Laupäev, november 30, 2013

Spaghetti e carne di cervo

Pilt sai udune, kuid kui telefoniga kiirelt teha ja üks mees hetkegi paigal ei püsi, siis vahet pole!

Mul on väga hea meel, et enam ei pea pidevalt nuputama, mida täna titele süüa anda. Tahaks ju, et menüü oleks vaheldusrikas, pidevalt arenev ja samas alles maailma ja maitseid avastava tegelase seedeelundkonna-sõbralik. 
Suurest mugavusest sai ikka üksjagu talle ka nn purgitoite sisse söödetud, kuid ikka tahaks ju olla "hoolitsev ema" ja ise muudkui vaaritada ja vaaritada. Eks siis sai tehtud nii ja naa.

Nüüd aga, 9-kuusena, on Väikemees meiega suht sama menüü peal. Mõne roa puhul tuleb lihtsalt tema osa enne lõplikku valmimist eraldada, enamasti aga saab lõpp-produkti ja tugevamaid maitseid (sool, tšilli ja muud piprad) lisab iga soovija hiljem juurde. Muidugi on parem, kui maitsed on pikalt sisse podisenud, kuid üldiselt saame praegu ilusasti hakkama.

Suur õnn on see, et ta ei pirtsuta. Absoluutselt. Ei taha vaid siis, kui kõht täis. Muidu on valmis sööma kõike. Aga no ma juba täna lähtun temagi puhul enda kehtestatud reeglist: "Meie majas peab toitu vähemalt proovima. Kui proovitud ja ei maitse, võib loobuda, kuid tuleb proovida". Ja ta teeb koostööd. Nii sööb ta sama hommikuputru kui meie, samu puuvilju ja aedvilju, muna ja juustu, leiba ja sepikut, liha ja kala. No mida iganes. Probleemiks pole ka sibul supi sees, mis enamasti lastele ei sobi. Lihtsalt algusest saadik tutvustatud :)
Ainus, mida me talle veel ei anna, on praetud toit. Kuigi ka siin toimus täna mööndus, kui oli pannkoogilõuna. Mustasõstramoosiga, mis peaks ju hapu olema, kuid kohe näha, et minu laps - ma võiks ainult haput süüagi :) Manineeritud kurk näiteks meeldib poisile ka...

Kõige lahedamaks pean ma korda, kui poiss spagette sõi. Pennesid oli enne ka söönud (ja hirmsasti meeldivad), kuid spagettidega oli esimene katsetus. Ja Väikemees nagu proff ludistas neid endale sisse imeda :D (pildil).
Kui issi hirveliha-suppi keetis, siis seda sõi ka lausa kahel päeval. Ja kohe ikka korralikes kogustes :D
Igatahes väga lahe mu meelest :)

Hea on selle juures see, et ka meie endi menüü on nüüd tänu sellele läbimõeldum, mitmekesisem ja tervislikum. Ja sööme korralikult teatud kellaaegadel, kuna vaja ju kõik koos lauas istuda. Kõik võidavad :)

Jah, ma tean, et on olemas hulk lapsevanemaid, kes suhtuvad lisatoidu arengutesse erinevalt. Et mismõttes sellised asjad selles vanuses jne. Aga nagu me ise arvame ja nagu ka meie arst ja asendusarst on korduvalt arvanud - poiss areneb ja kasvab nii kiiresti, et vägisi teda titena hoida pole mõtet. Laps dikteerib ise, mida ta millal vajab, tuleb vaid silm peal hoida ja teda kuulata. Ja no mis poolvedelaid möginaid ta ikka sööma peaks, kui tal juba 7. kuu algusest 8 hammast suus ja ukerdab juba ammu ringi, poolenisti näritud porgand konstantselt peos.
Seega jah, lapsed on erinevad ja meie oma sööb meiega sama toitu. Ja oi kui palju lahedam ja kergem nii on :)

Hull kiidulaul sai taaskord :) Aga no ta on ju meie jagu ja seetõttu lihtsalt ongi maailma imelisim :) Kõige tublim ja targem ja andekam nagunii, eksole :D
Aga ok, tegelikult on tõrvatilk meepotis täitsa olemas - magamine. Selleni ma jõuan ka ükskord. Kui jõuab kätte sellest kirjutamise jaksamise päev :)

Kuradi kahju :(

No kuramuse kahju, et mööda panevad. No ei ole 5 laupäeva, on hoopis 5 teisipäeva.
Aga muidu oleks selle suurema summa raha võtnud küll jah :) Mul just täpselt nelja päeva pärast suurem summa vajalik ;)

Neljapäev, november 28, 2013

Teosammul liibates

Septembri lõpust alates on mul enamus blogisid, mida jälgin, lugemata. Sellele mõeldes tuleb kerge ahastus peale, kuna servast nagu oleks nende kirjutajatega kokku kasvanud ja harjunud kursis olema ning emotsioonilaksu saama. Ja kui katkenud kohani lugeda ei jõua, siis parem ei loe ka vahepeal, kuna siis oht, et jääb lõppeks ikka midagi vahele.

Nüüd aga, viimased paar nädalat, olen end tõsiselt kokku võtnud. Kuigi sada miljon asjatoimetust on ootel, olen asunud blogisid vallutavale ristiretkele. Iga päev võtan mõned hetked, mil loen ja siis ikka järjest. Ehk siis enne blogi ei sulge ja magama ei lähe, kui olen jõudnud katkenud kohani.
Oehh, mõned on ikka super produktiivsed :D
Aga alla ka ei anna, tahan järje peale tagasi saada. Muidu mattun siin omadesse tegemistesse nii ära, et tekib neelatuse tunne. Vajan seda välist doosi lisaks.

Igatahes olen ma ikka väga tubli olnud ja suutnud suure hulga aega ja kümneid liitreid musta teed mee ja piimaga tarvitada selleks, et tänasesse jõuda. Mõned on veel minna :)

Lisaks on küpsenud mu peas ka idee omaenda pisikesest blogiprojektist ja kalendermärkmik on samuti palju tärnikesi saanud (mul on komme tehtud asjad kalendris tärnitada). Järjest on tekkinud ka uued nimekirjad, mida kõike on vaja teha nii arvutis, kui füüsilises ruumis jne jne jne.

Vahepeal sai ostetud ka uus arvuti, kuna läpakaga ei saa oma vajadusi enam katta. Mulle ei meeldinud varem mõte statsionaarsest arvutist, kuid eks läpakas on liikvel olles ikka kaasas ja vajalikud failid on nagunii terasel välisel kõvakettal alati kotis.
Lihtsalt... läpakas ei suuda mu vajadusi rahuldada (siis tuleks osta uus ja mega-mega kallis), kuna korraga peavad mul olema avatud alati paar-kolm netibrauserit paljude erinevate tab´idega (kasvõi juba see, et kolm erinevat meilboksi on alati avatud - isiklik + veebitööd puudutav + oma ettevõtte meil), mitmed Office´i programmid jm. Ja kui siis nende vahel liigutada, siis läpakal jäi jõust puudu ja hakkas kiiluma. Ja oi seda ropendamist siis! Ja aega ka ju pole passida, kuna kõik vajalik peab saama tehtud ajal, mil Väikemees tudul. Ja ei ole teada, kauaks...

Ja nüüd on oi kui mõnus :) Arvuti jooksutab kõike paari sekundiga, tee ja toimeta mitut asja korraga ning kui mul varem polnud suurt vahet, mismoodi see ekraan niiväga paistis (peamine, et asjad said tehtud, eksole), siis nüüd, kui silma ees laiutab 24-tolline led, on ikka hea vaadata küll :) Ja silmad ka ei väsi :D Kohe eriti magus on erinevaid Exceli faile kõrvutada ja nad ei muutugi seda tehes liiga väikeseks :D
Nii palju rõõmu nii väikesest asjast :) Ja mina jonnisin tükk aega, et ei taha, pole vaja...

Ehk siis nüüd jõuan arvutis kõik palju kiiremini tehtuks saada ja tõepoolest jääb aega ka blogisid järele lugeda :)

Kolmapäev, november 27, 2013

Ma vist võiks kogu aeg lennata


Algatuseks siis olnust:
Peale blogijatšikkidega "pilvepiiril" kokteilitamist (Lounge24-ja menüü ei ole küll pikk ja meelierutav, kuid seal proovitud krevetid taignas ja brie juust lehttaignas olid kuradima head ja meid teenindanud noormees äärmiselt püüdlik ja laheda suhtlemisega, seega punktid kirja) laekusin ööks E juurde, et natuke (ok, mitmed tunnid, poole hommikuni :D) lobiseda ja peale kiiret uinakut end lennukile sättida. Kuna E elab Kuldalas, on sealt lennujaama astuda 15minutit. Ilm oli ilus ja nii otsustasingi veidi jalutada.

Püha taevas! Ma ei kuulnud omaenda mõtteidki! Kõndisin seal hirmlaial kõnniteel ja üritasin aru saada, kas mu kõrvakuulmine on muutunud tundlikuks, liikluskoormus roppumoodi tõusnud või ma lihtsalt vaikusega harjunud? Tundub, et oma roll oli igal nimetatud variandil.
See müra... see oli kohutav! Veidi rohkem kui 3 aastat ei ole ma enam igapäevaselt pealinnas ja uskumatu, kuidas vaikus on mind endasse haaranud. Kuidas on võimalik, et ma varem ei pannud seda müra sellisel kujul tähelegi? Kuidas on võimalik, et ma varem sain sarnases olukorras kõndides rääkida telefoni või kaaskõndijaga?

Huhh, ma ilmselgelt olen mugandunud. Varahommikuti linnavahel liikudes harjunud kuulama ärkava linna helisid: lindude omavahelist suhtlemist, läheneva auto kummide sahinat ja mootori nurrumist, avanevaid aknaid ja sulguvaid uksi, öiselt jahiretkelt naasva kassi üksikut mjäud ja kooli suunduvate laste tervitushõikeid üksteisele. Ja muidugi rattakellakeste õrnu kõlkse, kui kõnnitee servalt maha sõidetakse. Meil tõelise rattalinnaga tegu...
Täna ma väga naudin seda kõike. Ja ei kujuta end talumas igal hommikul kiirustamisest ja mürast tulenevat stressi. Ent ometi oli see mu elu pärisosaks ja üldse mitte probleemiks 14 aastat.
Ja ega iial ei tea, kuidas elu keerab, kuid loodan siiralt, et mul õnnestub oma mullis veel kaua-kaua elada :) Sest... nii on hea :) Mulle :)

Aga nüüd tagasi lendamise juurde.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Kuressaarde lendasin. Tallinnas elades tegin seda üsna sageli, vahepeal isegi korra kuus. Nüüd aga pole põhjust olnud.

Seetõttu oli too reedene lend Saarde tugev nostalgialaks. Nagu ka lennujaama vastu saabunud isa.
Vaadata aknast lähenevat maapinda ja mängida äraarvamismängu "Millise tee kohalt nüüd üle lendasime?". Tunne oli sees hea, väga hea :)

Lennukid meie siselendudel on tõeliselt pisikesed ja naljakad. Aga... suremaid polegi ju vaja. Enamasti pole needki täis, kuigi saartevahelistel lendudel on muidugi määrava tähtsusega pilk kalendrisse. Hooajad, pühad, nädalalalõpud. Noh, nagu ikka puhkusepiirkondades :)

Suurte lennukitega lendamine on teistmoodi tore. Neis, erinevalt väikelennukitest, ei saa arugi, et lendad. Pigem tunne, et rong ajab kiirendusega kõrvad lukku, ei muud.
Paigutad aga käisipagasis sisalduva endale mugavalt (loe: tekitad enda ümber pesa), kerid jalad enda alla, pleed põlvedele, raamat nina ette ja jääd teenindamist nautima. Ma pole veel kunagi aru saanud kobinast, et lendamine on kohutav, kuna ilmselgelt ei ole mulle kas negatiivset kogemust juhtunud või siis olen ma lihtsalt suuteline niivõrd hästi kohanema ehk siis ei loo endale illusioone vaid võtan hetkest maksimumi. Ja võtmesõnaks see, et alati tekitan endale võimalikult mugava tsooni.
Ja lennanud olen oma elus üksjagu. Mitte küll nüüd nii üüratult, kuid no neid tõusmisi ja maandumisi on kokku olnud kindlasti väga-väga mitukümmend. Ja olen nautinud neist igaüht!

Eriti see pilvede ülevalt vaatamine...
Millega meenub vahelepõikena hoopistükkis üks nunnu lühilugu :D



Aga jah, lendamine on mõnus!
Viimastel aastatel on lendamine kordade arvu mõttes toimunud enamasti taas pisikesel lennukil lühiotstel Hiiumaa ja Tallinna vahel (juhuks, kui keegi kuskil on ilma jäänud infost, et viimased 3 aastat olen pesitsenud saarlasena Hiiumaal, siis see info on nüüd avalik, kuna kõhklusi tekitavad asjaolud on silmapiirilt läinud). Mis tähendab seda, et istud lennukisse, sõidate hoovõturaja algusesse, mootorid pannakse täisvõimsusel tööle, nii et terve lennuk rapub nagu tormipöörises ja kui pidur lahti lastakse, sööstab kohalt kui ralliauto, et juba loetud sekundite pärast rattad maast lahti rebida. Omamoodi elamus iga jumala kord :)

Enne Väikemehega koduseks jäämist oli vaja väga palju töö asjus mannergul käia. Kui oli vaja olla kusagil mujal Eesti punktis peale pealinna, läksin autoga, kuid kõik koolitused-kohtumised Tallinnas võtsin ette lennukiga. Sest no mille kuramuse pärast peaksin hakkama varahommikul sõitma, poolteist tundi praamil kinni olema, veel sõitma ja tagasi sama teema? Koju alles hilisöösel. Pigem hommikul 8 paiku 30 minutit lennukis, õhtul 17 ajal taas 30 minutit õhuruumis kõõlumist ja ongi päev tehtud :) Ka Väikemees tegi minuga 7 lendu mu kõhus kaasa :)
Mulle nii tohutult hästi sobis selline ajakorraldus ja ma ei saa üldse mitte hästi aru neist, kes võrreldavates oludes lennuki välistavad.
Erareisid sai/saab samuti lennukil tehtud, kui tegu vaid õhtuse "kohtamisega". Sest mille kuramuse pärast oma aega raisata?

Hoopis teine alternatiiv on muidugi jäätee ja selle tõsised mõnud saartel elavatele inimestele, kuid jäätee on meil kahjuks liiga harv nähtus :( Ja sildu kah netu.

Njah, ega ma päris niisama lapsena lenduri elukutsest unistanud. Suurim salasoov oli saada hävituslenduriks, kuid probleem selles, et ma ei tahtnud mitte hävitada, vaid lihtsalt hävitajatel lennata :) Täna mõtlen, et oleks ju võinud siis sammud seada hoopis testlenduri suunale, kuid tollal ma selliselt mõelda ei osanud. Ja nüüd kainelt mõeldes... - ilmselgelt hea, et ei osanud :D

Aga erutavaim ja sageli korduv unenägu oli mul veel mõned aastad tagasi see, kus ma olen Black Hawk´i piloot ja pean karja sõjardeid lahinguväljalt ära toimetama. Mehed peal, küljeuksed veel avatud ja siis õhku tõustes on oht, et tiivikud satuvad kõrgepingeliinidesse. Mul aga vaja hirmsa kiiruga sealt minema saada (vaenlased lähenevad suure kisa ja püssipaukudega) ja nii ma nende tiivikulabadega seal liinide vahel manööverdan :D

Pilt Wikipeediast

Ülinaiselik mina, pole midagi öelda :)

