Teisipäev, detsember 22, 2009

Hilinemiste päev

Vahel olen ma jube sahmija ning kipun kõikjale hilinema. Püüan küll selline mitte olla, kuid no juhtub, noh. Küll aga ma alati teavitan, kui keegi mind ootab kusagil ja isegi kui ei ole niivõrd oluline see, et hilinen, siis teavitan ikkagi. Mulle endale nimelt ei meeldi kohe üldse oodata teadmatuses. "Tee teistele seda, mida tahad et teised sinule teeksid", eksole;) Seega jah, kuigi olen sahmerdis, siis vähemasti tunnistan seda ja teavitan.
Vahel aga kasvab ühest hilinemisest laviin ja siis on olukord juba hullem. Nt nagu täna...
Alguses ei olnud hilinemine üldse minust põhjustatud. Teatavate asjaolude tõttu pidin linna liikuma koos kellegagi, kes hilines. Noh, ootasin siis ära ja pole hullu - Töötukassas nagunii on lisaks kellaajale elav järjekord ja ei juhtu midagi, et veerand tundi hilinen.

Nooohh, saan siis oma regulaarse Töötukassa külastuse tehtud, soovin konsultandile häid pühi, kahman oma metsikult raske spordikoti (nädal saares + jõulud ju), arvutikoti ja käekoti raskuse all peaaegu murduvale õblukesele õlanukile ning kihutan läbi lumme mattunud linna Viru keskuse poole. Sealt vaja Rahva Raamatust isale veel üks raamat kaasa krabada, mida saarest saada ei õnnestunud.

Oijahh, tüüpiline. Inimesed koperdavad jalus ning mina oma suurte sumadanidega seal vahel manööverdamas. Vahel ajavad sellised seigad mul ikka harja ülipunaseks...
Kott on nii pagana raske, et otsustan seekord liftiga minna. No johhaidii, noh! Lift sõidab must mitu korda igas suunas mööda, kuid ei peatu. Mis idiootsus see siis ometi on? Lõpuks saan tigedana lifti ja algab järgmine kadalipp - sõidutab mind üles ja alla mitmes suunas aga õigel korrusel maha ei lase. No mis toimub, noh? Mul hakkab aeg juba punast rätti näitama.

Lõpus ometi saan koti õigel korrusel välja lohistatud ning raamatupoest vajaminema. Areng!
Lähenen väriseva südamega taas liftile, seekord ta õnneks allub mu korraldustele ning liigun bussi nr 2 peatusesse.
Mida aga ei tule, on buss. Minutid aina tiksuvad ja bussi ei kusagil. No loomulik - mahasadanud lumi on taaskord liikluse halvanud ja juhid keeravad rooli asemel päid lumehelveste langemise suunas. Millega kaasnevad mõlkimised, ummikud ja muu fun.

Lõpuks tuleb ka buss ja minu jaoks juba suhteliselt viimasel minutil. Terve tee lennujaama palvetan, et pagasilauda veel ei suletaks. Never ei lubata mul kogu tavaari salongi kaasa võtta.
Ootan paanikakõne tegemisega (varem sarnastes olukordades olen teinud ahastavad kõned lennujaama, kus siis pagasilauaga ühendus luuakse ning siiani on mu härdad palved arvesse võetud) ja täpselt minutipealt astun sisse lennujaama uksest. Kablutan hõlmade lehvides ja kätega tuuleveskilikult vehkides check-in'i poole, kus teenindav noormees mind juba kaugelt märkab (ime ka, eksole) ja laial naeratusel ootama jääb. Tavapärase kerge tšät-tšät-flirdi saatel sahmerdan oma pagasiga ja lõppeks saab vajalik toimetatud.

Turvakontrollis olen taas tavapärane tola. Ma ei tea, mis imelik piiksuteema mul ometi on. Lähevad minu ees ja tulevad minu taga täiesti piiksuvabad inimesed, jalad ilusti jalatseisse kängitsetud ja riided täiskomplektina seljas. Mina tavapärasel moel aga käin piiksuväravast korduvalt edasi-tagasi, paljajalu ning iga korraga aina vähema varustusega. Lõpuks, olles poolalasti, ikka piiksun ja peale põhjalikku läbikobamist igast asendist lastakse mind siiski edasi. Ja nii iga kord... Tea kas mul on enda teadmata mõne luu asemel raudvarras või?

Aga ei, mis ma siin ikka lobisen, kutsutakse pardale. Egas midagi, kodu ootab:) Ja kui ma vahepeal siin sõna ei võta, siis kauneid pühi teile!

Kolmapäev, detsember 16, 2009

Peeglit loopiv kummitus ja muu samaväärne pahn

Pagan, pool päeva nikerdasin esiku põrandat vahetada.
Oli jubejubejube varem. Arvasin, et saan siuhti valmis, kuid üllatavalt kaua läks igasugu nurgakestega ja mitu korda üle mõõtmistega ning järsku oligi kell "tuled taas põlema panna". Lisaks vannitoa peegel seina ja siis tuli meelde, et sööma peaks ka ju. Paningi siis pasta keema. Kell hakkas 17 saama...

