Teisipäev, oktoober 31, 2006

Tänane Delfi uudis:DDD

Pealinna rehvivahetustöökodade telefonid on punased ja järjekorrad rohkem kui nädalapikkused, sest nagu igal sügisel meenusid talvekummid autojuhtidele alles esimeste lumeräitsakate langedes.Täna-homme saavad suvekumme talverehvide vastu vahetada ainult need autoomanikud, kes taipasid eile hommikul esimese asjana rehvitöökotta helistada ja aja kirja panna. Pärastlõunaks olid järjekorrad veninud juba rohkem kui nädalapikkuseks.

Väiksemates ja vähem tuntud töökodades pääseb löögile veel kolme-nelja päevaga, kuid tõenäoliselt ummistavad hädas autojuhid lähipäevil ka need kohad, sest ilmajaam ennustab peatset lörtsi ja lumesadu.
Kuigi igasügisesed hullud päevad rehvitöökodades söövad nii töömeeste kui ka klientide närve, ei ole eestlaste ettenägelikkus aastatega paranenud.

KULLERteenusest

Otsid üht kindlat DVD-filmi ja leiad selle veebipoest. Tellid. Küsivad kodust aadressi. Märgid. Pakuvad kullerteenuse võimalust, lisatasu eest muidugi. Tellid ja maksad.

Helistab mõne päeva pärast kuller. Kell 10 tööpäeva hommikul. Et millal ta saab selle ära anda. Ütlen, et olen ju tööl, on ju tööpäev ja töökellaaeg. Pakub, et jätab siis postkontorisse. Lisatasu eest tellitud kullerteenus...
Ma ei taha sellega rahul olla, kuna postkontorisse jõudmine pole just lihtne ja siis seal tunnike koos seltskonda otsima tulnud mutikestega koos higistada ei ole just ahvatlev väljavaade. Selle vältimiseks saigi lisahüvena kullerteenus valitud.
Pakun talle välja, et toogu mulle tööle. 6km eemale. Selle peale saadakse peaaegu infarkt - et see ju tema tööpiirkonnast väljas. Et mis kell ma koju jõuan. Teatan, et nii 9 ajal. "Oi, siis ma olen ka juba kodus!"

Kullerteenus siis. Kuradima lihtne ju võtta lisatasu ja siis ikkagi asi mugavalt postkontorisse jätta ja las loll läheb ise järele.
Reeglina ma ei esita rahulolematusi ettevõtetele, seekord aga otsin küll vastava koha välja kust vastuseid nõuda.

Esmaspäev, oktoober 30, 2006

Tali tuleb

Kraadid kisuvad juba miinustesse ja taas algab see kubujussistumise periood.
Kui lumi maas ja suuskama saab, siis on päris armas ja vahelustpakkuv, enne seda aga tuleb tõenäoliselt kuidagi üle elada kõige masendavam ja pimedam ajaperiood. Ei ole just rõõmustav väljavaade.

Eile öösel kell 1 sai siis ka naelad autole alla pandud. Öösel sellepärast, et siis kõige väiksem järjekord. Eks salongimüra ole nüüd suurem, kuid vähemalt tunnen end turvalisemalt. Ja ei pea rehvivahetussabas tunde seisma, kui esimene lumi maas ja kõik paanikas vahetama "uisutavad".

Teine asi mis tuleks ära teha, on libedakoolitus. Ma ei suuda mõista, miks on libedakoolituse ajaks määratud 23 kuud alates esmase juhiloa väljastamisest. Mida ma selle koolitusega peale hakkan, kui kaks talve juba igapäevaselt libedasõitu praktiseerinud olen? Lihtsalt raha tegemise koht.
Kui sellest libedakoolitusest reaalselt ka kasu saab olema, siis olen väga selle kohustuslikkuse poolt, kuid kohustuslik peaks ta siiski olema enne esimest talve. Oleks ju loogilisem.
Seepärast mõtlengi, et niisama lolli mängima ei ole mõtet 2 aasta pärast minna, pigem üritaks selle läbida siis kui tast tolku kah oleks. Ehk siis nüüd.
Vaatab, ei raatsi küll enne jõule täiendavaid kulutusi teha, kuid arvan siiski et peaks selle lähiajal läbima...

Neljapäev, oktoober 26, 2006

Töövõit;)

Mu alluv, personalispetsialist siis, on selline usin töömesilane, kelle peale võib alati kindel olla.
Ok, ta ei haara küll alati suurt pilti, kuid seda polegi väga vaja, kuna arendamise pool ei ole tema rida. Tema rida on jälgida, et kõik juba toimiv oleks alati korrektselt ja õigeaegselt tehtud.
Ja selles saab tema peale alati loota.

Kuna suures plaanis olen temaga väga rahul, siis täna jõudis kulminatsiooni minu arutelu juhatajaga mu alluva palga teemal. Talle endale ei andnud enne aimu, et selliseid vestlusi pean, siis ei küta lootusi üles.

Juhatajaga saavutasin siis mulle sobiva kokkuleppe ning vormistasin palgamuudatuse ning asetasin paberid 25%-lise palgatõusuga Marile nina alla. Arvata on milliseks ta nägu muutus!!!

Oehh, mu lemmiktegevuseks on inimestele heameelt valmistada, eelnevalt peavad nad selle muidugi ära teenima:) Aga tema teenis:)
Ja nüüd on minul ka hea olla!

Teisipäev, oktoober 24, 2006

Koos vanusega lisandub muudki

Veider kuidas inimene õpib endaga leppima.
Tegelikult mitte veider, pigem tore.
Noores eas ei pidanud absoluutselt oma välimuse säilitamisele mõtlema, kuid see oli ülimalt oluline. A ja O. Nüüd enam ei kao kilod ja istumise jäljed iseenesest, peaks vaeva nägema, kuid nüüd ei pea seda üldse enam nii oluliseks.
Veel 5a tagasi ei oleks ma ettegi kujutanud, et vaatan peeglist oma üha kasvavat massi ja ei leiagi, et kohe tuleb midagi ette võtta. Huvitav, kas see ongi mammistumise esimene etapp? Nagu need retuusides ja T-särkides välismaised mammid, keda peetakse enesekindlateks ja feministlikeks?

Eks oma roll on kindlasti ka suhetel. Vaba ja vallalisena jälgid rohkem oma kaubanduslikku välimust ja pingutad turuväärtuse hoidmise/tõstmise nimel, suhtes olles muutud mugavaks ja laisaks ja nii mõnus on ju õhtuti vedeledes midagi head lubada…

Paar aastat tagasi, kui toimus minu jaoks ütlemata valus lahkuminek, kukkus mu kaal ühe nädalavahetuse jooksul 47-le kilole (vihjeks, et pikkust on mul u.168cm). No olgem ausad – lausa inetu nägin välja! Ribid turris, jume hall ja kehahoiak krõnksus. Aga nii jube mõnus oli end siis peeglist vaadata ja haletseda, et näe kui õnnetu ma olen. Eks see tohutu enesehaletsus oli tol hetkel vist vajalik:)

Vaikselt oma elukest veeretades aga kipuvad jah kilokesed kogunema. Ja rõõmustav on sealjuures see, et see ei häirigi. Vaatad end peeglist, patsutad punukest ja lähed kööki järgmise näksilaadungi järele.

Selles mõttes on vanuse lisandumine tore nähtus. Lepid endaga sellisena nagu oled ja ei pea pseudoprobleeme ülimateks. Kelle asi see lõpuks on kas sul on kiloke ees või taga? Kas keegi teine ikka märkab seda niiväga? Ja kelle asi see üldse on?

Iial ei suudaks end vabatahtlikult söögiga piirata. Kui mingi eesmärgi nimel on vaja, siis iseasi, kuid vabal tahtel heast-paremast loobuda…. – milleks?
Mäletan oma nooruspõlvest aega, kui olin suvel maal parajalt pontsuks läinud ja sügisel linna tulles olid tohutud kompleksid. Ja enesele millegi tõestamiseks otsustasin minna modellikooli katsetele. Sixtina oli tol ajal meile oma filiaali rajamas ja nii ma siis endale midagi tõestada üritasin.
Ainus toiduaine mitmete nädalate jooksul oli tomat. Päevade kaupa muud siis ei söönud kui vaid tomatit. Ja kõndisin ülikõrgetel kontsadel õhtud läbi mööda korterit ringi (katsetel oli vaja ju tikkudel nii kõndida kui tantsida – aga olgem ausad, vähemasti andis selline „trenn“ õige rühiga kõrgetel kontsadel kõndimise oskuse, mida linnapildis kahjuks ei kohta…. Ikka küntakse nagu ninaga asfalti…). Aga jah, ära mu kilod kadusid ja kooli sisse sain, kuid milleks? Mida see mulle andnud on? Sixtinasse ei jäänud püsima ikka, lavalaudade jaoks liiga lühike ja fotode jaoks liiga ebafotogeeniline ja lamenäoline. See tee lõppes siis peale esimest aastat. Ei tea mida mul oli tarvis enesele tõestada:DDD

Jah, vanuse lisandudes muutud küll enesekindlamaks ja hakkad väärtustama muid asju, kuid päris käest end lasta siiski ei saa. Sest muidu taas vallaliste turule sattudes tuleb liiga palju pingutada, et enesetunnet natukenegi inimväärseks saada ja siis muutub see kuidagi oluliseks.

