Neljapäev, mai 25, 2006

Eksamihirmud

Oh jummel, hüplen ja rõõmustan siin oma sõidueksami võimaliku lähenemise teemadel, kuid teooria ju puhta õppimata…

Kuna autokool on mul läbitud juba 12 aastat tagasi ja tunnistus on siiamaani kehtiv (ARK-ist järele uuritud), siis ei näinud ma erilist mõtet oma aega teooriatundidele raisata. Parem õpin teooria selgeks, võtan hunniku sõidutunde, teen tervisetõendi ja lähengi eksamitele. Esmaabi koolitus on õnneks samuti läbitud.

Nüüd siis tundub jah, et ootamatult on käes aeg hakata eksamiks aega kinni panema, teooriat pole aga veel avanudki! See tundub nii kohutavalt tüütu hakata seda lugema ja teste proovima, kuid midagi pole teha, tuleb sellega maha saada.

Sõidutunde on nö mustalt omamoodi lahedamgi võtta. Lepid aja kokku, teed sõidu ära ja poetad sularaha juhile pihku nagu narkoärikas:D Siis puudub ka sõidutundide arvu kohustuslikkus, mis kooliõppe läbimiseks vajalik. Ja kui siis õpetaja tõepoolest arvab, et võiks varem eksamile minna, siis saabki selle lihtsa vaevaga ära korraldada. Iseasi kas ma julgen seda veel teha, ikka tahaks natuke veel lihvida üht-teist… Vaatab…

Samuti kardan tervisetõendi teemat. Kuna aastaid tagasi mu tugeva miinusega (-5) silmanägemist korrigeeriti (tollal polnud veel laserit ja siis tehti silmaoppi teemantteraga, mille tulemusel mul ühes silmas vigastati veresoont ja veri loksus terve suve mul silma kile all) ja nüüdseks on silmad tagasi mõneti jamaks läinud (ühes silmas on väike pluss, teises natuke suurem miinus ja mõlemas silinder kah veel), siis ei pruugi ma ilma prillideta sõidu õigust saada. Samas ei kasuta ma prille mujal kui arvuti ees või vahel lugemiseks. Ok, ei näe küll hästi, kuid vajaliku siiski näen ära. Ja õppesõitu olen siiani ju ilma prillideta edukalt teinud… Peale oppi lihtsalt ei saa enam prillidega tänaval kõndida, kuigi prillid on õigete plusside ja miinustega klaasidega ja silindri korrigeerimine kah klaasis olemas. Lihtsalt prillidega liikumise pealt tekib tasakaalutus. Trepist alla on lausa võimatu minna. Seega ei riskiks ka rooli minna prillidega. Aga kuidas seda küll tervisekontrolli arstile selgeks teha?

Jaanipäev

Kohutav!!!
SLK avab kanalid praamikohtade broneerimiseks kuu enne reisi ja jaanipäevaks saarde minejate bronnid said juba esimesel ööl peaaegu täielikult täis! Üldjärjekorras seal oodata on aga suhteliselt tappev (ok, minna võib olla fun, kuid tulles tahaks et see jama ükskord läbi saaks), eriti kuna sinnaminejate arv on meeeeeeeletu.
Nüüd siis selline uudis... Tuleb vist oma plaanid ringi teha ja mõtted saardeminekust maha matta. Oli küll plaan muu lõbustuse võimalikul puudumisel koduseid külastada, kuid paistab et tuleb siiski plaanid ringi teha:(

Suvi tuleb

... ok, hetkel õue vaadates küll pigem tunne, et suvi korra käis ja nüüd siis juba sügis alanud, kuid oma optimistlikkuses ja varasematele aastaaegade vaheldumisele tuginedes julgen siiski loota, et küll ta tuleb!

Igasuguseid vaffaid üritusi suvel tulemas. Ok, jaanipäev on nagunii, kuid tulevad ju veel ka Rabarock, Õllesummer, American Beauty Car Show, Leigo Järvemuusika Festival jne jne jne...
Mõningad külastused lähinaabrite juurde a la veepark Jurmalas ning loomaaed, akvaarium ja oksepumpasid täis lõbustuspark Helsingis, nädalavahetus Peipsi kallastel ja võib-olla üht-teist veel... Kõik lõbutsemised ja väljasõidud saab planeerida seoses uue tööga kõigest nädalavahetusteks, kuid pole hullu!
Suvi saab lahe olema, olen selles kindel.

