Neljapäev, aprill 28, 2016

Avarii

Nii, tagasitee. Jälle see kole museaalist praam. St.Ola.
Taaskord kasutan juhust ja kirjutan. 20.30 paiku jõuan koju ja kohe külalist võõrustama, kes küll vist juba meil kohal on. Ei jõudnud oma tööasju ajades Saaremaa-praamile ning ööbib meil. Saareelanike argipäev. Pidevalt peab olema värske voodipesu valmis :)

Et kui siin juba liiklusest kirjutamiseks läks, siis nädalapäevad tagasi osalesin parklaintsidendis.
Hakkasin mina Selveri parklas oma kohalt välja keerama, kui vaatan, et üks punn tagurdab mulle sisse. Mismõttes nagu? Signaali ei julgenud anda, mõni sooda vajutab selle peale ehmatusest gaasi põhja, kuna jalg ju oli gaasi peal. Püüdsin kiirendada, et ehk jõuan välja keerata enne kui "põkkume" ja no eelkõige mõtlesin lihtsalt, et ju ta tagurdab natuke välja, ootab kui ma olen läinud ja jätkab siis.
Mina ka parasjagu keeramise peal, seega ei saanud kõrvale tõmmata vaid keerasin ikka mööda oma trajektoori.

Ja siis ta tuli. Lihtsalt tuli ja tagurdas mulle sisse. Tagumisse nurka, nii palju suutsin siiski eest ära saada.
Kõrvalistmelt hüppas välja ehmunud mees kes kätega vehkides seletas naised roolis teemal. Samal ajal eemale tõmmanud punn vajus aga jälle peale tagasi, nii et mees siis patsutas ja suunas autokest. Kas roolis olijal ei püsinud jalg piduri peal või misasja ta seal ometi tegi? Ja kuidas ta roolis sai olla üldse?
Ma ei saanud tal kuidagi ka pimedasse nurka jääda, kuna mina oma suure bussiga pidin tema pisisuse juures paistma talle mõlemasse küljepeeglisse pluss tahavaatepeeglisse. Ma hõivasin tõepoolest KOGU tema taguse ja peale kah veel ning kui ta ei kasutanud tagurdamisel mitte esiklaasist väljavaatamise taktikat vaid kasutas kasvõi ÜHTE tagurdamiseks mõeldud kolmest peeglist VÕI kasutas üle õla vaatamise tehnikat, siis ta lihtsalt pidi mind nägema. Seega minu diagnoos - roolis oli kas pime või vahtis ta tõepoolest esiaknast välja. Tagurdades.

Õnneks oli kiirus olematu ja minu autol ei juhtunud midagi. Pigem olid kerged jäljed teisel autol.
Palusin meesterahval oma proua sõitma õpetada või roolist kõrvaldada ja kiirustasin edasi.

Aga jah, alati hakkab soojade ilmade arenedes silma kaks asja - rooli ilmuvad uimakärbsed, kes ei tea ööd ega mütsi ja tänavate äärde kusejad. Tänase edasi-tagasi sõidu ajalgi lugesin neid soristajaid üksjagu kokku. Et külm ei võta noksi enam ära ja siis on vaba voli sellega lehvitada ja kust laiali pritsida?
Vastik.

Sõidus, taas sõidus

Nojah, nüüdseks ligi 3 kuud tööl tagasi olnud ja kui alguses oli sisseelamiseks veidi rahulikum aeg, siis nüüdseks on täiskäik taas peal.

Mis omakorda tähendab sagedast saarelt äraolemist. Koosolek siin, koolitus seal, muu oluline kokkusaamine kolmandas kohas. Iganädalased mandrilkäigud. Ja need ka muutuvad vastavalt oludele ja muude tegelaste ajagraafikutele, mistõttu ei ole midagi erilist selles, kui mannergutamise praamipileteid muudan enne minekut nii kaks korda. Ei ole ju nii, et istun rooli ja minek. Peab nende praamide graafikuid arvestama ja ega neid bronnegi alati saada ole. Oleneb aja magususest.

Olgem ausad - enamus sõite on õnneks ühepäevased ja kui ka ei ole, siis valikuvõimaluse korral sätin need ühepäevastena. Mitmepäevased sõidud on natuke kurvemad. Kanaema elu...

See aga ei tähenda siiski seda, et õhtul lasteaeda lastele järele jõuaksin. Hea, kui nendega natuke jõuan kodus aega veeta, palju tõenäolisem on jõudmine 18.30 väljuvale praamile. Tänu millele jõuan koju ca 20.30. Siis peaksid aga olema juba tuduprotseduurid. Aga no tahaks ju lastega koos ka natuke olla. Ja nemad minuga... Mistõttu magamaminek venib veidi ja nii see pall muudkui veereb, eksole.

Kõige "toredamad" on aga hommikused kella viiesed ärkamised. Kui praam väljub 6.30, siis teisiti ei saa. Ega ma sadamas ela ja kuigi mul on alati broneering, peab aegsasti siiski kohal olema. Mu broneering ei maksa ju essugi, kui üldjärjekorrast on minu saabumise ajaks praam täis lapitud. Seega väljasõit enne kella 6-te... Selleks, et kella 10-ks Tallinnasse või Pärnusse või kuhu iganes koosolekule jõuda. Naiss!
Aga vahel muidugi juhtub ime ja jõuan lausa 16.30 praamiga tagasi! Siis 18.30 kodus, kuid ikka lasteaeda ei jõua...

Natuke teeb hinge katki selline asi. Aga mis teha.

Ilmekaks näiteks on paari kuu tagune naistepäevahommik. Läksin panin enne 5.30-t auto sooja ja puha, et kuna suur salong mu bussil, siis soojeneb kaua. Enne 6-t oli plaani startida. Kleit-konts-meik-ridikül ja minekut. Või siis mitte... Auto karjub... Pii-pii-pii-pii.... Mis sul viga on? Tabloo näitab, et piduritega jama. Mismõttes nagu? Kust siuke jama välja hüppas? Miks? Kuidas?

Olin oma piiksumasinaga jõudnud juba kodust mõnesaja meetri kaugusele heinamaa ja metsa serva ning paanikas - mida teha. Praam ei oota, koosolek pealinnas algab kell 10 ja järgmise praamiga ei jõua ühegi valemiga. Mässan ja katsetan ja aru ei saa, et midagi viga oleks. Aga kuna tabloo näitab ja auto piiksub, siis pikka sõitu alustada ei julge.

Helistan Vanamehele, kes koos poistega magusat und alles magab. Palun tal KOHE kohale tulla ja hetke pärast paistavadki maasturi tuled. Vaatab, katsetab, aru ei saa. Mina hoian vaat et pisaraid tagasi ja teatan peale selgushetke: "Tõsta palun oma asjad autost välja, ma lähen sinu omaga!"
Mõeldud-tehtud. Kott teise autosse ja minekut. Vanamees sundseisus lastega kodune. Elab üle :)

Kell on 6.11 ja 6.30 väljuvale praamile on mul sõita ca 22km. Väljas on pime, on libe, on väga suured metslooma-tõenäosused ja kõigele lisaks metsik udu. Udutuledest kasu ei miskit. Lähituledega sõites liiga pime. Kaugtuled peegeldavad vastu.
Mõtlen, et katsetan siiski jõuda. Surun nina vastu klaasi, küüned roolirattasse, ropendan ja loen vaheldumisi palveid, mängin tuledega ning püüan kuidagimoodi teed aimata (õnneks tuttav tee ja oskan kurve/sirgeid juba aimata) ja mingi ime läbi jõuan napilt enne väljumist praamile. Ja mahun! Huhh, see läks õnneks.

Tagasiteel tulen miskipärast üle Keila. Et tühi tee ja mõnusam tulemine. Vale valik. Eelmisel õhtul on Noorem Poiss nii palju läbi une kägisenud, et magama saan peale kella 1-te ning max 4h und on enne pingsaid koosolekuid + pool päeva roolimist ilmselgelt liiga vähe. Mitmel korral avastan end ehmatusega küll vastassuunavööndist, küll teepervelt. Õhutan salongi, mõtlen erinevaid mõtteid, kuid miski ei aita. Ikka ja jälle avastan oma silmapilgutuse sekund liiga kaua kestnud olevat.

Praam on puhkehetk.  Ja jube tüütu ajakulu. Vähemalt saan kohvile mõelda ning raamatut lugeda. Ja sõbrannaga suhelda ning Madeirale puhkama suunduvatele vanematele head reisi helistada.

Peale 14,5 tundi kestnud "töö"päeva jõuan õnneks ilusasti koju. Kus ootavad mind mu maailma armsaimad tegelased. Poiste uneaja arvelt varastatud pooltund kaob hetkega ning juba loen ma neile õhtujuttu.
Selline naistepäev ja puha.

Ja niimoodi ikka ja jälle.... Suht iga nädal. Või mitu korda nädalas... Mõni nädal jääb vahele kah :)
Sellevõrra erilisemad on minu jaoks nädalavahetused. Koos. Toimetame või lihtsalt oleme. Aga koos. Ja tavapäevade õhtud, mil lasteaia ees Vanamehega kiirelt paika paneme kumb kumma lapse täna ära võtab. Ja siis need hiiglamalaiade naeratustega väikesed näod, mis päta-päta avali sülle jooksevad ja käed tugevasti-tugevasti kaela ümber põimivad. Ja see naeratus... see ei kao hetkekski neilt nägudelt :)
Siis mõtled, et just nii ja just selles hetkes on hea :)

Aga jah. Tagasi sõiduteemadele mõeldes, siis üks eelis selles pooleteisetunnisel (korda kaks) praamisõidul siiski on. Aeg iseendale. Sunnitud aeg, kuna tööpäeva hommikul ei taha sellist molutamist, kui niigi on vara liikuma asutud. Aga olen leidnud enesele selles ajas tänuväärse võimaluse raamatut lugeda. Enamasti loengi selle aja maha ja siis edasi tegudele.

Täna otsustasin veidi teisiti, kuna see blogi siin on ikka nii varjusurmas, et tea kas hakkab päriselt surema või. Võtsin tab'i kaasa ja otsustasin hoopis kirjutada. Raamat piilub kutsuvalt kotis ja jõuan temanigi peagi :)

Sel ndalal siis teine sõit juba, kuid vahepeal oli lausa kaks nädalat, mil ma mannergul ei käinudki :D Aga siis käisin poistega Saares. Et ikka need praamid-praamid-praamid. Saareelaniku argipäev.

Leidsin ka hea nipi roolis uinumiste vastu.

Oli taaskord selline sõit, kus varahommikul Tallinna ning peale intensiivset päeva õhtul Pärnusse ööbima, et järmine päev seal tegus olla. Roolis jälle vajub silm kinni. Muusika valjuks, röögin kaasa laulda, aknad lahti, auto külmaks sätitud... - miski ei aita, ikka avastan, et kiirus vajub sinna 70 ligi ja mina tukkuma jäämas. Näen kurja vaeva, et sirgel igaval teel kiirust suuta piisavana ehk siis 90 hoida. Ja siis käib hele sähvakas! Mina naksti ärkvel ja järelejänud mõnikümmend kilomeetrit Pärnusse olin täiesti erk nuputades, palju ma nüüd trahvi saan. Minu esimene trahv!!!

Olin sõitnud asulas kiiruskaamerasse 57km/h. Normaalne, ei suuda kuidagi 90-ki hoida ja kokkuvõttes saan trahvi kiiruse ületamise eest :)

Mulle see iroonia meeldis ja trahvi sain 9€ :) Arvestati 3km/h üle, kuna 4 nad võtavad veavõimaluseks.

See nüüd küll tegelikult ärkvelolekuks parim vahend ei ole, kuid vähemasti töötas. Nüüd aga teen edaspidi tuku peale tulles kiire peatuse ja tiir ümber auto. Muud ei jää üle. Peatuda ja magada ma ei saa, kuna enamasti ei sõida ma Pärnusse vaid praamile ja siis on aeg piiratud. Kohvi ka ei aita, kohvi mõju all magan nagu pupu. Aga vikeseks peatuseks ja tiiruks ümber auto leiab ikka aja. Sest alternatiiv oleks magama jääda ja vot seda ei saa lubada.

Aga igatahes ei ole praegu kõige hullem enam see hommikune sõit, kuna loodus on ärganud, ilm valge ja linnud röögivad kui pöörased. Pimedatel hommikutel on küll paras piin.

Aga noh, nüüd vast alguskoolituste aeg mööda saamas ja usutavasti iganädalaselt enam mannerguvahet peagi ei sõida.

Pagan, jäin nüüd "lobisema" ja ei jõuagi raamatut lugeda. Varsti praam sadamas ja ees järjekordne päev Tallinnas.

Esmaspäev, aprill 11, 2016

Kes oleks arvanud...

Kes küll oleks kümmekond aastat tagasi arvanud, et ma naudin aias kablimist...
Ausõna, ma oleks selle tegelase viisakalt kukele saatnud.
Mu oma ema oli muidugi see, kes käis ja "tänitas", et küll see sule meeldima hakkab, kui oma aed on, kuid ma kujutasin ette lagedat muruplatsi mõne okastega tegelasega ja häda korral mõni lilleampel kah kuskil rippumas.

Nüüd aga leian end otsimas poiste kõrval aega, mil saaks midagi ära teha. Viljapuid ja põõsaid lõigata, vaarikaid kasida, maasikaid rohida, hernepeenraid planeerida, kasvõi kive tassida.
Vaatan õudusega, kuidas muru ähvardab juba pikkust viskama hakata, kuid mul veel talv pealt ära riisumata. Kõik kohad ju valgeid kasetüvesid täis, mis tähendab omakorda peale sügis-/talve-/kevadtuuli metsikut kogust peenikest oksarisu.

Kaks nädalavahetust olen nüüd viimasel ajal mütanud. Tähendab, kummalgi nädalavahetusel eraldame me minu toimetusteks ühe päeva ja Vanamehe omadeks siis teise. Selle aja sees siis sai taaskord kõikvõimalikke oksi lõigatud ja eile näiteks 5 tundi jutti riisutud. Kuni saun lihtsalt nii ammu juba valmis ja ootel oli, et tuli minna ja lavale pikali heita.
Ok, lõigatud on okeilt, kuid riisumisega on tunne, et seni vaid murdosa tehtud. Ja ma ei ole aeglane!
Kahe nädalavahetusega ehk siis kahe päevaga olen lõkkesse vedanud paarkümmend kärutäit oksi ja leherisu. Ja mul on ikka veel niiiiiii palju teha!
Kerge paanika hakkab tekkima...

Aga see, kui hoov on korras ja puhas, paitab ikka silma küll. Ja kui poisid suvel teineteise sabas juba peale ärkamist vaarika- ja sõstrapõõsastesse jooksevad ning suurem kordamööda endale ja väiksemale marju suhu topib... vot selle silmade sära nimel ma toimetan :)
Sest jah, söövad mu poisid õnneks nii kiivit kui mangot kahe suupoolega, banaanist ja millest iganes muust rääkimata, kuid oma kodus küpsenud omad päikesesoojad ja mahlast plaksuvad marjad - vot see on elu :)

Kolmapäev, aprill 06, 2016

Kas sa oled ilus?

Õhtujutt loetud, unelaul lauldud.
Musid-kallid-paid. Veel musi! Ok, teeme veel musi. Veel pai ja kalli ka! Ok, teeme veel pai ja kalli ka.
Nii traditsiooniliselt mitu ringi mõlemaga ning tundub, et jõuab kätte aeg tuli kustutada ja toast lahkuda.

"Emme, kas sa oled ilus?"
"??????????????" "Mis sa ise arvad?"
"Jah, oled küll ilus. Sul on ilusad mustad juuksed ka"
Ütlemata südantsoojendav :)

Ma siin muudkui kiidan oma poisse ja jätan mulje neist kui tublidest ja eeskujulikest noormeestest. Millegipärast aga nende kraade-loomus ei leia pea üldse kajastamist. Neil teemadel olen ma vist lihtsalt õhtu arenedes nii tossiks jõudnud muutuda, et igasugu kraaklemiste kirjeldamiseks emotsiooni enam ei leia.
Tegelikult on nad ikka parajad kraaded! Kuigi mu ema ütleb, et tema meelest ja nii palju kui ta lapsi kõrvalt näinud on, on nad ikka väga tublid ja paid. Aga ma suhtuks tema hinnangusse reservatsioonidega, kuna tegu ikkagi kiindunud vanaemaga. Sellisega, keda esimese lapselapse sünd nii sassi kruttis, et tänaval pooltuttavaid hõlmast haarama hakkas teatega, et ta vanaemaks sai :D Ning siis enne kella 10-t hommikul poes järjekorras seistes pidi koos hommikuõlle-meestega kuulma, et enne kümmet alkoholi müüki ei toimu. Tema tahtis vahuveiniga tööl tähistada, kuid võta näpust :D

Lasteaias ütlevad ka, et väga head lapsed. Vanem Poiss aitab noorematega toimetada ja kui mõni nutab, käib lohutamas-paitamas: "Ära nuta, kõik on hästi!"
Noorem Poiss olevat musterlaps. Ei vaidle, ei jaura, teeb kõike kaasa, mängib ja toimetab, sööb ja magab, ei kakle teistega. "Oleks kõik lapsed sellised nagu T, mis siis viga oleks!" on Noorema Poisi kasvataja hinnang.
Meie lapsest jutt või?????