Tegelikult on nii, et silmale on hea vaadata inimest, kes ise endaga rahul on. Särav inimene on ikka ilusam kui muretsev. Olgu ta siis luukere või paras pall või midagi seal vahepeal.

See jutt oli nüüd selleks, et vahel oma blogi lugedes end taas trenni veaksin:) Ei ole see elu nii kiire midagi, kõike võiks mõistlikult võtta/teha/tarbida. M.O.T.T.

Esmaspäev, oktoober 23, 2006

Kuninganna aitas mõista

Lõpuks ometi hakkasin ma aru saama hulludest päevadest ja osturallidest!
Võttis aega aga asja sai...
Ja seda kõike tänu Teise Eliisabeti külaskäigule Maarjamaale.

Vaatasin uudiseid ja jälgisin hämmastusega kuningannat tervitama tulnud rahvamasside hüsteerilist huilgamist.
Ok, tahad lillelembelisele vanaprouale lilli tuua - no lilli kinkida ja saada on ju ikka armas, seega sellest saan ma veel aru. Küll aga ei saa ma kohe kuidagi aru sellest hüsteerilisest kiljumisest. Et siis kes ta meile on, et tema nägemine sellist reaktsiooni põhjustab? Saaks veel aru, kui teda vaadataks kui madame Tussaud vahakujude muuseumist välja jalutanud eksponaati või mingisugust ilmaimet, kuid astub rahva ette keegi kuninganna ja rahvas läheb lolliks? Kes ta selline meile on? Saan vaimustusepuhangutest aru kui saabuvad meie sportlased medalitega - nad on võistelnud enda kõrval ka meie riigi nimel ja sellega nagu meile midagi andnud. Kes on aga see kuninganna? Üks armas vanaproua. Selliseid ju küllaga, kuid teiste peale ei huilata, neid ei panda tähelegi.

Küsimus hoopis minu jaoks selles, et MIKS ta siia tuli? Kas tahab enne surma veel eksootikat kogeda ja näha maid, millest tal aimugi polnud? Mine tea...
Kui aga jälgida, et peale Eesti väisamist asutas kõrgeauline abikaasa prints Philippe end Iraaki ja novembris on meile saabumas USA president Georg Põõsas, siis tekib küll põhjendatud kahtlus, et pigem on siin siiski mängus mannetus Iraagis. Eks USA ja Inglismaa ole oma meestest vaikselt juba kuival ja sealne avalik arvamus ka liigselt võtab sõna, siis hea reisida ja mujal maailmas tallalakkujaid suunata, et saatke oma poisse meie sitta klaarima.

Njah. Aga edasi. Üks proua teatas õnnelikult, et sõitis juba varahommikul Viljandist kohale, et kuningannat oma silmaga näha. Huvitav, äkki oleks ka pidanud töölt lausa vaba päeva võtma, sest kuninganna vaatamine ju prioriteetne...
Üks tütarlaps teatas erutusest väriseval häälel, et andis kuningannale lille ja see olla vastanud "Thank You very much!" - no püha taevas, mida ta siis veel vastama oleks pidanud?

Ei tea, ju ma olen tõesti liiga külm ja tundetu inimene... No lihtsalt ei saa sellisest suvaliste isikute fännamisest aru...

Küll aga tekkis mul assotsiatsioon hullude päevade ja osturallidega. Et anna massidele mingi niidiots, promo seda ja rahvas tasub tormijooksuga.

Miks see nii on? Ehk on see nostalgia? Vanal "heal ajal" oli ju ka nii, et kuskil avaldati infot, et see päev tuleb sinna poodi vorsti ja too päev tuleb sinna poodi sukkpükse. Ja rahvas tormas ja hullus... Samuti siis medalitega onude näitamine lihtsurelikele ja paraadid ja puha...
Ehk on see siis lihtsalt inimesel veres ja nostalgia ju müüb kindlapeale...

Njaa...

Pühapäev, oktoober 22, 2006

Puhkuseraas

Kodus.
Krdi hea on olla. Lihtsalt olla.
Mitte midagi ei "pea" tegema, mitte kuhugi ei pea kiirustama..

Iss teatas neljapäeval, et tal reedel Tallinnasse asja ja kui ma tahaks, saaks ta oodata tööpäeva lõpuni, et mind siis kaasa võtta. Hea mugav võimalus kiiresti koju pääseda. Olid just emaga Sitsiiliast puhkuselt tulnud ja ootamas terve hunnik muljeid muljetada, pilte vaadata, kaasatoodud head-paremat nosimist ära proovida ja meeneks toodud ehted üle anda:)

Nii ma siis oma tegemised ringi korraldasin ja koju käima põikasin.

