Pühapäev, juuli 31, 2011

Elust ja olust ja muidu olemisest

Vidrik ka lebotab

Mul on üle aegade järsku täiesti teemavaba nädalavahetus ja mitte kui midagi ei oska ette võtta:) Ilm on ka selline veidi sompus (soe, kuid sompus), et ei oskagi midagi teha. Nii ma siis asjatan siis kodus vaikselt toimetada ja blogisen:D
Kui oli teada, et tuleb vaba nädalavahetus ja ei mingeid külalisi (ratturid olid ootamatus ja lahkusid eile lõuna ajal), siis oli mõte, et läheks loodusesse. Võtaks telgi kaasa ja lihtsalt oleleks-mõnuleks. Paar üritust olid kah sellised, mida ringi sõitmise ajal oleks külastada saanud ja selline vaikne omanuhti nädalavahetus tundus olevat igati hea idee.
Kuna aga eile oli vaheldumisi sadu ja päike, sadu ja päike, siis ei hakanud kusagile telkima minema. Ja nii see nädalavahe niisama vaikselt kulgenud ongi.

Suvi on olnud võrratu. Selline päike ja soojus ja puhas mõnu, et anna aga olla.
Vahepeal lisaks säärast äikest, et tekib tunne sisemaal olemisest, mitte mereäärse väikeriigi elukeskkonnast. Terav paukumine ja metsikud taevamöirged, mis äratavad magusast ööunest hetkega täiesti virgeks. Ja see äike... Igatepidi lihtsalt võrratu:)))

Üks õhtupoolik oli minu jaoks kõige erilisem - äike sähvib, taevalaotus müriseb ja vihma kallab kui kastekannust. Poole tunni pärast taevas selgineb, õhk väreleb, päike poeb pilve tagant välja ning järsku on elutoa aknatagune täis valgeid liblikaid... Läheb veel veidi aega mööda ja liblikatele järgneb õhk täis lendlevaid seebimulle... Väga, väga ilus õhtu:)

Argisemat elu ka - Must Nool käis ülevaatusel. Kuna siin kevadel hakkas tunda andma tõenäoliselt mu novembrikuine kraavis põhja peale maandumine ja summuti oli veidi ripakil ning sukk lasi läbi, korraldas Vanamees masinale põhjalikuma läbivaatuse koos põhjalikuma raviga. Ka esipamper, mille kraavi pervele jätsin, sai asendaja. Igatahes sai sinna koos hullude hinnaläbirääkimistega hulgitööde tellimisel ja osaliselt sulas maksmisest hoolimata jäetud vist miski 600 euri. Otse loomulikult oli seetõttu murelik ootus, et ehk on kõik siiski hästi tehtud ja lisakulusid ei ole vaja teha. Never nõu, ju nõu... Mure ikka.
Ja kui siis ülevaatusel anti tagasiside, et Must Nool on eriliselt heas seisukorras ja kohe mitte millegi üle ei ole tahtmisegi korral võimalik nokkida, sai tohutul kergendustundel lasta võimust võtta:) On ikka kuratlikult hea tunne küll, et tookordne kaalumisel olnud väljaminek on läinud
asja ette:)))

Vanamees on taas katki. Käis oma kakupunnidega trenni tegemas ja tulemuseks on jälle ribi katki täpselt sama koha pealt kust kevadel. Jäi kerelihaste pingutamisega sekund hiljaks ja piisas... Kui ma siis etteheiteid tegin, et vana mees ja võiks veidi rohkem aru peas olla, sain vastuseks, et nii mõnigi teine oli seal lõpuks lombakas... Einohjah, poisid ja nende lõbud!

Nüüd siis teeb vaprat nägu ja seletab, et pole tal häda midagi. Ainult et ei või ma talle käsi tugevamini ümber panna ega naerma ajada, siis kiunutakse, et "Aia, ära aja mind naerma, valus on!". Aevastamine on ka juba ennetavalt hirmus tegevus - sellega kaasneb alati kole röögatus...
Egas midagi, kannab aga kere ümber päevast päeva tugisidet ja lubab, et kolme nädala pärast on terve.
Mul aga on kahtlus, et lisaks ribile sai ka pea pihta...
Nimelt vaatas eile telkust miskeid spordivõistlusi ja küsis mult (justnagu ma tunneks kõiki saarlasi, eksole), et "Sipsik, kuule, kes see saarlane on, kes seal kommenteerib?". Noh, jääme siis kahekesi kuulatama, et saarlane sõna võtaks ja ma saaksin tolle 35 000 oma mälus oleva saarlase seast hääle järgi tuvastada. Kuulatab ja.... "Oota... see on nüüd see eestlane... oota natuke veel...". Et mismõttes nagu??? Kommenteerivad eestlane ja saarlane???

Aga õhuniiskus on selline, et pesu ei kuiva:) Ja mina ei saagi oma suure armastuse, pesupesemisega, tegeleda... Kuivav pesu on ikka kuskilt otsast niiske ja no tee mis tahad, ei kuiva...

Silmarõõmud

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi oma orhideedest. Too neljas, mis siis oli mu rõõmuks just taas õitsema hakanud, on nüüdseks uusi õisi juurde loonud ja rõõmustab mind iga päevaga aina enam:) Toosama siin ülemisel pildil.
Kolm tükki tänaseks puhkavad. Samas pole ka imestada, vähemalt 4-5 kuud õitsemist selja taga (kes teab mis aeg poes veel lisaks õitsenud) ja vaja jõudu taastada. Kaks siis omadega tänaseks alustanud ka teist õitsemisringi, ülejäänutest eriti ei usu, et teisele ringile jõuavad - päike pole enam see.

Et siis jah, mu kollane on oma eelmine kord nuppus olnud õisi avama hakanud:) Kaks õit on lahti, järgmised avanemas ja mõni pungumas:

Ja siis on leidnud tee minu juurde veel ka seitsmes orhidee:))) Selline valge-lilla-säbruline:

Üleüldse on see suvi mu kodus olnud õitsemise suvi. Kolides kaksasin mitmed lilled minimaalseks, et neil oleks lihtsam ümber harjuda ning nüüdseks on nad jõudu kogunult vohama hakanud. Natuke veel samas tempos ja siis ma olen väga rahul:)

Hibiskusest juba kirjutasin, kuidas too nii 15cm-sena hiiglasliku õie enesele tippu kasvatas. Pärast õitsemist visati õis elegantselt rullikeeratuna maha:

Järgmisena üllatas mind sel kevadel pistikust istutatud begoonia. Ise alles tita, kuid vohab kobar kobara järel õitseda. Iseenesest levinud taim, kuid õite/lehtede järgi üldse mitte tavabegoonia sarnane. Tuuseldasin siis mööda interneedust ringi, et aru saada mis tegelasega tegu ja peaks olema Begonia Coccinea ehk Angel Wing Begonia. Eestikeelse vastena suutsin tuvastada tähnikbegoonia, teisisõnu inglitiib. Õiekobar hiiglaslike teravatipuliste lehtede all on igatahes selline:

Järgmiseks üllatas mind tibatilluke pelargoon, kelle see kevad seemnest kasvatasin. Tõesti tilluke alles, kuid punnitab juba õisi luua:) Äbarik küll näeb alles välja ja kasside poolt mänguhoos ka maha lennutatud, kuid siiski tubli:)

Rõdudel kasvab ka igasugu tegelasi ja nii mõnigi ei ole söödav vaid silmailu pärast, kuid aitab nüüd pildistamisest küll. Tavapärased petuuniad-lobeelia-begooniad.
Veidi kiiksukam näeb välja hübriidne nelk, selline narmastega:

Jalapeno pipar õitseb ka parasjagu:

Ja kuumaasikad on söömiskõlbulikud:)))

Reede, juuli 29, 2011

Paljajalu asfaldil


Väga eriilmeline päev on täna olnud...

Päev tööl on nagu ikka. Hullumaja nagu ikka. Vahet pole.
Tulen veidi varem tulema, on asja ajada.
Kõigepealt asutan omaenda ettevõtte. Ei, esialgu ei pääse ma veel kellegi teise palgaliseks olemisest, kuid kusagilt tuleb ju teema lahti lüüa, kui mõtted teostamist vajavad. Kaua silutud kaunikene.

Kohendan veidi elamist, et oleks hea olla ja plaanin küütsakaid lakkima hakata. Õhtul kavas kontserdile minek ja teeks ennast ilusaks.
Vanamehel heliseb telefon ja kolm tuttavat rattamatkalist küsivad, kus saaks siinkandis vihma eest end ööbima asutada. Telkimine pole ju hea mõte, kui otse kallab. Otse loomulikult pakub ta välja, et tulge meile kotile, meil varstivalmiv kabinet-külalistetuba paar ööd täiesti külalistevaba ning saavad pehmes voodis puhaste linade vahel ööbida.

Peagi saabuvad matkalised ja suhtleme nii tunnikese. Ei miskeid lakitud küütsakaid. Siis juba aeg välja minna. Külalised saavad omapead hakkama küll, ei ole probleemi:)

Meie suundume aga kutsetega kontserdile, kus piiratud arv (nii sadakond, kui sedagi) osalejaid. Tegelikult tegemist piknik-kontserdiga. Ja kuna vihma sajab, kolib õuepiknik siseruumipiknikuks.
Omamoodi jube lahe. Linad maha ja veinid-juustud-kreekerid-kanakintsud "lauale". Otse loomulikult olen mullikilega kaasa pakkinud ehtsad veiniklaasid - mis siis et piknik, mismõttes ma hakkan topsist jooma, kui saan klaase kokku kõlistada:)
Esinejateks siis Tannu (Tanel Padar) ja Tarvo Valm. Siuke unplugged värk, kus suhtelmine publikuga vahetu, muusika sageli improviseeritud ja igati selline vabam olemine.
Omamoodi täitsa lahe, kuigi me kumbki ei ole just fännid.

Astume öösse, kus vihma kallab nagu dušši all.
Lööme hiiglaslikud vihmavarjud laiali, kuid neist hoolimata on kehad vihmavarju ulatusest eemalt ehk altpoolt vööd üsna hetkega läbimärjad. Suve soe vihm - milline nauding!!! Tekib karjuv igatsus privaatse hoovi järele, kus saab suve soojas tummises vihmas endalt kõik riided heita ja alasti keerelda...
Jalanõud on hetkega läbimärjad ning kõndimine libe ja ebamugav. Ei midagi, haaran kingad näppu ja tatsan paljajalu. Vanamees muudkui kobiseb, et ta ju ütles et oleks võinud autoga tulla, tema oleks olnud valmis sõitma. Mkmmm, kui juba piknik ja veini nautimine, siis koos. Ja koperdame pärast ka kodu poole koos, ei hullu:)

Vihma ikka kohe valas. Mina otsin muudkui lompe, läbi mille paljajalu plädistada ja kilkan lapsemeelses rõõmus. No tõepoolest on vahva, noh! Kobistada paljajalu suveöö laussajus läbi uinuva linnakese kodu poole.... - elu! Oehh:) Tundsin taaskord kui pagana õnnelik ma ikkagi olen...

Tee peal leiutas Vanamees elutõe: "Tõelise naise tunneb ära sellest, et tal on alati iga ilma jaoks ebasobivad jalanõud, tõelise mehe aga sellest, et tal sobivad samad jalanõud igaks ilmaks.".
So? Lahendus ebasobivale jalanõule oli ju paljajalu ja see oli lahe!!! :)

Kodus kannutäis kuuma musta teed mee ja piimaga ja... Nüüd tuttu:)

PS: Pealkirjaks olevat Jääboileri lugu saad kuulata, kui klikkad pealkirjal...

Esmaspäev, juuli 25, 2011

Normaalne!

Kell on 22:30 ja me hakkame õhtust sööma...
Normaalne, eks:)
Pasta bolognese, vürtsitatud rohke masalaga. Nojah.

Head isu!

Mehed tõepoolest ei multitaaski


Nii, kui siin juba meeste teemal halisemiseks läks, siis ma jätkan:)))

Nimelt on mul Vanamees väga püüdlik ära kuulama mis mul öelda on. No alles poolteist aastat või nii on teema aktuaalne olnud ja vaja ju moori heas tujus hoida ning misse ikka mooril tuju ülal hoiab kui see, et tast välja tehakse ja tema sõnamulin püüdlikult ära kuulatakse. Lastakse õhtul äkki soojade linade vahele ja puha ehk siis mäng on üritamist väärt enivei.

Kuna tegu on aga siiski läbinisti isase tegelasega, siis miskisel hetkel, kui jõuab kohale arusaam, et mu suust tulev mulin on ühtlane voog ja midagi asjalikku sinna sekka tegelikult peidetud ei olegi, siis hajub ka tähelepanuvõime. Näost veel aimdub, et kuulatakse, kuid pilk silmis reedab, et ega seal tegelikult ikka kedagi kodus ei ole küll.

Nagu näiteks eile. Tahan mina talle lasta Youtubest pea üks-ühele hääli selle kohta, kuidas Vidrik läbi poolavatud akna keskise teise kassiga vestleb. Valin teadlikult hetke, mil Forrest Gump on võileivapausil ja suure elevusega hüppan arvuti ligi ja kutsun tedagi. Selle peale saan aga korraliku peatäie, et tema olevat süvenenud ja miks mina alati oma teemadega suvalisel hetkel vahele lendan. Kuna telekas pesi parajasti poolakas Ülo roosilõhnalise pesupulbriga naabrimuti linu, siis ma tõesti ei osanud arvata, et ta sellesse süvenenud on. Tõmbasin muidugi teema korralikult üles ja läksin nägusid tehes teki alla. Viisakas poiss vähemasti ikka veel hoolib ja tuli psihhavale moorile järele. Külitasime voodil, arutasime maailma asju, itsitasime ja jäigi tal "Run, Forrest, run!" vaatamata.
Ja täna siis näitasin talle oma kräunuva kassi video ka ära:)))

Aga mis mu tänase halina tegelik põhjus on, on see, et kui siin arvutis nokitsedes jälle miskise teemaga ta poole pöördusin (ta nokib teiselpool laua otsas oma arvuti - pereidüll missugune:DDD), sain ohtrasõnalise küsimuse osaliseks teemal "Kallis, kas ma tõepoolest pean suutma iga kord jälgida ja kuulata mida sa ütled mingil täiesti suvalisel hetkel, kui ma üritan taaskord millessegi süveneda ja siis sind kuulama jäädes jälle pean unustama, millega ma just hetk tagasi ametis olin?"

Et siis jah, igavene häda nende meestega. Miks nad ei võiks olla samasugused multitaskerid nagu meie, naised??? Mulle ei valmista mingisugust probleemi kuulata infot mitmest allikast, hetk seedida ja seejärel olulisuse järjekorras kõigele reageerima hakata:)))

Reede, juuli 22, 2011

Veidi veel...

... ja juba tulebki kodumaad ja peret külastama meie väike India Printsess (lihtsamalt öeldes siis vennatütar;)).

Pilt tehtud poolteist kuud tagasi, kui preili oli 2a ja pea 3 kuud vana. Ja siuke poseerija juba:D Kuigi jah, vahel pidi fotokat nähes ilusasti poseerima, järgmisel hetkel aga nagu jänes ringi karglema ja püüa sa siis siukest jäädvustada:)

Igatahes väga-väga juba ootame... :)

Pühapäev, juuli 17, 2011

Kaeban meeste üle ma... Ja niisama hala ka:)

Mehed on vahel paras huumor, eksole.
Nende peale saab paljudes asjades väga kindel olla ja seda eriti siis, kui mingitel teemadel on vaja kiireid ja konkreetseid lahendusi leiutada. Vähemasti minu elu on säärastega õnnistatud.
Samas on neil mingi kummaline hajameelsus täiesti diagnoosiks. Eriti olulistes pisiasjades.
Ma ei tea, ma tunnen ennast küll nagu mingisugune kalendermärkmik...

Viimane juhus (tegelikult küll pisiasi, kuid siiski oluline pisiasi) pani taas juukseid katkuma.
Helistab oma käimistelt Vanamees, et ilge jama, emti netipulk on kadunud. Kodust eemal olles seega netis vajalikke asju toimetada ei saa ja nüüd on jama majas.
Ei tahaks kohe uut ka soetama hakata, enne püüaks ikka vana üles leida. Viimane koht, kus see kindlalt oli, on auto. Otsib auto nii läbi, kui veel võimalik. No ei ole.
Pea nädal aega mureke kuklas, kuni eile õhtul sai mul muretsemisest siiber. Läksin võtsin Vanamehe püksid ette. Kõige esimesed püksid, mille järele umbkaudu haarasin, sisaldasid oma taskus kauaotsitud netipulka.
Et millest me siin räägime?????

Üks hajameelsuse detaile on leidnud aga tee paranemisele:) Nimelt ei kannata ma kohe üldse seda, kui pesukasti topitakse sokid kas rulli, pahupidi või üldse kuidagi nii, et ma neid näppima pean. Mina tahan need otse masinasse visata. Et aga ilusasti puhtaks saaksid, peavad need olema sokiasendis, mitte suvalises känkras.
No ei jää meelde, kuigi korduvalt palun. Seepeale, nii mõni kuu tagasi, tõin paari puntras sokke arvutilauale nina ette ja ütlesin vaid: "Õppetund alga!". Irvitas ja keeras oma sokid õigetpidi. Ja sellest ajast alates, oh üllatust, on sokid pesukastis täiesti pesumasinakõlblikus ettevalmistuses:)

Muidu on aga nii, et hullumaja mitmel rindel. Mingid üliolulised asjad loovad, mingid lendavad vastu taevast ja üks jube siplemine ja genereerimine käib tulevikuunistuste tänaseks päevaks muundamise teemadel. Ei saa neist asjust hetkel rääkida, kuid niiväga tahaks, et millalgi juba oleks rääkida. Tõeliselt olulised unistused ja... Tegelikult ajab hulluks, kui leiad muudkui lahendusi ja seega lendavad lootused lakke ja siis tuleb miski, mis millegi nullib ja vaja uuesti genereerima hakata.
Et siis jah. Näis, kas tulevad korraga rohked ja üliolulised muudatused või lükkuvad need teemad mõnda muud määratud aega ootama.

Laupäev, juuli 16, 2011

Veel lillejuttu

Sel aastal otsustasin, et tahan proovida orhideesid kasvatada. Et vaataks kuidas nad minuga lepivad ja kuidas me kooseksisteerimine toimib.

Märtsis sain siis oma esimesed kolm orhideed. Õitsevad ja kohe õitsema hakkava toon ka pildis välja, kuigi millegipärast ma kohe kuidagi ei oska orhideesid pildistada. Ei tea miks. Aga no ei tule pildil esile see, mis silmaga nähtav.

Esimene (alguses veidi pruunikaslilla ja hiljem lillakasroosa, oleneb vist valguse doosist) on siiamaani metsikult õitsenud. Nüüdseks õied hakkavad lõpetama, pudiseb teisi maha ja juurde tulevad vaid üksikud. Kevade poole lugesin aga ajal, mil lill oli õisi täis, 18 varstipuhkevat punga ja peale seda on neid pungakesi ja õisi aina juurde tulnud. Vähemasti 50 (kui ma praegu ei alahinda) õit on see taim 4 kuu jooksul kandnud:)

Teine on puhas valge, hästi kirgas ja kollase südamikuga. Alguses õitses meeletult. Korra oli kumbki kassidest tõenäoliselt öösel talle ligi pääsenud ning üks õite all lookas õievars oli hommikuks ripakile murdunud. Mõtlesin, et toestan klambriga ja lasen õitel lille peal kuhtuda, kuidagi ei raatsinud lõplikult ära murda. Ja hea oligi, kuna toestamine aitas ja see õitepunt püsis täies elujõus enam kui kuu aega:)))

See on nüüd ainus orhidee, kust olen avastanud parasiidid. Eks lillepoodides hoolimata pidevast tähelepanust taimedele ikka mingisugust ebasoovitavat elu keeb, mis teha. Selle pealt igatahes avastasin valged kookonid - villtäid! Samasugused lumivalged nagu õiekroonlehed ja ilusasti õite külge ja lehekaenaldesse end kinnitanud.
Oi kus ma vihastasin!!! Mismõttes minu ilusat lille sööma? Oli küll jube kahju, kuid villtäide läheduses olnud õied kaksasin maha, lehekaenlad puhastasin ja jälestusest võdisedes lasin täid kempsust alla. Ja jäin palvetama, et sain ehk kõik kätte ning et ehk ei ole mujale neid veel ronida jõudnud. Interneedusest uurides selgus, et jube levivad tüütused ja teevad korralikku kahju ning lõplik hävitamine paras protsess.
Igatahes (sülitan üle vasaku õla) tundub, et vist ei ole neid rohkem. Olen nüüd juba enam kui kuu taimi hoolikalt uurinud ja rohkem pole neid jubetisi leidnud. Loodame parimat!

Miskisel hetkel kasvatas juurde veel ühe õievarre ja nüüd ootan millal sinna otsa õied tulema hakkavad:)

Kolmandal muidu kõik ok, kuid enda suureks ehmatuseks avastasin potist mullatükkide vahelt tillukesed seened! Paanika kuklas, tormasin infot guugeldama ja avastasin, et hullu ei midagi, liiga niiske keskkond lihtsalt ja siis seened tavalised. Järeldus - see taim tahab vähem juua kui teised, eks ka seepärast, et tal vähem õisi. Vähendasin kastmist ja seenekesed kadusid:)

Neljas meenutab õite värvilt veidi esimest, on vaid tegelikkuses veidi punakaspruunikam. Hetkel peal mõned õied, kuid loob juurde:)

Kollane on hetkel ära õitsenud, kuid loob juba uut kobarat:))) Ehk saan varsti ka selle ilu nautida:)


Ja kuues lilleke hetkel tudub. Tea kas see aasta enam uusi õisi juurde loobki, kuigi mine sa tea, nad kõik mul kas siiani õitsevad või juba jälle õitsevad.

