Teisipäev, detsember 22, 2009

Hilinemiste päev

Vahel olen ma jube sahmija ning kipun kõikjale hilinema. Püüan küll selline mitte olla, kuid no juhtub, noh. Küll aga ma alati teavitan, kui keegi mind ootab kusagil ja isegi kui ei ole niivõrd oluline see, et hilinen, siis teavitan ikkagi. Mulle endale nimelt ei meeldi kohe üldse oodata teadmatuses. "Tee teistele seda, mida tahad et teised sinule teeksid", eksole;) Seega jah, kuigi olen sahmerdis, siis vähemasti tunnistan seda ja teavitan.
Vahel aga kasvab ühest hilinemisest laviin ja siis on olukord juba hullem. Nt nagu täna...
Alguses ei olnud hilinemine üldse minust põhjustatud. Teatavate asjaolude tõttu pidin linna liikuma koos kellegagi, kes hilines. Noh, ootasin siis ära ja pole hullu - Töötukassas nagunii on lisaks kellaajale elav järjekord ja ei juhtu midagi, et veerand tundi hilinen.

Nooohh, saan siis oma regulaarse Töötukassa külastuse tehtud, soovin konsultandile häid pühi, kahman oma metsikult raske spordikoti (nädal saares + jõulud ju), arvutikoti ja käekoti raskuse all peaaegu murduvale õblukesele õlanukile ning kihutan läbi lumme mattunud linna Viru keskuse poole. Sealt vaja Rahva Raamatust isale veel üks raamat kaasa krabada, mida saarest saada ei õnnestunud.

Oijahh, tüüpiline. Inimesed koperdavad jalus ning mina oma suurte sumadanidega seal vahel manööverdamas. Vahel ajavad sellised seigad mul ikka harja ülipunaseks...
Kott on nii pagana raske, et otsustan seekord liftiga minna. No johhaidii, noh! Lift sõidab must mitu korda igas suunas mööda, kuid ei peatu. Mis idiootsus see siis ometi on? Lõpuks saan tigedana lifti ja algab järgmine kadalipp - sõidutab mind üles ja alla mitmes suunas aga õigel korrusel maha ei lase. No mis toimub, noh? Mul hakkab aeg juba punast rätti näitama.

Lõpus ometi saan koti õigel korrusel välja lohistatud ning raamatupoest vajaminema. Areng!
Lähenen väriseva südamega taas liftile, seekord ta õnneks allub mu korraldustele ning liigun bussi nr 2 peatusesse.
Mida aga ei tule, on buss. Minutid aina tiksuvad ja bussi ei kusagil. No loomulik - mahasadanud lumi on taaskord liikluse halvanud ja juhid keeravad rooli asemel päid lumehelveste langemise suunas. Millega kaasnevad mõlkimised, ummikud ja muu fun.

Lõpuks tuleb ka buss ja minu jaoks juba suhteliselt viimasel minutil. Terve tee lennujaama palvetan, et pagasilauda veel ei suletaks. Never ei lubata mul kogu tavaari salongi kaasa võtta.
Ootan paanikakõne tegemisega (varem sarnastes olukordades olen teinud ahastavad kõned lennujaama, kus siis pagasilauaga ühendus luuakse ning siiani on mu härdad palved arvesse võetud) ja täpselt minutipealt astun sisse lennujaama uksest. Kablutan hõlmade lehvides ja kätega tuuleveskilikult vehkides check-in'i poole, kus teenindav noormees mind juba kaugelt märkab (ime ka, eksole) ja laial naeratusel ootama jääb. Tavapärase kerge tšät-tšät-flirdi saatel sahmerdan oma pagasiga ja lõppeks saab vajalik toimetatud.

Turvakontrollis olen taas tavapärane tola. Ma ei tea, mis imelik piiksuteema mul ometi on. Lähevad minu ees ja tulevad minu taga täiesti piiksuvabad inimesed, jalad ilusti jalatseisse kängitsetud ja riided täiskomplektina seljas. Mina tavapärasel moel aga käin piiksuväravast korduvalt edasi-tagasi, paljajalu ning iga korraga aina vähema varustusega. Lõpuks, olles poolalasti, ikka piiksun ja peale põhjalikku läbikobamist igast asendist lastakse mind siiski edasi. Ja nii iga kord... Tea kas mul on enda teadmata mõne luu asemel raudvarras või?

Aga ei, mis ma siin ikka lobisen, kutsutakse pardale. Egas midagi, kodu ootab:) Ja kui ma vahepeal siin sõna ei võta, siis kauneid pühi teile!

Kolmapäev, detsember 16, 2009

Peeglit loopiv kummitus ja muu samaväärne pahn

Pagan, pool päeva nikerdasin esiku põrandat vahetada.
Oli jubejubejube varem. Arvasin, et saan siuhti valmis, kuid üllatavalt kaua läks igasugu nurgakestega ja mitu korda üle mõõtmistega ning järsku oligi kell "tuled taas põlema panna". Lisaks vannitoa peegel seina ja siis tuli meelde, et sööma peaks ka ju. Paningi siis pasta keema. Kell hakkas 17 saama...

Üleüldse on viimasel ajal söömine tegevus, mis vägisi ununeda tahab. Minu puhul väga üllatav, kuna olen tõepoolest hull söödik. Kevadega võrreldes on kuhugi kadunud isegi 7-8 kilu. Kummaline, kuidas hakkab minema, kui sellele ei mõtle. Aga noh, selline pilpanikerdis nagu mõni aasta tagasi, ei hakka ma tõenäoliselt kunagi enam olema ja ei leiagi, et see vajalik oleks. Oluline on end ise oma kehas hästi tunda ja õnneks ma praegu just suure koormuse all ei äga. Samm on kerge ja rõivas ei pigista. Näis siis kas jääb nii või hakkan varsti jälle nagu kukkel paisuma.

Viimase aja lemmiktegevuseks on saanud betooni puurimine. Hoopis mõnusam kui puit mu meelest:) Hirrrrrmsat häält teeb ja tolmu lendab – ikka kohe tunned, et allutad midagi võimast. Puit minu käes hakkab suitsema ja siis käin veel mitu tundi nuusutamas, et ega sees miski vaikselt ei hõõgu...
Hakkasin tubliks ja panin arstile aja. See kuramuse köha - enam ammu pole sellist mahlast rögisemist ja kõht kõveras paukumist, kuid see pidev kõditav kõksimine hakkab kurnama juba – ei anna järele (pea kaks kuud juba) ja lisaks avastasin, et õhtuti on pidevalt tilluke palavik. Selline, millest arugi ei saa, kuid kui ta pikalt kestab, peab miski jama organismuses olema. Kurnab. Lisaks silme ees virvendab vahel ja süda teeb sees lollusi –paneb suvalisel hetkel kapates ajama ja siis hoia käega rinnust, et välja ei tungiks. Täiesti ootamatult algab ja sama ootamatult saab see müdin ka otsa.
See vist on ka tõbisuse sümptom, et kujutan kummitusi ette. Küll kaovad mul asjad täiesti jaburalt, umbes sekundiga ära ja järgmisel hetkel ilmuvad iks kohast välja. Küll näen ma silmanurgast pidevalt mingit liikumist, selleks et tõdeda, et mõlemad kassid magavad südamerahus, oksad laiali. Igatahes puhta metsa poole keeramas omadega:D Viimane aeg arstitädilt nõu küsida, et siis pühad inimese kombel mööda saata:)
Ja kuna neljapäeval siit „maalt“ linnaminek nagunii ees seisab, teeb A-ga väikese naistekas-kino tuuri. Ta saab ka korra lapsevabalt linna peale ja seda tuleb ju ära kasutada:D Lisaks on konkurents kinopiletite hinnad nii madalaks ajanud, et lausa lust!

Muide, Pöffil jäi ajalise sobimatuse tõttu palju filme vaatamata ja üks neist, mida tahtsin väga näha, oli „Mehed, kes jõllitavad kitsesid“. Miskist eriüksuse treeningmeetodist ja väidetavalt tõsielul põhinev. Ponks-poiss-Clooney peamises osas. Ei jõudnud ja nüüd näen, et linastub juba meil, vist Cinamonis. Ja „Särav täht“, millest mõned lood allpool eraldi postitus on, on nüüd Artises nähtav. Viimase puhul – romantikud, andke minna!

Aga televusseri koha pealt – kohe näha, et aastalõpu pühad lähenevad, juba reklaamivad iga-aastast „Prints Zamundast“... Oimaivõi.... PALJU saab ühte filmi vaadata?
Ahjaa, kummitamiste teemal veel. Nimelt tulin ükspäev koju ja avastasin täiesti kummalisest kohast vannitoa põrandal peegli. Täiesti terve. Üsna suur ja õhuke peegel, nii et kukkumine võiks (peaks...) ta ju tuhandeks killuks põrmustada. Maandumine oli pidanud toimuma trajektooril pika toruga segisti – kraanikausi serv – vanni serv – põrand. Kõik kõvemast materjalist kui peegliliistakas.
Seal ta aga lebas täies uhkuses põrandal. Ainult tibatilluke jupike ühest servast oli ära tulnud. Vägisi jäi seda vaadates mulje nagu keegi oleks selle seinalt maha tõstnud ja põrandale asetanud.
Olgu siis tegu kummitusega või mitte, igal juhul paistab, et mind ootab nüüd ees õnneliku armastuse aeg:D:D:D Et kui peegel juba sellises katsumuses purunemata jäi, siis peab sealt ikka midagi eriti head tulema:) Uskuma ju peab, eks:D

Ja kuna armastus ei saa tulla, kui olen nälga surnud, siis asun nüüd vahelduseks sööma. Et siis püüda valmis treida paar kirjajuppi, mida lubasin, kuid milleni lihtlabaselt ja piinlikult veel jõudnud ei ole. Lisaks veel natuke siin mütata ja ka töökuulutused täna läbi kammimata...
Aga nüüd – sööma!

Nätaki neljale


Nonii, Herz on meemiga äsanud. Egas midagi, hea kerge kiire postitus saab olema:)

Minu neli töökohta:
- kauplus (põhiliselt vorstilett, kuna olles täpse käega, suutsin õige kaalu vorsti lati otsast koksata)
- ravimite hulgimüügiettevõte (peale mida on mu ravimikapp alati komplekteeritud, kuid ise keeldun neid tarbimast:D)
- lastekodu – peale mida suhtun hooletult sigijatesse veel karmimalt kui varem

- kõrgkool – peale mida armastan vormis mehi vaadata – nende rühi pärast:D

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
- Suvi ja Sügis rebivad
- Dogma
- Jääaeg
- Sõrmuste isand ja Kariibi mere piraadid rebivad siin

Neli kohta, kus elanud olen (täpselt nii palju ja sellises järjestuses neid olnud ongi):
- Kuressaare
- Viimsi
- Tallinn
- Viimsi

Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
- kõikvõimalikud sauruste ja muude elukate teemaseeriad
- Hunt Kriimsilm
- Meeleheitel koduperenaised
- Seks ja linn

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
- Prantsusmaa – lugematu arv kordi
- Praha – peaaegu sama lugematu arv kordi
- India
- Horvaatia

Neli lemmiktoitu:
- liha, andke mulle liha!!! Eriti sigast liha...
- enda tehtud salat, mis on varieeruv mix kreeka ja caesari salatist
- punnlimbid (saares meie otsa eriline roog)
- pastapastapasta

Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
- gmail.com
- blogid minu listis
- tööportaalid
- vennatütre veebialbum

Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
- tööl (praegu vast veel mitte, kuid nt uuest aastast juba küll)
- kellegi soojas, turvalises ja soovitavalt veidi karvases kaisus (raseeritud rinnaga mehed on sõu not for mii!)
- Islandit või Gröönimaad avastamas
- palmi all

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:
- Liis võiks tolmu oma blogilt pühkida, pliiz...
- Urmase säärastest tegemistest ei tea ka enam suurt midagi, ehk see mäng valgustaks veidi;)
- huvitav kas Malignus ka säärastele hoopidele reageerib?
- ja otse loomulikult mu tavapärane viskeobjekt Jääraplika :)

Teisipäev, detsember 15, 2009

Veel ja veel ja veel

Olen oma kribamistega ikka kohe tõsiselt ajast maha jäänud. Ja nüüd polegi muud, kui kasvõi poolvägisi punnitada...
Võiks ju öelda, et aga ära siis kirjuta ja mis siis kui jääb miskit kribamata. Tegelikult siiski kaks põhjust, miks kasvõi sundida end kribama: esiteks lähedased. Nad juba harjunud, et küsimustele „kuidas läheb“, „millega tegelenud oled“, „räägi lähemalt“ hakkan ma südamega reageerima alles siis, kui juba mõnda aega jutusoolikas avatud. Enne ma lihtsalt ei oska midagi öelda – kirjutamine istub mulle rääkimisest paremini. Teine ja väga oluline põhjus on päevik. Nüüdseks juba mõned aastad seda siin peetud ja vahel vanu teemasid lugedes või millegi toimumise meenutamiseks ajajälgi ajades on see keskkond siin asendamatu. Ok, ma usun, et vast isegi 80% võiks olla see suurusjärk, mis jääb siin tegevustest ja emotsioonidest teiste silmadele varjatuks, kuid oluline ongi ju see, et ridade vahele seon enda jaoks olulised märksõnad/emotsioonid, mis siis nt pealtnäha tühja postitust lugedes lainena peale tulevad või siis mis tegevus/kohtumine mingi muu tegevuse kaaslasena on salaja teksti sisse põimitud.
Iseasi muidugi kas on vaja kõike mäletada ja taasesitada, kuid arvan, et kahetseksin, kui seda ei teeks. Oma vanu kaustik-päevikuid sirvida on ikka tõeline elamus... Siin aga on kõik palju mugavamaks ja kergeltleitavamaks tehtud ning muidugi ei saa unustada laiahaardelisust ehk siis lähedaste ja tuttavate/võõraste võimalust päeviku nähtavat osa sirvida ning uusi tutvusi, mis siinsete kaasaelamistega on sündinud:)

Aga läheme nüüd edasi, näituseks Pöffiga.
Reedel olid mul kavas lausa kaks filmi. Septembrinumber (September Issue, treiler siin) KUMUs ja Kepipäev CC Plazas.
Ma küll mõistan, et Septembrinumbri tegemisega oli Anna Wintour nõus vaid selleks, et oma imago jäisust veidi pehmemates toonides näidata, kuid minu jaoks ei olnud ta kuskilt otsast mingi hirmuvalitseja. Isegi serva polnud näha ning usun, et „Saatan kannab Pradat“ on juba edu huvides veidike üle paisutatud.
Ahjaa, kes ei tea millega tegu, siis teemaks on dokumentaal ajakirja Vogue 2007a septembrinumbri (aasta tähtsaima) valmimisest.
Moest ei tea ma isiklikult küll mitte halligi (on jah häbi... aga ainult natukene) ja see osa mind seal ka ei morjendanud, pigem huvitas mind tolle „koletise“ ja tema juhtimiststiili jälgimine.
Loomulikult oli Anna karm ja domineeriv, kuid ta ei oleks suutnud tolmu alla sattunud ajakirja tuua sellesse seisu, kus ta on täna, ilma teatavate isikuomadusteta. Minus tekitas see naine imetlust. Mingil kummalisel põhjusel jäi mulle hoopis mulje, et oma karmi kesta ja suurte prillide taha varjumisega üritab ta end hoopis kaitsta. Ning kuna ta on leidnud viisi, kuidas pinnal püsida oma ebakindlusest hoolimata, siis suudabki ta edukalt oma maski etendada nii, et ümbritsevad ja koostööpartnerid arvestavadki tema arvamusega kui lõpparvamusega. Minu meelest hämmastav naine (kasvõi juba tänu võimele tipus olemisega kaasneva üksildusega nii edukalt toime tulla), kellelt on nii mõndagi õppida, kui eesmärgiks on ikooni-sfääridesse tõusta. Pehmuse, empaatia ja lõputu arvestamisega pole seal kohta. See on ka see, miks mina tipu poole ei rühi. Isikuomadused ei sobi ning tahan enda ümber tunda muid, pehmeid väärtusi.
Aga mulle isiklikult jättis see naine väga sügava mulje. Olen alati imetlenud tugevaid ja tugev on Anna kindlasti.

Peale filmi lõppu kihutasin KUMU treppidest üles, endal hing paelaga kaelas ja rallisin läbi hilisõhtuse linna CC Plazasse, kus algas Lynn Sheltoni „Kepipäev“ (Humpday).
Ütleme nii, et sellist inimlikkuse üle naermist pole ma juba ammu kogenud:D Rahvas saalis rõkkas, kõõksus, möirgas, pruuskas, niutsus ja tegi kõikvõimalikke kontrollimatut naeru kajastavaid häälitsusi.
Tähendan siin üles ka filmi kirjelduse Pöffi lehelt:
Lustakas, tabusid murdev KEPIPÄEV on metsikuvõitu film kahest sõbrast. Kümme aastat pärast seda, kui sai kolledžis „pahad poisid" oldud, ilmub boheemlik kunstnik Andrew tööl käiva ja naisega rahulikku elu elava Beni uksele. Õhtul jõuavad sõbrad metsikule peole, kus nad teineteist provotseerides otsustavad koos amatöörporno konkursist osa võtta. Aga mis pornot kaks heteromeest teha saavad? Kui naps ja kelkimine otsa saavad, jääb alles ainult üks idee - nad peavad koos kaamera ees seksima. See pole gay, see on midagi enamat. See pole porno, see on kunst. Aga kuidas see ikkagi tööle hakkab? Ja mis veel olulisem - kes Beni naisele räägib? Sõltumatu film kaevab meheliku ego kõige vastuolulisematest sügavustest oskuslikult välja naljaka lõpptulemuse.
Treilerit saab näha siit.
Nüüd on sisu teada ja no tõepoolest – viimaste aastate vägagi naerdud komöödiates ei ole olnud sellist inimlikku faktorit kui selles filmis.
Selles filmis tegelikult puudus labasus ja odav huumor. See, mille kohta sa juba aimad, et tuleb. Mis ajab küll naerma, kuid hiljem ei miskit muljet.

Asi põhines lihtsatel inimlikel emotsioonidel nagu tahtmatus sõnast taganeda, tahtmine end kõva mehena näidata ja erinevate sugude suutmatus keerulisematest/sõnadega seletamatutest asjadest ühes keeles rääkida:) Eelkõige aga teema selles, kuidas mehed üritavad maharahunenult ka eitada oma rahunemist ja üritavad näida vabameelsete „tegijatena“
Minu jaoks raudselt viimaste aastate parim filmielamus, kuid eks maitsed on erinevad:)
Lisaks meeldis see, et film oleks justnagu käsikaameraga tehtud. Hästi loomulik, mitte selline stuudiovärk.
Enne filmi üks New York’i kompu tõusis püsti ja pikalt-laialt rääkis meile filmist ning lubas tõelist elamust. Ja tal oli õigus:) Igal juhul saalist väljudes rahvas terve selle väljavoolamise aja vaatas üksteisele irvitades otsa ning suhtles filmi teemadel kas siis sõnadega või ainult pilkudega. Igatahes tõsine järelemotsioon:)

Kui nüüd keegi, kes kuskilt enese tarbeks filme sikutab, ka selle endale tõmbab, siis paluks mulle lahkelt teada anda ja tulen enesele koopiat tegema, aitäh! Raudselt tahan seda veel vaadata, kuid peab ütlema, et eriti lahe on seda vaadata seltskonnas ja klaasi veiniga:) Just emotsiooni ja irvitavate pilkude jagamise pärast.
Ei usu, et eestikeelseid subtiitreid sellele veel niipea ilmub, kuid hullu pole midagi, väga hästi saab kõigest aru. Film küll põhineb vestlemisel, kuid isegi mina, kes ma igapäevaelus inglise keelt ei kasuta, sain absoluutselt kõigest ilusti aru. Ok, kaks sõna tuvastasin, mida mu aju jooksvalt ei tõlkinud... Seega – täiesti arusaadav film, ausalt.
Koju jälle varastel hommikutundidel, suu kõrvuni peas. Sattus eriti hea filmipäev olema – kaks elamust jätnud filmi korraga:) Seda ei juhtu iga päev.

Nüüd olen aga väsinud ja pean põhku pugema – homme taas suuremat sorti mööbeldamine/ehitustöö plaanis:) Tänane päev sai mööda ehituspoode kalpsates veedetud ja nüüd hea rahulik olla – rahad otsas ja tuba ehitus-stuffi täis:) Lisaks võrratule leivalõhnale, mis mu ümber heljub... Pagan, jube hea sai jälle... Aga isu tekitan teis teinekord;) Head ööd!

Esmaspäev, detsember 14, 2009

Pruuven - aim iivõl

Seesama eelmise posti lõpus mainit kakeldav sõber anus, et mu minapildi huvides oleks aus, kui teile kirjeldaksin enda seda olemust, mida tema 7a väga lähedase tutvuse jooksul on vahel näinud ja nüüd siis suuremas doosis manustada sai. Et ma ikka pean maailmale teada andma mihuke frukt ma vahel olla suudan.

Ok siis. Pole probleemi:)
Nt temaga on meil selline teema läbi aastate olnud, et tema vahel leiab, et mina kaklen nii, et silmist lendavad sädemed ja tema ei saa kakluse teemast aru, ainult irvitab ning mina olen olnud seisukohal, et tema kakleb ja purskab tuld ja mina vaatan rahulikult. Igal juhul olgu õigus kummal iganes (tõenäoliselt on tõde seal kuskil keskel hallis alas), siis päriselt tülitsenud, nii et mõlemad sellest teadlikud oleksid, me ei ole. Ikka kakleb kas üks või teine ja ausalt öelda on needki üliharvaks jäänud. Suuremad nurgad seega siledaks lihvitud.

Hilisõhtul siis sai ta mu käest korralikult võtta (45min ja veel peale kõnet tema kulul – hahaa!) ja mitte tema enda lolluse pärast (igaüks teeb ju oma vigu ise) vaid seepärast, et mul hakkas sellest kergem (sest tema lollus väga otseselt mõjutas minu emotsioone). Kuna ma aus tüdruk, siis tunnistasin talle tema üllatuseks, et kaklen jah seetõttu, et minu ego saab siis rahuldatud kui suusõnaline sopp tema kaela valatud saab. Et muud põhjust mul temaga „kaklemiseks“ pole ning et teen seda ainult omaenda enesetunde huvides.

Igal juhul paistab, et tegu masohhistiga, kuna veel mitu korda helistas tagasi, et uut doosi saada. Ise irvitades ja torkides, kuna ma teatavasti rahunen väga kiiresti ja siis oli vaja mind taas käima tõmmata, et ehk särtsub veel midagi. Ma siis vastutulelikult pildusin krehvtiseid pärle ja lõpuks naersin juba suure häälega, kui telefoni tablool taas tema nime nõudlikult järgmist doosi anudes vilkumas nägin. Ehh, õnneks tunneme teineteist juba nii läbi ja lõhki, et teame, milliste piirideni minna võib. Ja piiridest oli see „kaklus“ ikka väääääga kaugel...
Ok, täna tõenäoliselt näeme ka näost-näkku ja ma veel vaatan, kas rahuldan tema vajadust väikese kätši järele või olen sadistlikult taaskord mõistlik ja pead silitav sõber:)
Igatahes nüüd selle sissekandega siin tõendasin (mitte et see isegi tõendamist vajaks enam meie puhul) oma sõprust ja lasen maailmal aru saada milline kurjuse kehastus ma siin vagura tallekese varjus olen:) Rahul?

Pühapäev, detsember 13, 2009

Saar-leib-pikapäkk


Freddi kaisus on hea:)

Võehh-võehh-võehh. Jälle olen teid hooletusse jätnud...
Ja jälle nuriseb ema, et „Nojah, blogi pole ka mõtet lugeda, sinna ei ilmu ju mitte midagi. Millal sa ometi kirjutad jälle?“
Vabandada, et on olnud hullumeelne tempo, ei ole mingi vabandus. Vabandamine on üldse üks hale tegevus – tegelikkuses on asi ikka enese organiseerimatuses:) Ja vahel ka väikeses masendusenoodis hinges, mistõttu ei ole tahtmistki miskit kirjutada. Millegipärast hakkavad mu näpud trükkimisnäljaselt kibelema vaid siis, kui emotsioonid head. Negatiivseid kuidagi kohe ei soovi/oska väljendada. Aususe huvides ehk peaks rohkem püüdma ja ka negatiivse välja elama, mitte kõike endasse imema nagu käsn... Muidu jääb minust täiesti vale mulje kui üdini positiivsest rõõmurullist. Seda ei ole ma kohe kindlasti, kuigi usun, et keskmisest positiivsem, helget tulevikku uskuvam ja maailma emmata soovivam ning võib-olla seetõttu ka siinses kliimavöötmes kohtlasemana paistvam olen kindlasti. Olen juba aru saanud, et siinkandis oled siis tegija, kui oled iroonilis-sarkastiline. Sry, ma liiga lihtsakoeline selleks:)
Aga ok, jätkan egotrippi enese kirjeldamise asemel enese vahepealse eluolu kirjeldamisega (see oli nüüd küll iroonia pojuke:D)
Niisiis, arvuti kõhul, üks kass (Nööp von Vidrik) jalutsis ja teine (Röövel Ööbik alias Rööbik) kaenla alla pressitult nurrumas ja käetuge etendamas, paprika hambus ja Superstaarid telekas, asun vahepealset elu-olu kirjeldama.

Enne Pöffi veetsin tegelikult nädala hoopistükkis kodusaarel. Seetõttu ei saanud vaadata ka mitmeid-mitmeid filme, mida soovisin. Aeg seadis omad piirangud. Coco film jäigi vaatamata ja vot sellest on enim kahju. Aga ju näeb mujal:)

Kodus oli, nagu alati, süda täis helendavat soojust. Töötu elu juurde kuulub ka võimalus oma aega oluliselt vabamalt kasutada. Nagu mainis üks veidi eemal elav ja närvesöövat tööd tegev suure tehase pealikust sõber, et tal olnud kange tahtmine mulle kommentaari kirjutada kuidas ta tahaks ka töötu elu nautida. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla...
Nojah, eks kõigel omad head ja vead. On aega, pole vahendeid mugava elu võimaldamiseks, on vahendeid, pole aega seda nautida.
Lebo
Saares olles läksin kaasa viimase aja massipsühhoosiga. Küpsetasin leiba... Jajaa, on jah popp asi tänapäeval ning mina kujutasin ette, et ei lähe selle hullusega kaasa. Nagunii mul endal kodus üliharva nii saia kui leiba, kuna lihtsalt unustan neid süüa. Et pole suurem asi saia/leiva söödik, eksole. Ainus, mida hindan, on ise küpsetatud sai. Mitte need poe viilakad. Lisaks pelgasin seda juuretisega mässamist, kuna ei taha pärmi kasutada vaid ikka ehedat vana juuretisega leiba proovida, kui juba tegema hakkan.
Selleks aga kujutasin ette, et lähen kellelegi kogenule külla (nt Siki:D) ja lasen end juhendada. Mineku-ettevõtlikkus pole aga veel pead tõstnud ja nii juhtuski, et saares käsitöölaata külastades ostsime emaga juuretise. Ja hakkasime mässama.
Ütleme nii, et esimese leiva kohta tuli asi ikka kohe super välja! Isegi mina mugisin kahe suupoolega! Natuke tume sai, kuid seest mahlane ja suussulav. Maitse väga palju parem kui väljanägemine.

Paar minutit hiljem:

Seekord tegime puuviljadega leiva – õunad, rosinad ja aprikoos. Hästi rohkelt. Tulemuseks isegi iss, kes alati mainib: „Sellist leiba, nagu minu vanaema omal ajal tegi, ei ole mina enam kunagi saanud ega saa ka“, oli viisakalt kuss ja ajas hoolega leiba näost sisse:)
Nüüd aga, selsamal ajahetkel siin, on järgmine (nüüd juba isekasvatatud) juuretisepoeg käima tõmmatud ja homme saab valmima uus leib. Kuna ilma lihata pole minu meelest ükski toit eriline toit, siis homne leib saab sisaldama eriti tummiselt hõrku, mahlast ja suitsust liha. Oih, mahlad suus hakkasid liikuma:)

Ok, mis järgmiseks? Sokikanna kudumine? Eiei, aitab nüüd arhailisest elukorrladusest küll ja liigume tagasi tänapäeva, kus on vilkuvad ekraanid ja sädelevad peod.

Niisiis, tagasi pealinnas, paar asjaajamist ning õhtuks koju. Et järgmisel hommikul padavai järgmisse Eesti otsa kihutada, kus üks sõber töötut vaba aja valdajat aeg-ajalt spaamõnudega hellitab. Kuna muud peale tähelepanu ma praegu eriti kinkida ei suuda, siis vähemasti kujutan ma ette, et nägin hetkelist veidi kohmetut üllatusevirvendust, kui sõber kingi jalga ajama hakates neist kommid leidis. See võib ju lapsik olla, kuid mulle siiralt meeldib päkapiku teema. Kes ütles, et päkapikud vaid lastel käima peavad? Minu meelest on selle juures armas just tähelepanu, mitte see, et keegi sulle sussi sisse teemantkee topib. Mis saab olla hinnalisem kui hoolimine? Seega, inimesed, hoolige oma lähedastest ja näidake seda kasvõi tillukeste ja kasvõi totakate žestidega. Raha on tavaliselt hale alternatiiv, aja ning tähelepanu mittevõimaldamise kinnimaksmine...


Igatahes tagasi Tallinna poole sõites muutus maa valgeks kui muinasjutus, mis aga pealinna mustuse lähenedes argipäevaga asendus.
Ehh, ei miskit. Kiire lõuna kojakaaslastega ja lõpuks jälle koju. Kassid igatahes vaatavad mind juba teatava võõrastusega.
Õhtul algas minu jaoks Pöff ja nüüd olemegi sealmaal kust algas eelmine postitus. Usutavasti homme kirjutan edasi, praegu lihtsalt ei viitsi:) Tegelikult "kaklen" telefonis sõbraga, kes veel vanas eas ennast klassikaliselt lohku lasi tõmmata. Oijahh, inimene õpib, kuni elab.

Reede, detsember 04, 2009

Pöff ja autos röökiv vanaeit

Nonii, tütarlaps siin hõikles, et läheb Pöffilt süütust võtma. Napikas oli:D
Esimene film, mida vaatama jõudsin ja mis mu piletiblokki kuulus, oli „Bright Star“.
Algama pidi kell 22 ja et leida ka parkimiskoht, plaanisin liikuma hakata kell 21. Mis tähendab, et kell 20.30 kammis tütarlaps pea, piserdas kerge lõhnapilve juuste kohale heljuma, toonis huuled ning printis välja varem valmisostetud pileti. Kõlab lihtsalt? Noooooottt!
Siiakolimisest alates ei olnud ma printerit arvutiga ühendanud. Pole vajadust olnud ning nii see kolakas kapis ootas. Vahepeal pole olnud ka mingit mõtet seda välja tarida, kuna eks välja sättides krabab siis ühtlasi ka piletid.
Millegipärast otsustas arvuti aga just nüüd, et tema sellist selli ei tunnista. Lihtsalt pirtsutab ja kõik. Või siis pirtsutas printer, ei mina tea. Igatahes kokkuleppele nad ei jõudnud. Paaniliselt püüdsin leida installimise plaati, kuid kus pagan mina tean, millises raamaturiiulit ootavas kastis see olla võib.

Paanikas hakkasin mõttes läbi sõeluma sõpru, kellel äkki kodus ka printer ja keda tülitada julgeks hilisel ajal. Keda aga ei taba, kellel ei ole. Õnneks meenub, et lausa minust üle tee elab meie Koja selleaastane president, kellega just täna lõunalauas asju arutatud sai ja jutusoolikas soe alles:). Olemas ja ise kodus. Jess! Kiman autosse, siis Ando juurde ja saangi oma piletid kätte. Muidu oleks eriti nadi tunne – ostad piletid pikalt selekteeritud filmidele ja siis ei saa lihtsalt pileti puudumisel minna...
Igatahes, veelkord suuuuuurimad tänud sulle, Ando, olid „elupäästjaks“:)

Solarisse pole mina oma jalga enne tänast tõstnud, kuid lagi kaela ei paista kukkuvat. Suundun kinosaali. Jõuan maha istuda, kui heliseb telefon. Jääraplika. Hmm.... Esimese ehmatusega (viisakas inimene kinos ei räägi) löön telefoni kinni (kuigi seansini oli veel jupp aega) ja hakkan smssi toksima, kahtlusega, et eks ta vast ka kinos on, miks sa ikka sellisel ajal muidu helistab. Tavaliselt ikka kutsub kohvile või eputab, et tal kott sõõrikutega näpus, kuid kell 22 õhtul?
Ongi õigus, kuna helistab taas. „Vaata diagonaalis ettepoole!“. Nojaa, Babajagaa ning Jääraplika vehivad lehvitada, näod nalja täis. JP olla just enne lugenud, et ma minevat Pöffilt süütust võtma ning osanud mind samale filmile oodata – naiste värk ju:) Kui siis uurin, et kas veel mõnel õhtul trehvata võime, teatatakse ninakalt, et nii palju ka kinole aega raisata ei saa – tal vaja teistel õhtutel muud elu ka elada. Einohjah, fänk juu veri meni, frend, osatamast! :D Vähemasti Babajagaaga üks film saab veel kattuma ja ühe teise kohta sain soovituse, et kärab küll.

„Bright Star“-ist aga niipalju, et mina nt ei saanud meespeategelast romantilise pilguga vaadata. Täiesti võimatu, kuna tegu oli minu isa noorusaegse koopiaga. No hämmastav sarnasus oli!!! Treiler neile, kes ka filmist huvitet võiks olla.
Ütleme nii, et film suurest ja surmani kestvast armastusest oli mulle hetkel täiesti vale ja vastunäidustatud valik. Vahepeal pidasin võitlust tilkuma kippuvate pisaratega, kuid hullu polnud miskit. Ehtnaiselikult meeldis mulle kajastatav ajastu ning eelkõige keel. See ehe ja vana inglise inglise keel. Selline, kus lausetes peituvad varjatud tähendused ning vaevutabatavad nüansid on need, mis väljaütlemisele kaalu annavad. Mitte see tänapäevane igast asendist tõlgitav keel.
Kuna puudusid subtiitrid (ka ingliskeelseid millegipärast ei olnud), siis tuleb tunnistada, et nii mõnigi väljend läks kaduma. Lause mõttest saad aru, kuid huvitabki ju just see väljaütlemise peen kunst. Seal tekkis lünki. Ja luulest ei saanud ma sageli aru, kuna vaba värss teeb minu meelest võõrkeele keerulisemaks.
Küll aga tekkis huvi veidi Keats’i loomingut uurida. Originaalkeeles muidugi, kuna tõlge on harva kogu mõtet edasi kanda suutev.

Koju sõites oli vaja end melanhoolia-algest välja tuua, samas mitte enda ümber toimuvat eitades. Selles on sageli suur abiline muusika. Teatavasti ei talu ma muusikat, millel puudub sisu. Nagu nt popp lugu vihmavarju teemal koogamisest, eksole. Küll aga meeldib, kui loos on sõnad, mis mingil hetkel kuidagi mõju avaldavad või täppi lähevad.
Nii ma siis sõitsin mööda öist vihmamärga asfalti kodu poole, punn põhja keeratud nagu rullnokal ja täiest kõrist kaasa laulmas. Seda siin:

Jumal tänatud, et veidi-enne-kella-ühene Pirita tee oli suhteliselt autovaba, nii ei saanud kõrvalridades liikujad naaberautos röökivat keskealist tädi laste hirmutamiseks/moosipurkidele kleepimiseks pildistada.

Aga Pöff jätkub. Valikus on mul kerged filmid ja tänu Andole ka paberkandjal sissepääs neile:)

Neljapäev, detsember 03, 2009

Miisule

Miisule, kes üle-eelmises postis muretses crème brûlée kallal.
Mina olen selle onu abi kasutanud:) Mõnusalt põhjalik ja jumaliku aktsendiga:) (niutsub frankofiil...)

Häid uudiseid

Vahelduseks natukene ka positiivseid uudiseid:)
Teatavasti käivitus sügisest Töötukassas koolituskaardi süsteem, kus iga töötu võib põhjendatult minna koolituma Töötukassa kuludega nii, et valib ise mida tahab (valik muidugi peab toetama kas senist haridust või senist töökogemust). Maksimaalmääraks 15 000 raha. Samas valida saab vaid ühe koolituse, erilise põhjenduse korral ka mingi jätkuteema.

Kõikvõimalikud koolitused kipuvad olema kas hüperhindadega või siis just sellised mõnetuhandesed. Mina aga tahaks kasutada maksimumi ning õnneliku juhuse läbi leidsin minuga haakuva kursuse, mis maksab täpselt 15 kilo. Ainus jama, et esimene sessioon algab vähem kui 2 nädala pärast. Töötukassal aga reegel, et seoses ülekoormusega alla 2 nädala nad menetlusse ei võta.

Võtsin siis kiiremas korras ühendust oma konsultandiga, rääkisin ta vaat et surnuks ja veensin vajalikkuses mulle erand teha. Teataski siis, et toogu ma paprid järgmisel varahommikul kohale ja vaatame mis saab. Aega oli tiba üle nädala.
Ok, kablutasin aga unesegasena (töötu mõnus elu lubab ju muidu kella 10-ni magada) ja lootusrikkalt õhetavana kohale, kinnitasime avalduse ning skeptiline konsultant evis suhtumist "Ma küll ei usu, et mul õnnestub koolituste osakonda tagant kiirustada, kuid annan endast parima". Mina sain talle tänutäheks kinkida vaid läbi suurte lootust täis silmade särava pilgu ning maailma kõige laiema naeratuse. Ok, vähemalt nii laia, mille mu pisike suu välja vormida suutis.

Küllap oli see ka pehmenemise põhjus, nii et igal juhul nüüd, kus koolituseni on veel aega (algab esmaspäeval), olen mina saanud positiivse tagasiside ning jalake on ukse vahelt sammu edasi astunud.
Ehk siis järgmine nädal nühin ma kõik täistööpäevad hoolega koolipinki ning jaanuaris kordub sama veelkord.
Ütlemata lahe:) Saab kah "inimeste" sekka:)

Aga nüüd lähen võtan Pöffilt süütuse:)

Kolmapäev, november 25, 2009

Hunt on kohal

Hirrrrrmus raske on valikut teha... Nii palju filme, mida tahaks näha. Nii palju aega, mis seda võimaldaks. Nii vähe finantse, mis seda ei võimalda.
Mina olen see lihtsakoeline tüüp, kes suure ja sügava sisuga filme pigem väldib. Point või idee peab olema, kuid esitatud võiks see olla kerges garneeringus. Võtan kino kui meelelahutust, mitte kui maailmaparandaja lootusetuse allikat. Ehk siis tahan saada sealt häid emotsioone, mitte enese kombel läbielajalikult veel nädalaid takkapihta masenduda.
See vist ongi mu rõõmsameelsuse võti. Pea liiva alla pistmine. Koleduste enesele eitamine. Uskumine, et kõik saab olema rõõmus ja rõõsa ning kanali vahetamine, kui nt uudistes räägitakse koledatest asjadest. Krimiuudiseid ei vaata/loe enam ammu kusagilt. Elu nagu mulli sees:)
Lihtsalt olen aastate turjale laskudes aru saanud, et kui ma midagi maailma valupunktide parandamiseks ise ei tee, siis nende silmad punnis endasse ahmimine ainult muserdab mu oma hinge. Ja mina pean ju oma hinge endas kandma ja temaga koos loodetavasti väga vanaks elama (et saaksin sellise mõnusalt ümara vanaemana lastelastele pannkooke küpsetada), nii et pole mõtet sinna lisakoormat tekitada ja õudusega maailma vaadata. Sest ma ei ole piisavalt tugev, et suuta olla ükskõikne.
Suhtumise ja valikute küsimus, kus mina eelistan näha vaid head. Muidu lööb usk kõikuma, kuid usk ilusasse (positiivsus) on see, mis hoiab eemal kortsud, karmid haigused ja kurjuse.
Õnneks on Pöffil sügavate kõrval piisavalt ka selliseid teoseid, mis minul silma särama panevad. Ja nii ma kibelen oma valikute otsas. Pöffi lehel oma kalendrit tehes sai see üsna tihedaks kirjatud, eks nüüd tuleb siis kärpeid tegema hakata. Aga viiele filmile on piletid juba olemas, neid ma lihtsalt PEAN nägema:)
Oehh, ilus aeg on kohe-kohe tulemas:)

Teisipäev, november 24, 2009

Unenäomaailmast häirivad uned tulevad...

Olen unenägudest veidi väsinud.
Millegipärast näen neid viimasel ajal igal ööl. Kas mulle üritatakse midagi teada anda? Kuna need mind häirivad, siis tekib selline kahtlus küll.
Küll vahin kellegi maani juukseid; küll sõidan laevaga, küll lennukiga; küll saan kellegi vähist teada; üks öö oksendasin ja oksendasin, iga nurga taha oksendasin; täna öösel sõitsin jalgrattaga ringi ja üritasin seda edutult lukustada...
Absoluutselt ei midagi hullu ja ei tohiks nagu häirida, kuid millegipärast mingid detailid jäävad kummitama. Päevi kerkivad pärast vaimusilma ette.
Ma ei taha neid sellisel kujul... Ärgates on kuidagi segaduses tunne.
Kõlab nagu jabur soig ja seda ta ka on. Lihtsalt seletamatu, kuid vahel vabaneb ebameeldivast tundest seda endast välja lastes...

Esmaspäev, november 23, 2009

Kinnipidamisasutus

Päeval, kui meil siin esimene paks-paks-kohev-paks lumi maha sadas, seadsin mina sammud vanglasse.
Patarei vanglasse.
Ütleme nii, et seda paika ja sealset elu-olu nähes süvenes minus süvendamist mittevajav veendumus elada igati seaduskuulekat elu.
Räme.
Olen külastanud õppeprotsessi käigus ka Maardu vanglat, kuid Maardu on nagu hotell Patarei kõrval.
RÄÄÄÄMEEE!
Giid oli meil väga huvitav - tänu tema jutuveeretamisoskusele ning teadmistele sai pilt päris realistlikuks maalitud.
Giid
Kui ma muidu ikka põikasin kõikjale sisse ja uudishimutsesin, siis ühte ruumi ei suutnud ma igatahes siseneda – uksel tuli nagu sein ette. See oli ruum, kuhu endistel aegadel sauna järjekorrast porgandpaljaid tüüpe ette hoiatamata toodi ning otsuse ettelugemise järel kus nad siis maha lasti. Alles oli ka jäme voolik, millega seejärel voolanud veri ära lobistati...

Aga huumorit sai ka. Nimelt olime just uudistanud üht tavapärast suurt mitmeteistkümne mehe kambrit omasuguste reas, kui kõik ilusasti koridoris edasi giidi kuulasime ja ühed tütarlapsed otsustasid katsetada, mis tunne seal sees võiks olla, kui uks kinni. Et oleks nagu päris... Saidki nagu päris, kuna nii kui uks suleti, nii see suure kolinaga lukustus. Ja üks tütarlaps oli kambris seespool... Giid polnud jõudnud meid hoiatada ja võtit tal kaasas polnud:)
Noh, läks siis võtit tooma, tükk aega oli kadunud ja meie kujutasime kõikvõimalikke mahlaseid stsenaariume ette.
Lõpuks saabus võti, kuid pikka aega ei suudetud sellega roostes lukku avada. Õnneks tütarlaps siiski vabastati pika punnimise peale omal jõul, ilma Päästeameti teeneid palumata:D
Ülejäänut kirjeldavad paremini ehk Liina tehtud pildid:)

Traadi, trellid ja massiivne raud oli põhilised sisutuselemendid Atribuut äkiliste ohjamiseks
Koridor tikutoosisuurustesse jalutusboksidesse Võimalus suhelda

Laupäev, november 21, 2009

Naabrinaisest rullideni

Naabriproua on mul huvitav. Ühistu esinaine ja hirmus aktivist.
Kui kolisin, käis ikka suhtlemas. Oma abikaasa tõi kah mulle ülevaatusele.
Kolimise ajal oli mul autos vennalapse turvahäll. Ruumi tekitamiseks tassisin selle tuppa, mispeale naabriproua rõõmustas: „Oi, meile tuleb pisike beebi!“ ..... Meile?
Kui mulle suitsuandurit tooma tuli ja korterist kaks meesolendit leidis, järgnes teine rõkatus: „Oi, kassanäe, mees kah meil majas!“ Ilmselgelt püüdes välja nuputada kumb minu jagu on ehk siis kumb üle on („meie“ soovime vist oma vana mudelit uuema väljalaske vastu vahetada).
Peilinud välja, et täitsa turul tüdrukuga tegu, järgnes uus mõttevälgatus: „Oi, aga mul poiss ka vallaline, elab siin paar korrust allpool. Peaks teid kokku viima!“
Limiit sai täis ja nüüdsest üritan kära tekitamata koju imbuda, et mitte end ettevaatamatusest altari eest leida...
A. sünnipäeva tähistasime vahepeal. Tüdrukutega. Otsustasime teha selle stiilis „ühine toiduvalmistamine“. Mõtlesime välja menüü, ostsime vajamineva ning hakkasime pihta. Protsessi kestel selgus rõõmustav uudis, et kaks külalist lapseootel. Sujuvalt läks jutt rasedusteemadele, lastele ja seagripile ning toiduvalmistamine muutus vähemoluliseks. Nonii. Kuna mina olin seltskonnast ainus, kes ei ole ema või suun-tu-bii-mama, küll aga suuremat sorti söödik, ei pidanud ma teemadega kuidagi sammu. Natuke targutasin ka, kuid kuna seagripp ka mind ei morjenda, siis suundusin peagi endale omasemasse keskkonda - pliidi ja lõikelaudade manu. Ja kui siis liitus meiega eriliselt särav venelanna, kes terve õhtu kirjeldas (ja näitas mingist suhtlusportaalist) mehi, kes temast kõik vaimustuvad, sukeldusin mina aina sügavamale panni kohale. Kuna mul ei ole horde, kes minust vaimustuksid, siis kaasa rääkida es osanud ning vaikse järjekindlusega valmisid hoopis meie road.
Kui lapsed sünnitatud ja mehed vaadatud, oli ka söögipoolis valmis ning suutsime ülekjäänukesi jutu kõigile sobivamatele teemadele viia.
Mis pani taas hämmastuma, kuivõrd suure energiaväljaga on mõned inimesed... Järgmisel päeval helistas servast natuke häiritud sünnipäevalaps ja pillas mokaotsast, et tal tekkinud kange tahtmine vahele segada ja öelda, et halloo, kas mina sünnipäevalapsena kah sõna sekka saan öelda või räägimegi ainult neist võõrastest meestest... Nunuh:)

Ühe alamõõdulise mehe tähelepanu ma siiski ära teenisin. Nimelt oli üks külalistest 3-aastane poisike, kellega võrdväärsena ma end suhtlemises tundsin ning seetõttu tähelepanu osaliseks sain. Aga tema on alles nii väike, et tuleb vette tagasi lasta.
Vahepeal tõusis poisike lausa diivani käetoele püsti ja esitas meile just mulle silma vaadates kaks laulu:D Mulle pole kunagi varem silma sisse vaadates lauldud... Kunagi akna taga lauldi aga siis ma ei näinud silmi.
Igatahes romanss jätkus, kuna lahkudes haaras poisike mul käest ja nii ei jäänud tema emal muud üle kui kesklinna elanikuna mind Viimsisse ära sõidutada:)
Viimane nädal+ olen miskise viirusega maadelnud. Nagu paljud ümberringi. Seagripp, ütlete? Noh, seale ikka seagripp, kuidas siis muidu:) Aga tõsiselt rääkides, siis ei oska ma isegi mingit siga karta. Iga köha peale paanikasse kah ei satu, pigem venitan oma rögarulli edasi.
Esialgu olin puhta rõõmus oma uue hääle üle. Tavaline porgandipiiks oli asendunud seksika madala tämbriga, mis enamasti küll jätkus vähemseksikate rögisemispuhangutega. Nüüdseks on seksikus kadunud, rull aga jäänud.

Vahepeal vedasin end Jääraplika käsul msnni. Ta ka kodus haige ja nii oli tavaline, kui meie vestlustesse said pikitud järgmised read:
Sipsik says: „Mul kassid hüppavad, kui üle pika aja esimese köhatuse teen – see tuleb hullu pauguga“
JP says: „Mul ka. Ma ise hüppan pmst. Eile oleks äärepealt otsad andnud selle köha kätte. Sõna otseses mõttes köhi hing seest välja“
Sipsik says: „Mhmhh, pärast esimest pauku tuleb selline rõve küürakil kõõksumine, kus okserefleksiga võideldes rögarulli venitad, endal silmad märjad“
JP says: „Oot korra, ma veits lähen rögistan“
Naiste jutt, eksole:D
Aga olukord on juba parem, seega lähme aga eluga edasi, kui siga vahepeal lõikuspeole ei tule:)
Nagu ütles Contra „Erisaates“: „See on sigade kättemaks inimkonnale“.

Reede, november 20, 2009

Lõpu üle õnnelik

Nagu paljud-paljud naisolevused siinkandis, nii olen ka mina Seksi ja linna vaataja.
Teatavasti kunagi ilmus see sarjana, siis filmina jne.
Sari on ammu läbi mängitud ja ma ei teagi mitmeid kordi on sellel olnud hilisõhtuti mõnel kanalil kordused. Ikka nii, et sari lõppeb ja sari algab.
Mitte kordagi aga ei ole mul õnnestunud vaadata gränd finaali. Just seda, kus kõik loksub paika, unistused saavad teoks jne. Masendav, ausõna:D Olen korduvalt seda jahtinud ja nagu needusena on just viimane osa vaatamata jäänud. Iga jumala kord. Ja iga jumala kord olen näinud eelviimast.
Seekord olin lausa nutikas. Panin telefonile meeldetuletuse, et tuleb telekat vaadata. Ja ise ka ei usu, kuid esimene poolaeg on vaadatud ja et asi oleks veelgi totakam, siis istun reklaamipausi ajal blogis ja kirjeldan seda:D
KUI haigeks saab asi veel minna:D

Edit at 23:01 - linnuke kirjas:) Käis kah.

Neljapäev, november 19, 2009

Üks uks sulgub, teine avaneb

Eelmise kodu üleandmine oli emotsionaalne hetk. Kui pikad-pikad vestlused peetud ja erinevatelt trepikojanaabritelt kahetsusavaldused („Sa olid nii hea naaber, alati nii rõõmsameelne ja naeratav! Nii kurb, et ära kolid“) ja head soovid kollektsioneeritud, ajas omanik (70-aastane vana mees) keset hoovi süle avalaks ja kallistas mind pooleks, enne kui minust maja ette mulle lehvitama jäi...

Kui kola kolitud, tekkis põhjendatud ootus ühele kahest – kas näen välja nagu Inna Uit või olen nii kriips, et peeglist oma pilti enam üles ei leia. Mingil kummalisel põhjusel ei juhtunud kumbagi – peeglis täiesti olemas ja üldse mitte trimmis. Praak, ma teile ütlen! Küll aga olen ma läbielatu põhjal veendunud, et kolimisteenust pakkuvatel poistel peavad olema kannikad, millega võimalik pähklikoori purustada... Kas on mõni sellist katsunud, et mu sõnu kinnitada või ümber lükata? Alla pooleaastase staažiga kolijad ei lähe arvesse.

Ainus väline muutus, mille saavutasin, oli koduvägivalla all kannataja oma. Ehk siis olid kõik võimalikud ja võimatud kohad (peaasjalikult koodid ja käed) täis erinevas mõõdus ja küpsusastmes sinikaid. Hea, et nüüd spaatamist ei toimunud! Inimestel niigi raske aeg ja peavad nad siis mind nähes muretsema hakkama, et kas soovitada pöörduda abi saamiseks kusagile või ignoreerides pea ära keerata.... dilemma missugune.

Esimesel õhtul seadsin end siis kastivirna vahel sisse ning pidasin plaani veidi puhata. Krdi külm hakkas... Selgus, et äsjavahetatud radikate survestamine/testimine käsil ja just minu sissekolimise päev oli küttevaba. Nojah, nahk jahtumas ja tuba külm. Mõnus.
Aga nutikas tüdruk plaanis siis vanni ligunema minna. Et mõnus soe koht ja vannielukas, nagu ma olen, võin seal tunde konte leotada. Ehh, blondiin! Pole sooja, pole ka sooja vett.

Nojah, istud siis külmas kastide vahel, kardinata akende taga mustavas öös vilisemas jäine tuul ja sooja ei saa mujalt kui kuumast teest. Mida teha? Suu ümber tekkis viril võru ja oli valida – kas hakata pillima või midagi ette võtta. Kuna esimene pole minu teema, siis alustasin kastide ümberpaigutamist ja korra loomist. Hea füüsiline töö ja hoiab naha soojas.
Hommikutundideni mööbeldasin, misjärel tänutäheks soojenesid ka radikad ja magamise ajaks oli tuba taas soe:)

Wc-ga on algusest peale mingi jama. Algselt oli sealt vesi välja lastud ja tükk aega oli pott kuival olnud. Mistõttu kui kraanid avasin ja vee lahti päästsin, ei jäänud vesi loputuskasti pidama. Egas midagi, kaas maha ja sukeldusin loputuskasti mehhanismidega tutvuma. Näppisin siit, mudisin sealt ja sikutasin kolmandast kohast ning vesi jäi pidama. Tubli tüdruk! Ümberõpe santehnikuks on läbinud esimese etapi:)
Sellega aga asi pole piirdunud. Usun, et tänu õhu käes seismisele on survevoolik läbi roostetanud, igatahes mingi nädal hiljem otsustas see mul duššiks moonduda. Ehk siis esialgu hakkas pealevool tilkuma, seejärel nirisema ja lõpuks lausa igas suunas väljapääsu otsima. Vahepeal teipisin igaks juhuks vooliku kinni (mis ainult pikendas agooniat) ja kui ei olnud hädavajadust vett tarbida, oli külmaveekraan lukus. Kuniks uue survevooliku ostsin. Ok, see asi korras, kuid seejärel otsustas loputuskast lolliks minna. Mitte enam alt vaid ülevalt. Ehk siis pealevool ei lõpe ja niriseb edasi peale. Egas midagi, kraani suletuna hoidmine on ju juba käpas:D
No mulle igatahes aitab, nii santehnik ma nüüd ka pole ja järgmine samm saab olema omaniku teavitamine ja loodetavasti vahetan poti välja.

Veega jätkame.
Nimelt pole mul enam mitu aastat vanni olnud. Eelmises korteris algul oli, kuid siis ei mahtunud sinna pesumasin ja seetõttu asendati see duššiga. Süda tilkus verd, kuna olen tõepoolest hull vanniloom.
Vann on tavaline malmikas, nagu nad ikka meil siin aegade jooksul on olnud ning veedan seal tund-paar üle õhtu. Alati lugedes. Mul on ka üks naljakas agregaat sellisteks puhkudeks – selline, mille peale saab panna lugemisasendis raamatu, küünla kas lisavalguseks või meeleoluks ning kaks hoidjat veiniklaasidele. Ütlemata mõnus asjandus:) Ei lähe raamat märjaks ega midagi. Vidrik elas minuga juba vana korteri vannipäevadel. Tema mäletab seda suurt veekogu ning käib lihtsalt vanni ees lebamas nagu valvekoer. Magav valvekoer.
Rööbik ei tea vannist midagi. Esimesel korral uudistama tulles ja serval täpsuskõndi harrastades maandus ta mulle igatahes vanni. Misjärel meeletus paanikas end välja rabeledes minu kintsu tõukeplatvormina kasutas ning süüüüügavad küünejäljed reide talletas. Koduvägivald on saanud uued mõõtmed:)
Ma ei osanud ta peale isegi röögatada, nii naerma ajas see vettinud ja ehmunud kass:) Andisn talle rätiku ja ülejäänud õhtu veedeti truult selles istudes ja end kuivaks limpsides.
Edaspidi olen pannud talle vanni kõrvale tabureti ja seal ta siis istub ja jälgib vee sillerdamist. Vahetevahel sirutub valge käpake vee poole, seda ettevaatlikult katsudes, misjärel jätkub vaikne uudistamine.

Uue koduga harjumine võttis kassidel üldjoontes nädala. Esimesed päevad oli hirmukool, kus iga krõbin ajas peitu pugema ja ei söödud ega käidud kastis asjal. Sundisin neid natukene peo pealt sööma ja näitasin mittekartlikku eeskuju (:D) ning vaikselt võeti uus koht omaks. Nüüdseks on seis selline, et kui välisukse tagant hääli kostab, siis Rööbik hakkab koera moodi urisema ja suundub sõjakalt ukse suunas, Vidrik aga magab, oksad turvatundeliselt laiali, nagu vanasti. Ükspäev jäi ta lausa pult kaisus magama (nagu mu isa – „Eiei, ma ei maga, ma vaatan seda!“ :D), nii et peale hommikust Terevisiooni jätkas telkus Prillitoos. Kusjuures, eakohaselt pean mainima, et isegi huvitav oli:D
Teate, üksi tapeetimine on ikka tõeline pain in the ass! Kui sa just sellel alal ei ole kas meister või niisama kogemustega, siis ikka juuuube tüütu. Aga õnneks saan hakkama, täiesti rahuldavalt:) Konarused, mis jäävad, ei ole minust, need olid juba enne seinal.

Vanas korteris sai pesumasinal just garantii läbi ning eks selle kolimine oleks üks tüütu asi ka minu väga abivalmitele sõpradele. Mistõttu tegin omanikuga diili, millega tema mu eelmise pesumasina ära ostis ja sellega mind kolimise vaevast säästis.
Läksin ja ostsin siis uue ning lasin üles viiendale vedada. Esikusse, kuna tahtsin natuke veel ruumi tekitada. Mille järel masina lahti pakkisin ja millimeetri täpsusega läbi kitsaskoha kööki sikutasin. No oli ikka pomm küll! Enam kui 10kg minust raskem asjandus ja kinni haarata ka kusagilt pole, eks. Lohistada ka ei saanud ja nii ma siis sättisin seal nökerdades oma jalakest alla, et mitte taas päris maast ubima hakata.
Paika sain ja ka ühendatud, kuid järgmisel päeval kõndida enam mitte. Fikseerisin paistes ja kuradimoodi valutava pahkluu elastikuga ning asjatasin mitu päeva ringi, enne kui väike paanika mind arstile ajas. Õnneks ei olnud siiski mõraga tegu, kuid paranemine võttis ikka üsna hea aja. Siiani veel natuke peab jälgima kuidas astuda.

Teine kodumasin, millest jupp aega puudust tundsin, oli külmik. Seniks hoidsin toiduaineid rõdul, kus nad siis päeval soojenesid ja öösel külmusid ning aeg-ajalt tuli neid lumemütsi alt otsida.
Külmiku saabudes oli Rööbik esimene, kelle ust avades eest leidsin:) Vups ja riiulis. Ma küll armastan uusi maitseid katsetada, kuid kassigurmee jätaks vahele.
Natuke kummaline on trajektoore valida, kui autoga linnas asjatamas käin. Automaatselt mõtlen parimat võimalikku lähtuvalt vanast elukohast. Siis alles taipan... Aga küll harjub:)
.
Hetkel on mul juba pool garderoob/seinakappi valmis:) Varsti saab loodetavasti ka valmis, kuid vähemasti on 3-meetrine toru juba paigas ja pilgeni hilpe täis. Jeerum kui mõnus on, kui saab suurema osa asju riputatuna hoida, mitte ei pea kapis lappama:)

Ma armastan garderoobe... Teine selline kuluks jalatsitele ära, kuid ruumi pole:(