Üleüldse on viimasel ajal söömine tegevus, mis vägisi ununeda tahab. Minu puhul väga üllatav, kuna olen tõepoolest hull söödik. Kevadega võrreldes on kuhugi kadunud isegi 7-8 kilu. Kummaline, kuidas hakkab minema, kui sellele ei mõtle. Aga noh, selline pilpanikerdis nagu mõni aasta tagasi, ei hakka ma tõenäoliselt kunagi enam olema ja ei leiagi, et see vajalik oleks. Oluline on end ise oma kehas hästi tunda ja õnneks ma praegu just suure koormuse all ei äga. Samm on kerge ja rõivas ei pigista. Näis siis kas jääb nii või hakkan varsti jälle nagu kukkel paisuma.

Viimase aja lemmiktegevuseks on saanud betooni puurimine. Hoopis mõnusam kui puit mu meelest:) Hirrrrrmsat häält teeb ja tolmu lendab – ikka kohe tunned, et allutad midagi võimast. Puit minu käes hakkab suitsema ja siis käin veel mitu tundi nuusutamas, et ega sees miski vaikselt ei hõõgu...
Hakkasin tubliks ja panin arstile aja. See kuramuse köha - enam ammu pole sellist mahlast rögisemist ja kõht kõveras paukumist, kuid see pidev kõditav kõksimine hakkab kurnama juba – ei anna järele (pea kaks kuud juba) ja lisaks avastasin, et õhtuti on pidevalt tilluke palavik. Selline, millest arugi ei saa, kuid kui ta pikalt kestab, peab miski jama organismuses olema. Kurnab. Lisaks silme ees virvendab vahel ja süda teeb sees lollusi –paneb suvalisel hetkel kapates ajama ja siis hoia käega rinnust, et välja ei tungiks. Täiesti ootamatult algab ja sama ootamatult saab see müdin ka otsa.
See vist on ka tõbisuse sümptom, et kujutan kummitusi ette. Küll kaovad mul asjad täiesti jaburalt, umbes sekundiga ära ja järgmisel hetkel ilmuvad iks kohast välja. Küll näen ma silmanurgast pidevalt mingit liikumist, selleks et tõdeda, et mõlemad kassid magavad südamerahus, oksad laiali. Igatahes puhta metsa poole keeramas omadega:D Viimane aeg arstitädilt nõu küsida, et siis pühad inimese kombel mööda saata:)
Ja kuna neljapäeval siit „maalt“ linnaminek nagunii ees seisab, teeb A-ga väikese naistekas-kino tuuri. Ta saab ka korra lapsevabalt linna peale ja seda tuleb ju ära kasutada:D Lisaks on konkurents kinopiletite hinnad nii madalaks ajanud, et lausa lust!

Muide, Pöffil jäi ajalise sobimatuse tõttu palju filme vaatamata ja üks neist, mida tahtsin väga näha, oli „Mehed, kes jõllitavad kitsesid“. Miskist eriüksuse treeningmeetodist ja väidetavalt tõsielul põhinev. Ponks-poiss-Clooney peamises osas. Ei jõudnud ja nüüd näen, et linastub juba meil, vist Cinamonis. Ja „Särav täht“, millest mõned lood allpool eraldi postitus on, on nüüd Artises nähtav. Viimase puhul – romantikud, andke minna!

Aga televusseri koha pealt – kohe näha, et aastalõpu pühad lähenevad, juba reklaamivad iga-aastast „Prints Zamundast“... Oimaivõi.... PALJU saab ühte filmi vaadata?
Ahjaa, kummitamiste teemal veel. Nimelt tulin ükspäev koju ja avastasin täiesti kummalisest kohast vannitoa põrandal peegli. Täiesti terve. Üsna suur ja õhuke peegel, nii et kukkumine võiks (peaks...) ta ju tuhandeks killuks põrmustada. Maandumine oli pidanud toimuma trajektooril pika toruga segisti – kraanikausi serv – vanni serv – põrand. Kõik kõvemast materjalist kui peegliliistakas.
Seal ta aga lebas täies uhkuses põrandal. Ainult tibatilluke jupike ühest servast oli ära tulnud. Vägisi jäi seda vaadates mulje nagu keegi oleks selle seinalt maha tõstnud ja põrandale asetanud.
Olgu siis tegu kummitusega või mitte, igal juhul paistab, et mind ootab nüüd ees õnneliku armastuse aeg:D:D:D Et kui peegel juba sellises katsumuses purunemata jäi, siis peab sealt ikka midagi eriti head tulema:) Uskuma ju peab, eks:D

Ja kuna armastus ei saa tulla, kui olen nälga surnud, siis asun nüüd vahelduseks sööma. Et siis püüda valmis treida paar kirjajuppi, mida lubasin, kuid milleni lihtlabaselt ja piinlikult veel jõudnud ei ole. Lisaks veel natuke siin mütata ja ka töökuulutused täna läbi kammimata...
Aga nüüd – sööma!