Pikka puhkust kahjuks võtta ei saa, kuid puhkasin kahe töökoha vahepeal mõtteid kogudes ja valikuid tehes juba ära (kuigi ega see suurem asi puhkus ju olnud ja haige olin ka veel...), seega eks järgmise aasta suvepuhkuseni või mõne talvise soojamaa-reisini peavad akud kenasti vastu:)

Kolmapäev, mai 24, 2006

Eufooria

Eile siis juhtus minu pisikeses lubade taotlemise maailmas ime...

Seni olime enamasti linnasõitu harjutanud ja õpetaja ütles, et läheb väga hästi ja linna osas saadaks ta mu kohe eksamile. Mina siiski end nii kindlalt ei tundnud ja oleme siin mõned korrad veel Hiiu väikseid võrdõiguslikke ristmikke ja suuri ringe lihvinud. Plats on olnud seni tagaplaanil.

Eile siis käisime teist korda platsil. Seda pean oma kõige nõrgemaks küljeks ja kartsin, et sellega läheb terve dekaad ja ropult raha, enne kui hakkama saan.

Istus siis õpetaja mul algul kõrval ja siis teatas, et kle, mis me jamame, ma lähen välja ja vaatan kuidas auto ise sõidab. Läkski ja tegingi platsil kõikvõimalikud harjutused korralikult ära! Ja nii mitmeid kordi järjest! Endal muidugi hea meel ja õpetajal kah silm säras. Ta miskine saarlaste fänn ja siis muudkui korrutas kuidas saarlased ikka alati kõigega hästi hakkama saavad. Ma ei kahtlegi, kuid see selleks:DDD

Sõidu lõppedes siis teatas, et tuleval nädalal teda Eestis pole ja see nädal jõuaks korra veel sõita, kuid et siis ületulevaks nädalaks võiks eksami aja määrata. Vahetult enne eksamit lihvime ja kindlustame veel platsi ja siis voila! Mul sõna otsese mõttes vajus karp lahti.

Mina arvasin, et õpetajatel on kasulik seletada, et ikka veel ei sobi ja lihvime veel ja sellega ju raha muudkui jookseb, kuid tema saadab mind juba eksamile:D Ma naersin, et kui tema eesmärk on minust lihtsalt lahti saada, siis see ju ei õnnestu, kuna läbikukkumise tagajärjel oleksin ma taas tema autos olemas. Selle peale arvas, et küll ma selle eksami tehtud saan.

Nojah, nüüd on hirmus eufooria peal, kuid tegelikult ikka kardan ka. Kunagi kauges minevikus, 16-aastaselt, käisin autokoolis ja sain ka kiita, et "tüdruk, sa sõidad nagu mees" ja muud selles vaimus ning kuna koolieksam läks ka väga hästi, siis riiklikule minnes oli meri põlvini ja kukkumine kolinal platsisõidul. Vana hea mossega ka veel ja see ront ei allunud väga minu soovidele. Tookord sain sellise hoobi enesekindluse pihta, et korduseksamile minna ei julgenud ja loobusin lubade plaanist väga paljudeks aastateks. Nüüd aga, kuna auto on välja valitud ja ootel, siis tuleb ju load ära teha. Loodan vaid, et ma taas ei lase eufoorial üle pea kasvada ja teen ka läbikukkumise korral eksamid uuesti ja nii kaua kui vaja!!! Seekord siis võtan pigem eelteadmise, et läbikukkumine pole teps mitte võimatu asi. Eriti veel seetõttu, et sõidutunde olen võtnud vaid natuke üle poole ettenähtutest!

Oeh, eks see paras pai oli sellist asja kuulda, kuid jah, lolliks minna ka ei maksa... Aga natuke eufooritseda ja õnne tunda ju ikka võib;)

Teisipäev, mai 23, 2006

Tööga kaasnevad kõrvalnähud

Njah, beibejuttu ka siis vahepeal.

Nimelt on mul siin tööl 300 persooni ringis ja asukohtadega üle linna, struktuuriüksuste kaupa.
Ettevõttel on komme õnnitleda siis ka ettevõtte poolt neid, kellel on 0-i või 5-ga lõppev sünnipäev või muu oluline sündmus ja ka struktuuriüksuste (kokku 13) juhatajate iga sünnipäev. Noh, komme ju loogiline ja armas.
Lõbus aga see, et kokku tekib neid sünnipäevi siin suhteliselt sageli, kord nädalas kindlasti, enamasti ka rohkem ja mõnel päeval lausa mitu sündmust.

Minu kui personalijuhi ülesanne on siis selles vallas ettevõtet esindada. Tegelikult ju tore, saab tutvuda inimestega, nendega vestelda ja nende teemasid arutada. Igasugune sisekommunikatsioon ju oluline koht.

Eile näituseks oli kaks sünnipäeva. Ja kuna linna erinevates osades, siis kulub ju aega ka sihtkohta ja tagasi jõudmiseks. Ja kes siis tööd teeb? Ja kes praegu tööd teeb, kui ma siin kirjutada kriban? Ok, hullu pole tegelikult midagi, ongi intensiivsus ja vabam olemine vahelduva eduga:)

Valusaks hakkab aga selle kandi pealt kiskuma, et tähendab see ju ka peolauda alati. Ja inimesed solvuksid, kui teataksin, et ei, ma ei soovi teie väikesel tähistamisel osaleda. Ja seal tavaliselt tekibki kõige lahtisem vestlus.
Nii ma siis käin tähistamiselt tähistamisele ja kõikjal surutakse head-paremat sisse. Suur osa personalist on venelased ka veel ja nende külalislahkus on ju teada.
Ja minu kehakaal muudkui tõuseb... Ok, ainult selle süüks ka ei saa ajada, kuna kesköine McDonalds, mis ka sageli menüüs, ei mõju ka just kaalule hästi, kuid siiski on ju hea tööd süüdistada:)
Ähh, nii beibe õnneks veel siiski ei ole, et seda väga oluliseks kohaks peaks. Leian siiski, et armastan ennast selleks liiga palju et endale midagi head keelata. Aga väikesed kõhklused torditükikeste koha pealt siiski hakkavad tekkima...

Esmaspäev, mai 22, 2006

Da Vinci kood

Eile hilisõhtul sai siis üle vaadatud.
Emotsioonid on vastuolulised. Vahepeal tekkis tunne, et mis krdi jama on, natuke edasi aga hakkas aina segasemaks kiskuma ja lõpuks vaatasin juba suu ammuli. Ütleks kommentaariks, et point oli filmil ikka väga hea ja ei saa mina aru sellest kriitikute laimukampaaniast.

Pigem võivad kurjaks saada need, kes usuvad jumalaga seonduvasse pimesi, küsimusi esitamata. Mina olen ka leeritatud ja mitte sellepärast, et saaks kirikliku laulatuse vaid pigem sellepärast, et tol ajaperioodil tundsin nii. See aga ei vabasta mind ju automaatselt küsimuste esitamisest. Nimetatud film aga tegeles just miksidega, seal ei käsitletud jumalat puudutavat teemat et-nii-on-alati-olnud-ja-nii-on-õige. Ja just SEE mulle enim imponeeris.

Ühesõnaga, kes tahab filmi ajal natuke oma aju liigutada ja tahab et ka järellainetusena oleks mõtlemisainet, siis soovitan soojalt.

Eurovisioon

Täiesti esimest korda Eurovisiooni ajaloos võitis laul, mis oli mulle mokkamööda! Tase!
Ok, kui Eesti võitis, siis oli eufooria, et omad poisid jne, kuid minu maitsele too laul ei olnud. Aga ta eristus ja oli tubli tükk.

Sel aastal aga oli Eurovisioon järjekordselt üks magedamaid (igal aastal mõtlen, et enam ei vaata, kuid ikka panen taustaks mängima ja tukun seal vahepeal…), välja arvatud muidugi soomlaste võidulugu. Eelmisel aastal Norra rokkarid olid ka ülihead, sel aastal siis soomlased taipasid kah selle tee valida.

Veider aga on see, miks peab Eesti sellist jama pidevalt sinna saatma. Üksteisest mitteeristuvad Abba-stiilis lood. Ammu enam ju ei löö ühe ja sama kordamisega. Selle aasta Eesti lugu oli ikka hämmastav jura ja oleks aeg juba aru saada, et vaja on ERISTUDA, mitte kopeerida.

Mitte eriti üllatav oli aga muu eurokräpp. Rohkem kui poolte laulude esitajad olid poolpaljad ja silmale väga kenad vaadata ilusad näitsikud, kes lehvitasid juukseid ja hööritasid oma ilusaid pepusid olematutes kostüümides. Mis siis hädaldada? Ilus ju? Oli jah ilus neid vaadata, kuid kui ühesuguseid on liiga palju, siis vaatad seda nagu kabareed ja ei suuda ühtki teisest eristuvana meelde jätta. Kui aga läheb hääletamiseks, siis helistad ju ikka sellel numbril milline maa oma esitusega sulle meelde jäi. Sellest ka veidra Leedu laulu punktid ja Venemaa Ilu-Eedi teistest erinev esitus.

Aga jah, soomlastele 12 points ka minu poolt! Kogu selle jandi ajaloos tõesti esimene kord, kus minu eelistus ka võitnud on…. Tublid poisid!

Neljapäev, mai 18, 2006

Elust enesest

Paar päeva tagasi sai alguse tõeline Jobude Paraad.
Nimelt ei saanud üks ettevõte hakkama efektiivse juhtimisega ning peale pikaaegset rahulolematust lasi oluline osa tehasetöölistest jalga. Niivõrd oluline osa, et selle tulemusel tuli peatada kogu ettevõtte töö ning eranditult kõik inimesed koondada. Seega ka administratsioon. Kurb, kuid miskit pole teha.

Sinna ettevõttesse oli vähem kui kaks kuud tagasi tööle asunud ka üks mu isiklik tuttav. Otsis mingi aeg uut tööd, kuna vana tüütas juba ajaga ning korraga seisis valiku ees, kus talle pakuti kolme töökohta korraga. Enam-vähem võrdsed tingimused, kuid siiski osutus läbirääkimiste tulemusel eelpoolmainitud ettevõte parimaks ning „konkursi võitnuna“ sai just see ettevõte tolle inimese endale. Iroonia missugune…

Täitsa tore oli kõik. Kollektiiv super, töö mõnus ja väljakutse olemas. Esimese kuuga suutis uus töötaja suure projektiga maha saada ja sellega head muljet avaldada. Kohe ütlemata tore on kui inimestel tööl hästi läheb ja neile meeldib nende töö. Silm kohe särab ju:)

Töö võib ju meeldida ja kollektiiv super olla, kuid kuna miski siin elus ei ole päris kindel, siis nii läks ka nimetatud ettevõttega. Tuli krahh ootamatu nurga pealt ja no ikka juhtub.

Said siis inimesed teavitatud ja kõik said koondamised. Välja arvatud isikud, kes olid alles katseajal. Nii ka minu tuttav. Temale pakuti ettevõtte finantside huvides lõpetamist poolte kokkuleppel, tähtajaga nelja päeva pärast. Ehk siis neli päeva veel tööl käia ja siis on mott.

Loomulikult ta ei olnud sellega nõus. Õnneks on ta ise oma õigustest teadlik ja lisaks tutvuskonnas mitu tegevat personalijuhti, kellelt kiirkorras nõu ja kinnitust saada.
Seega ta teatas, et ei kirjuta alla. Mõned minutid hiljem tuldi siis paberiga, et lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu päevapealt (hmm, huvitav et need katseaja ebarahuldavad tulemused avaldusid peale olulise projekti teokssaamist, samal kuupäeval kui teised töötajad saavad koondamisteate ning kui eelmine hetk on pakutud kokkuleppel 4-päevase etteteatamistähtajaga – minu praktikas ei ole juhust, kus ebarahuldavate tulemustega töötajaid hoitakse veel mitu päeva tööl, pole ju pointi…). Ei kirjutanud ka sellele alla. Mispeale võeti allkiri tunnistajalt ja temale teatati, et järgmine päev on tavaline tööpäev (megairw!!! See lause muutis ju tolle tunnistajaga allkirjastatud paberi kehtetuks…).

Õhtul hiljem pakuti, et tegelegu ettevõtte (tegu siis mitut struktuuriüksust omava suure ettevõttega ja töö peatati ühes neist) teises osas veel kaks kuud teatud projektidega. Jama aga selles, et ta ei tea antud valdkonnast midagi. Ja kui inimesel oleksid katseaja ebarahuldavad tulemused, miks ta siis veel kaheks kuuks tööga kindlustada???

Vastas ka sellele eitavalt. Seepeale teatati, et tööülesannetest keeldumine. Issandamanna kui lihtsameelsed võivad ikka vahel juhid olla. Kui sa ei oma eelinfot ja ei ole teadlik, siis hoia enne lahmimist suu kinni!!! Las selliste asjadega tegelevad ikka oma ala spetsid. Me ju kõik teame, et tööülesannete ja töötingimuste muutmine saab olla vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Siin pole isegi mitte lahmimise kohta.

Tema siis nõudis, et tahab vaid oma seadusest tulenevaid õigusi ja kõik. Selle peale teatati, et ettevõte ei saa sellistele asjadele järele anda ja neil see prestiiži küsimus. Saan ma õigesti aru, et ettevõtte prestiiži teema on käituda seadusega vastuolus ja tõmmata inimesele kott pähe? Ettevõttele ei tee see midagi, kui maksab selle 4 kuud kompi, töötajale aga on selline enesest mitteolenevatel põhjustel töö ootamatu kaotus suhteliselt nigelaks variandiks. Laenud ja liisingud ja oma isiklik elu. Arusaadav, kui ise tööl mäkra paned, kuid kui ise pole milleski süüdi, siis sellepärast küll võlavangi ei taha sattuda, et ettevõttel on kummaliste väärtushinnangutega prestiiž. Vääääga huvitavad lähenemised minu meelest…

Ma ise küll andsin nõu ja vastuseid niipalju kui suutsin, kuid kuna kippusin sel teemal emotsionaalseks minema, siis vajasin kõrvale veel ka teist arvamust, et endale kinnitust leida. Et äkki ma kuskil ei märka mingit konksu või midagi. Pöördusin siis eksabikaasa poole, kes on samuti personalijuht, kuid professionaalselt minust oluliselt tugevam ja minust rohkem töövaidlustega kokku puutunud (kuigi meil mõlemal on töövaidlused reeglina teistpidise suunaga, ehk siis töötaja vastu, kuid sellist vaidlust me küll isegi mitte ei laseks tekkida, kuna seal pole mingit šanssi ettevõttel võita). Tema siis ainult naeris suure häälega ja kinnitas, et kõik saab olema ok. Aitas koostada ka töövaidluskomisjonile nõude ja vaatab mis siis edasi saab. Igal juhul on tema hetkel suurimaks toeks:D

Hiljem selgus, et antud ettevõtte personalijuht on puhkusel. See annab aimu, miks asjad nii on arenenud ja et too personalijuht ei pruugigi ajukääbik olla, tema vaid puhkusel ja teised müttavad omaette.

Vaatab siis mis nüüd edasi saab. Kui ettevõte just mingit eriti osavat advokaati vastu ei pane, siis peaks kindel võit olema. Ja vaene ettevõte – nende prestiiž läheb neile lõppkokkuvõttes kallimaks kui oleks olnud kohe koondamistasud maksta. Sest ka menetluses olnud aja eest tuleb töötajale tema keskmist päevapalka maksta…

Kurb vaid see, et paistab, et teine katseajal olnud inimene loobus võitlemisest. See on see, kui inimesed oma õiguseid ei tea ja ei jaksa nende eest võidelda. Siit moraal – olge alati kursis oma õigustega, pöörduge alati häbenemata tuttavate poole kes võiksid olla antud valdkonnas teadlikumad ja võidelge oma õiguste eest! Sest olgem ausad – kaotada ei ole ju midagi, ainult võita. Ja ka teistele inimestele jääb teist positiivne mulje, mitte mulje kui allaandjatest. Sest ka minu tuttavast jääb nüüd eks-kaastöötajatele mulje kui inimesest, kes võitles oma seaduslike õiguste eest ja oma eks-ülemusest jääb mulje kui m***ist. Vot nii!

Esmaspäev, mai 15, 2006

Veider...

Juba teine õppesõiduauto, millega tegelen, saab väikese avarii osaliseks...
Loomulikult lükkavad need remondipäevad ka minu sõite edasi.
Mis värk on? Kas saavad õppesõidukid lihtsalt liiga palju kõkse või on see mulle nagu mingiks veidraks hoiatuseks?
Ootab siis jälle paar päeva kuni mõlki välja imetakse....

Laupäev, mai 13, 2006

Väike jumal


Vaatan siin oma karvakera ning meenub üks ütelus koera ja kassi mõttemaailmade erinevuse kohta.
Koer vaatab inimest ja mõtleb: You give me food and shelter, You must be a God....
Kass vaatab inimest ja mõtleb: You give me food and shelter, I must be a God....
Mina vaatan oma karvakera ja mõtlen, et ütelus on sulatõsi...

