Teisipäev, detsember 31, 2013

Iad vahetamist!

Pauk aastal 2008 Indias, Cola Beach'il


2013 oli sigahea aasta. Kui kõik läheb nii, nagu praegu ennustab, saab 2014 olema veelgi enam meele järele. Parajalt pingutusi nõudev, kuid samas erutav ja rahuldustpakkuv :)

Sama head ja paremat soovin teilegi :)

Pühapäev, detsember 22, 2013

Ajalooline päev :D

Täna tegi Väikemees esimesed üle toa sammud :D Ettevaatlikult, vahepeal peatudes ja mõtiskledes :)
Selliseid üksikuid meetriseid-paariseid vahemaid läbib juba mõnda aega, kuid täna siis üle toa :D

Muidu siis 10 kuud ja 9 päeva vana ning pikkust juba 79cm... Huhh, mina oli sama 1,5-aastaselt :D

Neljapäev, detsember 19, 2013

Ausalt 0/365

Kunagi, nii umbes kolmveerand aastat tagasi, algatas Helina blogimeemi, kus kirjas 50 väheteada fakti blogijast. Ei olnud tollal jaksu sellega tegeleda, kuid mõte jäi õhku. Seda seetõttu, et mu blogi on suhteliselt varjusurmas olnud ja aeg-ajalt hingitsedes miskit suvalist välja purtsatanud, et seejärel taas vaikusesse vajuda. Igatahes kindel ei saa mu blogi peale olla.

Kuna samal ajal möllab Herz vapralt oma blogiprojektiga (iga päev postitus mõne talle meeldiva asja/teema/fakti/tunde/juneimit kohta) ja sattusin lõpuks ometi ära vaatama filmi "Julie & Julia", kus sarnane teema käsil, siis otsustasin proovida, kas suudan sama. Seega - kui kokku liita Helina idee, Herzi tublidus, innustus filmist ja piinlikkustunne vaikusest blogist, saigi kokku idee minu oma blogiprojektiks "Ausalt x/365". Ehk siis kriban iga päev nii teada kui mitteteada fakte endast, et jumala eest ühelgi lugejal ei võiks minust normaalset ettekujutust olla. Või vastupidi - tekib äratundmine, et ta pole ainus imelik :)

Kindlasti on osad teemad mõnele põnevamad lugeda kui teisele ja eks saab olema küllaldaselt ka neid postitusi, mis oma pastakast väljaimetusega haigutama ajavad. Samas üksjagu fakte on siitsamastki läbi käinud, kuid mis siis, mul on teemasid vaja :D Asja eesmärk on püüda joont pidada ja igaks päevaks kasvõi tillukenegi postitus luua. Ja ühe teema alla koondades..., siis millest on inimesel kõige rohkem ainest kirjutamiseks? Ikka endast... Ja mine tea, ehk saan ka ise veidi targemaks, kui end veidi kõrvalt näen. Kuigi mis vahet seal on :D
Ja jumal tänatud, et blogger võimaldab postitusi ette kirjutada ja postituse aeg määrata :) Sest no iga päev küll kribada ei jõua - pigem korraga mitu ja las siis postituvad ise...

Et siis jah, vaatab kas pean vastu. Kui miskit väga erakorralist ajaröövlit vahele ei tule, siis ehk õnnestub. Samas on 365 päeva tohutu aeg ja kogus teemasid ning pead ma igaks juhuks panti ei pane. Eriti kuna tean juba täna, et suure tõenäosusega on tulemas päris hullumeelne aasta :D Loodetavasti sama positiivses mõttes, kui seda täna ette kujutan... :)
Igatahes ootan väga head, erilist ja blogi silmas pidades ka enesepaljastuslikku aastat. Võib-olla pärast seda lõpetab blogi ka eksisteerimise, samas võib-olla saan hoopistükkis hoo tagasi. Näis :)

Blogiprojekt 2014 alga!
Muidugi alates uuest aastast, eksole :)

Laupäev, detsember 14, 2013

Niiiii mõnna...

... on lõpetada hommikune põrandate puhastamine ja seejärel tõmmata sinnasamma kildudeks hiiglaslik keraamiline lillepott.  Kilde saab ... no ütleme, et palju.

Hetkega on kohal väike pätajalg, kes tahaks oma osa ses põnevas mängus ning kaks kassi, kelle arvates on mullaga kaetud liiga väike pind ning mõistlik on seda varvaste vahel laiali vedama hakata.

Vead aga ühe tegelase issile sülle ja kahe teise peale karjud natuke. Ja tood tolmuimeja välja sealtsamast kunkust, kuhu selle mõni hetk tagasi tõstsid.

Rääkimata sellest, et sobivaid suuri ümbrispotte pole just lademetes leida ja ammugi mitte siinses kaubandusvõrgus.
Tood sahvrist ämbri ja asetad taime ajutiselt ämbriga tagasi oma kohale.
Kaunis ... ütlemata kaunis ... :S

Esmaspäev, detsember 09, 2013

Uskumatu, ma armastan hambaarsti :D

Hullupööra hea tunne on, kui oled julguse kokku võtnud ja end üle aastate hambaarstile vedanud ning siis avastad, et tõepoolest ei tunne mitte midagi. Ja arst on väga hea käega ja tõeliselt arvestav/hooliv. Ei grammigi üleolekut vaid viskab koos sinuga nalja hoopis...

Mina igatahes sain täna niivõrd hea emotsiooni, et võtsin plaani kohe pikalt ja põhjalikult käia. Finantsiliselt ju kõike korraga teha ei kannata, kuid pikema perioodi peale jaotatult on ikka mõnus küll :)

Kuna vajadust pole olnud, siis on üsna mitu aastat nüüd hambaarstikülastustes vahele jäänud. Oli periood, kus käisin põhjalikult ja lasin kõik korda teha. Siis aga sattusin ühe ülevaatuse käigus arsti otsa, kes väitis, et need kaks tillukest pindmist täpikest, mis mul on, saab ka ilma tuimestuseta ära teha, valu ei ole. No kurja, sina ei saa anda hinnanguid minu valule või mittevalule! Valus oli, rsk! Vastik pinin ja kuum valu ja keha kattumas higiga. Nii ei saa, noh! Mina ju maksan selle süsti eest, sinu asi on see kaks minutit ära oodata, kuni mõjuma hakkab ja siis muretult tegutseda. Milleks peletada, kui säilitada on niivõrd lihtne?
Igatahes taaskord draama-draama ja tuli paus sisse.

Nüüd aga leidsin, et hea oleks lasta taas üle vaadata mis seisud on, vahepeal tekkinud täpikesed parandada lasta ja siis minna karmimate teemade juurde - vanad hõbeplommid kõik välja, uued täidised sisse ja uus toon seega ka hammastele. Surnud hambad ja vanade tumedate plommidega hambad ju kipuvad suus tumedamaks minema ja no ei ole see ilus, ei ole. Tahan, et kõik oleks ühte värvi. See aga võtab aega ja palju-palju raha, kuna noorusest alates on neid tumedaid junne sinna ikka mõnuga laotud ja eks üksjagu ole ka suretatud hambaid, mis uut värskendust vajavad.

Minu põlvkond on veel need, kes sageli suht karmikujuliselt hambaarsti pelgavad. Need õudused, mis igal sügisel kooli ilmunud ja ühe ruumi hõivanud hambaarstikabinettides toimusid... Nojah. Või kasvõi see, et kui olin lasteaiaealine ja mulle esihammaste vahetumisel ilusate labidate asemele kihvad kasvasid ning seejärel tehtud röntgen kinnitas, et on tulemas siiski veel üks sats esihambaid, siis need kihvad toore jõuga tollase hambaravi võimaluste järgi välja sikutati... (jap, mul on kolmandad esihambad, ilma kaitsva vaabata...)
Et jah, see kõik ei ole olnud julgustav.

Isegi imestan, et mu vahepealne taaskordne eemalehoidmine hambaarstitoolist sedavõrd vähe kahju on tekitanud. Aga olen sel teemal hellik, mis teha.
Seega, kui nüüd olin pikemat aega siin hambaarstide kohta taustauuringut teinud ja selle enda arvates mulle enim sobiva välja peilinud, oli mu rõõm üüratult suur, kui arst mu ootused täitis ja kõvasti ka ületas.
Sest ma tõepoolest ei tundnud midagi - isegi süsti tegemist mitte :D Uskumatu rõõm :)

Mis omakorda garanteerib selle, et mul ei ole mingisugust probleemi uue visiidi aega oodata ja käia järjest ning oma plaan täide viia :)
Vot kui vähe on vaja, et hädapätakal rind julgeks läheks :) Ainult head arsti :)

Laupäev, detsember 07, 2013

Paistab et tuleb jah

... tunne, ma mõtlen. Nimelt täna hommikul ärgates nägime esimest korda sel sügisel maas olevat õrna lumekirmet :) Otse loomulikult pidin ma siis karja küünlaid välja otsima ja nüüd nad siin põlevad ümberringi - kuidagi soojem ja hubasem tunne on. Eriti kuna korralikult valgeks pole täna läinudki ja praegusel kellaajal on juba igasugune lootus valgusele kadunud.

Tundeid on veel. Süümekad nimelt.
Vanamees asutas poodi minema ja ma ei tea kust, kuid mul hull küpsiseisu peal. Palusin siis tuua pakikese, kama kaks, milliseid, peaasi, et küpsised.
Jõudis koju, ulatas mulle küpsised, küsisin kas tahab ka, ei tahtnud ja järgmine hetk oli pakk tühi... Kibekiirelt viskasin pakendi ära, et ei tekiks kiusatust sealt pealt kalorite hulka lugema hakata.
Aga noh, mis seal siis ikka. Nüüd ootan, mil ühiselt laua taha istume, et pannkooke sööma hakata :D Tervislik laupäev...

Aga katse "Väikemees ja mandariinid" läks küll üliedukalt. Alates esimesest ampsust täiesti hull nende järele. Nii kui keegi mandariini koorima hakkab, vudib kohale ja kohe nõudma. Kui piisavalt kiiesti ette anda ei jõua, läheb riiuks :D

Neljapäev, detsember 05, 2013

Kas tõesti tuleb tunne?

Tänane on tähelepanuväärne - sain sel aastal esimest korda kätte killukese jõulutunnet!
Siis, kui vedasin koju mitu kilo mandariine ja mu poesoleku ajal oli hakanud mingit lobjakat taevast alla sadama.
Kodus kohe küüned mandariinidesse ja nüüd on tulemuseks pidev kempsuvahet vudimine. Mahlased.....

Ei midagi, see lõhn ja see lobjakas kokku sunnivad küünaid välja otsima, et siis soojas värelevas valguses peagi ärkavat Väikemeestki mandariinidega tutvustada. Olen kindel, et armastab neid, kuna apelsinist on ta suures sõltuvuses :)

Hmm, peaks vist oma imehea piparkoogitaigna retsepti (E-le maailmasuurimad tänud selle eest - ma pole paremat kunagi kohanud!) välja otsima ja kooksiteole mõtlema hakkama...

Teisipäev, detsember 03, 2013

Lihunik


Peale seda, kui kassid hakkasid saama ainult ja ainult värsket liha konservide asemel (ehk siis hommikul peale ärkamist ja õhtul enne ööunne minekut), tunnen ma end kui lihunik.

Värsket liha toome lihapoest, vahel ka mõnest ketipoest, kuid lihapoes on see garanteeritult värske ja töötlemata (tuttav peab seda ja käib mitu korda nädalas ise jahekaubikuga mannergul otse tapamajast toomas). Seetõttu eelistame osta lihapoest ja jahimeeste käest.

Kassid saavad enamasti südant, maksa ja kanafileed. Ja kui ma siis olen nende kilodega koju jõudnud, läheb tükeldamiseks. Kujutage ise ette, kas tulivärske liha sisaldab verd või ei. Ja maks... Värske maks näeb ise nagu vereklomp välja ja siis tükelda seda... brr!
Aga ära tükeldan ma seetõttu, et siis saab valmisportsud kiletada ja sügavkülmutada. Palju lihtsam ju hommikul unisena kööki kohvi tegema tuigerdades kassidele eelmisel õhtul külmikusse sulama võetud pakike kausikestesse tõsta, kui kohviga möllamise kõrvale mingit verist maksa tükeldada. Ja kuna iga paari päeva tagant lihunikustuda ei viitsi, siis enamasti on nädalajagu pakikesi külmikus ootel.
Aga meeldiv see tegevus ei ole... :S A mis teha, kassid kallid, noh :)

Kui aga Vanamees taaskord mõnelt jahimehelt näiteks veerand hirvevasikat ostab, siis mina hoian see aeg köögist eemale. Eriti rõve oli viimane kord, kui ta tuppa astudes suure musta koti rõdule tõstis ja teatas, et ta ei saa enne tükeldama hakata kui liha maha jahtunud on. Öäkkkkk! Mõni tund tagasi kalpsas see loomaveerandike veel õndsas teadmatuses ringi...
Aga mis teha, see on elu. Tähendab... mõnele on, teisele oli...

Ja samas armastan ma väga liha süüa. Ja seetõttu ma tükeldamise ajal köögist eemale hoiangi - ma tahan silmad kinni pigistada ja toidu anonüümsuse säilitada. Kui silmakirjalik veel olla saab? Aga vastasel juhul oleks ma hommepäev taimetoitlane. Kuna ma seda aga ei taha, siis kirjatsen aga silmi edasi.

Vot tak. Loodetavasti keegi parasjagu ei söönud midagi seda lugedes...

Pühapäev, detsember 01, 2013

Blogimisest. Siiralt ja ausalt.

Surfasin taaskord oma blogi postitamata teemades ringi ja otsustasin nimekirja lühendama hakata ehk siis mõne vana teema ära postitada :D
Siin teema 13.novembrist 2008 ehk siis juba enam kui 5 aastat avaldamist oodanud postitus :D

Midagi pole teha - ajad on muutunud. Oluliselt on vähenenud nii minu sõnakus ja ka sõnaseadmisoskus (pean seda selle "süüks", et kirega suhtumist kirjutatavatesse teemadesse enam justkui ei ole ja suhtun ümbritsevasse tunduvalt stoilisemalt). Kindlasti ei ole enam aktuaalsed ka kirjutamise põhjused - täna on kirjutamine pigem nagu väike kohustus enda ees (oled alustanud ja pead seda veebipäevikuks, siis hoia joont!) ja püüd blogi hingusele minemisest päästa, kuna usun, et kui edasi kirjutan ja elu ehk kunagi siin blogis taas hoo sisse saab, siis taastub ehk ka ind kirjutada ja ehk ka rohkem erutavatel teemadel sõna võtta. Sest ilma kireta kribada on nagu... noh nagu  poolvinnastatult..... Nojah :) Ja no kohe kindlasti ei ole ma enam pealtnäha selline beib :) Need teemad on lihtsalt kuhugi päris ära kadunud... :)

Igatahes siin siis valmiskirjutatud postistus 5 aasta tagusest ajast:


Täna võtan lahkamislauale omaenese blogi ja motiivid seda kirjutada. Mitte lugeda neil, keda ajutine enesepaljastus paanikasse ajab.

Mulle meeldib kirjutada. Väga.
Lapsepõlvest alates on mind saatmas kujutlus minu vanaduspõlvest. Seal on mul mu tuulisele rannale maja valmis ehitatud. Teisel korrusel asub otse vastu sügiseselt mäslevat merd kabinet. Suur aken katab suuremat osa seinast, kaminas pragisevad puuhalud ning istun mõtlikult oma massiivse kirjutuslaua taga, lastes sulel üle paberi sahisedes vaimusilmas olevate tegelaskujude elu elada. Pensionieas kirjanik, kes omaenda segaseks elatud elust detaile ammutades neid uutes tegelastes taassündida laseb.

