Pühapäev, märts 28, 2010

Sõltumisest

Täna hommikul kella 8 ajal (või oli see uue kella järgi siiski 9?) ärkasime kollektiivselt närvesööva piiksumise peale. UPS-seade. Selge, elekter lännu.
Helistasime Eesti Energiasse ja selgus, et 3 valda ja Kuressaare ilma elektrita. Kella 1-ks lubati taastada.
Mis siis ikka, kuna köögis on olemas ka täiesti kasutamiskõlblik puupliit, sai sinna alla tuli tehtud. Vähemalt kohvivett saab teha. Pudru keetmisega ei viitsinud seal mässama hakata ja kuna loogiliselt ju elektripliidil keeta ei saanud, asus vennanaine juustusaiu ette valmistama. Et parema puudumisel teeb siis mikrouunis saiad soojaks. Kui ettevalmistused tehtud, siis taipas...
Kohvi siiski saime ning puuahjus said ka saiad kuldkollased. Lisaks võib ju tavalisi võileibu kah hommikuks närida, eksole.

Maja hakkas ka vaikselt jahedaks muutuma. Oma keskküte küll meil, kuid sellegi mingite osade toimimiseks elekter vajalik...

Soe vesi tuleb meil boilerist. Pole elektrit, pole sooja vett. Kõlab loogiliselt. Meil aga pole siis üldse vett, kuna pumbad, mis vee maa seest majja toovad, töötavad ju elektriga.
Seega torudes olev vesi anumatesse kokku korjatud, sätitame kempsuskäimisi. Lumevallide vahel valgel ajal ilma lehtes puudeta ja jahedus taguotsa näpistamas ei hakka ju naljalt hange ka ronima, eksole. Vähemalt naisterahvad.
Niisiis teatab ema, et kel vaja minna, kasutagu alumise korruse wc-d. Seal ventilaator, et ebamugav küll, kui ei saa vett peale lasta, kuid vähemasti ei lähe haisema. Ventilaator??? Eee..... millega see töötab? Elektriga... ookei.
Ehk siis suurt miski elamises ei tööta ning kraanist vett ka ei tule. Veeta ja elektrita.
Kella 12 ajal helistan uuesti Eesti Energiasse, kus selgub, et Kuressaares on elekter tagasi ja valdadele lubatase kella 5-ks õhtul.... Eiiiiii!!!!!!!!!! Muu pole oluline, ainus mure on kemps... Keegi ei julge minna, käiakse jalad ristis... Viimase hetkeni vaja kannatada...

Otsustame, et sõidame linna ja toome generaatori. Pole ju õrna aimugi, kas ehk jälle kellaaega edasi ei lükata. Parem siis valges see majapidamisele taha ühendada.

Jõuame linna ja hakkame genekat punnitades autole upitama, kui kodust tuleb kõne - "Just praegu tuli elekter suure pauguga tagasi!". No kama kaks, kui juba poole peal, siis tassime selle koju - mine tea millal nali korduma peaks.
Et siis jah - kummaline, kuidas inimene sõltub. Antud juhul siis elektrist. Nii kui seda ei ole, ei saa järsku enamikke harjumuspäraseid tegevusi tehtud...

Teine pull vennaga.
Jõudis oma India-retkel tagasi Eestisse. Oli teada, et enne 18 maandub ja kuna siis läheks Kuressaare lennule jõudmine napiks, oli pileti ostnud esmaspäevasele varahommikusele lennule.

Maandub, saab pika ootamise peale oma kohvri kätte ja läheb Estonian Airi veenma end pardale lubama. Veenab ja veenab ja ära veenab! 10min enne väljumisaega saab pileti ringi vahetatud tänaseks ning suur kohvergi võetakse peale. Jehuu! Pole vaja aega raisata linnakodus ööbimisele.

Tagasi ootesaalis ja valmis jube kiiresti järgmisele lennukile jooksma, kõlab kõll, mis teatab, et seoses halva ilmaga lennuk ei välju. Appikene noh! Sama jama mis meil nädal tagasi...
Aga egas midagi, kuna igatsus pere järele on nii suur, siis võtab vastu pakkumise tulla EA poolt pautava bussiga. Vähemasti jõuab tänase päeva sees siia:)

Neljapäev, märts 25, 2010

Saaremaine

Märtsikuu viimaseks täisnädalaks oli plaan taaskord kodusaarele putkata.

Kuna vend on taaskord oma igakuisel India-külastusel, siis mõtlesime koos vennanaisega tulla lennukiga. Hea kiire tulemine ja aastase lapsega reisides on aeg suhteliselt oluline. Muidu see pisike nii pikka aega turvatoolis ja siis lõbusta teist, eksole. Saarde ei ole nimelt kõige lühem ja kiirem tee.

.

Noh, sätin siis pühapäeval end aegsasti liikvele ja suundun Kalamajja, kust pidime koos lennujaama poole suunduma hakkama. Kaasa pakitud kõik võimalikult optimaalselt, et oleks kerge lennujaamas majandada.

Piisava ajavaruga jõuame kohale, ise saavutuse üle rõõmsad.

Pisike piiga lõbustab check-in järjekorda ja põhjustab valjusid naerurõkatusi, kui oma kärus inimesi enda ümber uudistades silmad suureks ajab ja heleda hääle ning pruntis suuga kordi järjest „oooiiiii.... oooiiiiii.... oooiiiiii“ imestab:D

.

Igatahes, vanker kiletatud ja koos muu pagasiga ära antud, suundume turvakontrolli. Turvakontrollis jälle paras askeldamine – koori ennast paljaks, vehi dokumentidega, hoia last kukkumast, haruta arvutit kotist välja tõsta jne jne jne.

Aeganõudev kadalipp õnnelikult läbitud, suundume ootesaali. Laps mängunurka ja jääme aega parajaks tegema.

Tuleb teade, lend jääb 15min hiljaks. Ok, ootame siis veidi kauem. Kui juba ka uus väljumisaeg möödas, ootame nõutult kuni selgub, et lend jääb üleüldse ära. No halloo, noh! Väikese põnniga niigi pole see lihtsaim asi kui kusagile suundud ja nüüd siis hakka tagasi minema... Pakuti küll võimalust mõne aja pärast väljuva bussiga minna, kuid kardame, et laps ei saa sellest päris nii aru ja hakkab lõpuks väsimusest vinguma. Saarde siiski suhteliselt pikk tee bussiga ja lisame sinna lennujaama tulemise ja seal olemise aja. Seega võib eeldada, et laps juba väsinud.

.

Tüdinenutena ja kindlusetutena otsustame, et järgmisel varahommikul küll lennujaama naasma ei hakka. Õhtune lennuk läheb aga alles teisipäeval. Kuna aga värske ebameeldiv kogemus olemas (ilm oli ok aga vabandati ilmaga, tegelikult usun miskit muud), siis otsustame auto kasuks.

.

Egas midagi, kodutee taas jalge alla ja järgmisel päeval stardin autoga.

Sadamas oleme taas vägagi normaalselt varakult ja saba ka suurt ei ole, kuid kai rekkasid täis. Ja meie, kes asume suhteliselt eesotsas oma sabas, saame peale eelviimase autona... Viimase hetkeni on närv sees...


Tundub, et seekordne saardesõit on lõpuks ometi oma kivid ja kännud ohutult seljataha jätnud, kui vaevalt paar tundi kodus olnuna tuleb info, et üks lähedane inimene on insuldi saanud... Võtab kõhedaks, kui aus olla...

Õnneks tänaseks tundub, et paraneb. Eks näis kuidas liikuvus taastub, mõistus õnneks on selge ja kõneleb ka. Aga jah...

.

Meeleolu on seekordsel koduskäigul tõsisem kui muidu. Õnneks rõõmustab meid aastane vennatütar, kes ise rõõmust särades taaruval sammul mööda tube patseerib ja omas keeles vestlemise vahele sõnalisi kilde puistab... Nii mõnigi haruldaselt hästi konteksti sobivalt:D

.

Ja sööma peab ju otse loomulikult ise. Siis on rahu maa peal. Õnneks on meil koer kui puhastusteenindaja ehk iga kord, kui plika söömise lõpetab, palutakse koer kööki, kes siis lauaaluse peensusteni puhtaks noolib:)

.

Muidu on jah, nagu on. Sellist rõkkamist ja itsitamist, kui tavaliselt, seekord ei ole. Aga loodame parimat...

.

Täna on Paastumaarjapäev... Ema teatas, et sel päeval tuleb juua punast veini, siis kogu aasta põsed punased. Egas midagi, ema sõna tuleb kuulata ja läheb siis valmisvalatud veini manustama:)


Kolmapäev, märts 24, 2010

Blogijatest

JP valmistatud kook

Njah, kummaline on see maailm ja kõikvõimalikud uuendused. Vana inime juba ja vahel ikka hämmastab küll, et kudapidi need asjad nüüd siis ikka käivad.

Võtame kasvõi sellesama blogimaailma siin. Igaüks istub omas paigas arvuti taga ja jagab mingeid mõtteid, emotsioone, kogemusi. Ja teised loevad ja ootavad uut doosi. Ja kui mõlemad pooled seda soovivad, hakatakse suhtlema eetriväliselt.

.

Nii olen minagi siitsamast omaenda pisikesest blogimaailmast tutvunud juba õige paljudega. Mõned üksikud tuttavad varasemast ajast, teistega hakatud suhtlema ja seejärel sõbrunetud. Mõned on ka sellises staadiumis, kellega suheldakse lisaks erinevaid blogiväliseid kanaleid pidi, kuid kohtutud veel ei olda. Kokkuvõttes on neid, kelle tegelikku nime ma ei tea, rullis 8... Ei ole rulli arvestades just suur number:)

.

Osadega on tekkinud juba tihedam klapp ja nii me siin märtsi alguses taaskord ühe väga laheda naisteka korraldasimegi. Seekord said tulla Jääraplika (kelle võrratut kodu me selleks tarbeks kasutasime), Ingel, Drama Daily, Loojangukuma (tema blogi te ei leia, ärge üritagegi), Pire Trumm (kah ei blogi enam, laiskusest, va zitikaz.... tema sõnakasutuse juures on see tõeline kuritegu). Helina, Liis ja Babajagaa ei saanud seekord meiega ühineda.

.

Õhtu oli meil täis lõputut naeru nagu alati... Sel korral suutis mu kanaaju kinni pidada ka teadmise, et perenaisele võiks lilleõie kaasa võtta ja kuna ta armastab orhideesid, siis olin salaja eeltöö ära teinud ja tooni välja selgitanud. Loodetavasti sai orhidee kaasa palju positiivseid soove minu poolt ja ehk rõõmustab ta perenaist veel palju aastaid. JP-lt olen igatahes väikese vaimustusepisiku kaasa saanud ja kavatsen nüüd ka ise orhideedega katsetama hakata. Seega – kes mulle tahab teinekord lilli kinkida, siis võite orhidee peale mõelda:)

.

JP oli valmistanud pennet brokoli, kana ja seedermänni seemnetega ja see sai nii hea, et isegi Loojangukuma, kes neid va „auguga torusid“ silmaotsast ei salli, vabatahtlikult kahe suupoolega sõi:D Õhtu naelaks kujunes muidugi kook sügavkülmast, mis maitses nagu apelsinijäätis maasikatega... Ja 5-st pudelist veinist, mis õhtuga kuhugi põhjatusse kaevu kadusid, ma parem ei räägigi... Eriti arvestada, et Loojangukuma ei võta piiskagi ja mina piirdusin kohe alguses kahe klaasi veiniga (olin autoga). Seega võite arvata kui lõbusaks ülejäänud seltskond ka meid tegi:D

.

Igal juhul tol õhtul sai lõpuks kella 3 ajal kodu poole orienteeruma hakatud ning Drama Daily ja Pire Trummgi turvaliselt koju veetud. Kuna öö oli külm ja minu auto mitte just uuemate killast, siis esimesed kilomeetrid tuli sõita puhtalt näidikute järgi. Nina vastu klaasi ja hingavad neidised kaasas, sai see teekond teosammul siiski läbitud ja lõpuks läks juba päris hästi:)

.

Igatahes jah, mul on ütlemata hea meel, et uusi kanaleid (nagu seda on ka blogimine) kasutades on mu ellu tulnud niivõrd palju niivõrd toredaid inimesi... Ja paistab, et see trend on alles alguses ja neid vaikselt aina ilmub juurde:) Sobib! Seega peab ka vanainimene ajaga hoolsasti kaasas käima:)

Teisipäev, märts 23, 2010

Teisipäev, märts 09, 2010

Pudru ja kapsad, lõpetuseks omadega võrgus

Kuna teemasid on läbisegi ja lühidalt, siis pilte valida raske. Ja ei viitsi ka otsida miskit. Panen ainult ühe ja sellise, mis kajastab hästi praegust meeleseisundit:)

.

Virisemine alga!

.

Ma olen jube väsinud...

Unevõlg on üüratu. Kas kablutan väljas või suhtlen kodus, kuid magamise aega jääb väheseks. Ikka kohe väga väheseks. Ajakirjad on lugemata, käsitöö vedeleb pooleliolevana laual, telekas – eee... misasi see veel on?

Üle päeva-paari on viimasel ajal taas kinnokutseid olnud aga ma pole kindel et jaksan neist kirjutada:) Võib-olla panen ootele.

Natukene erinevaid ülesandeid on vaja olnud lahendada ja läbirääkimisi pidada.... lähedastega aega koos veeta ja kokkusaamistel käia...

Tegelikult olen rahul. Üldiselt asjad natukene liiguvad mingites suundades ja loodan, et liigutavad edasi.

Aga magada oleks vaja. Selle asemel aga kirjutan siin virinaid.... Nojah.

.

Hetkel mõtlen, et jumal tänatud et üks spaakutse ära kukkus seoses teise osalise ärasõiduga. Muidu peaksin homme juba jälle kusagile teel olema. Olen täiesti ülbe ja võtan selle päeva endale... Magan, koristan ja vaatan kas ehk mõned lilled tahaksid hakata talveunest ärkama... Miskit maitserohelist ja ripptomateid võiks vist istutada kah... Ja pildipanka vaja korrastada...

.

Õlg valutab koledal kombel. Ma vajan massaaži.... Päriselt ka...

.

Nüüd käimas ka veel sünnipäevakuu. Filmirahvaga taaskord koos paari õhtut veetes selgus, et meist lausa neljal (6-st) siin poole kuu sees sünnipäevad. Nüüd siis mõtleme, et teeks miskit ka koos... Loodan, et suudan selleks aja ning energia leida. Ei, energiat ma nende jaoks ikka leian, alati:)

.

Saarde kah veel minek/tulek vaja kuupäevaliselt valmis mõelda. Et miski muu selletõttu kannatada ei saaks. Ruootsi kruiisile vist jääbki minemata, kuigi tasuta piletid märtsiks olemas ja puha:) Ma lihtsalt pole jõudnud enesele kaaslasi orgunnida. Tahaks keegi tulla? :D

.

Vahepeal sai vennatütar aastaseks... No midagi pole teha, oma pere laps on ikka kõige armsam laps:) Eriti kuna teda nüüd enam-vähem paar korda nädalas hoidmas käin (et emme saaks trennis käia ja natukenegi vahel omi asju ajada), siis kuidagi veel rohkem südame külge kasvanud teine:) Astub oma esimesi sammukesi, misjärel naerda rõkates ja kallistades kaela langeb ning vestleb mingis omas keeles:) „Jah“, „eieiei“ ja „ooooiii...“ tulevad vahel ikka nii parajas kohas, et kõht naerust kõveras:)

.

Osade blogijatega oli taaskord kohtumine.... Sellest teen vast eraldi posti:) Kohe varsti:D

.

Tegelikult olen rahul... Vahel on natuke hirm tuleviku ees, kuid kui siin miskipärast asjad ei suju, põrutan Indiasse. Vennanaisele seltsiks, kui vend muudkui tööd rügab. Meie peres üldse Indiaga mingi oma teema – üks tütarlaps, kes seal tööl, teatas, et läheb hindule mehele... nüüd kohe! Nojah... Äkki võtan siis mina ka enesele mõne pisikese tumeda rosinasilmse punni:) Kuigi..... Indias nägin meeeeletult palju ka siukseid mehi kes nagu pulgkommid mõjusid...

.

Vahepeal sain wc-poti vahetatud! See on minu jaoks suuuuur asi, kuna seda ise vahetada ei riskinud (mis siis kui ei õnnestu ja kuhu ma siis lähen, kui vajadus käes???). Mainisin E-le, et sain uue poti aga vahetajat pole ja järgmisel päeval olid nad terve perega väga teisest linna otsast kõpsti kohal:) Lapsed voodil hüppamas, meie pereemaga vestlemas ja pereisal pott tsut-tsut vahetatud... Töö väga kiire ja korralik ja mina sääraste sõprade üle siiralt õnnelik:) Hea, et vähemasti kõhud sain neil täis söödetud, ei oska ju korralikult aitähhhhh-gi siukse kiirreageerimise peale öelda:)

.

Siiajõudmise otsisõnad on endiselt jaburad. Millegipärast on endiselt väga popp „mootori ülekoormamine“... Njaa, eks mul ole jah siin mehaanikale suunatud teemabloog ja ma ise kõva käpp neis asjades. Eriti kui arvestada mu pooleks hüpanud amortidega edasisõitmist ja muud tarka.

.

Üks sõbrants sai ilusa komplimendiga maha. Nii lihtne ongi kaasinimesi särama saada ju:) Oli teine mulle külla tulemas ja uurisin, et mida süüa teha. Selle peale teatas, et „Mulle maitseb kõik, eriti kõik mis on sinu tehtud...“. No on siis säramiseks rohkem tarvis või:D:D:D Kõrva taha panekuks endale comment - ütle ka ilusaid asju:)

.

Olen kusagile unustanud või kaotanud oma juuste värvimise pintsli. On selline spetsiaalne ja hea asjandus. Kuna väga ei taha oma vanust halli peaga reeta, otsis tütarlaps lahendusi. Ja lahenduseks sai seenepintsel:D Nuga ühes otsas, pisike pintsel teises otsas... Loll, kes lahendust ei leia:)

.

Ükspäev sain tõelise võrgutamise osaliseks... Olin eksämmal külas ja samal ajal oli külas ka mu 4-aastane ristipoeg, kes siis terve õhtu mind oma mängudega rakkes hoidis:) Kui olime ehitamise ja autopargiga lõpetanud, oli äiapapa kaminas tule süüdanud. Mispeale väike härrasmees tõi endale ja mulle pingid ning palus mind enda kõrvale tule äärde istume. „Lähme soojendame oma vanu konte!“, kõlas kutse:) Istusime siis tule ees ning mõtlikult tulle vaadates võttis noorsand mu käe ja hoidis seda romantiliselt terve see aeg oma peokeste vahel... Ja rääkis mulle juttu kuidas tule seest piiluvad karihiired aga ma ei pea neid kartma. Ma siis ei kartnud. Aga võrgutusvõrk mu ümber tõmbus veelgi enam koomale:)



Teisipäev, märts 02, 2010

Vaikus

Mulle meeldib mu uus kodumaja. Küll ajutine, kuid siiski. Küll tavaline 5-kordne paneelikas, kuid siiski.

Siin on vaikne. Nii meeletult vaikne, et tekib kodune tunne. Kuulen vaid kahte heli, mis tulevad väljastpoolt mu pisikest pesa – kui keegi askeldab koridoris või kui kajakad kisavad akna taga. Koridoris liigutakse mu ukse taga harva (viimane korrus ja vaid kaks naabrit) ning kajakad hoiavad ka oma nokad enamasti koomal.

Ei ühti autot mu akende all. Ei mingit müra, mis annaks märku asustatusest. Kui hoida pilk akende all olevatest katustest eemal ja vaadata neist üle, näeb vaid merd, taevast ja kilukarbisiluetti.

Armastan vaikust.

Ning hetkel plaadimassinas mängivat Led Zeppelini. Sobib hetkesse.


Kajakad akna taga on hiiglaslikud. Hiiiiiglaslikud. Kassid ei vahigi neid lõuapärade plõksudes nagu vidiit!-vidiit!-linde. Kassid on aupaklikud. Tõmbavad pead õlgade vahele ja madaldavad end aknalauale, kui kajakad otsejoones aknasse tulevad, mitmekesi ja hiiglaslikud tiivad pärani laiali. Viimasel hetkel enne rõdupiiret teevad siiski sujuva sööstu üles ja maanduvad mu pea kohal oleval katuseserval.

Võimsad linnud.

Mulle meeldib naabrivalve. Meeldib, et koridoris teretavad võõrad näod alustavad juttu. Räägime päevast, ilmast, elust. Vahel aitan mõnel eakamal toidukotti paar korrust kõrgemale tuua. Meeldib, et peale rõõmsanaeratuselist teretust küsitakse: „Kas sina oled see uus viienda korruse tüdruk?“ „Jah, mina see olen“.

See võiks ju häirida, tunduda segavana... Aga minus tekitab turvatunnet. Vähendab võimalust, et võõras saaks kurjade mõtetega püüda pääseda sinna, kuhu teda ei oodata. Fonolukk üksi ei hoia ju millegi eest. Meeldib, et hoitakse pilk peal ja tuntakse naabreid.

Nad isegi teavad milline mu auto on. Kui oli lumekoristusaktsioon autode parkimisalalt, siis mina polnud paar päeva majast väljunud ega teadnud vastava infoga sedelikesest. Siis hiljem trepikojas kohtudes öeldi armsasti: „Kuna sa tol päeval oma autot ära ei olnud liigutanud, siis meie maja poisid kaevasid labidatega su auto hangest välja, ära siis ehmata“. Ka pole armas? Meie maja tublid poisid...


Koridoris seisavad meil kinnitamata kujul lapsevankrid ja kelgud. Kuude viisi. On näha, et ka kasutatakse aktiivselt. Viimasel ajal on siia siginenud ka kellegi suur endine telekas ning puidust välisuks. Ootavad kedagi.

See kõik viib mind tagasi turvalisse lapsepõlve. Kohta, kus korteri uks lukustati vaid ööseks (kui ära ei ununenud).

Mul on ukselukuga tekkinud rumal unustamine – unustan tuppa tulles võtmed ukse ette. Väljapoole, nagu laulis Anne Veski. Kui siis teine päev hakkan võtmeid otsima, et välja minna, siis olen need juba paar korda leidnud lukuaugust...


Mulle meeldib siin. Ma ei taha siit veel niipea kusagile kolida. Elamine on pisike ja ei ole lihtne end mahutada siia koos kahe looma ja minu egoga, kuid mulle meeldib siin. Siin on vaikne. Täna kuulan vaid muusikat ja kasslooma nurrumist.