Kolmapäev, september 24, 2008

Jaks sai otsa...


Ma olen väsinud.
Taas olen oma elu selliseks suutnud elada, et mitte ühelgi õhtul vaba aega ei oma.

Taas vastan sõprade "saame kokku!"-kõnedele, et "mulle tundub, et järgmisel nädala teisipäeva õhtu oli mul vaba. või siis kolmapäev. kui taas märkmiku ligi jõuan, annan sulle teada, eks? siis lepime täpsemalt kokku".

Taas ei ole nädalavahetustel aega magad. Hea, kui kodus juhtun olema.
Tööl on ka praegu kuidagi eriliselt produktiivne periood. Kõik lausa lendab käes ja "to do"-listis saab järjest läbikriipsutamisi teostada.
Hinnaks see, et maailma uudistest kuulen mingi killukese vaid raadio hommikuprogrammist. Puhketoas olevatele ajalehtedele pole enam ammu pilku heitnud ning täna jõudsin üle pikemat sorti aja veebilehti sirvida nii, et ei piirdunud vaid pealkirjade silmitsemisega. Nii mõnigi teema sai avatud ning infovoog kõrvade vahele lubatud.

Mahamurdvat väsimust õnneks veel peal ei ole, kuna piisavalt palju ajakulust möödub ka vaba aja tegevusi harrastades. Selles mõttes väga ok, et varahommikul tööle jõudmisest veidi hilisemate õhtutundideni on intensiivne töö-töö-töö, peale ukse seljataga lukustumist algab aga fun.

Omamoodi lõivu on siiski tulnud tasuda. Viimased päevad on kurk kangesti kipitama hakanud (kahjuks ei ole harjumuspärane porgandihääl ikka veel seksika kähinaga asendunud), juba paar päeva ajab nina mingisugust vett välja ja tänasest alustasid silmad kipitamist. Nüüd siis larbingi kofeiinikuna teed rohke meega...
Kuna ennast nt valesti rõivastumises süüdistada ei taha, süüdistan hoopis I-d, kes oli nädalavahetusel üks meie Ruotsi-tripil osalejatest ja oma tatise ninaga kindlasti ka mind nakatas...
.
Algas sügis ja ilmad läksid ilusaks. Arumaisaa. Pea terve suvi tuli vihma ja hallust taluda, nii et peale lugemise ja enesele ehete meisterdamise (sellest kiiksust/haigusest kirjutan tulevikus pikemalt) suurt miskit teha ei tahtnud. Nüüd aga, kui sügis käes, tuleb kõik tegematajätmised tagasi teha.
Kool algas samuti. Seni ikka veel naudin seda väga-väga. Loodan, et see nauding ei kao niipea.

Avastasin enese jaoks ühe ütlemata huvitava valikaine - politoloogia. Eriti mõnus on meie õppetöö vorm - igast loengust pool on seminari vormis. Arutleda, vaielda, ümber lükata ja kinnitada..... Ja kuna osavõtu aktiivsus mängib lõpphinde kujunemisel rolli, on mul lootust sealt väga hea tulemus saada:) Esimesel korral saime õppejõuga igal juhul väga hea kontakti.

Kuna seekordne laevakruiisike oli mõeldud lisaks kahe tähtpäeva koostähistamisele (loe: nautlev õgardlemine õhtusöökidel + veinid-kokteilid ja niisama tšill) ka šoppamistuurina, siis tegelikult on mul väga hea meel, et samuti sammud poodidesse seadsin. Kuigi algselt mõtlesin muust kambast irduda ja linna peal kolada.
Eneselegi üllatuseks leidsin stangel rippumas pükskostüümi, mida nii hädasti hetkel vaja oli. Nüüd juba mitu päeva kannan ja olen jubedalt rahul. Eriti seetõttu, et ma ei pidanudki pükse pikemaks laskma vaid sain muretult kohe jalga tõmmata (kobin: arumaisaa kellele rõivaid õmmeldakse. olen kõige keskmisema (167,5) pikkusega ja üldse mitte eriline pikk-koib, kuid püksid reeglina kukekad. ja see on kohutavalt inetu vaatepilt. alati jälgi ostes, et oleks piisav õmblusvaru, mida siis järele lasta... ja ma ei usu, et see ainult minu probleem on. materjali kokkuhoid või tehakse kõik rõivad päkapikkudele? meetrisest taljeümbermõõdust pükstel/seelikutel ma parem ei räägigi)