Teisipäev, november 10, 2009

Vahepealsest ajast ning kolimisest

Oktoobrikuu arenes siis korterit otsides, ehituspoode kammides ja pakkides.
Sinna vahele paar väikest trippi sügisesel Eestimaal, kusjuures üllatuslikult tipnesid mõlemad spaakülastustega. Teises Eesti otsas elavat sõpra külastades tassis too vaese töötu spaasse lõõgastuma ning kodusaarel veidi aega resideerudes külastasime emaga Grand Rose’i. Kuidagi kujunes nii, et toimusid need järjestikustel nädalatel, nii et töötu elu sisaldab endas pea iganädalast spaakülastust;) Ise veel irvitasin, et millal ma tööinimesena küll selle aja leiaks.
Vahepeal toimus meil taaskord blogijate kokkutulek, seekord Jääraplika soolaleiva nime all. Teised on üritusest kirjutanud vahetumalt peale toimumist ja minu järelehüüd siin tundub ajale väga jalgujäänuna, kuid loodan siiralt, et kohtume veel ja siis tuleb ka minult adekvaatsem kajastus.
Igal juhul oli ülimalt lõbus seal kambakesi killer-pitsasid meisterdada, JP kuulsat kooki süüa ning naerda, naerda, naerda, nii et põselihased edasisest koostööst juba keelduma hakkasid. Mõnega oli varem juba kohtutud kas siis põgusamalt või põhjalikumalt, teised olid nägupidi peris uued ja esiti silmanurgast piilutavad, et siis õhtu arenedes ja sotsiaalse lubrikandi (Liisilt pätsatud väljend veini kirjeldamiseks;p) kuludes aina enam ja enam omaseks kujuneda. Ehh, tüdrikud, te olete ikka igaüks omamoodi erilahedad fruktid:D Igatahes väga minu maitset mööda:) Ja huumorisoolikate pikkused on rohkem kui meetrites mõõdetavad...
Äärmiselt soe tunne jäi ning aitäh teile - Jääraplika, Babajagaa, Liis, Nolzik, Pire Trumm ja Punapea Lulu – selle meeldejääva õhtu eest:) Kordame, eks!
.
Veel on mittetöötamisel üks vahva tahk. Nimelt on viimasel ajal enamus lähedasi sõbrannasid lapsed saanud, mistõttu nende ajagraafikud võimalike kokkusaamiste osas ei kattunud enam minu omadega. Ajaks, kui mina vaba ja valmis kohtuma, panevad nemad lapsi magama. Nii on sageli jäänud kokkusaamine kas vaid jutuks või siis toimunud pika planeerimise peale. Nüüd aga olen päevasel ajal täiesti saadaval olnud ning nii olengi saanud soojendada suhteid nendega, kellega muidu erinevad elurütmid mittesoovitavaid vahemaid tekitada on võinud:)
Edasi on olnud pearõhk pakkimisel-kolimisel. Jeerum küll kui palju inimesel 31 eluaasta jooksul kola tekib... Sai küll päris palju väljapraakeid tehtud, kuid siiski seda jagub... Ja sry, kuid kõik on vajalik:)
Kuu viimastel päevadel läks siis kolimiseks. Ühel päeval vedasin ise ühe autotäie kohale ning treppidest üles viiendale. Õhtuks jalad värisesid all. Järgmisel päeval okupeerisin vahetustega kolme sõpra, kellega terve päev sai ühes linna otsas kolmandalt alla kaste tassida ja teises üles viiendale. Õhtuks olin vastu võtnud otsuse, et enam iial ei koli ma kõrgemale kui kolmas korrus, kui majas puudub lift. Iga korrusega muutus gravitatsioon üha märkuandvamaks ning õhtul, kui poisid vabaks lasknud olin ja poest veidi süüa tõin, tahtsin toidukoti kuskile kolmanda korruse trepimademele maha jätta... Nii läbi olid käed ja jalad omadega.
.
Elamust ka. Ma pole nimelt kunagi käruga sõites ise roolis olnud. Ja oleks see siis see pisike variant olnud – ei, see oli 3m pikkune. Esimene hetk tekkis küll väike mure, et kuidas ma linna vahel manööverdamisega hakkama saan ja ilusasti liiklusvoolus püsin, kuid kõik õnnestus viperusteta:) Isegi pikalt tagurdamisega sain hakkama, kuigi see läks veidi jõnksutades.
.
Suuuuuurimad tänud „naabritüdruk” L-ile, kes kolimispäeva õhtuks enda juurde sööma kutsus. Oli ikka hea tunne küll korra maha istuda ja sooja kodust sööki ligi võtta. Endal mul oli pliidini ligipääs võimatu kööki vallanud kastivirna tõttu ja eelmisel õhtul vanas kvartiiras olin niigi mittemaitsvat õhtueinet „nautinud”. Nimelt taipasin panni ja pannilabida välja jätta, et öö hakul paar muna praadida. Keset praadmist avastan, et aga sool ju kuskile ära pakitud. Ok, sööb siis soolata. Aga kust ma söön? Ühtegi taldrikut ega kahvlit/koosta kah ju pole... Nojah, ootasin siis kuni munad veidi jahtusid ja närisin neid soolata olluseid pannilabida servast... Selles valguses mõjus järgmise õhtu roog veel eriliselt kõhtusoojendavalt:)
.
Köögiga on mul üldse oma suhe. Meeldib seal mütata ja nii sai köök esimeseks, kuhu käiguteed rajasin ja millesse kuuluvad kastid kappidesse ära tühjendasin. Oi oli ikka pidu küll kui mõne päeva pärast oli tee pliidini lahti kaevatud ja sooja suussulavat pastat valmistada sain:) Selleks pidulikuks puhuks vedasin isegi veini koju, mida veel ka järgmistel õhtutel vanni kõrvale limpsisin...

... järgneb ...

Esmaspäev, november 09, 2009

Jehuuu!!!

Mul on lõpuks taas internet...
Nagu oleks koopast välja inimeste sekka saabunud, täiesti võrreldav tunne on:)
Paar tundi tagasi käis tehnik ja ühendas mu maailmaga. Sellest alates olen metsiku näljaga uudistes surfanud. Ei teadnudki, et see selline oluline osa mu elust on:) Nüüd selg kange ja kõht lärmab süüa nõudes.