Kolmapäev, november 13, 2013

Piripilli- Leenu

Pildi tegi külas olnud E, mina keerasin must-valgeks - siis ei karju hall pea ja lömmivajutatud nägu niiväga silma :)

Karm. Karm on see oma aja saamine ja ilma lapseta kodus olemine...
Ma pole ju peale 13. veebruari ilma temata olnud kauem kui mõni tund korraga. Ja siis ka oma asjatoimetustelt naastes tean, et koju jõudes võtab mind vastu rõõmust hõikav väike tegelane, kes päta-päta paterdab esikusse vastu, tõstab käed üles ja nõuab "oppaaa, oppaaa!".
Täna aga askeldan siin nagu üksik hunt :(

Plaan oli lapsevabale ööle nagunii, kuna plaanis iga-aastane blogitšikkide kokkutulek, pilvepiiril kokteile nautides. Olin juba ette natuke ärev, et kuidas ma suudan öö temast eemal veeta, kuid arvestused said siis nii tehtud, et õhtul viimasel hetkel minek, peale kokteile pealinnas ööbimine ja varahommikul juba tagasi. Et lõbusas seltskonnas muljetades saab sellega hakkama küll.

Kuna aga möödunud nädalavahetusel olid poiss ja kass haiged, siis jäi Saardeminek ära ja sai otsustatud see tuleva nädalavahega asendada. Ehk siis minu laekumine reede varahommikul + lõuna paiku start Saarde. Enne järgmist nädalat mul aga vaja üks finantsanalüüs raudselt valmis saada ja no kuidas sa korraldad, eksole.

Pakkus siis Vanamees välja, et aga nemad poisiga annavad mulle kolmapäeva õhtu vabaks, ma saan siis oma analüüsi + kõik muu kiire ja vajaliku ära teha ning neljapäeval peale poolt päeva asjatoimetusi, mil nagunii oleksin kodust lennus, siis suund Tallinnale. Ja et nemad suunduvad juba kolmapäeva õhtuks Saarde. Mina tulgu siis reede hommikul Tallinnast lennukiga otse Saarde ja asi vask.

Tundus plaan ja puha. 
Kuni tänaseni.
Mida lähemale nende lahkumise aeg jõudis, seda enam ma poissi süles ringi tassida tahtsin ja lahti laskmine ei olnud mõeldavgi. Laps tahaks mängima minna aga emme hoiab muudkui kinni :) Eks ta siis ka üritas mind omal kombel (täisavatud suuga ilastades :D) musitada ja nii me mööda elamist ringi tantsisklesime. Muidugi peale seda, kui olime arstil mõõtusid võtmas käinud (täna siis 9 kuud ja 77cm).

Kui nad siis ära sõitsid, oli mul tükiks ajaks pill lahti. Muudkui aga lörista ja törista. Sadamasse jõudes pidid nad mulle helistama ja Saarekoju jõudes samuti. Ja siis, kui poja tudumas, siis ka. Ja jälle mina löristan nutta - no täiesti ajulage! Mis siin nutta on? Mulle antakse vaba aeg tegeleda vajalikuga, mulle antakse võimalus magada nii, nagu ma pole maganud juba 9 kuud - täpselt uinumisest hommikuse äratuseni. Ja mina löristan.
Aga nii hirmsal kombel igatsen... Isegi seda igatsen, kuidas ta vahel enne ööunele jäämist magamast keeldub ja jaurama ning voodis ringi hüppama hakkab. 
Ning jah, ma tean, et juba reede hommikul me näeme, kuid siiski...

Huvitav, kui ma ei suuda täna temast paari öödki eemal olla, siis kuidas ma ta kunagi tulevikus vabaks lasen, kui ta oma elu peale suundub? Või saab minust selline klammerduv ema, kes ei suuda last vabaks anda? Või on see praegu sellest, et ta alles nii pisi ja nii vähe aega mu juures olla jõudnud?
Küsimused, küsimused... 
Mõtle vähem, ela rohkem!!! Püüa vähemalt...

Esmaspäev, november 11, 2013

Vanajumal naerab, kui inimesed plaane teevad...

Möödunud nädalavahetusel oli meil kavas ammuarvestatud igakuine Saardeminek. Iga kuu vähemalt ühe nädalavahetuse broneerime sellele sõidule ja see on nii olnud juba viimased 3+ aastat ehk kõik see aeg, mil siin elanud olen. Sageli, nagu ka seekord, planeerime mineku koos venna perega, et seltsis segasem ja nalja rohkem. Ja lastelgi omavahel põnevam, mis siis et 4 aastat vanusevahet. Vennatütar saab aga suure ja tubli rollis olla ja Väikemees vaatab jumaldavalt, mida noor daam teeb. Igati vahva, eksole.


Sel korral organiseerisin end lausa nii korrektselt, et võimalikule kiirustamisele ja sahmimisele ruumi ei jääks ehk siis et kõik oleks aegsasti valmis, kui reedel poolest päevast stardime. Isegi piim kapis oli arvestatud täpselt, nii et pahaks minema ei saanud miski jääda, kui hommikukohv joodud. Ühesõnaga - ma ületasin iseennast detailidega.

Siis tuli aga mängu pealkirjas viidatud irvitav vanamees seal kuskil pilvepiiril.

Neljapäeva lõunast hakkas valge röövelloom Rööbik kummaliselt käituma. Läks oma kasti, istus seal kümmekond minutit, tuli välja, ei kraapinud midagi peale ja jäi kasti ette kangestunult seisma veel nii 10-ks minutiks. Peale tardumusest väljatulekut hoolega taguotsa pesema. Piilun kasti - mitte ühtegi klombikest ehk mitte ainsat pissinirugi selle pika punnimise peale. Ja nii õhtu otsa.

Noh, mõtlesime, et jälgime kassi. Hinge puges kahtlus, et kas tõepoolest eelmise sügise (7.septembri, brrr!!! sellest kirjutasin siin) jamad tagasi ja põies liiv või kivid. Aga noh, kui paremaks tundub minevat ja pissi näen, siis teeme oma käigu ära, kuna ega see muu sõiduks sobiva aja nii äkki ringimängimine nii lihtne ei olegi.
Peaaegu nagu plaan juba, eksole.

Seejärel astus mängu Väikemees. Palavik 39 ümber ja vahel laps päris kuum, vahel veidi vähem. Et nagu "kas te aru ei saa, et me ei tohi kuhugi sõita?" Päeval olime teinud ühe meie jaoks üliolulise käigu, mis võib-olla miskeid ettureid liigutas, kuid siis tundus poiss veel igati ok olevat. Kas võisime talle palaviku tõusuks tõuke anda? Süümekad, süümekad...

Igatahes nohu ega köha pole, lihtsalt palavik. Vahel tuju ok ja naeratab püüdlikult ja tahab mängida, vahel jaurab, kui enesetunne ikka ilmselgelt eriti s***.
Kohe mingite alandajatega peale ei tahtnud lennata, kuna tänapäeval on võimalik väga kergelt ja kiirelt lapse immuunsus peppu keerata ja lasime tal endal võidelda. Lisaks kohene sekkumine pikendab põdemise kulgu ja kuna palavik iseenesest ohtlik ei ole, ei soovitata liialt vara alandama hakata. Lihtsalt hoolega jälgida.

Öö oli jube. Et iga natukese aja tagant ei peaks vintskleva lapse tekki kohendama ja terve öö püsti-pikali-püsti-pikali karglema, siis võtsime ta enda juurde ja hoidsin teda terve öö kaisus. Arvake ära, mida see mu enda unega tegi, kui üks väike aga hirmtugev tegelane iga poole tunni tagant peksab ja nagu tuuleveski vintskleb. Öö oli karm, ühesõnaga. Null magamist, kuna iga kord, kui suutsin ta maha rahustada, läks mul endal uinumiseks aega ja kui siis olin valmis uinuma, algas kogu trall uuesti.
Hommikuks olin suht nüri juba ja kuna Vanamees oli saanud oluliselt paremini magada, andis ta mulle peale poisi ärkamist paar tunnikest magamiseks :D No ma ikka kohe mõnuga tõmbasin, maad ega mütsi ei jaganud.

Reede hommikuks oli kass vaevast lahti saanud ja keset köögi põrandat ilutses hiiglaslik loik... Verd selles sedakorda õnneks ei olnud. Ja edasi käis kass ilusasti oma kastis, kraapis ja väljus sealt poole minutiga :)

Jube, et köögi põrandal, kuid õnneks selle andis mugavalt ära pesta. Eelmisel aastal vallandus pais diivanil ja seekord siiralt lootsin, et uuel suurel diivanil seda toimuma ei saa. Seega loik köögi põrandal oli sulaselge rõõm :) Kass vaevast lahti ja diivan kasutamiskõlblik :)
Ja noh, ega saa valudes vaevlevale loomale etteheiteid teha, et kasti ei läinud. Nad käivad muidu alati korralikult oma kastis, eks see haigus- ja valuhoog ole lihtsalt erijuhus ja siis hea, kui lahendus saabub.

Väikemees oli endiselt palavikus. Sageli endiselt rõõmus, kuid silm udune ja söögiisu olematu.

Helistasime loomaarstile. Tema arvas, et võis olla tegemist haruldase juhusega ja see kivi sai pissimisega välja, kuid tahtis igaks juhus ikka looma üle vaadata. Lubas kohe varsti läbi astuda.
Seda ta ka varsti tegi, veendus, et Rööbik on rõõmus ja rõõsa, kuid igaks juhuks sai siiski peale antibiootikumide kuuri ja spetsiaalpasta lisaks. Jätkame endiselt ainult apteegitoiduga, kuid midagi pole teha - mõnel loomal tuleb seda ette, teisel mitte. Vidrik on kogu aeg ja 4 aastat kauemgi söönud sama toitu mis Rööbik, kuid ühel on jama, teisel mitte. Kuigi jah, nüüd juba üle aasta ei julge enam mingi hinna eest tavalist krõbinat neile anda, ainult ja ainult apteegist. Lisaks ka värske liha, kuna arst soovitas ka mitte levinud kassikonserve pakkuda. Ütles vaid, et lugege koostisosi ja ehmute korralikult.

Reede ennelõunaks oli siis selge, et kassiga selleks korraks kõik korras, kuid kuna Väikemees maadles ikka oma 39-se palavikuga, ei sõitnud me kusagile. Teine öö oli sama hull - mina magamata ja Väikemees terve öö viselnud ja kigisenud. Vanamehe saatsin poole öö pealt elutuppa diivanile - olgu vähemalt üks meist maganud ja saab siis päeva ajal toimetamisi rohkem enda peale võtta ja mul magamatusest värisevate käte koormust vähendada. 
Kolmas öö sama. Siis saatsin Vanamehe juba koheselt elutuppa. Väikemees sai palavikku alandavad rohud peale, kuna kaua ei suutnud ise seda kuumavat keha taluda. Nii kurb, kui ei oska kohe kuidagi aidata ja teine ju nii pisi alles aga nii vapper...
Õhtuti voodisse minnes siis töristasin suurest haledusest nutta.

Pühapäeva õhtul lahkus palavik sama äkki kui oli saabunudki. Ja kui täna ilmusid ka mõned roosakad täpid kehale, saigi kinnitust mu arvamus, et tegemist on tittede kolme päeva palaviku ehk roseooliga. Olin sellest kuulnud ja teadsin, et enamus lapsi põevad selle 6-12/24 kuu vanuses läbi, kuid kuna polnud kogemust olnud, siis esimene kord ikka tekkis mure. Olin endale lubanud, et kui läheb kas hullemaks või ei möödu esmaspäeva hommikuks, siis arstile. Aga õnneks pidas arvamus paika :)

Huhh, kass ja Väikemees okeid, nüüd tuleb vaid püüda näiteks sel nädalavahetusel Saarde minna. Tundus suhteliselt pingeline see aeg, kuid vist on õnnestunud vajalik selliselt ringi mängida, et saab minna :)

Kolmapäev, november 06, 2013

Taust määrab palju...

... nagu päriselus, nii ka siin.
Tegemist siis ideaalsete ruutudega, usu või mitte :)


Teisipäev, november 05, 2013

Oi kus ma tahaks...


... kirjutada suurtest ja olulistest asjadest, mis teos ja töös ja mõttetasandil ja plaanis ja paberil ja vaidlemises ja unistamises ja ja ja ... Oehh :)
Aga ma ei saa. Kahjuks ei saa enamikust ka rääkida, ka mitte kõige lähematega, kuna selline ma lihtsalt olen. Aga sisemus karjub, kuna tahaks ju valju häälega vaagida poolt- ja vastuargumente, analüüsida ja mitmeid vaatenurki kaeda...
Ja oleks neid teemasid siis vaid üks eksole! Pea tahab otsas plahvatada!

Aga selle asemel ma kirjutan mahlapakkidest ja äädikakärbestest. Ja tegelikult ju ei kirjuta mitte millestki. Mis tekitab taaskord küsimuse - milleks enam see blogi? Oijahh...
Kui on, mida kirjutada, eks siis kirjutan, kuigi siis pole enam midagi vaagida, siis on tehtud... Ja see mõnu jääb olemata.
Kõik omas järjekorras, mis teha.

Pühapäev, november 03, 2013

Tõmbasin piduri maha juba kolmandalt mahlapakilt

Sel aastal oleme me siin kõik õunamahla nägu...

Õunamahl on vaieldamatult üks mu lemmikjookidest, kuid metsikutes kogustes seda juua ei riski, kuna ega see puuviljasuhkur hiiglaslikes kogustes just peeglissevaatamist soodustavalt mõju :) Aga oma aia õunte mahl, mille kvaliteet ja sisaldus on teada... No on ikka luksus küll :)

Meil Saares on küll üksjagu õunapuid, kuid üks puu on selline, mis annab super mahlaõunu. Ideaalse maitsega ja mahla pritsib igast poorist. Nt 5 kotitäit (need vanatüüpsed võrgust kartulikotid) andsid sel aastal 130 liitrit puhast mahla. Mahlategijad ka üllatusid, et kuidas nii palju :)
Ja me käisime teist korda veel samasuguse õunalaariga :D

Alguse sai asi sellest, et jõulude paiku rääkisime emale, et meil ühed tuttavad poisid hakkasid pakendama õunu box in bag meetodil ja jube mugav on. Sel sügisel siis uuris ema ka Saares natuke maad ja selgus, et sealgi hakkajad tegijad täitsa olemas. Ja mismõttes siis viitsida mässata mahla pressimise ja kuumutamisega. Ja pärast on igavene jama neile säilituskoha leidmisega, kuna purgid-pudelid võtavad ju ropult ruumi.

Niisiis - õunad kotti ja töötlemisse! Keegi teine pressib ja kuumutab ja pakendab, sina võtad aga vastu kümneid või sadu liitreid valmis mahla, mis pakendatud ja valmis sahvris vähe ruumi võtma.

Tegu siis samasuguste pakkidega nagu nood 3-liitrised veinid. Võimalik valida kas 3, 5 või 10-liitrised. Ja peale avamist säilib vähemalt kuu, kuna õhku peale ju ei saa. Ideaalne!

Meil 5-liitrised.

Nii ma siis tulin 3 nädalat tagasi Saarest, auto koormatud 100 liitri õunamahlaga. Ja ruumi võtsid nad vaid pool tagumisest istmest :D Ehk siis 20 5-liitrist pakikest.
Ja nii ma avasin täna juba 3. paki. Algne mõte, et "100 liitrit aastaga ära juua - kas utoopia?" tundub mitte paika pidavat :) Sest jube mõnus on ju astuda sahvrisse, vajutada kraanile ja lasta klaas mahla täis soriseda. Ja kõik see 100 liitrit sahvrisse paigutada - õieti ei saa arugi, et see kogus seal oma aega ootamas :)

Mmmõnus, ausalt :)