Kolmapäev, märts 30, 2011

Mehed

Mehed on ühed naljakad olevused.
Teevad näo, et kuulavad sind, noogutavad ja justnagu saaks aru, kuid tegelikult...
Ok, vahel ikka saavad ka aru, kuid...:)

Viimane mugistamistväärt juhus oli hiljutine telefonikõne Vanamehega. Teadsin, et tal õhtul trenni minek, kuid olin kimono just ära pesnud ja teadsin, et ise ma piisavalt vara koju ei jõua, et kuivamast võetud riiet triikida. Paanikat ennetades tegin kaine kalkulatsiooniga telefonikõne: "Kle, kui sa kimonot triikima hakkad, siis triikraud asub seal toas, kus pesu kuivab. Igaks juhuks annan varakult teada".
Jajaa, loomulikult, ta saab suurepäraselt aru ja loogilinegi, et see seal on.

Tund enne trenni saan telefonikõne, kus Vanamees ise kõõksub naeru käes: "Kle, nüüd on paanika! Ma tean küll, et sa rääkisid enne midagi triikrauast, kuid kus kuradi kohas see asub? Kust seda otsida?"
Ehk siis - kuulis, kuid ei kuulanud:D Nii kui telefonitsi ta õigesse tuppa juhatasin, oli triikraud leitud:)

Teistest meestest ka tiba.
Ma nimelt loen kolme tegelast enda eksideks. Eks kauges nooruses ole mõni suhe veel olnud, kuid suurema jälje on jätnud siiski ekskaasa I, aastatepikkune kokku-lahku-eisaakoos-eisaailma V ja viimane elukaaslane R.
Suhtlen nende kõigiga mingil määral, vahel sagedamini, vahel pikemaid pause pidades. Toredad ja olulised inimesed, kes mu elu vürtsitanud, eksole.
Neil omavahel on mingi kummaline side. Küllaltki sageli juhtub, et võtavad ühendust lähestikusel ajal.
Eriti lõbustav oli mu jaoks üks paari nädala tagune laupäev, mil ärkasin Saares käimas olles V-lt saabunud sõnumite peale. Õhtupoole helistas I ja küsis endale vajalikud küsimused ning distantssuhtlust arvestades mõtlesin magama minnes, et eriti jabur oleks, kui R oleks täna kirjutanud, siis täiskomplekt. Meili ei viitsinud jupp aega minna ja kui läksin, avastasingi R-i kirja tolleltsamalt päevalt:D Nunnu kooslus, kas pole:)

Aga tegelikult on meesolevused lahedad:) Eriti siis, kui nad sind hoolega "kuulavad":)))

Esmaspäev, märts 28, 2011

Lihtsad asjad


Olen siinmail elanud nüüdseks 8 kuud, kuid kohapeal viibitud ajast kulub suur enamus kahele kirele - töö rabamine või Vanamehega molutamine. Vahel küll veame end kontserdile-teatrisse-loodusesse, kuid need ka ju koos. Tutvusi küll on juba veidike, kuid sõpradeks nimetan siiski neid, kes pealinna ja lähistele maha jäid.

Nii siis oligi mulle täna tõeliseks elamuseks, kui mööda päikesekuiva asfalti jalutades ja lindude käratsemise (seda nimetatakse vist lauluks, kuid kevadel on nad ju eriti aktsioonis) taustal päikeses õnnelikult silmi vidutades tulid mulle mõneminutilise vahega vastu kaks inimest, keda teretada:D Saate aru, teretada ja lausa kaks korda:D Tundub, et hakkan juba sisse elama - märkan inimesi ja tulen ettenähtud ajal töölt ära ja teretan!!!

Vot kui vähe on vahel õnnelik-olemiseks tarvis:)

Laupäev, märts 26, 2011

Täna (ok, kellaajaliselt eile siiski) on paastumaarjapäev kristlikus tähenduses (25.märts) ja marjapunapäev kristuse-eelse kalendri järgi (urbekuu 25.päev).
Korduvalt sain täna sõnu peale, et tuleb punast juua. Punast veini just. Ega's midagi, kui hilisõhtul kella 23 paiku töölt tulin, korkis Vanamees mulle punase veini lahti:) On ju marjapuna:)
Ja nüüd me siin istume, jutleme kõigest võimalikust, kummalgi kass süles tudumas ja ootame homset:) Sest homme tuleb meile kaheks päevaks Efku külla:D:D:D Jehuu! Mitte ei jõua ära oodata homset hommikut;) Pole ammu põhjalikult jutelda saanud...
Ja kui ma õigesti asjadest olen aru saanud (a la kõne lillepoest: "mis värvid sul juba olemas on?"), toob ta mulle minu kolmanda orhidee:D Kilju veel, et tahad orhideesid, eksole:D Esimese tõi ema, teise töökaaslased ja kolmas jõuab minuni eelduste kohaselt homme (ok, täna) hommikul:) Jehuu vol 2:D

Neljapäev, märts 17, 2011

Naised

Naistepäeval oleks see asjakohane sissekanne olnud, kuid ei see tõde aegu:

Naised on nagu Potsatajad - soojad, pehmed, armastavad kõrvadega ja elu jagavad mingi krokodilliga...
:)))

Esmaspäev, märts 14, 2011

Rohenäplusest ja muust


Möödunud nädal oli tempokas, nagu tavaliselt. Teisipäev ja kolmapäev pealinnas, lisaks sõitudele kuluv lisaaeg. See pea iganädalane pealinna vahet jõlkumine on üllatavalt kurnav. Hakib nädalad ära ja ümberhäälestumiseks ju aega ei ole - pead olema kõigeks valmis nii siin kohapeal, roolis kui ka nõupidamistel.
Aga noh, sellise elu olen ma enesele valinud ja patt oleks nuriseda:) Nurisemine ongi väga vale sõna, pidev tempo ja hakitus on see, mis tavalisest enam keskendumist nõuab. Ja samas mingil teisel kombel see mulle jälle väga meeldib:) Tekitab tunde, et olen vägagi elus:)

Ahjaa, Tallinnas sain kolmapäeva õhtul hakkama sellise vägiteoga, et ise ka ei saa aru. Kas mängis rolli väsimus, minu kanapimedus, maaka mentaliteet või need kõik kokku.... igatahes näitasin ma Tondi tänaval kahe ringtee vahel viisakalt suunda ja reastusin vastassuunavööndisse:D:D:D Kui vastu tulid samas reas teise auto tuled, siis alles taipasin, et eieie, see ei ole kaherealine tee:) Kusjuures, olen ju aastaid seda teed kasutanud ja alles vähem kui aasta tagasi kolisin pealinnast ära (peale 14 seal elatud aastat).

Küll aga saabus muudatus reedel, kui veidi enne kella 23-e enda taga kabineti ukse sulgesin. Lõpuks ometi puhkus:D:D:D Jehhuu!!! Esimene siinelatud aja jooksul!
Ennast tundes kahjuks tean, et tööst ma end päris eemale ei hoia, kuid vähemasti on mul nüüd aega teha ka muid asju.
Nii ma siis ärkasin laupäeval teadmisega, et võin looderdada mispidi iganes ma soovin ja tegeleda täpselt sellega millega tahan. Ja istusin keset põrandat maha ja muudkui külvasin ja külvasin ja külvasin. Igasugu seemnekesi külvasin:) Pottidesse, mitte põrandale. Lisaks toalillede ümberistutamine ja kärpimine ning enne ma põrandalt ei tõusnud, kui kell oli mu suureks üllatuseks juba 9 õhtul saanud. Suureks innustajaks teadmine, et möödunud nädalavahetusel ettekülvi saanud taimekestest osad on juba võrsunud ja kahe idulehega:) Kõigest nädalaga:)

Nüüd siis on aknalauad mul täis väikeseid potikesi, kõigil ilusasti märgistused küljes. Vaatab mis neist saab:)
Pühapäeva hommiku kulutasin kirjavahetusele ja siis oligi aeg hakata õhtust tillukest tähistamist ette valmistama. Ja.... otse loomulikult tunnike tööasju... Lohutan end sellega, et küllap ma õpin ka rohkem lõõgastuma kui natuke kauem töötanud olen ja rohkem enda äraolekul teiste hakkamasaamist usaldan. Terve esmaspäev on möödunud küll sissetulevate töökõnede all, kuid samas mulle meeldib ka eemal olles kursis olla... Tekitab turvalise tunde, kui ülevaade olemas. Eks ajaga areneb see puhkamise oskus, kui vast enam niiväga kirega tööd ei tee:) Ma loodan:)

Homme haaran aga värvipintsli pihku. Igasugu plaanid on ja niisama vedelemisest ei saaks ma puhkusetunnet ju ka kätte...
Jehuu, mul on nädalake puhkust:)))

Pühapäev, märts 13, 2011

Aastased

Täna on siis see päev, mil meil täitus aasta.
Numbriliselt tundub kohutavalt lühike aeg olevat, samas mis selle aja jooksul kõik juhtunud ja läbi elatud on, on võrreldav väga palju pikema ajaga.
Kas on see tulenev vanusest, et kõik kuidagi kiiremini läheb? Või sellest, et Vanamees oma tulisusega päästab ka minus peituva impulsiivsuse valla ja nii me endid ja üksteist kiirelt põletamegi, aja kulust ette rutates?
Ehh, mis vahet seal on:) Juba tänaseks on meil metsik kogus ühiseid läbielamisi, tundmisi, meenutusi. Rõõmu ja mure jagamist. Nii heas kui halvas. Näis mis edasi:) Järgnevatel aastatel siis:)

Tänane päev saab jätkuma pannkoogilõunaga, kuna mis siis et tähtpäev, pühapäeviti kodus viibides on meil kindel traditsioon - pannkoogid. Õhtul alles väikesed ettevalmistused maiustamiseks-tähistamiseks ja hea reserva lahtikorkimine:)
Lisaks piilub aknast sisse päike ja ..... Hehh:)

Esmaspäev, märts 07, 2011

Tudu

Tuduhetked koos...
Ja eraldi...
... veel eraldi...
Ja otse loomulikult Rööbu lemmikkoht magamiseks - minu süli. Kui Vanamees klõpsima hakkas, siis vaadati vaid ülbel pilgul, koib ripakil:

Laupäev, märts 05, 2011

Mehed ja lapsed, ei neil vahet


Usun, et kõik naised teavad - mehed on lapsed ja jäävad lasteks.
Kuna nüüd naislugejatega üksmeel saavutatud, ma jätkan...

Mul siin Vanamees teeb hoolega trenni, eksole. Vanust juba üksjagu ja ega see vorm ja toonus niisama ju püsi. Tervis ja vorm talle aga üliolulised ja nii ta siis vuhiseb trenni vahet.

Mõni nädal tagasi tuli trennist ja märkasin verevalumeid ta külgedel. Tüübil endal silm särab, eksole. Siis hakkab aga aimduma, et miski ribi valutab natuke kahtlaselt.
Mõrane. Ahahh....
Aga noh, ise vapper ja räägib, kuidas see ei tee midagi ja küll see paraneb ja edaspidi on ettevaatlikum jne. Ok, usume. Sinisilmselt.

Eile laekub trennist ja hääl on veider. Hingab lühikeste tõmmetega ja kui end unustab ning sügavamalt hingab, järgneb ägisev karjatus. Aevastus on puhta pees teema - see paneb garanteeritult oigama.
Ehk siis jah, oli küll trennikaaslastega kokku lepitud, et on rahulikum ja seda külge, kus mõra, välditakse, kuid muu kere ju pidevas liikumises ja nii see mõra siis uut hoogu juurde sai.

Egas midagi, elastikuga poiss sirgeks tõmmata ja peale korduvaid lubadusi ettevaatlikum olla sai teine rahule jäetud. Jonnib ka veel nagu juurikas - ta paraneb kiiresti ära ja pole tal ju häda midagi (hõõõõõkkkk.... ooot... ma ei saa iiingaaataaa....). Ja trenniga vahet pidada ei saa, peagi vaja võistlustele minna ja see tähendab hoopis treeningkoormuse tõstmise vajadust.
Ja nii kujutabki too vananev noor poiss ette, et paraneb nagu nooruses - mõni päev ettevaatlikult ning nädalaga kõik korras. Ega ikka ei ole küll, vaata passi, krt võtaks!!!

Tulemuseks see, et öine uni katkendlik, kus iga keeramine ja sügavam hingetõmme põrguvalu tekitavad. Mistõttu väljamagamine kui selline vaid unistuse tasandile jääbki. Ja ainus hetk, mil keha oma nõuab, on aeg, mil mina kodus kikivarvul asjatamas ja siis saab turavliselt unne suikuda.

Praegune hetk ongi selline, kus mina toksin teile kirjutada (kellegagi hetkel ju suhelda pole:D) ning kõik mu kolm poissi magavad. Üks karvik ühel diivanil, roosakõrvne valge aknalaual ning vigane karvik teisel diivanil. Mina näksin küpsist, joon klaasi veini ja tean, et poole tunni pärast pean hellalt Vanameest äratama hakkama. Lubas muga poolikust olemisest hoolimata teatrisse kaasa tulla.

Kolmapäev, märts 02, 2011

Head uudised!

Mul on jube häid uudiseid:)
Mu meilile saabus esiti kaks megapakkumist - ühes teatati, et vene naised vajavat minusugust printsi ning teises pakuti, et just nende kaudu saab endale eriti head vene naist leida. Veel veidi hiljem tuli lisaks info, et spetsiaalselt mulle on Viagra nüüd 83% (mõelge vaid!!!) soodsam:) Ju vist ikka selleks, et oma värsket vene naist printsi tiitlivääriliselt teenindada.

Kuniks ma veel aga orientatsiooni pole vahetanud ja oma vanaldase ning meessoost Vanamehe kõrval endalegi üllatuseks siiamaani kahtlaselt õnnelik olen, kirjeldan hoopis mehega (kalapüügihaige mehega) kooselamise rõõmusid.

Eelmise elukaaslase (kes ka kalapüügifänluse tõve käes vaevleb) ajal harjusin teadmisega, et külmikus kinnises topsis elavad meil periooditi valged vaglad. Teadjamalt väljendudes siis (pori)kärbsevastsed. Kalad tahtvat neid. Ok.
Nüüd aga taas talv ja jääpüügihooaeg ja sedakorda on lisaks valgetele vakladele külmikus ka vannitoas vees siputavad punased ussid. Surusääsevastsed ehk möll... Misiganes, eksole.


Vaglad peavad olema jahedas, muidu nukkuvad ja neist saavad jube kiirelt porid. Aga et nad tahavad siiski ka hapnikku, on lisaks aukudele potsiku kaanes vaja iga päev neid õhutada. Ehk siis on tarvis neil hella pilguga kaas pealt kergitada, korra sops-sops raputada, vaadata kuidas tüübid vingerdavad, võimalikud nukud välja noppida ja tüübid tagasi külmikusse panna. Need siis, keda kalale kaasa ei võeta.
Vannitoaprotseduur näeb ette iga päev korra kuni kaks ämbrist vana vee väljavalamist ja uue jaheda vee pealelaskmist noile vingerdavaile punastele olenditele. Vajavad alati värsket vett pikemaks säilimiseks ja vees siputades ammutavad siis veest hapnikku.
Oi kui tark ma olen, eksole:)
Nii meil siis esinebki talviti perioode, kus ei ole haruldane mu enne-magamaminekut-küsimus: "Kas sa usse loputasid? Aga valgeid õhutasid?"
Siuke elu... Arvake ära kas mu ema irvitas kui külla tuli...

Aga nonde punaste ja valgete koduloomade toomine oli ka omaette ooper.
Olime pealinnas käimas ja kuna meil siin ussikesi saada pole, tuli pealinna fäänsist kalapoest nood osta. Kaaluti ilusasti portsud valmis, pakendati kes niiskesse paberisse ja siis minigrip kilekotti, kes otse minigrippi.
Meil aga peas mõte, et kui juba käimas, siis astuks ühelt kontserdilt kah läbi. Mõnus salongistiilis õhtu, kus laval musitseerivad ja jutlevad tegelased ning publik istub lauakeste taga, veinid ja muu meeleolu toetav nina ees. Igati sümpaatne idee.
Küll aga ei sobitu ussid plaaniga. Väljas -20 kraadi ning kui nad autosse jätta nendeks mõneks tunniks, on tulemuseks sügavkülmutatud valgunuudlid.
Mis oli siis salongimuusika kuulamise ja usside elushoidmise ühildatud tulemus? Jap, õige vastus. Meie kontserdil ja ussid koos meiega - Vanamehe põuetaskus. Vot tak:D

Teisipäev, märts 01, 2011

Kobisen

Võin nüüd kõlada küll ülbe ja ennasttäis põlise saareelanikuna, kuid siiski...
Nimelt tahaks rääkida jääteel käitumisest.

Esimene ja kommenteerimist mittevajav punkt on otse loomulikult need ajukääbikud, kes sõita ei mõista ja jääteed totaalselt ruunavad. Nii, et peale nende lõpetatud eksperimente jääl muutub saareelanike jaoks ausa nimetusega vabakäigu tee sõidetamatuks ehk suletakse parandustöödeks. Selliste molkustega tahaks kohe isiklikult ninapidi kokku sattuda ja oma taas tugevaks muutunud kulliküüned nende näonahale tantsisklema lasta.

Täna tahan kaevelda hoopis "ekstremistide" teemal. Need on need tüübid, kes tulevad kas sõprade või perega enda ekstreemivajadust välja elama ehk siis jäärada sõitma. Ei, jääteed siiski. Jäärajast on asi kaugel.
Ühesõnaga. Või siis mitmega:
Tüübid sõidavad jääle, lubatud ja valgusfooriga reguleeritud pikivahe järel siis meie. Jääteel liikumiseks on omad kiirusepiirangud ehk siis kas väga aeglane või piisavalt kiire. Selline igumisvahemik on keelatud. Üks asi on vale vibra, teine asi muidugi taganttulijatel pikivahe hoidmise kohustus. Ja nii siis satubki sinu ette keegi, kes peret või sõpru kaunil pühapäeval niisama lõbustama on tulnud ja venib nagu tatt sul ees. Küünte ja hammastega ilmselgelt roolist hoides.
Ei suuda ma kuidagi aru saada, milles probleem. Kardad teelt välja sõita? Eeee.... kuhu? Ümberringi kilomeetrite viisi lage jää, pole maju ega puid ega lumevalle.... Kuhu sul välja sõita on? Või kardad, et kui lükatud rajast kogemata kõrvale kaldud, siis kukud vette? Et jäätee on nagu sild üle mere?
Peaksin olema väga palju tolerantsem, kuid selline asi ajab harja tegelikult turri küll. Jäätee on tavaline maantee, kus ei saa vaid möödasõite sooritada ja peab hoidma kindlapeale 250-meetrist pikivahet. Ja kui siis tegelikult tavalisel maanteel venib keegi arusaamatu kiirusega, on see parajalt häiriv. Veel häirivam on aga see, kui tati sabas venides ja pikivahet hoides järgmine ajukääbik sulle järjekindlalt p**** ronib. Tahad äkki mööda ka sõita või?

See virin siin ei ole ühekordne. Mõlemad Saareskäigud on kujunenud selle tähe all, kus Saarde minna saab normaalselt ja nautida lagedal väljal absoluutselt mittepidavat teed ja normaalset kiirust, tagasi sõites aga keegi kohmitseb jalus. Või ronib p****. Igatahes, kodanikud - jääteel tuleb sõita arvestades teisi sõitjaid (kaasa arvatud seda, et nad ei saa mööduda, kui ka tahaksid), arvestades liikluseeskirju ning arvestades jää heaolu. Et jäätee kestaks maksimaalselt kaua. Lihtne ja loogiline. Kui säärane "ekstreem" käib ülejõu, mine luigekujulisele karussellile.

Vot tak.
Aga ma olen hoopis tõbine:S Miskine külmetus hakkas mind täna laastama ja just nüüd, kui homme olen pealinna lähistel tööpäevapikkusel strateegiakoosolekul. Peppu küll, ma ütlen! Kuigi jah, pea iga nädal sõidan kas pealinna või mõne muu enamasustatud punkti vahet, kuid enamasti on selleks energiat ja jaksu ja mõte muudkui eelhäälestub enne ja analüüsib pärast, siis nüüd...
Virin.
Tegelikult võib see olla ka pingelangus. Nimelt käis mul audiitor ja nüüd on see hirm kuklast maas. Mõneks ajaks.
Tulemus oli kahjuks tänu pisiapsudele kehva - 95%. Mina ju teatavasti alla 100 % rahul ei ole. Ok, häda pärast 99, veel suurema hädaga 98, kuid 95... Ja nõme see, et antud pisiapsude valdkonnad ei olnud minu ampluaa, kuid lõppvastutus on siiski minu õlul. Kõikvõimalik dokumentatsioon/aruandlus/analüüs olid seevastu 100% igas vallas, kuid see teatavasti minusuguse teatavat liiki pedandi tugevaim külg enivei.

Aga vähemasti tehakse mulle parasjagu hoolitsevalt järjekordset brändi ja meega teed, nii et ehk olen homseks teravamat sorti pliiats siiski:) Vaja endale soodsaid tehinguid välja rääkida kulisside taga;)