teisipäev, aprill 05, 2016

Ilusa naeratuse nimel

Mulle väga-väga sobib, et Vanem Poiss on hambaarsti teemaga ilusasti ree peale saanud. Pooleaastase intervalliga hammaste ettenäitamine, et ei unustaks selle teguviisi normaalsust/elementaarsust ja alates 2,5-aastasest.

Täna, kui ta on 3-ne, oli juba teine kord minna. Ja mäletas ilusasti poole aasta tagust käiku! Mäletas õiget ust ja arsti ja tooli ja igasuguseid urinamasinaid.
Ilusasti lasi endale valguse kaitseks päikeseprillid ette panna ja toolil pikali vedeledes hambad üle vaadata lasta.
Sai seegi kord kiita, et kõik kõige paremas korras. Mina sain ka targemaks - nimelt vaatas arst hammaste vahesid, et kuna jäävhambad tulevad suuremad, siis on hea, kui piimahammastel väikesed vahed sees. Poisil olevat kadestamisväärsed vahed :D Hea teada, et sel teemal ortodont ei "ohusta".
Aga muidu poleks ma sellele üldse tähelepanu osanud pöörata. Teadsin ju, et ju need lõualuud kasvavad, kuid eks see ruumi tekitamine võib nii ja naa olla.

Tahan, et lapsed suhtuks hambaarstil käimisse kui äärmiselt normaalsesse olukorda. Et nad ei peaks tundma seda, mida meie "õndsal nõukaajal".
Kuigi jah, eks see usaldus võib kõikuma lüüa, kui tulevikus miskit vaja teha on, kuid senikaua tahan situatsiooni normaalsuse säilitada.

Kui kabinetti sisse astusime, siis esimene reaktsioon lapsel oli: "Täna vereproovi ei pea tegema, eksju!" Lapse mure ei tohiks küll nalja teha, kuid ikka ajas muigama, kui mitmekesi kinnitasime, et siin kabinetis tõepoolest vereproovi ei tehta :)

Igatahes olen ma väga-väga kergendunud, et kõik korras. Eks ikka tekib mõtteid, et äkki ei pese piisavalt korralikult või äkki kuskil ikka keegi surab oma lusikaga lapsele midagi maitsta anda või satub mõne teise lapse kaariesega nakatunud tatine mänguasi ohtlikku situatsiooni.
Aga noh, praegu hästi.

Kommentaare ei ole: