakse, kuid pilk silmis reedab, et ega seal tegelikult ikka kedagi kodus ei ole küll.

Nagu näiteks eile. Tahan mina talle lasta Youtubest pea üks-ühele hääli selle kohta, kuidas Vidrik läbi poolavatud akna keskise teise kassiga vestleb. Valin teadlikult hetke, mil Forrest Gump on võileivapausil ja suure elevusega hüppan arvuti ligi ja kutsun tedagi. Selle peale saan aga korraliku peatäie, et tema olevat süvenenud ja miks mina alati oma teemadega suvalisel hetkel vahele lendan. Kuna telekas pesi parajasti poolakas Ülo roosilõhnalise pesupulbriga naabrimuti linu, siis ma tõesti ei osanud arvata, et ta sellesse süvenenud on. Tõmbasin muidugi teema korralikult üles ja läksin nägusid tehes teki alla. Viisakas poiss vähemasti ikka veel hoolib ja tuli psihhavale moorile järele. Külitasime voodil, arutasime maailma asju, itsitasime ja jäigi tal "Run, Forrest, run!" vaatamata.
Ja täna siis näitasin talle oma kräunuva kassi video ka ära:)))

Aga mis mu tänase halina tegelik põhjus on, on see, et kui siin arvutis nokitsedes jälle miskise teemaga ta poole pöördusin (ta nokib teiselpool laua otsas oma arvuti - pereidüll missugune:DDD), sain ohtrasõnalise küsimuse osaliseks teemal "Kallis, kas ma tõepoolest pean suutma iga kord jälgida ja kuulata mida sa ütled mingil täiesti suvalisel hetkel, kui ma üritan taaskord millessegi süveneda ja siis sind kuulama jäädes jälle pean unustama, millega ma just hetk tagasi ametis olin?"

Et siis jah, igavene häda nende meestega. Miks nad ei võiks olla samasugused multitaskerid nagu meie, naised??? Mulle ei valmista mingisugust probleemi kuulata infot mitmest allikast, hetk seedida ja seejärel olulisuse järjekorras kõigele reageerima hakata:)))

Reede, juuli 22, 2011

Veidi veel...

... ja juba tulebki kodumaad ja peret külastama meie väike India Printsess (lihtsamalt öeldes siis vennatütar;)).

Pilt tehtud poolteist kuud tagasi, kui preili oli 2a ja pea 3 kuud vana. Ja siuke poseerija juba:D Kuigi jah, vahel pidi fotokat nähes ilusasti poseerima, järgmisel hetkel aga nagu jänes ringi karglema ja püüa sa siis siukest jäädvustada:)

Igatahes väga-väga juba ootame... :)

Pühapäev, juuli 17, 2011

Kaeban meeste üle ma... Ja niisama hala ka:)

Mehed on vahel paras huumor, eksole.
Nende peale saab paljudes asjades väga kindel olla ja seda eriti siis, kui mingitel teemadel on vaja kiireid ja konkreetseid lahendusi leiutada. Vähemasti minu elu on säärastega õnnistatud.
Samas on neil mingi kummaline hajameelsus täiesti diagnoosiks. Eriti olulistes pisiasjades.
Ma ei tea, ma tunnen ennast küll nagu mingisugune kalendermärkmik...

Viimane juhus (tegelikult küll pisiasi, kuid siiski oluline pisiasi) pani taas juukseid katkuma.
Helistab oma käimistelt Vanamees, et ilge jama, emti netipulk on kadunud. Kodust eemal olles seega netis vajalikke asju toimetada ei saa ja nüüd on jama majas.
Ei tahaks kohe uut ka soetama hakata, enne püüaks ikka vana üles leida. Viimane koht, kus see kindlalt oli, on auto. Otsib auto nii läbi, kui veel võimalik. No ei ole.
Pea nädal aega mureke kuklas, kuni eile õhtul sai mul muretsemisest siiber. Läksin võtsin Vanamehe püksid ette. Kõige esimesed püksid, mille järele umbkaudu haarasin, sisaldasid oma taskus kauaotsitud netipulka.
Et millest me siin räägime?????

Üks hajameelsuse detaile on leidnud aga tee paranemisele:) Nimelt ei kannata ma kohe üldse seda, kui pesukasti topitakse sokid kas rulli, pahupidi või üldse kuidagi nii, et ma neid näppima pean. Mina tahan need otse masinasse visata. Et aga ilusasti puhtaks saaksid, peavad need olema sokiasendis, mitte suvalises känkras.
No ei jää meelde, kuigi korduvalt palun. Seepeale, nii mõni kuu tagasi, tõin paari puntras sokke arvutilauale nina ette ja ütlesin vaid: "Õppetund alga!". Irvitas ja keeras oma sokid õigetpidi. Ja sellest ajast alates, oh üllatust, on sokid pesukastis täiesti pesumasinakõlblikus ettevalmistuses:)

Muidu on aga nii, et hullumaja mitmel rindel. Mingid üliolulised asjad loovad, mingid lendavad vastu taevast ja üks jube siplemine ja genereerimine käib tulevikuunistuste tänaseks päevaks muundamise teemadel. Ei saa neist asjust hetkel rääkida, kuid niiväga tahaks, et millalgi juba oleks rääkida. Tõeliselt olulised unistused ja... Tegelikult ajab hulluks, kui leiad muudkui lahendusi ja seega lendavad lootused lakke ja siis tuleb miski, mis millegi nullib ja vaja uuesti genereerima hakata.
Et siis jah. Näis, kas tulevad korraga rohked ja üliolulised muudatused või lükkuvad need teemad mõnda muud määratud aega ootama.

Laupäev, juuli 16, 2011

Veel lillejuttu

Sel aastal otsustasin, et tahan proovida orhideesid kasvatada. Et vaataks kuidas nad minuga lepivad ja kuidas me kooseksisteerimine toimib.

Märtsis sain siis oma esimesed kolm orhideed. Õitsevad ja kohe õitsema hakkava toon ka pildis välja, kuigi millegipärast ma kohe kuidagi ei oska orhideesid pildistada. Ei tea miks. Aga no ei tule pildil esile see, mis silmaga nähtav.

Esimene (alguses veidi pruunikaslilla ja hiljem lillakasroosa, oleneb vist valguse doosist) on siiamaani metsikult õitsenud. Nüüdseks õied hakkavad lõpetama, pudiseb teisi maha ja juurde tulevad vaid üksikud. Kevade poole lugesin aga ajal, mil lill oli õisi täis, 18 varstipuhkevat punga ja peale seda on neid pungakesi ja õisi aina juurde tulnud. Vähemasti 50 (kui ma praegu ei alahinda) õit on see taim 4 kuu jooksul kandnud:)

Teine on puhas valge, hästi kirgas ja kollase südamikuga. Alguses õitses meeletult. Korra oli kumbki kassidest tõenäoliselt öösel talle ligi pääsenud ning üks õite all lookas õievars oli hommikuks ripakile murdunud. Mõtlesin, et toestan klambriga ja lasen õitel lille peal kuhtuda, kuidagi ei raatsinud lõplikult ära murda. Ja hea oligi, kuna toestamine aitas ja see õitepunt püsis täies elujõus enam kui kuu aega:)))

See on nüüd ainus orhidee, kust olen avastanud parasiidid. Eks lillepoodides hoolimata pidevast tähelepanust taimedele ikka mingisugust ebasoovitavat elu keeb, mis teha. Selle pealt igatahes avastasin valged kookonid - villtäid! Samasugused lumivalged nagu õiekroonlehed ja ilusasti õite külge ja lehekaenaldesse end kinnitanud.
Oi kus ma vihastasin!!! Mismõttes minu ilusat lille sööma? Oli küll jube kahju, kuid villtäide läheduses olnud õied kaksasin maha, lehekaenlad puhastasin ja jälestusest võdisedes lasin täid kempsust alla. Ja jäin palvetama, et sain ehk kõik kätte ning et ehk ei ole mujale neid veel ronida jõudnud. Interneedusest uurides selgus, et jube levivad tüütused ja teevad korralikku kahju ning lõplik hävitamine paras protsess.
Igatahes (sülitan üle vasaku õla) tundub, et vist ei ole neid rohkem. Olen nüüd juba enam kui kuu taimi hoolikalt uurinud ja rohkem pole neid jubetisi leidnud. Loodame parimat!

Miskisel hetkel kasvatas juurde veel ühe õievarre ja nüüd ootan millal sinna otsa õied tulema hakkavad:)

Kolmandal muidu kõik ok, kuid enda suureks ehmatuseks avastasin potist mullatükkide vahelt tillukesed seened! Paanika kuklas, tormasin infot guugeldama ja avastasin, et hullu ei midagi, liiga niiske keskkond lihtsalt ja siis seened tavalised. Järeldus - see taim tahab vähem juua kui teised, eks ka seepärast, et tal vähem õisi. Vähendasin kastmist ja seenekesed kadusid:)

Neljas meenutab õite värvilt veidi esimest, on vaid tegelikkuses veidi punakaspruunikam. Hetkel peal mõned õied, kuid loob juurde:)

Kollane on hetkel ära õitsenud, kuid loob juba uut kobarat:))) Ehk saan varsti ka selle ilu nautida:)


Ja kuues lilleke hetkel tudub. Tea kas see aasta enam uusi õisi juurde loobki, kuigi mine sa tea, nad kõik mul kas siiani õitsevad või juba jälle õitsevad.

Nüüd järgmine etapp saab vist olema igasugu tähniliste jmt õitega lillede jahtimine:)
Kui nad vaid mul kuskile lõpuks ka ära mahuvad, nii et igal oma ruumike ja samas valgust ja samas mitte kasse ligidal...