Ok, tegelikult nad vist siiski on suhteliselt mõistlikud. Peavad end üleval, poes ei nõua ja pikali ei viska ning Vanem Poiss teretab pea kõiki, kes vastu tulevad :D Inimeste reaktsiooni on lahe vaadata, kui üks kolmene kuskilt meetri kõrgusel heleda häälega "Tere!" hõikab :)

Aga tegelikult ikka kakevad ja kisuvad üksteiselt mänguasju käest küll. Järgmine hetk võtavad käest kinni ja lähevad "ringile" - see on siis jalutuskäik ümber kamina. Ja mõni hetk hiljem annab üks või teine teisele tou, kui talle vajalik mänguasi ära hiivatakse.
Ja niimoodi päevast päeva.
Ühe lapsega korraga, kui nad lollusteks ja emotsioonideks teineteiselt jõudu ja innustust ei saa, on kõik lausa super. Üks laps korraga ja rohi on erkroheline ning laps nii mõistlik, et vaata ja imesta. Veeda aega aga kahega korraga ja juuksed tõusevad peas püsti!

Aga kiidan siis veel natuke.
Meil nimelt tegi Saaremaa-vanaema sügisel möglat. Ja kujunes reegel, et iga päev üks lusikatäis ampsata. Siis püsib terve.
Ma nüüd ei tea, kas mögla tõttu või mis, kuid poisid on olnud kordades tervemad kui eelmisel hooajal. Kuigi käivad erinevates sõimerühmades ehk siis kokkupuude erinevate nakkusallikatega on suurem.

Mögla on aga ainult headest ja immuunsust tugevdavatest komponentidest koosnev. Segi on blenderdatud hulk jõhvikaid, küüslauku, koorega sidrunit (soovi korral sibulat) ja hiljem see meega kokku keeratud ning külmikusse pandud. Igal õhtul amps.
Esimene partii oli suht kange, see läks veendes/sundides. Jõuluaegse partii tegi ema leebema ja seda söödi siis 2-3 lusikatäit korraga. Nüüd aga tegin mina märtsikuus ka kolm purki mögla ning laimi-fännina lisasin ka seda ja see andis veel eriti mõnusat varjundit juurde. Nüüd on nii, et mõni õhtu ahmivad 7-8 lusikatäit endale sisse :D
Ma olen ütlemata rahul.
Ahjaa, täna õhtul oleksin mögla unustanud ja kui teatasin, et "Poisid, tuttu! Hakkame riideid ära võtma ja siis pessu!", järgnesid mu hõikele päta-päta sammud kööki. Kui järele jõudsin, leidsin poisid külmikust mögla purki otsimast... Oluline kõigepealt :D

Teisipäev, aprill 05, 2016

Ilusa naeratuse nimel

Mulle väga-väga sobib, et Vanem Poiss on hambaarsti teemaga ilusasti ree peale saanud. Pooleaastase intervalliga hammaste ettenäitamine, et ei unustaks selle teguviisi normaalsust/elementaarsust ja alates 2,5-aastasest.

Täna, kui ta on 3-ne, oli juba teine kord minna. Ja mäletas ilusasti poole aasta tagust käiku! Mäletas õiget ust ja arsti ja tooli ja igasuguseid urinamasinaid.
Ilusasti lasi endale valguse kaitseks päikeseprillid ette panna ja toolil pikali vedeledes hambad üle vaadata lasta.
Sai seegi kord kiita, et kõik kõige paremas korras. Mina sain ka targemaks - nimelt vaatas arst hammaste vahesid, et kuna jäävhambad tulevad suuremad, siis on hea, kui piimahammastel väikesed vahed sees. Poisil olevat kadestamisväärsed vahed :D Hea teada, et sel teemal ortodont ei "ohusta".
Aga muidu poleks ma sellele üldse tähelepanu osanud pöörata. Teadsin ju, et ju need lõualuud kasvavad, kuid eks see ruumi tekitamine võib nii ja naa olla.

Tahan, et lapsed suhtuks hambaarstil käimisse kui äärmiselt normaalsesse olukorda. Et nad ei peaks tundma seda, mida meie "õndsal nõukaajal".
Kuigi jah, eks see usaldus võib kõikuma lüüa, kui tulevikus miskit vaja teha on, kuid senikaua tahan situatsiooni normaalsuse säilitada.

Kui kabinetti sisse astusime, siis esimene reaktsioon lapsel oli: "Täna vereproovi ei pea tegema, eksju!" Lapse mure ei tohiks küll nalja teha, kuid ikka ajas muigama, kui mitmekesi kinnitasime, et siin kabinetis tõepoolest vereproovi ei tehta :)

Igatahes olen ma väga-väga kergendunud, et kõik korras. Eks ikka tekib mõtteid, et äkki ei pese piisavalt korralikult või äkki kuskil ikka keegi surab oma lusikaga lapsele midagi maitsta anda või satub mõne teise lapse kaariesega nakatunud tatine mänguasi ohtlikku situatsiooni.
Aga noh, praegu hästi.