Nätaki neljale


Nonii, Herz on meemiga äsanud. Egas midagi, hea kerge kiire postitus saab olema:)

Minu neli töökohta:
- kauplus (põhiliselt vorstilett, kuna olles täpse käega, suutsin õige kaalu vorsti lati otsast koksata)
- ravimite hulgimüügiettevõte (peale mida on mu ravimikapp alati komplekteeritud, kuid ise keeldun neid tarbimast:D)
- lastekodu – peale mida suhtun hooletult sigijatesse veel karmimalt kui varem

- kõrgkool – peale mida armastan vormis mehi vaadata – nende rühi pärast:D

Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata:
- Suvi ja Sügis rebivad
- Dogma
- Jääaeg
- Sõrmuste isand ja Kariibi mere piraadid rebivad siin

Neli kohta, kus elanud olen (täpselt nii palju ja sellises järjestuses neid olnud ongi):
- Kuressaare
- Viimsi
- Tallinn
- Viimsi

Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid):
- kõikvõimalikud sauruste ja muude elukate teemaseeriad
- Hunt Kriimsilm
- Meeleheitel koduperenaised
- Seks ja linn

Neli kohta, kus olen käinud puhkamas:
- Prantsusmaa – lugematu arv kordi
- Praha – peaaegu sama lugematu arv kordi
- India
- Horvaatia

Neli lemmiktoitu:
- liha, andke mulle liha!!! Eriti sigast liha...
- enda tehtud salat, mis on varieeruv mix kreeka ja caesari salatist
- punnlimbid (saares meie otsa eriline roog)
- pastapastapasta

Neli veebisaiti, mida külastan iga päev:
- gmail.com
- blogid minu listis
- tööportaalid
- vennatütre veebialbum

Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega:
- tööl (praegu vast veel mitte, kuid nt uuest aastast juba küll)
- kellegi soojas, turvalises ja soovitavalt veidi karvases kaisus (raseeritud rinnaga mehed on sõu not for mii!)
- Islandit või Gröönimaad avastamas
- palmi all

Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha:
- Liis võiks tolmu oma blogilt pühkida, pliiz...
- Urmase säärastest tegemistest ei tea ka enam suurt midagi, ehk see mäng valgustaks veidi;)
- huvitav kas Malignus ka säärastele hoopidele reageerib?
- ja otse loomulikult mu tavapärane viskeobjekt Jääraplika :)

Teisipäev, detsember 15, 2009

Veel ja veel ja veel

Olen oma kribamistega ikka kohe tõsiselt ajast maha jäänud. Ja nüüd polegi muud, kui kasvõi poolvägisi punnitada...
Võiks ju öelda, et aga ära siis kirjuta ja mis siis kui jääb miskit kribamata. Tegelikult siiski kaks põhjust, miks kasvõi sundida end kribama: esiteks lähedased. Nad juba harjunud, et küsimustele „kuidas läheb“, „millega tegelenud oled“, „räägi lähemalt“ hakkan ma südamega reageerima alles siis, kui juba mõnda aega jutusoolikas avatud. Enne ma lihtsalt ei oska midagi öelda – kirjutamine istub mulle rääkimisest paremini. Teine ja väga oluline põhjus on päevik. Nüüdseks juba mõned aastad seda siin peetud ja vahel vanu teemasid lugedes või millegi toimumise meenutamiseks ajajälgi ajades on see keskkond siin asendamatu. Ok, ma usun, et vast isegi 80% võiks olla see suurusjärk, mis jääb siin tegevustest ja emotsioonidest teiste silmadele varjatuks, kuid oluline ongi ju see, et ridade vahele seon enda jaoks olulised märksõnad/emotsioonid, mis siis nt pealtnäha tühja postitust lugedes lainena peale tulevad või siis mis tegevus/kohtumine mingi muu tegevuse kaaslasena on salaja teksti sisse põimitud.
Iseasi muidugi kas on vaja kõike mäletada ja taasesitada, kuid arvan, et kahetseksin, kui seda ei teeks. Oma vanu kaustik-päevikuid sirvida on ikka tõeline elamus... Siin aga on kõik palju mugavamaks ja kergeltleitavamaks tehtud ning muidugi ei saa unustada laiahaardelisust ehk siis lähedaste ja tuttavate/võõraste võimalust päeviku nähtavat osa sirvida ning uusi tutvusi, mis siinsete kaasaelamistega on sündinud:)

Aga läheme nüüd edasi, näituseks Pöffiga.
Reedel olid mul kavas lausa kaks filmi. Septembrinumber (September Issue, treiler siin) KUMUs ja Kepipäev CC Plazas.
Ma küll mõistan, et Septembrinumbri tegemisega oli Anna Wintour nõus vaid selleks, et oma imago jäisust veidi pehmemates toonides näidata, kuid minu jaoks ei olnud ta kuskilt otsast mingi hirmuvalitseja. Isegi serva polnud näha ning usun, et „Saatan kannab Pradat“ on juba edu huvides veidike üle paisutatud.
Ahjaa, kes ei tea millega tegu, siis teemaks on dokumentaal ajakirja Vogue 2007a septembrinumbri (aasta tähtsaima) valmimisest.
Moest ei tea ma isiklikult küll mitte halligi (on jah häbi... aga ainult natukene) ja see osa mind seal ka ei morjendanud, pigem huvitas mind tolle „koletise“ ja tema juhtimiststiili jälgimine.
Loomulikult oli Anna karm ja domineeriv, kuid ta ei oleks suutnud tolmu alla sattunud ajakirja tuua sellesse seisu, kus ta on täna, ilma teatavate isikuomadusteta. Minus tekitas see naine imetlust. Mingil kummalisel põhjusel jäi mulle hoopis mulje, et oma karmi kesta ja suurte prillide taha varjumisega üritab ta end hoopis kaitsta. Ning kuna ta on leidnud viisi, kuidas pinnal püsida oma ebakindlusest hoolimata, siis suudabki ta edukalt oma maski etendada nii, et ümbritsevad ja koostööpartnerid arvestavadki tema arvamusega kui lõpparvamusega. Minu meelest hämmastav naine (kasvõi juba tänu võimele tipus olemisega kaasneva üksildusega nii edukalt toime tulla), kellelt on nii mõndagi õppida, kui eesmärgiks on ikooni-sfääridesse tõusta. Pehmuse, empaatia ja lõputu arvestamisega pole seal kohta. See on ka see, miks mina tipu poole ei rühi. Isikuomadused ei sobi ning tahan enda ümber tunda muid, pehmeid väärtusi.
Aga mulle isiklikult jättis see naine väga sügava mulje. Olen alati imetlenud tugevaid ja tugev on Anna kindlasti.

Peale filmi lõppu kihutasin KUMU treppidest üles, endal hing paelaga kaelas ja rallisin läbi hilisõhtuse linna CC Plazasse, kus algas Lynn Sheltoni „Kepipäev“ (Humpday).
Ütleme nii, et sellist inimlikkuse üle naermist pole ma juba ammu kogenud:D Rahvas saalis rõkkas, kõõksus, möirgas, pruuskas, niutsus ja tegi kõikvõimalikke kontrollimatut naeru kajastavaid häälitsusi.
Tähendan siin üles ka filmi kirjelduse Pöffi lehelt:
Lustakas, tabusid murdev KEPIPÄEV on metsikuvõitu film kahest sõbrast. Kümme aastat pärast seda, kui sai kolledžis „pahad poisid" oldud, ilmub boheemlik kunstnik Andrew tööl käiva ja naisega rahulikku elu elava Beni uksele. Õhtul jõuavad sõbrad metsikule peole, kus nad teineteist provotseerides otsustavad koos amatöörporno konkursist osa võtta. Aga mis pornot kaks heteromeest teha saavad? Kui naps ja kelkimine otsa saavad, jääb alles ainult üks idee - nad peavad koos kaamera ees seksima. See pole gay, see on midagi enamat. See pole porno, see on kunst. Aga kuidas see ikkagi tööle hakkab? Ja mis veel olulisem - kes Beni naisele räägib? Sõltumatu film kaevab meheliku ego kõige vastuolulisematest sügavustest oskuslikult välja naljaka lõpptulemuse.
Treilerit saab näha siit.
Nüüd on sisu teada ja no tõepoolest – viimaste aastate vägagi naerdud komöödiates ei ole olnud sellist inimlikku faktorit kui selles filmis.
Selles filmis tegelikult puudus labasus ja odav huumor. See, mille kohta sa juba aimad, et tuleb. Mis ajab küll naerma, kuid hiljem ei miskit muljet.

Asi põhines lihtsatel inimlikel emotsioonidel nagu tahtmatus sõnast taganeda, tahtmine end kõva mehena näidata ja erinevate sugude suutmatus keerulisematest/sõnadega seletamatutest asjadest ühes keeles rääkida:) Eelkõige aga teema selles, kuidas mehed üritavad maharahunenult ka eitada oma rahunemist ja üritavad näida vabameelsete „tegijatena“
Minu jaoks raudselt viimaste aastate parim filmielamus, kuid eks maitsed on erinevad:)
Lisaks meeldis see, et film oleks justnagu käsikaameraga tehtud. Hästi loomulik, mitte selline stuudiovärk.
Enne filmi üks New York’i kompu tõusis püsti ja pikalt-laialt rääkis meile filmist ning lubas tõelist elamust. Ja tal oli õigus:) Igal juhul saalist väljudes rahvas terve selle väljavoolamise aja vaatas üksteisele irvitades otsa ning suhtles filmi teemadel kas siis sõnadega või ainult pilkudega. Igatahes tõsine järelemotsioon:)

Kui nüüd keegi, kes kuskilt enese tarbeks filme sikutab, ka selle endale tõmbab, siis paluks mulle lahkelt teada anda ja tulen enesele koopiat tegema, aitäh! Raudselt tahan seda veel vaadata, kuid peab ütlema, et eriti lahe on seda vaadata seltskonnas ja klaasi veiniga:) Just emotsiooni ja irvitavate pilkude jagamise pärast.
Ei usu, et eestikeelseid subtiitreid sellele veel niipea ilmub, kuid hullu pole midagi, väga hästi saab kõigest aru. Film küll põhineb vestlemisel, kuid isegi mina, kes ma igapäevaelus inglise keelt ei kasuta, sain absoluutselt kõigest ilusti aru. Ok, kaks sõna tuvastasin, mida mu aju jooksvalt ei tõlkinud... Seega – täiesti arusaadav film, ausalt.
Koju jälle varastel hommikutundidel, suu kõrvuni peas. Sattus eriti hea filmipäev olema – kaks elamust jätnud filmi korraga:) Seda ei juhtu iga päev.

Nüüd olen aga väsinud ja pean põhku pugema – homme taas suuremat sorti mööbeldamine/ehitustöö plaanis:) Tänane päev sai mööda ehituspoode kalpsates veedetud ja nüüd hea rahulik olla – rahad otsas ja tuba ehitus-stuffi täis:) Lisaks võrratule leivalõhnale, mis mu ümber heljub... Pagan, jube hea sai jälle... Aga isu tekitan teis teinekord;) Head ööd!

Esmaspäev, detsember 14, 2009

Pruuven - aim iivõl

Seesama eelmise posti lõpus mainit kakeldav sõber anus, et mu minapildi huvides oleks aus, kui teile kirjeldaksin enda seda olemust, mida tema 7a väga lähedase tutvuse jooksul on vahel näinud ja nüüd siis suuremas doosis manustada sai. Et ma ikka pean maailmale teada andma mihuke frukt ma vahel olla suudan.

Ok siis. Pole probleemi:)
Nt temaga on meil selline teema läbi aastate olnud, et tema vahel leiab, et mina kaklen nii, et silmist lendavad sädemed ja tema ei saa kakluse teemast aru, ainult irvitab ning mina olen olnud seisukohal, et tema kakleb ja purskab tuld ja mina vaatan rahulikult. Igal juhul olgu õigus kummal iganes (tõenäoliselt on tõde seal kuskil keskel hallis alas), siis päriselt tülitsenud, nii et mõlemad sellest teadlikud oleksid, me ei ole. Ikka kakleb kas üks või teine ja ausalt öelda on needki üliharvaks jäänud. Suuremad nurgad seega siledaks lihvitud.

Hilisõhtul siis sai ta mu käest korralikult võtta (45min ja veel peale kõnet tema kulul – hahaa!) ja mitte tema enda lolluse pärast (igaüks teeb ju oma vigu ise) vaid seepärast, et mul hakkas sellest kergem (sest tema lollus väga otseselt mõjutas minu emotsioone). Kuna ma aus tüdruk, siis tunnistasin talle tema üllatuseks, et kaklen jah seetõttu, et minu ego saab siis rahuldatud kui suusõnaline sopp tema kaela valatud saab. Et muud põhjust mul temaga „kaklemiseks“ pole ning et teen seda ainult omaenda enesetunde huvides.

Igal juhul paistab, et tegu masohhistiga, kuna veel mitu korda helistas tagasi, et uut doosi saada. Ise irvitades ja torkides, kuna ma teatavasti rahunen väga kiiresti ja siis oli vaja mind taas käima tõmmata, et ehk särtsub veel midagi. Ma siis vastutulelikult pildusin krehvtiseid pärle ja lõpuks naersin juba suure häälega, kui telefoni tablool taas tema nime nõudlikult järgmist doosi anudes vilkumas nägin. Ehh, õnneks tunneme teineteist juba nii läbi ja lõhki, et teame, milliste piirideni minna võib. Ja piiridest oli see „kaklus“ ikka väääääga kaugel...
Ok, täna tõenäoliselt näeme ka näost-näkku ja ma veel vaatan, kas rahuldan tema vajadust väikese kätši järele või olen sadistlikult taaskord mõistlik ja pead silitav sõber:)
Igatahes nüüd selle sissekandega siin tõendasin (mitte et see isegi tõendamist vajaks enam meie puhul) oma sõprust ja lasen maailmal aru saada milline kurjuse kehastus ma siin vagura tallekese varjus olen:) Rahul?

Pühapäev, detsember 13, 2009

Saar-leib-pikapäkk


Freddi kaisus on hea:)

Võehh-võehh-võehh. Jälle olen teid hooletusse jätnud...
Ja jälle nuriseb ema, et „Nojah, blogi pole ka mõtet lugeda, sinna ei ilmu ju mitte midagi. Millal sa ometi kirjutad jälle?“
Vabandada, et on olnud hullumeelne tempo, ei ole mingi vabandus. Vabandamine on üldse üks hale tegevus – tegelikkuses on asi ikka enese organiseerimatuses:) Ja vahel ka väikeses masendusenoodis hinges, mistõttu ei ole tahtmistki miskit kirjutada. Millegipärast hakkavad mu näpud trükkimisnäljaselt kibelema vaid siis, kui emotsioonid head. Negatiivseid kuidagi kohe ei soovi/oska väljendada. Aususe huvides ehk peaks rohkem püüdma ja ka negatiivse välja elama, mitte kõike endasse imema nagu käsn... Muidu jääb minust täiesti vale mulje kui üdini positiivsest rõõmurullist. Seda ei ole ma kohe kindlasti, kuigi usun, et keskmisest positiivsem, helget tulevikku uskuvam ja maailma emmata soovivam ning võib-olla seetõttu ka siinses kliimavöötmes kohtlasemana paistvam olen kindlasti. Olen juba aru saanud, et siinkandis oled siis tegija, kui oled iroonilis-sarkastiline. Sry, ma liiga lihtsakoeline selleks:)
Aga ok, jätkan egotrippi enese kirjeldamise asemel enese vahepealse eluolu kirjeldamisega (see oli nüüd küll iroonia pojuke:D)
Niisiis, arvuti kõhul, üks kass (Nööp von Vidrik) jalutsis ja teine (Röövel Ööbik alias Rööbik) kaenla alla pressitult nurrumas ja käetuge etendamas, paprika hambus ja Superstaarid telekas, asun vahepealset elu-olu kirjeldama.

Enne Pöffi veetsin tegelikult nädala hoopistükkis kodusaarel. Seetõttu ei saanud vaadata ka mitmeid-mitmeid filme, mida soovisin. Aeg seadis omad piirangud. Coco film jäigi vaatamata ja vot sellest on enim kahju. Aga ju näeb mujal:)

Kodus oli, nagu alati, süda täis helendavat soojust. Töötu elu juurde kuulub ka võimalus oma aega oluliselt vabamalt kasutada. Nagu mainis üks veidi eemal elav ja närvesöövat tööd tegev suure tehase pealikust sõber, et tal olnud kange tahtmine mulle kommentaari kirjutada kuidas ta tahaks ka töötu elu nautida. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla...
Nojah, eks kõigel omad head ja vead. On aega, pole vahendeid mugava elu võimaldamiseks, on vahendeid, pole aega seda nautida.
Lebo
Saares olles läksin kaasa viimase aja massipsühhoosiga. Küpsetasin leiba... Jajaa, on jah popp asi tänapäeval ning mina kujutasin ette, et ei lähe selle hullusega kaasa. Nagunii mul endal kodus üliharva nii saia kui leiba, kuna lihtsalt unustan neid süüa. Et pole suurem asi saia/leiva söödik, eksole. Ainus, mida hindan, on ise küpsetatud sai. Mitte need poe viilakad. Lisaks pelgasin seda juuretisega mässamist, kuna ei taha pärmi kasutada vaid ikka ehedat vana juuretisega leiba proovida, kui juba tegema hakkan.
Selleks aga kujutasin ette, et lähen kellelegi kogenule külla (nt Siki:D) ja lasen end juhendada. Mineku-ettevõtlikkus pole aga veel pead tõstnud ja nii juhtuski, et saares käsitöölaata külastades ostsime emaga juuretise. Ja hakkasime mässama.
Ütleme nii, et esimese leiva kohta tuli asi ikka kohe super välja! Isegi mina mugisin kahe suupoolega! Natuke tume sai, kuid seest mahlane ja suussulav. Maitse väga palju parem kui väljanägemine.

Paar minutit hiljem:

Seekord tegime puuviljadega leiva – õunad, rosinad ja aprikoos. Hästi rohkelt. Tulemuseks isegi iss, kes alati mainib: „Sellist leiba, nagu minu vanaema omal ajal tegi, ei ole mina enam kunagi saanud ega saa ka“, oli viisakalt kuss ja ajas hoolega leiba näost sisse:)
Nüüd aga, selsamal ajahetkel siin, on järgmine (nüüd juba isekasvatatud) juuretisepoeg käima tõmmatud ja homme saab valmima uus leib. Kuna ilma lihata pole minu meelest ükski toit eriline toit, siis homne leib saab sisaldama eriti tummiselt hõrku, mahlast ja suitsust liha. Oih, mahlad suus hakkasid liikuma:)

Ok, mis järgmiseks? Sokikanna kudumine? Eiei, aitab nüüd arhailisest elukorrladusest küll ja liigume tagasi tänapäeva, kus on vilkuvad ekraanid ja sädelevad peod.

