Reede, september 21, 2012

Ma nüid löksuta löugu natike

Pilt pärineb kunagisest meilis ringelnud loodusfotode kogumist ja seetõttu, piinlik küll, autorile viidata ei tea :( Tegelt ei tohiks vist kasutadagi, kuid saan kinnitada, et mina autor ei ole.

Facebook (feissbuuk, faasas-buukas, näoraamat - kuidas kellelegi) on paik, mida üritan küll külastada (no kasvõi selleks, et oma kanaajulisuses mõnd olulisemat sünnipäeva mitte maha magada ja eks paratamatult on sinna kokku jooksmas palju infot ja üritan ajaga kaasas käia ning sealtkaudu mõnede tegelaste eludega veidigi kursis olla), kuid kuhu ise kirjutan mõne rea ikka üliharva. Vahel kellelegi läbi kommentaaride miskit tagasisisdet annan, kuid enda kohta ei viitsi miskit kribada. Laiskelajas, ma tean :)

Täna aga ajas üks teema mind nii keema, et kirjutasin kohe pikema kurja kommentaari. Mis omakorda sikutas pinnale üksjagu aega tagasi ää jahtunud teema, mis mind suvel keema ajas ja nüüd siis kaane uuesti popsuga pealt lõi. Ja millest ma tookord ei viitsinud blogiseda, kuid kuna see uuesti pinnale ujus, siis tuleb laiskuseuss seljatada ja see teema endast siiski välja kirjutada.

Seekord oli teemaks eesti keel kui selline ja arusaamine sellest (või õigemini mittearusaamine, kuna artiklis oli kasutatud servast 1000 ja rohkem aastat vana eesti keelt, mis üldpildis oli tegelikult täiesti arusaadav, kui mõni üksik spetsiifiline sõna välja arvata), mis mind teatavasti marru ajab :D:D:D Ja minu kui reeglina väga torkida mittepüüdva kodaniku endast peaaegu väljuv kommentaar sai selline:

Kui nüüd teemaalgatust servast puudutada, siis mind teeb see küll kurvaks, et eestlased omaenda keelest aru ei saa. Jah, keel on ajas muutunud ja on murded ja erinevad igapäevaseks muutunud laensõnad enam levinud kui 1000 ja enam aastat vana keel ning ametlik kirjakeel on samuti mõneti teistsugune, kuid minu meelest võiks keel siiski üldjoontes arusaadav olla. Meenub juhtum Londoni olümpiakommentaariumist, kus Lauri Viikna tuli välja äärmiselt rumala sõnavõtuga teemal, kuidas tema ei saanud aru, mida Madis Kallas kommentaatorina rääkis, kuna viimane kasutas "õ" asemele tähte "ö". Justnagu muudaks see teksti. Sama lugu vana eestlaste keelega, mis on soomeugri keelte hulka kuuluvate läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluv keel. Eesti keele lähemad sugulaskeeled on näiteks vadja ja liivi keel, kuid tänapäevast igapäevaselt aktsepteeritud keelt kuulates jääb mulje, et tegu on servast inglise ja vene sugulaskeelega. Sellised võõrkeelepärasused (häälduskujud, sõnad, vormid, tarindid) meie keeles, mis peaksid olema enamikule keeletarvitajaile vastuvõetamatud ja mida nimetatakse barbarismideks, on ometi täiesti arusaadavad meile kõigile. Koostame või suvalise kirjalõigu - "Seda et, ääää, teadsa, mul jummalast pohhui sellest mida nad seal briifingul nende slõuganitega öelda tahtsid. Ma lähen parem võtan kerge snäksi enne lantši. ... dääm, mu aifõuni displei jamab jälle. Peab restardi tegema. Okei, tšau-pakaa!" - ja kas keegi saab öelda, et ta ei saa aru millest jutt? Kurb, väga kurb, et keeleline soosing on nii valikuline.

Eks näis nüüd kas lüüakse risti või antakse armu :D:D:D Aga vahet pole, oluline, et see popsatas pinnale sellesama suvise ja tänaseks jahtunud (mitte küll minu sisemuses) Lauri Viikna lausrumaluse, millel nüüd peatuda tahakski. Enne veel aga täpsustan, et eks ma ise olen ka paras keele solkija ja laensõnade ning barbarismide (Barbarid, kreeka keeles barbaros, olid vanaaja kreeklastel ja hiljem ka roomlastel võõramaalased, kes kõnelesid arusaamatut keelt. Tänapäeval nimetatakse barbareiks tooreid ja harimatuid inimesi) agar kasutaja, kuid vähemasti püüan ma selle kõrval algupärast ja juuri puudutavat mitte halvustada. See, et mina mugandun ja lähen suurema jonnita vooluga kaasa, ei tähenda ometi seda, et ma peaksin avalikult oma rumalust ja harimatust näitama ning "laikima" võõrapärast ja "dislaikima" algupärast, mis niigi unustustehõlma vajumas.

Nimelt siis esines Lauri Viikna Londoni olümpia ajal sõnavõtuga, kus halvustas Madis Kallase poolt väljendatud keelekasutust Gerd Kanteri kettaheite kommentaatorina. Mõned "pärlid" Viikna sulest:

"Kommentaator peab rääkima riigikeelt, mitte olema logopaat või poolearuline. Tihtilugu imestan, kust kõik need r-i põristavad ja muidu pudistavad saatejuhid tulevad. Ma ei viitsiks kõiki murdeid selgeks õppida, et AK-st aru saada! Teine spordikommentaator võiks setu olla, siis ei saaks s*ttagi aru!" 

Ja väljavõte ühest artiklist: “See ei ole Saaremaa viina reklaam,” jätkab Viikna ja nendib, et ülekannet oleks sama ebameeldiv olnud jälgida ka juhul, kui kommenteeritud oleks Mulgi või Võru murdes. Ta leiab, et eesti keel on juba niigi ohus ja igasuguste murrete kasutamisest tuleks televisioonis hoiduda. “Kui saarlane juhtub edaspidi filmide tõlkija olema, kas siis on õigustatud riigikeele murdmine ja oma “ö” asendamine?” küsib Viikna.

Mina olin pahviks löödud. Ok, saarlane küll, kuid usun, et iga mingisugustki hallollust kupli all omav mittesaarlanegi lihtsalt pidi olema hämmeldunud, kuna no ei saa ju nii rumal olla, eksole!
Kummalisel kombel ei tundu herr Karussellimehel miskit olevat selle vastu, kui üks teada-tuntud mölapidamatuse käes vaevlev spordikommentaator ei saa hingetõmbepausigi tehtud ja nii mõnigi lõik tekstimulinas oma sisult paneb küsivalt  kulme kergitama või kuidas tuntud naiskommentaatori iga teine väljend intervjuudes on ülipikk "äääääääääääääääää". Kui aga inimene, kes on ise palju-palju aastaid spordiga aktiivselt tegelenud (tegi vist kümnevõistlust, kui ma õigesti mäletan), muutub kommenteerides (ja teades, millest ta räägib ja väga viisakalt ja meeldivalt räägib) emotsionaalseks ning unustab pingutatud keele ja tuleb sisse see õnnetu "ö" seal, kus peaks kirjakeele järgi olema "õ", siis on sellest kohe võimatu aru saada? Kas vahepeal toimus mingisugune lühis ajus või läks kõrvavaik rändama? Samamoodi kasutatakse virulaste pool sageli kolmandat väldet seal, kus korrektse keelekasutuse järgi peaks kasutatama teist, kuid sellest saadakse aru?

Ma saan aru, kui murdesõnadest on keeruline aru saada, kuna need võivad olla vägagi spetsiifilised ja vajaksid tõlget murde oskaja poolt, kuid "õ" ja "ö" sassiajamine on puhtalt kõlaline erinevus, samuti nagu välted. Sisu on ju sama. Et pöder pölvitas pöösas, pölv oli löhki on nagu hiina keel ja ei saa sisust aru, eksole? Eeemmm..... kumb siis ikkagi - lühis või vaik?
Minu isiklik arvamus on, et kaua kuival istund. Mõni kipub siis kurjaks minema. Aga pole hullu, küll harjub. Teatavasti harjub inimene isegi poomisega - algul siputab veidi, siis jääb paigale.

Ja üleüldse, öelge mulle, kustkohast on üldse "õ" eesti keele täht? Jaa, me kõik oleme õppinud, et pastor Otto Wilhelm Masing 19.sajandi algul tõi. Aga kas seda ka teatakse, et varem kasutati sellesama hääliku märkimiseks "ö" tähte (mõnes sõnas ka "ä")? Ehk siis miks on taaskord algupärane halb ja uus hea? Saarlased oma suures jonnakuses lihtsalt ei läinud vooluga kaasa ja kõik. Ametlik kirjakeel kasutab jah Masingu varianti (saarlased sealjuures ka), kuid mis siis? Ega see sõna ennast muuda, ainult kõla.

Nüüd aga minu isiklik arvamus "õ" tähe kohta - minu jaoks on see nii venelaslik. Sry, noh. Kus keeles me siin enda ümber seda hullu õõõõ-tamist ikka mujal kuuleme kui mitte mõ ja võ ja tõ jne jne jne. Ja see siis on kohe korrektne? Hmm..... Savisaare kintsukaapija?

EKI (Eesti Keele Instituut) andis selle kohta välja ametliku seisukoha: "Keel, mida kasutab kommentaator Madis Kallas, ei ole murdekeel, vaid tavaline ühiskeel, mida ilmestab saarlastele omane murdeaktsent. Et tegu oleks murdega, peaks keel eristuma ühiskeelest ka grammatiliselt ja leksikaalselt. 
Eestis on üldtuntud aktsentideks saarlaste ö ja laulev intonatsioon ning virulaste teise ja kolmanda välte eristamatus, samuti põhja- ja lõunaeestlaste eriomane konsonantide palataliseerimine. Mida põlisem elanik, seda rohkem esineb tema kõnes murdejooni.
Madis Kallase keelekasutus sobib Eesti Rahvusringhäälingu kommentaaridesse. Tema tekst on ladus, ta ei kasuta spetsiifilisi murdesõnu ning saarlase aktsent pigem lisab kommentaarile värvi."


Harri Kingo omakorda kommenteerib, et see on küll väikseim viga, et mõni veidi Saare murdes räägib. “Vaata veidi netis ringi ja sa leiad sellist “eesti keelt”, et sa peaks praegu nutma. Kuula noorte kõnepruuki ja sa saad kooma. See armas “ö” seal on lihtsalt armas."

 Et siis tegelikult on mul hea meel, et see teema täna tõusetus, kuna Karussellimehe lausrumalus on pikemat aega mu saarlase hingel istunud, kuid selleks, et endast seda välja kirjutada, ei leidnud kuidagi päästikut. Nüüd on see siis tehtud, huhh :D

Neljapäev, september 13, 2012

Vot tahan lihtsalt kobiseda


Küllaltki sageli tuleb ette, et kirjutan üles märksõnad "küll ma nüüd alles blogisen sellest" ning omas peas koostan põhjalikud tekstid, kuid kui tekib aeg, koht ja võimalus ka tegelikult kirjutada, siis no mitte ei viitsi ja lisaks on emotsioon lahtunud. Ehk siis omas peas postitust koostades on kogu pinge endast välja "kirjutatud" ja reaalsusesse see ei jõuagi.
Nüüd tagantjärele tahaks mitmel juba jahtunud/jahtuma hakkaval teemal siiski sõna võtta ja ka oma seisukohti avaldada. Teeks siis vähemalt ühegagi algust:

Kooliminekukuludest

Viimasel ajal on ajakirjandus arusaadavalt täis artikleid sellest, kuidas keegi on kooliteed alustamas/alustanud ja mis emotsioonid sellega kaasnevad, millised on kulud ja võimalikud hirmud. Enamasti on lugemine lahe ja ootusärevusele kaasa elamine ning meenutamine tore endalgi, kuid vahepeal oli mingisugune periood, kus pea kõik artiklid rääkisid kuludest ja halast kulude üle.

Loomulikult on lapse/laste kooli saatmine kulukas lõbu. Uued riided, sportimisvahendid, kunstitarbed, õppevahendid ja mis iganes veel. Arusaadav. On suured kulud ja tekitab muret. Püksirihma pingutamine ja parimate lahenduste otsimine. Loogiline.

Küll aga ajab mind päriselt ka marru see, kui hakatakse halisema teemal, kuidas kulud on üüratud, kuidagi ei saa hakkama ja kõik kiusavad. Keegi teine on süüdi selles, et asjad on kallid ja raha vähe. Eriti hull on lugu siis, kui peres kooliminejaid palju. Ja siis kirjutatakse, kuidas "ei suuda enam vihastadagi" selle va "ebaõigluse" üle ja kuidas peaks ikka kõik odavam olema ja kõik peaks toetama.

Vot see on asi millest mina ei ole võimeline aru saama. Jah, mul ei ole lapsi, ma ei saada kedagi kooli ja peaks ehk suu kinni hoidma, kuna "ei tea ju midagi", kuid veidi mõtlemisvõimet mul siiski on. Vähemalt enda arvates.

Igasuguse hala puhul tekib mul alati ainult ja ainult üks küsimus - mis oleks lahendus? Halada võib, kuid kui ei pakuta välja lahendust, on see suht mõttetu.

Inimene saab lapsed. Algusest peale on teada, et lisaks suuremat sorti rõõmule kaasneb selle sammuga ka murekohti ning kuna tegemist elava ja kasvava organismiga, siis ka kulusid. Ei ole tegu ju nukuga, et kärutad ilusa ilmaga vankrit ja siis viskad kunkusse tolmu koguma. Ehk siis tegemist on teadliku otsusega. Paljulapselisuse korral lausa palju kordi korratud teadliku otsusega.

Me ei tooda ju rahvast ja tulevasi maksumaksjaid ainult riigi ja kaaskondsete tulevaseks hüvanguks. Esimene mõte peaks minu idee järgi olema siiski ju oma väike peremudel.
Niisiis, hakkab laps kooli minema ja tulevad kulud. Eeeee.... kuidas on võimalik seda fakti avastada enam-vähem nädal enne kooli algust? Ja siis siunama hakata, et raha vähe, palk väike, kõik liiga kallis, vald/linn ei toeta piisavalt jne jne jne. 

Mis siis tegema peaks? Sundima kaupmehi hindu alla laskma? Sry, vaba turumajandus. Jap, saavad suure kasumi... ja siis? Kasumi saab keegi, kel nupp nokib. Kelle süü see on, et sinul ei noki? Riigi, valla, naabrite ja kõigi muude? Selle sinu mittenokkimise pärast peavad teised heategevust tegema? Aga mida sa neile selle eest vastu annad? Aitäh ütleksid või? Mhmhh, neid heategusid enesestmõistetavaks pidajaid nähtud elus rohkem kui tahaks...

Vald/linn peaks rohkem toetama? Oleks muidugi armas ja on väga vahva, kui omavalitsustel on olemas töötavad toetuskavad neile, kel abi enim tarvis. Väga nõus. Aga kui ei ole? Ja puuduvad ka maksumaksjad, kes sedasama omavalitsust nuumaksid, kuna enamus tahavad vaid saada ja leiavad, et teenused ja hüved peaksid neile tasuta kätte tulema? Mis see kuramuse lahendus siis oleks?

Sama hala käib selle kohta, et "Aga Soomes on kõik koolivahendid tasuta". See on väga tore ja ma pooldan seda ka igati, kuid kui meil see täna nii veel ei ole ja ei sina, su kaasa ega naabrid tooda tulu, et see nii hakkaks olema ka lähiajal, siis mis see lahendus oleks? Edasi halada muidugi võib, kuid kus on konstruktiivsed ettepanekud? Sellised, mis arvestavad ka muud enda ümber, mitte vaid ei suuda ühest kitsast august sisse piiluda...

Mõningad kommenteerijad nende teemade juures on olnud minu hinnangul ka terve mõistusega inimesed (õnneks!!!), kellel kinganumber ei ole suurem kui IQ oma ning nemad on väga ilusasti toonud välja peamise - jah, raha on vähe, jah, kõik on jube kulukas, kuid ma ju tean seda ette ja hakkan juba kevadel miskit hankima või raha kõrvale panema. Minu laps/lapsed ikkagi! Ehk siis lahendus olemas, mitte ei käida ringi, nina vingus peas ja käsi pikalt ees. Sest tõepoolest, koolitarbeid ei saa eriti ette osta, kuna on konkreetsed vajaduste nimekirjad igas õppeasutuses eraldi, kuid riided/koolikotid jmt on ju võimalik ette ära osta. Laps kasvab jah, kuid ta kasvab ju ka õppeaasta jooksul ja eks iga vanem oskab seda ehk ise hinnata. Ning siis tulebki raha veidi kõrvale hoida ja mitte kõike suvegrilli kõrvale maha juua.
Lihtne ju. Ehk siis on õnneks ka piisavalt neid, kes tunnistavad, et on jah jube kallis kõik ja kulud meeletud, kuid see on tee, mille ma ise valisin ja ma ajan need asjad korda. Kedagi teist süüdistamata.

Sest tõepoolest, kellele sa need lapsed siis tegid? Riigile? Et sina sünnitasid ja oled nüüd kangelane, kuid teised tehku edasine. Ma arvan, et nii see ikka ei käi ja oma ettevõetud sammude eest vastutab täiemõistuslik täiskasvanu ise. Ja vähem seda pidevat hala tuleks kõigile kasuks, kuna teada fakt on, et mida endast välja annad, seda vastu saad. Virised ja vingud, et kõik on sitt, siis täpselt nii ongi.
 Rõõmsam ja õnnelikum elu algab ainult ja ainult meist endist.

Kolmapäev, september 12, 2012

Mesi

Mu teine nimi võiks vist olla Mesikäpp. Mitte selle kommi pärast (kommid/šokolaadid on küll toredad maiused - ampsan tükikese, kui nina ees vedeleb - kuid laias laastus jätavad mind siiski külmaks) vaid justnimelt mee-armastuse tõttu.

Avastasin just, et 14.juulil ühelt laadalt "talveks" varutud 5 purgist (need tavalised vist 550ml-sed) on käsil ja juba põhja näitamas viimane...

Kuhu mu mesi ometi kaob? Talve lähenedes ei saa ju kogu sahvrit ka mett täis vedada.
Niisiis, kuhu kaob mesi... Ilmselgelt tee sisse, kuna mujal ma seda ei kasuta. Aga kahe kuu jooksul 5 purki? Pole siis ime, et muud maiustused minus mingeid ahvatlusi ei tekita...

Et siis jah. Igaõhtune traditsioon on juua vähemalt üks hiiglaslik, 400ml-ne tassitäis musta teed mee ja piimaga. Mõlemat ikka rohkelt seal tee sees.
Kui tunnen end veidi haigeks-jääma-hakkavana, siis on tee asemel tassis mustasõstra toormoos ja hunnik mett või kui uni ei taha tulla, siis lihtsalt tassike kuuma meevett. Ja nii see ilmselgelt siis kulubki.

Tekitab lausa pisikest õudust mõte, et tuleb seda magusat möginat lõpututes kogustes koju tarida. Aga mis teha, kui keha nii tahab. Ja olgem ausad, ma olen ikka üliharva palavikus või külmetushaiguste käes vaevlemas:)
Jap, Mesikäpp on rääkinud. Ja hakkab nüüd varude täiendamisele mõtlema.

Kolmapäev, september 05, 2012

Kaks juhtumit kaubandusvõrgus


Ema, isa ja poeg (8-10-või-mis-iganes-sarnane-aastane) täidavad toidukäru. Hetkel, kui mina neist möödun, küsib ema lapselt: "Mis sa õhtusöögiks tahad? Kas kartulikrõpsud sobivad?"

Ma arvasin, et ema teeb nalja. Iroonitseb tänapäeva noorte toitumisharjumuste üle. Nõup, ta ei naljatlenud.
See ei ole minu asi õpetussõnu jagama hakata ja nii ma neist omaette puhisedes ja silmi pööritades möödusin.

See juhtus kuu või veidi enam tagasi, kuid ei anna mulle siiamaani rahu. Mure tulevaste põlvede tervise (nii vaimse kui füüsilise, siin klikivad need veel kokku kah) pärast? Miks peaks? Aga ju siis peab. Muidu ei häiriks.

Et siis jah. Arumaisaa, kuidas nii saab. Oleks veel, et laps ise nuiab ja vanem annab järele. Aga et lapsevanem pakub ISE, et kas laps tahab õhtusöögiks krõpsu? Õhtusöögiks? Ok, alati ei ole aega, viitsimist, isu ega mida iganes hakata sooja lõuatäit valmistama, kuid krõpsu? Osta siis kasvõi poolfabrikaate või tee kasvõi mõni hädine võileib. Ikka paari toitaine võrra parem valik. Aga krõpsu?

Siiamaani häirib. Ehk nüüd, kui sain selle endast välja kirjutada, hakkab vähem häirima. Ei taha kohe kuidagi, et teiste inimeste rumalusest tulenev hoolimatus või hoolimatusest tulenev rumalus minu meeleolu häiriksid.
Siit väike noot iseendale - püüa vähem tunda!

**********************************
Teine juhtum toimus eile ja oli palju meeldivam:)
Sattusin veepuhastusfiltrite juures vestlema ühe inglasest härrasmehega, keda hämmastas eestlaste vähene veetarbimine. Igasugu muu jutu sees siis manitses mind kui eestlast, et vett tuleb juua ja kui hea see tervisele on jne. Ja teatab, et praegu, 20-ndate keskel, ei pruugi ma selle kasulikkusest veel täit pilti saada, kuid hiljem on mu keha mulle tänulik.

Kui ma siis turtsatasin, et ma kohe kindlasti mitte ei ole oma kahekümnendates, siis tundus härra tegelikult ka üllatuvat (kui ta just väga osav ei ole:D). Ja mainis, et "Aga teil ei ole ju neid kortsukesi silmade ümber".
Eeeeee.... miks mul need veel olema peaksid? Ma olen ju veel nii noor, alles 34-ne:D

Aga pole midagi öelda, kuidagipidi ikka see vanus ju kuklas kummitab, kui sedasorti mainimised tütarlapsel kõrvad keerlema panevad:D

Pühapäev, september 02, 2012

Tere taas!



Nonii...
Huhh, ei teagi kust alustada, hakkan siis suvaliselt siit servast ja sealt servast lahmima:) Miskit ehk ikka "paberile" saab.

