Laupäev, detsember 31, 2016

Kiiks traditsiooniks?

Mul on olnud unistus tekitada aasta vahetumisest rituaal. Midagi, mis erineb tavapärasest ja on veidi kiiksuga. Midagi, mida poisid jäävad mäletama meie pere traditsioonina.

See, et 12 erinevat toitu peab laual olema, on nagunii (igasse kuusse). Natuke seda, natuke teist. Kindlasti aga isevalmistatud sushi. Ja punane soolakala. Ja täidetud munad :D
Ilutulestikku ei ole meie poisid veel näinud, kuna suht pisid siiani tundunud ning tuduaeg on püsinud püha. Sedakorda tekkis aga mõte, et suruks nad päeval lõunaunne ja laseks aasta vahetumise ajal ärkvel olla. Läheks ilutulestikku vaatama ja puha.

Vanamees ei tahtnud väga nõusse jääda selle ilutulestikku-vaatama-sõitmisega ja arvas, et tekitab selle siis juba poistele kohapeal. Olgu täpsustatud, et siiamaani oleme me mõlemad olnud selle vastu, et oma isiklikku raha lihtsalt taevasse lennutada. Aga laste emotsiooni nimel ollakse nii mõnekski asjaks valmis ja nii see issi suuremat sorti paugumajanduse koju soetas.

Nüüd aga saan mina rakendada oma kiiksuga aastavahe plaani. Nimelt tahan ma traditsiooniks teha "Grill enne pauku". Ehk siis pimedas talveöös grill löömamas, tormiküünlad ümber põlemas, vorstid särisemas ja kui aeg käes, siis paugud taevasse. Peaaegu kahepoolene ja peaaegu neljane üheskoos peaksid selle vastu pidama küll. KUI on nõus lõunaune tegema. Ja KUI terved püsivad... Sest need viirused, mis siin ringi kappavad ja perekondi jalust niidavad... Seni oleme terved püsinud  kambakesi ja loodame parimat...

Igatahes hetkel on lootust õnnestumisele. Ehk siis minu mõnda aega vanale unistusele on taha saabumas tegelikkus :) Jube mõnus tunne!
Vorstid on külmikus, grill valmis sätitud ja süsi soetatud... Lisaks muidugi tormiküünlad ja kuiv vahuvein; loomulikult 12-roaline einelaud ja õnnetina valamise komplekt ning endalegi üllatusena paugumajandus. Meie oleme valmis.

Head vana aasta ärasaatmist ja imelist uut!

Reede, detsember 30, 2016

Võimalik vaid meie maal...

Auto vajas ülevaatust. Aga aasta lõpp ja tohutukiire aeg ja no ei leia selleks aega.

Lahendus - jätad auto töö juurde parklasse, annad auto ihumehaanikule teada, kus on auto, millises laekas on võtmed, kust leida auto tehniline pass ja tööpäeva lõppedes istud ülevaatuse läbinud autosse ning sõidad koju. Ei ühtki sõnavahetust mehaanikuga (Vanamees korraldab mu autoteemasid), ei ühtki kontakti. Vaid auto oli pargitud võõralt teistpidi - nina ees. Mina pargin "boksi tagurdades".

Oi mulle meeldib selline elu :) Ja oi mulle meeldib selline mehaanik :) Tark, teab teemasid, abivalmis ja lahendustele orienteeritud. Ralliautode mehaanik siiani olnud, kuid Hiidu kolides oli sunnitud ka minusuguste autosid kablima hakkama. Rallisõitjast peresõbra kaudu leitud, ei saa ju ära öelda :D
Õnneks pole ma ise seni veel pidanud miskit korraldama, Vanamees ja noormees kahekesi ajavad mul vajalikke autoasju. Mina lihtsalt istun autosse ja sõidan :D

Ja oi kuidas mulle meeldib see väikesaare elu (no sorri, kuid saarlasele on Hiiumaa ikkagi väikesaar, mis teha :D). Auto lukustamine siinmail on mandrikate pärusmaa. Kodus pole mul eales autol uksed lukus, lasteaia ees töötab sageli ka mootor, kuniks mina lapsi toon ja riietan. Ja sageli leiab külmal ajal poodide parklatest töötava mootoriga autosid. No kuhu sel varganäol minna olekski? Meri ja pikk praamisõit kõikjal ees. Isegi olen krõbekülmaga mootori tööle jätnud ja südamerahuga poes asjatanud.

Et siis jah. Sellise variandi ma võtan :) Või siis pigem - jätan :)

Neljapäev, detsember 29, 2016

Närv

On hakanud tekkima hirmulaadne seisund. Veidi. Vist.


Töökohta vahetades oli alguses põnev. Siis eufooria. Siis fun. Siis kõikesuutja tunne. Ja nüüd... nüüd on hakanud tekkima hirm...
Algusaegade tempo, sisseelamine ja vastutus, ümberkorraldused nii sisus kui personalis - see kõik on tavapärane. Nüüd aga on lähenemas uus aasta, mil läheb käiku juba minu eelarve. Miljonid eurod, millega madistada, 40 töötajat, keda toetada, et saada parimat tulemust. Kusjuures igal indiviidil ju oma maailm ja omad arusaamad...
Njah. Närv on hakanud tekkima. Eriti kuna tahan alati parim olla. Kas ma ka suudan? Oda-oda, mismõttes"kas"?


Igatahes olen ma aru saanud, et olen vist kergelt närvis, kuna viimasel ajal on nina veritsema hakanud. Täiesti suvalisel hetkel. Ja ei, mul ei ole vererõhk kõrge. Madalapoolne normaalne on. 100/70 reeglina.


Käisin töötervishoiuarstil Qvalitases. Nagu kõik. Sain teada, et väga hea tervise juures ja ideaalse nägemisega. Absoluutselt ideaalne nägemine :) Kui aastal 1999 teemantteraga silmaoperatsioonil -5 ära korrigeeriti, öeldi, et kümneks aastaks. Nüüd on sellest saanud 17 ja seis ülihea :) Väga rõõmustav, dr. Schotter tegi omal ajal väga hea töö!


Praamilt maha jõudes mõtisklesin parasjagu oma imelisest tervisest, kui hetk hiljem leidsin oma jalad pedaalil vappumas. Õnn, et tervis alles, kuna nii suurt metssiga polnud mina oma elus kohanud... See, kes minu ja eessõitja vahelt tuimalt läbi kappas, oli tõesti hiiglaslik. Sõidan suht kõrge autoga ja see sigudik ulatus kindlasti üle mu kapoti. Ta oli SUUR! Ja tal oli autoderivist täielik pohl. Olen väga õnnelik, et kiirendasin pärast asulat rahulikult. Muidu... Meeter-paar jäi meid lahutama.


Aga nüüd tagasi pereema rolli - pesu tahab kuivama!

Esmaspäev, detsember 05, 2016

Teadmised

Nagu kõigil, on ka minul kõige targemad ja andekamad lapsed, eksole.


Igatahes.
Seisavad peale voodist väljahiilimist (magamine on ju emme-issi pealesunnitud mõttetus) trepimademel ning kolmveerand-neljane tutvustab kaks-ja-veerandisele tualettide spetsiifikat: "Vaata... Meil on veetsee, tädi B juures on kemps. Aga mõnes kohas on peldik!"


Vanem Poiss on numbrifänn. Ammu. Ma enam hästi ei mäletagi, millal tal juba numbrid 20-ni selged olid. Tähtedest tunneb siiani vaid pooli, nende vastu kaotab kiiresti huvi. Numbrid aga meeldivad ja servast üritab arvutada. Tagasiloendus meeldib väga, ikka kuulen, et "12, 11, 10" jne....
Selle kõrval ei osanud Noorema Poisi eelistustest midagi arvata. Tema ju see titt ja nunnuke. Kuni vaatasin, kuidas ladus mandariinid lauale rivvi ja hakkas näpuga osutama: "Ükss, kakss, kom, neli"... Et siis mõlemad numbri-kirega?


Mina ise olen ka oma teadmistes "tubli". Kuulsin raadios, et tuleb saata ühe asja võitmiseks sms. Mõtlesin, et saadan ka. Reeglina ma ei viitsi, kuid seekord mõtlesin, et emale võiks selle teenuse võita.
Sms läinud ja 10 min hiljem lasteaeda jõudes võtsin telefoni kaasa (reeglina see autos), et "siis nad saavad mu kätte, kui võidu välja loosivad". Lasteaia trepil helises telefon.
Kui emale tema võidust rääkisin, oli teine täitsa rõõmus :)

Esmaspäev, november 14, 2016

Kaalikas

Lapse nägemus issist - kuna sarnasus on väga-väga ilmne, siis on tegemist vist noore andeka kunstnikuga ? :D

Meie Vanemast Poisist on saanud vist tüdrukute lemmik :D
Isadepäeva peol olevat pärast-esinemisi-trallimise käigus erinevad tüdrukud muudkui meie poisi vahet jooksnud. Küll eputades, küll niisama asja tehes. Põhiline oli muidugi "kihlatu", kuid oli ka teisi. Et siis selline elu kolmveerand-neljasel :)

Isadepäevaks meisterdati siis pildil olev tegelane. No täiesti sarnane, pole midagi öelda!

Lilled valis issile sinised. Oli hirmus elevil, kui neid toomas käisime. Kui siis veidi pidulikum lõunalaud kaetud ja issit lilledega sööma kutsuma läks, viskas lilled pikutavale issile kõhu peale ja teatas: "Näh, tõin sulle mõned lilled!"

Ei tea kas pidustused olid nii hullud või mis, kuid tänaseks on lümfipõletik. Ehmatas ikka ära küll, kui meie silguniisana peenike ja vibalik laps kaelast järsku paksuks sai. Ei palavikku, ei valu. Lihtsalt kaelast paks.
Täna kohe arstile ja kiirelt ravi peale.

Mina ka sain lõpuks aru pähe võetud ja nüüd ravi peal. Sobib hästi kokku mu plaaniga novembris alkoholi mitte tarbida. Praksuv kamin, lumememm akna taga, linnud hullunult päevalilleseemneid võistlemas ja minul ainult teetass, ei mingit punast veini. Aga ma tahan lõpuks terveks saada, olen juba liiga pikalt liiga poolevinnaline olnud. Mitte et see punane vein haigeks teeks :D Praegu lihtsalt selline valik. Kõlab nagu alkohoolik.....

Mul on väga hea meel, et mu lapsed armastavad juurikaid. Eks meil käib ka muidugi kommi-jaur ja muud jutud, kuid õnneks mitte palju. Päeva norm - max 1 komm - jääb enamikel päevadel saavutamata. Unustavad.
Küll aga olen hakanud õhtuti lauale näksimiseks panema erinevaid juurikaid ja vaatan, et kaalikas nende lemmik. Suurepärane, mulle sobib :)

Matkin siin oma ema, kes sai meid sellega juurikaid sööma, et õhtuti lõikus laiskelajatele kapsast-porgandit-kaalikat valmis ja kui need seal niimoodi suupärasena vedelemas olid, siis ikka ampsasid. Ühele ampsule järgnes teine ja nii edasi. Vaatan, et meie poiste peal töötab sama. Like.

Ei tea, kas ma pean antibiootikume tänama või mis, kuid inimese tunne hakkab tagasi tulema. See tohutu jõuetus ja metsik magamissoov hakkavad mööda minema. Hakkan taas energiliseks muutuma ja enam iial, mitte iial, ei lase ma asjal selliselt vinduma jääda. Kopsupõletik on saatanast!

Esmaspäev, november 07, 2016

Ta teeb seda meelega...

Ma hakkan arvama, et mu noorem laps kiusab mind.
Kuigi päeva ajal ta mähkut ei kasuta, on see nii igaks juhuks öösiti siiski all/jalas olnud. Kuna see aga ärgates ja isegi pikka aega peale ärkamist (tuduriietes aelemist/olelemist) on ikka kuiv olnud, otsustasime ka öise mähkutamise lõpetada.

Esimene mähkuvaba öö. Kella 5 ajal hüüab nutune hääl teisest toast: "Emme, tule siia! Mälg! Mälg!"
Laps paljaks, linad-tekid vannituppa, madrats kuivama ja uued tudukad selga. Õnneks kaisus külje alla lisapissi ei teinud.
Järgmised ööd mähkuga. Kuivad. Täiesti kuivad.

Uus katsetus. Uus piss.
Järgmised ööd mähkuga. Täiesti kuivad.
Kiusab. Ilmselgelt :)

Võiks ju lina alla miskit kaitsvat/päästvat panna, kuid siiamaani on poistel komme mingil ajal öösel meie kaissu ringi kolida. Ja kui tuleb piss, tuleb see ikka vastu hommikut. Aga ma tõesti ei soovi pissihirmus ka oma voodit igaöiselt vooderdama hakata...

Ei teagi, kuidas lahendada. Kuigi vahel võiks see vooderdamine päris hea mõte olla. Näiteks olnud nädalavahetusel, kui Vanamees ära oli ja Vanem Poiss esimesel puhkepäeva ööl mulle kaissupugenuna mu voodi täis oksendas. Keset ööd linad-tekid-padjad vahetusse ja värskelt taasuinununa tunni pärast uus laar. Naiss....

Lapsevanema glamuurne elu :)

Mujal maailmas siis USA kaks halba valikut - Clinton vs Trump ja kohalikul tasandil valitsuse rebenemine.
Las nad rabelevad, mul siin on piss ja okse.

Neljapäev, november 03, 2016

Kihlatud?

Kui Vanema Poisiga taaskordsel hammaste ülevaatusel käisime (alates 2,5-aastasest olen iga poole aasta tagant teda kontrolli viinud, et oleks harjumus ja teadmine, et hambaarst on okei), sai ta arsti karbikesest taaskord mänguasja valida.
Valis sõrmuse.
Sõrmuse!
Südamega.

Püüan küll igati solidaarne olla, kuid siiski suunasin piire ja mainisin, et see ei sobi talle hästi ja see tüdrukute sõrmus. Laps jäi enesele kindlaks - tema tahab justnimelt seda sõrmust.
Natuke hoidis sõrmes, siis usaldas minu rahakotti hoiule.
Paar päeva hiljem, eile, teatas, et ta nüüd tahaks sõrmust minu käest tagasi saada. Tema viib selle lasteaeda Karmenile. Emmel on ju ka sõrmus sõrmes, mille kohta seletati, et see abielusõrmus. Ja kuna tema tahab Karmeni naiseks võtta, viib ta tollele sõrmuse.
Asjad selged.

3 aastat ja 8 kuud vana poiss viiski tüdrukule sõrmuse.
Tüdruk võtnud selle rõõmuga vastu.
Oi seda on hea tulevikus meenutada :)

Kolmapäev, november 02, 2016

Lumest

Tänane tõtt-vahtimine
Nonii, täna siis sadas ka meile sellehooajaline esimene lumi maha.
Õu näeb välja kui jõulumuinasjutt. Eesti kõige paksem lumekiht just Hiiumaal ja tuult pole ollagi - kujutage siis ette, milline ümbrus välja näeb!
Pildilolevad männid just kõige lumisemad ei paista, kuid arvestades, et täna Vanamehega tõtt vahtnud põder siiski üpris suur loom, siis lumel ikka paksust jagub. Meil koduhoovis oli täna hommikul 12cm, õhtuks enamgi veel.
Et siis sedaviisi.

Hommikul lapsi äratades ja aknale suunates oli lahe reaktsioone näha. Vanem Poiss oli nii siiralt õnnelik, Noorem Poiss vaatas kerge hämmeldusega valge vaiba alust koduhoovi. Eks noorem on ju lund näinud ja selles mütanud, kuid kui palju ta seda mäletab ajast mil ta oli ca 1,5-aastane... Tundus, et miskid hägused meenutused olid .

Vanem Poiss on lumefänn. Räägib juba päevi, kuidas ta lund ootab, et seda siis sööma hakata: "Ära muretse, emme, ma söön ainult seda lund, mis on täitsa valge! Kollast lund ma ei söö ju!"
No mida sa teed sellisega. Lasteaiast tulles seisis verandal ja keeldus tuppa tulemast - sõi lund. Me jõudsime pool õhtut tubaselt ära veeta, enne kui tegelane tuppa tulema nõustus. Selle tingimusega, et peale õhtusööki saab siis veel lund süüa.

Ja ega nad unustanud - nii kui õhtusöök keres, nii tuletasid mõlemad lumelubadust meelde. Nii oligi issi sunnitud võtma kaks kausikest, need lumega täitma ja poisid laua taha, lusikad käes.
Lapsevanemad kamina ees irvitasid, et eriti odav jäätis :D

Mina aga olen muutumas meie pere nõrgimaks lüliks. Immuunsus kuhugi kadunud. Nüüd juba pikka aega haige olnud, pikalt palavikus ja erinevate astmetega muutuv köha ja vana klassika - põskkoopapõletik. Mul kolib iga nohu sinna, tee või ära tee mida tahes. Ja ei, ma ei "tõmba tatti üles", tean isegi, et see suurim oht minusugusel. Kui juba lõua- ja põseluud liikmisvõimetuteks valuallikateks muutusid ja üks silm muudkui vett lahistas, lasin antibiootikumid taas peale panna. No ei saa aru mis toimub. Aga vähemalt keerasid need siiski olud paremuse poole ja ehk saan ikka varsti elujõu tagasi.

Poisid on palju tublimad, kuigi parajad tited ja lasteaiad ju hullemad haiguskolded. Aga nemad võtavad väga tublisti mögla (segu jõhvikatest, sidrunist, sibulast, küüslaugust ja meest) - lausa võidu! Kui juba võistudoosid 14 lusikatäiele õhtu kohta per laps minema hakkasid, tõmbasime pidurit (materjal mögla valmistamiseks saab otsa sellise tempo juures!) ja nüüd on piiriks 4 lusikat. Ma ütleks, et ikka väga tublid :)

Siuksed lood meil siin.

Reede, oktoober 28, 2016

Väike naine päästab päeva :)

Nagu ikka, päästavad naised maailma...

Vanema Poisi lasteaiamure on saanud lahenduse. Nüüd minnakse rõõmuga ja muudatuse põhjustajaks on üks väike neiu :)
Garderoobis kihistatakse, kui teineteist nähakse ja koos käiakse aknal lahkuvale lapsevanemale lehvitamas. Ja ka kindaid soovib laps kätte panna alati samasuguseid, nagu Karmenil on... Tahaks sama värvi ka endale, kuid kuna ma punaseid ei leidnud, sobivad ka olemasolevad. Mis siis, et varem sobisid need vaid "koduõue" kinnasteks. Kui Karmen sellistega lasteaeda ilmus, muutusid ka meie poisi sama margi kindad lasteaiakõlbulikeks... Nüüd keeldub varasematest lemmikutest.
Üleüldse on kogu riietumise osas väga kindlad eelistused...

Igatahes teatas Vanem Poiss (tollal 3a 6k ) mulle ükspäev: "Tead, emme... Kuna issi jõudis ette ja mina ei saa enam sinuga abielluda, siis ma abiellun Karmeniga. Aga ma kohe ei hakka abielluma, alles siis, kui koolipoiss olen."

Kasvataja teadis rääkida, kuidas Vanem Poiss ükspäev neiu juurde astus ja konkreetsel toonil küsis: "Kui ma sinuga abiellun, kas sa siis oled minu sõber?"
Paistab, et toimis, kuna kontserdil koos ja tingimata kõrvuti lauldes hoiti vahepeal riivamisi teineteisel käest... :)

Njah. Naine päästab ikka päeva. Nii ka meil :)

Kolmapäev, oktoober 19, 2016

Elu saartel

See praegune praamide teema on ikka karm.
Meri pole ammu enam nii madal olnud ja nii korduvalt kui nüüd, praamioperaatori vahetumise ajal. Lisaks see jama, et vanad praamid ei talugi seda madalat merd ja sageli sõidab Hiiumaa ja mannergu vahet vaid uunikumist Harilaid.
Aga no kes teavad ja tahavad, on teemaga enivei kursis.

Igatahes ei pääse me siin liikuma. Ei saarelt ära ega saarele. Juba kaks kolmandikku oktoobrikuust. Vahele paremaid päevi ja siis jälle megasabad või katkenud ühendus.

Ma isegi ei viitsi kirjeldada, milliseid kadalippe siin läbitud on, eks igaühel oma lugu nagunii. Täna aga taaskord praamis ja ajalukku talletamise huvides tuleb miskit siiski üles tähendada.

Täna siis selleks, et jõuda kella 10-ks Tallinnasse 2-päevasele koolitusele, ärkasin ma kella 4 ajal. 6:30 praamile pilet juba ammuilma ostetud, kuid kuna see ainus praam vabagraafikus, siis bronnid ei kehti, kehtib vaid sadamasse saabumise järjekord. Bussid, operatiivsõidukid ja puuetega inimesi transportivad massinad saavad eelise, teised kes ees see mees. Loogiline ka.
Saabusin siis sadamasse täna peale kella 5-t ja loomulikult olid rekkad ja 3 sõiduautot juba ootel. Mul vedas, roppumoodi vedas. Mahtusin viimase sõiduautona peale. Minu järel tuli veel üks masin kõrgemate reast järelkäruga ja see paigutati praamile siis nii, et parkis end minu taha, seejärel ühendati käru lahti ja tõmmati ühiste jõududega põiki praamile. Seejärel aparell üles ja minekut. Sest kui on 5-6 rekkat peal, siis mahubki Harilaiule 4-5 sõiduautot umbes lisaks. Naiss.

Üks hommik mul nii hästi ei läinud. Olin Vanemale Poisile mitu kuud tagasi eriarstile aja saanud, piletite avanedes koheselt praamipiletid ostnud ja ... Õige päeva saabudes siis kihutasime söömata-joomata kujul välja, kuna selgus, et praamid jälle vabagraafikus ja jälle vaid Harilaid käimas. Sadamasse jõudes oli selge, et praamile me ei mahu. Kuna aga liinibuss saab esimesele võimalikule praamile peale, parkisin auto ja asusime bussi ümber. Ei olnud meil kaasas ei süüa, ei juua. Saab ju praamilt või siis hiljemalt Haapsalust miskit kaasa haarata. Läksime ju autoga...
Harilaid aga lisapraam ja sellel müügiruum täiesti tühi. Isegi kohviautomaati pole. Null. Ziirõu.
Liinibussil ei saa paluda ka Statoilis peatust teha, seega palusin vennal Tallinnas meile vastu tulla ja süüa-juua tuua ja transporditeenust osutada:D Ning hilinemisega arstile. Õnneks olin saanud arsti enne teavitada, et paha lugu küll, kuid hilineme. Esimene võimalik transport Hiiumaalt ära ju.
Nii et kell 12:15 päeval sai mu 3-aastane siis päeva esimese eine ja esimese veelonksu. Peale poolepäevast trippimist.
Tagasi autoni saime ka bussiga ja meil vedas - samalt praamilt maha tulnud buss seisis kail, põhja all suur loik. Kaldale ronides oli põhja ära tõmmanud. Siis oli väga südantsoojendav näha, kuidas sõiduautod peatusid ja bussis olnud inimesi endale peale pakkisid, et edasi liikuda aidata. Meie jõudsime koju ca kell 22. Kui lapsel ammu tuduaeg peaks olema.
Elu saartel :)

Praegu on jah põnevad ajad. Kuna sõidan hetkel intensiivselt koolituste/koosolekute (loe: mandri) vahet kord kuni kaks nädalas, siis ei tea iial, millal koju tagasi saan... Järgmine nädal peaks nüüd sõiduvaba tulema :D Neid mõned ikka on vahel...

Igatahes ootam me väga-väga uusi praame... Need saavad natuke paremini hakkama...

Neljapäev, september 01, 2016

Karm...

On ütlemata karm näha auto tahavaatepeeglist enesele hirmsa kiiruga järele vudivat ja meeleheitlikult nutvat last. Vihma sajab ladinal, on juba päevi sadanud ja tee on porine. Läbi saju ja pori jooksevad paljad jalakesed, keha katmas vaid unesoe pidžaama.
Sa ei tohi seisma jääda....

Nii oli meil ca nädalajagu päevi tagasi.
Esimeseks hetkeks nõksatas jalg piduri suunas, kuid aju jõudis märku anda, et kui tahad lahendust, ära peatu. Ei peatunud. Otsisin kotist telefoni, et tuppa Vanamehele helistada. Veel järgmisegi kurvi taga nägin pidžaamat välkumas...
Õnneks oli Vanamees juba põgenemist märganud ja viis lapse tuppa pessu.

Teemaks lasteaed.
Kui sõimes käies oli Vanem Poiss igati rõõmus, siis nüüd, Suurte Laste Rühmas, on olud hoopis teised.
Esimesel nädalal rõõmustas üliväga, et ei pea enam tittetega koos käima ja ta nüüd suur laps ja puha. Sealt edasi aga on hommikud täis nuttu ja kodus oldud aja lubab maid ja ilmu kokku, kuidas tema on pai poiss, et saaks vaid emmega tööle kaasa tulla. No ma ei saa võtta, ausõna! Endalgi alles väga intensiivne sisseelamine käsil ja no lihtsalt ei mängi välja.

Meil siis lõpuks kohal see kurikuulus lasteaiastreik. Eks see vist on sellest, et suurte rühmas enam ei nunnutata selliselt kui sõimes ja võtab aega harjuda. Sest kasvatajad tunduvad ok ja osavõtlikud, kuid kindlasti mitte sellised kallistajad/süleshoidjad, kui sõimes.
Ise ta ka ei oska midagi kindlat välja tuua, miks minna ei taha. Ei laste, ei kasvatajate koha pealt. Räägib vaid, et temal kurb tuju ning tahaks emmega koos olla.
Nüüdseks aga on nad harjunud sellega, et laps kurvastab hommikul mingi aja. Tal on teises toas diivanil oma kurvastamise kohtki, kuhu siis teised lapsed mänguasju juba ette valmis viivad. Et kui tuleb draamakuningas, siis on kõik juba valmis sätitud...

Tänaseks on seisud sellised, et hommikused kurbuse ajad on lühenenud. Juba taastub kiiremini. Nuttu ka lühemalt. Ehk harjub ikka ära?
Mis teha, mul ei ole võimalust lastega kodus olla enam. Töö tahab tegemist. Ja 3,5-aastane võiks minu hinnangul lasteaias käia juba küll.

Õhtuti, kui järele minnes päeva kohta küsin, räägib alati, et tore päev oli. Et ta hommikul kurvastas, kuid siis läks kurb mööda ja kõik oli hästi. "Aga homme ei ole ju lasteaiapäev, ega? Homme on puhkepäev, eks!" kestab aga siiski iga õhtu. Ja hommikune kaeblemine, et emme käest jäi üks musi saamata. Olgu neid musisid miljon või kaks, üks jääb alati puudu. Ja sellest piisab, et Kurva Kuju Rüütel platsi võtaks.

Nooremal Poisil seevastu pole sooja ega külma. Tema läheb täpselt sama stoilise rahuga oma kasvatajale sülle või puslet kokku panema ja nii on. Aga see va vanem laps... Oijahh...

Elu ei ole alati lill. Vahel on kaktus. Aga püüame siis positiivselt mõelda ja väidame, et kaktus on lihtsalt end paksus söönud roos! Seega küll see lill jälle õige käsitluse peale välja tuleb, kus ta pääseb.

Aga see pilt tahavaatepeeglist... see ei taha ununeda...