Tee peal sai kõige suuremaks elamuseks hiiglaslik põdrapull, kes tee ääres lagendikul meiega kaasa traavis ja siis majesteetlikult meid vaatama jäi. Ikka tõsiselt suured elukad on need põdrad! Nii lähedalt polnudki seni ühtki näinud. Et võib-olla tobe elamus, kuid minu jaoks elamus:)

Vahel on nii hea lihtsalt kodustega oma maakodu köögis suure laua taga istuda ja maailmaasju arutada. Akna taga pimeneb, toas on hubaselt soe ja nurruv uni hakkab peale vajuma. Kuuled kuidas laua all nohiseb koer õndsa und magada, aeg-ajalt vaid käpaga siblivaid liigutusi tehes, ilmselgelt une vallas aktsioonis olles.
Akna taga on täielik vaikus - ükski auto ei sõida, ühtki tehislikku heli ei kosta. Vaid vihmapiisk aknale rabistamas või tuuleiil puulatva kriiksutamas.
Peale ehedat kuuma maasauna istuda perega veiniklaasi ja juustuvaliku taha ning lihtsalt olla...
See on asi, mida mina nimetan puhkuseks.

Hmm, arvasin mina, et minu kass on gurmaan. Selgub aga, et ka meie hunt on tõupuhas mitte vaid hunt aga ka gurmaan! Esitleti mulle nimelt millistele käsklustele koer oskab reageerida ja kas arvate et maiustuseks selle peale pakuti koeraküpsist? Wrong! Maiustuseks oli sinihallitusjuust... Et siis pereviga see meie loomadel:)

Õhtupoole siis astun lennukisse ning lendan tagasi reaalsusesse. Pakuvad mulle kohvi ja näksimist, kuid samas veavad mind kindlalt ja mootorite unnates üle pilvede argipäeva poole.

Reede, oktoober 13, 2006

Veel tüdrukuteõhtust

Meie kelmikas medõde:














Vahuvein ja limu sobivad kuidagi hästi:) Eriti kuna sõit on ülimalt sujuv ja suurejooneline...














Asjalikud...














Lõpuks siis linna peale! Oktoober küll, kuid mõneks minutiks peatunud limust välja hüpates ei olnud grammi eest ka külm.














Eduka müügitöö eelduseks on teatavasti personaalne lähenemine;)

Mootorratturid olid väga kaasaminevad:)














Saun ja mullivann KalevSpas sattusid plaani tänu sellele, et algne plaan minna erootilise massaashi kursustele lendas uppi, kui kuulsime, et samaks õhtuks on meie meestekamp sama teema peigmehele plaani võtnud;)














Reeglina külastatakse miskipärast tüdrukuteõhtul striptiisiklubisid, kuid kuna me ühehäälselt soovisime vältida enimlevinud stripparina esinevat lödiseva kõhuga Farmi-Gabrieli, siis rahuldusime lihtsalt klubiga.













Seksikad koivad!

Neljapäev, oktoober 12, 2006

Tüdrukuteõhtust
















Oehhh.....

Juubee keeruline aeg hakkab otsi kokku tõmbama. Lisaks tööalastele ülikiiretele/keerulistele aegadele + üritamisele ka trennis ja prantsuse keeles käia on ju sõbranna pulmade ettevalmistamise aeg. Kleiditeemad ja loomulikult tüdrukuteõhtu! Salakoosolekud, sõbrannade kontaktide väljanuhkimised, et kampa kokku saada (tead mõne puhul vaid hüüdnime, nägugi ei tule ette:)) ja pidevad tagasilöögid erinevatel teemadel.
Ei tohi ikka oktoobrisse abiellumist planeerida, keeruline on ju! Suvel soojaga kama kaks, praegu tuleb aga arvestada et pruuti enne pulma ära ei külmetaks;)

Ok, õnneks läksid ettevalmistused siiski õnnelikult ja eile õhtul oli teema käivitamine.
Esimene mure oli aastane laps ära organiseerida. Issile ei saanud anda, issil oli poissmeeste õhtu. Leidsime võimaluse laps pihta panna ja vanavanemad kaasosalisteks teha.