Käesolev nädalavahetus on pisike ime. Nimelt oleme täitsa omapead! Suvehooaeg on läbi ja seenelised pole veel laekuma hakanud (ämbritega-tunnikeseks-metsa-koguse seente saamiseni läheb see aasta ilmselgelt veel aega). Ja nii me eile hommikul 8 paiku ärgates avastasime, et ega ei teagi mida nädalavahetuse ja kohustustevabadusega peale hakata. Kui hooajal pole ainsatki kahekesi-olemise nädalavahet (kas siis meil külalised või ise kusagil ära), siis eile-täna... Lausa veider oli ärgata ja mitte miskeid hilpe selga tõmmata - sai täitsa eevakostüümis kempsu poole suunduda:)

Igatahes siis ärkasime, jõime hommikukohvid, unelesime niisama, käisime poes järgmise nädala tavaari ära ostmas, lõunasöök ja ... kella17 ajal pugesime tagasi teki alla:) Väike kolmetunnine uinak ja olemine sai kohe värskem.
Täna siis taas 8 paiku maast lahti (kuidagi ei oska argipäevarütmi tõttu ka nädalavahedel enam pikalt magada) ja Jääraplika kurjustamise leevendamiseks blogi taha:)

Augusti peaaegu lõpuni oli meil ka Laps majas, seega esimene veider hetk oli siis, kui tema ära sõitis. Siis said ka argipäevad kuidagi inimtühjemad ja õhtuti vaatasime üksteisele nõutult otsa, et mis siis nüüd. Lapsega majapidamises harjub üllatavalt kiiresti:) Nüüd siis ka esimene kahekesi-nädalavahe... Samas järgmised paar-kolm on taas hõivatud. Ja olenevalt seentest siis sõltub ka oktoober. Kurask, miskil hetkel tahaks ka kuskile üle-vee-naaberriiki šoplema sõita... vaatab seda asja:)

Aga jah, kui 2010 suvel siia kolides oli paanika, et äkki sõbrad võõrduvad liialt (ma tõesti ei viitsi Tallinna-trippe nii pikki teha, et ka seltsielule aega jääks, kuna need alati töised ja nädala sees ja siis ma ise nagu tühjakspigistatud sidrun), siis loomulikult ei ole sellist intensiivset lävimist enam paljudega, kuid need kel rohkem kas siis pealehakkamist, julgust, tahet või ka igatsust (;D), need annavad aga teada ja laekuvad ise siiamaile:) Mistõttu suvised nädalavahed ongi juba aegsasti buukitud ja ega muudki aastaajad niisama tühjalt jookse. Oleks vaid neid nädalavahesid aastas enam!

Igatahes jah, sõpru-sõbrannasid-tuttavaid käib meil siin palju:) Ja eriti lahe oleks see, kui veel nii mõnigi (lisaks ühele noorpaarile) kaaluks varianti meie kandis kinnisvara osta... Siis on nii, et sõbrad-tuttavad mitte ei jäänud maha vaid tulevad järele:) Vot see oleks eriti super:D

Üks eriline uudis veel - kui Eestis elavaid tegelasi ikka satub nägema, siis eelmisel nädalavahetusel sain näha sugulasi, keda pole 5 aastat näinud! Viimati kohtusime aastal 2007, kui Austraalias elav nõbu oma kaasaga kodumaal abiellumas käisid. Nüüdseks neil lisaks 3-aastane piiga ja 4-kuused kaksikud pojad ja oma Eesti-külastusel astusid ka meie juurest läbi:) Tädi ka abiks kaasas ja nii nad meid kaks ööpäeva lõbustasid:) Kaks tillukest tegelast korraga... Huhh!
Siiani keeruline uskuda, et end meie tillukesse kabinetti ööbima suutsid mahutada:D

Et siis jah. Nüüd on korraga vaikus majas ja... eks näis kuidas see tänane päev mööda saab uimerdatud:) Tõenäoliselt tükati tukastades. Viimasel ajal on väsimus eriti suur ja aina tahaks magada. Aga pole ka ime, vererõhk vajaks tõstmist - kipub teine 85/60-le viimasel ajal olema ja mida ma siin siis üllatun. Teab keegi ravimivabasid nippe, kuidas seda kõrgemale saaks? Kohv on hetkelise mõjuga, seda mitte soovitada.