Esmaspäev, märts 30, 2015

Nädal 13 (märts)

Meite kurgipaar alustas tantsimist. Hanekari turvadeks.
Sookured on aktiivseks muutunud. Üks paar on end siia sisse seadmas, teised käivad lihtsalt patseerimas. Karjade viisi. Praegu ka haneparved kohal, vahel on terve heinamaa neid erineva pikkusega kaelasid täis!
Mina imetlen neid niisama aknast, kuid Vanamees peab ikka välja hiilima ja hoovis puu taga oma toruga neid luurama. Seega pole välistatud, et neid kurgilisi siin veel kajastatud saab :)

Aga ilmast siis.
Esmaspäeval sajab terve päeva läbi tuisutuule mingisugust lidri. Õhus valkjas, aknale maandudes vesi. Aga poole päeva peale saab hoovis käiguteed valgeks ja õhtuks juba terve õu valge kirme all.
Ei imesta, märtsi lõpus tuleb sageli mingil hetkel lumi maha.
Vahetevahel on küll ka päikest, kuid siis on külm tuul tooni andmas ja üldiselt on terve nädal ilm suht vastik.

Poistega arstile. Paranevad. Jehuu :)
Millegipärast vaatab aga arst mulle otsa ja suunab sujuvalt verd andma. Näitajad siiski ok ja ka hemoglobiin igati ilus, kuid saadavad rauadepoo tarbeks ühe ampulli ka laborisse. Ma helistada ei viitsi, küsin vastuse siis, kui Noorema Poisiga 8. kuu ülevaatusele lähen.

Sain aasta vanemaks. Tunne ei muutunud. Ikka veel kujutan ette, et täitsa noor :)

Kuller tõi raamatu, kus Vanamehe tehtud pildid sees... Natuke naljakas tunne.

Minu vägevast ja tummisest nohust on toimunud edasiareng. Kohale saabub kõrvavalu. Oi kurja, oi kurja! Ma vihkan kõrvavalu! Kes ei vihkaks. Ja see justkui läbi vati kuulmine... Vastik! Keerad pead ja pauk käib, kummardad veidi ja tahaks valu käes karjuda. Õnneks kestab vaid mõned päevad, edasi jääb kõdistav ettevaatlikkus.

Reedel lööb Nooremal Poisil keset ööd täiesti ootamatult 39+ peale. Üllatus missugune. Kaks päeva ja ööd istub palavik 39+ juures ja seejärel kaob. Huvitav, kas tittede 3-päeva palavik ehk roseool võiks ka 2 päeva kesta? Aga roosakaid täppe ei ilmu peale palaviku taandumist... Kummaline.

Siia nädalasse jääb ka midagi täiesti erilist. Midagi sellist, mis varem oli nii tavapärane, nüüd aga tõeline defitsiit. Nimelt - ma vaatasin ära terve filmi! Alguset lõpuni! Ja see ei olnudki salvestatud kujul, täitsa otse vaatasin. Reklaamipausidega ja puha.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole seda teinud aastaid. Päriselt ka, aastaid. Kui olen midagi vaadanud, siis salvestatult ja mitmes jaos. Ja ka siis olen magama vajunud või miskit ikkagi toimetama hakanud ja vaatamise katkestanud.

Endal oli nii veider tunne. Iga reklaamipaus siis käisin miskit kohendamas/korrastamas. Ja millegipärast tundsin süümekaid, et niisama vedeledes telekat vahin. Samal ajal on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju tegemata ja pooleliolevat! Ja plaane, oioi kui palju plaane!
Aga ära ma ta vaatasin. Süümekates, kuid jonniga (Loe: see on MINU aeg!)

Laupäev, märts 28, 2015

Pilves

Täiesti naljakalt uskumatu, kuidas eluolu on viimaste aastakümnete jooksul muutunud. Ok, seda küll üüratupaljudes valdkondades, kuid täna imestan pilveteema üle.

Kas ma oleksin veel mõned ajad tagasi osanud arvata, et materjal ei istugi mul arvutis vaid on varundatud kusagile pilve peale? Et vahetan faile mitte meilitsi saates vaid jagan pilves? See tundub veel tänagi suhteliselt uskumatu...

Algul suhtusin pilve kerge skepsisega. Ja ega ma ju tänagi tea, mis neist näiteks ülehomme saab. Küll aga ei ole ma meelt heitmas, kui arvuti või välise kõvakettaga miskit juhtub. Sest peale seda, kui mu kallis väline ketas koksu sai ja koostöö lõpetas, võtsin vastu otsuse olulist ka pilves dubleerida. Õnneks suudeti küll nii andmed kui ketas ise päästa, kuid siiski. Elu õpetas.

Et siis jah, paranoiline mina hoiab olulist materjali nii arvutites kui kahes pilves. Ka väline kõvaketas on endiselt kasutuses.

Kõige enam meeldib mulle see, et on võimalik vajalik kohe automaatselt pilve laadida. Nt teed nutiseadmega kiiresti pildi (jah, ma tean, et need pole kvaliteetpildid) ja juba ta ongi pilves. Mina näiteks tegin ühel õhtul lauaarvutis tööd, kui oli vaja saata abielutõendi pilt. Võtsin tõendi, võtsin nuhvli, tegin klõps ja istusin tagasi suure arvuti taha, kus pilt juba pilvekataloogis ootas.
Juuuuubeeeee mugav :)

Nüüd õpetas vend ema kah pilveteenuseid kasutama ja seega puudub vajadus google drive'i abil videoid ja pilte laste kasvamisest saata. Paneme aga venna perega need jagatud pilvekataloogidesse ja saarekodused siis ise teavad, mis teevad. Vaatavad niisama või laevad alla.

Peakski nüüd mõne salvestise üles panema :)

Kolmapäev, märts 25, 2015

Nädal 12 (märts)

Esmaspäeva hommikul siis haiged lapsed autosse ja tagasi koju. See kuramuse saartevaheline praam võtab üle tunni aega ära, muidu oleks suts ja kodus. Aga mis teha, saarte-elanike eripära.

Niipea, kui algab arstil vastuvõtt, helistan. Ajad küll täis, kuid leiame, et pole mõtet tema visiidiaegade lõppu ootama jääda, et ta meid külastada saaks, kuna plaanis on verd uurida. Seega palub meil kohale tulla ja küll ta meid vahel saab võtta. Ning hoolimata sellest, et analüüside võtmine lõppeb kell 1, laseb ta meie pärast laboril veidi hiljem ka veel toimetada. Õnneks on seal väga meeldivad õed ja muud tegelased :)

Lapsed taas autosse ja arstile. Ei meeldi talle see kostuv rögin ja vereproovid on kah jamad. Nooremal Poisil veel jamam kui Vanemal. Ja ka hemoglobiin liiga all, mõlemal. Krt võtaks, ikka kohe täitsa minu lapsed... Vanem Poiss on ehtminulikult paras lubjapintsel, kuid et ka Nooremal see hemoglobiin minu kanti kisub, see mulle ei meeldi.
Igatahes jama küll, kuid lapsi pole mõtet piinata ja nüüd on mõlemad antibiotsi peal. + rauapreparaat.

Näen ära selleaastase esimese liblika - ilus erkkollane :) Ootame siis kaunist suve, eksole :)

Maja ees heinamaal on kohtunud kaks kitsekarja. Kokku 7 isendit. Ja võtavad mõõtu.  Nii lahe on vaadata, kuidas sarvehakatisi kokku klobistatakse :)

Ilmad on nii fantastilised, et tahaks päikeselaiku tuhandeks killuks pudiseda. Toad on päikest täis ja õuest ma ei räägigi... Ainult et... meie õue ei saa ja vaatame kogu seda ahvatlust toast. Läbi akende, mis vajaksid meeleheitlikult pesu. Kui keegi seda ette võtta viitsiks ja nii, et sel ka mõtet oleks. Ehk et siis keegi kohe oma pliiatsite või tatise ninaga/pannkoogirasvaste näppudega akent töötlema ei saabuks...
Väljas on ikka kohe kevad. Linnud röögivad, liblikad lendavad, kassid jooksevad amokki ja see päike... sellest ei saa kohe kuidagi mööda. Päeva ajal ulatuvad kraadid 10-st ülespoole ja no mismõttes me siin palavikus lastega toas peame passima!
Ainus rõõm on poes käimine... Saab vähemalt majast autoni ja autost poeni ning tagasi õhku nuusutada.

Ja see aeg, kui päike on looja läinud ning maad katab öö, ei ole kah mitte kõige toredam... Ühel vaja ühel hetkel oma halba enesetunnet väljendada, teisel kohe järgmisel...

Siia nädalasse jääb ka üle-Eestiline ööhullus. Virmalised. Üle Eesti seisid inimesed ööpimeduses õues ja ajasid päid kuklasse. Mis Eestis. Isegi Prantsusmaal, Sloveenias ja Saksamaal saadi sambad pildile!
Järgmisel päeval kubisesid nii tava- kui sotsiaalmeedia virmalisejuttudest/-piltidest/-timelapse´dest.

Mina olen virmaliste vaatamises äärmiselt nõrk. Kanapime, nagu ma olen, ei taha mu silmad suurt miskit seal eristada. Kui suund kätte näidatakse ja ma tean, mida otsida, siis vahel isegi õnnestub...

Justnimelt - vahel. Sest tegelikkuses ei olnud see midagi väga üllatavat. Tõsi, nii tugevat mängu on meil harva, et pea igaüks palja silmaga näeb, kuid virmalistekütid näevad neid suht sageli (pimedal hooajal, eksole) ja kaamerad jäädvustavad seda samuti.

Ma nimelt olen viimastel aastatel elanud virmaliste üledoosis. Vanamees on kirglik virmalistekütt. Jahib neid nii koduses Eestis (Hiiumaa on Eesti mõistes tugevas eelisseisus teiste piirkondade ees, kuna valgusmüra põhja suunas pole eriti segamas - vahel Hanko tuled küll keeravad mäkra, kuid siiski suht vaba väli ees) kui ka reisib talviti polaarjoone taha, et siis otse pea kohal keerlevat Aurora Borealist nautida.
Jahtimisel on abiks kõikvõimalikud leheküljed, mille abil siis Päikese paugutamisi jälgitakse (mingid M ja X ja C ja misiganes klassi pursked ja kas Maa suunas ja millal voog kohale jõuab ja mis tugevusega jne jne jne) ja veel mingeid graafikuid ja teemasid ja ma ei liialda väites, et neid kontrollitakse äppide kaudu palju kordi päevas. Ja vahel siis tullakse "kilgates", et täna oli sellise klassi purse ja see peaks 48 tunniga Maale jõudma jmt. Ja kui siis ära vaibub või suund pole ikka äris õige, ollaks kurb.
Ahjaa, pilved on ju ka jälgimisel. Sest vahel on jõhker mäng käimas, kuid taevas pilves. Pilvekaart annab siis aimu, kuskandis võiks pilveauk mingi kell tekkida ja sinna suunda kihutatakse.
Oehh....

Meil on nii, et kui lapsed saavad tuttu, siis külaltki sageli suundub härra õue. Vahel pooleks tunniks ja saabub pettununa tagasi, enamasti aga laekub peale südaööd millalgi. Nagu kass, öise eluviisiga. Õnneks hiiri trepile ei too. Ja õnneks ei ole veel ükski virmaline helistanud ka, et ta rase või midagi :D

Pilte on tal aga neist öödest kümneid tuhandeid. Iga kord kahe kaameraga väljas. Üks piltide tarbeks, teine timelapse´i materjali jaoks.
2013 on tal "saagiga" pilte enam kui 130-st ööst. Või oli see 160+? Vahet pole :D 2014 oli kah üle 100 saagirikka öö. Hetk tagasi lükati taas külmariided selga ja lahkuti natukeseks jahile...

Et siis jah, mul on üledoos, kuigi virmalised on kaheldamatult võluvad :) Eriti, kui ei ole tegu vaid kumaga ega rohelise kaarega (kusjuures, ussi viskav roheline on üks ägedamaid asju tegelikult :D) vaid on sambad ja ka lillat ja sinist ja .... Nojahnoh.

Igatahes on mul hea meel, et nii paljud inimesed said sellest osa. Seni nad ainult imestavad pilte vaadates ja ei taha uskuda, et Eestis tehtud.

Väikest kogust pilte saab soovi korral vaadata näiteks Hiiumaa Fotoprojekt´i lehelt. See on selline paigake, mis sai loodud Hiiumaa ülespildistamiseks. Loodus, aastaajad, sündmused jne. Igasugust eluolu oleme paari inimesega siin üles pildistanud ning avalikkusele tutvustanud. Ütleme nii, et asi on üllatavalt meeldivalt hakanud käima minema, igasugu tellimusi ja koostööpakkumisi muudkui tuleb :) Raamatud, muuseumid, kataloogid, eraisikud... Täitsa äge :) Aga missioon jätkub ja saab selle Hiiumaa ükskord ehk korralikult ää pildistatud :)

Miskit kiirelt valitut panen siia ka:









Selline täitsa tavaline Hiiumaa virmaline :) Eelviimasel pildil siis ka üks "ussi" viskamine näha.

Et jah. Tänu oma tänaseks siis kaks aastat kestnud kirele ja sellele pühendumisele on Vanamehest saanud talle endalegi üllatuseks täiesti tunnustatud ööfotograaf. Ning... öös on ju veel ka helkivad ööpilved, Linnutee ja muu tähemajandus, ülivõimas äike jne jne jne. Et kui ole virmalisi, on miskit muud ikka. Öös toimub asju :)

Veel üks asi jäi möödunud nädalasse - Päike sai 73% varjutatud. Pilves küll oli, kuid päris ilusasti oli läbi pilvede näha. Vanamees muidugi klõpsis pilte ka, kuid ma polegi neid veel näinud :)


Sedakorda siuke nädal.

Emotsioonitus

Iman, ikka veel võrratu
Vaatasin tänast Pealtnägijat ning üks lõik oli modellidest ja nende igapäevasest tööst.

Miski tundus kogu aeg vale olevat. See, et nad on ülikõhnad ja ilma vormideta, ei üllata enam ammu ega kedagi, kuid miski tundus siiski valesti olevat.
Ja siis ma taipasin. Mitte üks neist ei naerata! Mitte ainumaski noor neiu!

See tegi selle töö mõtte kohe kurvaks. Ja masinlikuks. Ja massiks.
Sest... varasematest aegadest on mul meeles imeilusad ja säravad modellid. Kes meist ei teaks Cindy Crawfordi, Claudia Shifferit, Linda Evangelistat, Naomi Campbelli, Eva Herzigovat, Christy Turlingtoni, Imanit jne jne jne. Naised, kes särasid ja keda oli terve lava täis. Ilusad, vabad ja vallatlevad.

Nüüd vaatad neid riietekandjaid ja .... nad oleks nagu zombied. Mitte ainsat emotsiooni ei tohi kusagilt paista, naeratus tundub lausa eriline patt olema...

Kas tänapäeval on nii, et modell ei tohi tihedas disainerite konkurentsis rõivast varjutada? Et peab olema täiesti tuim ja nagu robot seal ringi saalima?
Olgem ausad, eks vist särav modell tõmbaks pilgu tõepoolest pigem enesele ja vabalt võib rõivas ta seljas tähelepanuta jääda...
Või olen mina liiga vana, et ei mõista oma arusaamistes ja hinnangutes ajaga kaasas käia? Seda vist küll, jah... Ja ilmselgelt on eilane ka minu arusaam, et kaunis naine suudab iga rõiva kauniks kanda.

Aga siiski on paganama kahju, et enam ei ole laval ilu, on ainult hilbud.

Esmaspäev, märts 23, 2015

Issinoor

Meie poistel on üks uus lemmikmänguasi. Issinoor.

Algas lugu nii, et leidsime Vanamehe kunagise üliõpilaspileti. Seal peal selline noor ja päris kobe tegelane. Mina siis vaatasin pilti ja rõkatasin: "Oi, issi on noor!"

Sellest päevast alates hoiab Vanem Poiss seda oma lauakesel ja nimetab Issinooreks. Vahetevahel siis käib ja imetleb/nimetab seda. Noorem Poiss leiab, et sellega on vahva igemeid sügada.
Kõlbab ka selleks :)

Laupäev, märts 21, 2015

Poleks seda eales uskunud

Larhv või liar?
Ausõna, ma poleks mitte kui kunagi uskunud, et mina võiks tahta Savisaare kaitseks välja astuda. See tüüp lihtsalt on oma olemuselt mulle nii üüratult vastumeelne, et...

Ja nüüd siis olukord, kus tunnen, et seda vastikut vanamehenässi peab toetama...

Ma lihtsalt ei saa aru, mis kuramuse klaperjaht neile raudsetele suletud ustele esimestel päevadel käis. Mille paganama pärast on vaja end sisse möllida ja üritada iga hinna eest võimalikult kaugele saada? Mida see annab? Mida saada loodetakse? Pilti kunstlikus koomas olevast tüübist? Milleks? Või äkki ripub info infektsiooni olemuse kohta suurelt palati uksel? Mis tähtsust sel on, mis infektsioon? Miski jama, mis tekitas suure jama. Ja edasi? Tahad osa endale saada või?

Ma olen sellisest ajakirjanduslikust eetika puudumisest sügavalt häiritud. See on juba nagu laiba mõnitamine ju...

Reede, märts 20, 2015

Pehme "M"

Ma olen ilmselgelt väga teadlik "rahvuslikest" eripäradest. Eriti tean ma siin Hiiumaal saarlaste kohta tarku sõnu ritta seada.

Ükspäev arutlesime Vanamehega häälikute ja tähekombinatsioonide üle eesti, saare ja hiiu keeles. "N"-tähe juures teadsin targutada, et meie kandis seda pehmel kujul pole ja kõik ninnu-nännu "nnn-id" kõlavad meil jäigalt. Millegipärast ja kuidagimoodi sattusin aga hoogu ning valgustasin Vanameest veel ühest ilmselgelt senitundmatust keelelisest eripärast: "Saarlastel ei ole pehmet M-i!"

Nojah... M mmiks ja uus häälikunüanss nüansiks, kuid Vanamees oma oluliselt suurema rikutuse taseme juures vaatas mind jupp aega naerdes ja uuris siis: "Kust sa seda tead? Ma ei teadnudki, et sa nii kogenud oled..."

Kolmapäev, märts 18, 2015

Nüüd siis neljane punt :)

2a, 6a, 1,5k ja 7k (märts 2015)

Otsustasime, et hakkame iga mõne aja tagant meie lastenelikut üles pildistama. Hea ajas jälgida ja meenutada :)

Oehh, nad on meil ikka võrratud :D Ja ma ikka imetlen seda komplektsust - me vanematel on kaks pojatütart ja kaks tütrepoega. Kas saaks veel paremini olla :)

Teisipäev, märts 17, 2015

Nädalad 8-11 (veebruar-märts)

Nii, asi läks aina hullemaks.
Sel aastal siis tervised allapoole igasugust arvestust ja sisuliselt valitseb meil non-stop laatsaret. Üks saab terveks, järgmine haigestub jne ringiratast. Njah...

Ja kuna ma ei ole võimeline isegi tervete laste ärkvel olles arvutis istuma (millal ma siis veel nendega koos olen kui mitte praegu?), siis haigete laste kõrvalt on see suhtkoht võimatu ka eeldataval/loodetaval uneajal. Nii need harvad võimalikud (reeglina veerandtunni kaupa öösel) hetked, mil ma arvutis olen, kuluvad erinevate tööde ja kooli peale. Nii lihtne see ongi.
Aga proovin siis täna märksõnad lauseteks vormistada ja mingisugused kokkuvõtted teha.

Nädal 8 (veebruar):

Nooremal Poisil pistab valge peanupu kohe esmaspäeval välja juba 4.hammas.

Päikest on uskumatult palju. Aga ikka veel on selline talvepoolne see olemine.

Sunnin Vanameest mulle riiuleid ehitama, kuna taaskord on mul tulnud idee mööblit ringi tõsta.
Ja siit saab kohe lisada kobina meeste loogika puudumisele: saadan Vanamehe Kärdlasse saematerjali tooma. Eelnevalt valin välja materjali ja mõõdud. Ja arvutan välja kogused. Ja kirjutan kõik ilusasti üles. Isegi hinnad panen juurde nii jooksev meeter kui hind kokku. Et siis ju pilt selgem, eksole. Nii... tuleb tagasi ja.... ühte sorti prussi on 21m asemel 2,1m. ?????????? Mida ma teen sellise jupiga? "Aga see siin paistis nii koma moodi". See "koma" on number kahe saba. Ilus ja selge. Ja kordan - kohe kõrval nii meetri hind kui 21m hind. Lambike ehk?
Huvitav kas ma olen ainus, kes meeste loogikaga kimpus? Või teised lihtsalt ei kiru oma küljeluid?

Vanamehe sundimine tuleneb ajafaktorist. Ta nimelt on paariks nädalaks polaarjoone taha sõitmas ja ma tahan enne endale ka miskit. Antud juhul siis riiuleid.

Küüned lasen seekord kolmevärviliseks lakkida. Üldse mitte minulik. Reeglina range klassika austajana olen tänu Putini teemadele patriotismi rõhutav ja küütsakad saavad sini-must-valge katte. Kõik 10 on ehitud justkui minilipukestega. Las siis olla.

Aga imelikuks olen ma ikka küll muutunud - lahkun mõneks tunniks kodust ja võiks ju eemal- ja iseolemist nautida, kuid juba mõne aja pärast tunnen oma poistest puudust. Ikka täiesti nõme kanaema...

Vanamees lahkub. Ärkan poistega ja toimetame paar hommikutunnikest. Seejärel lahkub ka elekter. Wtf?
Meil ei käi reeglina elekter ära. Hoolimata sellest, et meil on olemas kaev, kust saada vett, puupliit, millega saab kütta ja süüa teha ning isegi välikemps, kuhu ma oma jalga veel kunagi tõstnud ei ole, ei ole see meeldiv tunne. Ikka ju harjunud oma elukorralduse ja oma mugavusega.

EE saadab teate, et nad on teadlikud ja taastub paari tunni pärast. Taastamine lükkub veel +3 tundi. Ja kui ka see aeg hakkab täis tiksutud saama, tuleb teade, et taastumine veel +3 tundi kaugemal. No minge pekki, noh! Lõpuks helistan, ootan ära hiiglapikad muusikalised vahepealad ja uurin klienditeenindajalt, mis ma nüüd tegema pean. Kas ka too tärmin võib edasilükkamisele minna või on lootust siiski taastamisele? Mida ma oma kahe püsimatu minitegelasega seal küünlavalgel teen. Suht ebamugav on pliidil vett keeta ja siis seda pepupesuks doseerida, eksole. Aga vähemasti on mul see võimalus olemas.
Õnneks elekter leiab siiski tee tagasi meie juurde. Oli olnud pealiinis miskine jama, mis nõudis uute seadmete toomist ja paigaldamist.
Aga vahepealsesse aega jäävad siis küünaldega ümbritsetud gaasipliidil söögi valmistamine, pealamp otsa ees ning pepupesu samuti pealambiga... Lastel nalja kui palju. Minul nii naljakas ei ole.

Vanemal Poisil kinnistub uus lemmikvärv: onahh (loe: oranž)

Poisid paranevad vaikselt nohust ja ma isegi ei mõtle Vanema Poisi lasteaeda viimise peale. Hoolimata sellest, et talle väga meeldib seal teistega mängimas käia. Aga meie senine graafik alates oktoobrist on ca 3-4 päeva igas kuus. Ülejäänud aja on haige või siis taastumas (kuna otsest vajadust viia ju pole, siis lasen tal enne ikka kahtlusteta täiesti terveks saada).

Ema tuleb nädalavaheks Hiidu. Poistel rõõmu kui palju. Vanem Poiss saab mitte kõige toredamast ilmast hoolimata vanaemaga õues toimetamas käia ning et lastes väljas söömise kultuuri juurutada, käime ka kohvikus maiustamas. Vanem Poiss on suur kohvikufänn juba. Noorem ei arva sest veel miskit :)

Vanem Poiss toob mulle peotäie lumikellukesi, endal nägu säramas. See esimene kimbuke oma lapselt (küll vanaema abiga korjatud ja peos kohmakas kindas veidi muljuda saanud) on nii südantsoojendav, et kerge niisutuski tekib silmamunade kohale :))) PS: Lilled on tänaseks ammu närbunud, kuid ikka veel ei raatsi neid ära visata...

Nooremal Poisil lõikub 5. hammas.

Mulle tekib ootamatult tilluke lisatöö ots. Poleks muidu mainimist väärt, kuid õppeprotsessiks imeliselt õigel ajal ning parajalt nüansirikas. Erialane. Ja saab ilusti distantsilt Tallinnasse tööd teha. Oleks vaid seda aega nende pidevalt tohterdamist vajavate tegelaste kõrvalt! Aga kui tahan tulevikus kliente juurde ja juurde saada, siis on hädavajalik end turule sisse sööma hakata. Ei tule mulle keegi hiljem täispaketiga ligi, ikka jupiti tuleb end uuele erialale sisse möllida.

Nädal lõppeb paraja pauguga. Tuleb välja, et ka mitte-ootamatu võib kokkuvõttes siiski päris ootamatuks osutuda. Sureb lähedane inimene.


Nädal 9 (veebruar):

Ema on kihutanud Saarde matuseid korraldama. Mina korraldan kodus kasside ja lillede elu-olu, prügimajanduse ja kütte teemad, pakin kohvrid ja poisid autosse ning sõidan õhtuse praamiga samuti Saaremaale. On küll matusemeeleolu, kuid ei midagi väga hullu. Ei olnud just üllatus.

Öösel haigestub Noorem Poiss. Kõrge palavik ja rahutu/vähkrev öö. Vabariigi Aastapäeva veedab laps jorisedes ja minu külge klammerdudes. Ei mingit planeeritud erilist pidulauda ega tähistamist. Ka järgmine öö möödub kõrges palavikus. Tulemuseks 2 hammast (6. ja 7.) ja rõõmus-rõõsa palavikuvaba laps.
See on siis kolmapäeva varahommik.

Kolmapäeva lõunast lööb minul põhja alt. Palavik kõrgele ja miskine kõhuviirus, mis pidada mööda inimesi käima. Ikka väga karmil kujul, suure intensiivsusega.
Neljapäeva hommikul seevastu tunnen end juba peaaegu inimesena. Nii inimesena, et suundun siiski planeeritud juuksurisse. Saab kunagise klassiõega/sõbrannaga lobiseda ja metsa kasvanud kiharad taltsutada.

Õhtul selgub, et koleda kõhuviiruse on külge haakinud ka Vanem Poiss. Ütleme nii, et seda siin kirjeldada oleks liig mis liig. Aga kõrges palavikus pidevalt nuttev ja ainult süles rahunev laps on ikka karm küll. Lisaks ukerdab põrandal 6-kuune tegelane, kes ka tähelepanu tahab ja tegelemist vajab. Olen siiralt tänulik, et viibin Saares, kus teised pereliikmed suureks abiks on. Sest... Nii kui Vanem Poiss oma haigusilmingutega lagedale tuleb, jään uuesti ka mina. Ja kordan - seekord on tegemist eriti jõhkra variandiga.

Reedel on matused. Ei ole mõeldavgi, et ma osaleda saaksin. Millest on väga-väga kahju.
Jään oma ainult süles mitteröökiva 2-aastase ja mängida püüdva 6-kuusega koju. Endal pidevalt vaja kempsu vahet joosta ja Noorem Poiss vajab ikka veel sageli rinnapiima ja samal ajal karjub teine kõrval, et tahab sülle... Oehh...

Kuna kauem ei julge ma talvel maja ilma aktiivse kütteta hoida, jään endale kindlaks, et pean reede õhtul Hiidu sõitma. Haigena + haige lapsega + imikuga. Ema on veendunud, et ta tuleb kaasa. Et ta ei lase meid sellises seisus ise minna.
Sellest on ikka üüratusuur abi. Sest... endiselt olen ikka kohe väga-väga rivist väljas. Mis siis, et seda oluliselt endal tunda ei saa lubada.

Nädalavahetusel oleme mina ja Vanem Poiss endiselt haiged. Ema ja Noorem Poiss on pääsenud. Noorem Poiss saab pühapäeva hilisõhtul 7-kuuseks.

Ilmast ei tea suht midagi. Paras püstijala-kooma on peal.


Nädal 10 (märts):

Koolinädal. Jääb minemata kahjuks. Esiteks jõuab esmasp. õhtul alles koju tagasi Vanamees ning ei mina ega Vanem Poiss ole veel päris terved, kuigi selles suunas liikumist alustanud.

Nooremal Poisil 7-kuu "ülevaatus". No ikka üldse enam ei kosu, ei pikkust, ei kaalu. Vaid 300g ning 1cm (9,9kg ja 72cm). Arst arvab, et kuna ta nii aktiivne ja muudkui ringi ronib ja toolide/autode/milleiganes abil ringi astub. No vaatab seda asja. Lisatoitu ei taha, selle manustamine käib juba jupimat aega suure sõjaga. Aga ma ei saa ju jäädagi teda tissiga kasvatama, nii suur laps ja nii paljude hammastega vajab juba ammu lisa.
Laekub ka 8.hammas.

Vanem Poiss taastub kiiremini kui mina. Nädala keskpaigaks on tema juba terve, minul võtab veel natuke aega.

Aga.... nädalavahetusel jääb Noorem Poiss kõrgesse palavikku... Ja kõht lahti... No ma ei või, noh!

Palju vastikuid ilmasid. Tatised, lidrised, külmad ja tuulised. Mõni imeline satub kah teiste sekka, kuid valitsev toon on siiski "puhas pask".

Minu suureks üllatuseks kannavad kassid puuke. Märtsi alguses? Aga mida ma imestan, pole ju korralikku talve olnud.
Puugiampullid kuklasse, ei muud.


Nädal 11 (märts):

Vanem Poiss on nii naksakas, et suundub lasteaeda. No mida pärglit ma temaga ikka peale hakkan, kui ta keset mänguhoogu maas kükitades mulle otsa vaatab ja küsib: "Lasseaeda?". Või kui kuskile minema hakkame, kõlab sama küsimus... Ilmselgelt ta igatseb sealseid tegelasi ja teistmoodi mänguasju.
Üle ma aga pingutada ei julge ja viin ta sõime vaid esmaspäevast kolmapäevani. Kõik kohalkäivad lapsed paistavad terved olevat ja kasvatajatega suheldes on tagasiside julgustav.
Hästi armas on meil see, et sõimekasvatajad võtavad saabuva lapse sülle. Ma ei tea, kas kõik lapsed või vaid need, kellele see tundub meelepärane olevat. Meie oma läheb rõõmuga "kalli-oppa'sse", nagu ta ise ütleb (kallistav sülelus), nii kui rühma uksest sisse saab. Heal juhul lehvitab lahkuvale vanemale "sau-sau!" ja ongi tema toimetamistest tulvil päev alanud.

Kasvatajad tervitavad teda alati rõõmuga (nad on meil ülitoredad, kahju, et nad järgmisse astmesse ei liigu vaid ongi sõimele spetsialiseerunud) ja ütlevad, et temaga pole kunagi mingeid probleeme. On ütlemata rõõmustav kuulda, et ta väljaspool kodu oskab sotsialiseeruda ja end vaos hoida. Vahel võiks see rohkem ka koju laieneda... :D
Õnneks ei ole talle ka äratulek probleemne. Nähes mind või Vanameest rühma astumas, jookseb suure hooga kallikalli tegema ja siis hakkab mänguasju ette vedama ja näitama, mis mida teeb. Tema viis oma päevaseid elamusi jagada :)

Sööb endiselt mehe moodi. Nt 4 portsu hommikusööki ja 3 lõuna oma pole tema puhul midagi imestamisväärset. Kui enam ei mahu, loobub magustoidust ja ka maksakastet sööb vaid ühe portsu, kuid muu läheb ludinal.

Patrab palju. 5-sõnalised laused on suht tavalised juba. Tal küll on kindlad tähed, mida ta kipub sõna alguses ära vahetama, kuid üldiselt on väga arusaadav. Ma isegi üllatun, kui palju ta juba rääkida oskab. Mingi meeletu hüpe on toimunud viimase kuu ajaga. Kasvatajad olid ikka õite imestunud, kui poiss peale kuud aega eemalviibimist lasteaeda läks ja muudkui kõigest ja arusaadavalt rääkis :)

Kodus ei läinud asjad aga teps mitte nii roosiliselt. Noorema Poisi palaviku jätkuks tekkisid kõhuprobleemid, milles ma kahtlustavalt hakkasin ära tundma sünnist saadik olnud murekohta. Arvasin, et on juba korda saanud see jama ja ka mõne kuu tagused analüüsid näitasid seda, kuid kuri kahtluseuss paotas varjusurmast silma.
Kolmapäevaks ei pidanud ma enam vastu ja helistasin arstile. Telefonitsi leppisime kokku, et viin analüüsiks vajaliku materjali ise Terviseameti laborisse ja ta helistab neile ja annab suusõnaliselt tellimuse. Ei hakka saatekirja kätteorganiseerimise peale aega kulutama.
Tõelised väikese koha eelised. 20min hiljem olin labori uksekella helistamas ja täielikult informeeritud töötajale materjali üle andmas. Ja õnneks on meil selline arst, kes on alati nõus uurima ja puurima, mitte ei hoia analüüside raha kokku. Ja alati tuleb vajadusel ka koju :)

Paralleelselt olin väga töömeeleolus. Tervis oli ju tagasi ja hulk tööd vajas tegemist. Nii see väikemees siis siin põrandal mängida ukerdas ja mina samal ajal mööda suurt lauda oma dokumente taga ajasin. Praegu veel natuke aega saab sedasi teha, kui Vanem Poiss lasteaias. Varsti ulatuvad ka noorema krati väikesed käekesed niipalju lauale, et ei saa siin enam miskit pinnalaotust teha.

Kindlasti vajab äramainimist luure-kurgi saabumine. Nimelt saabus 11.märtsil meie esimene sookurg :) Kruutas siin soisel karjamaal nii mõnusalt koduselt :)
Möödunud aastal tulid aprillis.

Ilm? Täiesti uskumatu imeline päikesepaiste. Õhus on selline kogus kevadet, et hing tahab rinnust välja pahvatada. Eriti nauditav on kontrastsus - hommikuti on maa päikeseküllase härmatisega kaetud ja päeva peale saab päikese käes ka 15 kraadi lõdvalt kätte. Meie külas, mitte üldiselt. Meil selline naljakas kant, et suvel kõige soojem ja talvel kõige külmem Hiiumaal. Ja kui ilmateade siin väidab, et öösel oli Kärdlas +3, siis meil näiteks hoopis -5...
Samas kui lehed hakkavad puudes punguma, oleme meie Kärdlast ca nädal-kaks ees...

Kummalist arusaamatust ka: oli soov osta elektrooniline vidin. Ettevõttele tehti hinnapakkumine 127€. Ja kui sama vidin osta eraisikuna, oli hind järsku 55€. Sama ese, sama müüja (väga-väga suur ja kõigile teada-tuntud ettevõte). Müstika.
Loomulikult ostis eraisik, mitte ettevõte.


Reedeks oli plaan taas Saarde sõita. Oli kokku lepitud, et vaatame seal uue ilmakodaniku üle (venna tuttuus tütar), kuna ma kohe üldse mitte ei viitsi oma krattidega veel (talvisel ajal ja sissepakitult) Tallinna-sõitu ette võtta ja Saares käime mõlemad pered nagunii pidevalt.

Kõik klapib. Lapsed rõõmsad, endal energiat jagub, tööd enam-vähem järje peal.
Läheneb ärasõidu aeg. Kaks tundi enne seda saan arstilt Noorema Poisi analüüsi tulemused - jama on tagasi ja päris hullusti. Ei saa muudmoodi kui kiiresti antibiots peale. Tunnike enne väljasõitu muutub Vanem Poiss virilaks. Aga noh, lapsed autosse ja siiski minek.
Tee peal on aru saada, et Vanema Poisiga pole siiski päris ok. Ja ongi nii - palavik üleval. No mis needus selle Saardesõiduga ometi on? Juba viimased ma ei tea mitu korda haigestub ta kas enne reisi ja seega jääme koju või haigestub ta suht kohe peale kohalejõudmist. Ei julge selle moega varsti enam Saare-koduseid vaatama minnagi ju...

Jõuame siis Saarde ja lapsel palavik 39,5. Ja hakkab looma miskine köha ja nohu moodi asi. Köha eriti koleda häälega.
Palju õnne. Ja palju õnne veelkord, meil Vanamehega täitus 5 aastat.

Nädalavahetus kulus siis ühtepidi uut ilmakodanikku imetledes ja teistpidi haiget last ravides-lohutades. Vahel käis ka vennaga ja onutütrega mängimas, kuid suure osa ajast veetis kellegi süles vedeledes. Nii kohutavalt kahju oli, kuna ka vennatütar oli oodanud seda, kuidas nad koos aias mängivad... Ja Vanem Poiss tohutult fännab oma onutütart ning see jõuetus oli lihtsalt nii nukker. Lisaks mittesöömine... Sest hoolimata terve olles söödavatest hiigelkogustest on see laps paras kondikubu. Ainult suur pea ja siis pikad peened jäsemed ja vibalik keha. Vahel täitsa mures, kuid kuna ta tarvena nii ülimalt energiline, siis ju ta kulutab selle kõik sahmerdamisse ära lihtsalt.

Laupäeval Kuressaares ehituspoodi väisates sain teada, kuidas on võimalik endale teenindaja ligi leida :)
Käin ja otsin, kes mulle jupi vajalikku välja mõõdaks. Küsin, ei kedagist. Hakkan kassasse suunduma, et sealt nõu saada, kuid viimasel hetkel keeran otsa ringi ja suundun tuldud teed tagasi. Ma ju ometi
nägin mõõtmise atribuutikat ja väljalõikamise lauda.
Ei miskit, laotasin soovitu lauale ja asusin mõõtma. Olin omadega peaaegu valmis, kui saabus kiirel sammul sõbralik naisterahvas. Üle ei hakanud ta mõõtma, usaldas mind ja pakkis-koodistas mu toote :D

Ühe tarkuse võrra sain veel teadjamaks. Minu pisitilluke poiss on hiiglane! Seesama tegelane, kes särava naeratuse saatel mööda põrandaid käputab, ei ole üldse mitte mingisugune pisike olend, keda kallistades tema haprust tunned.
Nimelt kohtusin 1,5-kuuse neiu A-ga, kes tänaseks on peaaegu sellistes mõõtudes nagu Noorem Poiss sündides. Ja ta oli nagu suleke mu kätel! Ma ei saanud üldse aru, et ma last süles hoiaksin. See tibatilluke olevus, see olematu kaal, see imeline hambutu naeratus ja piiksuv hääleke... Ja siis läheneb ja nõuab sülle mu oma pisike poja ning ma raban ta sülle nagu elevandipoja... Sellisel hetkel saan aru, et mu 10-kilone tegelane ei ole tõepoolest enam väike.
Ja ma ei usu siiamaani, et ta oli sündides sama tilluke nagu preili A praegu... Ta lihtsalt ei saanud olla! Kuigi mõõdud klapivad... :D