Järgmiseks saatsime politseinikud pruudile ukse taha. Eesmärk oli, et politseinikud ajavad mingit juttu ja organiseerivad tüdruku politseiautosse (loodetavasti on see tema esimene ja viimane sõit politseiautos!), mis siis sõidab pool kilomeetrit eemale, kus ootame meie limusiiniga:)
Limu juurde jõudes pani politsei ka vilkurid tööle - jube vaffad poisid ikka! Poisid olid nii armsad ja kaasamängivad, et tegime neile ka kinkekorvi, kuhu head-paremat nosimiseks + lasteshampused + tund varem küpsetatud muffinid panime:) Politseipoisid olid nii siiralt liigutatud:)




"Ohver" tuuakse kohale;)







Limu oli väga lahe! Reeglina pole ju võimalust/asja limuga sõita, seega eilne oli täpselt õige hetk! Nahksisu ja telekas ja pokaalid (olime varunud hulgim vahuveini), peegel laes jne:) Ise riietasime end üleni musta ja varustasime end sabade ja sarvedega (olime saatanad, kes üritavad pruuti enne pulmi veel halvale teele viia). Pruudi tegime seksikas (loe: litsakaks) medõeks, kelle asi oli kondoome müüa. Mõni sai "ärarääkimiseks" ka lilleõie kaasa, lisaks võis julguse saamiseks suurest süstlast vahuveini rüübata:D

Pildil: Kata salongi tavaariga sisustamas

Sõit kulges esialgu läbi pruudi elukohtade - sünnikodu, praegune eluase ning Kuldala elurajoon, kuhu noorpaar kohe varsti sisse kolib.

Hiljem sõitsime kesklinna, kus siis mingite hetkede tagant limu peatus, seest hüppas välja kari saataneid ja üks medõde ning kukuti mehi ära rääkima. Eestlased olid suht häbelikud, ainult mootorratturid olid kohe nõus kaasa mängima:) Ok, mõned siiski veel. Välismaalased olid nii ja naa, kõige altimad olid venelased:)

Algselt oli meil plaan peale limusõitu istuda tünnivanni, mille avalikku kohta üles tahtsime panna. Ilmad aga siiski liiga muutlikud ja pärastine külmetamise oht. Seega asendasime selle plaani soojas ruumis oleva vanniga.

Kui Viru tänaval äritsemise lõpetasime, viis limu meid edasi KalevSpa privaatsauna. Jõime ja näksisime seal ja esitasime pruudile kõikvõimalikke (ka piinlikke) küsimusi, millele tuli ausalt vastata. Kusjuures õnnestus hotelli fuajees ka ühele muldvanale soomlasele kondoom müüa!














Lõpetuseks läksime kluppi. Klubis olid mingid veidrad mehed, kes muudkui suure kaarega meile kõike välja tegid. Ringide viisi. Tegime nad ikka vist päris tühjaks...
Minu lemmikuks osutus kokteil nimega Sex on the Beach - jube hea!

Õhtu jooksul oli teenistus kondoomide jmt müügi pealt nii 1500 eegu ümber - üldse mitte paha!

Mina kui väsinud vanainimene tulin teistest mõni tunnike varem ära, teised jäid veel möllama ja nii mõnigi väitis hommikul, et pole veel päris kaineks saanud... :)

Kolmapäev, oktoober 11, 2006

Brrrrrrr!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Õu mai gaad!!!
Pääsesin eluga!
Kaks pommi rippusid pea kohal, mõlemad said täna lahendust! Üks küll ajutise, kuid siiski:)

Nimelt ei olnud meil juba vähemalt 5 aastat Tööinspektsioon sees käinud. Nad ikka käivad ju personaliosakondi auditeerimas. Töösuhteid reguleerivate aktide nõuetekohane täitmine oli siis tänaseks teemaks. Ehk siis kõikvõimalik!!!

Inimesi nii 300 ringis ja kõigi nendega peab ju kõik korras olema. Lisaks meil meeletult erinevad graafikud, on ka 12h ja 24h vahetused. Nendeks vajalikud eriload, samuti jälgida puhkeaega seal vahel jne jne jne. Ühesõnaga igavene kompunn selle kõige seaduslikuna hoidmisega.

Täna siis käis inspektor ja eks ma enne seda olen paar päeva päris närvis olnud ka. Sest mõni asi natuke logiseb ka. Ehk siis oleks vaieldav.
Mõne koha pealt tekkiski vaidlus, siis sain oma õiguse:) Mõni koht aga, mis kippus ohtlikuks kujunema, sai jutu mujale viimisega ohutustatud. No vahel tuleb nii teha ju!

Igatahes lõppresultaadiks on, et ühtegi ettekirjutust ei saanud ja kõik on broo!!!

Teine jama aga seotud tuleva esmaspäevaga. Siiani teadsin, et vaja kohtusse minna ühes juba enne minu aega aset leidnud vaidluses. Inimene kaotas Töövaidluskomisjonis, kaebas otsuse edasi ja esmaspäevaks oli siis määratud istung Harju Maakohtus. Teatas mulle juhataja, et tee nii et me kindla peale võidame. Ahahh...

