Parastada ei ole ilus

Aga siiski on hea meel tõdeda, et mul oli õigus.

Inimlik ju.

Alkoholimüügi piirang taas teemaks. Ja tõdemus, et kes juua tahab, joob igal juhul.

Täna avaldatud statistika põhjal on selgunud, et loodetud efekti pole saavutatud ja ostetud alkoholi kogus ei ole muutunud (eelistatud ostukohad on veidi teisenenud). Tarbija on kiiresti kohanenud. Ostetakse täpselt sama palju, ainult et varasemal kellaajal. Seega - need kes kõik oma papi kõrist alla kallavad, teevad seda enivei (rohkemaks neil raha pole ja vähemaga pole mõtet piirduda, kuna tööl kah ei käi ja päeva ajal saab poodi samamoodi minna kui õhtul, eksju). Teised aga tarbivad alkoholi täpselt nii nagu varem, ehk siis vastavalt seltskondlikkusele, tarbimisharjumustele jne, kuid siiski mõistusega võttes.

Ok, ma ise pole piirangu esimesel kuul pea üldse Eestis viibinud ja ei tea poodide olukorrast suurt miskit, kuid enne reise mäletan lõunatundidest nukraid vaatepilte - karbikeses on kartulipuder ja kotlet, kõrval kast õllega. Õhtuks. Suht nõme on näha, et seda on vaja osta lõuna arvelt.

Nimetage mind joodikuks ja kasvõi viimaseks lakekrantsiks, kuid mina ja enamus mu tuttavaid (minusugused paadialused) eelistame kellelegi külla minnes pudeli veini kaasa võtta. Ja külla minnakse ikka õhtul hiljem, peale kella 20-t, sageli ka spontaanselt (vähemalt minu maailmas). Mahl ja limonaad on maitsvad asjad küll, kuid vein maitseb juustuga oluliselt paremini kui mahl. Muidugi võiks limonaadi kõrvale küpsiseid näksida, igaühel omad maitseharjumused. Minu eelistused kuuluvad siiski pigem veinile ja juustule.

Samuti on vahel väga vahva kodus pudel lahti korkida. Nautida maitseelamust. Kas siis üksi head raamatut lugedes, muusikat kuulates või kahekesi õhtut nautides. Igaühele oma.

Et jah, minu puhul ei mõjunud see piirang kuidagi piiravalt. Pigem on mul praegu kodus rohkem alkoholi kui kunagi varem. Lihtsalt igaks juhuks. Ma ei pea seda tarbima, kuid ma tahan et mul oleks soovi korral see võimalus ja minusse ei suhtutaks nagu lasteaiaealisse, kellelt tuleb ebasobiv ese käest võtta, et ta endale ja ümbritsevale liiga ei teeks. Ma olen piisavalt täiskasvanu selleks et teada kuidas juua. Tunnistab seda kasvõi see, et 14 aasta jooksul on olnud vaid kolm korda juhus (pakun et seda on üsna vähe siiski, kuigi minu jaoks selgelt liiga palju) kus ma ei tunneta piiri ja olen purju jäänud (valesid asju koos joonud). Millele järgeb kohene seltskonnast eraldumine ja oma häbiga toimetulemise püüdmine. Sest ma ei talu mõtet et keegi mind koordineerimata olekus näha võiks. Isegi purjus olles on see mulle vastuvõetamatu. Kiiks, mis teha.

Aga selles statistikas on minu meelest ka üks ohu märk. Mulle tundub, et tarbida soovija on muutunud teadlikumaks. Nimelt on suurenenud alkoholi müügi numbrid odavates kettides, nagu Säästumarket ja vähenenud suurema toiduvalikuga marketites. Seega ei tee nii naljalt enam emotsiooni ajel millegi hea joodava ostu otsust perega poodi tulnud kodanik, küll aga suundutakse sihilikult odavatesse poodidesse, kust siis hulgi ja odavalt kokku krabatakse. Jama variant mu meelest.

Njah, keelame aga kõike. Näitame oma kodanikele et me ei usalda neid ega hakkagi usaldama.

Ohjahh. Kui palju laps kuulab kui keelata ja kamandada? Aga kui teha selgitustööd? Isiklikult ma usun, et mitte keelata ja piirata pole vaja, vaja on teha rohkesti selgitustööd. Küll see ka kohale jõuab. Usaldada on vaja. Ja uskuda. Aga noh, millal keskerakondlik mõtteviis enne kedagi peale Suure Juhi usaldanud on. Loll mina, et sellist asja välja pakun.