neljapäev, aprill 28, 2016

Sõidus, taas sõidus

Nojah, nüüdseks ligi 3 kuud tööl tagasi olnud ja kui alguses oli sisseelamiseks veidi rahulikum aeg, siis nüüdseks on täiskäik taas peal.

Mis omakorda tähendab sagedast saarelt äraolemist. Koosolek siin, koolitus seal, muu oluline kokkusaamine kolmandas kohas. Iganädalased mandrilkäigud. Ja need ka muutuvad vastavalt oludele ja muude tegelaste ajagraafikutele, mistõttu ei ole midagi erilist selles, kui mannergutamise praamipileteid muudan enne minekut nii kaks korda. Ei ole ju nii, et istun rooli ja minek. Peab nende praamide graafikuid arvestama ja ega neid bronnegi alati saada ole. Oleneb aja magususest.

Olgem ausad - enamus sõite on õnneks ühepäevased ja kui ka ei ole, siis valikuvõimaluse korral sätin need ühepäevastena. Mitmepäevased sõidud on natuke kurvemad. Kanaema elu...

See aga ei tähenda siiski seda, et õhtul lasteaeda lastele järele jõuaksin. Hea, kui nendega natuke jõuan kodus aega veeta, palju tõenäolisem on jõudmine 18.30 väljuvale praamile. Tänu millele jõuan koju ca 20.30. Siis peaksid aga olema juba tuduprotseduurid. Aga no tahaks ju lastega koos ka natuke olla. Ja nemad minuga... Mistõttu magamaminek venib veidi ja nii see pall muudkui veereb, eksole.

Kõige "toredamad" on aga hommikused kella viiesed ärkamised. Kui praam väljub 6.30, siis teisiti ei saa. Ega ma sadamas ela ja kuigi mul on alati broneering, peab aegsasti siiski kohal olema. Mu broneering ei maksa ju essugi, kui üldjärjekorrast on minu saabumise ajaks praam täis lapitud. Seega väljasõit enne kella 6-te... Selleks, et kella 10-ks Tallinnasse või Pärnusse või kuhu iganes koosolekule jõuda. Naiss!
Aga vahel muidugi juhtub ime ja jõuan lausa 16.30 praamiga tagasi! Siis 18.30 kodus, kuid ikka lasteaeda ei jõua...

Natuke teeb hinge katki selline asi. Aga mis teha.

Ilmekaks näiteks on paari kuu tagune naistepäevahommik. Läksin panin enne 5.30-t auto sooja ja puha, et kuna suur salong mu bussil, siis soojeneb kaua. Enne 6-t oli plaani startida. Kleit-konts-meik-ridikül ja minekut. Või siis mitte... Auto karjub... Pii-pii-pii-pii.... Mis sul viga on? Tabloo näitab, et piduritega jama. Mismõttes nagu? Kust siuke jama välja hüppas? Miks? Kuidas?

Olin oma piiksumasinaga jõudnud juba kodust mõnesaja meetri kaugusele heinamaa ja metsa serva ning paanikas - mida teha. Praam ei oota, koosolek pealinnas algab kell 10 ja järgmise praamiga ei jõua ühegi valemiga. Mässan ja katsetan ja aru ei saa, et midagi viga oleks. Aga kuna tabloo näitab ja auto piiksub, siis pikka sõitu alustada ei julge.

Helistan Vanamehele, kes koos poistega magusat und alles magab. Palun tal KOHE kohale tulla ja hetke pärast paistavadki maasturi tuled. Vaatab, katsetab, aru ei saa. Mina hoian vaat et pisaraid tagasi ja teatan peale selgushetke: "Tõsta palun oma asjad autost välja, ma lähen sinu omaga!"
Mõeldud-tehtud. Kott teise autosse ja minekut. Vanamees sundseisus lastega kodune. Elab üle :)

Kell on 6.11 ja 6.30 väljuvale praamile on mul sõita ca 22km. Väljas on pime, on libe, on väga suured metslooma-tõenäosused ja kõigele lisaks metsik udu. Udutuledest kasu ei miskit. Lähituledega sõites liiga pime. Kaugtuled peegeldavad vastu.
Mõtlen, et katsetan siiski jõuda. Surun nina vastu klaasi, küüned roolirattasse, ropendan ja loen vaheldumisi palveid, mängin tuledega ning püüan kuidagimoodi teed aimata (õnneks tuttav tee ja oskan kurve/sirgeid juba aimata) ja mingi ime läbi jõuan napilt enne väljumist praamile. Ja mahun! Huhh, see läks õnneks.

Tagasiteel tulen miskipärast üle Keila. Et tühi tee ja mõnusam tulemine. Vale valik. Eelmisel õhtul on Noorem Poiss nii palju läbi une kägisenud, et magama saan peale kella 1-te ning max 4h und on enne pingsaid koosolekuid + pool päeva roolimist ilmselgelt liiga vähe. Mitmel korral avastan end ehmatusega küll vastassuunavööndist, küll teepervelt. Õhutan salongi, mõtlen erinevaid mõtteid, kuid miski ei aita. Ikka ja jälle avastan oma silmapilgutuse sekund liiga kaua kestnud olevat.

Praam on puhkehetk.  Ja jube tüütu ajakulu. Vähemalt saan kohvile mõelda ning raamatut lugeda. Ja sõbrannaga suhelda ning Madeirale puhkama suunduvatele vanematele head reisi helistada.

Peale 14,5 tundi kestnud "töö"päeva jõuan õnneks ilusasti koju. Kus ootavad mind mu maailma armsaimad tegelased. Poiste uneaja arvelt varastatud pooltund kaob hetkega ning juba loen ma neile õhtujuttu.
Selline naistepäev ja puha.

Ja niimoodi ikka ja jälle.... Suht iga nädal. Või mitu korda nädalas... Mõni nädal jääb vahele kah :)
Sellevõrra erilisemad on minu jaoks nädalavahetused. Koos. Toimetame või lihtsalt oleme. Aga koos. Ja tavapäevade õhtud, mil lasteaia ees Vanamehega kiirelt paika paneme kumb kumma lapse täna ära võtab. Ja siis need hiiglamalaiade naeratustega väikesed näod, mis päta-päta avali sülle jooksevad ja käed tugevasti-tugevasti kaela ümber põimivad. Ja see naeratus... see ei kao hetkekski neilt nägudelt :)
Siis mõtled, et just nii ja just selles hetkes on hea :)

Aga jah. Tagasi sõiduteemadele mõeldes, siis üks eelis selles pooleteisetunnisel (korda kaks) praamisõidul siiski on. Aeg iseendale. Sunnitud aeg, kuna tööpäeva hommikul ei taha sellist molutamist, kui niigi on vara liikuma asutud. Aga olen leidnud enesele selles ajas tänuväärse võimaluse raamatut lugeda. Enamasti loengi selle aja maha ja siis edasi tegudele.

Täna otsustasin veidi teisiti, kuna see blogi siin on ikka nii varjusurmas, et tea kas hakkab päriselt surema või. Võtsin tab'i kaasa ja otsustasin hoopis kirjutada. Raamat piilub kutsuvalt kotis ja jõuan temanigi peagi :)

Sel ndalal siis teine sõit juba, kuid vahepeal oli lausa kaks nädalat, mil ma mannergul ei käinudki :D Aga siis käisin poistega Saares. Et ikka need praamid-praamid-praamid. Saareelaniku argipäev.

Leidsin ka hea nipi roolis uinumiste vastu.

Oli taaskord selline sõit, kus varahommikul Tallinna ning peale intensiivset päeva õhtul Pärnusse ööbima, et järmine päev seal tegus olla. Roolis jälle vajub silm kinni. Muusika valjuks, röögin kaasa laulda, aknad lahti, auto külmaks sätitud... - miski ei aita, ikka avastan, et kiirus vajub sinna 70 ligi ja mina tukkuma jäämas. Näen kurja vaeva, et sirgel igaval teel kiirust suuta piisavana ehk siis 90 hoida. Ja siis käib hele sähvakas! Mina naksti ärkvel ja järelejänud mõnikümmend kilomeetrit Pärnusse olin täiesti erk nuputades, palju ma nüüd trahvi saan. Minu esimene trahv!!!

Olin sõitnud asulas kiiruskaamerasse 57km/h. Normaalne, ei suuda kuidagi 90-ki hoida ja kokkuvõttes saan trahvi kiiruse ületamise eest :)

Mulle see iroonia meeldis ja trahvi sain 9€ :) Arvestati 3km/h üle, kuna 4 nad võtavad veavõimaluseks.

See nüüd küll tegelikult ärkvelolekuks parim vahend ei ole, kuid vähemasti töötas. Nüüd aga teen edaspidi tuku peale tulles kiire peatuse ja tiir ümber auto. Muud ei jää üle. Peatuda ja magada ma ei saa, kuna enamasti ei sõida ma Pärnusse vaid praamile ja siis on aeg piiratud. Kohvi ka ei aita, kohvi mõju all magan nagu pupu. Aga vikeseks peatuseks ja tiiruks ümber auto leiab ikka aja. Sest alternatiiv oleks magama jääda ja vot seda ei saa lubada.

Aga igatahes ei ole praegu kõige hullem enam see hommikune sõit, kuna loodus on ärganud, ilm valge ja linnud röögivad kui pöörased. Pimedatel hommikutel on küll paras piin.

Aga noh, nüüd vast alguskoolituste aeg mööda saamas ja usutavasti iganädalaselt enam mannerguvahet peagi ei sõida.

Pagan, jäin nüüd "lobisema" ja ei jõuagi raamatut lugeda. Varsti praam sadamas ja ees järjekordne päev Tallinnas.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Järgnev on kirjutatud ainult Sinu poolt kirja pandu põhjal ning ma ei tea spetsiifikat, seega palun juba ette vabandust - ning ma saan aru, et alguse asi ja koolitused ja kui Sinu meelest teemast mööda, siis sorry:)
Aga mulle tundub selline ringi rallimine natukene aja- ja ressursside raiskamisena. Kas tõesti ei ole kaugtöövahendeid, millega saab koosoleku ära teha kodus arvuti taga istudes ilma, et peaks kulutama meeletu aja transaks, kui saaksid samal ajal tööd teha? See oli nüüd retooriline küsimus, sest ma tean et on - töötan ise suures korporatsioonis ning koosolekud oma ettevõtte sees teiste riikidega ning ka partnerite ja klientidega üle kaugtöövahendite on normaalne osa tööst. Koolitused on natuke teine teema, kuigi ka meil u 85% koolitusi on üle veebi. Aga selleks, et pidada koosolekut (näiteks kolleegidega Riias) ei tule keegi selle pealegi, et peaks kuhugi sõitma. Loomulikult vahel on tarvis näha näost näkku - aga iga nädal... brr. Ühe väikse lapse emana ma ei kujuta ette ausalt öeldes.
Aga Sa oled tubli, kui jaksad niimoodi - vaata et end ribadeks ei tõmba ainult.

herz ütles ...

Uhh. Tõesti piin niimoodi sõita koguaeg. Mina siin mõtlen, et üldse ei taha Tallinnasse tööle tagasi minna, sest kuidas ma saan ilma Mesilaseta nii...?

Sipsik ütles ...

Jap, vahel on tõepoolest ka raiskamist, tunnistan. Enamasti aga mitte... Väiksemates gruppides saame Skype teel asjad räägitud, kui aga kõik vajalikud tegelased peavad koos olema, siis osalejaid olenevalt teemast 50-60-70. Siis tekib totaalne arusaamatus kui kõik Skype's mulisevad :D
Siis ikka nii, et erinevatel teemadel omad vedajad ning jooksvad arutelud. Kestvusega terve päev. Siis juba mõistlik koos olla, kuna ega keegi oma töökeskkonnas saa päev otsa koosolekul istuda.
Aga neid umbes korra kvartalis siiski.

Enamus sõitmisi siiski koolitused ja neid saab osaliselt läbida e-õppe vormis, kuid programmi- ja protsessikoolitused on siiski vajalikud kohal käia. Ja kuna spetsiifilisi programme on palju ning nendega tööks on vajalik teatav pädevus, siis tulebki käia ja koolituda :)

Õnneks hakkab sisseelamisperiood läbi saama ning näiteks järgmised paar nädalat ei ole mul tänase seisuga ühtki mandrilkäiku plaanis :D
Tundub et asjad hakkavad paika loksuma ja saan sisuliste teemadega rohkem tegeleda.

Aga Herz, sul ju Tartus ka võimalik tööd teha? See ju ainult ca 30km kaugusel.

Anonüümne ütles ...

No ma sain aru jah,et ajutine - ja suurte rahvahulkade puhul ma olen nõus - parem on koos samas ruumid viibida. Ja noh, niipaljukest kui ma Sind blogi kaudu tean, siis aja raiskamime ja optimeerimatus pole Sinu teema..:)
Aga hea, et paika loksub:)