Hilinemiste päev

Vahel olen ma jube sahmija ning kipun kõikjale hilinema. Püüan küll selline mitte olla, kuid no juhtub, noh. Küll aga ma alati teavitan, kui keegi mind ootab kusagil ja isegi kui ei ole niivõrd oluline see, et hilinen, siis teavitan ikkagi. Mulle endale nimelt ei meeldi kohe üldse oodata teadmatuses. "Tee teistele seda, mida tahad et teised sinule teeksid", eksole;) Seega jah, kuigi olen sahmerdis, siis vähemasti tunnistan seda ja teavitan.

Vahel aga kasvab ühest hilinemisest laviin ja siis on olukord juba hullem. Nt nagu täna...

Alguses ei olnud hilinemine üldse minust põhjustatud. Teatavate asjaolude tõttu pidin linna liikuma koos kellegagi, kes hilines. Noh, ootasin siis ära ja pole hullu - Töötukassas nagunii on lisaks kellaajale elav järjekord ja ei juhtu midagi, et veerand tundi hilinen.

Nooohh, saan siis oma regulaarse Töötukassa külastuse tehtud, soovin konsultandile häid pühi, kahman oma metsikult raske spordikoti (nädal saares + jõulud ju), arvutikoti ja käekoti raskuse all peaaegu murduvale õblukesele õlanukile ning kihutan läbi lumme mattunud linna Viru keskuse poole. Sealt vaja Rahva Raamatust isale veel üks raamat kaasa krabada, mida saarest saada ei õnnestunud.

Oijahh, tüüpiline. Inimesed koperdavad jalus ning mina oma suurte sumadanidega seal vahel manööverdamas. Vahel ajavad sellised seigad mul ikka harja ülipunaseks...

Kott on nii pagana raske, et otsustan seekord liftiga minna. No johhaidii, noh! Lift sõidab must mitu korda igas suunas mööda, kuid ei peatu. Mis idiootsus see siis ometi on? Lõpuks saan tigedana lifti ja algab järgmine kadalipp - sõidutab mind üles ja alla mitmes suunas aga õigel korrusel maha ei lase. No mis toimub, noh? Mul hakkab aeg juba punast rätti näitama.

Lõpus ometi saan koti õigel korrusel välja lohistatud ning raamatupoest vajaminema. Areng!

Lähenen väriseva südamega taas liftile, seekord ta õnneks allub mu korraldustele ning liigun bussi nr 2 peatusesse.

Mida aga ei tule, on buss. Minutid aina tiksuvad ja bussi ei kusagil. No loomulik - mahasadanud lumi on taaskord liikluse halvanud ja juhid keeravad rooli asemel päid lumehelveste langemise suunas. Millega kaasnevad mõlkimised, ummikud ja muu fun.

Lõpuks tuleb ka buss ja minu jaoks juba suhteliselt viimasel minutil. Terve tee lennujaama palvetan, et pagasilauda veel ei suletaks. Never ei lubata mul kogu tavaari salongi kaasa võtta.

Ootan paanikakõne tegemisega (varem sarnastes olukordades olen teinud ahastavad kõned lennujaama, kus siis pagasilauaga ühendus luuakse ning siiani on mu härdad palved arvesse võetud) ja täpselt minutipealt astun sisse lennujaama uksest. Kablutan hõlmade lehvides ja kätega tuuleveskilikult vehkides check-in'i poole, kus teenindav noormees mind juba kaugelt märkab (ime ka, eksole) ja laial naeratusel ootama jääb. Tavapärase kerge tšät-tšät-flirdi saatel sahmerdan oma pagasiga ja lõppeks saab vajalik toimetatud.

Turvakontrollis olen taas tavapärane tola. Ma ei tea, mis imelik piiksuteema mul ometi on. Lähevad minu ees ja tulevad minu taga täiesti piiksuvabad inimesed, jalad ilusti jalatseisse kängitsetud ja riided täiskomplektina seljas. Mina tavapärasel moel aga käin piiksuväravast korduvalt edasi-tagasi, paljajalu ning iga korraga aina vähema varustusega. Lõpuks, olles poolalasti, ikka piiksun ja peale põhjalikku läbikobamist igast asendist lastakse mind siiski edasi. Ja nii iga kord... Tea kas mul on enda teadmata mõne luu asemel raudvarras või?

Aga ei, mis ma siin ikka lobisen, kutsutakse pardale. Egas midagi, kodu ootab:) Ja kui ma vahepeal siin sõna ei võta, siis kauneid pühi teile!