Teisipäev, august 30, 2016

Nüüd on siis see aeg käes

"Emme, ma tahan täna öösel ka seal otellis tududa kus eile", esitab kolmepoolene palve (note: soovitud hotell asub Tartus, meie Hiiumaal).
Kõrvalt seletab Vanamees: "Kasvad suureks, võtad naise ja lapsed kaasa ning lähed ööbid täpselt seal kus tahad"
......... "Aga issi.... Kust ma naise saan?"
"Kui sulle keegi väga palju meeldima hakkad, siis selle võtadki"
......... On kuulda, kuidas mõte ragiseb pea sees. "Aga emme on ju naine!!! Ma võtan emme naiseks!"
"Eiei, emme on issi naine. Sina leiad endale mõne teise, kes väga-väga meeldib. Ja selle siis võtad"


Viga!!! Sellest alates on juba paar õhtut ja hommikut nutuvõrus suuga laps, kui meenub, et ei saagi emmet naiseks võtta. Käib ja palub, et tema ikka tahaks emmet naiseks.
Ma siis olen läinud seda teed, et "Kui suureks saad ja naise võtmise aeg käes on, siis ise otsustad" lootuses, et siis ikka huvid muutunud :D


Aga jah, nüüd siis see aeg käes ...

Esmaspäev, august 15, 2016

Geen

Kahe pildi vahele mahub täpselt 60 aastat ja üks väike neiu (pojatütar vs nõbu).

Ma ei ole kunagi oma isa ja oma nooremat poega sarnaseks pidanud, kuid selliste asjalik-tõsiste 2-aastastena eristavad neid küll pigem ajastu, soengud, muutunud mood ja pikslid.
Olen parajas hämmingus...

Neljapäev, august 04, 2016

As usual...

Tüüpiline murjamlik vaatepilt, kuid las neil olla lapsepõlv :)
Esmaspäeval alustasid poisid taas lasteaias. Õnneks, ma kordan - õnneks! - neile mõlemale meeldib. Käivad rõõmuga.
Vanem Poiss, kes üldse minna ei tahtnud, on tänaseks päris vaimustunud uutest ruumidest, "suurtest" mängukaaslastest, kergest õppetegevuse moodi asjast ja sahtelvoodi kolmandal korrusel magamise võimalusest :)
Käib ja korrutab/küsib kinnitust iga natukese aja tagant, et "Ma ei lähe enam kunagi tagasi sinna tittede rühma! Mitte KUNAGI! Mitte KUNAGI!"

Küll aga hakkas tüüpiline jama pihta kolmapäeval, kui Noorem Poiss ärganud lõunatudust oksendamisega, misjärel tuvastati ka palavik.
Kodus ka pool õhtut oksendas ja lürpis ainult vett. Mingi aeg siiski kergelt elavnes.

Täna läks Vanem Poiss lasteaeda, et noorem saaks rahus kodus olla ja kiiremini terveks.
Selgus, et temagi rühmast üks tüdruk on juba haigestunud. Kasvataja sõnul on ka üks teine kasvataja oma sahmaka kätte saanud.

Palusin kasvatajal Vanemat Poissi jälgida ja haigestumise korral mind järele kutsuda. Ise läksin tööle, et poolest päevast koju tulla ja koduse haige lapse vahikord üle võtta.
Vanemale Poisile järele minnes tundub too veidi õhetav ja soojemapoolne. Aga muidu okei. Olevat vähe söönud ja aeg-ajalt öelnud, et ta ei taha mängida, kuna tal paha tuju (vbla tema versioon "paha olla"-st). Et teistsugune kui muidu, kuid mitte niiväga, et last minema saata.

Õhtul siis toimetame ja mängime ja... Vanemal Poisil ilmselge palavik.
Lähevad tuttu, kuid otse loomulikult käib üks pidev ukse vahet lippamine - küll pissile, küll vaja midagi olulist öelda. Tavaline.
Mingi hetk aga seisab magamistoa ukse vahel ja teatab, et ta ei saa silmi kinni panna, kõik keerutab ja keerutab ringi. Ja küsib palavikurohtu.
Ok. Kui juba ise tunneb, et võiks rohtu võtta (tavaliselt hullem maadlemine), siis saagu nii. Rohi sisse ja minge nüüd magama, eksole.

Korraga seisab trepimademel üldse mitte vinguv ja vaidlev laps vaid vaikselt suuri krokodillipisaraid pudistav väike inimene, kes palub: "Emme, tule valva mind!"
No püha taevas! Jätsin kõik muud toimetamised ja loomulikult lähen ma lapse voodi servale istuma, kui see on nii oluline ja annab turvatunde uinumiseks.
"Emme, hoolitse minu eest!", palub see kolmepoolene ning haarab oma väikese käekesega ühe mu sõrmedest ning loetud minutitega uinub, naeratusevine näol.
Oijahh...

Aga uskumatu ikka küll, et suvi otsa poolpaljalt päevad otsa õues vudivad (ukse avame hommikuti ca 10 ajal, fikseerime lahtisesse asendisse ning sulgeme õhtul ca 19-20, enne õhtusööki ja tuduprotseduure, terve vahepealne aeg veedetakse õues) tegelased, kes elavadki värsketest vitamiine pungil marjadest, jäävad koheselt haigeks, kui lasteaeda saavad... Sotsiaalne pinge?
Aga nad räägivad, et vanuse lisandudes muutub see aina paremaks. Tegelikult on juba muutunud, kuid see suvine haigestumine on ikka jabur küll...
Aga noh, kuna miskine kõhuviirus pidada levima, siis ega selle vastu naljalt saa.

Homme ma aga ka nendega kodus oleleda ei saa, viimane tööpäev praeguses töökohas... Vaja otsad kokku tõmmata ja väike lahkumispidu korraldada...
Loodan siiski, et kratid tunnevad end homme juba okeilt. Siis mul ka lihtsam omi otsi sättida...

Esmaspäev, august 01, 2016

2

Suvesoojus koduõuel


Täna, täpselt 2 aastat tagasi, fikseeriti kellal 22:14 ning oligi sündinud meie teine laps. Väike vägilane, 5040g ja 57cm.
Olles sündides ca 2-kuuse lapse mõõtu, ei ole ta sama taktikat jätkanud. Venna 2-aastasest olemisest lühem, kuid tiba raskem. Jalg on lühem, kuid ülakeha nagu väike põkk. Väike "vetsumärk".

Titevoldid tänaseks kadunud ja kõikvõimalikud hambad ammu suus. Lobiseb. Pillub pikali. Võõrastega pikka aega eemalehoidev ja vaikne, silmad maas. Kui aga avaneb, siis kallistab pooleks. Kutsun teda seepärast põdrakärbseks :)
Kangust täis. Ikka kohe jagub seda kangust! Samas sulatab kurjemagi meele, kui säravate silmadega käe ulatab ja "Tule, tule!" kaasa kutsub. No kuidas sa riidled sellisega...

Ei rabele nii palju kui vend, mõjub tasakaalukamana. Süveneb. Uurib ja puurib ja nokitseb omaette.
Laulab täna vennast paremini :D
Sõnu tuleb iga päevaga. Või pigem lauseid. 4-5-sõnalised.

Aeglasem kui vend, kuid tugevam. Maadeldes teeb kolmepoolesele ära - too vaid väänleb ta käes. Joostes jääb kõvasti alla, kuna teine koosnebki ainult koibadest (peajalgne?) ja teise jaoks on jooksmine ainumõeldav liikumise viis.

Tänasest taas lasteaias. Ei saanud muudmoodi. Minul puhkus läbi, lasteaed tänasest taas avatud ja Vanamees kaugel reisil. Ema (minu oma) peab kah tööl olema, seega ei midagi - lapsed lasteaeda. Õnneks sujus suurepäraselt ja oli musterlaps nagu ikka :) Ainult et kojugi tulles veel muudkui korrutas, et tal täna sünnipäev. Eks see pidu on pikaks veninud jah - eile sai sugulastega ette ära peetud ja täna siis afterparty lasteaias :) Pool ööd küpsetasin muffineid kaasa... Teisele (esimesele) ka ju paar plaaditäit, kuna tema läks sõimest välja suurte laste rühma ja jagas siis esimese päeva puhu kõigile personaalselt muffineid :)

Et siis kah. Ei ole meil enam titte majas.... On 2- ja 3-aastane... Oijahh! :)

2-aastased (august 2016 + veebruar 2015)

Neljapäev, juuli 28, 2016

Üks nädal

Vahel on täitsa naljakas, kui palju mahub ühte nädalasse...
Näiteks kolm nädalat tagasi oli selline seis:

*****
Miskine nõme viirus. Kõik peale Vanamehe saime jama külge soojal mõnusal juulikuu algusajal. Sellest tulenevalt pidin teist korda elus hakkama saama raske, kuid usun, et targa valikuga - ütlesin üles kohtumise/majutamise sõprade peredele, eriti kuna lapsed kaasas. Ise pinges ja kurnatud ja siis veel arvesta teistega ka. Eieiei.

*****
Ühe lisatööga seonduv madin ühes FB grupis. Madin läks nii totakaks, et pidin endale mitteomaselt ka sõna võtma. Kuigi ma tegelikult ka ei armasta FB-d ja kasutan seda vaid enda arvates olulise jälgimiseks.
Igatahes lasin oma sõnaseadmisoskuse riismed valla ning saabus rahu maa peale. Ishand kuidas mulle sellised asjad tegelikult ei meeldi.

*****
Vanamees sai lõpuks ometi oma kauaoodatud/igatsetud//ihaletud/imetletud/juneimit ja minu hinnangul liigkalli fotoaparaadi tellitud. Pandi aga Tartust teele ja... einoh, see Lääne-Eesti kant ja ühed saared seal kõik, eksole. Tuleb aga hommikul kella 9 ajal piiks-piiks, et asub Kuressaare Omnivas. Ääähhhh??? Me justnagu oleme Hiiumaal või nii... Vormsile ei tahtnud saata?
Ega's midagi, kõne mu vanematele. Et aga kindel olla paki sisus, saatis ema omakorda oma Kuressaares elava sõbranna pakki välja tooma. Et kui fotokas sees, siis vanemad stardivad.
Oli. Vanemad startisid Kuressaarede pakile järele, Vanamees startis Sõru sadamasse, et istuda praamile, võtta Triigi sadamas mu vanematelt pakk ning tagasi praamile istuda.
Vanamees kulutab pool päeva erinevatesse Hiiu- ja Saaremaa sadamatesse sõitmiseks ning mu vanemad teevad oma saarele pool ringi peale, et väimehele pakk kätte toimetada. Aga noh, üks kant kõik ju...

*****
Kirjutati projekt ja saadi rahastus 6-e miskise 360-kraadi kaamera soetamiseks. Et turundada Hiiumaad ja hiljem ka Eestit. Ja Vanamees määrati kasutajaks. Oioi kui kaua neid oodati kaugelt Ameerikamaalt ja täpselt selsamal nädalal jõudsid needki Eestisse. Oh püha müristus, hakkab nalja saama...

*****
Veel üks vastus tuli - saime oma ühele MTÜ-le ihaletud hoone linnalt 30 aastaks rendile. Asumisse, mis sama suunitlusega ja kuigi muinsuskaitsealune, siis spetsialisti poolt üle vaadatuna vägagi ok seisukorras. Jälle üks kauaoodatud vastus.

*****
Kanalisatsioon on mõnda aega murekohaks olnud, nüüd aga puhta püss. Maja ostes sa ju maa alla sitapaaki ei näe, eksole. Selgub aga, et valesti ehitatud ja nüüd jama majas. Ei taha ära minna. Meil aga uugavad pidevalt nii nõude- kui pesumasin ja muud olmevajadused sinnapeale. Ja siis selgub, et see londiauto, mis meie maja taha mahuks ilma kõike üles kündmata, on remondis. Ja teistel sellised järjekorrad, et võite oma sita sisse uppuda, kui tahate.
Ok, Vanamees haaras labida kätte ja tegi maja taga midagi, et  me just ei upuks, kuid lahendust on siiski vaja, see pole hetkel jätkusuutlik. Külmadeni peab vastu, kuid kui jäätuma hakkab kuskil miski, siis.... oioioi.

*****
Sel aastal katsetasin osaleda hajaasustuse programmis kanalisatsiooni ning juurdepääsutee meetmetes. Ja sain mõlemad! Taaskord vastus tolsamal nädalal :D Huhh, vähemalt laheneb kiiremini ka kanalisatsioonimahuti ja uue imbväljaku teema. Ainus jama, et mu istutatud õunapuud jäävad kaevetöödele ette ja pean need ringi kolima... Väike hind, väike hind! :)
Et ikka oluliselt mõnusam on teadmine, et ise maksad vaid kolmandiku, 2/3 hüvitatakse. Nüüd muidugi tuleb see 1/3 leida :D Aga motivatsioon on laes ja las Vanamees paneb oma 360-kaamerad tööle, tellimused on juba olemas!

*****
Ja kõige tipuks... Tollessesamasse nädalasse jäävad ka minu kandideerimine uuele töökohale, Tallinnas vestlemaskäik, positiivse vastuse saamine ning praeguse tööandja teavitamine... See viimane oli eriti raske, kuna mul oli/on super tööandja ja mu vahetu ülemus on täna, peale lapsepuhkuselt naasmist, maailma parim... Lisaks olime teinud hulga tulevikuplaane, olin saavutanud olulisi töövõite ja saanud kontserni tavapoliitika suhtes erisusi, nagu mulle ikka saada meeldib :D Ja nüüd siis selline uudis minu poolt...
Kuigi olin juba varem oma ülemusega rääkinud, et mind ei rahulda enam. Et analüüsimist on vähemaks jäänud ja ma igatsen enamat, kui täna teha saan. Kuna aga asukoht seab piirid (peakontor ei sobi mulle, kuna ei taha lapsi Tallinnas kasvatada), siis pean ringi vaatama siinmail. Ja nagu tellitult ilmus silmapiirile täpselt mulle sobiv töökoht, klikk tulevase tööandjaga tundus olevat soe ja sama keelt rääkiv ning väljakutse arvestamisväärne :)
Tuli teha raske otsus, kuid nii on. Ja oma veel tänast tööandjat jään meenutama ainult positiivse ja arvestavana. Mis on mulle kui mingisugust ükstust juhtivale/vedavale persoonile äärmiselt oluline. Et meid kuulatakse.

See selleks. Igatahes oli huvitav ja emotsionaalne nädal. Ja oma erinevate emotsioonidega toimetulek üheaegselt, samas Vanamehe pikale reisile äramineku ettevalmistused, lastehoiu korraldamine (lasteaias kollektiivpuhkus) ja lahkumisest tulenevad pikalevenivad tööpäevad... Palju sai, palju sai!
Aga ma olen rahul. Ilma pingeta ma kuhtun...

Elus :)

Ooookei, pikk paus, liigagi pikk paus...
Ma siis püüan end parandada.


Eelmises postis kirjutatu peale helistasin günekoloogia vastuvõttu, et saada suunamist mammo-bussi. Seal kinnitati, et ma ei kvalifitseeru ja kuna liiga noor, siis tehakse mulle üldse UH, mitte see jube mammo-press. Rõõmustasin loomulikult ja et kuna nagunii vahet pole, millal saatekirja võtan, sest vähispetsiifilist UH-d saab teha siiski vaid mannergul, jätsin mammo-bussi trügimise mõtted ning jäin günekoloogi aega ootama (peale "kiibi" paigaldamist poole aasta pärast jälle kontrolli, kuu hiljem juba oli kontroll. Aga pole hullu, näitan siis oma "tikku").

Jõuan siis juulikuus vastuvõtule ja räägin UH saatekirjast. Günekoloog saadab vastuvõtu jutu kukele ja teatab, et kuna ma kaks last sünnitanud, siis ikkagi mammo. No leppige nüüd ometi kokku, eksole!
Igatahes kirjutas mulle suunamise juba välja ja jääb siis järgmist aastat ootama. Mammo väisab meid nimelt kord aastas :D

Olgem ausad, ega ma väga selle pressi alla sattuda taha küll, kuid kui juba unenäod sunnivad, tuleb minna. Poiste nimel. Endal puuduvad mul igasugused kaebused ja kahtlused, kuid nende krattide nimel võin ma lasta endale haiget ka teha, vahet pole!

Teisipäev, juuni 07, 2016

Veider

Vaatan aknast õue ja justkui aeg seisaks.
Mitte ainus oks ega rohukõrs ei liiguta. Nagu pilt oleks aknaklaasile kleebitud...


Linnud reedavad. Nende kõrvulukustav sädin annab tunnistust, et seal siiski on elu.
Kui vaid need puud nii hiilivalt tasased ei oleks.
Veel eile ei suutnud needsamad puud otsustada, kas seista püsti või kummarduda maani...


Täna hommikul tundsin vasakus rinnas häirivat valulist pinget. Tõenäoliselt eileõhtuse maa kaevamise tagajärg, kuid... korraga hüppas kusagilt "kardina" tagant välja öine unenägu (ma näen väga harva teadvalt und) - nägin unes, et avastasin vasakust rinnast tüki... Väga veider uni.
Kodu poole sõites mõtisklesin, et kas mu keha tahab mulle midagi öelda? Kas peaksin tõsiselt suhtuma ja arstile rääkima? Et las saadab mu mammograafi juurde? Meil kohapeal pole, tuleks pealinna sõita.


Jõuan koju ja satun teate otsa, et mammograafiabuss on sel kuul Hiiumaale tulemas... Ma tavaliselt ei satu säärast infot märkama...


Misaasi see siis nüüd on?

Teisipäev, mai 24, 2016

"Töö"päev mandril

Äratus kell 5.
Pestud-sätitud-kammitud ja 5.45 autosse. Ei kiirusta, aega on. Ebameeldivat ohutunnet tekitavad kitsed, kes teepervel karglevad. Justnagu ei saa eest ära, tee ja elektrikarjuste vahel kinni. Kerges paanikas ja mõlemal pool teed.
Praam kell 6.30.
Maismaa rataste all kell 8.

7km enne Haapsalu peatun bussipeatuses. Mootorist kostab loperdav ja seejärel lohisev hääl. Hääled kaovad, kuid põlema hakkavad aku- ja pidurituled. Ja pidur enam peale ei lähe. Edasi sõita ei julge.
8.15 helistan Vanamehele. Teen mootorist iga nurga alt pilte, kuid ega ta mehaanik ole ja oletamine ei anna abi. Helistab If Kindlustusse ja organiseerib mulle kasko kaudu Autoabi.
Kuna tahan autot Hiiumaale ja oma mehaaniku kätte, saadab If mulle äraveo Hiiumaalt.

Nüüd tulevad mängu saarel elamise eripärad.
Nimelt tuleb järgmine praam 8.30. Selle peale puksiir kohe kindlasti ei jõua, Kärdlast sadamasse sõit võtab ka aega.
Sealt järgmine tuleb 12.30. Sinna pole aga broneeringut saada. Puksiir lubab aegsasti sadamasse üldjärjekorda tulla.

Eigla-nimelises bussipeatuses käib vilgas elu. Mingid autod muudkui tulevad ühte hoovi, mingid Elteli mehed hulga masinatega sõidavad edasi-tagasi, jube palju sõidab ringi rattureid ja.... Mida nad siin siiberdavad ometi? Elu ääremaadel ei paistagi nii väljasurnud olevat...

Õnneks on mul alati kotis ehk-saab-millalgi-lugemisvõimaluse-raamat. Paarsada lehekülge lähevad neelates. Vahepeal tukun, vahepeal vahin elu ja vahepeal näpin telefoni. Kusagile minema ka ei hakka, kuna 2km kaugusel Rohukülas pole midagi teha ja 7km x2 kontsadel Haapsalu ots ei tundu eriti tark mõte.

Puksiir mahtus napilt 12.30 praamile ja jõudis kell 14 üle. Mina olen oodanud 6 tundi.
Auto tõmmatakse kiiresti peale, kinnitatakse ning tagasi sadama poole. Ajaliselt jõuame 14.30 praamile, kuid kuna ka sellele ei olnud pileteid saada (on suvaline teisipev ja keset päeva aeg - saate aru kui p*****s on see praamiteema praegu?), me peale ei mahu. Oleme 3. auto mis maha jääb.

Nüüd siis vedelen sadamakohvikus, petan ennast Coca Zero'ga ja ootan 16.30 praami. Siis oleme kell 18 üle ning 18.30 ajal võtavad Vanamees ja poisid mu Kärdlast autoremondi töökoja juurest peale. 19 paiku peaks siis koju jõudma.

Ikka parem kui 20.30, mis asjalikuma tööpäeva puhul olnud oleks.

Vahepeal helistab ema ja kui kuuleb mu "seiklusest", kukub tänitama: "Ma ju räägin sulle alati, käi lennukiga! Mis sa selle autoga oma aega kulutad!"
"Halloo, ema, millise lennukiga??? Sellega, mis saarte vahel enam ei lenda?"

Saarel elamise rõõmud :)

Koht, kus aeg saab hoopis teise tähenduse...

Niisama paar rida

Nagu ma olen ka varem maininud - hommikusel praamil, mida kohalikud kutsuvad "orjalaevaks", on hea blogi kirjutamiseks aega leida. Ei tegele krattidega ega topi näppe mulda. Seega - blogi.

Mul on väga hea meel, et poisid on avastanud naabripoisi. Too on küll juba 6-ne, kuid ainus laps ja suhtlemisaldis, seega ta enda sõnul "see kolmene sobib küll" mängimiseks :) See alla-kahene tolkneb siis satelliidina sabas, kui kolmene naabriga mängib.

Nädalavahetustel nad siis toimetavad koos. Jube mõnus. Kas meil või naabri juures, kuidas juhtub ja vahel vahetustega.
Mina saan aias mütata. Sest noh, viimasd päevad on ikka sooooooojad olnud :D Eile kella 17 ajal näitas meil hoovil varjus 27 kraadi..... Kell 19 oli juba jahe, nii 20 kraadi. Nädalavahetus oli samasugune ja poistel on juba ilus jume peal :)

Aga. Meie poiss ju õpetab kõiki. Maailmatarkurist kolmene, eksole.
Näiteks kurdab naabrinaine, et laste kiik asub veidi vale koha peal. Ja ringi ka ei saa tõsta, peab ootama kuni kaptenihärrast kaasa merelt koju tuleb. Kruvikonksuga laes nimelt.
Selle peale teatab meie poiss, et saab ikka ringi tõsta, "Sellega saab naine hakkama küll!"

Muidu aga on omamoodi lausa hirmutav vaadata kui kiiresti nad kasvavad. Alles ma vaatasin kord üht, siis teist imestusega sünnitusmajas. Nüüd aga vaatad, et saavad asjalikumaks lausa iga nädalaga. Nii kasvult, koordinatsioonilt, kõnelt kui isegi mõttearendustelt. Püüan seda aega väärtustada, mitte lihtsalt niisama mööda lasta. Sest varsti on nad suured ja mingi hetk hakkavad sõbrad ja muu elu palju põnevamad olema kui vanemate läheduses olemine.
Seega jah, meil kodus on reegel, et ilma hädavajaduseta ei avata isegi arvutit enne kui lapsed magamas. Muidu poleks ju sest miskit, kuid see va arvuti on selline märkamatu ajaröövel, et hirmus kohe. Natuke vaatad midagi ja juba on tund läinud. Kui aga lastega saad kodus koos olla töö/lasteaiapäevadel a la 17-st 20.30-ni, siis iga hetk arvutile on varastatud laste arvelt. Jõuab seda hiirt silitada siis pigem oma une arvelt. Ja nagunii kui nad suuremad on, hakkab arvuti mistahes kujul aina suuremat tähendust omama.

Praegu ma aga tahan, et nad jookseksid ringi ja oleksid füüsiliselt aktiivsed. Praegu on aeg, mil nad oma kehalises arengus selleks põhja loovad. Tean küll, et nii mõnedki kolmesed on juba vanad arvutihaid, kuid mitte minu lapsed. Nende nutikust tundes olen enam kui kindel, et ei jää nad tulevikus sel teemal teistest maha, kui praegu kätt ei harjuta. Jõuavad ka hiljem. Praegu on mulle oluline, et nad ei lösutaks sundasendis kusagil paigal. Oioioi kui palju lihtsam see vahel oleks! Praegu ei püsi nad ju pudelis ka paigal, aina rabelevad. Kui õue ei saa, siis joostakse või sõidetakse pealeistutavate autodega tiire ümber maja keskel asuva kamina. Kui jooksmisest/sõitmisest siiber, hakkavad teineteisele harjutusi ette näidates võimlema :D Pagan, ma peaks selle tuleviku huvides üles filmima, see akrobaatika on ikka päris naljakas :D
Et siis jah. Hea füüsiline vorm on väga oluline.
Njah..... võtaks siis ise kah sellest õppust, eksole.... :D

Njah, ma nüüd olen targutanud küll. Varsti on praam üle ja aeg roolima asuda.

Reede, mai 20, 2016

Aianapaka elust

Täitsa jõhker ikka kui ilus praegu on...
Esimene aasta alles mul kolmandal siinelamise aastal kõike seda näha. Eelmisel aastal nägin jupiti, kuid see aasta pühendun sajaga.

Kui käsivarred kisuvad pruuniks ja käelabad on sealjuures valged, on ilmselgelt aias müttajaga tegemist. Kindad korralikult kätte päevitanud aga ilma ka ei saa. Ma veel ei oska paljakäsi. Maniküürikiiksuga nagu ma olen.

Aga jah, hulluks olen läinud. Töölt naastes esimene asi aiariided selga ja toimetama. Poisid sabas.

Niihhh.....
vot seda poleks ma elu sees uskunud, et hobuse kaka kvaliteet võib mind tantsusammule ajada :D Nüüd aga müttan seda roosidele ja viljapuudele/-põõsastele surada ja nii õnnelik, kui ilusasti mulla sisse kobestatud saan :D Nagu teeks kunsti või midagi... Ja no on hea kvaliteediga! Ja õnneks ei haise. Mitte nagu kanakaka graanulid, millega maasikad maiustavad...

Eelmisel aastal sain kogemata/poolvägisi ("Ma ikka toon sulle, lastele ju vaja maasikaid kasvatada!") mingi koguse maasikataimi. Eks siis pidin läbi vihmase õhtu need paljasjuursed tegelased kusagile mulda saama ja nii ma raiesmikule kiire maasikavälja rajasin. Sel aastal oli siis peenra alge olemas ja egas midagi, labidas ja kobestaja kätte ning maad korrastama. Ilus rammus palkidega ääristatud peenar sai. Ja kuna natuke ruumi kah oli, siis leidis ema, et tal vaja mulle veel maasikaid tuua. Osad ostis, osad võttis oma taimedelt. Siis tõi töökaaslane kah mõned taimed ja nüüd on mul "maasikaid ma küll lähiaastatel maha ei pane" 60 taime peenras. Osad õitsevad lausa. Kuumaasikate peenar seevastu ajab lausa üle ääre - 9 väga suurt punti punnitavad õisi nii mis kole :D

Isegi ürdipeenra rajasin seekord. Kõikvõimalikuga. Salatid ja redis juba tulevad üles. Murulauk muidugi ammu juba annab. Muud (basiilikud-tillid-põõsasoad-petersellid-jmt) pudistasin mai esimeses pooles mulda ja näis mis saab. Kassid nimelt kujutavad ette, et ma olen neile suured kempsud rajanud ja käivad väetamas/segi tuustimas.

Kuldreneti ostsin siiski ära ja surasin maha. Nüüd juba kolm iseostetud tavaõunapuud ja üks ema toodud sammasõunapuu. Püüan mitte lolliks minna nende soetamisega :D

Varasemast ajast on mul siin samuti kaks õunapuud. Sel kevadel lõikasin neid tugevalt tagasi ning kuna lasime metsaviiru hõredaks raiuda, saavad puud nüüd ka päikest ja voila, sel aastal pakatavad õitest :D Äkki saan nüüd esimest korda neilt saaki kah!
Alõtšad igatahes on õitsemise juba lõpetanud ja punnitavad vilja-algeid luua. Ploomid õitemeres ja no lihtsalt vaata ja naudi... Saab ehk näha, mis ploomid mul aias kasvavad. Kirsse-mureleid-pirne mul veel pole. Järjekorras :)

Põõsasroosid on meil Vanamehega ühine nõrkus. Ainult et mina tehku ja tema imetleb. Tegelikult mulle sobibki nii, kuna ma ei taha kedagi oma rooside kallale! Praegu on mul neid rivis 8, vaatame kuidas neile meeldib. Eelmisel, istutamise aastal, väga ei meeldinud, kuid sel aastal on vist hoo sisse saanud :) Nüüd said kakat kah... las maiustavad!