Õnneks aga just enne tööinspektori saabumist saime osalisele kokkuleppele ja istung läheb edasilükkamisele. Edasise kokkuleppe asjus üritame siis edasi läbi rääkida. Veel pole kindel et kohtuvälise lahendi leiame, kuid nüüd jõuab sellega natuke vähemalt tegeleda:) Rahulikumas tempos siis.

Elu hakkab taas elamisväärseks muutuma:DDD

Eriti armas oli järgnev, kui jätsin selle jama pärast lõunale minemata. Meil siin lõuna alati täpselt kell 13. Olin juba leppinud, kui tuli kokk uurima, et kas ma ikka tulen sööma. Oli mu praadi kella 15-ni soojas hoidnud! Nii hoolitsev:)

Mõistus pole enda teha...

Soodakana ikka...
Järsku taipasin, et jummel, pulmade jaoks tuleb ju lahtise seljaga kleit ja selline lumivalgekese tüüpi selg ei ole päris minu maitse. Et vaja kiirkorras solaariumisse minna ja end mitte grillkanaks teha, kuid selline õrn jume võiks ikka peale tulla.

Mõeldud-tehtud. Mida ma aga ei arvestanud, oli see, et ammuilma pole enam päevitanud. Ok, enamasti hakkab mulle päevitus raskelt peale ja samas ei kõrbe ka nahk ära. Seega määrisin end rohkelt kreemiga kokku ja asusin küpsetama. Kaks korda jõudsin käia. Ja mis oli tulemus? Mitteharjunud nahk otsustas ära kõrbeda:))) Nüüd siis käin ringi nagu vähirajakas ja loodan südamest, et nahk maha tulema ei hakka. Vastasel juhul olen pulmas tõeliselt erinev valgeselgsest pruutneitsist - olen hoopis laigulise seljaga pruutneitsi:) Nagu vasikas:DDD

Nägu ei päästa enam miski - sealt hakkas nahk kohe irduma. Nagu põeks mingit koledat tõbe:))) Aga selle jõuab loodetavasti laupäevaks maha koorida:)

Njah, tibistumise eelduseks oleks siiski mingisugusegi mõistuse olemasolu:)

Laupäev, oktoober 07, 2006

Päevad rallivad ja hulluvad

Kohutav aeg taas saabumas...

Mõtled, et lähed laupäeva õhtul poodi, et miskit head koduseks näksimiseks osta.
Mõtteis on erinevad produktid ning ratsionaalse poeskäijana koostad peas kindla trajektoori vajalike riiuliteni, mida järgides saab vajaliku optimaalselt kiiresti ja vähese närvikuluga.

Jõuad siis Selverisse ja haarad peast. Krt, need järjekordsed päevad ununesid, kuigi kuulsid neist raadioreklaame. Ja nii seisadki poesaalis, ümberringi sebivad inimesed vahekäikudesse ja liikumisradadele kuhjatud kastides sorides ja võimalikult põhjani kummardudes (mine tea, äkki allpool on midagi paremat) oma tagumikke sulle kõikvõimalikesse kohtadesse mükse jagama upitavad. Apppiiiii!!!!

Ma vihkan igasugu osturallisid, hullusid päevasid ja mammutipäevasid ja mis iganes need veel on. Siis on garanteeritud, et nädal aega ei saa normaalselt poes käia, kui millegi järele peaks vajadus tekkima. Meeletud massid rabelevaid inimesi, vahekäigud täis kaste ja muidu kaupa, higihais ja trügimine ja-mis-kõik-veel. Tõega vihkan! Need võiks ju erineval ajal olla, siis saaks valida poodegi, kuid ei, kõik on ühel ajal.

Mida inimesed sealt küll leiavad? Ok, usun et vahel on mõni tore toode ka müügil hea hinnaga, kuid enamus kaubast on ju toodud spetsiaalselt selleks otstarbeks ja totaalselt kasutu kräpp, sellist odavat jama on ju siis kõik kohad täis. Nuustikud ja tolmulapid ja odavad hilbud. Kas ikka on väga mõtet rabeleda üksikute heade toodete nimel selles inimmassis?

On mindki sinna vahel kaasa meelitatud, kuid lõpuks suudan ma end roheliseks vihastada, kuna ka proovimisjärjekorrad on kilomeetripikkused. Ainus aeg mil ma olen nõus seal käima, on enne sulgemist. Eriti hullud on minu meelest need, kes hommikul tormavad. Olen kuulnud, et Stockmannis pidi lausa mass esimese päeva hommikul ukse taga olema... Kohutav ju!

Üht aga tuleb küll tunnistada - Stocki hullude päevade ajal on võimalik sealt täiesti head veini ok hinnaga osta:) Aga rabeleda tualettpaberi pärast? Kuhu inimesed selle laadungi paberit kodus panevad? Selleks on ju tervet ruumi tarvis... Meenub hea kild, millega mu elukaaslane hakkama sai - üks eriti peen kasukaga daam läks mööda, kärus meeletu kuhi tualettpaberit. Möödus siis temast ja elukaaslane kobises: "Läheb vist suuremat sorti sittumiseks"... Daam lahvatas igatahes näost tulipunaseks:)
Ok, inetu tegu, kuid siiralt - mida selliste laadungitega paar krooni odavamalt saadud tualettpaberiga ometi peale hakata? On see siis selline kokkuhoid, et tasub eluasemes ladustamise ära?

Neljapäev, oktoober 05, 2006

Jätk kleiditeemale

Üllatavalt raske on kolme kleidisoovija ning ühe õmblejanna aegu klapitada…
Õmblejanna oli nõus meiega kangast valima tulema, siis teab kohe soovitada palju ühe või teise kanga puhul materjali vaja läheb, kas läheb lisaks vaja ka alusvoodrit ja millist kangast on selle lõike puhul parem õmmelda jne…

Ok, enam-vähem saime siis ajad klappima ja riiet valima! XS suuruses pruutneitsi jäi tulemata, usaldas kangavaliku meie kolme hooleks.

Mida aga ei ole, on kangas. Tahtsime ühevärvilist ja ilusat ja heast materjalist punast. Kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad kangapoed sai läbi sõelutud. Miskipärast on punase tooniga kangad enamuses kirjud… Arumaisaa…
Mõned kangad siiski suure hurraaga leidsime, ebameeldivused algasid aga alles mõõtjatädi abiga. Igast poest suutsime nimelt leida täpselt ühe sobiva kanga ja iga kord oli riiet liiga vähe! No ei pea õnnestuma… Kellaaeg hakkas ka juba sinnakanti nihkuma et varsti kõik poed kinni.

Lõpuks leidsime siis lillakas-punase väga ilusa kanga, mida saime 6m kätte. See on siis kolme kleidi jaoks vajalik kogus. Hind osutus ka täitsa heaks – 200eek/jm.

Järgmisel päeval helistas õmblejanna ja kutsus proovi! Oli juba ühe päevaga 3 traageldatud toorikut valmis saanud. Eks tal kiire ka, kuna ise sõidab mõneks ajaks ära ja mis meie kleitidest siis saab kui ta ei kiirusta.

Igatahes toorikud olid juba üsna paljulubavad ja üsna sellised nagu ma vaimusilmas olin ette kujutanud. Niiväga loodan, et kleidid istuvad valmiskujul meile kõigile nagu valatult… Siis saab rahuliku südamega pulma minna!

Esmaspäev, oktoober 02, 2006

Pulmade ootel

Hiljuti sain teada, et titepõlvest peale parim sõbranna hakkab mehele minema:)
Nooh, pulmad ju ikka vaffa värk ja saab pidu ja ilusaid kleite kanda jne... Oot-oot! Ilusaid kleite? Deem! Sõbrants ju küsis, kas oleksin nõus olema tema pruutneitsi lisaks tema kahele õeraasule...
Ok, mõtlesime siis pruutneitsid omavahel, et teeks klassikat ja teeme ühesugused kleidid:) Sellised ilusad ja samas natuke seksikad ja millega saab ka hiljem käia:) Samas kehatüüpidelt suht-koht erinevad, kuid tahame ju sama värvi ja sama tegumoodi.

Nonii, arutelude tulemusel selgus, et tegumood ja värv on kergelt leitavad, raskem on leida kleiti. Kaubandus on täis tobedaid litritega kleite, millel otstarve täpselt üheks õhtuks.

Ok, siis moeateljeesid läbi kammima:) Kusagil vajalikku lõiget ei ole, käte ja jalgadega seletades siis selgub, et jah, saab küll teha, kuid maksab 2000eek+riie (ja hea riide puhul maksab arvestada minimaalselt +1000eek). Brr! Kleidike, mida hiljem suvel kanda ja min. 3 kilo? Ärge tehke nalja! Selle kleidiga saaks vast isegi hakkama, kuid pole ka väga kindel ja kolme kleiti ise ei jõuaks.

Seega algas paaniline õmblejanna otsimise periood. Kõigile, kellega kohtusin, esitasin sama küsimuse - kas tunned head õmblejat. No paistab et eriliselt haruldane kaup! :D

Lõpuks siis kohtusin ühel moeshowl noore moetudengiga, kes oli nõus meile kleidid tegema ja leidis ka, et lihtne lõige ju. Ja raha ei taha ka palju saada... Tõestuseks näitas mulle enese seljas olnud kleiti, mis oli valminud samal päeval. Igatahes riskimist väärt!

Nüüd siis täna läheb kibekiiresti veel kanga valimiseks ja siis saab asi töösse minna. Ja paari nädala pärast on siis loodetavasti meil 3 ilusat pruutneitsi kleiti käes:)

Loodame igatahes parimat.

Elamused maanteel

Niisiis - lõpuks sai ise ihuüksinda massinaga kodusaarel käidud:)
Siiani oli pikim iseseisev ots Haapsalu ning eks ma ikka natuke pelgasin seda maanteesõitu küll. Kiirused ju olililleliselt teised seal ja möödasõidud ja pimedus ja muu taoline tundus hirmutav. Natuke kartsin praamilesõitu ka, kuid kui olla harjunud liiklema Tallinna linnas, siis on praamilesõit selle kõrval naljanumbriks:) Ei saagi aru mida ma pelgasin:)
Aga noh, homme saab lubade ja auto omamisest alles 3 kuud ja eks ikka ole targem karta kui hiljem kahetseda.

Nonii, tööl ootas mind siis esimene üllatus. Lastekodu poisid olid autole sini-must-valge lindi täies pikkuses ümber sidunud... Oli teine nagu lipuvärvides kingitus mul hoovi peal:)

Kui siis auto tangitud, kabanoss hambusse ostetud ja kohvitops kõrval auramas, sai esimene iseseisev kojusõit alguse:) Kuni haruteeni oli veel mingisugune pelgus sees, kuid õnneks on auto juba nii tuttavaks saanud, et varsti ei peljanud enam ka maanteed. Hea musoon mängima ja väääägadi mõnus oli kimada:) Omaette, mõtiskled omi mõtteid, imetled loodust ja muudkui kulged... Üksi sõitmine on ikka ülikaif!

Tallinn-Haapsalu teel oli üks korralik laks ka toimunud. Ühe auto järelkäru oli kummuli kraavis, kaks sõiduautot siis üleni kortsus ja keset teed, päris pikalt üksteisest eemale põrganuna. Hea löök pidi olema... Hukkunuid siiski õnneks ei tundunud olema ja uudistest kah miskit siiani pole selle kohta avastanud, seega loodetavasti oli õnnelik õnnetus. Kuna nad asetsesid aga mõlemad keset teed, siis tuli tigusammul slaalomit sõites nende vahelt läbi roomata. Kogu tee oli autojuppidega kaetud.

2x sattusin ka politseid nägema. Võttis ikka seest õõnsaks küll, kuid näiteks ühel juhul, selle asemel et kiirust mõõta, silitas hoopis üks meespolitseinik teisel pead... Nuh, see selleks:)

Rõvedaks läks siis, kui hämarik saabus. Kuna olen kanapime, siis sellises valguses ma ei näe. See oli suhteliselt ebameeldiv aeg, kuid seda oli õnneks vaid pool tunnikest. Täiesti pimedas sõita on taas ok.

Mis aga ei ole ok, on hääletajad pimedas. Need, kes ei kanna helkureid. Täiesti kohutav on viimasel hetkel märgata kedagi pimedusest välja kargamas. Kuna soov ennast nähtavaks teha on suur, siis ronitakse poolenisti tee peale. No ei ole võimalik teid ju normaalsel ajal näha! Ehk peaks kinnigi, kuid kui ikka viimasel hetkel rabanduselaadne seisund põhjustada, siis küll enam pidurdama ei hakka. Seega - alati tuleb helkurit kanda! Mul on ka autos helkur olemas, juhuks kui välja on vaja minna. See pole üldse nii raske asi, et seda oma elu nimel kasutada ei võiks.
Kuigi jah, seekord ma hääletajaid peale ei võtnud, kuna liiga värske juht alles ja ei tahaks teise elu enda hingele võtta.

Vahepeal oli aga erilisel nauditavat heli kuulda! Mingi hetk ilmus mu selja taha tuledeparv. Algul ei saanud aru millega tegu ja kust nad nii äkitsi ilmusid (mu enda kiirus oli ju 120+ km/h), kuid kui minust järsku mööduti siuh-siu-siuh, siis kuulsin küll mootori nurrumise järgi, et tsikliparvega oli tegu:) Oi kuidas ma juba tsiklit endale vajan!
Kui praamilt maha sain, kordus sama teema - jälle panid siuh-siuh-siuh minust mööda, nii et mul tekkis tunne et ma ei sõida vaid pargin keset teed...

Aga igatahes on ütlemata mõnus autoga maantel sõita! Nüüd, kui esmane kogemus seljataga, hakkan kindlasti ise oma autoga sageli saares käima:) Eriti siis kui üksinda minek.