Laupäev, detsember 31, 2016

Kiiks traditsiooniks?

Mul on olnud unistus tekitada aasta vahetumisest rituaal. Midagi, mis erineb tavapärasest ja on veidi kiiksuga. Midagi, mida poisid jäävad mäletama meie pere traditsioonina.

See, et 12 erinevat toitu peab laual olema, on nagunii (igasse kuusse). Natuke seda, natuke teist. Kindlasti aga isevalmistatud sushi. Ja punane soolakala. Ja täidetud munad :D
Ilutulestikku ei ole meie poisid veel näinud, kuna suht pisid siiani tundunud ning tuduaeg on püsinud püha. Sedakorda tekkis aga mõte, et suruks nad päeval lõunaunne ja laseks aasta vahetumise ajal ärkvel olla. Läheks ilutulestikku vaatama ja puha.

Vanamees ei tahtnud väga nõusse jääda selle ilutulestikku-vaatama-sõitmisega ja arvas, et tekitab selle siis juba poistele kohapeal. Olgu täpsustatud, et siiamaani oleme me mõlemad olnud selle vastu, et oma isiklikku raha lihtsalt taevasse lennutada. Aga laste emotsiooni nimel ollakse nii mõnekski asjaks valmis ja nii see issi suuremat sorti paugumajanduse koju soetas.

Nüüd aga saan mina rakendada oma kiiksuga aastavahe plaani. Nimelt tahan ma traditsiooniks teha "Grill enne pauku". Ehk siis pimedas talveöös grill löömamas, tormiküünlad ümber põlemas, vorstid särisemas ja kui aeg käes, siis paugud taevasse. Peaaegu kahepoolene ja peaaegu neljane üheskoos peaksid selle vastu pidama küll. KUI on nõus lõunaune tegema. Ja KUI terved püsivad... Sest need viirused, mis siin ringi kappavad ja perekondi jalust niidavad... Seni oleme terved püsinud  kambakesi ja loodame parimat...

Igatahes hetkel on lootust õnnestumisele. Ehk siis minu mõnda aega vanale unistusele on taha saabumas tegelikkus :) Jube mõnus tunne!
Vorstid on külmikus, grill valmis sätitud ja süsi soetatud... Lisaks muidugi tormiküünlad ja kuiv vahuvein; loomulikult 12-roaline einelaud ja õnnetina valamise komplekt ning endalegi üllatusena paugumajandus. Meie oleme valmis.

Head vana aasta ärasaatmist ja imelist uut!

Reede, detsember 30, 2016

Võimalik vaid meie maal...

Auto vajas ülevaatust. Aga aasta lõpp ja tohutukiire aeg ja no ei leia selleks aega.

Lahendus - jätad auto töö juurde parklasse, annad auto ihumehaanikule teada, kus on auto, millises laekas on võtmed, kust leida auto tehniline pass ja tööpäeva lõppedes istud ülevaatuse läbinud autosse ning sõidad koju. Ei ühtki sõnavahetust mehaanikuga (Vanamees korraldab mu autoteemasid), ei ühtki kontakti. Vaid auto oli pargitud võõralt teistpidi - nina ees. Mina pargin "boksi tagurdades".

Oi mulle meeldib selline elu :) Ja oi mulle meeldib selline mehaanik :) Tark, teab teemasid, abivalmis ja lahendustele orienteeritud. Ralliautode mehaanik siiani olnud, kuid Hiidu kolides oli sunnitud ka minusuguste autosid kablima hakkama. Rallisõitjast peresõbra kaudu leitud, ei saa ju ära öelda :D
Õnneks pole ma ise seni veel pidanud miskit korraldama, Vanamees ja noormees kahekesi ajavad mul vajalikke autoasju. Mina lihtsalt istun autosse ja sõidan :D

Ja oi kuidas mulle meeldib see väikesaare elu (no sorri, kuid saarlasele on Hiiumaa ikkagi väikesaar, mis teha :D). Auto lukustamine siinmail on mandrikate pärusmaa. Kodus pole mul eales autol uksed lukus, lasteaia ees töötab sageli ka mootor, kuniks mina lapsi toon ja riietan. Ja sageli leiab külmal ajal poodide parklatest töötava mootoriga autosid. No kuhu sel varganäol minna olekski? Meri ja pikk praamisõit kõikjal ees. Isegi olen krõbekülmaga mootori tööle jätnud ja südamerahuga poes asjatanud.

Et siis jah. Sellise variandi ma võtan :) Või siis pigem - jätan :)

Neljapäev, detsember 29, 2016

Närv

On hakanud tekkima hirmulaadne seisund. Veidi. Vist.


Töökohta vahetades oli alguses põnev. Siis eufooria. Siis fun. Siis kõikesuutja tunne. Ja nüüd... nüüd on hakanud tekkima hirm...
Algusaegade tempo, sisseelamine ja vastutus, ümberkorraldused nii sisus kui personalis - see kõik on tavapärane. Nüüd aga on lähenemas uus aasta, mil läheb käiku juba minu eelarve. Miljonid eurod, millega madistada, 40 töötajat, keda toetada, et saada parimat tulemust. Kusjuures igal indiviidil ju oma maailm ja omad arusaamad...
Njah. Närv on hakanud tekkima. Eriti kuna tahan alati parim olla. Kas ma ka suudan? Oda-oda, mismõttes"kas"?


Igatahes olen ma aru saanud, et olen vist kergelt närvis, kuna viimasel ajal on nina veritsema hakanud. Täiesti suvalisel hetkel. Ja ei, mul ei ole vererõhk kõrge. Madalapoolne normaalne on. 100/70 reeglina.


Käisin töötervishoiuarstil Qvalitases. Nagu kõik. Sain teada, et väga hea tervise juures ja ideaalse nägemisega. Absoluutselt ideaalne nägemine :) Kui aastal 1999 teemantteraga silmaoperatsioonil -5 ära korrigeeriti, öeldi, et kümneks aastaks. Nüüd on sellest saanud 17 ja seis ülihea :) Väga rõõmustav, dr. Schotter tegi omal ajal väga hea töö!


Praamilt maha jõudes mõtisklesin parasjagu oma imelisest tervisest, kui hetk hiljem leidsin oma jalad pedaalil vappumas. Õnn, et tervis alles, kuna nii suurt metssiga polnud mina oma elus kohanud... See, kes minu ja eessõitja vahelt tuimalt läbi kappas, oli tõesti hiiglaslik. Sõidan suht kõrge autoga ja see sigudik ulatus kindlasti üle mu kapoti. Ta oli SUUR! Ja tal oli autoderivist täielik pohl. Olen väga õnnelik, et kiirendasin pärast asulat rahulikult. Muidu... Meeter-paar jäi meid lahutama.


Aga nüüd tagasi pereema rolli - pesu tahab kuivama!

Esmaspäev, detsember 05, 2016

Teadmised

Nagu kõigil, on ka minul kõige targemad ja andekamad lapsed, eksole.


Igatahes.
Seisavad peale voodist väljahiilimist (magamine on ju emme-issi pealesunnitud mõttetus) trepimademel ning kolmveerand-neljane tutvustab kaks-ja-veerandisele tualettide spetsiifikat: "Vaata... Meil on veetsee, tädi B juures on kemps. Aga mõnes kohas on peldik!"


Vanem Poiss on numbrifänn. Ammu. Ma enam hästi ei mäletagi, millal tal juba numbrid 20-ni selged olid. Tähtedest tunneb siiani vaid pooli, nende vastu kaotab kiiresti huvi. Numbrid aga meeldivad ja servast üritab arvutada. Tagasiloendus meeldib väga, ikka kuulen, et "12, 11, 10" jne....
Selle kõrval ei osanud Noorema Poisi eelistustest midagi arvata. Tema ju see titt ja nunnuke. Kuni vaatasin, kuidas ladus mandariinid lauale rivvi ja hakkas näpuga osutama: "Ükss, kakss, kom, neli"... Et siis mõlemad numbri-kirega?


Mina ise olen ka oma teadmistes "tubli". Kuulsin raadios, et tuleb saata ühe asja võitmiseks sms. Mõtlesin, et saadan ka. Reeglina ma ei viitsi, kuid seekord mõtlesin, et emale võiks selle teenuse võita.
Sms läinud ja 10 min hiljem lasteaeda jõudes võtsin telefoni kaasa (reeglina see autos), et "siis nad saavad mu kätte, kui võidu välja loosivad". Lasteaia trepil helises telefon.
Kui emale tema võidust rääkisin, oli teine täitsa rõõmus :)