Nüüd järgmine etapp saab vist olema igasugu tähniliste jmt õitega lillede jahtimine:)
Kui nad vaid mul kuskile lõpuks ka ära mahuvad, nii et igal oma ruumike ja samas valgust ja samas mitte kasse ligidal...

Reede, juuli 15, 2011

Pull värk!


Tegin siukest asja nagu Eluea arvutamise test.
Ja.... no see on ikka jabur küll, ausõna! Ma sain tulemuseks, et:

Eluea-arvutaja tulemus on tinglik ja seda ei tohi käsitleda absoluutse tõena. Tulemused: Sinu eeldatav eluiga on pikem kui keskmine eluiga, milleks on 74 aastat. Jätka samas vaimus ja hoia ennast!
Vanus lähtuvalt elustiilist: 16 aastat

Eeldatav eluiga: 94 aastat


No kamoon, noh! Never-ever ei ole võimalik, et minu magamatuse, ületöötamise ja muidu tõmblemise juures oleks minu vanus elustiilist lähtuvalt 16!!! Isegi mitte oletuslikult, tingimuslikult ega komplimenti tegevalt... Ja eluiga 94.... Hmm, siis äkki ikka on kasulik oma pensionisammaste ja muu tagala kindlustamisega edasi tegeleda, mis siis, et kujutan ette, et oma tõmblemiste juures saan 50+ südari kätte... Ja et oma erinevaid sambaid hoian vaid kellelegi teisele lõbuks...

Esmaspäev, juuli 04, 2011

Mis värk on???

Olen siin juba kiljunud, et mul kõrvad ei valuta, eksole.
Nüüd siis enne jaani parempoolne tegi põrguvalu. Sain üle.
Täna tunnen, et vasakpoolne veidi hellaks läinud. Wtf???
Külmetanud ei ole, kindlasti kohe.

Ainus, mida suudan välja mõelda, on töö juures sage bluetooth handsfree kasutamine. See seisab mul ikka vasaku kõrva peal ja vajalik selleks, et sageli on vaja kellegagi rääkida ning samal ajal arvutis muid tööasju ajada. Aega ju topelt pole ning miks siis mitte multitaaskida.
Aga mismoodi saab kõrv siis seest valutama hakata? Peaks ju olema mehaaniline surve ja sellest tulenevalt vaid hõõrdumine, kuid paistab, et valu siiski sügavamal...
Ei saa mina aru. Samas ei tahaks nagu uskuda, et miskine vidin siiski kõrva valutama paneb. Ja ma ei hoia seda ju siiski terve päeva kõrvas, vaid siis, kui tean, et tihedam suhtlemine miski teema tõttu aktuaalne.
Ei tea. Jama igatahes.

Pühapäev, juuli 03, 2011

Lillejuttu

Millalgi kevadel pistis ema mulle pihku pisikese oksakese. Selline 15cm pikuke. Tal töökaaslane kärpinud enda rooshibiski ehk hiina toakaske ja mõelnud, et ma kui taimelemb võiks selle mulda torgata.

Topin siis vette ja vaatan, et ei juurdu ega juurdu ega juurdu. Enamuse lehti võtsin maha, et energiat nende toitmisele ei läheks ja lasin tal lihtsalt olla.
Pika-pika aja pärast tekkisid puitunud varrele valged mügarikud ja oletasin, et ehk kvalifitseeruvad juurteks ja toppisin oksa potti. Kastsin vaid natuke rohkem, kuna juurdumisel oleks niiskus teatavasti hea.

Potis pole tegelane suuremaks kasvanud, kuid lehti langetanud ka ei ole.
Nüüd aga avastasin ükspäev, et on enesele tippu midagi õienupulaadset ehitanud. Ja ühel hommikul siis avastasingi täies ilus avatud õie:))) Mitu päeva õitses, ise peaaegu sama suur kui õis, mis teda ehtimas:)

Siin saab siis ema ka näha mis ta pihkupistetud oksast saanud on:)