Kolmapäev, veebruar 13, 2013

Väikemees

Tänahommikune:) Täiesti ahjukuum alles:) Hea kergitus, täiuslik küpsetus, vapustav tulemus :D

Teisipäev, veebruar 12, 2013

Munad märjad

Tekstide sisestamise juures saab alati nalja, kui kiirustades lasta autokorrektoril (või autopiloodil???) enda eest peale alustamist jätkata ning täna sai Efku mul silmamunad purskuma ja nii, et ninagi veel lörises takkapihta :D Vanamees pidi kah hinge heitma, tegi juba kummalisi läkastavaid hääli :D
Teile kah irvitamist :D

Kukeldised

Reeglina ei tundu mulle mõte saiast vahukoorega kuigiväärt ahvatlev, kuid täpselt üks kord aastas on mul selle kohta mõte "ma pean seda saama" alates eelmisest õhtust kinnistatud. Tänahommikused 3 kuklit söödud ja värske kohvi aroom veel õhus hõljumas, võib taaskord aastaks selle teema unustada :) Rohkem küll ei jaksa.

Pikka liugu!

Laupäev, veebruar 09, 2013

Kolmapäev, veebruar 06, 2013

Julgus sai tasutud :D

Võtsin taaskord üle mitme-setme aja julguse kokku ja peale muude uudiste lugemist avasin Delfi.
Ja noh, tase on ikka sama, kuid sain sealt alumistest teemadest tõelise kommi hambu, mida ma lihtsalt kohe pean tulevasteks aegadeks salvestama :D:D:D Ilmselgelt millegi sellise järele ma sinna läksingi :D

Eks muidugi oleks kirjutada/kobiseda paljust, kuid lihtsalt ei viitsi. Kõik need täna aktuaalsed olevad  "rahvasaadik"-Toomi-muti geniaalsused, "tasuta" ühistransport ja kooli lõpetavate noorte müstikasse kalduvad palgasoovid... Njah, huumorit jagub ju uudiseid jälgides igasse päeva, kuid kahjuks on eriti need, mis kodumaad kajastavad, sageli ka valusad taluda ja esimese naerupahvaku järel tahaks tegelikult nutta... Seega neid ei taaselusta ma siin valusate mälestuste mittetekitamise eesmärgil. Praegu. Vahel ikka plahvatan ka, kuid praegu plaanin end tagasi hoida, kuna ei tea teed kuidas asju muuta. Lihtsalt virisemisel puudub aga point.

Et tahaks uskuda, et mingisugunegi mõistuseraas on meile kõigile kaasa antud, kuid ... Njah... Ja mina olen arvanud, et mina olen tõeline lapsesuu ja peaks end kõvasti tagasi hoidma... Mul on veel ruumi :D

Huumori-"uudis" ise siin. Väljakopitult selline:

See, et sa oled kuulus, ei tähenda, et sa oled intelligentne. Järgnevad tsitaadid tõestavad seda...


1. “Ma loodan, et mu lapsest kasvab sama eeskujulik katoliiklane, nagu ma ise.” -Madonna, lauljanna

2. “Kui jumal ei tahaks, et me loomi sööks, siis miks ta loomad lihast tegi?” -Sarah Palin, poliitik

3. “Suitsetamine tapab ja kui sa oled tapetud, kaotad sa väga suure osa oma elust. -Brooke Shields, näitlejanna

4. “Kui sa kirjutad muusikat, on väga oluline iga oma ideega pööraselt, tagajärgedele mõtlemata ning ilma kondoomita seksida!” -Lady Gaga, lauljanna

5. “Arvan, et geiabielu peaks olema mehe ja naise vaheline.” -Arnold Schwarzenegger

6. “Ma ei tahtnud eriti Jaapanisse reisida, sest ma ei armasta eriti kala. Aga ma tean, et kala on seal Aafrikas väga populaarne.” -Britney Spears, lauljanna