Igasugu pisematest ätsetest ei hakka rääkimagi, kuid suuremaid, põõsa moodi tegelasi mainides on ühed mu lemmikud astilbed. Kaks uusimat ei ole veel üles tulnud, kuid 4 vanemat kasvavad hooga. Olen elevil!
Tuhkurenelas Grefsheim näitab end ka just praegu oma parimast küljest... Need kümned tuhanded tillukesed valged õied kaunilt kaarduvatel okstel... Võimas!
Hortensiad koguvad hoogu. Kõik kolm. Täidisõieline jasmiin punnitab pungasid, selle õitsema hakkamine on samuti üks ilusamaid vaatepilte.

Pojengid oma nostalgilisuses on samuti väga sümpaatsed. Valge on olemas, roosa on järgmisel aastal tulemas, punane tuleb veel kusagilt saada ja siis no otse loomulikult kollane! Ma kohe väga-väga tahan kollast pojengi, kuid hinnad nöörivad hinge kinni. Ca 50-st 500-ni... Need, mis a la Maximas müüakse kollase õiega pildiga, ei anna reeglina mingit kollast välja. Kui elamagi jäävad. Nii väidavad erinevad aiafoorumlased. Aga päris ehedad kollased maksavad jubedalt.

Ilusatest puudest-põõsastest sain ma veel mandlipõõsa ja kuldvihma. Vanaonu ja vanatädi kasvatasid mulle ning kreeka pähkli puu ootab oma järge. Ahjaa, hõbekuuse sain kah vanaonult :D
On ikka jube äge, kui samasuguseid hulle perekonnas leidub :)

Otsustasin katsetada valge sireli puuks kasvatamist. Üks tüvi ja kõik. Ei mingit metsikut võsa. Lilla täidisõieline on praegu võsana, sellega tuleb ka midagi ette võtta. Möödunud aastal juba võtsin, kuid ilmselgelt vähe. Sel aastal aga valge kujundamise projekti algus.

Mis siis veel...
Marjapõõsaste ringikolimist alustasin. Kolm tikerdist on kõik uues kasvukohas, valge sõstar samuti. Üks pisine punane kosub kah seal, kuid mustad sõstrad, mu suured lemmikud, ootavad alles oma aega. Painutasin sügisel üksjagu oksi poegima, kuid nüüdseks selge, et endale neid ei jagugi :D Nii palju on tahtjaid, et järjekord ka veel "sündimata" poegadel järel ja no mis seal's ikka - marjad on meil ju imehead! Suuuuuuured ja mahlased.
Suuri musta sõstra põõsaid on mul 21.... Enamus neist maja ning sauna vahel. Sinna tahan aga niidetavat ala ning seega aastate jooksul saavad pojad uue elu marjapõõsaste areaalis ning vanad peavad noorte kandma hakates murule alla vanduma...
Ahjaa, põõsaste areaali on mul veel igasugu soove. Aga ju jõuab. Kuigi kännasmustikaid ostsin sinna küll paar tükki juba ära - rajan neile lähipäevil turbapeenra sinna ja sutsan maha.

Ma ütlen, et ma pean ikka puhta loll omadega olema küll, kuna see aasta hakkasin lausa kadakaid kujundama... Mul hoovil 5 mingisugust kultuurkadakat ja no saarlasena ja kadakate keskel kasvanuna pole ma osanud neist miskit lugu pidada. Kuna aga niisama maha kaksata neid ka ei taha, siis hakkasingi neid pügama :D
Saarlane pügab Hiiumaal kadakaid...

See kevad on siis nii olnud, et Saarest tulles pean hoolega vaatama, et lisaks lastele ka kohvrid peale mahuvad. Ja ma sõidan 6-kohalise bussiga!!! Üks tagumine iste ruumi lisamiseks väljagi tõstetud, seega ok, 5-kohalisega.
Ülejäänud ruum autos on hõivatud istikutega...

Aga olen seda meelt, et paremini kipuvad kasvama need taimed, mis on kellegi käest saadud kui need, mis kusagilt anonüümselt ostetud. Ei tea, milles asi, kuid lähevad paremini. Ilutaimed osta, kuid söödav kraam - seda eelistan saada. Taimena just, seemneid ikka ostan hullunult kokku :D
Ostan küll häbematult palju ka ise (kuigi see aasta olen isegi tubli olnud, võrreldes eelmise aasta või tänavuaastaste soovidega), kuid sel aastal toimib rohevahetus kuidagi hästi. Ainus, millega probleem, on vaarikad. Neid kuskilt ei ole saanud. Mul omal lademetes metsvaarikat, kuid tahaks kultuurset kasvatada. Metsikuid ümberringi nii palju, et neid ei pea mitte peenras soojendama.
Eelmisel aastal ostetud kolmest vaarikast sel aastal üks (Laszka) siis suutis ühe varre välja ajada. Kaks vaarikat (Polka ja Glen Ample) on siiamaani lihtsalt sildid tüükal. Vähemalt on Laszkal õienupud peal. Ehk saab asja.

Kuna kasvuhoonet mul veel ei ole ja ei tea ka, millal saan (loe: nuuks!), siis pean oma suurte lemmikute, tomatite, kasvatamisel piirduma kasvukotiga. Panin katseks kasvama 3 avamaale sobivat sorti: Terma, Tiny Tim ja Vilma. Loodan väga, et saab asja!
Füüsalid lähevad olude sunnil samuti õue kasvama. Eks see saak saa vast selle võrra väiksem olema, kuid pole hullu, taimehakatisi jagub :) Viin emale ka mõned, las paneb kasvuhoonesse ja siis saab näha kas ja kui suur see vahe on.
Tšillisid ma õue vist ei viigi. Jäävad tuppa. Või äkki siiski? Tahaks ju saaki kah saada...

Ühesõnaga, olukord on nii hulluks selle näpud-mullas teemaga läinud, et enam pole aega elugi nautida ja veini juua. Naabrinaisega korra sai see aeg leitud ja nüüd siis leppisin kursaõega lausa kindla kuupäeva kokku... Aga mis teha. Praegu selline periood ja sellised kired.

Ehk siis hommikul kell 6:08 äratus. Protseduurid, muu pere ja tööle. Ca 17 ajal koju, riiete vahetus ja kõik see mees õue. Kes mängima, kes kablima. 19:30 ajal tuppa sööma. 20:15 algavad poistel tuttuminekuprotseduurid. 21 ajal elamist koristama ja peale seda töö toimetuses + töö raamatupidamisklientidega. Millalgi peale südaööd magama. Kui enne arvuti taha ära ei uinu :D
Repeat-repeat-repeat...

Täna siis teistmoodi. Viimane kiire käibedeklar üles laadida ja blogisema. Nüüd tuttu, et homme hommikul varakult aeda müttama pääseda :D

Kolmapäev, mai 04, 2016

Kas need jutud siis nüüd kohal?

Olen ikka kusagilt servast peljanud seda väikelaste teistsuguse taju temaatikat.
Räägitakse küllaltki sageli midagi nende võimest kas tajuda paralleelmaailmasid või mäletada eelmisi elusid või muud taolist.
Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda ja mida sest arvata. Lihtsalt sel põhjusel, et mul puudub informatsioon. Kindel teadmine. Mis omakorda ei tähenda, et mida ma ei tea, seda pole olemas, eksole.

Seega on see temaatika tundunud veidi intrigeeriv, kuid samal ajal ka pelgamist vääriv. Ja olen olnud rõõmus, et mu vanem laps, kes lobiseb nii katkematult, et kõrvad voolavad juba virtsavett, ei ole minu poolt loodavate seoste järgi neid temasid puudutanud.

Kuni...
Paar kuud tagasi hakkas Vanem Poiss läbi une meeleheitlikult nutma. Ta võib küll vigiseda ja vinguda läbi une, kuid reeglina ta ei nuta. Saati siis ahastusega.
Tormasin poiste tuppa ja kuulsin, kuidas laps läbi nutu halab: "Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?" Toon selle juures oli nii ahastav, et võttis tõsiselt kõhedaks. Ja olin just järgmisel varahommikul mandrile-sõitu alustamas...
Olgu täpsustatud, et umbes pooltel öödel mingisugusel kellaajal vahemikus 1-st 6-ni tõuseb Vanem Poiss oma voodist ja tuleb meie tuppa mulle kaissu. Siis ei ole talle mingiks probleemiks see, et mul silmad kinni on. Silitab vaikselt mul pead ja nägu ja silmi ja jääb magama. Tunneb end turvaliselt.
Ja siis selline ahastav nutt... Emme ei tee silmi lahti, miks emme silmi lahti ei tee?...

See jättis minusse kuidagi väga sügava jälje. Pärast seda hakkasin liikluses tähelepanelikum olema. Mina võin ju kõik õigesti teha, kuid on neid, kes ei tee... Aga mul on need kaks väikest tegelast, kellele ma tahan toeks ja kaaslaseks kõrval olla veel palju aastaid.

Hakkasin juba vaikselt rahunema sel teemal, kui paar ööd tagasi laekus laps taas meie voodisse ja kirjeldas justnagu suurt kergendust tundes: "Ma ei surnudki ära!"
?????????????????????

Minule teadaolevalt ei tea ta surmast suurt midagi. Või siis vähemalt ei võta seda kuidagi traagiliselt, kuna karm kogemus puudub. Mõnda surnud putukat on näinud ja siis lihtsalt teatab, et too on vist surnud. Rahulik.

Nüüd aga selline teadaanne.
Et uni jätkuks, jätsin teema sinnapaika ning suunasin ta unedemaale tagasi.
Hommikul mainis veel mitu korda, et ta ei surnudki ära.
Õhtupoole võtsin selle korra teemaks, arvates, et ta nagunii ei mäleta enam öist. Mäletas. Hakkas kirjeldama, et päike tõusis hästi kõrgele-kõrgele ja siis hakkas sealt laulu kostma ning siis tema tõmbas ennast hästi kõveraks ja siis ta ei surnudki ära! Asja võti oli ilmselgelt enese kõveraks tõmbamine - see päästnud suremisest.
Kust võtab kolm aastat ja kolm kuud vana laps sellised mõtted?
Paratamatult tekib tunne, et seal on mingi ühenduste kokkujooks... Kõlab nagu ühes kohas "uinumine" ja teises "ärkamine"
Ma ei tea. Ma olen vist ka peast lolliks läinud... Aga nüüdseks kirjeldab ta seda juba paaril päeval täpselt ühtemoodi üle... Suvalisel hetkel...
Ma ei tea.

Neljapäev, aprill 28, 2016

Avarii

Nii, tagasitee. Jälle see kole museaalist praam. St.Ola.
Taaskord kasutan juhust ja kirjutan. 20.30 paiku jõuan koju ja kohe külalist võõrustama, kes küll vist juba meil kohal on. Ei jõudnud oma tööasju ajades Saaremaa-praamile ning ööbib meil. Saareelanike argipäev. Pidevalt peab olema värske voodipesu valmis :)

Et kui siin juba liiklusest kirjutamiseks läks, siis nädalapäevad tagasi osalesin parklaintsidendis.
Hakkasin mina Selveri parklas oma kohalt välja keerama, kui vaatan, et üks punn tagurdab mulle sisse. Mismõttes nagu? Signaali ei julgenud anda, mõni sooda vajutab selle peale ehmatusest gaasi põhja, kuna jalg ju oli gaasi peal. Püüdsin kiirendada, et ehk jõuan välja keerata enne kui "põkkume" ja no eelkõige mõtlesin lihtsalt, et ju ta tagurdab natuke välja, ootab kui ma olen läinud ja jätkab siis.
Mina ka parasjagu keeramise peal, seega ei saanud kõrvale tõmmata vaid keerasin ikka mööda oma trajektoori.

Ja siis ta tuli. Lihtsalt tuli ja tagurdas mulle sisse. Tagumisse nurka, nii palju suutsin siiski eest ära saada.
Kõrvalistmelt hüppas välja ehmunud mees kes kätega vehkides seletas naised roolis teemal. Samal ajal eemale tõmmanud punn vajus aga jälle peale tagasi, nii et mees siis patsutas ja suunas autokest. Kas roolis olijal ei püsinud jalg piduri peal või misasja ta seal ometi tegi? Ja kuidas ta roolis sai olla üldse?
Ma ei saanud tal kuidagi ka pimedasse nurka jääda, kuna mina oma suure bussiga pidin tema pisisuse juures paistma talle mõlemasse küljepeeglisse pluss tahavaatepeeglisse. Ma hõivasin tõepoolest KOGU tema taguse ja peale kah veel ning kui ta ei kasutanud tagurdamisel mitte esiklaasist väljavaatamise taktikat vaid kasutas kasvõi ÜHTE tagurdamiseks mõeldud kolmest peeglist VÕI kasutas üle õla vaatamise tehnikat, siis ta lihtsalt pidi mind nägema. Seega minu diagnoos - roolis oli kas pime või vahtis ta tõepoolest esiaknast välja. Tagurdades.

Õnneks oli kiirus olematu ja minu autol ei juhtunud midagi. Pigem olid kerged jäljed teisel autol.
Palusin meesterahval oma proua sõitma õpetada või roolist kõrvaldada ja kiirustasin edasi.

Aga jah, alati hakkab soojade ilmade arenedes silma kaks asja - rooli ilmuvad uimakärbsed, kes ei tea ööd ega mütsi ja tänavate äärde kusejad. Tänase edasi-tagasi sõidu ajalgi lugesin neid soristajaid üksjagu kokku. Et külm ei võta noksi enam ära ja siis on vaba voli sellega lehvitada ja kust laiali pritsida?
Vastik.

Sõidus, taas sõidus

Nojah, nüüdseks ligi 3 kuud tööl tagasi olnud ja kui alguses oli sisseelamiseks veidi rahulikum aeg, siis nüüdseks on täiskäik taas peal.

Mis omakorda tähendab sagedast saarelt äraolemist. Koosolek siin, koolitus seal, muu oluline kokkusaamine kolmandas kohas. Iganädalased mandrilkäigud. Ja need ka muutuvad vastavalt oludele ja muude tegelaste ajagraafikutele, mistõttu ei ole midagi erilist selles, kui mannergutamise praamipileteid muudan enne minekut nii kaks korda. Ei ole ju nii, et istun rooli ja minek. Peab nende praamide graafikuid arvestama ja ega neid bronnegi alati saada ole. Oleneb aja magususest.

Olgem ausad - enamus sõite on õnneks ühepäevased ja kui ka ei ole, siis valikuvõimaluse korral sätin need ühepäevastena. Mitmepäevased sõidud on natuke kurvemad. Kanaema elu...

See aga ei tähenda siiski seda, et õhtul lasteaeda lastele järele jõuaksin. Hea, kui nendega natuke jõuan kodus aega veeta, palju tõenäolisem on jõudmine 18.30 väljuvale praamile. Tänu millele jõuan koju ca 20.30. Siis peaksid aga olema juba tuduprotseduurid. Aga no tahaks ju lastega koos ka natuke olla. Ja nemad minuga... Mistõttu magamaminek venib veidi ja nii see pall muudkui veereb, eksole.

Kõige "toredamad" on aga hommikused kella viiesed ärkamised. Kui praam väljub 6.30, siis teisiti ei saa. Ega ma sadamas ela ja kuigi mul on alati broneering, peab aegsasti siiski kohal olema. Mu broneering ei maksa ju essugi, kui üldjärjekorrast on minu saabumise ajaks praam täis lapitud. Seega väljasõit enne kella 6-te... Selleks, et kella 10-ks Tallinnasse või Pärnusse või kuhu iganes koosolekule jõuda. Naiss!
Aga vahel muidugi juhtub ime ja jõuan lausa 16.30 praamiga tagasi! Siis 18.30 kodus, kuid ikka lasteaeda ei jõua...

Natuke teeb hinge katki selline asi. Aga mis teha.

Ilmekaks näiteks on paari kuu tagune naistepäevahommik. Läksin panin enne 5.30-t auto sooja ja puha, et kuna suur salong mu bussil, siis soojeneb kaua. Enne 6-t oli plaani startida. Kleit-konts-meik-ridikül ja minekut. Või siis mitte... Auto karjub... Pii-pii-pii-pii.... Mis sul viga on? Tabloo näitab, et piduritega jama. Mismõttes nagu? Kust siuke jama välja hüppas? Miks? Kuidas?

Olin oma piiksumasinaga jõudnud juba kodust mõnesaja meetri kaugusele heinamaa ja metsa serva ning paanikas - mida teha. Praam ei oota, koosolek pealinnas algab kell 10 ja järgmise praamiga ei jõua ühegi valemiga. Mässan ja katsetan ja aru ei saa, et midagi viga oleks. Aga kuna tabloo näitab ja auto piiksub, siis pikka sõitu alustada ei julge.

Helistan Vanamehele, kes koos poistega magusat und alles magab. Palun tal KOHE kohale tulla ja hetke pärast paistavadki maasturi tuled. Vaatab, katsetab, aru ei saa. Mina hoian vaat et pisaraid tagasi ja teatan peale selgushetke: "Tõsta palun oma asjad autost välja, ma lähen sinu omaga!"
Mõeldud-tehtud. Kott teise autosse ja minekut. Vanamees sundseisus lastega kodune. Elab üle :)

Kell on 6.11 ja 6.30 väljuvale praamile on mul sõita ca 22km. Väljas on pime, on libe, on väga suured metslooma-tõenäosused ja kõigele lisaks metsik udu. Udutuledest kasu ei miskit. Lähituledega sõites liiga pime. Kaugtuled peegeldavad vastu.
Mõtlen, et katsetan siiski jõuda. Surun nina vastu klaasi, küüned roolirattasse, ropendan ja loen vaheldumisi palveid, mängin tuledega ning püüan kuidagimoodi teed aimata (õnneks tuttav tee ja oskan kurve/sirgeid juba aimata) ja mingi ime läbi jõuan napilt enne väljumist praamile. Ja mahun! Huhh, see läks õnneks.

Tagasiteel tulen miskipärast üle Keila. Et tühi tee ja mõnusam tulemine. Vale valik. Eelmisel õhtul on Noorem Poiss nii palju läbi une kägisenud, et magama saan peale kella 1-te ning max 4h und on enne pingsaid koosolekuid + pool päeva roolimist ilmselgelt liiga vähe. Mitmel korral avastan end ehmatusega küll vastassuunavööndist, küll teepervelt. Õhutan salongi, mõtlen erinevaid mõtteid, kuid miski ei aita. Ikka ja jälle avastan oma silmapilgutuse sekund liiga kaua kestnud olevat.

Praam on puhkehetk.  Ja jube tüütu ajakulu. Vähemalt saan kohvile mõelda ning raamatut lugeda. Ja sõbrannaga suhelda ning Madeirale puhkama suunduvatele vanematele head reisi helistada.

Peale 14,5 tundi kestnud "töö"päeva jõuan õnneks ilusasti koju. Kus ootavad mind mu maailma armsaimad tegelased. Poiste uneaja arvelt varastatud pooltund kaob hetkega ning juba loen ma neile õhtujuttu.
Selline naistepäev ja puha.

Ja niimoodi ikka ja jälle.... Suht iga nädal. Või mitu korda nädalas... Mõni nädal jääb vahele kah :)
Sellevõrra erilisemad on minu jaoks nädalavahetused. Koos. Toimetame või lihtsalt oleme. Aga koos. Ja tavapäevade õhtud, mil lasteaia ees Vanamehega kiirelt paika paneme kumb kumma lapse täna ära võtab. Ja siis need hiiglamalaiade naeratustega väikesed näod, mis päta-päta avali sülle jooksevad ja käed tugevasti-tugevasti kaela ümber põimivad. Ja see naeratus... see ei kao hetkekski neilt nägudelt :)
Siis mõtled, et just nii ja just selles hetkes on hea :)

Aga jah. Tagasi sõiduteemadele mõeldes, siis üks eelis selles pooleteisetunnisel (korda kaks) praamisõidul siiski on. Aeg iseendale. Sunnitud aeg, kuna tööpäeva hommikul ei taha sellist molutamist, kui niigi on vara liikuma asutud. Aga olen leidnud enesele selles ajas tänuväärse võimaluse raamatut lugeda. Enamasti loengi selle aja maha ja siis edasi tegudele.

Täna otsustasin veidi teisiti, kuna see blogi siin on ikka nii varjusurmas, et tea kas hakkab päriselt surema või. Võtsin tab'i kaasa ja otsustasin hoopis kirjutada. Raamat piilub kutsuvalt kotis ja jõuan temanigi peagi :)

Sel ndalal siis teine sõit juba, kuid vahepeal oli lausa kaks nädalat, mil ma mannergul ei käinudki :D Aga siis käisin poistega Saares. Et ikka need praamid-praamid-praamid. Saareelaniku argipäev.

Leidsin ka hea nipi roolis uinumiste vastu.

Oli taaskord selline sõit, kus varahommikul Tallinna ning peale intensiivset päeva õhtul Pärnusse ööbima, et järmine päev seal tegus olla. Roolis jälle vajub silm kinni. Muusika valjuks, röögin kaasa laulda, aknad lahti, auto külmaks sätitud... - miski ei aita, ikka avastan, et kiirus vajub sinna 70 ligi ja mina tukkuma jäämas. Näen kurja vaeva, et sirgel igaval teel kiirust suuta piisavana ehk siis 90 hoida. Ja siis käib hele sähvakas! Mina naksti ärkvel ja järelejänud mõnikümmend kilomeetrit Pärnusse olin täiesti erk nuputades, palju ma nüüd trahvi saan. Minu esimene trahv!!!

Olin sõitnud asulas kiiruskaamerasse 57km/h. Normaalne, ei suuda kuidagi 90-ki hoida ja kokkuvõttes saan trahvi kiiruse ületamise eest :)

Mulle see iroonia meeldis ja trahvi sain 9€ :) Arvestati 3km/h üle, kuna 4 nad võtavad veavõimaluseks.

See nüüd küll tegelikult ärkvelolekuks parim vahend ei ole, kuid vähemasti töötas. Nüüd aga teen edaspidi tuku peale tulles kiire peatuse ja tiir ümber auto. Muud ei jää üle. Peatuda ja magada ma ei saa, kuna enamasti ei sõida ma Pärnusse vaid praamile ja siis on aeg piiratud. Kohvi ka ei aita, kohvi mõju all magan nagu pupu. Aga vikeseks peatuseks ja tiiruks ümber auto leiab ikka aja. Sest alternatiiv oleks magama jääda ja vot seda ei saa lubada.

Aga igatahes ei ole praegu kõige hullem enam see hommikune sõit, kuna loodus on ärganud, ilm valge ja linnud röögivad kui pöörased. Pimedatel hommikutel on küll paras piin.

Aga noh, nüüd vast alguskoolituste aeg mööda saamas ja usutavasti iganädalaselt enam mannerguvahet peagi ei sõida.

Pagan, jäin nüüd "lobisema" ja ei jõuagi raamatut lugeda. Varsti praam sadamas ja ees järjekordne päev Tallinnas.

Esmaspäev, aprill 11, 2016

Kes oleks arvanud...

Kes küll oleks kümmekond aastat tagasi arvanud, et ma naudin aias kablimist...
Ausõna, ma oleks selle tegelase viisakalt kukele saatnud.
Mu oma ema oli muidugi see, kes käis ja "tänitas", et küll see sule meeldima hakkab, kui oma aed on, kuid ma kujutasin ette lagedat muruplatsi mõne okastega tegelasega ja häda korral mõni lilleampel kah kuskil rippumas.

Nüüd aga leian end otsimas poiste kõrval aega, mil saaks midagi ära teha. Viljapuid ja põõsaid lõigata, vaarikaid kasida, maasikaid rohida, hernepeenraid planeerida, kasvõi kive tassida.
Vaatan õudusega, kuidas muru ähvardab juba pikkust viskama hakata, kuid mul veel talv pealt ära riisumata. Kõik kohad ju valgeid kasetüvesid täis, mis tähendab omakorda peale sügis-/talve-/kevadtuuli metsikut kogust peenikest oksarisu.

Kaks nädalavahetust olen nüüd viimasel ajal mütanud. Tähendab, kummalgi nädalavahetusel eraldame me minu toimetusteks ühe päeva ja Vanamehe omadeks siis teise. Selle aja sees siis sai taaskord kõikvõimalikke oksi lõigatud ja eile näiteks 5 tundi jutti riisutud. Kuni saun lihtsalt nii ammu juba valmis ja ootel oli, et tuli minna ja lavale pikali heita.
Ok, lõigatud on okeilt, kuid riisumisega on tunne, et seni vaid murdosa tehtud. Ja ma ei ole aeglane!
Kahe nädalavahetusega ehk siis kahe päevaga olen lõkkesse vedanud paarkümmend kärutäit oksi ja leherisu. Ja mul on ikka veel niiiiiii palju teha!
Kerge paanika hakkab tekkima...

Aga see, kui hoov on korras ja puhas, paitab ikka silma küll. Ja kui poisid suvel teineteise sabas juba peale ärkamist vaarika- ja sõstrapõõsastesse jooksevad ning suurem kordamööda endale ja väiksemale marju suhu topib... vot selle silmade sära nimel ma toimetan :)
Sest jah, söövad mu poisid õnneks nii kiivit kui mangot kahe suupoolega, banaanist ja millest iganes muust rääkimata, kuid oma kodus küpsenud omad päikesesoojad ja mahlast plaksuvad marjad - vot see on elu :)

Kolmapäev, aprill 06, 2016

Kas sa oled ilus?

Õhtujutt loetud, unelaul lauldud.
Musid-kallid-paid. Veel musi! Ok, teeme veel musi. Veel pai ja kalli ka! Ok, teeme veel pai ja kalli ka.
Nii traditsiooniliselt mitu ringi mõlemaga ning tundub, et jõuab kätte aeg tuli kustutada ja toast lahkuda.

"Emme, kas sa oled ilus?"
"??????????????" "Mis sa ise arvad?"
"Jah, oled küll ilus. Sul on ilusad mustad juuksed ka"
Ütlemata südantsoojendav :)

Ma siin muudkui kiidan oma poisse ja jätan mulje neist kui tublidest ja eeskujulikest noormeestest. Millegipärast aga nende kraade-loomus ei leia pea üldse kajastamist. Neil teemadel olen ma vist lihtsalt õhtu arenedes nii tossiks jõudnud muutuda, et igasugu kraaklemiste kirjeldamiseks emotsiooni enam ei leia.
Tegelikult on nad ikka parajad kraaded! Kuigi mu ema ütleb, et tema meelest ja nii palju kui ta lapsi kõrvalt näinud on, on nad ikka väga tublid ja paid. Aga ma suhtuks tema hinnangusse reservatsioonidega, kuna tegu ikkagi kiindunud vanaemaga. Sellisega, keda esimese lapselapse sünd nii sassi kruttis, et tänaval pooltuttavaid hõlmast haarama hakkas teatega, et ta vanaemaks sai :D Ning siis enne kella 10-t hommikul poes järjekorras seistes pidi koos hommikuõlle-meestega kuulma, et enne kümmet alkoholi müüki ei toimu. Tema tahtis vahuveiniga tööl tähistada, kuid võta näpust :D

Lasteaias ütlevad ka, et väga head lapsed. Vanem Poiss aitab noorematega toimetada ja kui mõni nutab, käib lohutamas-paitamas: "Ära nuta, kõik on hästi!"
Noorem Poiss olevat musterlaps. Ei vaidle, ei jaura, teeb kõike kaasa, mängib ja toimetab, sööb ja magab, ei kakle teistega. "Oleks kõik lapsed sellised nagu T, mis siis viga oleks!" on Noorema Poisi kasvataja hinnang.
Meie lapsest jutt või?????

