Neljapäev, september 01, 2016

Karm...

On ütlemata karm näha auto tahavaatepeeglist enesele hirmsa kiiruga järele vudivat ja meeleheitlikult nutvat last. Vihma sajab ladinal, on juba päevi sadanud ja tee on porine. Läbi saju ja pori jooksevad paljad jalakesed, keha katmas vaid unesoe pidžaama.
Sa ei tohi seisma jääda....

Nii oli meil ca nädalajagu päevi tagasi.
Esimeseks hetkeks nõksatas jalg piduri suunas, kuid aju jõudis märku anda, et kui tahad lahendust, ära peatu. Ei peatunud. Otsisin kotist telefoni, et tuppa Vanamehele helistada. Veel järgmisegi kurvi taga nägin pidžaamat välkumas...
Õnneks oli Vanamees juba põgenemist märganud ja viis lapse tuppa pessu.

Teemaks lasteaed.
Kui sõimes käies oli Vanem Poiss igati rõõmus, siis nüüd, Suurte Laste Rühmas, on olud hoopis teised.
Esimesel nädalal rõõmustas üliväga, et ei pea enam tittetega koos käima ja ta nüüd suur laps ja puha. Sealt edasi aga on hommikud täis nuttu ja kodus oldud aja lubab maid ja ilmu kokku, kuidas tema on pai poiss, et saaks vaid emmega tööle kaasa tulla. No ma ei saa võtta, ausõna! Endalgi alles väga intensiivne sisseelamine käsil ja no lihtsalt ei mängi välja.

Meil siis lõpuks kohal see kurikuulus lasteaiastreik. Eks see vist on sellest, et suurte rühmas enam ei nunnutata selliselt kui sõimes ja võtab aega harjuda. Sest kasvatajad tunduvad ok ja osavõtlikud, kuid kindlasti mitte sellised kallistajad/süleshoidjad, kui sõimes.
Ise ta ka ei oska midagi kindlat välja tuua, miks minna ei taha. Ei laste, ei kasvatajate koha pealt. Räägib vaid, et temal kurb tuju ning tahaks emmega koos olla.
Nüüdseks aga on nad harjunud sellega, et laps kurvastab hommikul mingi aja. Tal on teises toas diivanil oma kurvastamise kohtki, kuhu siis teised lapsed mänguasju juba ette valmis viivad. Et kui tuleb draamakuningas, siis on kõik juba valmis sätitud...

Tänaseks on seisud sellised, et hommikused kurbuse ajad on lühenenud. Juba taastub kiiremini. Nuttu ka lühemalt. Ehk harjub ikka ära?
Mis teha, mul ei ole võimalust lastega kodus olla enam. Töö tahab tegemist. Ja 3,5-aastane võiks minu hinnangul lasteaias käia juba küll.

Õhtuti, kui järele minnes päeva kohta küsin, räägib alati, et tore päev oli. Et ta hommikul kurvastas, kuid siis läks kurb mööda ja kõik oli hästi. "Aga homme ei ole ju lasteaiapäev, ega? Homme on puhkepäev, eks!" kestab aga siiski iga õhtu. Ja hommikune kaeblemine, et emme käest jäi üks musi saamata. Olgu neid musisid miljon või kaks, üks jääb alati puudu. Ja sellest piisab, et Kurva Kuju Rüütel platsi võtaks.

Nooremal Poisil seevastu pole sooja ega külma. Tema läheb täpselt sama stoilise rahuga oma kasvatajale sülle või puslet kokku panema ja nii on. Aga see va vanem laps... Oijahh...

Elu ei ole alati lill. Vahel on kaktus. Aga püüame siis positiivselt mõelda ja väidame, et kaktus on lihtsalt end paksus söönud roos! Seega küll see lill jälle õige käsitluse peale välja tuleb, kus ta pääseb.

Aga see pilt tahavaatepeeglist... see ei taha ununeda...