Teisipäev, august 30, 2011

Sügis ja suvelõputrip ja jälle sügis


Järsku saabus sügis. Lihtsalt tuli ja kõik. Iseenesest loogiline jätk lummavalt soojale suvele, kuid siiski on hinges selge niuts.

Veel äsjamöödunud nädalavahetus oli suvi. Ikka kohe päris suvi. Ja seda kahtlemata mitmel pool Eestis, kuna tunda saime seda ligi 700-l kilomeetril, mida auto rataste alt läbi lasime voolata. Selline väike suvelõputripp mööda kodumaad. Lisaks tuttavad inimesed ja mõned uued, kelles ilma igasugust eelarvamust omamata avastad enda üllatuseks nii meeldivad ja intelligentsed vestluspartnerid/mõttekaaslased, et tekib kahjutunne liig suure distantsi üle igapäevasuhtluse mõistes. Oi kuidas ma armastan seda, kui mu ellu tuleb inimesi, kellega on millestki rääkida... Seda faa-faad ja tühisust on nii palju, et paratamatult võtad sest matti ja sobitud, kuid vajan enda ümber inimesi, kellest on kohe tajuda, et tegu on tarkade inimestega.

Hmm, nüüd jäi kõlama justnagu ma oleksin nii hirmus tark, et ei leia endale kuidagi väärilisi vestluspartnereid:D:D:D Pigem asi selles, et mulle on alati meeldinud endast targemad inimesed. Neilt on võimalik ju valikuliselt miskit ka õppida ja maailmapilti laiendada. Kuskile kinni jäädes igasugune areng teatavasti puudub...
Ja tarkust teatavasti on väga erisugust. Erinevad inimesed on targad erinevates valdkondades. Oleks väga silmaklappe kandev oletada, et üks tarkus on kuidagipidi ülevam kui teine. Mingites piirides on see loomulikult nii, kuid laiemalt... Ja mina ei taha olla piirides.
Seetõttu kollektsioneerin ma suurima rõõmuga tarku inimesi, keda kuulata. Vahel õnnestub isegi mõni seos luua ja miskit ajukurdude vahele salvestada:) Ja kõige huvitavam veel on nendega vaidlemine:D
Et siis jah, mul on siiralt hea meel, et kollektsiooni lisandus veel üks vahva perekond:)

Aga selsamal nädalavahetusel läksid mul korra ka silmad punni.
Oleme Vanamehega mõlemad ealt 30 ja 40 vahel, kuid sattusime justkui tagasi puberteeti. Või siis möllavate hormoonide aega.
Tegelikult on purjus inimene palju ebanormaalsemalt möllavam kui pubekas, kuid jah.

Olime Tartus ühel kontserdil. Mingil hetkel üks teksasse ja nahka riietatud härjem tegelane (selline 40-ne) ronis lava ette ja üritas kidramehega midagi õiendada ja võimu näppida. Kidramees kortsutas veidi kulmu ja sekeldamisest natuke mureliku näoga taandus veidi eemale. Tegija-tüüp küünitles järele, tal oli midagi jube olulist vaja öelda.
Selle peale astus Vanamees härjale ligi ja tegi ettepaneku lasta bändil oma lugu mängida, tahaks kuulata. Oi kus tüüp selle peale häirus. Kukkus härglema ning seosetut möla ajades kätega vehklema. Vanamehe pilk läks tumedaks ja olin jummala kindel, et nüüd läheb löömaks, tüüp oli rinnuli peale tulemas. Eriti ärritas teda see, kui Vanamees talle käe kõhule pani ja teda eemale suunas. Kuidagi sai Vanamees aga külma pilgu ja rahulike sõnadega tüübi hetkeks taltsamaks, kuigi olukord oli veel selline, et oleks välja mindud, oleks ka löömaks läinud. Taltumise hetkeks jõudsid kohale ka turvakapid, kes tüüpi omalt poolt ohjata soovisid.

Härg ei olnud lääpas purjus vaid lihtsalt tugevasti julgust võtnud ning heas füüsilises vormis, kuid siiski olin kindel, et Vanamees oma eluaegse kakupunnitrenni kogemusega lööks tüübi ühe hoobiga auti. Ja nali naljaks, kuid mul oli isegi tiba kahju, et asi niikaugele ei läinud:) Väljas muidugi, kuna sees oleks see nõme olnud. Lihtsalt ma kohe üldse ei kannata selliseid härglevaid tüüpe, kes lähevad bändi õpetama. Mine minema, kui ei sobi. Saan aru, et korralik improvisatsiooniline kitarrisoolo võib mõnele tegelasele süldi kõrval igav tunduda, kuid mine siis sinna, kus sülti saab, eksole.

Nüüd aga tagasi sügise lainele.
Pühapäeva päevast hakkas aga tibutama ja sellest alates on üks pidev tatt taevapiiril kõlkunud. Tulemuseks on mul nina aevastamisaldis, silmad kipitavad ja täna kekshommikust alates ka kael kange. No mida paganat, eksole. Juba mitu hommikut ei suuda end kuidagi maast lahti rebida ja... ühesõnaga on mul nüüd tarvis uut erutust hinge leida. Midagi oodata. Kuhugi suunda oma mõtteid ja plaane seada. Krundil kah midagi asjalikku sügisest kevadeni teha ei saa, seega jah... Ok, sügisest jätkan majandusarvestuse õpingutega, kuid see pole päris see, mis hinge helisemas hoiab.

Üks eriti ehmatav-üllatav ettepanek tuli siin ka paar nädalat tagasi - ma võiks hakata väikese koormusega tööõigust õpetama. Eeeee..... see tähendab ju avalikku esinemist... Ok, tegelt vahel on täitsa ok ka esineda, kuid töö ja õpingud ja eraelu ja kõik muu sebimine-sahmerdamine ei taha kuidagi samasse pilti sobituda vastutusega kedagi õpetada ja kindlatel aegadel suuta kohal olla... Ma arvan, et ma keeldun.

Igatahes on sügis ja kui nüüd oleks kuivem ja lehed lähevad kirjumirjuks, siis sügist päikeseküllast kargust oskaks ma jälle nautida. Poolpime tatt akna taga ei ole aga üldse mitte nauditav ja nii ma siin siis virisen.
Lähen panen hoopistükkis õmblusmasina valmis ja õmblen veidike:) Hea tubane tegevus, just sobiv tänasesse kaelakangesse päeva. Ja tuleb vist villane sall ka kaela siduda... Ning kindlapeale hiiglaslik kruusitäis teed mustsõstra ja meega:) Näe, juba tulebki naeratus suunurka:)

Kolmapäev, august 24, 2011

Põhiliselt odellist, tiba ka muust

Viimased 3 ööd on mu "koduks" olnud Radisson Blu Hotel Olümpia Tallinnas. Tahaks öelda positiivset ja tahaks kobiseda. Aga eks järjepanu.
Kuna midagi hingele olulist praegu sõnadeks vormindada ei jaksa, siis kirjutangi suvalisest hetkeolust.

Hirmus väsinud olen. Kolm päeva koolitumist, samal ajal igal vabal hetkel omi tööasju ajades ja telefoni tulipunasena hoides. Õhtuti mõned kohtumised, seejärel hotellitoas kella 1-ni või 2-ni tööd nokitseda. Täna õhtul võtan nüüd korra vabamalt ja panin tööfailid kinni. Selle asemel karp maasikaid ning ehe kuiv siider ja vanni:)
Olen tõsine vannielukas ja naudin iga võimalust natuke soojas vees lihtsalt liguneda. Praeguses kodus on kurb lugu see, et vann küll on, kuid boiler vaid 80-liitrine ja sellega mina küll vannitatuks ei saa.

Enne veidi blogisen, et ei tekiks süümekaid.