Esmaspäev, oktoober 26, 2009

Järgmine kilomeeter

Niisiis, pidama jäin esimese pooleteise nädala peale. Mis veel vahepeal toimunud on?
Ahjaa, servast olen kindlasti maininud oma käsitöö, eriti aga ehtevalmistamise maaniat. Viimasel ajal olen suutnud end küll pidurdada, kuid lõpuks ei saanud ka mina fimotamisest end eemale hoida. Siiani õnnestus, enam mitte. Ok, käisin siis ühel pisikesel kursusel, et asja olemusest üldse aimu saada ja no pagan küll, vale lüke oli! Kui nägin kuivõrd ilusaid pärle (ja muidugi ka muud) on võimalik oma kätega voolida/vormida, siis nüüd käed aina sügelevad selle järele. Õnn, et mul selleks hetkel grammigi aega ei jagu:)
.
Lähedased-kaugemad on endiselt äärmiselt toetavad. Vahel ei oskagi kohe kuidagi reageerida ja aina imestad, millega selle küll ära oled teeninud.
Kõige omapärasem toetusavaldus tuli ühelt kauaaegselt sõbralt, kes teatas: „Tead, ma pole sõnades kunagi eriti tugev olnud ei oma emotsioonide ega toetuse väljendamisel, kuid tahan öelda seda, et kui vahel jälle peeglisse vaadates tunned, et on raske ja et mis ikka saab ja kas sa üldse enam millekski kõlblik oled, siis sellisel hetkel helista mulle ja ma saadan su selle jutu peale peesse.” Vaieldamatult omapäraseim, kas pole:D
.
Igal juhul üllatas seesama sõber mind mõneks ajaks lahenduse pakkumisega. Leiab, et tal vaja nii umbes viie põlve jagu karmavõlga tasuda ning nüüd leidis minus sobiva heategevusliku objekti. Oma hinge eest tuleb ju hoolt kanda:D
Tänu talle on mul seega võimalik mõneks ajaks veel töötuna pealinna jääda. Tema poolt tegu lihtsalt ratsionaalse mõtlemisega, et enamus töövestlusi toimuksid Tallinnas ning saarest kulukas seda vahet sõita ja parimal juhul peaksin juba mõne kuu pärast kõigi oma kodinatega taas kolima. Seega oleks kasulik vähemalt mõnda aega siinkandis püsida. Väheke mõtlemisaega, oma mitte kuhugi viiva uhkuse („Ma saan alati hakkama, ma ei vaja abi, abistan parema meelega teisi” – nagu näha, ei saa ju alati hakkama:)) allasurumist ning siin ma siis olen – endiselt siinmail. Näis, kuidas edasi läheb.
.
Küll aga olin ma oma korteri juba üles öelnud ja omanikul uus diil sõlmitud. See tähendas aga uue eluaseme otsimist. Ja vot see on juba kadalipp, ma lihtsalt ei või!
Kuna enesel arvuti katki ja seetõttu interneeduse kinni keerasin, oli vaja kapata tuttavate ja raamatukogu vahet (juba siis, kui suht karmilt haige olin), et kuulutusi sirvida. Misjärel hakkasin kokkuleppeid sõlmima ja linna üüriturgu läbi kammima. Oijahh. Ei midagi rõõmustavat. Mul omad tingimused siiski on ja miski ei kipu neile kõigile vastama. Kuigi need ei tohiks midagi röögatut olla, väga lihtsad ja elementaarsed tingimused. Aeg kiirustab ka takka ja no millegipärast ei õnnestu selle õige leidmine kohe kuidagi. Hakkan juba vaikselt muretsema, kuid ju siis on saatusel mõni muu plaan minuga.
Vahepeal üritan kangesti üht kirjelduse järgi minu lemmikkorterit vaatama pääseda. Iga päev saavad sõlmitud selle osas uued kokkulepped ja iga päev selgub mingi uus jama. Küll ei reageeri mu kõnedele kokkulepitud helistamishetkel maakler, küll selgub, et omanik ikka ei jõua näitama ja jälle järgmine päev saab kokku lepitud. Lõpuks jätan oma pideva lollaka leebuse ja käratan maaklerile: „Vabandage otsest küsimust, kuid kas omanik ikka soovib antud korterit välja üürida? Või teine variant - kas teie ei soovi vahenduse pealt teenida? Üks kahest siin igal juhul toimub, kuna ligi nädal kokkulepete edasilükkamist ei saa olla normaalne, mind kui klienti see igal juhul ei rahulda.” Ei pea vist mainima, et tunni aja pärast näidati mulle korterit. Pildid ja jutt olid ägedamad kui tegelikkus. Ainsad plussid olid kõrged laed ja kesklinn asukohana.
.
Üldiselt meeldib mulle maakleritega vestelda. Mõnedki korrad peale korteri vaatamist olen maakleriga vestlema ja nende töö eripärasid ja praegust seisu uurima jäänud. Igasugu huvitavaid asju saab teada ja oi kuidas maaklerid omanikke kiruvad:) Kes ei luba seda ja kes teist teha. Aga tuleb tunnistada, et on ikka veider küll kui ei olda nõus isegi sellega, et voodi kohale lugemiseks nt seinalampi kinnitada tahad, maitseaineriiuli kööki lisamisest rääkimata. Saan aru küll, et enda vara ja ei taheta selle juures miskit lasta muuta, kuid kui juba välja üürida soovitavalt pikaks ajaks, siis ei saa eeldada, et üürnik elab kui hotellis. Iga inimene on omamoodi ja soovib hubasust. Ei saa eeldada, et sinu poolt korraldatu on täpselt see ja isegi mööblit ei tohi liigutada. Ma ei räägigi suurtest ümberkorraldustest ega seinte naelu täis toksimisest, kuid mingid elementaarsed oma-käe-järgi-seadmised on siiski loomulikud. Vastasel juhul vähetõenäoline, et üürniku leiad.
.
Teine teema minu puhul on kassid. Otsin enamasti kortereid, kus poleks võõrast mööblit sees. Seega mööblit loomad ju ei lõhuks (minu omad niigi ei lõhu). Probleemiks on nad aga küll. Mina, vana tobe, olen ausalt kasse maininud ja selle peale ehmutakse. Ja siis seleta ja loogitse seal, eksole. Enamasti saadakse aru, kuid see tundub mulle dikrimineerimisena. Et mis ma siis teen, jätan loomad tänavale või? No halloo. Vastutus on nende heaolu eest ju võetud ja seda tuleb täita. Ja arvestades kui paljudel inimestel on lemmikloomad, siis.... Kusjuures, koerad on täiesti aktsepteeritavad, kassid mitte.
.
Üleüldse käib mõningane diskrimineerimine. Mitmel korral juba enne, kui kohtumine sai kokku lepitud, pidin telefoni teel endast kummalist infot andma. Kes ma olen, kas mul sissetulek on, kui vana ma olen, kas mul lapsi on, kas mul käib sageli külalisi. Õnneks neis vestlustes ma kvalifitseerusin ja pääsesin järgmisele levelile ehk kortereid vaatama. Mis aga ei sobinud mulle hoopis.
Üks maakler rääkis päris uskumatuna tunduva loo omanikust, kes otsis noort vallalist üürnikku ja tingimuseks oli, et üürnikul pole veel niipea plaanis elukaaslast leida... Tutvun aina uute ja erinevamate Issanda loomaaia asukatega...
.
Ühe maakleriga sain hea soone peale oma kasside osas. Tema soovitas öelda, et neid pole ja et nt hiljem, sees elades, võtsin nad. Tulevikus võib-olla lähengi seda teed, kui jälle pean uut üürikat otsima hakkama. Küll aga pidasin tollele maaklerile kirgliku kõne kasside teemal. Kuidas sellised eelarvamused on rumalad ja mida need kassid ikka hullu teha saaksid. Halvemal juhul veidi tapeeti kratsida (värvitud seinte puhul puudub ka see oht). See aga võib olla kasvõi lepingus sees, et välja kolides tuleb taastada endine olukord, ehk siis nt nimetatud ruumis tapeet vahetada. Või tapeedi ruutmeetrite järgi teha ettemaks tapeedi-tagatises. Mis iganes, kõik on kokkuleppe küsimus. Lisaks on kassid suutelised vaid tapeeti kahjustama, lapsed nt äkitsi joonistavad seinad ja mööbli täis. Noored kutid äkki pidutsevad nii, et diivan lendab läbi aknaklaasi välja ning seejärel kaob üürnik ette teatamata Soome ehitajaks. Võta siis kinni, eksole. Koerad käivad mööda tube küünte klõbinal (mitte sissetõmmatud küüntega nagu kassid) ja lõhuvad põrandaid ning võivad lauajalgu närida. Lisaks päevad läbi klähvimine ja majanaabrite hulluks ajamine mõne isendi puhul. Kass seevastu magab terve päeva. Mõni üürnik suitsetab nii, et pärast teda tuleb konilehast vabanemiseks lisaks mööblile ja tekstiilile vahetada välja kõigi ruumide tapeet. Mõni kuulab valju muusikat või pidutseb nii, et naabrid hakkavad kaebama. Jne jne jne. Et sõbralik majanaabritest vägagi hooliv ja pensionäridel toidukotte trepist ülesvediv mittesuitsetaja vanatüdruk, kes kuulab muusikat vaikselt ja pidusid ei korralda, on oma kassidega vaat et pärl, kelle te omale üürnikuks saada võite. Samal arvamusel on mu senine korteriomanik, kes ei olnud nõus mul ka parimatel aegadel üüri tõstma ja kellega saime ideaalselt läbi täpselt 6 aastat (kolisin siia oktoobris 2003). Nagu ta ise ütles – ta lihtsalt ei taha nii heast üürnikust ilma jääda.
Peale seda, kui olin oma põlevi-silmi-kõnega maha saanud, sai õhetavate põskedega noormehest mu isiklik maakler. Minu kassi-kõne tegi ta alati eeltööna ära ning iga kord mulle järgmise veel mitte turule jõudnud korteri asjus helistades pidas ta vajalikuks mainida, et oli omaniku meelt kasside suhtes muuta suutnud:)
.
Aga oi, ühe maakleriga läks tõsiseks särinaks:D Esimesest pilgust alates, kuid no tõeline kompu oli ka:) No selline tunne oli, et lihtsalt ei mahu ühte ruumi ära, õhk oli nii paks, et... Huhh, seda särinat oli mõlemalt poolt näha, suud olid kõrvuni ja silmad pildusid sädemeid:) Väga vahva vaheldus. Seda korterit ma siiski ei võtnud.
Oma kassi-maakleri kaasabil olin lõpuks ühe korteri välja valinud ja lubasin mõne päeva pärast lepingu sõlmida, kui helistas ema, kes mu tegutsemistele aktiivselt kaasa elas, kortereid soovitas ning võimalusel minu otsinguid ka tuttavatele mainis. Tee end jututeemaks ja asjad võivad lahenduse leida.
Nii ka seekord. Oli rääkinud oma sõbrannaga, kelle kaudu üllatuslikult selgus, et tuttava tuttav hakkab oktoobri lõpust enesele üürnikku otsima. Viidi meid kokku, sai koht üle vaadatud ja tänaseks on leping sõlmitud ja vajalikud ülekandedki tehtud. Seega taas leiab kinnitust tõsiasi – kui miski paistab mitte sujuvat, on sellel oma põhjus. Täna seda näha ei pruugi, kuid homme või ülehomme võid sellest aru saada.
Värskendamist on seal siiski vaja ning nüüd, peale saarest naasmist, olen traavinud mööda ehituspoode. Paber, pliiats ja fotokas näpus käin kui spioon mööda poode ja muudkui kirjutan üles ja pildistan. Nädal on mul jäänud ning enne kola sisseviimist tahaks vähemalt seinad jõuda üle käia. Kola keskel pole selleks ruumi.
Harjumatu on vaid kaugus. Kunagi mandrimaale kolides elasin mõned aastad Viimsis, kuid sellest alates olen ainult kesklinna piires elanud. Harjunud sageli aja olemasolul jalgsi koju minema. Ka kusagil õhtul väljas käies ei röövi taksojuht paljaks. Nüüd aga jala enam naljalt koju ei marsi ning ühistransport ei ole nii sage kui harjunud olen. Autoga liiklemine mõttetu hommikuste ummikute tõttu. Aga mis siis, vähemasti on tee ja kant äärmiselt tuttavad. Meriväljaga siis tegu. Vähemasti vaade aknast on lahe, Tallinna kilukarbisiluett ja mööduvad laevad paistavad kätte:) Lisaks sõitu linna suunal palistab pilt, mida alati armastanud olen – tee kõrval sillerdav meri. Õige ilusam on see vaade Merivälja muuli lähistel. Kargetel talvehommikutel...
Lisaks üks pluss veel – armastan väga jalutada, kuid liiklusmüras ja valgusfooride vahel passides ei ole see päris see mis mulle südamelähedane. Praeguse kodu lähedal on Stroomi mets, kus akusid laadida, seal saavad olema külje all aga Laidoneri park ja veidi eemal rohkesti metsa. Peab vaatama minema kas Hundikoopad on alles ligipääsetavad ja lisaks on seal palju-palju rattateid, kus sõita, jalutada või rullitada. Nämma!
Näis siis mis sel rindel edasi saab. Igal juhul siis teadmiseks, et vähemasti mõneks ajaks jään veel pildile:)
.
Endiselt on oktoobrikuus paljut, mida päevikus talletada tahaksin, kuid et teemasid mitte liiga segiläbi esitada, teen seda järgmisel korral.
Aga arvutist ka veel. Selgus nimelt tolle töökaaslase itimehest kaasa töö tulemusel, et mu arvuti probleemide põhjustajaks hoopis liialt väike mälumaht. Arvuti jooksis lihtsalt kokku, kuna ei tulnud enam hallatava info hulgaga toime. Eriti kuna mul komme teha arvutis korraga väga-väga mitut asja ja nii peavad erinevad programmid end haldama ja minu käsklustega toime tulema. Lihtsalt nõrguke teine oma 1-gigase mäluga. Mis tähendab, et kui mul võimalus avaneb, peaksin laskma mälu suurendada soovitavalt 2 gigani ja siis polevat ka ohtu, et taas seniilseks muutub.
Lasti ilusasti kõik viimasemad uuendused peale ja tehti põhjalik viiruste kontroll – õnneks oli/on massin viirusevaba:) Nüüd muidugi pole mul siinses korteris internetti, kuna selle lasin kinni keerata, kuid alates uuest kuust uus kodu ja seal saab ka interneedus olema. Eks seni jahin kuskil kohvikus või kellegi juures vahetevahel wifit, kui parasjagu ei remondi, kola ei tassi või paki.

Esmaspäev, oktoober 19, 2009

Kilomeetrine post

Pilt pärit siit.
Nonii, vahepeal pole nüüd pikemat aega kirjutanud, tulemuseks saab kilomeetripikkune postitus:)
* * * * *
Kujutasin ette, et nüüd, töötu staatuses, saab mul olema aega laialt käes. Loen ja vedelen niisama, magan kaua ja teen tutvust erinevate telekanalitega.
Senine tegelikkus on aga selline, et ma pole isegi mitte nii palju jõudnud kodus ilma tegevuseta olla, et korralikult tolmuimejaga toad üle käia. Arumaisaa! Ärkan ikka hommikuti vara ja kohe kablutan kusagile...
.
“Vabadus” algas siis neljapäeval, 1.oktoobril. Hommikul sain positiivselt üllatava/liigutava telefonikõne (mis ei jäänud viimaseks omasuguste seas...), misjärel otsustasin suureks paisuvat hinge rahustada ja kodusesse Stroomi metsa jalutama minna. Ma lihtsalt armastan seda metsa! Need rajakesed tihedate puude all on kuulnud kõiksugu armunud-olemise-aegseid jutuajamisi ning tajunud igat liiki mõtteid, mis mu pead on haaranud. Teine kodukandi paik, kus mõtsiklemas armastan käia, on rand. Näituseks sügisöös ihuüksi rannakiigel kiikudes ja mõne meetri kaugusel pimeduses mühisevat merd sisse hingates.
.
Aga neljapäeva hommikupoolikul siis taas metsa. Armastan just seda metsa osa, mis jääb hipodroomi ja haiglate taha, kuna seal liigub vähem inimesi ning mets on naturaalsem ja ka veidi pimedam. Vaid inimestest eemal saab oma mõtteid kuulata.
Looduses peaks küll liikuma looduse hääli kuulates, kuid kuna soov oli ka veidi tempot teha, kostus kõrvaklappidest muusika. Mistõttu pidin end ribadeks ehmatama, kui järsku mööda metsarada ilmus mu selja tagant pruuskav ja metsikut traavi ajav hobune, ühemehekaarik taga. Samasugune kui alloleval pildil, mis pärit siit.
Ok, selge. Hipodroomi omad treeningul. Hiljem nägin sama hobust veel paaril korral vahetus läheduses mööda kihutamas, higihais mulle sõõrmeisse tungimas.
.
Järgmine stseen - kõrvus röögib Metsatöllu „Metsaviha“ ja üle raja, otse minu nina ees, lidub rebane. Valge tutt saba otsas pikalt-pikalt taha sirutatud, kõrvad igaks petteks lidus ja kiirel-kiirel sammul. Jõuad küll, reinuvader! Pilt, mis väga sarnane mulle avaldunule, pärit siit.
Muidu - linnukesed omi asju ajamas, vahelduseks mõni üksik sörkija, pihlakaid korjata küünitav vanamees, noorpaar, kes aeg-ajalt kummardudes mõne seene oma korvikesse lisab... Lõpetuseks vaatan paar minutit tõtt oravapoisiga, kes klammedub puutüvele otse mu nina ees, tammetõru hammaste vahel. Tunnistame üksteist pikalt, vestleme (üks inimkeeli, teine tsik-tsik-tsik) ja seejärel otsustab orav oma teed jätkata. Lähen ka mina edasi. Pilt siit.
Mõne aja pärast aeg sealmaal, et vaja A-ga kohtuda ning lõppeks ongi õhtu käes.

Järgmine „vaba“ päev, reede, kulub tööl. Olime kokku leppinud, et veel viimaseid asju lähen üle andma tol päeval. Pidin minema natukeseks ajaks, kuid kuidagi kujunes niivõrd tempokaks, et kulus pea terve päev ära. Lisaks oli ju veel inimesi kellega hüvasti jätta ning lõppeks ma Töötukassasse ei jõudnudki, kuigi oli plaanis. Pole hullu, alustan esmaspäeva hommikut selle käiguga.

Päevad ja õhtud on täis telefonihelinat. Tunnen end juba nagu kõnekeskus, kui ühe kõne lõppedes juba järgmisele vastan. Äärmiselt armas, kui aus olla:) Helistavad lähemad ja kaugemad inimesed ning uurivad kuidas enesetunne ning võimalusel pakuvad ka ideid edasiseks välja. Lihtsalt äärmiselt armas:)

Internetiavaruste külastamisega on aga halvad lood.
Nimelt on arvutil miski viga külges, nii et muid toiminguid küll teha saab, kuid interneedusega ei taha ta miskit tegemist teha. Võrgukaart äkki pepus. Kohukesena ei julge kuskile suvalisse kohta seda pakkuma kah minna, pelgan veidi, et antakse mulle mõista kuidas hirmus suur töö saab asjaga olema ja tundide viisi tööd ja raha kulub, kuigi tegelikult vaid kerge tegelemine ja vast mõni varuosa vaja vaid välja vahetada.
Õnneks mõne aja pärast saab ka see lahenduse, kuna kui helistab üks endine hästi armas töökaaslane ja uurib elu-olu, siis minu mure mainimise peale teatab, et tal mees itikas ja toogu ma arvuti tema kätte, vaatavad kas leiavad vea üles:) Nii et tänaseks on ka see töös. Näis, mis siis saab.
Seega kulub suur osa ajast toimiva internetiühenduse leidmisele. Mis tähendab teise linna otsa või raamatukokku sõitmist. Teises linna otsas kulub suur osa ajast hoopis mokalaadale ning raamatukogus jõuab enne magama jääda, kui arvuti suvatseb järgmise lehe avada. Aga asi seegi. Meilid ja olematud tööpakkumised vaatan üle, blogiseda ega suurt ka teiste blogisid lugeda ei jõua. Läbi mobiili saab muidugi ka internetti, kuid jube tüütu ja kirbukirjas on seal see lugemine-kirjutamine. Sellest siis ka minu mõnetine eemalolek.

Üldiselt kuluvadki esimesed päevad sportimisele, võimalusel raamatute neelamisele ja interneti jahtimisele. Peale esimest metsaskäiku otsustan hoopis jooksma hakata ja kuigi ma tegelikult vihkan jooksmist, siis mingil põhjusel metsa all samm iseenesest kisub tempokaks (kui muusikat kuulata) ja jooksusamm rullub iseenesest. Nii ma siis silkan mööda metsa ja ise ka imestan kui palju jaksan:)
Ühel päeval silkan veel sügavamale padrikusse ja satun kilest ja puunottidest eluaseme peale. Nojah, ka nii on võimalik elada. Ei häiri „kodurahu“ ja liigun sealt vaikselt eemale...

Nüüd jõuab kätte esimene vabadusaegne pühapäev ja selle alapealkirjaks võiks olla „Blondiin kuubis“.
Tegelased: mina, I (eksabikaasa), vennaraas, R (viimane elukaaslane), bemariga naabrimees.
.
Sisu: Õhtul kella 6 ajal saabub ekskaas, et lahkelt krokodillidega mu auto käima tõmmata. Nimelt olin maikuus auto seisma pannud ja blondiinilikult mitte aimata osanud, et aku ka seistes tühjeneb. No sry, kuid näidake mulle mõnda naist, kes teaks autodest halligi, juhul kui ta ei loe autoajakirju, ei oma mehaanikust meest/isa/venda/muud lähedast, ei oma valusaid kogemusi ise ega ole sellistest juhtumitest ka teistelt miskit kuulnud. Seega pole miskit imestada, et ma kohe üldse sellele mõelda ei osanud.
Igatahes oli aku tühi ja püüdsime seda laadida.
Starterist kostub vaid viiksatusi, kuigi autod on juhtmetega ühendatud olnud juba pool tundi. Naabrid istuvad akendel ja vaatavad mis toimub. Ilmselgelt ei ole pühapäeva õhtul telekast miskit head tulemas... Aku saab veidi toitu ja signa hakkab karjuma. Uksed tuli niigi võtmega avada, kuna pult ju ei toiminud. Noohh, võtan siis koodiga signa maha ja auto jääb vait. Laeme edasi.
Tekib plaan mootorit veidi ringi käima saada, selleks aga vaja too tagurpidi välja manööverdada, veidi laiemale platsile, kus siis konksu otsa ja lohistama saaks hakata. Mis aga kuidagi ei õnnestu, on auto lükkamine. Isegi mitte ei liigahta... Ok, jõudu juurde vaja. I arvab, et kutsume R-i appi. Mõeldud, tehtud. Tal aga läheb kaugelt tulemisega aega ning uurin ehk on vennaraas kodumaal, mitte oma igakuisel tööperioodil Indias. Kodus ja saab tulla. Jess! Vend tuleb ja teatan R-ile, et rohkem abi pole tarvis. Tema aga leiab, et tuleb ikka ka kohale.

Pagasnik on mul abistavate meesolendite tarvis vajalikuga komplekteeritud – lisaks kohustuslikule on mul seal piknikuvarustuse kõrval kaks köit, helkurvest, töökindad minu käekestele ja töökindad meeste kätele ning vihmavari, mida saan nt varuratast alla paneva abistaja pea kohal hoida:) Naiselikult nutikas, eksole. Igatahes sain ümber auto kekseldes vihmavarju kasulikkust tunnetada, kui seda pintsakus saabunud venna pea kohal hoidsin, kui too parasjagu ekskaasaga edasisi plaane pidas. Mina ja I olime õnneks vihmariietes.

Köitest aga mingisugust kasu pole – sel lihtsal põhjusel, et auto on suvega asfaldi sisse kinni juurdunud. Sikutab I oma autoga minu oma tagumikust mis ta sikutab – no lihtsalt ei liigu! Arenevad teooriad, kuidas kogu suve peal olnud käsipidur on kinni roostetanud ja kuidas pean nüüd puksiiri tellima, kes mind teenindusse veab ja seal siis lasta kässar lahti kolkida. Nojah, mõnus väljavaade äsja koondatule, eksole!
Vahepeal ilmub meie juurde noor meesolend, kes arvab, et ehk proovime tema krokodillidega – ta need ise tegi pärast ebaõnnestunud katseid poest ostetutega ning tema omad suured ja mõjusad.
Läheb siis oma bemari juurde, toob krokud, ühendame ja esimeste sekunditega mu Must Nool käivitubki! Jesssss!!! Tänan noormeest ja hüplen mööda vihmamärga hoovi ringi – bouncy, bouncy.
.
Järgmine etapp – auto töös hoidmiseks on bensiini tarvis ning kuna auto on maa külge kasvanud, ei saa ka bensukasse sõita. Paganas küll! Õnneks leidub pagasnikus aknapesuvedeliku kanister, mis kiirelt tühjendatakse ning suundume kohalejõudnud R-iga tanklasse. Lehtriks sai leiutatud plastist lõhi lõigatud suur joogipudel ning selleks, et bensupaagi klappi valamise ajal eest hoida (pudel ei ulatu nii sügavale kui tankur), läks käiku antenn. Otsapidi läbi pudelikaela ja kärab küll. Nojah:) Edasi oli päris vahva vaatepilt, kuidas ümber auto askeldasid neli tüüpi – kellel kükloop-lamp peas, kes taskulambiga toimuvat valgustades ja kes iseleiutatud vahenditega bensiiniluugi kallal askeldades.

Aga blondiin olen ma ikka küll. Nimelt oli algselt, kui veel ekskaasaga kahekesi olime, vaja pagasnik avada. Olin velgedel suverehve pagasnikus hoidnud ja soov oli need ümber laadida, et talvekorterisse viia. Vool on autos juba sees ja istun mina nagu hunnik õnnetust autos ja otsin kohta, kust pagasnikut avada. Kõiksugu muud kangid on olemas aga vot pagasnikut netu. Näpin ja vaatan ja no ei tule meelde, noh! Seda mäletan, et puldi peal seda nuppu mul ei ole.
Sahmin seal õnnetu näoga ja halan oma mälu kui I vaatab mind imestust täis silmadega, suundub sõnagi lausumata pagasniku juurde, vajutab sellel olevale nupule ja avab luugi. No johhaidii, noh! KUI blond ma ikka olla võin???
Lõpuks istub vennaraas rooli ja nõksutades saadakse auto veerema. Olid teisele vaat et juured alla kasvanud ehk siis naelad asfaldis kinni ja rehvide all elasid vihmaussid... Nojah.

Auto liigub ja vend ning I suunduvad koju. Saavad lõppeks ka oma peredega pühapäevaõhtu riismeid nautida, ehk vähemalt lapsedki magama panna.
Mina sõidan autoteeninduse poole, kuhu igaks juhuks plaanin auto ära viia – homme on nagunii kell 11 piduriklotside vahetamine. R sõidab sabas, et mind pärast tagasi koju tuua.
Jõuame kohale, pargin ja auto lõpetab töötamise. Hetk enne seda olin just akna alla lasknud, et rääkida kõrvalautos oleva R-iga. Enam auto ei käivitu, püüa palju tahad. Aken aga lahti ja no ei tundu turvaline, eksole. Pole midagi, vabakäik sisse, R vihmasajus auto taha ja vudib mind lükates mööda parklat ringi. Kuidagi ei käivitu, proovi esimese või teise käiguga. Turtsatab vaid. R väsib ja helistan taas I-le, kes just sooja koju jõudnud. Tuleb oma krokudega uuesti kohale, saame niipalju laetud, et akna saab kinni lasta ning R veeretab mu teeninduse ukse kõrvale.
Umbes 3 tundi peale alustamist saab teema selleks õhtuks lõpetatuks lugeda.

Esmaspäeva hommikul suundun Töötukassasse. Olles kuulnud hulludest sabadest koledaid lugusid, olen end varakult ette valmistanud.
Jõuan kohale 20min peale avamist ja saan järjekorranumbri 34 omanikuks. Ok, tuleb veel oodata. Istekohti on vähe, mistõttu lasen neil istuda kes hädalisemad välja näevad ja sean end ilusasti rahvamassi keskele seisma. Kõrvadesse muusikanupud, hambusse energiabatoonike ja kätte raamat. Aeg-ajalt piilun vahelduvaid järjekorranumbreid ning saali keskel seistes raamatut lugedes möödub kolmveerand tundi suhteliselt kiiresti. Suhtlen ametnikega, allkirjastan kõikvõimalikke pabereid ja valmis ongi! Teen veel komplimendi teemal „polegi nii hull kui meedia hirmutab“, sellega ametnikelt tänulikku naeratust pälvides ning kobistan end välja hullu tuule kätte.

Aega jäi ülegi, kartsin hullemat. Alles pooleteise tunni pärast pean olema Mustamäel, et auto võtmed teenindusse anda ja mured ära kurta. Mida teha? Pole hullu, kohvikus polstrit kasvatada ei tahaks ja nii võtan jalgsi suuna Mustamäele. Tore jalutuskäik tuulega võideldes, kuid ikka olen liiga vara kohal. Mis teha.
Autoga selgus lõpuks, et aku on omadega õhtal, piruritrossid ää roostetand ning poiduriklotsid vajasid endiselt vahetust, ei olnud seismisega „terveks saanud“ :D Olgu siis, kuna kolimisel on vaja liikuvat autot, siis maksin end vaeseks ja tulevikus loodan olla olulilleliselt targem.
Koju jõudes avastan end palavikust. Ei ole mõnus. Lööb ka põhja alt ära, nii et klistiirilaadne salenemisprogramm kempsus võib alata.
Järgmised päevad mööduvad palavikus sonides, enamasti kipub olema paar pügalat alla 39, mistõttu igaks petteks tarbin vahel ka palavikualandajaid. Terve keha valutab nagu oleks peksa saanud ja üldse ei suuda liigutada, kuid no on ju vaja end iga natukese aja tagant kempsu vedada, muidu tagajärgi koristades oleks veel rohkem vaja liigutada. Ütleme nii, et väga karm. Arvan, et kõhugripp.
Jääb seetõttu ka E sünnipäevale minemata...
.
Kolmveerand nädalat sirakil maas ja lõpuks hakkab taastuma mingisugune vorm. Juba suudan ilma pool tundi hoogu võtmata end diivanilt voodisse lohistada ja isegi mõne palakese suust sisse saada. Veel paar päeva ja järgneb õgimisperiood. Eks vaja ju kõik kilud tagasi saada, mis vahepeal kaalult kadununa mu silma rõõmustamas olid (pole halba ilma heata, eksole).
Reedeks olen suutnud end juba niivõrd talutavasse vormi saada, et teatripiletid lähevad siiski käiku. Vahelduseks tore taas voodist välja inimeste sekka saada:)

Niiviisi kulusid siis minu esimesed poolteist nädalat töötuna.
Hetkel, mil seda siin kirjutan, olen mõnepäevasel viibimisel kodusaarel (sellest ka interneedus) ning teemasid, millest kribada, on tegelikult veel maa ja ilm. Eks jõuab veel ja ehk kirjutan ka siin olles lisa:) Kuigi praegu olen pannud põhirõhu hoopis teiste blogide lugemisele vabadel momentidel, kuna eks siin poole kuu jooksul on enamus jõudnud niiiii palju kribada, et tõsiseid raskusi järje peale jõudmisega. Pisitasa saab aga ka see tehtud.