Teisipäev, mai 24, 2016

"Töö"päev mandril

Äratus kell 5.
Pestud-sätitud-kammitud ja 5.45 autosse. Ei kiirusta, aega on. Ebameeldivat ohutunnet tekitavad kitsed, kes teepervel karglevad. Justnagu ei saa eest ära, tee ja elektrikarjuste vahel kinni. Kerges paanikas ja mõlemal pool teed.
Praam kell 6.30.
Maismaa rataste all kell 8.

7km enne Haapsalu peatun bussipeatuses. Mootorist kostab loperdav ja seejärel lohisev hääl. Hääled kaovad, kuid põlema hakkavad aku- ja pidurituled. Ja pidur enam peale ei lähe. Edasi sõita ei julge.
8.15 helistan Vanamehele. Teen mootorist iga nurga alt pilte, kuid ega ta mehaanik ole ja oletamine ei anna abi. Helistab If Kindlustusse ja organiseerib mulle kasko kaudu Autoabi.
Kuna tahan autot Hiiumaale ja oma mehaaniku kätte, saadab If mulle äraveo Hiiumaalt.

Nüüd tulevad mängu saarel elamise eripärad.
Nimelt tuleb järgmine praam 8.30. Selle peale puksiir kohe kindlasti ei jõua, Kärdlast sadamasse sõit võtab ka aega.
Sealt järgmine tuleb 12.30. Sinna pole aga broneeringut saada. Puksiir lubab aegsasti sadamasse üldjärjekorda tulla.

Eigla-nimelises bussipeatuses käib vilgas elu. Mingid autod muudkui tulevad ühte hoovi, mingid Elteli mehed hulga masinatega sõidavad edasi-tagasi, jube palju sõidab ringi rattureid ja.... Mida nad siin siiberdavad ometi? Elu ääremaadel ei paistagi nii väljasurnud olevat...

Õnneks on mul alati kotis ehk-saab-millalgi-lugemisvõimaluse-raamat. Paarsada lehekülge lähevad neelates. Vahepeal tukun, vahepeal vahin elu ja vahepeal näpin telefoni. Kusagile minema ka ei hakka, kuna 2km kaugusel Rohukülas pole midagi teha ja 7km x2 kontsadel Haapsalu ots ei tundu eriti tark mõte.

Puksiir mahtus napilt 12.30 praamile ja jõudis kell 14 üle. Mina olen oodanud 6 tundi.
Auto tõmmatakse kiiresti peale, kinnitatakse ning tagasi sadama poole. Ajaliselt jõuame 14.30 praamile, kuid kuna ka sellele ei olnud pileteid saada (on suvaline teisipev ja keset päeva aeg - saate aru kui p*****s on see praamiteema praegu?), me peale ei mahu. Oleme 3. auto mis maha jääb.

Nüüd siis vedelen sadamakohvikus, petan ennast Coca Zero'ga ja ootan 16.30 praami. Siis oleme kell 18 üle ning 18.30 ajal võtavad Vanamees ja poisid mu Kärdlast autoremondi töökoja juurest peale. 19 paiku peaks siis koju jõudma.

Ikka parem kui 20.30, mis asjalikuma tööpäeva puhul olnud oleks.

Vahepeal helistab ema ja kui kuuleb mu "seiklusest", kukub tänitama: "Ma ju räägin sulle alati, käi lennukiga! Mis sa selle autoga oma aega kulutad!"
"Halloo, ema, millise lennukiga??? Sellega, mis saarte vahel enam ei lenda?"

Saarel elamise rõõmud :)

Koht, kus aeg saab hoopis teise tähenduse...

Niisama paar rida

Nagu ma olen ka varem maininud - hommikusel praamil, mida kohalikud kutsuvad "orjalaevaks", on hea blogi kirjutamiseks aega leida. Ei tegele krattidega ega topi näppe mulda. Seega - blogi.

Mul on väga hea meel, et poisid on avastanud naabripoisi. Too on küll juba 6-ne, kuid ainus laps ja suhtlemisaldis, seega ta enda sõnul "see kolmene sobib küll" mängimiseks :) See alla-kahene tolkneb siis satelliidina sabas, kui kolmene naabriga mängib.

Nädalavahetustel nad siis toimetavad koos. Jube mõnus. Kas meil või naabri juures, kuidas juhtub ja vahel vahetustega.
Mina saan aias mütata. Sest noh, viimasd päevad on ikka sooooooojad olnud :D Eile kella 17 ajal näitas meil hoovil varjus 27 kraadi..... Kell 19 oli juba jahe, nii 20 kraadi. Nädalavahetus oli samasugune ja poistel on juba ilus jume peal :)

Aga. Meie poiss ju õpetab kõiki. Maailmatarkurist kolmene, eksole.
Näiteks kurdab naabrinaine, et laste kiik asub veidi vale koha peal. Ja ringi ka ei saa tõsta, peab ootama kuni kaptenihärrast kaasa merelt koju tuleb. Kruvikonksuga laes nimelt.
Selle peale teatab meie poiss, et saab ikka ringi tõsta, "Sellega saab naine hakkama küll!"

Muidu aga on omamoodi lausa hirmutav vaadata kui kiiresti nad kasvavad. Alles ma vaatasin kord üht, siis teist imestusega sünnitusmajas. Nüüd aga vaatad, et saavad asjalikumaks lausa iga nädalaga. Nii kasvult, koordinatsioonilt, kõnelt kui isegi mõttearendustelt. Püüan seda aega väärtustada, mitte lihtsalt niisama mööda lasta. Sest varsti on nad suured ja mingi hetk hakkavad sõbrad ja muu elu palju põnevamad olema kui vanemate läheduses olemine.
Seega jah, meil kodus on reegel, et ilma hädavajaduseta ei avata isegi arvutit enne kui lapsed magamas. Muidu poleks ju sest miskit, kuid see va arvuti on selline märkamatu ajaröövel, et hirmus kohe. Natuke vaatad midagi ja juba on tund läinud. Kui aga lastega saad kodus koos olla töö/lasteaiapäevadel a la 17-st 20.30-ni, siis iga hetk arvutile on varastatud laste arvelt. Jõuab seda hiirt silitada siis pigem oma une arvelt. Ja nagunii kui nad suuremad on, hakkab arvuti mistahes kujul aina suuremat tähendust omama.

Praegu ma aga tahan, et nad jookseksid ringi ja oleksid füüsiliselt aktiivsed. Praegu on aeg, mil nad oma kehalises arengus selleks põhja loovad. Tean küll, et nii mõnedki kolmesed on juba vanad arvutihaid, kuid mitte minu lapsed. Nende nutikust tundes olen enam kui kindel, et ei jää nad tulevikus sel teemal teistest maha, kui praegu kätt ei harjuta. Jõuavad ka hiljem. Praegu on mulle oluline, et nad ei lösutaks sundasendis kusagil paigal. Oioioi kui palju lihtsam see vahel oleks! Praegu ei püsi nad ju pudelis ka paigal, aina rabelevad. Kui õue ei saa, siis joostakse või sõidetakse pealeistutavate autodega tiire ümber maja keskel asuva kamina. Kui jooksmisest/sõitmisest siiber, hakkavad teineteisele harjutusi ette näidates võimlema :D Pagan, ma peaks selle tuleviku huvides üles filmima, see akrobaatika on ikka päris naljakas :D
Et siis jah. Hea füüsiline vorm on väga oluline.
Njah..... võtaks siis ise kah sellest õppust, eksole.... :D

Njah, ma nüüd olen targutanud küll. Varsti on praam üle ja aeg roolima asuda.

Reede, mai 20, 2016

Aianapaka elust

Täitsa jõhker ikka kui ilus praegu on...
Esimene aasta alles mul kolmandal siinelamise aastal kõike seda näha. Eelmisel aastal nägin jupiti, kuid see aasta pühendun sajaga.

Kui käsivarred kisuvad pruuniks ja käelabad on sealjuures valged, on ilmselgelt aias müttajaga tegemist. Kindad korralikult kätte päevitanud aga ilma ka ei saa. Ma veel ei oska paljakäsi. Maniküürikiiksuga nagu ma olen.

Aga jah, hulluks olen läinud. Töölt naastes esimene asi aiariided selga ja toimetama. Poisid sabas.

Niihhh.....
vot seda poleks ma elu sees uskunud, et hobuse kaka kvaliteet võib mind tantsusammule ajada :D Nüüd aga müttan seda roosidele ja viljapuudele/-põõsastele surada ja nii õnnelik, kui ilusasti mulla sisse kobestatud saan :D Nagu teeks kunsti või midagi... Ja no on hea kvaliteediga! Ja õnneks ei haise. Mitte nagu kanakaka graanulid, millega maasikad maiustavad...

Eelmisel aastal sain kogemata/poolvägisi ("Ma ikka toon sulle, lastele ju vaja maasikaid kasvatada!") mingi koguse maasikataimi. Eks siis pidin läbi vihmase õhtu need paljasjuursed tegelased kusagile mulda saama ja nii ma raiesmikule kiire maasikavälja rajasin. Sel aastal oli siis peenra alge olemas ja egas midagi, labidas ja kobestaja kätte ning maad korrastama. Ilus rammus palkidega ääristatud peenar sai. Ja kuna natuke ruumi kah oli, siis leidis ema, et tal vaja mulle veel maasikaid tuua. Osad ostis, osad võttis oma taimedelt. Siis tõi töökaaslane kah mõned taimed ja nüüd on mul "maasikaid ma küll lähiaastatel maha ei pane" 60 taime peenras. Osad õitsevad lausa. Kuumaasikate peenar seevastu ajab lausa üle ääre - 9 väga suurt punti punnitavad õisi nii mis kole :D

Isegi ürdipeenra rajasin seekord. Kõikvõimalikuga. Salatid ja redis juba tulevad üles. Murulauk muidugi ammu juba annab. Muud (basiilikud-tillid-põõsasoad-petersellid-jmt) pudistasin mai esimeses pooles mulda ja näis mis saab. Kassid nimelt kujutavad ette, et ma olen neile suured kempsud rajanud ja käivad väetamas/segi tuustimas.

Kuldreneti ostsin siiski ära ja surasin maha. Nüüd juba kolm iseostetud tavaõunapuud ja üks ema toodud sammasõunapuu. Püüan mitte lolliks minna nende soetamisega :D

Varasemast ajast on mul siin samuti kaks õunapuud. Sel kevadel lõikasin neid tugevalt tagasi ning kuna lasime metsaviiru hõredaks raiuda, saavad puud nüüd ka päikest ja voila, sel aastal pakatavad õitest :D Äkki saan nüüd esimest korda neilt saaki kah!
Alõtšad igatahes on õitsemise juba lõpetanud ja punnitavad vilja-algeid luua. Ploomid õitemeres ja no lihtsalt vaata ja naudi... Saab ehk näha, mis ploomid mul aias kasvavad. Kirsse-mureleid-pirne mul veel pole. Järjekorras :)

Põõsasroosid on meil Vanamehega ühine nõrkus. Ainult et mina tehku ja tema imetleb. Tegelikult mulle sobibki nii, kuna ma ei taha kedagi oma rooside kallale! Praegu on mul neid rivis 8, vaatame kuidas neile meeldib. Eelmisel, istutamise aastal, väga ei meeldinud, kuid sel aastal on vist hoo sisse saanud :) Nüüd said kakat kah... las maiustavad!

Igasugu pisematest ätsetest ei hakka rääkimagi, kuid suuremaid, põõsa moodi tegelasi mainides on ühed mu lemmikud astilbed. Kaks uusimat ei ole veel üles tulnud, kuid 4 vanemat kasvavad hooga. Olen elevil!
Tuhkurenelas Grefsheim näitab end ka just praegu oma parimast küljest... Need kümned tuhanded tillukesed valged õied kaunilt kaarduvatel okstel... Võimas!
Hortensiad koguvad hoogu. Kõik kolm. Täidisõieline jasmiin punnitab pungasid, selle õitsema hakkamine on samuti üks ilusamaid vaatepilte.

Pojengid oma nostalgilisuses on samuti väga sümpaatsed. Valge on olemas, roosa on järgmisel aastal tulemas, punane tuleb veel kusagilt saada ja siis no otse loomulikult kollane! Ma kohe väga-väga tahan kollast pojengi, kuid hinnad nöörivad hinge kinni. Ca 50-st 500-ni... Need, mis a la Maximas müüakse kollase õiega pildiga, ei anna reeglina mingit kollast välja. Kui elamagi jäävad. Nii väidavad erinevad aiafoorumlased. Aga päris ehedad kollased maksavad jubedalt.

Ilusatest puudest-põõsastest sain ma veel mandlipõõsa ja kuldvihma. Vanaonu ja vanatädi kasvatasid mulle ning kreeka pähkli puu ootab oma järge. Ahjaa, hõbekuuse sain kah vanaonult :D
On ikka jube äge, kui samasuguseid hulle perekonnas leidub :)

Otsustasin katsetada valge sireli puuks kasvatamist. Üks tüvi ja kõik. Ei mingit metsikut võsa. Lilla täidisõieline on praegu võsana, sellega tuleb ka midagi ette võtta. Möödunud aastal juba võtsin, kuid ilmselgelt vähe. Sel aastal aga valge kujundamise projekti algus.

Mis siis veel...
Marjapõõsaste ringikolimist alustasin. Kolm tikerdist on kõik uues kasvukohas, valge sõstar samuti. Üks pisine punane kosub kah seal, kuid mustad sõstrad, mu suured lemmikud, ootavad alles oma aega. Painutasin sügisel üksjagu oksi poegima, kuid nüüdseks selge, et endale neid ei jagugi :D Nii palju on tahtjaid, et järjekord ka veel "sündimata" poegadel järel ja no mis seal's ikka - marjad on meil ju imehead! Suuuuuuured ja mahlased.
Suuri musta sõstra põõsaid on mul 21.... Enamus neist maja ning sauna vahel. Sinna tahan aga niidetavat ala ning seega aastate jooksul saavad pojad uue elu marjapõõsaste areaalis ning vanad peavad noorte kandma hakates murule alla vanduma...
Ahjaa, põõsaste areaali on mul veel igasugu soove. Aga ju jõuab. Kuigi kännasmustikaid ostsin sinna küll paar tükki juba ära - rajan neile lähipäevil turbapeenra sinna ja sutsan maha.

Ma ütlen, et ma pean ikka puhta loll omadega olema küll, kuna see aasta hakkasin lausa kadakaid kujundama... Mul hoovil 5 mingisugust kultuurkadakat ja no saarlasena ja kadakate keskel kasvanuna pole ma osanud neist miskit lugu pidada. Kuna aga niisama maha kaksata neid ka ei taha, siis hakkasingi neid pügama :D
Saarlane pügab Hiiumaal kadakaid...

See kevad on siis nii olnud, et Saarest tulles pean hoolega vaatama, et lisaks lastele ka kohvrid peale mahuvad. Ja ma sõidan 6-kohalise bussiga!!! Üks tagumine iste ruumi lisamiseks väljagi tõstetud, seega ok, 5-kohalisega.
Ülejäänud ruum autos on hõivatud istikutega...

Aga olen seda meelt, et paremini kipuvad kasvama need taimed, mis on kellegi käest saadud kui need, mis kusagilt anonüümselt ostetud. Ei tea, milles asi, kuid lähevad paremini. Ilutaimed osta, kuid söödav kraam - seda eelistan saada. Taimena just, seemneid ikka ostan hullunult kokku :D
Ostan küll häbematult palju ka ise (kuigi see aasta olen isegi tubli olnud, võrreldes eelmise aasta või tänavuaastaste soovidega), kuid sel aastal toimib rohevahetus kuidagi hästi. Ainus, millega probleem, on vaarikad. Neid kuskilt ei ole saanud. Mul omal lademetes metsvaarikat, kuid tahaks kultuurset kasvatada. Metsikuid ümberringi nii palju, et neid ei pea mitte peenras soojendama.
Eelmisel aastal ostetud kolmest vaarikast sel aastal üks (Laszka) siis suutis ühe varre välja ajada. Kaks vaarikat (Polka ja Glen Ample) on siiamaani lihtsalt sildid tüükal. Vähemalt on Laszkal õienupud peal. Ehk saab asja.

Kuna kasvuhoonet mul veel ei ole ja ei tea ka, millal saan (loe: nuuks!), siis pean oma suurte lemmikute, tomatite, kasvatamisel piirduma kasvukotiga. Panin katseks kasvama 3 avamaale sobivat sorti: Terma, Tiny Tim ja Vilma. Loodan väga, et saab asja!
Füüsalid lähevad olude sunnil samuti õue kasvama. Eks see saak saa vast selle võrra väiksem olema, kuid pole hullu, taimehakatisi jagub :) Viin emale ka mõned, las paneb kasvuhoonesse ja siis saab näha kas ja kui suur see vahe on.
Tšillisid ma õue vist ei viigi. Jäävad tuppa. Või äkki siiski? Tahaks ju saaki kah saada...

Ühesõnaga, olukord on nii hulluks selle näpud-mullas teemaga läinud, et enam pole aega elugi nautida ja veini juua. Naabrinaisega korra sai see aeg leitud ja nüüd siis leppisin kursaõega lausa kindla kuupäeva kokku... Aga mis teha. Praegu selline periood ja sellised kired.

Ehk siis hommikul kell 6:08 äratus. Protseduurid, muu pere ja tööle. Ca 17 ajal koju, riiete vahetus ja kõik see mees õue. Kes mängima, kes kablima. 19:30 ajal tuppa sööma. 20:15 algavad poistel tuttuminekuprotseduurid. 21 ajal elamist koristama ja peale seda töö toimetuses + töö raamatupidamisklientidega. Millalgi peale südaööd magama. Kui enne arvuti taha ära ei uinu :D
Repeat-repeat-repeat...

Täna siis teistmoodi. Viimane kiire käibedeklar üles laadida ja blogisema. Nüüd tuttu, et homme hommikul varakult aeda müttama pääseda :D

Kolmapäev, mai 04, 2016

Kas need jutud siis nüüd kohal?

Olen ikka kusagilt servast peljanud seda väikelaste teistsuguse taju temaatikat.
Räägitakse küllaltki sageli midagi nende võimest kas tajuda paralleelmaailmasid või mäletada eelmisi elusid või muud taolist.
Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda ja mida sest arvata. Lihtsalt sel põhjusel, et mul puudub informatsioon. Kindel teadmine. Mis omakorda ei tähenda, et mida ma ei tea, seda pole olemas, eksole.

Seega on see temaatika tundunud veidi intrigeeriv, kuid samal ajal ka pelgamist vääriv. Ja olen olnud rõõmus, et mu vanem laps, kes lobiseb nii katkematult, et kõrvad voolavad juba virtsavett, ei ole minu poolt loodavate seoste järgi neid temasid puudutanud.

Kuni...
Paar kuud tagasi hakkas Vanem Poiss läbi une meeleheitlikult nutma. Ta võib küll vigiseda ja vinguda läbi une, kuid reeglina ta ei nuta. Saati siis ahastusega.
Tormasin poiste tuppa ja kuulsin, kuidas laps läbi nutu halab: "Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?" Toon selle juures oli nii ahastav, et võttis tõsiselt kõhedaks. Ja olin just järgmisel varahommikul mandrile-sõitu alustamas...
Olgu täpsustatud, et umbes pooltel öödel mingisugusel kellaajal vahemikus 1-st 6-ni tõuseb Vanem Poiss oma voodist ja tuleb meie tuppa mulle kaissu. Siis ei ole talle mingiks probleemiks see, et mul silmad kinni on. Silitab vaikselt mul pead ja nägu ja silmi ja jääb magama. Tunneb end turvaliselt.
Ja siis selline ahastav nutt... Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?...

See jättis minusse kuidagi väga sügava jälje. Pärast seda hakkasin liikluses tähelepanelikum olema. Mina võin ju kõik õigesti teha, kuid on neid, kes ei tee... Aga mul on need kaks väikest tegelast, kellele ma tahan toeks ja kaaslaseks kõrval olla veel palju aastaid.

Hakkasin juba vaikselt rahunema sel teemal, kui paar ööd tagasi laekus laps taas meie voodisse ja kirjeldas justnagu suurt kergendust tundes: "Ma ei surnudki ära!"
?????????????????????

Minule teadaolevalt ei tea ta surmast suurt midagi. Või siis vähemalt ei võta seda kuidagi traagiliselt, kuna karm kogemus puudub. Mõnda surnud putukat on näinud ja siis lihtsalt teatab, et too on vist surnud. Rahulik.

Nüüd aga selline teadaanne.
Et uni jätkuks, jätsin teema sinnapaika ning suunasin ta unedemaale tagasi.
Hommikul mainis veel mitu korda, et ta ei surnudki ära.
Õhtupoole võtsin selle korra teemaks, arvates, et ta nagunii ei mäleta enam öist. Mäletas. Hakkas kirjeldama, et päike tõusis hästi kõrgele-kõrgele ja siis hakkas sealt laulu kostma ning siis tema tõmbas ennast hästi kõveraks ja siis ta ei surnudki ära! Asja võti oli ilmselgelt enese kõveraks tõmbamine - see päästnud suremisest.
Kust võtab kolm aastat ja kolm kuud vana laps sellised mõtted?
Paratamatult tekib tunne, et seal on mingi ühenduste kokkujooks... Kõlab nagu ühes kohas "uinumine" ja teises "ärkamine"
Ma ei tea. Ma olen vist ka peast lolliks läinud... Aga nüüdseks kirjeldab ta seda juba paaril päeval täpselt ühtemoodi üle... Suvalisel hetkel...
Ma ei tea.