Ok, tegelikult nad vist siiski on suhteliselt mõistlikud. Peavad end üleval, poes ei nõua ja pikali ei viska ning Vanem Poiss teretab pea kõiki, kes vastu tulevad :D Inimeste reaktsiooni on lahe vaadata, kui üks kolmene kuskilt meetri kõrgusel heleda häälega "Tere!" hõikab :)

Aga tegelikult ikka kakevad ja kisuvad üksteiselt mänguasju käest küll. Järgmine hetk võtavad käest kinni ja lähevad "ringile" - see on siis jalutuskäik ümber kamina. Ja mõni hetk hiljem annab üks või teine teisele tou, kui talle vajalik mänguasi ära hiivatakse.
Ja niimoodi päevast päeva.
Ühe lapsega korraga, kui nad lollusteks ja emotsioonideks teineteiselt jõudu ja innustust ei saa, on kõik lausa super. Üks laps korraga ja rohi on erkroheline ning laps nii mõistlik, et vaata ja imesta. Veeda aega aga kahega korraga ja juuksed tõusevad peas püsti!

Aga kiidan siis veel natuke.
Meil nimelt tegi Saaremaa-vanaema sügisel möglat. Ja kujunes reegel, et iga päev üks lusikatäis ampsata. Siis püsib terve.
Ma nüüd ei tea, kas mögla tõttu või mis, kuid poisid on olnud kordades tervemad kui eelmisel hooajal. Kuigi käivad erinevates sõimerühmades ehk siis kokkupuude erinevate nakkusallikatega on suurem.

Mögla on aga ainult headest ja immuunsust tugevdavatest komponentidest koosnev. Segi on blenderdatud hulk jõhvikaid, küüslauku, koorega sidrunit (soovi korral sibulat) ja hiljem see meega kokku keeratud ning külmikusse pandud. Igal õhtul amps.
Esimene partii oli suht kange, see läks veendes/sundides. Jõuluaegse partii tegi ema leebema ja seda söödi siis 2-3 lusikatäit korraga. Nüüd aga tegin mina märtsikuus ka kolm purki mögla ning laimi-fännina lisasin ka seda ja see andis veel eriti mõnusat varjundit juurde. Nüüd on nii, et mõni õhtu ahmivad 7-8 lusikatäit endale sisse :D
Ma olen ütlemata rahul.
Ahjaa, täna õhtul oleksin mögla unustanud ja kui teatasin, et "Poisid, tuttu! Hakkame riideid ära võtma ja siis pessu!", järgnesid mu hõikele päta-päta sammud kööki. Kui järele jõudsin, leidsin poisid külmikust mögla purki otsimast... Oluline kõigepealt :D

Teisipäev, aprill 05, 2016

Ilusa naeratuse nimel

Mulle väga-väga sobib, et Vanem Poiss on hambaarsti teemaga ilusasti ree peale saanud. Pooleaastase intervalliga hammaste ettenäitamine, et ei unustaks selle teguviisi normaalsust/elementaarsust ja alates 2,5-aastasest.

Täna, kui ta on 3-ne, oli juba teine kord minna. Ja mäletas ilusasti poole aasta tagust käiku! Mäletas õiget ust ja arsti ja tooli ja igasuguseid urinamasinaid.
Ilusasti lasi endale valguse kaitseks päikeseprillid ette panna ja toolil pikali vedeledes hambad üle vaadata lasta.
Sai seegi kord kiita, et kõik kõige paremas korras. Mina sain ka targemaks - nimelt vaatas arst hammaste vahesid, et kuna jäävhambad tulevad suuremad, siis on hea, kui piimahammastel väikesed vahed sees. Poisil olevat kadestamisväärsed vahed :D Hea teada, et sel teemal ortodont ei "ohusta".
Aga muidu poleks ma sellele üldse tähelepanu osanud pöörata. Teadsin ju, et ju need lõualuud kasvavad, kuid eks see ruumi tekitamine võib nii ja naa olla.

Tahan, et lapsed suhtuks hambaarstil käimisse kui äärmiselt normaalsesse olukorda. Et nad ei peaks tundma seda, mida meie "õndsal nõukaajal".
Kuigi jah, eks see usaldus võib kõikuma lüüa, kui tulevikus miskit vaja teha on, kuid senikaua tahan situatsiooni normaalsuse säilitada.

Kui kabinetti sisse astusime, siis esimene reaktsioon lapsel oli: "Täna vereproovi ei pea tegema, eksju!" Lapse mure ei tohiks küll nalja teha, kuid ikka ajas muigama, kui mitmekesi kinnitasime, et siin kabinetis tõepoolest vereproovi ei tehta :)

Igatahes olen ma väga-väga kergendunud, et kõik korras. Eks ikka tekib mõtteid, et äkki ei pese piisavalt korralikult või äkki kuskil ikka keegi surab oma lusikaga lapsele midagi maitsta anda või satub mõne teise lapse kaariesega nakatunud tatine mänguasi ohtlikku situatsiooni.
Aga noh, praegu hästi.

Esmaspäev, märts 28, 2016

Hakkab pihta...

Esimene ringironiv puuginatuke valge kassi kasukast leitud ja kaminasse kremeerimisele saadetud.
Hvakk, ma ütlen. Hakkab pihta...
Ma ei väsi üle kordamast, kui tohutult ma neid putukaid vihkan.

Lisaks jälestan ju ka sääski, eksole. Sel aastal ootan aga omamoodi perversse põnevusega sääsehooaja algust. Mul nüüd nimelt hiiglaslik sääsehävitusmasin, mis peaks 500m2 suhtkoht sääsevabana hoidma. Meelitab kohale ja notib maha... Tuttaval töötas, seega usun selle toimesse. Reklaamjutte on ju toredaid, kasutuskogemus midagi muud.
Et siis näis mis neist väikestest pervertidest saab!

Laupäev, märts 26, 2016

Vaene väikseke...

Mu suurem laps on ilmselgelt mingisugust puudust kannatavas rollis...

*****
Enamasti triigin ma pesu siis, kui poisid magamas. Muidu käib üks tants ja tagaajamine ning selle käigus juhtub üht koma teist. Endal mugavam värskelt triigitut siledas vormis hoida, kui keegi läheduses ei kujuta ette, et riided on seal näiteks pesa ehitamiseks.
Märkab Vanem Poiss siis ükspäev kapist välja ununenud triikrauda ja nuiab ja nuiab, et ma pesu triigiks. Lõpuks saime rahu majja lubadusega, et üks nädalavahetus triigin tema nähes, kui Noorem Poiss lõunaund magab. See vaimustus rõõmust keksleva lapse ootusärevuses jättis mind ikka üsna suurde segadusse...

*****
Sain sünnipäevaks soovitud eseme valimiseks/soetamiseks ümbriku. Vanem Poiss leiab, et tema tahab ka sünnipäeva. Tema tahab ka eurosid.
Mina üritan selgitada, et tal juba oli sünnipäev ja sai kingitusi ja tuleb jälle, kuid a) 3-aastasele on aja mõõde suhteliselt tume maa ja b) vanatädi oli juba rahakoti krabanud ja minu selgitustöö kõrval andis lapsele viieka. No mis siis ikka.
Õnneks nõustus laps sellega, et raha on seni minu käes hoiul, kuni koos poodi läheme. Lasen tal siis ise kingitus valida ja tema suurele soovile vastu tulles raha kassas ise üle anda.

Küll aga kerkisid me kulmud lakke, kui laps küsimusele "Ja mida sa siis sünnipäevakingituseks osta tahad?" vastas lühidalt ja konkreetselt "Piima!".
Et siis jah :D Muidu vee ja leiva peal, nii et eriliseks puhuks soetab endale ja ehk ka perele piima :)
Väga hooliv :)

Kolmapäev, märts 16, 2016

Kodu

Virmaliste süleluses kodumaja
Peale töölenaasmist ja veidikest sisseelamist on hakanud taaskord pihta üks suurem ringitraavimine.
Et kuigi mu töö asub Hiiumaal, sõidan ma viimasel ajal iga nädal mannergu vahet. Koosolek siin, koolitus seal, muu asjatoimetus kolmandas kohas. Pilk kalendrisse näitab, et sama tempo kestab edasi ja mõni nädal tuleb vist isegi mitu sõitu teha, kui ära ei õnnestu end nihverdada.
Mis sest viriseda, ikka ju sõidetakse, eks? Mõnes muus postis kobisen, draft juba ammu valmis.

Ühtepidi tore, kuna kõik need käigud on väga informatiivsed ja popilt väljendudes "kaasavad", samuti saan kinnitust ja julgustust, teisalt jälle jääb sisulise töö tegemiseks ja korraldamiseks vähem aega.
Aga see selleks. Selline mu töine eluolu hetkel on.

Küll aga ajab mind itsitama Vanamehe virmalistekirg. Kui ma kodus, siis saab oma pildistamistiirudel käia, kui mul aga mannergulkäigud koos ööbimisega (mida kahjuks ka tuleb ette), siis ta ju poiste magama minnes kodust välja ei saa. Aga mida teha, kui Aurora Borealis kutsuvalt silma pilgutab? Läheb siis Vanamees sauna juurde ja pildistab põhjakaare suunas  kasvõi kodumaja embavaid virmalisi :) Et midagigi, eksole :D

See pilt siis eilsest õhtust, kui mina Tallinnas hotellis vedelesin ja tema poisinaasklid magama oli saanud. Kuna see pilt mulle meie majakesest aga väga meeldib, panen siia ka üles. Natuke näha, et metsa ka ümber. Kuigi tegelikult sealt suunast võtsime suuuuuure hunniku metsa-võsa maha ja algsega võrreldes ikka väga hõre.

Ahjaa, kuulame siin hämmastusega uudiseid lumekihi paksusest - kus 21cm, kus 27.... Tallinna-vahet sõites vaatan hämmastusega valgeid väljasid...
Misasi see lumi on? Meil pole seda ikka juba väga ammu :D Meil pajutibud väljas ja tuppa toodud eksemplarid juba kollase karvagi maha ajanud.

Meie "maja metsa sees".

Esmaspäev, märts 14, 2016

6

Jessumariia küll. 6 aastat. Eile sai.
Ise ka ei usu, et nii kaua juba. Teisalt tundub jälle jube vähe.
Eilsest Vanem Poiss 3 aastat ja 1 kuu vana, seega polegi see 6 aastat nii pikk aeg. Lisaks Noorem Poiss, onnike metsa serval ja muud rõõmuallikad. Muresid muidugi ka. Kellel poleks.

Aga 6 aastat... Kui mõelda sellele, kui hirmus palju me "kakleme" ning maid ja puid jagame, paljudel teemadel väga erinevaid ja vastanduvaid vaateid omame, siis... Siis tundub see 6 ikka kahtlaselt pikk aeg. Teisipidi aga nii kokku kleepunud ja seljad koos tandem, et 6 tundub alles algusjärk.
Aga noh, tunne on küll selline, et terve igavik juba seljataga.
Loodetavasti on siis terve igavik x N veel ees :)

Kõigest hoolimata usun ma, et mul on vedanud. Mööndustega muidugi, kuid suures plaanis vedanud. Loodetavasti jään alatiseks nii arvama :) Mööndused võib muidugi ära jätta :D :D :D

Reede, märts 11, 2016

Järjepidevuse huvides

Kurgid täna patseerimas

Juba kolmandat aastat ehk siis maja ostmisest ja kolimisest alates jälgime mõningate (meie juures pesitsevate) ringirändavate lindude saabumist. Üheks neist on sookured.
Olgu siis mainitud, et meie maja ette jõudsid kurgid sel aastal täna, 11.märtsil.
Võimsad linnud, midagi pole öelda.

Pühapäev, veebruar 28, 2016

Elu õied ja uus koduloom

Lapsed on tõepoolest elu õied. Nendega igav ei hakka.
Iga päev nendega on erinev ja eriline. Iga päev jääb omamoodi meelde ja omamoodi kaob hetkega, kui koidab järgmine. Sest... uus päev ja uued teod :)

Väike ülevaade näiteks tänasest.
Kõige muu vahele asjade teineteise käest ärakiskumist, kaklemist, koos mängimist, koos lollitamist, kisa ja kära ja nunnutamist ja kisa ja kära ja... Kes mida täna sööb ja kes mida just täna ei võta suu sissegi ja oi seda kisa siis kui ei tehta erimenüüd ja peab leppima valmistatuga...
Aga mõned killukesed siis eraldi välja:

Valmistume õue minema. Vanamees juba askeldab väljas ja topin kratte korraga ja eraldi riidesse. Õnneks nõustuvad koostööd tegema, kuna soov õue minna on suur. See aga ei välista vahepealseid itsitades põgenemiskatseid. Kord ühe, siis teise poolt.
Mina olen nende riietamisest juba higine.
Saan Vanema Poisi täismundrisse ja saadan üle ukse õue. Nooremaga tahan ise koos minna ja panen ta osaliselt riidesse, misjärel ütlen: "Ootan natuke, ma lähen panen ennast ka riidesse, siis läheme õue. Sina oota esikus."
Kuidagi vaikne on... Panen kiiresti riided selga ja tulen trepist alla. Ei olegi salaja sigatsevat väikemeest näha. Jõuan esikusse ja seal ta siis istub - ilusasti tumba peal ootavas asendis ning on oma saapad enda ette valmis toonud... Mu pooleteistaastane ootab mind, et aitaksin talle saapad jalga ja saaks juba õue...
Ilus hetk oli :)

Lasime saemeestel hoovi ümbert hulga puid maha võtta, kuna talvel on igati ok, kuid suvel on hoovil täiesti pimedad alad, mis lehtes puude varju all ägavad. Niisked ja pimedad. Kaste rohult ei kao õhtukski. Ja mu vanad viljapuud on just selles alas. Pole ime, et nad ei kanna, kui nad valgust saavad vaid õitsemise ajal (õitsevad hoolega), edasise aja aga pimeduses veedavad. Ühtlasi siis ka saunatagune vabaks ja mujaltki valgus hoovile.
Täna koristame oksi. Küttepuid on Vanamehe hinnangul meil nüüd 7a jagu, kuid see tähendab ka seda, et terve hoov ja selle äärealad on täis selliseid 2m kõrgeid ja 3x3m põhjaga oksahunnikuid. Osa neist tuleb nüüd ära põletada.
Vanamees haldab lõket, mina vean hunnikutest oksi ette. Noorem Poiss toob tillukesi oksakesi ja asetab hunnikusse. Kiidame heldinult.
Vanem Poiss avaldab soovi oksi kraavi visata. Selgitan, et kraavi ei tohi oksi visata, kuna seal voolab vesi ja oksad takistavad kuhjudes vee voolamist.
Ok, ei viska. Korra selga keerates ja tööle keskendudes selgub aga, et puuhalgude kohta ei rääkinud me ju midagi. Seega toob kratt riidast kuivi küttepuid ja loobib neid vette...

