Esmaspäev, juuni 01, 2015

Kuidas ma oma lapse "röövisin"

1.juunil, Noorema Poisi 10-kuu sünnipäeval, ärandasin ma haiglast oma lapse :)

Tegelikult oli meile vihjatud juba laupäevast alates, et kohe-kohe saab välja, näidud paranemise teel. Aga ikka ja jälle lisati päevake ja noh, eks see ju lapse heaolu nimel.
Kui aga laps, kes on väga rõõmus ja sotsiaalne, hakkas igale sisenejale igaks juhuks esiti hoolega naeratama ja nii, kui too tegi sammukese lapse suunas, minu juurde põgenema, endal hirmunud nägu ees, ei tundunud see enam niiväga lapse huvides. Lisaks antibiootikumi süstimine kanüüli kaudu veeni, mis muutus aina valusamaks. Nii, et laps hakkas nagu kellavärk karjudes ärkama öösiti kahel ajal - ca veerand tundi enne seda aega (2x öö jooksul), mil tuldi süstima. Ja kui ta ei julgenud enam eraldi voodis uinuda vaid vägisi silmi pärani hoidis (isegi mitte viseldes ega jaurates, lihtsalt lebades ja silmi avali hoides) ja uinus hetkega alles siis, kui ta enda kaissu olin võtnud, tundus asi juba teistpidiseks olevat pöördunud.

Seega tundus mulle, et nüüdsest paraneks laps paremini kodus, oma turvalises keskkonnas oma pere keskel. Ja andsin Vanamehele teada, et kui nad esmaspäeva hommikul koos Vanema Poisiga Saaremaalt lahkuvad (kus nad mu ema sünnipäeva pidamas käisid, ilma meiete...), valigu see praam, mis nad Hiiumaa asemel mannergule toob.
Ise valmistasin mõttes erinevaid kõnesid ette, kuidas järjekordset arsti veenda meid välja kirjutama. Kaugelt tulnud transportpere pidi trumpässaks kujunema. Et juhul, kui pisisel väga suurt vajadust edasi haigalsse jääda ei ole, saaks minema.

Kujunes aga nii, et ei olnud vaja mul ei kõnet ega keskit. Trumpässa ilmumine ajas Emanda lihtsalt nii pöördesse, et muud polnud vajagi.

Igatahes, jõuavad Vanamees ja Vanem Poiss lõunaks kohale ja arst ikka veel pole käinud. Põletikunäit veres on peaaegu normi piirile langenud, sümptomid taandunud, palavikku pole juba kolmas päev ja laps sööb ja puha. Lasen kanüüligi jalast eemaldada. Et vajadusel siis uuesti, kuid see koht juba liiga tundlikuks muutunud ja vajaks vahetust enivei.

Helistab Vanamees, et ta ei pääse meieni. Mismõttes? Astu edasi, selle koridori lõpus ongi meie palat.
Ei lasta. Sest tal laps kaasas. Lapsi osakonda ei lasta. Ja pole ka külastuskellaaeg.
Ok, see selleks. Mööndusi tehakse ikka, olen isegi seal kaasasolevat last näinud. Ja küsinud, kas saab külastusvälisel ajal - ikka saab. Oleneb pidurist, kes vahele satub. Ja meile ei tulda mitte pikaks ajaks külla vaid meid ära viima.

Ma olen reelgina päris leplik, ei käi lärmamas ja oma õigust nõudmas. Leian, et igal oma tõde.
Seekord aga muutusin hetkega plahvatusohtlikuks, kuna keeldu ei tulnud pidur mitte selgitama vaid lihtsalt õiendas valju häälega. Kuidas ei tohi tulla ja las laps ootab. Kuni isa meid külastama tuleb. Las laps ootab koridoris. Sest ka palatis olevat last palatist välja viia ei tohtinud.

Mida kuradit?
Astusin puhevil sulgedega palatist välja ja käratasin, et mismõttes ta tuleb teatama, et jätku ma 2-aastane üksi haigla koridori ootama? Kas ta läheb ise teda valvama ja talle selgitama, miks ta venda ei näe?
Selleks ajaks olid kõikvõimalikud med.riideid kandvad tegelased õdede leti äärde kokku ilmunud ja andsin siis valjul häälel korraldused: "Sellisel juhul tahan, et meid KOHE välja kirjutatakse! Tahan arsti ja viivitamatult korda aetud pabereid!"
Võtsin oma tite kaenlasse ja marssisin läbi koridori ootava pere juurde. Kiired musid-kallid, titt issi sülle ja tagasi kohvreid pakkima. Ilmus arst, temal lasin siis ülikiirusel asju pakkides ja mööda palatit ringi tuhisedes enesele edasiseks juhiseid jagada, suukaudset antibiootikumiravi kirjeldada ning lõpuks nõutasin veel ise ka arve voodikohatasude kohta. Selle oleks nad muidu unustanud. Või siis ei julgenud :D

Asjad pakitud, asutasin minekule, kui saabus leebe olemisega ja püüdlik naisterahvas teatega, et just on lõuna aeg ja äkki ma ikka tahaksin lõuna ära süüa.... Ma ei hakanud talle muidugi kähvama, kuna ta püüdis ehk fuuriat rahustada, kuid omas mõttes podisesin küll, et "mismõttes ma istun siin ja närin kotletti, kui mu mees ja pisised lapsed istuvad haigla koridoris ja ootavad mind, kohvrid-kotid ümberringi".

Igatahes, imekiirelt saime välja. Lapsed autosse ja minekut. Jäid ära veenmiskõned ja kõik muu. Ära tee plaane :)

Ja siis vaadata, kuidas väikene sell üle pika aja naerab siiralt ja südamest, mitte stiilis ma-olen-ju-nunnu-eks-ära-söö-mind-ära-ega-tee-mulle-haiget, kuidas vanem vend ei suuda kilkamist lõpetada ja kuidas nad autos teine teises turvatoolis küünitavad oma käsi sirutada, et saaks vennal käest hoida...
Usun, et sai õige otsus tehtud. Eriti kuna magama jäid mõlemad hetkega, venna nohin kõrvu paitamas ja turvatunnet pakkumas.
Ja... ammu on käes ka järgmise süsti ajaks ärkamise aeg, kuid laps pole piuksugi teinud. Peangi teda nüüd segama minema, et ravim sisse joota.