7. "Iga kord kui ma näen televiisorist vaeseid ja nälgivaid lapsi üle maailma, hakkan ma paratamatult nutma. Muidugi tahaks ka mina nii sale olla, aga mitte kogu selle kärbseparve ja surma keskel." -Mariah Carey, lauljanna

8. Tahan kindlasti, et mu poeg ristitaks, aga ma ei tea veel, mis usku... " -David Beckham, jalgpallur

9. "Kus Cannes'i filmifestival sel aastal peetakse?" -Christina Aguilera, lauljanna

10. "Ma oleks nii hirmul, kui ma oleksin geimees... Nad surevad ju AIDS-i." -Paris Hilton, seltskonnategelane

11. "Võlgnen oma vanematele nii palju, eriti emale ja isale!" -Greg Norman, golfimängija

12. "Ma ei pea dieeti! Ma lihtsalt ei söö nii palju, kui ma tegelikult tahaks." -Linda Evangelista, supermodell

Esmaspäev, veebruar 04, 2013

Ei meelest läe mul iial...

 ... 7.september 2012.
Päev, mil sai selgeks, kui ootamatult ja eelhoiatusteta on võimalik kaotada lemmikloom.


Meil teatavasti kaks kraadet kodus vedelemas/pahandust tegemas. Üldiselt siiski pahandust teevad vähe, ollaks ju juba 9 ja 5 aastat vanad. Aga ega see vanus keela omavahel madistamast, teise seljast ampsatud karvatuustaka otsas aevastamist ega üksteise andunud pesemist/teineteise kaisus vedelemist.

Tolle reede hommikul ma tööle ei läinud. Rööbik käitus kuidagi veidralt - jäi miskitel hetkedel keset tuba seisma ja kräunus. Endal pilk suhteliselt sassis. Hakkasime teda jälgima, kuna tundus väga teistmoodi. Nina oli ka soe ja täiesti kuiv, seega miskit pidi toimuma.
Liikus mööda tube, seejärel jäi seisma ja näugus haledalt. Liikus jälle ning taas kangestus.
Kui ühe kangestuse ajal tegi tilgakese keset põrandat, oli minu peas asi selge ja paanika laes. Kassid muidu teevad ju häda ainult ja ainult oma liivakasti ja nüüd siis selline segadushetk.

Meenus kohe meie Saaremaa-kiisu Bella lugu. Kah isane kastraat ning valge (hiljem kirjandust uurides selgus, et eriti altid sellele pididki olema valged ja vist ka oranžid kastraadid). Ja kui nüüd keegi tahab hakata loengut pidama selle kohta, kuidas ei maksa siis ju kasse lõigata lasta, siis mingu puu taha ja pistku oks endale p****e. Elage ise suletud ruumides isaste kassidega, kes undavad emaste näljas ja märgistavad kõik võõrast lõhna kandvad objektid (eelistatult külaliste välisjalatsid). Ah et kassi koht ei olegi suletud ruumis? Et ainult õuekassid on kassid? Kui oksast väheks jäi, võtke suurem lisaks ja the same procedure... Õuekraaded on ühed tegelased, tubased siidikäpad teised. Vahepeale mahuvad veel ka need, kellele suudetakse pakkuda kombineeritud varianti. Ja kui kass on terve elu elanud siseruumides ja täis kõhuga patjadel lebanud, siis ta ei oskagi tahta ohtudest ümbritsetud, autosid, rebaseid ja kulle pelgama pidavat pulstunudkarvalist ja haisvakasukalist lühikest elu. Igale oma ja arvan, et kui loom on hoolitsetud-armastatud (ehk siis on võetud vastutus tema suhtes), siis pole vahet kas ta elab toas või õues, kuid kindlasti on vahe nende sigivuse reguleerimisel. Hooliv inimene ei lase neil ohjeldamatult sigida, et siis vastsündinud väetid vääksud merekooli või tänavale visata. Mida ilmselgelt teevad needsamad targutajad, kellel oksa valida käskisin.