Minu kujutelma toitsid alati mu keele ja kirjanduse õpetajad, kelle poolt alati esile tõstetuks sain. Täna meenuvad eredaimalt "Tuulest viidud" tegelaste analüüs, põhjalik essee heeliumist (irw!!! vabanduseks võin vaid mainida, et käisin keemia-bioloogia eriklassis), "Jevgeni Onegini" kõigi tegelaste kohta kirjutatud kirjandid (poolele klassile vorpisin neid teha, kuna vajadus oli kirjutada erinevatest vaatenurkadest, kuid enda nime all esitamisele läks ju vaid üks töö...:D) ning lõpukirjand, mida kirjutasin korraga 2 erineva teemaga eksemplari (ühe neist klassivennale, kelle ees olid suured süümekad, kuna olles tema suur noorusarmastus, heitsin ta ühe elumehe pärast mõtlematult kõrvale, teadmata, kui haiget ma talle tegin... ja tal oli kirjalik väljendusoskus nõrgemapoolne) jne jne jne...

Nüüd, olles näinud kui kohutavalt palju on kasvõi mu enese ümber kirjaoskajaid, ma oma unelmas enam ei kirjuta. Nüüd võtan sealsamas kabinetis seinu katvatelt riiulitelt järgmise kellegi teise poolt kirjutatud raamatu ning sean end sisse mugavas toolis sealsamas kamina kõrval. Miskit pole teha - korralik raamatukogu peab mu kodus olema.

Kirjutada meeldib aga endiselt, mis sellest, et vahepeal lausa dekaadipikkune paus on sees olnud. Olen veendumusel, et kirjutamisoskus süveneb harjutades ja väheneb puhates. Kuna pole aga kindel, et kunagi mõnd head ideed siiski kaante vahele asetada ei otsusta, siis tuleb rooste näppudelt eemal hoida.
Mistõttu on blogimine tänuväärt harjutusplatsiks. Ilma kindla seoseta saad luua teksti tõsisest jaburani, läbimõeldust emotsionaalse pahvakuni. Mis iganes pähe tuleb.
Minu blogimine algas avastusest, et mõned mu tuttavad seda teevad. Hakkasin nende blooge lugema ja näpud sügelesid ka ise blogisemise järele. Ebakindlusest hoidsin end tagasi. Üsna hulk aega.
Kuni tuli vajadus luua keskkond, kus oleks võimalik avalikult ohjata/hädavajadusel häbiposti asetada inimest, kes toppis oma nina minu ellu ja tegemistesse, ilma et ma oleksin seda kuidagi soovinud. Ma ei talunud avalikke rünnakuid, kuna siiamaani olen oma tegelikku eraelu kiivalt enesele hoidnud, nii et ka mu sõbrad-sõbrannad-pere ei tea väga paljut. Vaid seda, mida avaldan.
Kaitsekilbiks sai blogi loodud ja aadressi levitatud. Kõik, kes huvitusid, said uue lugemispaiga.


Tänaseks mind suuresti enam ei morjenda algsed põhjused. Edasi olen jäänud aga siiski kirjutama ja seda väga mitmetel põhjustel.


Esiteks - mulle ikka veel meeldib kirjutada. Tüdinen kõigest kiiresti, kuid kirjutamine pole mind veel tüüdanud.


Teiseks - mu eemal ja mõneti lausa üle maailma elav pere ootab sissekandeid just tegemistest. Telefonitsi ei oska nagu midagi öelda, et mis siis vahepeal toimunud on. Blogis kirjeldatut kommenteerides tekib telefonisuhtluses muu vaht ja detailid sinna juurde. Ja juttu jätkub kauemaks:) Mulle ka meeldib teada mida mu pere teeb. Ja kui mõnda aega ei kirjuta, tuleb kodusaarelt etteheitev kõne, et "ja blogisse ei ole sa ka mitte kui midagi kirjutanud, pole mõtet seda avadagi :("


Kolmandaks - mõningad tuttavad minu suureks rõõmuks hindavad mu kirjutamisstiili. Mõni loeb seetõttu, et eluga kursis olla, mõni seetõttu, et meie ühiste ettevõtmiste kajastusi kritiseerida/hinnata ning üks on lausa öelnud, et teda ei huvitagi mida ma kirjutan, ta naudib lihtsalt lugemist. Ja kellele ei meeldi, kui tema loodu kellelegi meele järgi on?