Niisiis, tagasi pealinnas, paar asjaajamist ning õhtuks koju. Et järgmisel hommikul padavai järgmisse Eesti otsa kihutada, kus üks sõber töötut vaba aja valdajat aeg-ajalt spaamõnudega hellitab. Kuna muud peale tähelepanu ma praegu eriti kinkida ei suuda, siis vähemasti kujutan ma ette, et nägin hetkelist veidi kohmetut üllatusevirvendust, kui sõber kingi jalga ajama hakates neist kommid leidis. See võib ju lapsik olla, kuid mulle siiralt meeldib päkapiku teema. Kes ütles, et päkapikud vaid lastel käima peavad? Minu meelest on selle juures armas just tähelepanu, mitte see, et keegi sulle sussi sisse teemantkee topib. Mis saab olla hinnalisem kui hoolimine? Seega, inimesed, hoolige oma lähedastest ja näidake seda kasvõi tillukeste ja kasvõi totakate žestidega. Raha on tavaliselt hale alternatiiv, aja ning tähelepanu mittevõimaldamise kinnimaksmine...


Igatahes tagasi Tallinna poole sõites muutus maa valgeks kui muinasjutus, mis aga pealinna mustuse lähenedes argipäevaga asendus.
Ehh, ei miskit. Kiire lõuna kojakaaslastega ja lõpuks jälle koju. Kassid igatahes vaatavad mind juba teatava võõrastusega.
Õhtul algas minu jaoks Pöff ja nüüd olemegi sealmaal kust algas eelmine postitus. Usutavasti homme kirjutan edasi, praegu lihtsalt ei viitsi:) Tegelikult "kaklen" telefonis sõbraga, kes veel vanas eas ennast klassikaliselt lohku lasi tõmmata. Oijahh, inimene õpib, kuni elab.

Reede, detsember 04, 2009

Pöff ja autos röökiv vanaeit

Nonii, tütarlaps siin hõikles, et läheb Pöffilt süütust võtma. Napikas oli:D
Esimene film, mida vaatama jõudsin ja mis mu piletiblokki kuulus, oli „Bright Star“.
Algama pidi kell 22 ja et leida ka parkimiskoht, plaanisin liikuma hakata kell 21. Mis tähendab, et kell 20.30 kammis tütarlaps pea, piserdas kerge lõhnapilve juuste kohale heljuma, toonis huuled ning printis välja varem valmisostetud pileti. Kõlab lihtsalt? Noooooottt!
Siiakolimisest alates ei olnud ma printerit arvutiga ühendanud. Pole vajadust olnud ning nii see kolakas kapis ootas. Vahepeal pole olnud ka mingit mõtet seda välja tarida, kuna eks välja sättides krabab siis ühtlasi ka piletid.
Millegipärast otsustas arvuti aga just nüüd, et tema sellist selli ei tunnista. Lihtsalt pirtsutab ja kõik. Või siis pirtsutas printer, ei mina tea. Igatahes kokkuleppele nad ei jõudnud. Paaniliselt püüdsin leida installimise plaati, kuid kus pagan mina tean, millises raamaturiiulit ootavas kastis see olla võib.

Paanikas hakkasin mõttes läbi sõeluma sõpru, kellel äkki kodus ka printer ja keda tülitada julgeks hilisel ajal. Keda aga ei taba, kellel ei ole. Õnneks meenub, et lausa minust üle tee elab meie Koja selleaastane president, kellega just täna lõunalauas asju arutatud sai ja jutusoolikas soe alles:). Olemas ja ise kodus. Jess! Kiman autosse, siis Ando juurde ja saangi oma piletid kätte. Muidu oleks eriti nadi tunne – ostad piletid pikalt selekteeritud filmidele ja siis ei saa lihtsalt pileti puudumisel minna...
Igatahes, veelkord suuuuuurimad tänud sulle, Ando, olid „elupäästjaks“:)

Solarisse pole mina oma jalga enne tänast tõstnud, kuid lagi kaela ei paista kukkuvat. Suundun kinosaali. Jõuan maha istuda, kui heliseb telefon. Jääraplika. Hmm.... Esimese ehmatusega (viisakas inimene kinos ei räägi) löön telefoni kinni (kuigi seansini oli veel jupp aega) ja hakkan smssi toksima, kahtlusega, et eks ta vast ka kinos on, miks sa ikka sellisel ajal muidu helistab. Tavaliselt ikka kutsub kohvile või eputab, et tal kott sõõrikutega näpus, kuid kell 22 õhtul?
Ongi õigus, kuna helistab taas. „Vaata diagonaalis ettepoole!“. Nojaa, Babajagaa ning Jääraplika vehivad lehvitada, näod nalja täis. JP olla just enne lugenud, et ma minevat Pöffilt süütust võtma ning osanud mind samale filmile oodata – naiste värk ju:) Kui siis uurin, et kas veel mõnel õhtul trehvata võime, teatatakse ninakalt, et nii palju ka kinole aega raisata ei saa – tal vaja teistel õhtutel muud elu ka elada. Einohjah, fänk juu veri meni, frend, osatamast! :D Vähemasti Babajagaaga üks film saab veel kattuma ja ühe teise kohta sain soovituse, et kärab küll.