Et siis jah, kahtlus nr 1 sai olema põieliiv/põiekivi. Ja Bella-loo hirmus oli paanika ikka sees küll. Igaks petteks natuke veel jälgisime ja kui kass ikka sassis pilgul mööda tube liigub ning iga natukese aja tagant kangestunult mitmeid minuteid keset tuba pissimisasendis püsib, siis pole asi normaalne. Kurjustama hakata polnud mingit mõtet ega teda jooksuga liivakasti vedama, kuna kui loom haige, siis tuleb tegeleda põhjuse, mitte tagajärjega. Käisin aga majapidamispaberi ja puhastuspihustiga järel ja uurisin tilkade värvi.

Värv muutus roosakaks. Ja väga kiiresti aina punakamaks. Selge, veri pissi seas. Lõpuks tundus, et ainult veretilgad, tea kas seal pissi seas oligi. Nüüd polnud enam muud, kui helistada loomaarstile. Meil siin neid 3, kuid lemmikloomadele on pühendunud 2. Üks oli liikvel muude kiirete väljakutsetega ning teine ei vastanud (hiljem sain teada, et viibis soojal maal puhkusel hoopistükkis).
Arst soovitas röntgenis ära käia. Kuna tegu reedega, siis peale kella 15 läheb röntgen kinni ja korraliselt avatakse taas esmaspäeva hommikul. Kiiresti-kiiresti kass vannilinasse (ei tahtnud teda transpordipuuriga traumeerida vaid enda keha vastas hoida), autosse ja haiglasse. Padavai inimeste röntgenisse ning kass siruli lauale. Ütlesime, et loomaarst liikvel ja saatekirja hetkel kohe anda ei saa, kuid maksame otse röntgenisse ja saatke vastus koheselt loomaarstile meilile. Leppisime temaga kokku, et kui meili juurde tagasi jõuab, siis vaatab üle.

Haiglas oldi väga mõistlikud ja abivalmid ning peale röntgenit läksime koju kassi jälgima ning arsti kõnet ootama. Veretilkade koristamine jätkus.

Tuli kõne arstilt, et kive põies näha pole, kuid tegu liivaga ning tulgu me tema juurde. Kohe.
Jälle kass vannilinasse ja arsti juurde. Arst tegi süsti, kirjutas välja antibiootikumid, andis nimekirja apteegi jaoks ja edasi jäi vaid parimat loota. Teadupärast loeb sellistel puhkudel sageli vaid kiire reageerimine, vikerkaaresilla taha minek võib olla päeva küsimus, kui juba nähtavad hädad kohal.

Antibiootikumide kuur oli paras huumor. Igal hommikul ja igal õhtul tuli tablett kassile kurku saada, eksole. Enamasti tegeles sellega Vanamees - võttis kassi sülle, avas ta lõuad, asetas tableti suhu ja kass neelas tableti alla.
Vahel aga olin ma üksi kodus ja siis pidin ise andma. Võtsin kassi sülle, surusin lahti ta lõugu.... surusin.... surusin... Kass vaatas mind suurte heitunud silmadega ja hoidis lõugu nii kinni kui kinni. Mina surusin täpselt samasse kohta kuhu Vanamees, kuid kass lõugu ei avanud. See ahastav/etteheitev pilk ta silmis... No midagi pole teha, mind ajas see ikka hullupööra naerma :D Lõpuks sai tablett ikka kurku lükatud ja siis oli aeg võidurõõmutantsuks :D
Mõned õhtud maadlesin ka väljasülitatud kleepuva tabletiga. Sõda oli korralik, kuid peale jäin alati :) Millegipärast Vanamehel polnud sellega kunagi probleemi, kuid eks kass tundis ära ka, et ma siuke pehmeke ja üldse mitte nii kindla käega.

Lisaks tuli kassile sööta mingisugust pastat ja 6 kuud ainult apteegi-krõbinaid. Veebruariga saab apteegikrõbinate kohustuslik aeg läbi, kuid eks me jätkame sellega profülaktika mõttes aeg-ajalt ikka.

Apteegis kinnitati, et aina enam ja enam tulevad kassiomanikud sama probleemiga. Tänapäeva moodne haigus.
Eks vanasti elasid kassid oluliselt teistes oludes ja olgem ausad - enamasti elasid nad ikka oluliselt lühemat aega kui tänapäeval. Ja kui kass jäi kadunuks, ei olnud see selline tragöödia kui täna. Lisaks olid nad liikuvama eluviisiga kui toas mõnulejad ega söönud enesele sisse kogu seda keemiat, mida tänapäeval kõikvõimalik manustatav sisaldab. Samas - eks ka kassid on aja jooksul tubasema eluviisiga kohandunud, kuid kellele mis kuidas mõjub. Nagu inimestegagi, eksole.

Terve reedele järgnenud nädalavahetuse sai paberi ja pihustiga kassil sabas käidud ja muudkui tilkasid koristatud, kuna kui see vaev peale tuli, siis ei ta suutnud selgesti mõelda ja kasti minna ning tõsta teda ka ei tahtnud, kui valudega maadeleb. Muidu äkki ei pigistagi enam tilku välja.
Jooma sundisin teda hoolega, söömine loomulikult polnud pea üldse teema. Istusin temaga joogikausi ääres ja meelitasin jooma.
Ühel hommikul ärgates avastasin aga pissiloigus magava kassi. Kõlab jaburalt, kuid see rõõmustas ikka tohutult. Une ajal oli pingevabalt piss vallandunud ja loodetavasti ka liiva välja uhtunud. Jah, mul koristamist-kraamimist meeletult, kuid kassi olukord hakkas sellest alates kiiresti paranema ja häda korral suundus nüüdsest taas kastile. Läks tal seal küll kaua aega, kuid vähemalt ei olnud enam tilkasid vaja mööda elamist jahtida.

Igatahes jah, Vidrik meil oluliselt elujõulisem ses mõttes, et armastab rohkem erinevat süüa, käib ja nurub kõike ja sööb ka palju erinevaid asju. Rööbik seevastu ei taha suurt midagi peale krõbinate - just avatud konservi sööb, toorest liha, kala ega muud huvitavat tema aga eriti ei taha. Vidrik ajab jälle toorest liha kahe suupoolega sisse ja eriti armastab piimatooteid (piim, hapukoor, rõõsk koor jne), kuid neid ma annan talle harva ja vaid väikese suutäie, kuna minu meelest teeb piim tal kõhu lahti.

Meil küll kaks krõbinakaussi ja kaks veekaussi kogu aeg kõrvuti, et vajadusel saavad ka korraga süüa, kuid ega neid krõbinaid ju kuidagi eraldada saa ning nüüd on ka Vidrik põieprobleeme raviva/ennetava apteegikrõbuski peal. Mis teeb kuu kulutused krõbinatele... Nojah :D Samuti olen ma nõus kasutama vaid ühte sorti saepuru segu pissikastis, mille olen aastatepikkuste kõikvõimalike katsetamiste tulemusel leidnud ja mis tõepoolest ei haise :D:D:D Seda meil aga ei müüdud ja tõin pealinnast või Saaremaalt (Saares kah üks pood, mis seda müüb). Nüüd aga selgus, et meil üks apteekidest võtab seda sisse ja jehuu, ei pea enam nii palju kalkuleerima, et millal uus vaja osta ja kas jagub järgmise Saares/Tallinnas käiguni või tuleb veebist tellida :D