Siiamaani vaieldakse teemal, kas inimene on suutnud kassi juba kodustada muude loomad kõrval või mitte. Mina kahtlustan pigem, et mitte. Nad lihtsalt oskavad elada:DDD

Vana-Egiptuses aeti pereliikmeks olnud kassi surma puhul leina märgiks kulmud maha...
Kui varanduslik seis võimaldas, saadeti kass balsameerija juurde, mähiti linasse ja maeti sarkofaagi... Eks seegi näitab üht-teist:)

Taas roolis

Nii, jalg on nüüdseks paranenud, uude kohta natuke sisse elatud ja taas aeg sõidutunde võtma hakata. Kuna aga minu õpetaja on motokoolitujatega soojal ajal täiesti kinni ja mul tuli auk vahele, siis et vahet mitte veelgi pikemaks lasta, pidin uue õpetaja võtma... Jummala õnnetu tegelikult, kuna eelmise õpetajaga oli nii super kontakt ja ta ei pidanud lausetki lõpetama kui ma temast juba aru sain. Uus aga räägib nii meeletult palju kõigest muust ja nii kulubki meil suurem osa ajast pläkutamisele, selle asemel et sõidule keskenduda.

Peale 3-nädalast vahet siis istusin taas rooli ja kõigepealt pidin uue masinaga harjuma. Gaas on nii tundlik, et pidevalt kipub kiirus mõttetult suureks minema. Eksamil pean seda ikka kohe väga jälgima, muidu kukun kolinal.

Ok, peale esimese päeva proovisõitu sain siis komplimendi ka. Ütles, et linnasõidu osas võiksin ma päevapealt eksamile minna. No mina nii kindel ei oleks, eriti kuna ma ei saa ju veendunud olla, et ta mu sõitu üldse piisavalt korralikult jälgis selle pläkutamise kõrvalt. Aga jah, seda va platsisõitu tuleb nüüd kõvasti nikerdama hakata. Eks see üks peavalu saab olema...

Aga noh, kui ka kukun eksamil esialgu läbi, siis tuleb uuesti proovida ja veel ja veel ja veel. Krt, on teised load ära teinud, teen ka mina. Ega ma nigelam ole!!!

Täna sai siis pätti ka tehtud. Nimelt sõitsin selverisse ja tagasi täitsa ise. Kuigi lube ju veel pole... Aga oli tahtmine proovida. Tuleb aga tunnistada, et ei läinud üldse hästi:((( Okei, sai sinna sõidetud ja pargitud ja tagasi koju ka tuldud, kuid siiski ei jäänud ma üldse rahule. Autot ju ei tunne veel, siis ebakindlus ja sõitsin väga ettevaatlikult ja kohe kaugelt oli näha, et algajaga tegu, ma usun. Kõrvalistujalt sain ka mitu korda riielda:((( Näiteks kohalt ära minnes ei näidanud suunda ja parklas ka ei viitsinud suunaga pidevalt nökerdada. Tean jah et nii pole õige, kuid tahtsin kordki tunda, mis tunne on olla tavaliikleja, mitte õppesõitja, kes kõike reeglite järgi teeb. Sest tavaliiklejad ei mässa nt parklas suunatuledega ja ei näita sõitu alustades suunda, kui kilomeetri kaugusel teisi liiklejaid pole. Aga noh, eks ma pean õppima esialgu korralikult sõitma, hiljem võib hakata "vanaks kalaks".

Kõige suurem hirm on see, et kui load käes ja lõpuks auto ostetud saan, siis mis edasi? Siis pole ju lisapedaalidega õpetajat kõrval ja peab puhta ise hakkama saama, iseenda isiklik varandus istumise all. Ja sellega ju ammugi ei taha et miskit juhtuks...

Esmaspäev, mai 08, 2006

Zoo

Tallinna Loomaaed areneb. Vaikselt, kuid kindlalt.
Mingi periood oli emotsionaalselt väga raske seal käia, vaadates kõiki neid loomi kitsastes oludes betoonist aiakestes... Brr!
Nüüdseks aga on asi veidikene arenema hakanud. Sõralistel omad kepslemisareaalid, kängurud ja ninasarvikud-elevandid omavad kah täitsa okeisid elamistingimusi. Loodan vaid, et minu suured lemmikud - kaslased - ka varsti mõnusat territooriumi evima hakkavad:)
Ja muide, seal müüakse isegi suhkruvatti! Polnud vist 15a seda maitsnud enam.... Tõeline lapsepõlve kompott - loomaaed, päikeseküllane päev ja suhkruvatt:) Mida sa hing veel ihaldad...




Tõsine chill!


Siga osutus äärmiselt suhtlemis- altiks


Kala kui lehvik


Raagritsikas klaasil


Leia pildilt konn!



Nende paharettidega õnnestus isegi natuke mängida, kuna klaasi ja seina vahel oli väike pragu ja siis sai käpakest narrida


Piilusime teineteist:)


Karude areaal kahjuks on veel vana ja puurid nagu tikutopsid reas...


Tõsine kihv!!!