„Bright Star“-ist aga niipalju, et mina nt ei saanud meespeategelast romantilise pilguga vaadata. Täiesti võimatu, kuna tegu oli minu isa noorusaegse koopiaga. No hämmastav sarnasus oli!!! Treiler neile, kes ka filmist huvitet võiks olla.
Ütleme nii, et film suurest ja surmani kestvast armastusest oli mulle hetkel täiesti vale ja vastunäidustatud valik. Vahepeal pidasin võitlust tilkuma kippuvate pisaratega, kuid hullu polnud miskit. Ehtnaiselikult meeldis mulle kajastatav ajastu ning eelkõige keel. See ehe ja vana inglise inglise keel. Selline, kus lausetes peituvad varjatud tähendused ning vaevutabatavad nüansid on need, mis väljaütlemisele kaalu annavad. Mitte see tänapäevane igast asendist tõlgitav keel.
Kuna puudusid subtiitrid (ka ingliskeelseid millegipärast ei olnud), siis tuleb tunnistada, et nii mõnigi väljend läks kaduma. Lause mõttest saad aru, kuid huvitabki ju just see väljaütlemise peen kunst. Seal tekkis lünki. Ja luulest ei saanud ma sageli aru, kuna vaba värss teeb minu meelest võõrkeele keerulisemaks.
Küll aga tekkis huvi veidi Keats’i loomingut uurida. Originaalkeeles muidugi, kuna tõlge on harva kogu mõtet edasi kanda suutev.

Koju sõites oli vaja end melanhoolia-algest välja tuua, samas mitte enda ümber toimuvat eitades. Selles on sageli suur abiline muusika. Teatavasti ei talu ma muusikat, millel puudub sisu. Nagu nt popp lugu vihmavarju teemal koogamisest, eksole. Küll aga meeldib, kui loos on sõnad, mis mingil hetkel kuidagi mõju avaldavad või täppi lähevad.
Nii ma siis sõitsin mööda öist vihmamärga asfalti kodu poole, punn põhja keeratud nagu rullnokal ja täiest kõrist kaasa laulmas. Seda siin:

Jumal tänatud, et veidi-enne-kella-ühene Pirita tee oli suhteliselt autovaba, nii ei saanud kõrvalridades liikujad naaberautos röökivat keskealist tädi laste hirmutamiseks/moosipurkidele kleepimiseks pildistada.

Aga Pöff jätkub. Valikus on mul kerged filmid ja tänu Andole ka paberkandjal sissepääs neile:)

Neljapäev, detsember 03, 2009

Miisule

Miisule, kes üle-eelmises postis muretses crème brûlée kallal.
Mina olen selle onu abi kasutanud:) Mõnusalt põhjalik ja jumaliku aktsendiga:) (niutsub frankofiil...)

Häid uudiseid

Vahelduseks natukene ka positiivseid uudiseid:)
Teatavasti käivitus sügisest Töötukassas koolituskaardi süsteem, kus iga töötu võib põhjendatult minna koolituma Töötukassa kuludega nii, et valib ise mida tahab (valik muidugi peab toetama kas senist haridust või senist töökogemust). Maksimaalmääraks 15 000 raha. Samas valida saab vaid ühe koolituse, erilise põhjenduse korral ka mingi jätkuteema.

Kõikvõimalikud koolitused kipuvad olema kas hüperhindadega või siis just sellised mõnetuhandesed. Mina aga tahaks kasutada maksimumi ning õnneliku juhuse läbi leidsin minuga haakuva kursuse, mis maksab täpselt 15 kilo. Ainus jama, et esimene sessioon algab vähem kui 2 nädala pärast. Töötukassal aga reegel, et seoses ülekoormusega alla 2 nädala nad menetlusse ei võta.

Võtsin siis kiiremas korras ühendust oma konsultandiga, rääkisin ta vaat et surnuks ja veensin vajalikkuses mulle erand teha. Teataski siis, et toogu ma paprid järgmisel varahommikul kohale ja vaatame mis saab. Aega oli tiba üle nädala.
Ok, kablutasin aga unesegasena (töötu mõnus elu lubab ju muidu kella 10-ni magada) ja lootusrikkalt õhetavana kohale, kinnitasime avalduse ning skeptiline konsultant evis suhtumist "Ma küll ei usu, et mul õnnestub koolituste osakonda tagant kiirustada, kuid annan endast parima". Mina sain talle tänutäheks kinkida vaid läbi suurte lootust täis silmade särava pilgu ning maailma kõige laiema naeratuse. Ok, vähemalt nii laia, mille mu pisike suu välja vormida suutis.

Küllap oli see ka pehmenemise põhjus, nii et igal juhul nüüd, kus koolituseni on veel aega (algab esmaspäeval), olen mina saanud positiivse tagasiside ning jalake on ukse vahelt sammu edasi astunud.
Ehk siis järgmine nädal nühin ma kõik täistööpäevad hoolega koolipinki ning jaanuaris kordub sama veelkord.
Ütlemata lahe:) Saab kah "inimeste" sekka:)

Aga nüüd lähen võtan Pöffilt süütuse:)