Trump tegi teene?

Vanamehe töö/kirg/hobi on reiside korraldamine. Viib inimesi reeglina põhja. Noh, sinna, kus külm on. Võimalikult vähe inimasustust, võimalikult palju puutumata loodust. Sellised kohad, kus tema elaks (mina mitte :D) ning kus teised servast temasugused käivad end välja lülitamas. Ehk et ei ole täismugavusteenuseid, kuid on reis, toitlustamine ja giiditeenus kompaktselt koos. Ja kirg millegi vastu. On see siis fotograafia, kalastus või matkamine. Ehk et inimene tegeleb täpselt sellega, mis erutab :)

Tänu neile reisidele on meie sõpruskonda lisandunud tohutul hulgal ülilahedaid ja väga intelligentseid tegelasi. Sest Vanamees on pirts (ja ma toetan teda selles) - kui võimaliku reisilise väärtushinnangud ei klapi ülejäänud seltskonna ja tema endaga, siis neid tegelasi kaasa ei võeta. Ei ole paketireisid, et kes maksab, see saab. Saavad need, kes kvalifitseeruvad. Kerge eksklusiivsuse maik, eksole. Ja see teebki neist reisidest erakordsed reisid - inimesed klapivad omavahel. Ei ole nii, et ikka on mõni eriline oinas kambas. Välistada muidugi ei saa, kuid senised aastad suht hästi kulgenud. Ja ca 10 reisi aastas pikkusega 7-14 päeva korraga on päris hea saavutus, ma arvan.

Mis meenutab mulle, et nii mu eelmine elukaaslane kui eksabikaasa on muret tundnud, et kas ja kuidas ma sellist suhet talun. Et mees pidevalt ära ja mina majapidamise ja lastega üksi ja kuidas see suhtele mõjub. No sry, minu meelest ainult hästi :D Ja ma ei saa aru, kuidas sellest on nii raske aru saada. Mida see kodus olev mees mulle annaks? Vaidlemist, kaklemist, egode põrkumist. Rõõmu pakkunud reisilt naasev mees seevastu kannab mind kätel, imetleb iga mu liigutust ja jumaldab iga mu kaalukumerust... Kus see probleem on? Ma pole ju nii äpu, et mehe ära olles laste ja majapidamisega jänni jääks.

Aga edasi. Igatahes. Vanamees on ammuilma unistanud Gröönimaast ja Alaskast. Nüüd, kui kollatukk Trump oma Gröönimaa ostmise plaaniga lagedale tuli, vastu näppe sai ja solvunult psihhama kukkus, tõusetus pinna all podisenud kirg taaskord. Ja nii mõtles Vanamees, et paneks kujuteldava Gröönimaa kava kokku. Kava ja kulud koos, paiskas info oma kanalitesse. Ise mõtles, et mission impossible. Reis maksab mitu-mitu kilo ja vaevalt keegi väga reageerib.
Tulemus? Kahe tunniga oli reis täis buukitud. KAHE tunniga!

Et siis jah, ühel mehel on täitumas üks suurtest unistustest :D

Isemoodi aastapäev

Juba poolteist aastat olen ma olnud joovastuses oma lipumasti ja lipu masti heiskamise võimaluse üle. Igati pühalikult protseduuri ka läbi viinud.

Sel aastal aga, mil taasiseseisvumisest sai 28 aastat, olin ma lippu heisates veidi veidras olukorras:
Vaiksel nöörisahinal, pea kuklas ja keskendunud, kui avaneb masti kõrval asuva sauna uks. Uksel seisab paljas mees. "Tere hommikust!", "Tere hommikust". Kogu taandub turvalisse varju.

Külalised ärkasid. Neid oli nii palju, et kõik ei mahtunud majja, osad kolisime saunikuteks.
Selline pühalik vaatepilt siis.

Õhtul käis asi nagu kord ja kohus siiski. Üks poiss langetas lippu, teine tõmbas vimpli üles, Vanamees turvas nööri ja mina õpetasin kõrvalt.
Külalised olid tagasiteel mandrile.

Seik lihtsalt vajas kirjapildis salvestamist...

Sinimustvalge

Lehvib

Mulle on alati väga-väga-väga meeldinud eramajade hoovides lehvivad vimplid/viirud/lipud. Kuidagi see eestlaseks olemise rõhutamine ja et täna me saame oma sinimustvalget lehvitada. Lapsepõlves näiteks ei saanud, siis oli huvikoolis käies vaja õppida, millised lained need Eesti punalipul on ja millised Läti omal (oli vist Lätil ka lainetega?) Igatahes kõiki vennasvabariikide lippe ja pealinnasid ja kõike muud sai õpitud enne tantsutunni algust...

Igatahes olen ma alati mõelnud, et kui mul kunagi on oma maja, saab selle hoovis olema lipumast ja lehvima meie sinimustvalge. Alati vaadanud kerge nuuksatusega hoove, kus need lehvivad.

Kui 5 aastat tagasi intensiivselt maja otsima hakkasime, olin ma peaaegu soetamas maja, kus niipea poleks saanud sees elada, kuna vajas liiga palju tegemist. Aga selle maja juures olid kaks asja, mis mind nagu magnetiga tõmbasid - üks oli ilus ja tõeliselt ruumikas leso ning teine oli hoovil asuv lipumast.
Isegi see ei huvitanud mind pimestunut, et maja asus kõigi nelja tuule vallas ehk siis ka vaikse ilmaga oli hoovil korralik tuul. Aru ma ei saa, mis pööris seal "elas" aga mind, tuulepelgurit, võttis hoovil sirguv mast õnneks küll.

Tänaseks õnneks oli selle majaga liiga palju tööd vaja teha, nii et jäi ära. Oi ma kahetsesin seda masti taga aga noh, jõuab siis kunagi vast ka selleni. Lihtsalt prioriteedid on pidevalt oma võtnud.

Käesoleval aastal sai Eest Vabariik 100. Käesoleval aastal sai meie maja registriandmete järgi 100.
Käesoleval aastal mängis elu pika ootamise peale trumbid kätte ka lipumasti teemal ja nii saime kevadel masti püsti :) 8 meetrit säravvalget ilu ja igapäevaselt uhkelt lehviv vimpel seal otsas :)

Esimese heiskamise tegime piduliku. Vahuveiniga (lastele limonaad, mida nad juua ei suutnud, kuna liiga kibe nende harjumatute keelte jaoks) ja isegi kooki sõime masti all pidulikult :) Mõlemad poisid said osa maad ise vimplit üles tõmmata lootuses, et ehk salvestub kusagile mällu.
Lipupäevadel käime kambakesi siis lippu heiskamas. Isegi tugevas vihmasajus oleme seda teinud :D
Aga tunne on nii paganama hea!

Nii need unistused täituvad. Sammhaaval ja vahel soovitust kauem aega võttes, kuid reeglina nad siiski täituvad.

Bitch

"Ma ei ole teie ori," on üks sagedasi väljendeid minult mu poistele. No halloo, 4-ne, 5-ne ja 45-ne võiks sellest ikka aru saada küll. Ja kui ei saa, siis koolitan neid.

Ise tuleb toolid peale söömist laua alla lükata. Ise tuleb tühjakssöödud nõud kööki viia. Ise tuleb nõud toiduga lauale vedada. Ise tuleb sodi prügikasti ja mustad riided pesukasti viia. Samuti panna ülerõivad sinna, kus nende koht, mitte jätta esikusse vedelema. Jne jne jne.

Pikka aega olin täitsa tumba ja käisin ja kasisin. Käisin ja kasisin. Mismõttes nagu? Enivei olen mina see oinas, kes masinad pesema paneb ja sätib ja seab ja... aga no esialgse elementaarsega saavad ju kõik hakkama. Ka kolmjalgsed tegelased, eksole.

Nii otsustasin orjamise lõpetada ja alustasin "piinamisega". Must pesu on kusagile "toetatud" või "korraks eemale lükatud" - kutsun ligi ja palun viia pesukasti. Ise ei puutu. Tool ei ole peale sööki laua alla lükatud ja vedeleb keset tuba? Kutsun kohale ja lasen paika panna. Vetsus on paberirulli asemel tühi toru? Kutsun mistahes tähtsa tegevuse juurest ära ja lasen rulli uue vastu vahetada.
Muidu lihtsalt ei õpi. No ei õpi, noh! Loe neid sõnu peale palju tahad, ei toimi. Eemaldad ebamugavalt mõne meeldiva tegevuse juurest ja sunnid tegema - toimib. Järgmisel korral tehakse vajalik ära jooksvalt ja ei eeldata, et küll Sipsik tuleb ja teeb. Vot ei tee. Rikub elu ja kamandab kohale ja tegutsema, eksole.

Vot siukse bitchi on mu nokude kamp minust kasvatanud. No aga kuidagi pean ma ju enda eest seisma. Mina ikka veel unistan sellest pere printsessi rollist...

Kablakuhjad

Mingi aeg tagasi võtsin end kokku ja sorteerisin aja jooksul muudkui väikseks jäämisel kõrvale tõstetud lasteriided ära. Korstnajala taga oli nii mõnus koht, kuhu neid eest ära tõsta ja nii neid sinna kuhjus.
Teadsin, et tahaks ju kellelegi need ära anda kunagi, kuid ümberringi sündisid vaid tüdrukud. Minu poisid ikka kõige nooremad poisid.
Müümisega tegeleda ei viitsi, kohe üldse mitte. Pildistada ja muudkui vastata, palju on selle või tolle eseme sisesääre pikkus, ümbermõõt vmt... No ei viitsi. Lisaks olen isegi üksjagu vahvaid lasteriideid sõpradelt teise ringina saanud ja tundus aus need niisama edasi oma elu elama lasta.

Aga siis kellele? Anonüümselt saaks ära anda kusagile heategevuslikule organile küll, kuid esemed, mis eriti kallid/vahvad/erilised, need tahaks ju niimoodi ära anda, et tead kuhu lähevad.

Lõpuks ometi on Saares meil ringkonda "tekkinud" kaks poisslast. Üks alla-kahene ja teine päris tutikas. Ja no lõpuks ometi oli mul stiimul sorteering ära korraldada :)

Viimane kord sai siis Saarde sõidetud nii nagu ülal pildil näha. Maasturi pagasiruum ei ole kõige tillem ja kotte on seal 2-3 rivi sügavusse, olenevalt koti mõõtudest. Kohver ja muu kabla olid minu kõrvalistmel, poisid taga oma toolides.

Sorteerimine oli aga vajalik, kuna üks osa läks kahele värskele poiskale, kaks osa aga suurperede organisatsioonile. Ja appikene kui mõnus oli korstnajala tagust vaadata :D
Aga pole midagi teha, paar pagasnikutäit erinevat kraami peaks veel kusagile ära andma aja jooksul. Enda ja jälle poiste asju, võib-olla ka muud. Ikka ju tahaks vahel endale miskit uut soetada. Aga pole ruumi, kui kõik kohad vana värki täis.
Kergendustunne oli kuidagi väga korraks. Juba paar nädalat hiljem tundus, et kõike on ikka veel liiga palju.
Ootan veidi veel ja leiutan taas võimaluse laialijagamiseks :)

Mis siis kui...

Ahjaa, ma pole ju blogis sel teemal veel sõna võtnud...
Aga ma siin vahepeal liitusin Naiskodukaitsega.

Ei, sokke ma kududa ei oska. Kahjuks. Ja see pole see teema. Minu rõhuasetused on mujal.
Nagu näiteks see, et juhul kui peaks miski jama juhtuma, kuidas siis eelkõige oma peret aidata/hoida, seejärel lähemat kogukonda ja siis juba vastavalt vajadusele/võimalustele kaugemaid punkte.

Üks ärkamise momente oli, kui Tallinnas sõbrantsi juures korteris oli veeavarii ja igasuguse vee kasutamine võimatu. Mida teha? Põõsa taha pissile ju ei lähe. Tallinna kesklinnas. Ok, sai Statoilis kempsus käidud ja ka kohvi sai sealt, kuid mis siis, kui see oleks mastaapne?

Hakkasin mõtlema, et mis siis kui keegi teeb kasvõi "nalja" ja mingis tiheasustatud piirkonnas elektri katkestab pikemaks ajaks? Ei tööta ei elekter, ei vesi, ei küte... Ok, generaatorid abiks. Need aga vajavad kütust. Kui ei ole elektrit, ei saa ka kütust. Saavad vaid teatud instantsid, tavakodanikud mitte. Autoga saad natuke sõita, ühistransport samuti ei liigu. Pole kütust.
Massirahutused. Rünnatakse kauplusi, et saada süüa ja vett. Osta ju ei saaks, kuna pole elektrit ja ei tööta ei kassad, ei uksed. Adrenaliin ja paanika. Vägivallalained. Igaüks võitleb enda eest. Nõrgematega juhtub igasugu halbu asju. Väga halbu asju. Lähedastele helistada ka ei saa, et kokku saada ja üksteist kaitsta. Kaos.
Kui on külm aeg, kaob tagant ka igasugune soojus... Täielik kaos. Kohe tõsiselt. Väga halb "nali" oleks. Aga seda ei saa välistada. Või mõnda muud sarnast jama.

Ise pean end küll piisavalt kaineks ja suhteliselt okeilt varustatuks, kuid alati saaks paremini. Ma ei eelda, et kõik on kogu aeg olemas, for granted. Selle asja nimi on vist TTM (Terve Talupoja Mõistus).
Mul on olemas kaminaküte ja pliit (kuigi seda viimast pea üldse ei kasuta, kuid las ta olla). Mul on gaasipliit, mida saab süüdata ka tikust, kui elekter ära. Olen seda täpselt 1x teinud, muul ajal vajutan nuppu ja tuli ilmub. Mul on salvkaev hoovis, kust saaks pumba seiskudes kuidagi ikka vett vinnata. Mul on hoovis ka välikäimla (mida ma pole siiani ikka veel kordagi kasutanud), kuna ei igatse täissitutud põõsataguseid ja külmal kriisiajal ei oleks see põõsatagune just ka mõnusaim variant.
Mul on korralikud küünla-, puu- ja tikuvarud. Mul on sügavkülmakirst tavaari täis (elektri kadudes mingi aja ikka püsib ja siis tuleb lihtsalt läbi keetma hakata). Samuti kuivainekapid ja kelder. Maal elades tundub loomulik, mis siis, et hästi varustatud kauplus vaid 3,5km kaugusel.
Mul on olemas patareivarud, et pea-/taskulambid töötaksid. Mul on olemas patareidega raadio, et vajadusel infot saada.
Ja veel ja veel ja veel.

Kindlasti on asju, millele ma ei ole osanud mõelda, kuid ma ei tee end sõltuvaks olukorrast, kus kõik oleks justkui elementaarne ja ümber nurga. Sest mis siis, kui ühel päeval see ei ole elementaarne? Kasvõi ainult nädalaks? Ei taha mõeldagi, mis siis juhtuma hakkab.

Ma siiralt loodan ja ka usun, et midagi ei juhtu, kuid ajalugu on näidanud, et ükski rahuaeg ei kesta lõputult. Kahjuks. Miski hetk käärib kusagil midagi üle, lendab pealt mõni kaas ja ongi jama. Eeldatavasti juhtub siis miskine viirusrünnak vmt hoopis ja saaks kiiresti palju hävitustööd tehtud, kuid võib-olla toimub siiski ka vanamoodsalt.

Nii ma siis otsisin endale võimaluse end neil teemadel veidi rohkem harida. Kasutada ära organisatsiooni, mis saab mind õpetada. Anda mulle teadmisi juurde neis valdkondades, mis vajaksid täiendamist/kindlustamist.

Ütleme nii, et siiani olen tutvunud tänu sellele väga-väga lahedate inimestega, mu seltsielu on õige tihedaks läinud, sõitmised koolitustele üle Eesti on laienenud lisaks tööpäevadele ka töövälisele ajale ja teatud õppused on ikka väga sügava mulje jätnud :) Kui vähegi viitsin, kirjutan mõned üles ja salvestan oma veebipäevikusse ehk siiagi.

Hõreda liini pinge

Saartevahelisel praamil on püsiliikujate arv ilmselgelt nii väike, et parvlaeva (ei ole praam, on parvlaev tegelikult) personal tunneb püsiklienti.

Eelmiste jõulude ajal näiteks läksime mina ja poisid Saarde paar päeva enne Vanameest. Kui siis Vanamees meile järgnes ja väina ületas, küsis praamimees muuseas: "Noh, lähed pühadeks perele järele?"
Eeemmm... okei....

Poistega on ka selsamal praamionul oma teema. Juba paaril korral on käinud mulle rääkimas, kuidas tal on hea meel meie poisse praamil näha, kuna siis teada, et mängunurk on pärast ära koristatud, mitte tavapärases läbus. Jah, mul on küll komme sundida lapsi mängunurka koristama, kui praam sadamasse jõudma hakkab, kuid et seda märgatud on, tekitab väikest pinget. Nüüd justkui ei saakski mängunurka segamini jätta, isegi kui nii kiireks läheb, et ei jõua. Nüüd on juskui kohustus...

Peab ikka eluolu endale keeruliseks mõtlema, ei saa muudmoodi :D

Kasulik drill

Peale seda, kui sai koju toodud ammu-ammu igatsetud-unistatud headest ubadest värsket kreemise vahuga kohvi jahvatav masin, on osutunud äärmiselt kasulikuks Vanema Poisi (5a) asjalik-olemise püüd.
Nimelt on tema tavapäraseks küsimuseks meile puhkepäevade hommikul: "Kas te kohvi ka soovite?"
Ja otse loomulikult me soovime :) Enne oma tavapärast doosi käime pool-zombidena ringi ja see staadium tuleb ju kõrvaldada.

Nüüd saabki pojanaaskel käia nuppu vajutamas ja meile kohvi serveerida :) Tema ärkab tavaliselt esimesena (puhkepäevadel, kuna argihommikute kella 6-st äratust ta õnneks nädalavahetustel ei praktiseeri, see on meie "oma aeg" Vanamehega 5 päeva nädalas), ca 7-8 vahel ja suundub alla multikaid vaatama. Mõne aja pärast järgneb Noorem Poiss, kes siis umbes 9 paiku ilmub meie voodi juurde kurvameelse nentimisega: "Emme, ma tahaksin midagi süüa". Ja siis kui mina suundun putru keetma, "valmistab" Vanem Poiss meile kohvi :)
Lihtsalt nii armas, et vajab ülestähendamist.

Ma sulan :D

Olin oma krattidega saunas. Pühapäevaselt pikalt ja mõnuga. Vanamees kaugel-kaugel ära oma järjekordset reisiseltskonda menetlemas.

Korra tundus, et eesruumis oleks telefon justkui helisenud, kuid mis siis. Sai veel ammuoodatud vihmasajus end karastamas käidud (loe: paljalt keerlemas, keeled suust väljas) ja kui lõpuks läbi vihmaladina tuppa olime jooksnud, avastasin vastamata kõne ja messengeri-teate kahelt erinevalt naabrilt. Mõlemad tundsid muret, et kas ma pean homme hommikul tööle ka minema ja et kuna meespool ära, siis nad saadaks oma meesteväed mulle appi - majast 700m kaugusele väljapääsu teele (maanteele keeramine) on puu langenud ja ise ma seda eest ära ei saa.
Ma kohe sulasin sisemiselt :D Niinii armas lihtsalt :) Tõepoolest, järjekordne puhkusejupp tehtud ja homsest vaja tööle asuda ning lapsed peale 7-t nädalat taas lasteaeda. Mis tähendab, et hommikul kell 7:15 on väljasõit ja ei ole aega puudega maadlemisele. Kuigi olen kordi puutüvesid teetammilt eest lohistada madistanud varahommikuses autolaternate valguses, ise kašmiiriseguses Kairi Vildersoni pikas mantlis... Mootorsaagi Vanamees minu kätte ei usalda, peab siis vist muu sae endale autosse leiutama. Lohistamine alati ju ei toimi.

Aga see naabritepoolne tähelepanelikkus ja abikäte pakkumine on lihtsalt nii armas, et sõnu pole :) Homme vaba tee sõita :D

3-e poisiga pere

Meil siin oli nädalane periood, kus meil oli kodus kantseldada kolm poissi. Lisaks meie 3- ja 5-aastastele ka 12-aastane.
Idee oli sõprade peret aidata. Tänapäevane nutisõltuvus on aina enam tuure võttev pullikaka, mis eemaldab reaalsusest ja tekitab peredes pingeid.

Täna saan ma meie krattidega veel hakkama. Lihtlabaselt ei ole neile seda ahvatlust kätte andnud. Las nad olla veel lapsed ka meie arusaama järgi ja nautigu eluolu vanal moel.
On ka nende eakaaslased täiesti teadlikud neist võimalustest, kuid meie hinnangul on see liialt vara. Olen enam kui kindel, et neil ei teki mahajäämust, kui aeg igasugu nutikaid seadmeid kasutada. Pigem on neil siis võrdlev pilt ka reaalsusest olemas. Loodetavasti. Toetan pigem igasugu IT-gurude hoiakuid, kes omi lapsi neist seadmetest võimalikult kaua eemal hoiavad. Olen täiesti veendunud, et mu lapsed on piisavalt targad ja nutikad, et "järele jõuda" ka siis, kui see rohkem eakohane on.

Jah, neid huvitavad need seadmed. Nad on elevil, kui keegi suurem neile neid tutvustab. Täna suudan ma veel tähelepanu mujale suunata. Eks näis, mis tulevikus saab.
Ma lihtsalt leian, et enne kooliminekut ei pea laps nutiga kursis olema. Ei, meie leiame.

Kuna lasteaiaõpetajate sõnul on mõlemad me lapsed eakohasest arengust ees, ma ei muretse, et nad veel linnu ei ehita, kosmoses ei kulge ega vaenlasi hävita. Nad ei ole meil ainsatki vägivallaga filmigi näinud. Päästavad hoopis putukaid uppumast ja muud sellised meie maailma sobivad teemad.
Hehh, meenub eileõhtune dušši all käik - Noorem Poiss hüüab, et ärgu ma vett selja peale veel lasku, enne päästku ämblik ära - ja no tõesti, lapse seljal ronis ringi ämblik, Long Leg John:D Saatsime siis ämbliku õue ja saime pesuprotseduuridele keskenduda. Vanem Poiss päästab nagunii iga päev igasugu putukaid-mutukaid.
Ilmselgelt ei ole meie lapsed haiglas vahetusse läinud, täitsa meie omad :)

Aga jah, kuna varateismelisena kogu see maailm omandab hoopis teise tähenduse, siis otsustasime appi tulla perele, kus mure suur. Ja kuna sõbrad kallid, siis tegime ettepaneku, et saatku laps nädalaks meile. Oma vanematel sageli keeruline õrnas teismeeas mõju avaldada, meiesugustel lihtsam.

Nii saabuski meile täiesti teisest Eestimaa otsast nädalaks 12-aastane kasulaps.
Proovisime siis näidata, et ka tavalises sõprade kodus on argipäev perekeskne, loodusesse aupaklikult suhtuv ja nutiväline.
Minu jaoks kõige keerulisemaks osutus asjaolu, et hommikuti, kui lastekarjale pudru valmis olin teinud (puhkuse esimene nädal ja kodune) ja ise jooksuringilt naasin, ei saanud ma riideid seljast koorida ja vannituppa pesema minna. Pidin minema riietega vannituppa ja enne väljumist kleidi selga panema. 12-aastase poisi ees ikka paljalt õhuvanne ei võta. Aga noh, hakkama sain :)

Loodan väga, et oli abiks. Kui nädala pärast vanemad kohale sõitsid, sain emalt tagasisidet, et töötas küll. Kontakt reaalsusega olevat teine.

Ühel päeval võib see kõik ka minul ees seista. Olen küll mõneti kriitiline (mitte jumaldav) lapsevanem, kuid kas pädevalt? Kas ma suudan õigel ajal märgata ja reageerida? Reageerida õigesti? Tulen ma ju ise hoopis teistsugusest ajastust. Ajastust, mil lapsepõlved olidki sõpradega väljas toimetamised, mitte kusagile ebareaalsusesse mattumised...

Njah. Õnneks mu lastel on ajud.
 Loodan väga, et oskan märgata. Vähemaga ma ei lepi. Sest sorry - nutiseade ei saa olla lapsehoidja. Kuigi see oleks oi kui mugav. Ise ma neid lapsi nii palju aastaid ootasin, ise ma nad nüüd ära kantseldan. "Oma aeg" tuleb varem, kui ma tahaksin, enivei. Teismelisel on juba kõik muu olulisem kui mina. Eeltöö peab aga selleks ajaks tehtud olema.

Kingitused

Kui sel aastal keegi pereliikmetest küsis, mida ma sünnipäevaks soovin, olid vastused varmad tulema: saarlastelt soovisin osalust suures punases külmikus ja Vanamehelt maakivikeldrisse minu kavandi järgi riiulite süsteemi. Väga praktiline ja varusid säilitada sooviv kümnendivahetus :D

Punane külmik on mu kiiks olnud juba jupp aega. Aga seni polnud nagu otsest vajadust vana kappi välja vahetada ja nii see unistus venis. Kuni sel aastal mõtlesin, et tahan et mu kingid jääksid pikaks ajaks kinkijaid meenutama ja nii see punane iludus mu köögis nüüd laiutabki :) Kuna vana kapp veel siiski elab, kolis too sauna, õllekülmikuks.

Paar päeva tagasi tuli Vanamees õhtul koju ja küsis: "Kuule, mis ma sulle sel aastal sünnipäevaks kinkisingi?"
"Eeeee..... keldrile sisustuse....", olin ma küsimusest segaduses.
"Aaa, okei. Noh, ma tõin sulle selle lisaks", võttis ta selja tagant karbi välja. 1,5 kuud peale mu sünnipäeva...
Karbis oli taldlihvija... Oi ma naersin :D

Tegelikult on mul peale realiseerunud lihvija kaks tööriista veel, millest unistan (Vanamehe omadest ei piisa, tahan isiklikke, mida kasutades end vabamalt võiksin tunda) - roosa akutrell (ok, ei pea olema roosa, peab olema kerge ja võimas ja ainult minu oma) ja isiklik mootorsaag.
Ehk ilmuvad needki karbid aja jooksul selja tagant välja, sünnipäeval või kasvõi kuid nihkes suvalisel ajal :)

Episoodid

Tüüpiline nädalavahetus. Poisid naudivad kevadet ja veedavad päevad hommikust õhtuni õues mütates. Vahel 8-aastane naabripoiss seltsiks, vahel 3-ne ja 5-ne omapead. Vahel söömiseks ilmuvad tuppa, vahel saavad kausid söödavaga õues ette ja nosivad mõnuga. Päikesepaistelise ilma korral jäätis lisaks ja nii need eluõied sirguvad.

See on see ilus visuaal. Teine reaalsus on aga järgnev:

Episood 1: Tegelikult 1a, 1b ja 1c.
Korrastame kodu väisava Vanamehega hoovi. Vett on meil palju, isegi meie mitmed suured kraavid ei suuda vett ära tõmmata ja nii me siin upume. Põletame oksarisu ja oleme tulele fokusseeritud. Nende mõnede tunnikeste jooksul jõuab 5-ne 3x kõhuli hoovil asuvatesse veealadesse kukkuda nii, et tuleb täiskomplekt riidevahetus teha. Peale kolmandat korda löön käega: "Kui püsti ei püsi ja end märjaks kukud, olegi märg. Minul on õueriiete varud sulle otsas ja kas lähed tuppa või oled märjana õues." Valib märjana õues ja nii lähebki. Ja mis kõige imelikum - ei jäägi haigeks, isegi köhatirtsu ega tatitriipu ei tule. Lahe.

Episood 2: Toimetan toas. Korraga tõmbab mu tähelepanu aknast paistev veidi nagu nihkes vaatepilt: poiss vikatiga... Eeeee... poiss vikatiga? Mismõttes nagu?
Vanamees on veendunud, et nägin midagi valesti. Palub 5-sel näidata, mille ta just nüüdsama suure kuuse taha lohistas. 5-ne näitab kõvera otsaga kaigast. Mina lolliks tehtud ülepaanitsev kana. Või kas ikka olen? Ma ju tean, mida ma nägin, ma päriselt ka ei kujuta asju ette. Või siis kujutan?
Kuuse tagant maast leiame vikati... Mu nägemus 5-aastasest vikatimehest ei olnud ettekujutus.
"Kuidas sa selle kätte said???" uurime üllatunult (vikat oli surutud paksu kolme haruga puutüve vahele parajalt kõrgel, et olla lastele ohutu). "Ma ronisin sinna puu vahele ja tõstsin selle alla" Ahahh.... Polegi nagu midagi kosta... Riielda ka ei saa, kuna pole selle pealegi tulnud, et vikati ohtlikkusest kõnelda.
Head lapsevanemad ikka...

Episood 3: 3-ne vaimustub metsa alt leitud surnud hiirest. Iga kord, kui me (taas)avastame ta tollega ringi jalutamast, peame loengut ja keelame ära, siis millegipärast iga kord olukord taaslavastub. Tema lemmikud on tudulotid (ilma "rrr"-ita tudurotid) ja nüüd siis päris ju. Mis siis, et surnud. Terve päeva tabame teda sellega hängimast ja kui siis õhtu käes ja aeg tuppa tulla, tuleb suurem pahandus. Mismõttes me, mõistmatud vanemad, ei luba hiirt õhtul tuppa tuua? Ja kaissu võtta? Säärane ülekohus on väärt Meka poole palvetamist ja nii asetab solvatu end, pepu püsti, põrandale ja protestib valjuhäälselt kõigi ülekohtute eest. Olgu kinnitatud, et hiireke jäi siiski õue "tuttu" ja kaissu ei pääsenud.

Suur hitt on praegu kelgud. Talvisest kelgutamisest küll, lohistatakse neid nüüd kolaga täidetult mööda muru ringi. Olgem avatud, ei mingeid piirmõtlemisi :)

Mis seal´s ikka

Pikk-pikk vaikus taaskord olnud siin. Aga noh, elu nii kiire, et õhtuti arvutit avan vaid erandkorras ja siis teen ära need erandkorra asjad. Muu ootab. Ja blogiseda läbi telefoni ka ei viitsi. Seega on nagu on.

Aga mis seal’s ikka.

Vahepeal keeras uus number ette. Eriti armas oli see, et veel nädal hiljem jooksid tuttavad lähedalolevasse lillepoodi, kui mind liikumas märkasid ja sadasid kallistustega kaela:) Kuidagi ütlemata armas. Söögilaud küll suhteliselt suur meil, kuid lillede alla mattunult sinna kogu perega ühel ajal sööma ei mahtunud:)

Muidu üritan hetkel aga tervislikumalt elada. Ehk saab harjumuseks. Läbimõeldud/arvestatud toit, mis suhu läheb (kevad ja puhastus ja dieet, eksole), ei alkoholile, ei maiustustele, ei saiakestele-pirukatele,  jah hiljemalt kell 22-23 voodisseminekule. Äratus kell 6 nagunii ja no tuleb oma keha poputada ja talle puhkamist lubada.

Ca 50 päeva seda režiimi peetud ja ei olegi raske:) Sinna sisse jäid ka veinita/tordita naistepäev ja meie 8a Vanamehega, samuti mu uue dekaadi ettekeeramine.

Kõige selle raames tundun endale vahel superemana :D Täiesti tavapärane õhtu köögi osa (lisaks muule elule ja perenaisekohustustele) on näiteks järgnev ühel ajal ja korraga: ahjus küpseb kalkunifilee (mulle), potis keeb lillkapsas (mulle), pannil praevad makaronid singiga (poiste soov ja lasen neil ise ka vahel tellida, et mitte liiga nõudlik lapsevanem olla) ja samal ajal mikserdan vahukoort, et mustikamuffineid vahukooremütsikesega elavdada (poiste soov).

Vanamehe peale ei pea igapäevaselt mõtlema, kuna see pidevalt tuhandete kilomeetrite kaugusel. Sel aastal korraldab teine õige mitu reisi ja teine poolaasta ma arvan, et rohkem aega me ei näe kui näeme:)

Vahepeal tekkis meil siin oht lammastega ümber piiratud saada, kuna üks lambapidajast eemalasuv naaber ihus hammast meie metsaga piirneva maatüki peale, kuhu oma lammaste karjamaa laiendada. Mets maha ja lambad peale. Ühte külge ta juba sai maa ostetud, nii et sumedal suveõhtul ei pääse me meloodilisest lambakoorist niiehknaa. Oleks teise külge ka õnnestunud, oleks läinud tehinguks ka kolmanda külje maaomanikuga. Nüüd aga napsasime meie vahepealt selle 3,5 hektarit metsa ära ja päästsime end piiramisrõnga ohust. Et vahva, kui inimesed tegelevad ettevõtluse ja tootmisega ja isegi käime nende käest liha-juustu jne ostmas, kuid ümber oma maa-ala me ka liiga palju lambaid ei taha :) Määgigu muus suunas.

Seega siis tuli aju tööle panna ja leida võimalused mets ära osta. Hing jälle kinni. Nüüd lasime selle hoopis võserikust puhastada ja parkmetsaks rajada. Meil oma kohalik metskitse karigi tahab mugavamalt liikuda ja saab sinna söötmiskoha neile teha ja varje pildistamiseks.

Aga meie metskitsed on lahedad tegelased. Puhkepäeva hommikul on täiesti tavapärane neid kuskil hoovile jalutamas näha. Hiljuti näiteks märkasin hommikukohvi juues, et piilub üks keldri nurga tagant. Jalutab mustsõstrapõõsaste vahele ja nakitseb rohelisemat rohtu otsida. Oleme poistega kuss ja jälgime. Lõpuks oli neid otse maja ees hoovil 8 (3 isast ja 5 emast). Sõid rahulikult rohtu nii veerandtunnike, kuni lõpuks otsustas üks mu okasteta põõsasroosi tippe nakitsema minna. Avasin akna ja ütlesin rahulikult, et nii see nüüd küll ei käi. Vaatas mulle ehmunult 7m pealt vastu ja tükk aega ei taibanud minema kapata :D

Aga meie rebane ja meie kährik on ää surnud :( Pole neid enam hulk aega näinud. Siile peaks üksjagu aga olema, ootab millal need ringi tuterdama tulevad. Metsnugis juba laseb mööda puid ja häirib vareste pesapunumiskatsetusi.

Aasta algus traumadega

Väga imelik aasta algus on olnud. Oleme sattunud traumade nimekirja.
Imelik on see seetõttu, et reeglina meil selliste asjadega kokkupuuteid ei ole. Oluliselt.

1.jaanuaril kukkus vennatütar käeluu katki.
2.jaanuaril lükkas Noorema Poisi lasteaiasõbranna poisi miskipärast alfaldile pikali nii, et sellel suuuuur muhk ja kriimud otsa ees.
3.jaanuari hommikul olin koos Vanema Poisiga nooremat tolle rühma viimas ja kui mina lapse riietega mässasin, suutis Vanem Poiss (kes rabeleb katkematult, kuid reeglina ilma vigastusteta) ninapidi vastu treppi kukkuda. Mõlemast sõõrmest tuli verd, kuid saime selle lõpuks pidama ja jäi oma kasvatajate jälgimise alla. Keelasin enne hommikusööki rabelemise ära ja oligi sõna kuulanud ja verejooks ilusti peatus.

Lõuna ajal sain väga-väga mureliku häälega kasvatajalt kõne, et laps näost valge ja süda paha. Oli mänguhoos näoga vastu puud jooksnud. Lagedal platsil...
Ehmatasin, et kas tõesti oli hommikune kukkumine põrutusega ja nüüd koordinatsioon kannatab? Mismõttes jookseb näoga vastu puud? Ta on küll kiire, kuid kiire ka põiklemises.

Lapsele järele ja arstile. Sest nägu korralikult paistes ja nina täiesti viltu peas...
Perearst saadab kohe emosse. Emos kutsutakse üksteise järel kokku 3 erinevat arsti lapse nina uurima. Kui vähegi ilma saab, siis ei taheta röntgeniga kiiritama hakata.
Ninaluu on õnneks terve, kahtlust äratab krõmpsluu (nina otsas see pehmem osa). Lõpuks annab kirurg hinnangu, et ikka ei tohiks katki olla, nina veab ise sirgeks, kui paistetus alaneb. Verevalum ja paistetus lihtsalt nii jõhkrad, et ajavad näo täiesti keereks :D

Oehh, ma teile ütlen. Aga nagu lohutati - nii see poisiks kasvamine käib...

Tänaseks on nina tagasi sirge ja isegi kollane värv, mis osutab olnud hematoomile, hakkab kaduma.

Kutsikad

Ühel ilusal hommikul avastasime, et akvaariumisse on tekkinud mõned uued tegelased. Kalakutsikad. Tänaseks tundub, et kolm osavamat on kaaselanike poolt puutumata jäänud ehk siis sebivad taimede vahel hoolega ringi.
Mis mind aga imestama paneb, on nende kasvamise kiirus! Veel mõni päev tagasi olid nad nii mikroskoopilised, et raske märgata, täna leian kolm vaevata üles. Kui neid on rohkem, käivad nad võsast väljas lihtsalt vahetustega.

Igatahes tohutult põnev jälgida :) Nii mõnedki isased on igapäevaselt hullunult pulmatantsuga ametis, seega mine tea mis siin veel saama hakkab :)
Mina aga veedan igal kodusoldud päeval vähemalt mõned head veerandtunnid akva ees istudes :) Hommikukohvi joomise kohaks on see mul nagunii saanud.

Järgmine viis lolliks minna

Aga jah. Mõte on juba ammu-ammu-ammu. Aga teostuseni pole seni jõudnud, kaine mõistus on vahele trüginud. Mingil hetkel aga see kaine mõistus on meist vist lahutanud ja täna sai akva peale pikki uurimisi ja üksjaguseid ettevalmistusi sisse seatud...  
 
Tulemuseks oleme täna perekondlikult veetnud õhtu akva ees põrandal istudes (kalal ei ole mannaterahaigus, on surnud pikslid telefoniga läbi vee ja klaasi liikuvaid olevusi pildistades). Aga zen on ikka küll - muudkui istud ja vahid... ja vahid... ja vahid... Tea kas nüüd hakkab elu mööda voolama? Neeee.... :) Mitu hullu plaani veel peas küpsemas ;)

Uppuja päästmine...

Saaremaal spaas.
Vedeleme emaga pägalikke valvates lastebasseinis, kui meie poole pöörduvad kaks murelikku tütarlast teatega, et mullivannis on üks poiss juba pikka aega vee all ja ei liiguta...
Pilk mullivanni poole kinnitab, et pole kedagi näha jah. Veidi kõhkleval sammul astume viidatud suunas ja näeme vee alt paistmas selga. Inimene kõhuli vee all.

Ema eest ei mäleta detailselt kirjeldada, kuid minul käisid nende sekundite jooksul mitmed-mitmed mõtted peast läbi: "Veest välja ja elustama! Kaua ta siin olnud on? Olen elustamist korduvalt õppinud, küll ma hakkama saan. Pean saama. See nüüd ongi see hetk"; "Siin oli üks lühikestes pükstes ja T-särgis heas vormis mees asjatamas - ilmselt töötaja ja väljaõppega. Tuleb kohale kutsuda"; "Keegi peab jooksma kiirabisse helistama, kuni ma elustan".

Igatahes niipea, kui nägime, et inimene vee all tõesti ei liiguta, hüppasime mõlemad karmauhh vanni ja lõime mõlemad oma pikad küüned poisile keresse. Siis ei hooli, kust krabad ja keha vee alt välja tõmmates on raske. Ja libe. Sikutasime poisi pinnale ja keerasime selili.

Oleksite te seda poisi nägu näinud!!! Selline ehmatus, et anna aga olla. No mida sa ikka mitte-ehmud, kui kaks tädi su järsku pinnale rebivad!
Ta tegi hinge kinnihoidmise harjutusi... Pikalt tegi, asjalik poiss. Aga no halloo, sellises kohas ja ilma turvajateta, kes hulle mutte eemal hoiaksid :D

Aga samas oleks ju ka meil olnud imelik mitte rebima minna ja vaadata, kaua ta seal liikumatult mullitava vee all lebab. Võimaliku terviserikkega, eksole. Vaatame ja ootame, ehk hakkab liigutama? Olukorras, kus iga sekund võib olla määrav?

Igatahes terve ülejäänud päeva olime emaga nagu kohtlased, kui üks meist äkki ootamatult laginal naerma hakkas. Kui päevane väga ehmunud noormehe nägu meelde tuli :D
Ja no siiamaani ajab irvitama :D Poiss teeb kestvuskatseid ja mutid löövad küüned ribide vahele :D

Loogika ja ökomutlus (?)

Saatsin Vanamehele enne tema kojutulekut sõnumi, et õli hakkab otsa saama.
Tuleb siis koju ja õnneks ei ole õli unustanud. Kohe üldse mitte unustanud, kuna tuli mitte ühe ega ka mitte kahe, vaid lausa 15 pudeli õliga... Et jagub tükiks ajaks...

Okei, tegelikult oli asi selles, et oli kampaaniahinnaga müügis ja kuna meil kasutatavat õli iganädalastes kampaaniates ei leia (jube harva, kui üldse, on neid hea hinnaga saada ja tavahind teistest kordades kallim), siis võttis kohe varuga.
Meil nimelt see kiiks, et ei suuda enam enamlevinud õlisid kasutada - kohe maitses tunda. Maitsemeeled on harjunud oliivõliga (salatites esimene külmpress ja praadimisel oliivijääkõli) ja oleme küll vahel püüdnud proovida uuesti rapsiõli vmt, kuid no ei lähe enam... Ei tohiks ju maitsevahet olla, kuid vat on. Sama teema, et enam ei oska mõeldagi, et võiks poest margariini võileivale osta - ikka ja ainult päris või.

Kõlan endale täiesti snoobina selliseid lauseid pildudes, kuid toit on asi, mis meie peres püha. Ma ei tea ega hooli midagi riidemoest, trenditoonidest ega sisustussuundadest (tarbin ja soetan kõike vaid sellest lähtuvalt, mis endale hetkel meeldib ja võimalik on), kuid see, mida ma endale ja perele keresse sisse ajan, peab olema minu parema äranägemise järgi täisväärtuslik. Nt kanamunad vabapidamisel kanadelt Kõpust, osa liha metsast ja naabertaludest, kala kohalikelt püüdjatelt, aed-puu-juurvili-mesi erinevatest majapidamistest kahelt suursaarelt jne jne jne. Isegi piima-juustu-jogurtit saab naabrite juurest. Lõputu hoidistamine-kuivatamine-külmutamine suvel-sügisel, et talvel oleks mõnus võtta.
Isver, ma kõlan nagu mingi hull ökomutt! Ei ole tegelikult, Selveri ostukorv on ikka ka täiesti arvestatav :D Lihtsalt kui puhas/puhtam kraam nii käeulatuses on, siis miks mitte seda eelistada :)

Aga jah, õlide juurde tagasi tulles - eks ma siis nuputasin ja paigutasin neid varusid :D Aga see on kuidagi nii meieperelik :) Ma ei tea, kas teistes peredes ka, kuid meil juhtub küll pidevalt selliseid minu loogikale vastanduvaid olukordi :)

Suvemeenutus

Neljasena hobust fännamas

Suvel üllatas mind Vanem Poiss sellega, kui ta soovile hobusega sõitma minna järele andsin ning ta ei löönudki põnnama. Olin kindel, et soov on küll suur, kuid kõrgel hobuse seljas õõtsudes kaob ind ja palub end maha aidata, nagu paljud teised lapsed.

Üllatuseks oli ta hobusest aga ülimas vaimustuses ja tiirutas hoolega ringi, eriti võidukas nägu ees. Mälestuseks läheb üles siiagi.

Loomad meeldivad talle niigi, kuid üks asi on hobust silitada ja igast asendist uurida jalgadega maa peal olles, teine asi aga seal üleval ilma sadulata õõtsuda. Hea, et talle sobis :)

PS: Vanamees saaks/saab pildi peale mini-infarkti - kus on hobuse pea? lapse jalad? selline pilt siis???
Aga mulle luges emotsioon, mitte kompositsioon! Kiire klõps telefoniga enne lapsele tunnustava pilkkontakti andmist.

PS2: Samal ajal, kui Vanem Poiss hobusega tiirul oli, suutis Noorem Poiss hobuse jooginõusse tagurdada ning läbinisti märjaks saada... Hea, et oli kuum suveilm!

112

Ükskord suvel juhtus meil selline imelik asi, et ühel külalisel tekkis vastu hommikut miskine kummaline ja seletamatu terviserike. Kukkus varahommikul kolm korda järjest kokku. Ei, ei olnud purjus. Me ülejäänud igatahes ärkasime selle peale, et vannituba ähvardas korduvate kukkumiste järel pilbasteks laguneda (loe: santehnika koliseb üllatavalt valjult, kui inimkerega äkilisse kokkupuutesse satub).
Kuna viimase kukkumise järel oli tekkinud pähe veritsev haav, silmad lasid nagu vurrkannid ringi ja olukord oli seletamatu, kutsusime kiirabi.
Kirjeldasin kõnekeskusele, et gps ei toimi, sealtkaudu meie juurde autoga ei pääse, lasku kiirabil minuga ühenduda või kirjeldagu sõna-sõnalt mu juttu, küll kiirabi juba teab kohalikke maju ja kurve, mida kirjeldan. Neid aga huvitas millegipärast palju rohkem, kas minu poolt nimetatud tee kirjutatakse sidekriipsuga kokku või ei.

Igatahes suutiski kiirabiauto naabrid poolkangeks ehmatada, kui neile teetupikusse (hoovi) sõitis. Meie maja paistab, kuid mets vahel. Daaa!
Mina siis sõitsin autoga õigesse teeotsa vastu ja kiirabi pääses paarikilomeetrise ringiga lõpuks hoovi. Hea, et aegkriitiline teema ei olnud...

Vereproovi võttes olid poisid ka ikka ninapidi juures ja neljane Vanem Poiss ajas arstid naerma tunnustava kommentaariga: "Näete, onu T üldse ei kräununud, kui tal verd võeti!"
Olgu öeldud, et tema ise ka ei kräunu, pigem on huvitatud. Uurib hoolega ja ei piiksatagi. Kui mõlemal lapsel vaja vereproovi teha, siis näitab kolmesele ette, kuidas käituma ja mittekräunuma peab :)
Ainus, mis teda muretsema paneb, on kanüüli panek. Seda pelgab. Aga see on eraldi teema. Ehk kunagi...

Haiglast saime T õnneks päeva peale kätte. Lõpuks ometi taipas, et võiks ikka lasta tervist kontrollida. Üle 10a vahega... Olles ise 40+... Olles arsti poeg...