Neljandaks - olen tutvunud läbi blogimise ääretult toredate inimestega. Kas sarnane või kasvõi väga erinev mõttemaailm, kuid mingi nurk hõõrub vahvasti ja ma väga hindan neid kontakte. Meis on sageli ootamatult palju ühist.


Loomulikult ei ole vähemtähtis juba kunagi varem maha hõisatud lause, et blogijad on liputajad ja lugejad on piilujad. Ehk siis mulle (nagu ka teistele blogijatele) meeldib kirjutada, kirjeldada, arvamust avaldada jne. Ja lugejatele meeldib kirjutatut, kirjeldatut ning arvamusi enese sisse võtta ja sageli ka läbi närida, mis suurepäraselt kajastub tagasisides kommentaaride või otsese ühendustvõtmise näol. Positiivne teada, et loksutab kedagi.
Paar väga lähedast tuttavat on etteheiteid teinud, et Sipsik ei ole ju mina. Et jätan blogis endast mulje kui wannabe beibest. Et "tegelikult sa ju ei ole nii pealiskaudne". ;)




Mõni kuu tagasi ütles A, et "aga tegelikult sa ju ei ole selline". Tol korral oli kirjelduse all kingade hull ostlemine. :) Jep, loomulikult ei ole mu elu sisuks kingad. Kuigi mulle meeldib neid osta ja kokku neid lugeda ma ei julge, hakkaks vist piinlik. Aga siin on omad põhjused.
Avalikult suudangi ma kirjutada vaid väga pealiskaudsest. Püüdes näida tugev, ei ole ma seda tegelikult. Vahel on mul kuri kahtlus, et olen kõige haavatavam ja endast andjam olevus üldse. Võin sõpradele/lähedastele vist viimse varagi hinge tagant ära anda, kui nad abi vajavad.


Aga siin ongi "aga". Kui tahad ellu jääda ja enam-vähem turvaliselt eksisteerida, ei saa sa oma pehmet poolt maailmale näidata. Seda tohivad siiski näha vaid need, keda ma oma koju luban, kui nii saab väljenduda. Sest seal langeb kilp.


Inimesed kipuvad olema julmad. Kui näitad välja oma nõrkust, valu, ebakindlust, siis reageeritakse minu hinnangul kolme moodi. Ühed hakkavad ära kasutama, teised hakkavad toetama ja kolmandad on enamuses. Enamus on need, kes näljastena su murede/probleemide/ahastuse kallale kargavad ja sealt enesele vajalikku äkšõnit ahmima hakkavad. Inimestele meeldib kaasa elada ja "toetada", tegelikkuses aina uusi doose välja pitsitades: "no räägi lähemalt, kirjelda täpsemalt jne". See on nälg, mitte siirus. Ega reeglina seda halvasti ära ei kasutata, pigem nauditakse teadmist, et teistel läheb ka sitasti.


Vaadake või ajakirjandust - millal on suur õnn kusagil esikaanel? Ikka veri, higi ja pisarad.


Seda ma reeglina aga pakkuda ei suuda. Sest ma ei ole nii tugev kui tahan lasta end välja paista. Võin anda doose sellest, millega toime suudan tulla, jättes olulise luku taha. Kuigi viimasel ajal aina enam üritan end lukust lahti keerata, kuna on tekkinud üllatav kahtlus, et inimesed siiski on ilusad ja head ja endal on niiviisi lihtsam. Senikaua tuleb aga leppida teadmisega, et Sipsik on minu väga pealiskaudne pool ja tema juba naljalt härdaks ei muutu:) Sest mille kuradi pärast peaks maailm tundma minu tõelist sisu, minu sügavamaid mõtteid? See ei huvita ju kedagi, olgem ausad...

Teema võib lõpetada R-i kirjeldusega sellest, miks tema ei suuda minu blogi lugeda: "Lihtsalt mul on vahel tunne nagu vahiks kodumaist seepi". :DDD

Ma ei taha viagrat, ma ei taha cialist ja antidepressandid jätan ka vahele

Nii, võtsin kätte ja muutsin kommenteerimise sätteid. Ehk siis et anonüümsena enam kommenteerida ei saa.

Mis ei tähenda muidugi seda, et tahaksin välja peilida isikuid, kes sõna võtta soovivad. Ei, üldse mitte :) Vabalt võib ju Open ID all nime lahtrisse kirjutada näiteks Anonüümne või Nipitiri või mida iganes.

Põhjus muudatuseks on need tüütud kummitused, mis mingite otsimootorite abil sisse ronivad ja oma viagra-reklaame jätavad. Ma ei viitsi nende kustutamise ja filtrite seadmisega tegeleda. Seega katsetan niipidi. Ehk kaovad nüüd pildilt, kui automaatselt kommentaari postitada ei saa.

Teine variant oleks kommentaarid enne postitumist modereerimisele võtta, kuid seda ma ei tahaks. Samuti ei taha verifitseerimiskoodi peale panna, kuna ise pean nendega mässamist jube tüütuks, kui kellegi postitusi kommenteerida tahan.
Nüüd vaatan, kas see hoiab need kollid eemal või ei. Kui ei, siis järgmise sammuna tuleb verifitseerimiskood :(

I advent

Lumi aastal 2010 (Meriväljal)


Eestimaa on nii-nii pisike, kuid sellest hoolimata on samal ajahetkel ilm vaid mõnesaja kilomeetri raadiuses täiesti erinev.
Kirjutavad, et lumi maas ja ilm pime. ??? Meil pole lumest haisugi ja päike sillerdab rõõmsalt tuppa. Mingisugune kargus küll on õhus, kuid sellel pole veel talve lõhnagi küljes. +6 kraadi ikkagi.
Tõsi, mingi nädalapäevad tagasi meil küll korra sadas lund, kuid maapinnani see ei jõudnud.

Samas esimesed miinuskraadid sain küll eile lõunal kogetud, kui Väikemehega jalutamas käisime. Aga... need lõhnasid rohkem sügise järele (-1,8). Aga ju jõuab :)

Ei tea, kas see on lume puudumine või mis, kuid mul absoluutselt puudub sel aastal jõulutunne. Ei ole mingit vajadust tulukestega mässama hakata, piparkookidele ei viitsi isegi mõelda ja häbi-häbi - ka kingimajandus täiesti olematu alles.
Tegelikult ma tean, milles asi - liiga palju asju korraga käsil ja liiga intensiivsed mõtted üheaegselt läbielamises. Aga küll see kiire ja intensiivsus mingi aja pärast osaliselt läbi saab ja osaliselt oma vao leiab, kus veidi rahulikumalt edasi kulgeda.

Küll aga ootan ma juba etteruttavalt järgmise aasta jõulueelset aega. Siis on Väikemees juba sellises eas, kus saab seda perioodi tema jaoks muinasjutuliseks kujundada ja need igahommikused sussileiud... Sel aastal poleks see veel päris see.

Aga täna õhtuks ennustavad ilmajaamad tormakat :) Laahee :D Mulle nii hirmsasti meeldib loodusjõude imetleda, eriti kui saan seda teha soojas toas. Kuum kakaotass pihkude vahel ja kuulad kuis maru möllab...
Kusjuures, hakkab vist juba looma, kuna iiliti käivad puid painutavad tuulehood üle...

Edit kell 14:50 - Vau kus alles marutab! Paistab tõepoolest, et täna kujuneb üks asjalik torm :D