Eile hilisõhtul sai siis üle vaadatud.
Emotsioonid on vastuolulised. Vahepeal tekkis tunne, et mis krdi jama on, natuke edasi aga hakkas aina segasemaks kiskuma ja lõpuks vaatasin juba suu ammuli. Ütleks kommentaariks, et point oli filmil ikka väga hea ja ei saa mina aru sellest kriitikute laimukampaaniast.
Pigem võivad kurjaks saada need, kes usuvad jumalaga seonduvasse pimesi, küsimusi esitamata. Mina olen ka leeritatud ja mitte sellepärast, et saaks kirikliku laulatuse vaid pigem sellepärast, et tol ajaperioodil tundsin nii. See aga ei vabasta mind ju automaatselt küsimuste esitamisest. Nimetatud film aga tegeles just miksidega, seal ei käsitletud jumalat puudutavat teemat et-nii-on-alati-olnud-ja-nii-on-õige. Ja just SEE mulle enim imponeeris.
Ühesõnaga, kes tahab filmi ajal natuke oma aju liigutada ja tahab et ka järellainetusena oleks mõtlemisainet, siis soovitan soojalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar