neljapäev, aprill 29, 2010

Virin

Ma vist oleks vanaks jäänud.
Ilm on tatine-vihmane ja pime ning minul tahab pea otsas pauguga lõhki minna.
Kes oleks arvanud, et enesetunne saab ilmast mõjutatuks. Või pole siin ilmaga mingit pistmist ja lihtsalt kokkusattumus? Ääähhh, vahet pole - see peanupp vajab amputatsiooni. Ja mitte vaid valu pärast, suurem mure on seal pesitsev tühjus. Kui vihmase ilmaga ikka kolus tuul viliseb, siis pole see mitte kõige tervitatavam tunne tundmiseks.

4 kommentaari:

Loojangukuma ütles ...

Mingitel hetkedel peabki tuul vilistama, sest neid hetki, kui pea tahab mõtetest lausa lõhki minna, on vaja millegagi kompenseerida.. :)

soodoma ja gomorra ütles ...

vihmane ilm on justkui loodud selleks, et soe tekk peale tõmmata ja mõnd head raamatut lugeda.

aga kui ikka üle ei lähe, siis on seltsi vaja. sõbrad peavalurohu eest:)

mama de montagne ütles ...

appike, mina olen ammu alla andnud. olen ja jään vist alatiseks ilmast mõjutatute hulka :)

Ingelise Israel ütles ...

Tundub, et miski tahab lahti laskmist saada? Vooluga kaasa minemist?