Laupäev, detsember 31, 2011

Enne kokkuvõtet


Hommikukohv.
Akna taga on maa valge. Eile õhtul, kui jalutamas käisime, sadas lörtsi. Tänane hommik tervitab aga valge kihiga maakamaral. Päris lahe! Paistab teine küll selline kergesti sulada võiv, kuid näis mida temparatuur selle toetamiseks teeb.

Mu kõrval lebaval lehekesel kasvab iga natukese aja tagant nimekiri, mis kindlasti täna ära tuleb teha. Täna, vana aasta sees. On mingisugune kiiks, et on detaile, mille vilju nautides tuleb minna uude aastasse. Siis saab uus aasta neist tulvil olema.

Tegelikult on seal nimekirjas ka blogisemine. Teha väikene aasta kokkuvõte või nii. Kuna see aga ei ole prioriteetide seas, siis pelgan, et võib jääda tegemata. Et aga miskit siiski veel selle aasta sees postitatud saaks (et kui täit rehkendust ei jõua teha, teeks siis poolegi...), siis hommikukohvi kõrvale miskit kribada on ju vahva. Ja ehk ikka jõuan ka kokkuvõtte teha.

Jõul oli armas. Pere, õgimine (see nii armas muidugi polnud, kuid kõik oli nii kuratlikult maitsev ju!), enne jõulu ka natuke lund selle va õige tunde loomiseks.
Ma pole seni veel kunagi oma elus kuuske tuppa toonud, nii on ka seekord mul toas vett joomas hoopis üks suuremat sorti raagus kaseke, millel üksikud suured punased kuulid küljes. Päris naljakas ja loodetavasti okaste pudistamise asemel see tegelane lööb kevadepoole hoopis lehed külge.
Jõuluvana oli see aasta taas väga lahke ja mind hästi tundev:) Olen ikka hirmus tegelane küll, kuid see va saamisrõõm on minus täiesti tugevalt olemas. Andmisrõõm on alati seotud pisikese pelgusega, et tea kas meeldib, kuid saamisrõõm on ikka täiesti ehe:D
Laps minus ei paista ikka veel uinuvat:)

Siia lõpetuseks hetk, mis mul siiani irvituse palgeile toob:
Tulen mina paar päeva enne jõule koju, kus Vanamees üllatab mind juba kaetud lauaga. Punane vein klaasides hingamas, haudepotis juustukatte all valminud liha teriyaki kastmes, kõrvale rõõsas koores vedinud beebiporgandid. Ei mingit raskust andvat kartulit ega nisutoodet lisaks, kuid roog on lihtsalt nii maitsev, et õgime end lihast segaseks.
Mõlemad ägiseme ja rullime end diivanitel õigeid lebasklemisasendeid otsides, kui Vanamees ronib ligi ja hakkab miilustama. Minu kulmukergituse peale tuleb ettepanek: "Suudleme, ehk ajab oksele".
Vot nii romantilist ettepanekut pole mulle veel kunagi tehtud:D

Pühapäev, detsember 18, 2011

Vereimejad

Hommikusöögiks (kell on 12 ja veidi peale) valge šokolaad küpsise- ja maasikatükkidega kahe tassi kohvi kõrvale. Kirsijogurt (mu lemmik) seisab lauanurgal ja visuaalsest ahvatlusest hoolimata suuni ei jõua.
Peale hommikusöögi lõpetamist läheb piparkookide küpsetamiseks. Et ikka seda va kaitsekihti talvekuudeks koguneks.
Jumal tänatud, et pohmelli ei ole. Kuigi natuke pelgasin selle võimalikkust (olen seda nii 5-6 korda elus kogenud ja nüüd kardan kui kurja), kui kell 4 öösel kambakesi läbi uinunud linna kodu poole sai kobistatud, terve pudel punast veini keres.

Vampiirid... Ei saa mina aru nende promomisest. Veel mõned aastad tagasi olid vampiirid koledad kollid, kellele tuli tappa anda (keegi blond Buffy madistas nendega) või tobedad tegelased, kes peegli ees tantsu keerutades oma varju ära kaotasid (Leslie Nielsen Draculana). Tarantinol oli vist ka mingine pahade vereimejate film (pole näinud, kuid millegipärast on veendumus, et kuskil garaažis käis tegevus:DDD).
Täna aga on vampiirid õnnetud tegelased, kes peavad südantlõhestavaid võitlusi oma pahaduse ja hiiglasuurte niutsuvate tunnete vahel. Tahan-aga-ei-saa, armastan-aga-ei-tohi jne jne jne. Et siis samane krokodillipisaratega Ladina-Ameerika seep mitte enam päevitunud tegelastega peaosas.

Ok, oli mingine film või filmid, mis maailma noored naised hulluks ajas ja mingi heledasilmse kuti ilmselgelt kõigest sellest segadusse ja sassi ajas, nii et tema intervjuusid lugedes tõusevad kulmud pealaele kokku. Ok, see selleks. Võib-olla on lahe ja erinev süžee ja igasugu uued huvitavad mõttekäigud muidu suhteliselt etteaimatavas filminduses on teretulnud nähtus.

Küll aga tekitab minus sügavat arusaamatust nendesamade vereimejate idealiseerimine ja hingeliseks muutmine. Tänaseks on seis selline, kus vampiir olla või sellist unelmate objekti omada on popp. Filminduses siis. See müüb ja kogub vaatajaskonda. Justnagu suured tunded ja päriselt keegi väga sügav olemine eeldab siseheitlusi vampiir olles. No halloo, noh! Inimesed massidena on tuimad ja lollid, vampiirid on hingelised ja vaesekesed, kes ei saa ja armastavad ja ei tohi jne jne jne. Klikka mõnele suvalisele seriaalikanalile, et tuima näoga pulti pigistades lasta silmadel virvendaval ekraanil "puhata" ja mitte millelegi mõelda, kui vastu vahib armupiinades vaevlev vampiir. Olen suutnud tuvastada juba kolm praegu jooksvat sellesisulist seriaali. Ja kui mina juba kolme olen märganud, peab neid ikka väga palju hetkel jooksmas olema.

Ma ei tea, minu meelest on see haige. Idealiseerida sellistes mastaapides midagi, mis peaks idee poolest olema halb. Ehk siis leiame igas halvas head ja püüame õigustada. Mingi suure eesmärgi nimel. "Ta ju on selline, ta ei saa sinna midagi teha". Mhmhh.... Narkar on ka "selline, ta ei saa sinna midagi teha" ja järgmisel hetkel suskab sulle süstla kannikasse. Ajukääbikud liikluses on ka "sellised, nad ei saa sinna midagi teha" ja sõidavad järjest ja järjest inimesi surnuks. Teeme nüüd järgmised seriaalid nendest või ja hakkame idealiseerima? Kihutab armupiinades oma armuobjekti poole, süstal peos ja inimesi lendab teelt kahte lehte. Tal on vaja minna...
Uus vaatenurk asjale.

Samal ajal diskrimineerime inimesi ja oleme rassistid ning antisemitistid jne. Kas siin ei ole mingit lõnka sees?
Ma ei tea, mind selline asi häirib. Kuigi ei peaks. Aga häirib.
Samuti nagu häirivad mind sellesisulised uudised enamrahvastatud aladelt, kus sedasama vampiirindust on hakatud nii popiks pidama, et kammib korralikult ära ja hakatakse jäljendama... Ja ohverdama... Ja... Ütleme nii, et meie keskel on liiga palju liiga nõrga adumisvõimega inimesi ja sääraste suurte massimõjutusvahenditega igasugu jama idealiseerimine on minu arvates liiga õhuke jää.

Laupäev, detsember 10, 2011

Segased tunded

Tõenäoliselt mitte kunagi ei ole võimalik harjuda olukorraga, milles on tegemist leinaga...
Mida kauem ilmas elada, seda sagedasem see kokkupuude on, kuid siiski ei usu ma, et see kuidagi harjumuspäraseks ja stoiliselt võetavaks muutub. Või muutub?

Täna hommikul ärkasime punkt kell 9. Samal ajal ärkas üks meil külalistetoas ööbinud sõpradest ja hakkas ringi kolistama. Lihtsalt ärkas, kuigi olime magama läinud alles kell 4 öösel, peale pikka õhtust lõbusat koosviibimist.
Külalised on vahvad. Meil ööbib neid pea iga nädalavahe ja hommikud nendega on sellised mõnusalt laisad ja soojanoodilised.

Erinevalt tänasest. Täna hommikul, peale hommikusööki ja pikemat lobisemist/naljaviskamist/päevaplaanide tegemist lülitas too varakult ärganud külaline oma telefoni sisse ning saabunud kõnele järgnes šokk. Teade isa ootamatust surmast ei saa mõjuda kuidagi muudmoodi kui šokina. Väljaravitud nakkushaiguse tüsistused... Järsku, mitte mingeid eelhoiatusi andmata... Kell 9 hommikul...

Täiskasvanud mees ei ela oma sellelaadseid tundeid enamasti väga väljenduslikult läbi ja seda hullem on tajuda emotsiooni ennastkontrolliva pinna all. Näha, et on nii kuradi valus ja ikka tõsine ehmatus. Ehmatus, mis ei taha kohalegi jõuda.
Mida öelda, mida teha? Siin ei olegi mitte midagi öelda ega teha. Aga tahaks ju... Kainelt mõeldes tead, et tegelikult ju ei saa. Ja siis püüadki lihtsalt olemas olla, et vajadusel kuulata. Mitte mingil juhul kuidagi peale pressides ja olukorda haledaks muutes. Lasta olla, lasta taibata. Vahel mõnd veidi suunavat küsimust esitades, kui tundub, et ehk oleks tarvis paisu tagant miskit välja lasta võimaldada. Anda privaatsust ja lasta teisel korraldada, asjatada, lähedastega suhelda ja teha endast olenev, milles iganes see vajalik peaks olema. Olla olemas. Teadmata, kuidas olla. Püüdes tajuda piire.

Minu jaoks on see esmakordne kogemus olla kellegi kõrval täpselt selsamal hetkel. Nii hirmsasti tahaks ju aidata, kuid sõnad kõlavad tühjana ja hädine pilk oleks veel eriline koorem. Kus on piirid ja millised need on?

Igatahes said vajalikud suhtlemised siit meie juurest suheldud ning sõber nüüdseks tagasi pealinnas. Ja minul valatud pokaali klaas punast veini, et mõtiskleda elu üle, leppida elu paratamatu ringkäiguga, olla tänulik, et mu elus on alles nii palju suurepäraseid elavaid-hingavaid tegelasi (millest ka kiire kõne saarekodustele) ja süüdata küünal ühe suurepärase ja andeka inimese hingele. Lisaks teistele suurepärastele ja andekatele hingedele, kes mu elu kuidagi puudutanud on.
R.I.P.