Igatahes olen äärmiselt rahul hinna-kvaliteedi-välimuse suhtega ning fakt, et 3,5 tundi poodides kolamist selja valutama ja närvi krussi keerasid, oli selleks hetkeks unustatud. Saamisrõõm:)
.
Olen kurb, et Kuressaarde hakkab lendama Estonian Air. Ok, korralikum ja suurem (33 versus 18) lennuk kindlasti, kuid igavene ikaldus. Väljasõit reede õhtul hilja, tagasi juba pühapäeva lõunast (kokku väheneb saares veedetud aeg 6h võrra). Hinnad kallimad. Tudengisoodustus kehtib kuni 24.a.
Seega mina hakkan maksma pea 2x hinda senisega võrreldes. Mistõttu vahel isegi autoga mõistlikum minna (sõidu aeg autoga küll pikem, kuid reedel saabumine ja pühapäeval lahkumine samal ajal). Hirrrrrmus kahju, mulle nii meeldis lennukiga kodus käia.

Mistõttu sai vastu võetud otsus lipata koju septembri viimasel nädalavahel. EA alustab lende oktoobrist.
Kurb uudis, et tagasisõiduks oli pileteid, sinnaminekuks mitte.
Kaalusin varianti, et läheks siis bussiga. Elab korra üle küll.
.
Ükspäev astub siis töökaaslane ligi ja teatab, et "meil tuli mõte üks koolitus sinu kodusaarel teha, mis arvad, kas sulle sobib see aeg? neljapäeval sõidame välja, laupäeval tagasi".

Nonii, minu saardemineku mure sai lahendatud:) Õige nädalavahetus ja lõbusa seltskonnaga minibuss:) Sobib!

Pühapäev, september 21, 2008

Oleks.... õnneks ei ole:)

Olen siiralt õnnelik, et elan justnimelt praegu.

Kümnendeid tagasi oleksin ma võinud välja näha selline:

1952

1960

1964
1966
1968
1974
1976
1978
1982
1988
1994
1996
1998

Kui ma oleksin mees, siis aastal 1952 oleksin ma olnud selline:
Kusjuures näen õrna sarnasust oma vennaga ja emapoolse vanaisaga...

Kes soovib samuti ajas rännata, siis paik, kus fotosessioonil käisin, asub siin.

Teisipäev, september 16, 2008

Tõetruud karikatuurid

Jääraplika saatis illustratsioonid elust enesest. Kuna mind ajas südamest itsitama, panen ka teile vaatamiseks välja:)

Simon'i kass

Liisu andis vihje, et Simoni kassi kohta on veel pulle klippe. Seda äratamise klippi on kindlasti kõik juba näinud, kuid panen ta meeldetuletuseks kõige lõppu taaskord.
Lisaks riputan siia veel kaks, mis mul suu muigvele ajavad.
Usun, et kassiomanikud tunnevad end Simonis ära küll:) Mina igatahes tunnen. Ja kõllid sisse, see annab üle poole efektist!





Neljapäev, september 11, 2008

November, lõke toas ja kaastunne


Ei saa aru mis värk on. Nagu november oleks väljas.
Mäletan, et alati on saadud septembris veel kleidikeses ringi kepsutada, hetkel aga on kleidikesest asi kohe väga kaugel.
.
Tänase päeva asjatasin Väike-Maarjas ja need hetked, mis sai auto ja maja vahel sammutud, võtsid igasuguse tuju ära. Ometi ju tuulisest rannaalast eemal ja võiks tiba soojem olla. Alla 10 kraadi oli, paganas.
Talvejope oli igatahes seljas ja sikutasin ka saapad kapist välja.
.
Nõupidamisruumi sisenedes oli meie olukord mainimatagi selge, nii et alustuseks sunniti brändit neelama. Pigistasin silmad ja nina kinni ja hakkama sain. Vähemasti soe hakkas:)
.
Ahjaa, kui lõunat sööma läksime, siis menüü hinnakirja nähes läks tuju taas heaks. Vaimustusin ikka päris tükiks ajaks, kuna sarnaseid numbreid menüüdes olen viimasel ajal vaid eurovääringus kohanud.
*****
Eile veel oli natuke talutav ilm. Sai sõpradega ülal Toompeal üks hilisõhtune grill tehtud ja natuke hüplemist tule ääres küll oli, muidu oli aga päris ok olemine. Ei olnud novembri tunnet.
.
Tegelikult on üsna kummaline viriseda temal "aga vanasti oli rohi rohelisem ja ..." No aga oli ju, krt! Vähemasti ei olnud septembri esimene nädal see, mil puud värvikirevaid lehelärakaid maha sülitasid...
*****
Tegelikult on mul veel üks põhjus miks tuju halb/ajab kobisema.
Oli tänasel plaanidevabal õhtul aega üle ja läksin vaatama mida meie "staar"blogijad, "vennad Tühismaad" räägivad.
Oma viga, et nii loll olen. Süda läks tõega pahaks ja pidin sealt pagema. Vanasti vahel ikka lugesin ja irvitasin nende rumalust, kuid ilmselgelt on tegu nii haigete inimestega, et nende üle naermine oleks nagu invaliidi mõnitamine ja selleks on mul liialt hing sees.
Enam ei tee. Targem on mitte seda paika külastada, jääb ehk see tohutu kurbus meediavabaduse üle ära. Anna ajuhälvikule nuga ja ta võib kedagi lõikuma hakata...
***
Et tuju veidi parandada, võtan käsile midagi sellist, mis kuulub vist kiiksude valdkond... aga mul juba hakkab lõbus:DDD
Olete ju näinud Meerikamaa filme, kus inimestel veider komme tulel vahukomme küpsetada. Barbecue marshmellows.
Nojah. Kuna sellist privileegi nagu kamin mu tagasihoidlikus pesas ei ole, kuid tahtmine noid kuumi/sulavaid-venivaid maiustusi mugida on, süütan küünla, ajan kommi orgi otsa ja kukun küpsetama:)
.
Naudinguga vaatan kommile tekkivaid higipiisku ning jälgin kuda too ärevusest paisuma hakkab.
.
Arvutist kostub helin. Ahah, ema Skypes ja tahab rääkida. Lülitan ka veebikaamera sisse ja ema esimene kommentaar "on sul siis tarvis hilja õhtul neid komme mugida?" Appi!!! Kas tõesti olen juba nii paks, et oma ema võtab sõna?
.
Keerutan südamerahus oma kommi edasi ja pärast demonstreerin selle maitsvust.
.
Kassid tulevad kah jaole. Kes haagib end vurrudega kleepuva kommi külge, kes annab kommile käpaga.
Nojah.
.
Igatahes hetkel on hea, et mu suitsuandurid alles kapi peal karbis asetsevad. Peale lakkepaigaldamist ei pruugi enam küünlal kommiküpsetus ilma häiresignaalita õnnestuda.
Head ööd!

Esmaspäev, september 08, 2008

Siit ja sealt


Kool algas taas.
Eneselegi üllatuseks olin ma jube õnnelik, kui möödunud reedel üle mitme kuu sammud taas kooli poole seadsin. Eks ma jõuan sellest jandist aja jooksul väsida, kuid selle semestri algus on paljutõotav. Pühapäeviti saab isegi magada ja koolivabalt laiselda, kuna kuidagi näkkas nii, et minu poolt mittevalitavad ained on nimelt pühapäevasel päeval. Seega olen ütlemata rahul.
Ja juba ootan järgmise õppesessiooni toimumist:) Kättesaadav materjal juba komplekteeritud ja puha:D
Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled - mul on valmis juba pliiatsid ja suled!
*****

Natukene kurb olen tegelikult ka.
Planeeritud Nice' jäi ara:(
Reisikaaslane hüppas viimasel hetkel lõplikult alt ning enam ei jõudnud kedagi teist ära ka rääkida. Kellel puhkused puhatud, kellel raha otsas.
Algul mõtlesin, et mis seal siis ikka ja rõõmsal meelel valmistusin üksi minema. Kohe ikka heal meelel. Kujutasin ette kuidas ümbruskonnas ringi tuuritan ja õhtuti restorani terrassil peale einet veinikarahvini kõrval ühe raamatu teise järel neelan. Tõeline idüll mu meelest.
Lisaks oleks üksi reisides tõenäoliselt mitmete huvitavate indiviididega tutvunud, kuna suhtlemisaltid on nad seal soojas kõik.
Miks ma siis ei läinud? Ise ka ei tea. Kõikvõimalikud kodanikud käisid veenmas, et see ei ole hea mõte. Et igav ja ohtlik ja jama ja mis kõik veel. Ja lasingi end ära rääkida:( Mistõttu jäi korralik annus päikest sel suvel puhta saamata.
Tegelikult ei oleks seal olnud ei igav (raamatud, uued tutvused), ohtlik (mis seal inimeste keskel ohtlikku olla saab???) ega ka jama (ei saa ju eksida, kuna kanti tunnen hästi, silte oskan lugeda ja suhtlemisega/küsimisega saaks hakkama).
Aga omad vitsad peksavad. Ise lasin end ära rääkida:) Nüüd kahetsen hullumoodi...
Püüab siis vähemasti kevadel Costa del Sol'i avastama minna - vähemasti selle olen nüüd plaani võtnud. Kui kordub sama stsenaarium, siis kasvõi üksi:)
*****
Üks õhtu saime vanade töökaaslastega kokku, kellega omal ajal kujunes ütlemata vahva kamp, mis väljaspool tööaega sageli kokkusaamisi korraldas. Nüüd, mõne aasta möödudes, saime taas kokku ja no midagi ei ole muutunud:D Endiselt sai niimoodi irvitatud, et põsesarnad läksid konkreetselt krampi ja kella neljani koosolemist ei takistanud ka teadmine, et järgmisel hommikul (laupäev) peab koolis olema...
Loodetavasti hakkame nüüd taas veidi tihedamini kohtuma:)
*****

Olen korduvalt kobisenud, et enamus täna vorbitavast muusikast ärritab mu "maitsemeelt" üsna koledasti ja sama kehtib ka meie kohaliku muusika kohta.
Eneselegi üllatuseks on mulle aga üks raadiopopikas täitsa mekkima hakanud.
Usun, et üsna varsti hakkab ta mulle vastu, kuid vähemasti täna täiesti kuulatav mu jaoks.
Eriti meeldib mulle selline jabur rõhkude asetamine ja mõnes kohas kummalise välte kasutamine.
Kuigi jah, kui me nüüd täiesti ausad oleme, siis sõnad on ikka suht puberteedilikud:D
Ootan kuni mõne järgmise loo üllitavad, siis vaatan kas korrigeerin arvamust või võin edasi kuulata:)

Kolmapäev, september 03, 2008

Ma olen vist lootusetult haige


Augusti viimastel päevadel potsatas mu postkasti alljärgnev kiri:

Tere!
Meil siin tööl tekkis vajadus vaadata Niki paljaid pilte.
Palun saada see link:)

Ämmmm..... tööl tekkis vajadus? :DDD Nojah, tore ju kui tööl sellised vajadused on:) Ma irvitasin päris südamest.

Kuna aga küsitud lingi alt olid pildid kustutatud, soovitasin jalad selga võtta ja poodi augustikuu Playboyd ostma minna. Nii suurt vajadust järelikult ei olnud, kuna ei viitsitud. Mehed ja nende lõbud:)

*****

Kusagil mingit foorumit sirvides sattusin teemale "eriti huvitavad blogid". Ja vaieldamatult enim mainiti meilegi tuttavat Krokut:) Mul oli millegipärast kohe hea meel... Aga ta on ju vinge ka:)

*****

Ema teatas, et nägi mind unes ja mul olid paksud sääred. Sa püha müristus küll! Niigi pole ma enam see silguniisk kes veel mõni aasta tagasi, kuid vähemasti sääred on mul ikka (veel...) saledad püsinud. Nüüd siis oma ema poolt selline reetmine...