Tuba on täitsa ok. Kahene tuba üksi tarbimiseks. Elementaarsed mugavused nagu konditsioneer, põrandaküte vannitoas, föön, šeif, minibaar, tv ja püksipress. Täiesti normaalsed ja isegi meeldivad minikosmeetikumid vannitoas. Meeldivaks lisandiks on väike keedukann ja tee-kohvi-kakao koos juurdekuuluvaga toas. Ja kui midagi on ära tarvitatud, leiab see minu äraolemise ajal meeldivalt asenduse.

Peale esimest hommikusööki olin veendunud, et kohv toas ongi hädavajalik. Nimelt hommikusöök restoranis Senso vastas küll mu ootustele söögi koha pealt (tavaline rikkalik, isegi väga rikkalik ja rohkete huvitavate võimalustega hommikusöögilaud), kuid kohv oli nagu kannuloputusvedelik. Hoolimata sellest, et seda toodi kannudega lauda, mitte ei pidanud masinast löristama. Muu söödu oli hea, liialt tavaliseks saiaks osutus vaid croissant.

Muljet avaldas ja meelt rõõmustas mahlavalik. Apelsin, õun, tomat, ananass, kirss, greip ja miski, mis ei meenu. Greip ja kirss rõõmustasid mind kohe eriti ja aitasid hommikuvärskenduseks päris heasti:)

Teisel hommikul olin kohvi osas väga ettevaatlik ja võtsin pakutu vastu vaid selleks, et võtta paar lonksu enese äratamiseks. Meeldiv üllatus täiesti normaalse kohvi näol oli julgustav ning suundusin oma armastust, croissante testima. Lõpuks pugisin neid sisse kolm tükki, kohe nagu päris prantslaste poolt olid tehtud:))) Kuna nüüd on seljataga üks nigel ja üks väga hea kogemus, ootan homset hommikut ja kaalun varianti juba aegsasti sööma suunduda, et testiks kohe mõnuga:D

Eestlased on kas väga kuss või ööbib neid hotellis imevähe. Kes iganes tuleb kõnetama, teeb seda inglise keeles. Ehk siis ka teenindajate jaoks oleme me kõik automaatselt välismaalased. Eks siis mängingi seda mängu kaasa:)
Ok, ega niisama heast peast tõepoolest massides eestlasi ju oma kodumaal hotellis ööbi, loomulik.
Kuna mina tulin seekord kolmeks ööks ja teadsin, et kohtun õhtuti inimestega ja pean ka tööd tegema, siis ei tahtnud oma pampudega kellegi elutoa nurka maanduda ja valisin hotelli.

Elan 10.korrusel ja terve mu siinoleku aja jooksul ei ole ma oma korrusel kedagi kohanud. Kuigi mingeid uste kinnilangemisi olen kuulnud küll, seega vaevalt et ainus inimene korrusel:D Hotellis samas on inimesi palju, hommikusöök ikka kihab ja ka loungedes vedeleb rahvas.
Iseenesest on vaikus ikka jube hea - magan nagu nott:) Eks jubedalt väsinud ka ja mugav voodi, kuid magan tõepoolest sügavalt. Eks võib rolli mängida seegi, et ei ole keskit poole raskemat ja karvase põimuva käega keret, mis järjekindlalt mind enda ja seina vahele suruks (justnagu mind ei olekski voodis, eksole!), kuigi tegelikult magan kodus ka sügavalt.

Igatahes, nüüd siis kügelengi punases tugitoolis, blogisen ja taustaks mängib isegi telku. Pagan, Jennifer Gardner on ikka kuratlikult ilus naine. Polegi varem tähele pannud:)
Ja teatetants, mis praegu ümber Eesti tiirutab, on ka üks pull ettevõtmine!

Neljapäev, august 18, 2011

Lihtsalt et oleks postitus

Nii hirmsasti tahaks iga päev krundil askeldada, kuid vot ei saa. Ilmad on super ja kasutaks seda veel ära, kuid jah.