Olukord lahendatud, selgitustöö üle korratud ja taas aeg pilk oksahunnikutele suunata. Hetke pärast märkan silmanurgast ukerdamist. Noorem Poiss on end kuidagi kraavi kakerdanud (need meil u. 70cm sügavad ja ilusad laiad, kuid siiski järskude kallastega) ja sumpab seal ca 10-15cm-ses vees. Ma pakun, et ta põlv on nii max 20cm kõrgusel... Loomulikult ta komistab ja potsatab ka istuli vette, enne kui karglev Vanamees teda välja tõstma jõuab.
Ega's midagi, kiire käik tuppa, uued saapad jalga ja tagasi õue. Olgu tänatud tänapäevased rõivad! Rõivas, mis tundub lihtsalt kangas, on suhteliselt vett tagasihoidev. Meeldiv üllatus, laps jääb kuivaks.

Vanem Poiss käib muudkui lund söömas. Vanamees paanikas, kuna täna pole lumi enam kohevates valgetes hangedes vaid suhteliselt mullaga segatud nii mõneski kohas. Aga laiguke siin ja laiguke seal ja nii ta seda kraapimas ja suhu toppimas käib.
Vanamees pillub pikali ja peab loenguid, mina musteremana imestan vaid, et ta viitsib endast väljuda. Sitasurma polevat keegi surnud ja ma kipun lähtuma sellest, et poisid ja kasvavad maal ja vati sees kasvatada ma neid ei taha jmt. Eks ma siis räägin teist juttu, kui ussid kõhus või muud rõõmud.

Peale sauna räägivad Vanamees ja Vanem Poiss koolist. Kolmene teatab, et tema küll ülikooli ei lähe. Vanamees vastab, et see on üks neist kohtadest, kus võib tarku naisi kohata ja naine võiks ikka tark olla. Vanem Poiss mõtleb hetke ja teatab, et ta ikka läheb ülikooli. Ja võtab naise. Aga ta võtab ühe teise naise veel.
Vanamees uurima, et millise teise naise ta siis veel võtab? Laps heidab peaga üle õla minu suunas ja teatab: "Selle seal"
Selle seal????? :D :D :D

Et siis jah. Siin vaid killukesed ühest päevast. Aga neid päevi on iga jumala päev, mil intensiivsus ja suhtlemine ja sigadustele pealepassimine ja maadejagamine on pidevalt aktuaalsed. Nonstop. Tõsiselt, nonstop.

Aga muidu on nii, et... Kes plaanivad väikese vahega lapsi. Selliseid alla-kaheaastase vahega. Et... Kuidas seda nüüd öeldagi... Mõelge enne, kas te olete selleks valmis :D
Ma julgen öelda, et on lihtsamaks läinud, kohe palju lihtsamaks, kuna suurem on juba täitsa asjalik, kuid... Oehh.... Usun küll, et neil on hea koos kasvada, kuid esimesed poolteist aastat ma just mett ei laku. Kuigi jah, aina lihtsamaks tundub minevat ja eriti nüüd, kus nad isegi magada mõistavad enam-vähem... Kuigi selliseid öid, kus poleks vaja nende tuppa minna, on olnud ainult üksikuid. Aga siiski, tänaseks on asi lihtsam. Aga päris hullu kurnatuse hinnaga :D

Ahjaa, koduloomast ka siis. Meil nimelt on uus koduloom, kelle täna avastasime :) Lisaks igapäevastele kitsedele, oma rebasele, oma põdrale (teda küll hoovis pole kohanud, tema toimetab hoovi kõrval heinamaa ja metsa servas), oma metsnugisele ja oma kahele kassile on meil ka oma kährik :D Täna tuterdas rahumeeli pimeduse saabudes maja ees hoovil, nii 10m verandast. Käisime temaga jutustamas, uuris meid oma nööpsilmadega, kuid muidu me teda ei huvitanud. Ilmselgelt tuttav paik talle, meie pole lihtsalt varem kohanud. Lõpuks viis Vanamees talle natuke söögipoolist, haaras selle hambu ja tänuröhatuse saatel tatsus eemale einestama.
Sellised lood siis.

Teisipäev, veebruar 23, 2016

"S" ja muud jutud


Vanemal Poisil on oma ammuses mölapidamatuses ja keerukatest lausetest hoolimata üks kõneline puudujääk, millega ma täna veel miskit ette võtta ei mõtle, kuid siia üles tähendan ikkagi. Ja siis jälgin, kas vajab tulevikus tegelemist või mitte.

Nimelt on tal tähed selged nii sõnas kui suuresti ka pildis, kuid "s" on probleem. Isegi klassikaline "r" pole talle kunagi muret valmistanud ega kusagilt kunagi puudunud. Küll aga "s".
Tähte üksikuna hääldab ta "tss", mitte "ss". Ok, see selleks. Aga häälikuühendist "p" tähega muundub "s" hoopis "f"-iks. Laps on lapf, hops on hopf ja siis ta küpfetab muffineid. Ja no ei parane, kuigi suuname. Vaatab mis 4-sena teeb?

Nooremal Poisil tekkis mõni aeg tagasi uute sõnade õppimises paus ja isegi tagasiminek, kus omandatud sõnad asendusid arusaamatu lalinaga. Mõtlesime natuke ja taipasime, et me ju ise ei räägi temaga rahulikult üksikuid sõnu välja hääldades. Jutuvada Vanema Poisi pidevast lobast tingituna tekitas olukorra, kus noorem pidi ise hakkama saama. Sai ka, kõigele reageerib mida palud või korraldad, seega aru saab pikkadest lausetest ilusasti. Aga vastuseks ajab omakeelset mõminat.

Võtsime siis end kokku ja otsustasime ka Nooremat Poissi aidata. Hakkasime taas esemetele osutama ja hääldama ja õnneks hakkas olukord kiiresti taastuma :) Ise olime lollid, noh!
Aga nüüd on eriliselt lahe see, kuidas ta on veendunud, et kella sünonüüm on "palju". Varem oli kella asemel tik-tak, nüüd on kellll. Aga kuna magama minnes alati neile kella näitasin ja ütlesin, et "Oioi kui palju kell juba on", siis laps pani need omavahel kokku ja iga õhtu (vahel ka muul ajal) osutab silmi suureks ajades kella poole ja korrutab intensiivselt: "pallllju..... kelllll..... pallllju..... kelllll.... palllllju.... palllllju...".
Et siis jah. Kell on alati palju :)

Esmaspäev, veebruar 22, 2016

Emotsioonid

Oli emotsionaalne nädal.
Nii mõnedki enese sees läbielamised, lisaks töö- ja pereelu ühildadapüüdmine. Siis vahepeal köhima-tatistama hakanud lapsed, tänu millele tekkis paus muidu nii tublisti alanud lasteaiaperioodis. Tohutu tänutunne, et Vanamees saab oma kontoris omi asju tegemas käia ka õhtuti, nii et mina ei pea kohe tööellu naastes lastega koju haiguslehele jääma. Süümekad hommikupimeduses tööle hiilides ja tatiseid lapsi magada nohisema jättes. Vaadata koju jõudes ja energiast pakatades diivaninurka kössi vajunud Vanameest, kes on laste trallitamisest ja kraaklemisest hullumas. Lapsed on tatised ja virilamad kui muidu ning tunduks justkui minu asi nendega kodus olla ja pai teha, mitte ringi rabeleda, taasõppida ja tööd korraldada.

Laste minu külge klammerdumine, kui õhtul koju jõuan. Need mõned koosolemise tunnid enne tuduaega. Laste üllatunud, kohe siiralt üllatunud pilgud, kui nädalavahetuse hommikul ärgates mind kodust leiavad. Emme on kodus... Sülle, ainult sülle ja käekesed tugevasti-tugevasti ümber kaela...

Lähedase lahkumine, lähedaste lein ja valu. Enese suutmatus emotsioone valla lasta, neid enda sees närides ja eriti just autoroolis maanteid mõõtes läbi elades.

Suur kaasaelamine ja rõõm imetabaselt tubli enesekindla noore neiu üle, kes koolikatseid tehes juba ise ette teadis, kuhu sisse saab ja kelle suurimaks proovikiviks sai otsus lõpuks kool välja valida.

Ahh, neid emotsioone on viimastel nädalatel olnud palju-palju ning need on käinud üles-alla, üles-alla. Sees. Sest... ega ma neid eriti hoolega välja näitama kipu. Ainult natuke servast...

Ja kui siis ühel õhtul voodisse minnes Noorem Poiss täiesti arusaamatult käitub ja vaikselt une ootamise asemel lihtsalt ahastavalt nutab ja nutab, ainult minu sülle klammerdunult rahunedes, siis ma murdun. Pisarad purskuvad silmist ja palun väikemeest, et ta enam ei nutaks vaid ilusasti tuttu jääks.
Selle peale kostab väikesest kõrvalvoodist 3-aastase lohutus: "Emme, ära kurvasta. Sa ei pea nutma, kõik on hästi! Sa oled meile väga kallis, ära nuta, emme. Kõik on hästi. Tule, ma teen sulle musi ja pai ja kalli. Ei ole vaja nutta, emme, kõik on hästi!"

Oehh.... Millal ta ometi nii suureks kasvas? Alles ma vaatasin teda oma kõhul lebamas ja imestasin, et "Kes sina selline oled ja kust sa siia said?". Ja nüüd lohutab tema mind, kui mina oma emotsioonidega toime ei tule...

Teisipäev, veebruar 16, 2016

Lähevad.....

... ja kardan, et järjest.

Vanas eas suremine on igati loomulik. Ja ootuspärane. Kuigi see on midagi, mida kunagi ei oota. Aga arvestad sellega. Samas nagu ei arvesta ka. Aga see ei raputa hingepõhjani, kuna sügaval sisimas oled sellega arvestanud. Samas ei saa sellega kunagi päris arvestada ja mõtled, et äkki on ikka veel natuke aega antud...
Kuni ühel päeval enam ei ole.

Ja siis mõtled, et kas ikka olid piisavalt hea lähedane? Kas asjaoludest sõltuvalt olid ok või oleks võinud enamat? Alati võiks enamat. Aga kas olnust piisas?
Mõnega minejatest oled lähedasem, mõnega vähem. Ühelt poolt jõhker, teisalt jälle kergendav (just leinajana maha jäädes) on, kui lahkunu enne maise teekonna lõppemist on juba aastaid "eemal" olnud. Noh, näiteks oma lapsepõlves. Mingi osa jääb siis eriti palju haiget tegema, mingi osa südamest tunneb kergendust.
Nii oli möödunud aasta veebruarikuus. Ütlemata kallis ja lähedane inimene, kes küll viimased aastad oma kõrgest vanusest elas vaimus noore tütarlapsena kodustel rannakarjamaadel lipates, kehana aga voodisse aheldatud oli. Siiamaani närib tohutult mu hinge, et ma ei läinud teda ära saatma. Olin ise kõhuviiruses ning nii mu vastne kahene kui vastne pooleaastane olid haiged ja pasandasid maailma täis. Aga endiselt hing valutab selle pärast, kuna olin ärasaatmisest osavõtmiseks Saarde kohalegi sõitnud koos oma kõhutõbiste krattidega. Vanamees ka aidata ei saanud, tema pildistas Norras virmalisi.

Homme aga jätan oma kratid Vanamehega koju ning sõidan üksi hommikuse praamiga Saarde. Ära saatma järgmist lähedast, kel õnnestus elada pikk-pikk elu. Kellega ma viimastel aastatel küll eriti aktiivselt ei ole suhelnud (seesama koht: kas olnust piisas või pean ma tõsiselt peeglisse vaatama?), kuid kelle juures see-eest lapsena sai veedetud ülimõnusaid suvesid kogu me nõbudekarja kestel. Ohh need suved! Ütlemata palju lahedaid mälestusi!
Kas ka tema seda teab? Kas ta nüüd teab? Tüüpiliste eestlastena me emotsioone ju ei jaganud.

Üks eriti kallis lähedane vana lahkus küll juba üle kümne aasta tagasi, kuid kaks kallimate seast (pean siin silmas ikka muldvanu tegelasi, üle-80-seid:D) on õnneks täna veel elavate kirjas. Samas... ratas oleks nagu veerema läinud. Viimaste aegade trend tundub olevat surm veebruaris. 2015. 2016. Kas järgmisi on oodata aasta ja kahe pärast? Ma pole kindel, et ma selleks valmis olen. Kas ehk peaks miskit ette võtma, et rohkem "valmis" olla?

Ahh, p**** sellega. Homme on musta kleidi päev.