Neljapäev, aprill 29, 2010

Virin

Ma vist oleks vanaks jäänud.
Ilm on tatine-vihmane ja pime ning minul tahab pea otsas pauguga lõhki minna.
Kes oleks arvanud, et enesetunne saab ilmast mõjutatuks. Või pole siin ilmaga mingit pistmist ja lihtsalt kokkusattumus? Ääähhh, vahet pole - see peanupp vajab amputatsiooni. Ja mitte vaid valu pärast, suurem mure on seal pesitsev tühjus. Kui vihmase ilmaga ikka kolus tuul viliseb, siis pole see mitte kõige tervitatavam tunne tundmiseks.

Teisipäev, aprill 27, 2010

Ema tegemised

Niisiis, millega tegeleb minu ema...

Tuleb välja, et tal igav, kuna ema sõnu kasutades on "isa puhta lolliks läinud - uurib muudkui Tartu Rattaralli rada ja käib kolmekümneviiestega 100-kilomeetriseid trette tegemas"

Eks siis proua kodus igavleb (jube lahe mu meelest:D):

Esmaspäev, aprill 26, 2010

Kalpsamisest minestamiseni

Kevad on väljas, ikka kohe tõeline kevad! Jehuu!
Minu jaoks hakkab suvi lähenema siis, kui hakkan taevasse vaadates tähele panema valgeid jutte lennukite taga. Sellel on minu jaoks esimene suve tõlgendus.Teine tunnetus kevadest on see, kui saabas enam ei plärtsu ega libise vaid konts klõbiseb asfaldil heledalt ning saabas jalas asendub õhemaga või lausa kõpskingakesega. Samm läheb iseenesest lendlevaks ja silmis hakkab kumama unistus suvisest säärte ümber lehvivast seelikukesest. Kui jala otsas sportlik papu, siis tahaks joosta... Keha kohe ei lase kõndida väärika rahuga, tahaks kalpsata ja karelda ja hüpelda ja takka üles lüüa nagu varss esimesel kevadisel õuelaskmisel... Ja puude all seisatades käed ümber kaela põimida, üllatunud suule kiire musi anda ja edasi karelda...Kevad lõhnab. Ja linnud lärmavad. Oi kuidas lärmavad:)


Mis siis vahepeal toimunud on? Palju. Hirmus palju lausa. Ja samas suurt ei midagi säärast millest kilgata tahaks:)
Lisaks mõned kinod, millest kirjutada ei viitsi, kontsert ja mitmed-mitmed uued tutvused, millest veel vara rääkida. Mõned sünnipäevad/istumised/koosolemised/katsik/erinevad väljasõidud/muusikal/vanemad Tallinnas jne jne jne...Tuhala Nõiakaevu keemise jäädvustamine otse loomulikult, nagu sadadel või tuhandetel teistelgi eestlastel (mina käisin viimati kaemas 2004 ja ega ta vahepeal väga palju pulbitsenud olegi).

Positiivseks emotsiooniks oli üle aastate taas Viimsi Paadi külastamine, kus peale Tuhalat oli laud reserveeritud. Viimati kui seal mõni aasta tagasi käisin, sain nigela teeninduse osaliseks ja oli koha suhtes kerge eelarvamus. Seekord oli teise korruse saalis aga super teenindus ja meeldivad maitseelamused ning võis igati rahule jääda:) Ja vaade on seal muidugi endiselt üle prahi:) Seega on ütlemata hea meel, et viimatine nigel mälestus nüüd ümber lükatuks sai.
.
Enda arust jube tegija olen ka. Kujutasin siin vahepeal ette, et kui mul juba seinte puurimine nii käpas on ja jubedalt meeldib, siis olen üks kõva tegija ning järgmise asjana võtsin ette kruvide keeramise. Voodi karkass vajas kokkulaskmist. Ainult et.... jube kõva materjaliga tegu. Trell on hea, kuid kruvid pikad ja sissekeeramisel alguses kipuvad vänderdama. Võiks ju augud ette puurida, kuid avastan, et sobivat puiduotsikut pole.Egas midagi, tütarlaps siis keris kleidisabad põlvede alt ära ning küürutas ja punnitas ja aeles trelli otsas, püüdes kruve sisse saada. Aega võttis, kuid suur osa sai juba tehtud. Siis aga... enam pole otsi, millega keerata. Ehk siis olin suutnud keeramisotsad siledaks lasta. Naine!
.
Egas midagi, õnneks saabus msnni abiväge ja veebikaamera vahendusel riistvara võrreldes, juhiseid andes ja vaheldumisi "kuul-pähe-naine!"-liigutusi tehes sai tobekanale selgeks tehtud kus siduri säästmise nimel kettaid keerata ja nii ma siis aelesin veel natuke aega trelli otsas (jõudu oli hullupööra vaja, noh, kuid sellega mul hiilata ei ole) ning asja lõpuks ka sai. Sest jah, ma ei mallanud kohe kuidagi oodata kui abivägi kohale end veab ja mul oli tarvis just nüüd ja kohe see korda saada.Igatahes edaspidi on nüüd nii, et puurin ma hea meelega nii betooni kui puitu kui mida iganes vaja, kuid kruvid jätan siiski meeste mängumaaks.

Avastasin, et kui ma nüüd jälle tööl käima hakkan, siis pole suurt midagi selga panna. Hea, et suvi lähenemas, suveriietest ikka miskit kokku kompunnib, kuid klassikalise viisaka rõivaga on suhteliselt kehvad lood. Seelikud veel laseb puusadele vajuda, kuid viigipüksid kottis tagumikuga ei ole kindlasti mitte ilus vaatepilt. Ise sain ennast peeglist vaadates ikka hea kõhutäie naerda, kuid otse loomulikult tuleb tunnistada, et eks see heameelega segatud naer oli. Ikka enamikel juhtudel kipuvad naised ju säärase avastuse peale rõõmustama ja eks minagi, mis siin eitada. Lihtsalt kummaline on see, et enda meelest ei ole ma selleks pea midagi teinud (loe: viitsinud teha). Aga kaal hakkas langema siis, kui sellele mõtlemise lõpetasin. Ja numbrit 54 nägin kaalul vist viimati aastal 2006, seega... Ja vahepeal oli maksimumaeg numbriga 64, seda siis 2007/2008...Eks näis, mis saab. Viimasel ajal on mind küll niimoodi toidetud, et kõht tahab otsast rebeneda, kuid siiski.... Esialgu on olnud suund langev.

Vahepeal tabas mind ka miskine kõhuviirus, siuke 24h oma. Olin sest kuulnud, kuid polnud halli aimugi, et ka enesele hankinud. Ühel hommikul ärkasin lihtsalt jubeda enesetundega ja just too päev oli tarvis asjalik olla ja ära sõita. Keeldusin koju jäämast ja suure enamuse teest lebasin horisontaalis ja parajas koomas. Palavik lõi suhteliselt kõrgele, kuna hunniku palavikku alandavate tablettide mõju all olles näitas kraadiklaas ikka veel murettekitavaid numbreid. Nii ma siis koomas lebades selle läbi põdesin ja järgmisel hommikul ärkasin täiesti tervena. Müstika.
Aga ühe avaliku etteastega sain ka maha. Nimelt oli peatus Järve Selveris ja seal tundsin, et vaja kempsu saada kohe ja kiiresti. Ok, õnnestus ehk siis suutsin ajastada. Siis otsisin kaaslased poest üles ja nii kui neid nägin, läks süda pahaks. Hea reaktsioon, eksole. Teatasin, et eiei, ma lähen uuesti kempsu ja siis autosse ära.
Võtsin suuna väljapoole ja jõudsin täpselt järgmisse riiulivahesse, kui tundisn, et pilt hakkab eest kaduma ja lisaks tahaks oksendada. Märkasin saaliteenindajat askeldamas ja krabasin talt (suutmata sõnagi lausuda) turnimispuki ära ning istusin sellele, et mitte sirakile kukkuda. Samal ajal mõtlesin, et kuhu ometi oksendada, kui ma seda purset tagasi hoida ei peaks suutma. Pilguga vaatasin juba tollesama punases pluusis teenindaja kärust ühe kasti välja. Too ise ei julgenud mu käest oma pukki ka tagasi küsida vaid eemaldus igaks juhuks veidike.
Okse sain kinni surutud ja edasi pea põlvede vahele võimalikult alla ja nii ma seal istudes siis korra minestusemaal ära käisin. Kui algasid tagasitulemist tunnistavad vappekülmad, leidsin enda kõrvalt kaaslaste ehmatusest kaamed näod. Seejärel komandeeriti mind kiiresti autosse ja enam silmist ei lastud. Mine sa hullu tea, kukub veel kuskil ära, eksole. Koju tagasi minemast ma ka keeldusin ja jumal tänatud:) Hommikuks olin ju terve:)
.
Ehk siis jah, teadmiseks, et tõepoolest levib miskine 24h kõhuviirus. Üks päev vaat et suremas ja järgmine päev rõõmus naerupallike edasi:)
.
Ma ei või, see lugu on ikka endiselt niiiiiiiii hea..... Kuulan ja naudisklen... Ja pean seda jälle siia toppima. Äkki veel keegi naudiks.

Reede, aprill 09, 2010

Nälg või siis lihtsalt lollid kombed


Lugesin kirjutist toitudest, mida on statistika põhjal roolis kõige ohtlikum süüa. Artikkel saadaval siin. Okei, eks vast neid lihtsalt süüakse enim, kuid siiski:)

Otse loomulikult hakkasin seepeale mõtlema enese kommetele. Hmm. Tõepoolest. Okei, kohvi joon roolis kohe väga sageli. Varemalt pea iga hommik tööle sõites oli tops kaasas. Aga seda ma ohtlikuks ei pidanud, kuna spetsiaalne kinnine tops ja kui kukub, siis kukub ning enamuse aega istub ta ju topsihoidjas.
Kui kusagile veidi pikem ots ees, siis kohvi on loomulikult käes ning lisandub pea alatine raudreegel Statoili kabanoss. Selle puhul poleks küll tore kui sinepilarts otsustab saiakese alumisest otsast kõhulahtisuse kombel väljuda. Õnneks ei ole juhtunud, seni olen piirdunud vaid vajadusel intensiivse sõrmede lakkumisega...

Kõige tobedamaks vajaduse rahuldamiseks pean aga umbes kuutagust jäätist roolis olles. Tuli täiesti ootamatu jäätise isu ja otse loomulikult pulgajäätise oma. Ei kõlvanud topsid ega tuutud. Tahtsin justnimelt nostalgilist regatti.
Jäätis oli vaja juba autosse jõudes alasti koorida ning seejärel algas kahemeetriste hangemägede vahel ühe käega manööverdamine suurest parklast kiire liiklusega teele. Autosid oli palju, hanged tegid liikumisruumi ahtaks ning jäätist ei saanud asetada ei toolile ega haarata hammaste vahele (seda viimast saab sageli kabanossiga tehtud - vaatepilt on tõepoolest "ilus":D). Lisaks on mul manuaalkastiga auto ehk siis käigud ja rool pidid jagama ainsat vaba kätt ning parklast väljumiseks oli vaja sisestada ka parkimiskaart masinasse. Misjärel peale tõkkepuud korralik kiirendus ühtlase vooluga ühinemiseks.
Oleks võinud ju oma jäätise ära nosida ja siis liikuma hakata, kuid kus sa sellega. Ikka kõike korraga. Aga... tol hetkel tundus see täiesti normaalne...

Kas keegi tahaks kirjeldada ka oma veidraid toitumisharjumusi roolis? Oleks põnev lugeda:)

Neljapäev, aprill 08, 2010

Naisena sündinud

Kui oled naiseks sündinud, siis on paratamatult vajalik või vähemasti soovitav iga mõne aja tagant külastada enese soole spetsialiseerunud arsti, et too saaks kinnitada kui korras ja terve ollakse, eksole.

Kui ei ole tegemist miskise probleemi ega põletavate küsimustega ning paksuks kah pistetud ei olda, siis pole minu meelest viisakas hakata arstile helistama, et kohe-varsti-aega enesele kaubelda, eksole. Pole ju kiiret, las hädalisemad mingu enne.

Kuna minul eelpoolnimetatutega kokkupuude hetkel olematu, siis tuli mõte lihtsalt ja ausalt I-Patsiendi kaudu end vastuvõtule registreerida. Login aga sisse ja hakkan surfama ja.... Liigun kalendris aina edasi ja edasi ja klikkan igaks juhuks kõik vastuvõtu päevad läbi ja.... Maandun augusti viimases nädalas... Aga õujee, valida saan lausa kolme kellaaja vahel ühel päeval... Kas ma juba mainisin, et aja broneerimine toimus aprilli esimesel nädalal?

Egas midagi, "pikaajalise investeeringuna tervisesse" maksan augustilõpuse visiiditasu aprilli alguses ja teen vajaliku kande ka oma truusse musta kalendrisse... Muud päevad seal ümber on na tühjavõitu aga pole midagi, las siis ilutseb seal see väärtuslik väljaleitud aeg...
Kuidagi tobe tundub kogu see olukord...

Kui oled lisaks naisena sündimisele sündinud ka lootusetu tibina (höhöhöö), siis on igavene ikaldus ka küütsakatega... Päeva ajal neid tuunida ei saa, siis igasugu toimetamised. Õhtul enne põhkuronimist ilusaks maalides aga jama teki alla saamisega. Siis tuleb käed teki peal hoida ega saa oma kaisuelukast tugevasti-tugevasti kinni hoida ja end võimalikult ligi suruda. Jälle jama. Ja nii istudki horisontaalis lebamise asemel küürakil arvuti taga ja blogised hoopistükkis günekoloogist... Mnjah.

Pühapäev, aprill 04, 2010

Täiesti lilla? Nooooot.

Okei, kui tuleb testida, siis tuleb testida. Siinsest rullist juba Kroku, CU ja Malignus tegid, ma siis tutvustan ennast ka:

Your rainbow is shaded violet.

 
 
 
 
 
 
 

What is says about you: You are a creative person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.


AGA....
See oli eile. Salvestasin ja ei viitsinud veel postitada.
Täna, kui FF ei lasknud värve üles laadida, tegin testi uuesti. Ja nüüd siis endale teadmiseks, et olen ikka üks jube tujukas tegelane. Täna olen oopistükkis kollane...:

Your rainbow is shaded yellow.

 
 
 
 
 
 
 

What is says about you: You are a joyful person. You appreciate optimism. You're good at getting people to like you.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.