Njah, beibejuttu ka siis vahepeal.
Nimelt on mul siin tööl 300 persooni ringis ja asukohtadega üle linna, struktuuriüksuste kaupa.
Ettevõttel on komme õnnitleda siis ka ettevõtte poolt neid, kellel on 0-i või 5-ga lõppev sünnipäev või muu oluline sündmus ja ka struktuuriüksuste (kokku 13) juhatajate iga sünnipäev. Noh, komme ju loogiline ja armas.
Lõbus aga see, et kokku tekib neid sünnipäevi siin suhteliselt sageli, kord nädalas kindlasti, enamasti ka rohkem ja mõnel päeval lausa mitu sündmust.
Minu kui personalijuhi ülesanne on siis selles vallas ettevõtet esindada. Tegelikult ju tore, saab tutvuda inimestega, nendega vestelda ja nende teemasid arutada. Igasugune sisekommunikatsioon ju oluline koht.
Eile näituseks oli kaks sünnipäeva. Ja kuna linna erinevates osades, siis kulub ju aega ka sihtkohta ja tagasi jõudmiseks. Ja kes siis tööd teeb? Ja kes praegu tööd teeb, kui ma siin kirjutada kriban? Ok, hullu pole tegelikult midagi, ongi intensiivsus ja vabam olemine vahelduva eduga:)
Valusaks hakkab aga selle kandi pealt kiskuma, et tähendab see ju ka peolauda alati. Ja inimesed solvuksid, kui teataksin, et ei, ma ei soovi teie väikesel tähistamisel osaleda. Ja seal tavaliselt tekibki kõige lahtisem vestlus.
Nii ma siis käin tähistamiselt tähistamisele ja kõikjal surutakse head-paremat sisse. Suur osa personalist on venelased ka veel ja nende külalislahkus on ju teada.
Ja minu kehakaal muudkui tõuseb... Ok, ainult selle süüks ka ei saa ajada, kuna kesköine McDonalds, mis ka sageli menüüs, ei mõju ka just kaalule hästi, kuid siiski on ju hea tööd süüdistada:)
Ähh, nii beibe õnneks veel siiski ei ole, et seda väga oluliseks kohaks peaks. Leian siiski, et armastan ennast selleks liiga palju et endale midagi head keelata. Aga väikesed kõhklused torditükikeste koha pealt siiski hakkavad tekkima...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar