pühapäev, september 30, 2007

?


Äärmiselt kurb et on olemas inimesi, kes oma ülimas idiootlikkuses arvavad, et on jube lahe teise inimese autole kriips peale tõmmata. Nt võtme või mõne muu terava esemega. Niisama millegagi vastu minnes ei saa mitte kuidagi tekkida kapotile peent vaba käega tõmmatud joont, mis on maha kraapinud värvi. Kurb lugu ja äärmine ajude defitsiit.

Nutmisest


Ma ikka kohe üldse ei ole moodne. No ei ole selle koolkonna liige, kus peetakse normaalseks kui mees näitab kõikvõimalikke emotsioone välja...

No pagan küll, ma ei näita enamasti ka enese emotsioone, veel vähem taluksin ma ülitundelist meest. Midagi pole teha, olen diskrimineerija, kuna leian, et "poisid ei nuta" on äärmiselt normaalne väljend.

On loomulik kui mees poetab pisara kellegi olulise kaotuse korral ning muidu kui on äärmiselt kahju millestki. Selline kaotusvalu, ma pakuksin. Et keegi sureb või oma lolluse tõttu oled ilma jäänud kellestki äärmiselt kallist vmt. Aga ka siin leian ma, et selliseid asju ei tehta avalikult vaid kas omaette või oma kõige lähedasematega koos olles. Sest on ju loomulik et valu peab välja saama.

Küll aga ei seedi ma silmaotsastki avalikult halavaid ja haledaid mehi. Minu jaoks nad ei olegi mehed. Krt küll, kui oled mees ja mingi jama majas, siis sa korraldad selle jama ära, mitte ei hala tervele maailmale kuidas kõik on s*** ja kuidas kogu maailm sulle liiga teeb. No nii turri ajab see karvad et......

Sama suhtumine kandub ka muusikasse. Postitust sundiski kirjutama asjaolu, et autoga sõites tahaks vahel äramängitud plaatide asemel raadiot kuulata ja no kohe mitte midagi ei ole kuulata! Järjest peab kanaleid näppima, kuna kõikjalt tuleb sellist kiunumist et süda läheb pahaks. Ma ei või kohe mitte.

Kurb on, et selline (minu jaoks) saast on nii jube populaarne. Muidu ju ei mängitaks. Kas tõepoolest naised usuvad sellist kiunumist? See ju lihtsalt müügiks tehtud. Ja selline asi siis müübki? Või sellised mehed meeldivadki? Kes nutavad ja halavad? Stiilis nüüd-läksid-sa-ja-nutan-ma-ja-surnuaial-lõpetan. Tahate mehi või hädisejaid? Kes tahab ülimõistvat kaaslast, kes vestleks tunnetest ja muu selline stuff, hakaku lesbiks. Las mehed jäävad meesteks, ärge sundige neid roosasse.

Kõige hullemad eksemplarid minu jaoks on veel eriti need peene häälega nutvad "mehed". No otse loomulikult kõikvõimalikud poistebändid, neile lisanduvad solistidena Justin Timberlake, James Blunt, Enrique Iglesias, Koit Toome jne jne jne. Vanasti oli minu suurimaks õuduseks see, kui kusagilt kuulsin peene häälega kiljumist "You are beautiful" (Blunt). Appiiiiiii!!! Miks-miks-miks? Miks ometi selline nutt niiväga müüb, et midagi muud kuulata ei ole? Ja ongi ainult plaadid lahenduseks, kuna ka Raadio Maania väsitab lõpuks, kui ainult seda kuulata.

Vahel kusjuures üllatavad ka needsamad kiunujad ja ma olen sunnitud oma sõnu sööma. Nt seesama minu-õuduste-kiunuja-Blunt suutis mind üllatada looga "1973". Tea kas ajulopputus on ka mulle mõjuma hakanud või mis, kuid hetkel see lugu mulle isegi meeldib... Aga kergenduseks võib öelda, et see pole tüüpiline halamislugu.

Point ongi selles, et nutmist ja niisama halamist ma ei kannata. Oled mees, siis tegutse või lepi olukorraga, mitte ära halise. Krt, tundub et Mehed hakkavad otsa saama...

Nüüd võiks ju öelda, et ka karvaste bänidel on nutuballaade. Muidugi on, kuid sõnum ikka totaalselt teine ju. Seal ei haliseta, lihtsalt on kahju ja mott. Mehel ja hädisejal on ikka vahe küll. Mott.

neljapäev, september 27, 2007

Paar filmi

Ei mäleta kas olen siin vahepealseid kinoelamusi taas soovitanud/laitnud, kuid hetkel kaks värskeimat siis. Üks naistekas, teine nn õudukas.


Naistekaid on hea sõbrantsiga vaatamas käia. Mehi sellisel puhul kinno vedada on ahistav. Ok, nõustutakse muidugi, kuid tean ju et see ei paku elamust. Need jäägu siiski naistevaheliseks.


Ok, naistekas siis. Armastuse retsept (No Reservations). Treiler siin. Loomulikult on Catherine Zeta-Jones võrratu väljanägemisega nagu alati. Minu meelest on tema ja Liv Tyler ühed ilusaimad näitlejannad ever. Aga meespeaosaline - jeerum milline kompu! Pole ammu näinud meest kes sülje niimoodi tilkuma paneks:)


Film ise oli nii ja naa. Nalja sai, kurbust oli ka. Samas mind natuke häiris see liigne roosamannalikkus suhetes. Ma ei usu ammuilma enam roosamannasse, seal aga jäi mulje et täiskasvanud inimesed ja ikka veel nii uskuvad. Aga ju see minu künismis kinni.

Filmi lõpp häiris koledasti. Nevar ei usu et oma ala tipp-gurmeekokad sellise kannapöörde teeksid... Aga mis teha, lõppes nagu lõppes. Üldiselt easy film ja sõbrannatamiseks sobiv:) Nüüd plaanime ka Ettekandja ära vaadata. Eks näis siis kas kriitikat kannatab:)


Teine film pärineb eilsest hiliõhtust. Et mõtlesime õudukat vaatama minna. Alla 14 keelatud ja seega ehk parajalt jube. Teise valikuna oleks olnud võtta Lindsay Lohaniga mingi spuuki film, kuid kuna oman nimetatud tütarlapse suhtes pisukest eelarvamust, siis eelistasime filmi nimega Paranoia (Disturbia). Treiler siin.


Eeee.....mmmm....äkki ikka oleks võinud Lindsay valida? Film osutus täielikuks teen-movieks. Minu meelest võiks paralleele tõmmata nende "eelmise-suve" filmidega. Tean mida sa tegid eelmisel suvel või midagi sellist. Enamus filmist oli tiinekate elu ja armumised, natuke sekka õudust kah. Kuigi tuleb au anda - paha-mehe-rollis-olev-tüüp mängis oma osa superhästi ja päris mõjuvalt. Ütleme nii, et kui olid need nn õudsad kohad, siis oli ikka natuke spuuki küll ja lõpuks verd lendas ja laibavedelikku lekkis. Korduvalt hüppasin toolil ja kraapisin kaaslase kätt, nii et vorbid taga. Aga sellest hoolimata mingit kvaliteeti sealt filmist ma ei leidnud ja emotsiooni sellest ei jää. Hirmsa nälja korral võiks seda võtta tulevikus laenutusest, kinoraha see küll väärt polnud.

Ok, Carrie Ann Moss nägi tõesti suurepärane välja. Ja autoavarii oli kujutatud nii realistlikult, et esimest korda elus avaldas sellise asja nägemine ekraanil mulle sellist muljet, et pidin pisaraid peitma. See oli ehe. Ja kohutav. Mõjuv.


Njah, Sügisball mul siiani vaatamata. Kuidagi ei suuda end seda vaatama vedada, kardan pettuda. Olen kuulnud nii- ja naapidiseid arvamusi. Eks ma kunagi vaatan ta ära. Kinost tõenäolisemaks pean siiski dvd-varianti...

teisipäev, september 25, 2007

10 tugrikut!


Kobisesin siin mingi aeg nende "baby on board" jmt märkide teemal. Endiselt ei saa ma sellest aru, kuid ega ma peagi, eksju.

Ükspäev aga sattusin nägema märki, mis minus siirast vaimustust tekitas. Nimelt sõitis naisterahvas ringi autoga, mille tagaklaasil oli hoiatusmärk, mis sisaldas kontsakinga! Ehk siis üheselt mõistetavalt "naine roolis". Oli see siis tõsimeelne enesehinnang või iroonia, kuid see oli tõeliselt vaimustav! Vähemalt saab sellest märgist aru mida sellega öelda tahetakse. Beebi pardal märgist ei saagi seepärast aru, et kuidas see kaasliiklejaid kottima peaks... Naine roolis aga kotib küll:)

Mõtlesin kohe lahtiste silmadega ringi vaatama hakata, ehk leian kusagilt isegi sellise märgi:)

laupäev, september 22, 2007

Reisist

Ahjaa, lubasin reisi kohta ülestähendusi teha.
Sain sellega siis enam-vähem maha. Juttu on mõnes kohas rohkem, mõnes vähem, pilte kah sekka.
Et kes huvitatud on ühe seltskonna pea kolmenädalasest tripist, külastage mu reisiblogi. Siia oleks liiga mahukas see sissekanne olnud, seega tuli eraldi bloog.
Piltidel kahjuks meeleolu niimoodi edasi anda ei saa/oska nagu Liina piltides kajastatud on, kuid teatavatel põhjustel saab sinna riputada vaid neutraalseid pilte. Muud jäävad eraviisilisteks vaatamisteks:)
Bloog ise asub aadressil reisibloog.blogspot.com.

neljapäev, september 20, 2007

:DDD


Hihihii, vägisi ajab itsitama:)

Rohi, mida arst kirjutas ja tingimata käskis tarbida, on siirupi kujul ja tuimestava toimega. Kuna ma aga otse kurku kallata ei oska, siis selle ajaga mis mul neelamiseks kulub, suudab rohi ka keele tuimestada:D Nii ma siis istungi kolm korda päevas tuimestatud keelega ja endal on nii lõbus:D

Elamusi igasuguseid


Kaks kuud on möödas, kuid köha ja nõrk olemine pole kuhugi kadunud. Veidi vähenenud küll, kuid kokkuvõttes see kurnab.
Otsustasin siis alla anda ja panin arstile aja. Kuna mu perearstil patsiente palju, sain aja ka pea nädal hiljemaks. A las vaatab vähemalt üle.

Astun kabinetti. Areneb järgnev vestlus:
„Tere!“
„Tere-tere!“
Vaatab mind natuke aega tunnistades ja teatab: „Nonii, sind pole küll väga ammu näha olnud“
Olen meelitatud et ikka veel mäletab mind: „Jah, nii 6-7 aastat. Käisin viimati siin vist 2000 või 2001“
„Kui vana laps on?“
„???????????. Laps? Mul ei ole last“
„Huvitav, mulle nagu tundub et kunagi ootasid last kui siin käisid. Ei tea miks ma nii arvasin“, kohmetub doktor.
„Võib-olla isegi käisin siin sellal. Aga läks halvasti ja ei ole last“, püüan ka mina mälus sobrades viimast külastuskorda meenutada.
Tuhnib natuke paberites ja uurib edasi:
„Oled meest vahetanud?“
„??????????????“
„Noh, ma arvasin et te ikka veel abielus aga siis nägin kusagil ajakirjas I-d teise naisega. Kuidas sinul on? Uus mees olemas? Kõik korras?“
Ma ei oska kuidagi midagi arvata, hämmastun arsti mälust (arvestades kui palju patsiente tal on) ja tema familiaarsusest.
„Jah, I-ga pole me enam ammu koos, mõlemal uued pered, kuid suhtleme perekonniti edasi“
„Noh, siis on ju väga tore! Aga ma uurin sellepärast, et kui sa tahaksid lapsi kunagi saada, siis oleks küll viimane aeg planeerima hakata“
Ma ei osanud enam miskit arvata. Kõigile teistele paistab see minu mitteplaneerimine suurem südameasi olevat kui mulle! Isegi mu arstile, kes pole mind väga kaua näinud...
Aga midagi pole teha, see üldsuse torkimine hakkab juba natuke närvidele...

Edasi tegelesime siis pärisasjadega ehk kuulas ja mõõtis mind ja rääkisime asjast;)
Aga tegelikult on armas kui arst mäletab hoolimata sellest, et haruharva teda külastad. Tekitab usaldust, et ehk mäletab siis ka olulist ehk tervisega seonduvat:)

Täna siis käisin verd andmas ja röntgenis. Oijah... Aastaid olin olnud doonor ja miskit hullu pole olnud. Ok, alati pärast vere andmist olen pidanud pikalt pikutama, kuna püsti tõustes läheb pilt tasku, kuid enesetunne on alati olnud suurepärane. Vanasti arvati, et kuna olin doonorlusega tegelemise ajal kaalunumbriga lubatu piiril, siis võetav kogus oli minu kehale lihtsalt suur ja sellest nõrkus (sest enesetunne oli ju hea, lihtsalt püsti ei saanud kuidagi). Nüüd aga olen vägagi lubatud piiri sees ja mõni ampull ei tohiks ju midagi teha.

Samas ei ole enam mitu aastat verd pidanud andma ja harjumus puudub. Seega väike öäkk on sees.
Täna siis taheti võtta 5 ampullitäit verd. Ok, istun tooli ja asun pumpama. Nõel sisse, ampull otsa ja...... Mida ei tule on veri. Küll ta silitas mu sooni ja meelitas, verd tuli vaid tilkhaaval. Pika meelitamise peale sai veerand ampulli täis. Kuidagi mõjus see mulle nii hullusti, et kukkusingi ära! Näost valge ja keha külma higiga kaetud, kanti mind voodisse pikali. Nuuskpiiritus nina all, soovitasin teist kätt proovida. Samal ajal palusin et õde minuga ükskõik millest intensiivselt lobiseks, siis rahunen ja sooned laienevad. Nii ka läks ja kuigi ka nüüd tuli väga aeglaselt, said vähemalt kõik ampullid täis. Nüüd mõlemad käed augustatud...
Huhh! Loodan siiralt, et ei pea enam niipea taas verd andma minema!

Veel elamusi. Eile, kui arstile läksin, parkisin auto Rahvusraamatukogu ette. Tagasi tulles avastasin, et keegi on tagumise ukse etteotsa mõlgi vajutanud. Mitte küll suure, kuid lähedalt on seda näha. Tõenäoliselt manööverdades peale vajunud. Otse loomulikult on palju loota et see keegi oleks kojamehe vahele oma telefoninumbri pistnud. Olen mina ikka lihtsameelne. Nüüd mõtlengi uurida et kas seda kohta on võimalik vaadata kaamerasalvestustelt. Nõme lugu ju küll. Ok, kasko kaskoks, kuid mulle ei meeldi kui keegi lõhub minu vara ja siis süüdimatult minema sõidab. Seega peab uurima kelle poole pöörduda et salvestusi näha. Koht ja aeg on ju teada.

Üleüldse on hakanud liikluses minuga juhtuma. Ühel õhtul, kui kõik Endla silla all ilge hooga pidurdasid (keegi ees tegi vist miskit), siis mina sain samuti ilusasti pidama, kuid minu taga olnu mitte. Kas siis pidurid jamad või juht aeglase reageerimisega. Igatahes vajus ta mulle selga. Õnneks imetillukese hooga (ummik ka ja osaliselt jõudis ta pidurdada) ning minul ei olnudki miskit näha. Temal endal number mõlkis, kuna vajus mulle konksu otsa. Kartsin küll, et äkki konks andis impulsi edasi, kuid tundub et väike kiirus päästis olukorra.

Njah, nüüd siis matemaatika õpikute kallale. Nagu hiina keel mu jaoks, mitte ei mäleta enam ammuseid aegu...

esmaspäev, september 17, 2007

Kodus on alati hea...

Viimati käisin kodus juulis. Nüüd oli taas maanteelint rataste all:)

Sügisesel ajal kipub rohkelt loomi liikvel olema, peab äärmiselt ettevaatlik olema. Oli endalgi olukord mis natuke närvi sisse võttis.

Oli juba pime ning kuna praamilt saime esimeste seas maha, siis polnud pikas kolonnis sõitmist ka. Kaugel eespool vaid ühe auto tuled, mängib vaikne muusika, püsikiiruse hoidja paika sätitud, kaks last tagaistmel magamas ning vestleme vaikselt sõbrantsiga. Mõnusalt rahulik oli kulgeda juba pikemat aega. Järsku vaatan, et otse minu rajal seisab keset teed rebane ja vaatab meie lähenemist. Eks ta üritas olukorda fikseerida, kuid natuke lolli koha peal toimus see. Vastassuunda ka ei saanud põigata, kuna vastu tuli sõiduk.

Mäletan vaid seda, kuidas käed fikseerusid roolil ja ajus kummitas: "väike loom, sõida otse peale". Pidurit vajutasin ka muidugi, kuid kusagilt aju teadis, et kõrvale põigata ei tohi, siis läheb masin kontrolli alt välja ja üks rebane siiski pole neid inimelusid väärt. Kohutav mõelda, et mina, suur loomaarmastaja, olin valmis rebasele otse otsa sõitma.

Õnneks ta siiski täiesti viimasel hetkel kalpsas eest ja läks õnneks, isegi lapsed ei ärganud selle pidurduse peale. Aga see näitas kui vähe on vaja selleks et midagi võiks nihu minna.

Isa küsis kodus, et miks ma signaali ei andnud? See oleks looma kiiremini reageerima pannud kui tulede lähenemise jälgimine. Ja tõepoolest - miks ma ei andnud? Hämmastav, ma ei tulnud selle pealegi mitte. Ainult rooli külge klammerduvad käed...

Üldse oli maal loomi tohutult palju. Rebaseid, kitsesid koos talledega, jäneseid, keda iganes kalpsas teedel. Neid nägi igal sammul.

Loomadega ka jätkan.
Vanatädi juurde on mõnda aega tagasi elama asunud üks tänavakiisu. Nüüd läks maja kapitaalsele värskenduskuurile ja kes elavad lammutatava/ehitatava maja hoovis? Kiisuemme koos ühe härraskiisuga ning kaks pojanaksikest:) Imearmsad tillukesed ukerdised. On alles nii väikesed, et emmest eraldama veel ei hakka, kuid edaspidi toome need endale koju (maakoju), seal nad siis saavad kahekesi edasi möllata ja koeraga sõbraks saada:) Linnas tänaval pole neil ju mingisugust elu...

Pildil tundub kiiss suurem kui ta on. Asend selline väljasirutatud ja mu käsi varjab tema tegelikku haprust.
Huvitav kuidas koer nad omaks võtab? Usutavasti võtab. Ja mis tal üle jääbki:) Ta nii sõbralik ja usun et tal hea meel kui kaaslased endale saab. Koer siiski alles üsna kutsik. Kuigi 2,5 aastat vana, käitub nägu jõmpsikas:) Hullata ja mängida - sellest vaid elakski:)
Igatahes vesi on tema suur sõber. Meres möllab kui hull ja kui merre ei saa, siis piisab kastmisvoolikust. All mõningad pildid lemmiktegevusest, millest ta kohe üldse ei väsi;)
Meeletud õunakogused sel aastal puude otsas ja - all. Meeletud. Kui korjata kärutäis õunu ja teatada naabrinaisele, et tule vii ära (tal palju loomi ja õunad lähevad lehmadele), siis selleks ajaks kui ta kohal on, on puude alused taas õunu täis. Ja puud ei ole üldse mitte tühjemad. Hämming.
Laupäeval olid plaanis ka väikesed Spa hooldused. Go Spa seekord. Oehh, ma ei väsi kordamast kuiväga mulle meeldib kui keegi mind poputab! Jumalik! Ja teenindajad on seal tõepoolest tasemel.

Peale spad-d mõtlesime korra Nasvalt läbi põigata, et uurida kuidas kala võtab. Kuna autos alati püügiriistad valmis, siis lantisime seal veerand tunnikest. Hihii, mina sain selle aja sees ühe ahvenapoisi:) Kala viisime kiisule. Ühega midagi rohkemat peale hakata ju pole.

Aga ma nägin seal päris koomiline välja. Kalamehe kohta. Nahkmantlis tibi spinninguga. Kala sellest ei hoolinud:D
Kodus ootas meid meie röövel. Ta suudab nii palju erinevaid ilmeid näole manada et...
Siin siis selline veidike ülbe mida-sa-tahad-nägu. Seda nägu ollakse eriti siis, kui mõned päevad eemal olla:
Njah, ma ei väsi seda kordamast, et kodus on alati nii hea. Kallid inimesed, vestlus millest iganes, soojus inimsuhetes, kesköine saun ja meeletult magus uni hiigelsuures voodis:)
Head ööd!

laupäev, september 08, 2007

Samumeie


Mu aju ei ole harjunud enam tööd tegema.
Väga kohutav oli midagi sellist avastada.

Nimelt suutsin ma peale esimest koolipäeva saada sellise peavalu, mida ma ei mäleta enam aegu. Ja põhjuseks oli mikro-makro. Hilfe!!! Ma mõtlesin et ma suren... Silmi ka ei suutnud õhtul lahti hoida.

Mina lollike veel mõtlesin, et kannaks mikro-makro üle. Et samuti 4 punkti aine ja oleks vähem maadlemist. Nüüd ma aga imestan, et mida ma siiani õppinud olin? Mina mäletan mikro-makrot rohkem teooriatena, kus oli üksikuid ülesandeid ja kui neid oli, olid need elulised. Nüüd aga sain esimeses tunnis kui puuga pähe, kuna juba järgmisel korral tuleb matemaatika kontrolltöö, mis annab 20% eksamihindest. Et mida??? Ma olen numbritega suur sõber, kuid numbritega, mitte muutujatega!!! Tean, et neis on loogika, kuid olen harjunud siiani siiski Excelit kurnama ja laskma temal enese eest lahendusi leida. Ja nüüd järsku pean mäletama millal on siinus positiivne ja millal negatiivne? Aga tangens? Ja sirge võrrand, koos graafilise kujutamisega. Krt, ma ju ei mäleta kuidas see käis! Lisaks astmed ja juured. Ja algoritmid. Appi!!!

Ei jää muud üle kui raamatupoodi ja matemaatika õpikuid ostma. Ja ülesannete kogumikke. Ja nii ma siis oma õhtuid enne järgmist sessiooni veetma hakkangi - matemaatikaga maadeldes. Sest kui see ikkagi alusaine, siis seda üle kanda ja lolliks jääda ei ole mõtet. Seega tuleb verd, higi ja pisaraid valades hakkama saada. Õppejõud muidugi lohutas, et on olnud mitmeid rühmasid kus mitte ainuski hing pole seda esimese korraga positiivsele tulemusele teinud. Et siis tore küll, eksju.

Aga ma olen jonnakas. Ja kui tahan millegagi hakkama saada, siis ka saan! M.O.T.T.

Statistika oli muidugi vastavalt ootustele äärmiselt huvitav. Tekkis juba kümmekond ideed kuidas erinevaid uuringuid hakata tegema ja siis nende andmete analüüs... Mmmmm!
Peab otsima miskise keskkonna kus saaks veebipõhised ankeedid koostada. Alusmaterjal ju kõikse olulisem. Selle ainetöö tahan küll väga heale tulemusele teha.

Tänane päev oli õnneks lihtne. Pool päeva informaatika ja pool päeva inglise keel. Kuna need on liiga lihtsad, siis nendest pole miskit rääkida. Vähemalt saab head hinded:)

Aga jah, finantsi õppimine on üllatavalt keeruline. Juura oli selle kõrval käkitegu. Juura ju puhas humanitaar - loe ja järelda ja jäta meelde. Tüütu vahel, kuid siiski teostatav. Sellega oli aga see kiiks, et kui olid köitvad valdkonnad (kriminaal ja tööõigus nt), siis läks ludinal ja tulemused olid head. Kui aga olid minu jaoks surmigava haldusõigusega või nt mereõigusega jne tegu, siis polnud üldse nii tore õppida.

Loodan et peale esimese päeva ehmatust suudan siiski ennast piisavalt motiveerituna hoida. Sest tegelikult ma ju tahan.... Nii palju on numbrite hingeelus huvitavat, tahan nendega rohkem sõbraks saada:)

Poisid, poisid, mis te teete....


No paganas küll!
Esimene poolaeg läbi ja ja juba 2:0 kaotusseisus... Tean küll et Horvaatia on meist tugevam, kuid ikkagi...

Kahtlane tunne, et pean hakkama mängudel kaasas käima. Kui olen koduväljakul meie poiste jalkat vaatamas käinud, on nad alati võitnud. Kui ma ei ole kohapeal, nad kaotavad. Mis sellest siis järeldada? Eks ikka seda, et minu ennastunustav karjumine tribüünil annab poistele piisava poweri et võita.

Lisaks on Horvaatia fantastiline koht, sinna oleks võinud mängu vaatama minna küll. Aga jama see, et kool kohustab siin olema. Seega peavad nad ise hakkama saama.

R-i ja kambaga Londonisse minna oleks ka nõme, kuna mis lõbu oleks poistel jalkaks ettevalmistusi teha ja seal kaasa elada kui vaja mingi eide eest hoolitseda, eksju. Kuna ei taha omadel lõbu rikkuda, siis peab meie koondis ka seal ilma minuta hakkama saama. Ma siis pigem põrnitsen neid kurja näoga kodus teleka ees:)

Püüdke nüüd vähemalt üks väravgi saada, auvärav, noh!

neljapäev, september 06, 2007

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...


Juba mitu head aastat olen mõelnud, et läheks finantsi õppima. Samas enne otsustava sammu astumist tahtsin olla väga veendunud, et mu soov on nii siiras, et igapäevase töölkäimise kõrvalt suudaksin ka seda vankrit auga vedada. Eelmisel aastal olin kooliminekule juba väga lähedal, kuid võtsin siiski veel natuke mõtlemisaega. Kevadeks aga ei olnud ma soovipisikust ikka veel vabanenud ja seega astusin vajalikud sammud.

Nüüd on väike ärevus sees. Homme on esimene koolipäev. Ja hakkabki järgnevate aastate jooksul olema nii, et 6 kuni 9 täispikka päeva olen ma igas kuus koolijüts. Kindlasti muutub see kurnavaks ja mingi hetk hakkan mõtlema, et oli seda nüüd vaja, kuid soov õppida on olulilleliselt suurem.

Numbrid on mu suured sõbrad. Ja lemmiktegevus arvuti taga on Exceli tabelite veeretamine. Oi kuidas mulle meeldib Exceli lõputuid võimalusi avastada. Anda andmetele läbi keeruliste valemite uus elu, nuputada funktsioone, panna kõikvõimalik risti-rästi enda kasuks tööle, nii et kõike mida tahad, saad ühe nupuvajutusega. Kas ma nende andmete ja selle statistikaga ka midagi suurt peale hakkan, see polegi nii oluline. Olulisem on mõnu saavutatud tulemusest.

Et kui selline kiiks ja armastus numbrite vastu, siis võiks seda enda huvides ka ära kasutada. Finantsalaseid teadmisi on vaja misiganes eluvaldkonnas ja ei ole paha end kurssi viia. Miks mitte omada võimalust tulevikus teha erialane kannapööre? Lisaks kuluvad nimetatud teadmised mõneti ära ka minu praeguses töös, seega ennast täiendada on alati hea.

Loodan et koolijütsi raske elu mu armastust ei vähenda. Igatahes homme on pool päeva mikro-/makroökonoomikat ja teine pool päeva statistikat kavas. Jippiii!!!

Igale lollile oma rõõm...

Ei saa mitte vaiki olla


Ikka veel tahan selle alko teemal sõna võtta.

Et virisema on kõik mihklid, mida siis aga teha võiks?

Mina arvan, et keelustamiste ja piiramiste asemel tuleks alko aktsiisilt saadav tulu suunata otseselt ja suures mahus nt noorte huvitegevusse. Nii, et kõikvõimalikes hobitegevustes osalemine saaks kõigile noortele kättesaadavaks, mitte ei sea piiranguid vanemate rahakoti paksus. Teatavasti on praegu igasugune huvitegevus nii kallis, et enamus peresid vaagub hinge juba ühe lapse puhul. Liiga paljust peab loobuma. Kui aga rahamure kaoks, saaks lapsed oma energia ja möllavad hormoonid suunata mujale kui tänavail jõlkumisse.

Samuti tuleb karmistada seadusi. Praegu võib noor avatud alkopudeliga ringi jõlkuda. Kui otsesele rüüpamisele peale ei satuta, sanktsioneerida ei saa. Inimene võib väita, et ta vaid hoiab seda. Sest praegune seadusandlus ei luba tänaval tarbida, hoida ei keela keegi.

Samuti tuleks väga (VÄGA) karmiks teha trahvid neile, kes müüvad alkot alaealistele. See hoiaks samuti üht-teist tagasi.

Kusagilt arutelust kuulsin, et "aga soomlastel on ka karmid alkopiirangud peal". Njah, hea võrdlus muidugi. Arvestades, et Soome on alko tarbimises maailmas esirinnas.

Veel üks lahendus oleks panna piirangud kange alko müügile. Lahja võiks siiski jääda.

Keda mõjutavad praegused piirangud enim? Korralikku töölkäivat kodanikku. Tööinimene ei leia ju nii naljalt aega päeval poodi alko järele minna, seepärast varubki nädalavahel ja hulgi. Ja nagu Punapeagi mainis - kui ta juba olemas on, siis märkamatult avad ühe teise järel ja nii ta läheb.

Praeguse piiranguga kannatavadki enim tavainimesed, kes tahavad külla minnes pudeli veini kaasa haarata. Parm saab oma lauaviina ka päevasel ajal ostetud.

Ainus lahendus mida ma koos nende piirangutega näen, on tõepoolest ka poodide varasem sulgemine. Nüüdsest käib enamus külastajaid poes 19-20 ajal. Ja kui nii on, siis on.

Kui tahame niiväga muu maailmaga sarnaneda, siis tõepoolest ka poed varem kinni. Kõikjal pannakse suured kauplused kinni vahemikus 19-21. Inimene harjub kiirelt. Kui ka meil on teadmine, et poed ei olegi nii kaua lahti, siis arvestatakse oma päevaplaan vastavalt ringi. Ja ei olegi probleemi. Küll aga ajab minul vähemalt harja hullupööra punaseks see, kui ma lähen lahti olevasse poodi ja ma ei saa sealt osta kõike mis silma hakkab. Et millegi kohta on keeld. Vot see häirib hullult.

Aga jah, nagu ma ka eelnevas sissekandes mõista andsin - juurtega on vaja tegeleda, mitte pinnavirvenduses solberdada.

teisipäev, september 04, 2007

Parastada ei ole ilus


Aga siiski on hea meel tõdeda, et mul oli õigus.
Inimlik ju.

Alkoholimüügi piirang taas teemaks. Ja tõdemus, et kes juua tahab, joob igal juhul.

Täna avaldatud statistika põhjal on selgunud, et loodetud efekti pole saavutatud ja ostetud alkoholi kogus ei ole muutunud (eelistatud ostukohad on veidi teisenenud). Tarbija on kiiresti kohanenud. Ostetakse täpselt sama palju, ainult et varasemal kellaajal. Seega - need kes kõik oma papi kõrist alla kallavad, teevad seda enivei (rohkemaks neil raha pole ja vähemaga pole mõtet piirduda, kuna tööl kah ei käi ja päeva ajal saab poodi samamoodi minna kui õhtul, eksju). Teised aga tarbivad alkoholi täpselt nii nagu varem, ehk siis vastavalt seltskondlikkusele, tarbimisharjumustele jne, kuid siiski mõistusega võttes.

Ok, ma ise pole piirangu esimesel kuul pea üldse Eestis viibinud ja ei tea poodide olukorrast suurt miskit, kuid enne reise mäletan lõunatundidest nukraid vaatepilte - karbikeses on kartulipuder ja kotlet, kõrval kast õllega. Õhtuks. Suht nõme on näha, et seda on vaja osta lõuna arvelt.

Nimetage mind joodikuks ja kasvõi viimaseks lakekrantsiks, kuid mina ja enamus mu tuttavaid (minusugused paadialused) eelistame kellelegi külla minnes pudeli veini kaasa võtta. Ja külla minnakse ikka õhtul hiljem, peale kella 20-t, sageli ka spontaanselt (vähemalt minu maailmas). Mahl ja limonaad on maitsvad asjad küll, kuid vein maitseb juustuga oluliselt paremini kui mahl. Muidugi võiks limonaadi kõrvale küpsiseid näksida, igaühel omad maitseharjumused. Minu eelistused kuuluvad siiski pigem veinile ja juustule.

Samuti on vahel väga vahva kodus pudel lahti korkida. Nautida maitseelamust. Kas siis üksi head raamatut lugedes, muusikat kuulates või kahekesi õhtut nautides. Igaühele oma.

Et jah, minu puhul ei mõjunud see piirang kuidagi piiravalt. Pigem on mul praegu kodus rohkem alkoholi kui kunagi varem. Lihtsalt igaks juhuks. Ma ei pea seda tarbima, kuid ma tahan et mul oleks soovi korral see võimalus ja minusse ei suhtutaks nagu lasteaiaealisse, kellelt tuleb ebasobiv ese käest võtta, et ta endale ja ümbritsevale liiga ei teeks. Ma olen piisavalt täiskasvanu selleks et teada kuidas juua. Tunnistab seda kasvõi see, et 14 aasta jooksul on olnud vaid kolm korda juhus (pakun et seda on üsna vähe siiski, kuigi minu jaoks selgelt liiga palju) kus ma ei tunneta piiri ja olen purju jäänud (valesid asju koos joonud). Millele järgeb kohene seltskonnast eraldumine ja oma häbiga toimetulemise püüdmine. Sest ma ei talu mõtet et keegi mind koordineerimata olekus näha võiks. Isegi purjus olles on see mulle vastuvõetamatu. Kiiks, mis teha.

Aga selles statistikas on minu meelest ka üks ohu märk. Mulle tundub, et tarbida soovija on muutunud teadlikumaks. Nimelt on suurenenud alkoholi müügi numbrid odavates kettides, nagu Säästumarket ja vähenenud suurema toiduvalikuga marketites. Seega ei tee nii naljalt enam emotsiooni ajel millegi hea joodava ostu otsust perega poodi tulnud kodanik, küll aga suundutakse sihilikult odavatesse poodidesse, kust siis hulgi ja odavalt kokku krabatakse. Jama variant mu meelest.

Njah, keelame aga kõike. Näitame oma kodanikele et me ei usalda neid ega hakkagi usaldama.

Ohjahh. Kui palju laps kuulab kui keelata ja kamandada? Aga kui teha selgitustööd? Isiklikult ma usun, et mitte keelata ja piirata pole vaja, vaja on teha rohkesti selgitustööd. Küll see ka kohale jõuab. Usaldada on vaja. Ja uskuda. Aga noh, millal keskerakondlik mõtteviis enne kedagi peale Suure Juhi usaldanud on. Loll mina, et sellist asja välja pakun.