Kuidagi kipub see augusti lõpp jube liikuv olema. Veel on tulemas üsna mitmed külalised ja ma ise ka pidevalt lennus. Praegugi olen kodust veel üsna eemal. Juba eile varahommikust alates. Järgmisel nädalal olen taas üle poole nädalast ära (seekord siis pealinna väisamas) ja järgmine nädalalõpp taas vaja pool Eestit läbi sõita.
Aga noh, müttab siis krundil neil hetkedel, mis jäävad peale-tööd ja head-ööd vahele:)

Ostsin mõni hetk tagasi autos närimiseks paar pirukat ja purgi jääteed. Müüjatädi pakub, et võtku ma joogikõrs ikka ka. Ei olnud soovi ja tänasin pakkumast, kui tädi teatas iseenesestmõistetava tooniga, et "Aga purgist on lapsel ju halb juua kätte saada, kõrrega on palju parem". Tundsin end kohutava lapsevanemana (hoolimata sellest, et mul pole lapsigi) ja võtsin pakutud kõrre siiski kaasa. Ja nüüd istungi ja nuputan, et kudamoodi ometi tunduvad pirukad ja jäätee enesestmõistetava laste menüüna... Ja kas olen mina veider, kui ma vähemasti oma ettekujutlustes ei tahaks oma tulevasi lapsi sama kräpiga toita mida ma ise vahel tarbin? Isegi söön pirukaid harva, kui nad ei ole muidugi enda küpsetatud... Ja kas siis selline ongi laste reisimenüü? Endale ostmine ei tundunud kohe üldse variant olevat... Njah.

Pildil mind ei tapeta ja ma ei karju hirmust, kuigi võib selline mulje jääda. Tegemist eheda suvise elurõõmuga ja katsetus tabada hüpet:) Antud juhul siis maandumise osa hüppest.

Aga täna õhtul saab koju:))) Ja kohe siis tõenäoliselt ka krundile... Mu jalad ja käed on ikka nii vermele kraabitud, et... Ja puid-põõsaid-kadakaid maha võttes ei tunne ju valu ka, pidev erutus on sees ja nii roomadki nagu soomuk oksakääridega kibuvitsapõõsaste vahel, pea kadaka ja männi okkaid täis:)

Reede, august 12, 2011

Vikatiga

Me nüüd oleme tõelised eestlased.
Need, kes oma vabad hetked kulutavad maakohaks oleval krundil mütates. Ehk siis mugavused jäävad koduseinte vahele ja ei mingit mõnusat õhtust äraolemist hea raamatu/filmi/lauamängu seltsis. Selle asemel rapsitakse füüsilist teha ja endil nii hea meel ka veel:)))

Jajaa, ma tean, et hirmsasti tuleb muretseda, et kuidas nüüd ikka edasi ja kas kõik jookseb sobivalt ja kust mis koguses finantsi õnnestub otstarbeliselt kasutada jne jne jne, kuid... hoolimata sellest, et igasugu nõmedaid takistusi jookseb erinevatest suundadest sisse, leiame kuidagimoodi alati uusi käiguteid ja oleme siiski jube rõõmsad:)
Jap, me teame, et ehitamine ja viimistlemine võtab aastaid, kuid... mis siis? Kui oleks juba homme valmis, hakkaks meil igav. Oleme juba mõlemad kord sellised, et hingamiseks vajame pidevat äkšõnit:) Lebopausidega, otse loomulikult:) Sest elu on ju nautimiseks, mitte muretsemiseks...

Igatahes on mul nüüd seljalihased endast aimu andma hakanud. Ma nimelt käisin niitmas... Vikatiga!

Kõigepealt tuli krundile rajada puude vahele tee. Nii 60m umbes. Õigemini autode/traktorite liikumislaiune puudevaba rada, kuhu hiljem tuua tee jaoks pinnasekate. Mis tähendas puude mahavõtmist ja nende alt niitmist ja ühesõnaga palju askeldamist.