*****

Mina nägin ka hiljuti und mis mind siiamaani jubedalt erutab.

Olin Saaremaal oma kodu hoovis, kui kuulsin kohutavat mürinat ja nägin tohutult madalalt üle meie hoovi lendavat suurt reisilennukit. Teadsin, et satun nägema lennuõnnetust. Teadsin ka seda, et tegu on Poola lennukiga (???).

Sekundid hiljem maandus lennuk kilomeetri kaugusele merre, kus toimus plahvatus, mille tagajärjel lennuk koos veesambaga püstloodis üles taevasse kihutas.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mulle hullupööra meeldiks näha lennukatastroofi, kuid ainsaks tingimuseks on, et keegi ei tohiks viga saada. Seega saaks seda reaalis näha vaid siis, kui robotid masinat juhtima panna ja a la mingi katsetusega tegu.

Tean, et ka R omab sama unelmat ning sama lennukihaigust mis mina ning kohe helistasin talle. Ta palus mul teada anda kui see uuesti kordusele tuleb (???). Ükspäev siis kuulen taas seda mürinat, kuid kaugemalt. Helistasin kiiresti R-ile, kes meie naabertalus mu lapsepõlvesõbrantside juures külas oli (???) ning teatasin, et kordus hakkas, jooksku tee peale. Ise ajasin autole hääled sisse, korjasin lõõtsutava R-i tee otsast peale ja kimasime mere äärde, kust saime siis "esirea" vaated. Hetke pärast oligi too Poola lennuk kohal, maandus vette, plahvatas ja tõusis koos veesambaga püstloodis taevasse.

Kahetsesime inimohvreid, kuid vaatepildi võimsus lõi karbi ikka pärani.

Inimestele mõeldes jäi mulle vaatepildist taas väheks ning otsustasin järgmise korduse ajaks alguspunktis olla. Sõitsingi siis Poola ja istusin tollele lennukile. Terve selle aja üldse hirmu ei tundnud, kuna teadsin mis juhtub. Tahtsin aga seestpoolt näha, et kuidas siis inimesed reageerivad.

Mõni karjus ja paanitses, mõni palvetas, enamus aga leppis olukorraga. Mina sattusin veel kellegagi suhtlema, vestlesime terve selle aja rahulikul toonil. Vaatasin veel, kuidas mu kodumaja meie alt läbi kihutas ja me vee poole suundusime. Peale plahvatust püstloodis taevasse suundudes oli tunne nagu megakiires liftis.

Ärkasin.

How sick is that?

Esmaspäev, september 01, 2008

Šokis


Einohjah.
Mul ei ole sõnu...

Kirjutasin eelmises postituses kolmest sõbrantsist, kes rasedusest teatasid. Olgu veel öeldud, et tähtajad jagunevad siis esimene veebruari ning teised kaks aprilli. Märts seal vahel täiesti tühi, eksju. Saan katsikutest taastuda ja rahus ka oma sündimise päeva tähistada.

Kuni tänaseni. Mil helistas mulle mu vend. Mu väike (suur) vend, kes 2,5 aastat minust noorem. Ja teatas, et teeb mu eelduste kohaselt märtsis tädiks. Apppiiii!!!! Mis toimub, noh!!!???

Kõik mu lähikonnas poegivad... Ma ei saa aru.
Iseenesest vapustavad ja rõõmustavad uudised. Aga šokeerivad millegipärast:D
Just see esinemissagedus ajab silme eest virvendama. Ja see, et just lähikond.
Kõike on kuidagi palju...

Uurisin, et kas avalik info. Täiesti avalik. Seega ei saa seda kuidagi vaka all hoida:DDD

Ma korkisin seepeale koheselt valge veini lahti ja nüüd siis tähistan:) Kell on alles vähe, kuid nii palju pulbitseb sees...
Ossamtossam küll...