Kuna mina võin küll looma moodi möllata korraliku ülekandega oksakääridega, kuid sae ja kirvega saab mu jaks varsti otsa, siis võtsin ette hoopis niitmise. Hooviala niitmise siis, kuna tee osa sai tehtud.
Oijahh! Hooviala saab olema nii umbkaudu 1000m2. Ostmise ajal oli see täis rinnuni kuni minukõrgust nõgest ja metsikut vaarikat. Selliselt, et läbi tuli end lausa murda. Ja sellest tuleb ju vabaneda.
Niidukiga (kuigi võimsaga) peale minna polnud miskit pointi. Traktorit tellida selleks ei raatsi ja trimmerit meil veel ei ole. Mistõttu haarasin kätte vikati ja asusin võitlusse. Hiljem saab niidukiga üle lasta.
Rapsisin sellega pool päeva ja pool õueala muutus läbipääsetavaks. Teine pool veel ees, tõenäoliselt täna.
Tulemuseks sain teada, et mul on olemas seljalihased ja käsi kaunistavad vikati kirglikust embamisest täitsa asjalikud sinikad.
Aga tunne on endiselt jube hea:) See oma kodu loomise rõõm ja selle tarbeks müttamine... - küll alles algusrõõm, kuid iga rõõm on teretulnud:)

Esimese asjana valmib siis abihoone. Ja üldse muide mitte hoovialale vaid teisele poole hiiglasuurt puud, kus saab olema eraldi hoovisopike. Kohe maja lähedal. Tulevikus saab see olema saun-külalistemaja, kuid esiti on vaja kohta kus tavaari hoida ja soovi korral ööbida. Elumaja ehitus algab parimal juhul tuleval kevadel, enne kindlasti mitte.

Seni aga müttame tõeliste eestlaste kombel krundi peal, kus ei ole veel mitte kui midagi:D:D:D Tõenäoliselt aga ei suuda ma vastu panna ja jään järgmisel kevadel kõikvõimalikule ehitustegevusele ette oma suvalistes kohtades olevate ajutiste peenrajuppidega, kus tingimata on vaja midagi kasvatada:D:D:D Nii kui mulla kätte saan, nii sinna mõne seemne kasvama surun ja siis olen jube õnnetu, kui see teistele tegevustele ette jääb ja hakkan tingima, et kas ei saaks ikka kuidagi maja natuke siia- või sinnapoole teha ja üleüldse:)
Aga ikkagi on jube lahe:)

Neljapäev, august 04, 2011

Täna

Tänase päeva võib vist asjaliselt lukku panna.
Hetkel vein ja tähistamine ja...

Et siis asjalood on nüüd sellised, et viimase umbes nädala sees on loodud ettevõte, tehtud loodetavasti tulus investeering ühte projekti ning alates tänasest siis ka täitsa värsked maaomanikud...
Ehk siis jah, ammune unistus sai teoks tehtud ja tükk maad ostetud.

On seda asja aetud juba hilissügisest alates. Kord ei klapi üks teema kokku, siis ei kliki teine. Vahepeal on olnud isegi üks peaaegu-hetk, kuid siiski ei klappinud taaskord. Olen juba harjunud suhtuma stoilise rahuga, et kui nii, siis nii ja kõik siin elus juhtub põhjusega.

Millaski mais kruttisin täiega ära ja lõin kannad maha, et nüüd või ei iial. Olen ma siia tulnud, siis on vaja astuda otsustavaid samme.
Põhjuseid, miks Vanamehe lapsepõlvekodu lähistel olla ei saa/taha, on erinevaid, kuid minu jaoks üks algusest peale olulisimaid miinuseid on omade lähedus. Sugulased võivad olla väga toredad inimesed, kuid mina oma tohutus füüsilise privaatsuse vajaduses ei suuda elada minu jaoks kommuunis. Ja sama hoovi peal kuni alla kilomeetrise vahega distantsil elades on minu jaoks privaatsus omade suhtes rikutud. Võõras võib mulle naabriks olla palju lihtsamini kui oma. Võõras enamasti mõtleb enne hoolega, kui mu hoovile astub, oma marsib iga küsimusega koheselt sisse.
On minulgi lähedasi, keda väga hindan, kellest väga hoolin ja kõik need muud ilusad sõnad, kuid vahetus läheduses elamine ajaks mul harjased tõenäoliselt turri. Võtame või mu oma saare pere - ei ole suurepärasemat peret siin maamuna peal, kuid igapäevaselt nende vahetus läheduses elada ajaks mu hulluks!!! Natuke eemal on kõik aga super.
Lihtsalt olen nii kohutavalt mina ise ja minu ego, et sinna ei mahu suurt kedagi muud. Peale mu oma kaasa ja järglaste ning koduloomade igapäevases doosis.

Et siis jah, oli vaja eemale.
Niikaua ketrasin seda teemat, kuni Vanamees koosmõjus muude oludega hakkas aru saama, et nii on mõistlik (teda oma juurtest lahti rebida ei olnud just väga lihtne...). Ja algasid otsingud.

Oli erinevaid mõtteid. Oli erinevaid võimalusi. Oli erinevaid pakkumisi. Oli erinevaid mittesobivusi või siis erinevaid mitteõnnestumisi.
Õige asi ootas oma aega. Olin selles veendunud.
Ma üllatan end oma kannatlikkuses siiani, kui tunnen, et asi seda väärt.

Meil mõlemil olid omad kriteeriumid, mida jälgida. Vanamehele olid olulised megaprivaatsus, mere vahetu lähedus ja mets. Minule olid olulised enam-vähem privaatsus, et töölesõit ei oleks kallis ja väga ajamahukas ning et võimalik põngerjas /põngerjad oleksid võimelised vajadusel ka ise liikuma/sõpru külla kutsuma, mitte ei peaks arvestama vaid vanemate transpordiga või üliharvase bussiühendusega. Ehk siis minu jaoks oli oluline privaatsus asustatud punkti vahetus läheduses. Suhteliselt keeruline, eksole.

Lõpuks suutsime leida mõlemat osapoolt rahuldava. Linna lähedal (minu tööle sõita 5-7min), väga heade kommunikatsioonide vahetu lähedus, võimalik pägalik pääseb soovi korral ka ise liikuma; samas ütlemata privaatne (keegi hoovi ei näe asendi tõttu ja mööda käib vaid üks inimene, sedagi väga harva), pool maast on mets ja pool rohumaa ning meri on linnulennult max poole kilomeetri kaugusel.
Hinnaläbirääkimised, finantside ajamised ja täna oli siis notar...
Nüüd sisse koheselt nimemuutmise avaldus, sihtotstarbe muutmine maatulundusmaast elamumaaks on juba avaldatud ja plaanid seatud.

Kuna tänapäeval maa tagatisel enam eluasemelaenu ei saa, läheb ehitamisega aega. No ei ole maja ehitamiseks vaba finantsi lihtsalt niisama võtta, ju nõu:) Ehk siis tuleb tavapärastest laekumistest ehitada mingi aja jooksul maatükile onn, mille hiljem saab aretada saun-külalistemajaks, kuid mis esialgu täidab hoone osa hoonestatud kinnistul. Sest ilma lisanduva pangalaenuta korralikku elamut ei ehita. Ok, ehitab küll, kuid aega selleks kulub ka nii umbes 10 aastat. Seda aega me aga kinkida ei kavatse. Seetõttu vajalikud teatavad kalkulatsioonid, läbimõtlemised ja erinevate võimaluste ärakasutamised.
Igatahes... Sai läbi räägitud, vaetud ja argumenteeritud ning pikkade ponnistuste tulemusena toimus täna tehing notaris...

Et siis jah. Natuke hoian peast ja mõtlen, et millesse kuradisse ma ennast segasin. Ei, mida kuradit ma ise suunasin... Samal ajal on veidike elevust, et ehk... kunagi... midagi...
Eks vaatab siis. Sammhaaval. Aga kui samme ei astu, ei saagi tee käidud, eksole:)

Aga notaris oli ikka veider tunne küll. Kuidagi siduv. Esimest korda elus, kui aus olla...

Teisipäev, august 02, 2011

Mis on pildil?

Tegelikult imelihtne ja väga levinud vaatepilt, kuid ta lihtsalt nägi nii nunnu välja, et pidin pildistama:)