Lisaks käin ostan lihakarnist kassidele värskelt loomakere seest eemaldatud südant, vahel ka maksa. Süda on ju puhas ja ikka kohe ülipuhas liha ja Vidrikule väga maitseb. Rööbik sööb ka vahel natuke. Lõikan südame parajateks tükkideks, kiletan iga tüki eraldi toidukilesse ja sügavkülma, et säiliks. Värske liha ju ei ole just kõige pikema säilimisega :)
Värsket liha saavad kassid igal hommikul ja igal õhtul, vastavalt siis võtan eelmisel õhtul paraja tüki külmikusse sulama. Siiani toimib suurepäraselt.
Kanapugud ja kanasüdamed lähevad kah hästi loosi. Hakkliha vahel ka, kuigi kui osta valmispakitud hakkliha, siis see enamasti on mingit muud jama täis, mitte niiväga liha. Seegi on mõistlikum karnist osta. Ahjaa, broileri- ja kalkunifilee lähevad neile kah hästi peale :)

Kui tahan mugavamat elu, siis on loosis konservid. Ja vot neid ma apteegist ei osta, siis oleks pankrot ka, kuna nad saavad ju värsket/pehmemat toitu kaks korda päevas. Kui konserv avada, siis söövad mõlemad, kui tegemist on purgis oleva konserviga, siis järgmine kord sealt võttes sööb Rööbik pika hambaga poole kogusest ja kolmandal korral vaid nuusutab. Vidrik peab kauem vastu, kuigi lõpu poole jätab järele. Kuigi purk seisab lisakaanega kaetult külmikus... Ei meeldi neile see variant. Kui aga tahan, et Rööbik ka pehmemat toitu sööks, siis tuleb osta neid väikeseid 100-grammiseid pakke, siis lakub kausi kah puhtaks:)
Aga jah, ega siis neidki toite igaüht sööda. Üldiselt varem mind ei huvitanud väga - kui pirtsutama hakati, ju siis pole kõht tühi ja jääk läks prügikasti. Nüüdseks olen aga hakanud koostisaineid jälgima ja aru saanud, et kassid on kuradima targad ja nad ei vali kallimat rooga mitte vaid "minu kiusamise" pärast vaid tõepoolest koostisainete pärast. Ja kui on olnud käegakatsutavas kauguses lemmiku kaotamine, siis tuleb enda peas asjad kas ringi mängida või siis mitte hoolida. Meie ei oska mitte hoolida, seega tuulutame rahakotte :D

Igatahes, seekord sai Rööbik terveks ja nüüd jälgime toitumist. Apteegikrõbuski üks ülesannetest on sundida kassi sageli jooma, mis omakorda aitab põiel kiiresti läbi käia ning liiva/kive/jmt ennetada. Samuti tuleb temaga rohkem mängida, et oleks liikumist. Õuekass ju liigub, kuid toakass... Õnneks nad omavahel madistavad ka, seega see tagaajamine ja puntras rullumine on kah paras trenn. Samas aga maitsevad need uued krõbukad Rööbule väga ja ajast, mil ta haige oli, on ta mingi kilo kindlasti juurde võtnud. Et varem väga sale kass on nüüd pontsakam :( Eks tuleb temaga rohkem tegeleda ja lasta tal vähem magada, kuid samuti eks aitab ka see, kui millalgi päris oma majja kolime. Siis saab õues ka kooserdada ja putukaid jahtida/puid vallutada :)

Kui nüüd kohustuslik ravikuur läbi, hakkan ostma/tellima ainult ja ainult spetsiaalseid krõbinaid, midagi pole teha. Oli aeg, kus kassid olid loomapoe toidu peal, kuid siis vahepeal olin natuke aega töötu ja seda endale lubada ei saanud. Ja edaspidi - kuna kassidel oli kõik ok, siis ikka kippus olema nii, et kuigi kuklas väiksed süümekad, siis enamasti sai ostetud tavalisi poekrõbinaid. Jap, tean küll, et selline tagasiminek ei ole hea, kuid jube mugav oli ju ka kassidele söök visata samasse korvi kuhu endagi toit. Ja nendega oli kõik ok ning kassid on erinevad - mõnele mõjub poetoidus sisalduv halvasti, teisel on suva.
Nüüd aga, kui selline laks ära käis, ma enam riskida ei julge ning poekrõbuskid lendasid koheselt prügikasti ja rohkem pole nad neid ka saanud. Ju siis meie valgele elukale poevärk ei sobi ja nii on.

Nüüd edaspidi neile toitu valides loen hoolega koostisosi. Ja tõepoolest - enamus poekrõbinatest sisaldab kõikvõimalikku jama, mida ma täie teadvuse juures küll loomadele ei annaks. Ja neilgi (üllatus-üllatus) mängib hind. Mida odavam, seda enam ballasti täis ja tegelikke vajadusi ei rahulda, ainult pargib organismi jamaga.

Kuid ega need lemmikloomapoedki just hiilga. Tavaline müüja leti taga ei tea enamasti ööd ega mütsi pakutavast kaubast ja oskab soovitada vaid enammüüdavaid tooteid või seda, mis on kõrvu jäänud, et hea. Tänaseks olen teinud mitmete kümnete tundide pikkuseid uurimisretki koostisosade maailma ning kassipidajate ja kliinikute foorumeis ning jõudnud järeldusele, et mis on jube hästi meil siin turustatud, ei pruugi üldse nii hea olla. Kindlasti parem kui poetoit, seda küll, kuid ma tõepoolest ei saa aru, miks lihasööjal loomal peab ülireklaamitud krõbin sisaldama enam kui kolmandiku teravilja??? Jap, ma saan aru, et õues elavad kassid söövad hiiri, kellede maod sisaldavad teravilja ja kass sööb selle ära, kuid 34-37%??? Ega see hiireke nüüd nii ja alati ainult teraviljapall kah ole!

Seega olen otsustanud katsetada hoopis teraviljavabade krõbinatega, kus suurim osakaal loomsel valgul. Meil vähem tuntud/reklaamitud margid, kuid natuke kahjuks kallimad kui reklaamitud stuff. Samas kirjutavad oma kogemusi sarnaste toodete kasutajad, et kulub vähem ja kakat kastis kah vähem. Ehk siis loom saab väiksemast kogusest vajaliku kätte ning keha tarbib enamuse sissesöödust ära. Kusjuures ma täiesti usun seda - hetkel saan kahe kassiga hakkama 3kg-ga apteegikrõbinatega kuus, kui varem läks tunduvalt enam kui kilo krõbinaid nädalas. Samuti on kastis junnid väikesed ja neid on olulilleliselt vähem kui varem. Ehk siis vähem söömist ja vähem sittumist, mis mulle tähendab ka vähem labidakesega kastis tuuseldamist :D Mulle sobib :D

Et siis jah, minu õppetund on käes. Loomulikult ei hoia haiguste eest ka kvaliteetsem toit ja läheb ikka nii nagu peab, kuid ma vähemasti teen endast oleneva. Ma tõepoolest ei taha pärast ennast süüdistada...

Reede, veebruar 01, 2013

Sihipärases kütkes

Mõni aeg tagasi seadsin enesele sihiks läbi lugeda kõik "Minu ..."-sarja raamatud. Lihtsalt silmaringi laiendamiseks ja inimeste suhtumiste tundmaõppimiseks.
Tegemist siis Petrone Prindi poolt välja antavate kergete teostega, kus enamasti tavalised inimesed (mõnel kirjapildi sujuvamaks esitlemiseks keegi ka kaasatud) kirjutavad oma kogemusest mõnes muus riigis/linnas/piirkonnas elamisest.

Kaheldamatult huvitav näha, kuidas kaasmaalased maailma tajuvad ning kuidas kusagil sulanduvad. Samuti jõuab pea iga raamatu järel minus aina enam kinnistuda (mitte et seda vajagi oleks) teadmine, et olgugi meil pime-ja-sompus-ja-Savisaar-pealinnapeaks, on meil siiski äärmiselt mõnus elada. Eriti just arvestades kaasmaalaste sarnaseid suhtumisi ajakasutusse, laiad IT-ga/pankadega seonduvad võimalused/mugavused, vanemahüvitiste perioodid ja muu taoline. Midagi pole teha - palmioksa igapäevane õõtsumine akna taga ei kaalu vähemalt minu jaoks küll üles asjaajamise kiirust, kui mul järjekordne mõte kohest teostamist vajab.

Selle sarja raamatuid on tänaseks ilmunud 52+1. See 1 on sarja kokaraamat, kus erinevate tegelaste maitse-eelistused sees, kuid seda ei saa ma lugemisraamatuks pidada. 52-st tänaseni ilmunust on mul lugemata viimane, "Minu Jamaica", kuna see pole veel meie raamatukokku jõudnud. Enne lugemata neid osta ma aga kohe kindlasti ei taha, kuna meil kodu on raamatuid pilgeni täis ja mul vanemate juures on ootamas veel seinatäis. Enamasti ei ole need ka teosed, mida saaks pidada väärtkirjanduseks või siis tahta neid teinekord üle lugeda. Kuigi on ka selliseid, mida võiks ikka ja jälle kätte võtta, siis enamus on ikka suvalised päevikud ja emotsioon püsima ei jää. Aga huvitav lugeda siiski :) Ehk siis ostmisvääriliseks pean vaid neid, mis ei jää vaid tolmukogujateks riiuleisse vaid mida võiks sirvida teinekordki.

Panebki mõtlema, et meie seas tegelikult täitsa on neid seniavastamata kirjanikke. Mõni tegelane suudab suhteliselt lihtsad meenutused kirja panna niivõrd haaravalt, et raamat on loetud enne kui selle korrakski sulgeda saad (enamasti need 220-250 lehekülje ümber, mõned mahukamad, mõned õhemad) ning taaskord avastad, et paganas, varsti on hommik ja äratuskell. Samas mõni teine asukoht eeldaks justnagu midagi erilist, kuid jääb nii lahjaks, et järgmisel õhtul raamatut taasavades pead jupp aega menutama, millest siin hiljuti juttu oli. Tuleb tunnistada, et kahte raamatut ma lõpetada ei suutnudki ning mõned neist said loetud veidike diagonaalis. Samas oli üksjagu ka neid, mis tõsiselt üllatasid. Näiteks võis sisu olla absoluutselt mittehaarav (minu jaoks), kuid kirjastiil niivõrd voolav ja mahlane, et neelad ja neelad ja neelad... Ja mõni seevastu oli kirjutatud väga lihtsas stiilis, kuid sisu oli lugejani toodud ülimalt tõmbavalt, nii et raamatu käestpanemine oli suhteliselt võimatu.

Et jah, kirjutajaid on erinevaid nagu ka lugejaid. Küll aga leian ma, et tegemist on suhteliselt tänuväärse ettevõtmisega, kuna avardab maailmapilti läbi tavainimese mättavaate. Ma võin loetuga nõustuda või mitte, ma võin irvitada või häiruda, ma võin kedagi tunnustada või jobuks pidada, kuid need on vaated nende inimeste mätaste otsast nendel eluperioodidel ja nendes paikades. Ning usun, et vahetevahel oleks meil kõigil vaja natuke oma mätta pealt mujale vaadata - elu saab siis tegelikult palju lihtsam :) Aitab kujundada suhtumisi ja sageli ka leppida tõsiasjaga, et on asju mida sa muuta ei saa ning mida on targem aktsepteerida. Selle asemel, et aina viriseda ja vinguda ja Võsa-Petsile helistada.

Aga raamatukogus olen ma selles mõttes juba täitsa oma käpaks kujunenud :D Muudkui aga broneerin veebis teoseid ja kui tuleb meilile teade, et mind huvitav teavik on raamatukokku saabunud ja minu jaoks ootel, siis piisab sellest, et astun raamatukogu uksest sisse, kui juba sirutub käsi letiserva alla ning mulle mõeldud raamat ulatatakse mulle laia naeratuse saatel. Enam ei mingit dokumentide väljaotsimist ega muud. Käsi haarab raamatu, käsi ulatab raamatu, käsi võtab vastu raamatu. Tere, head päeva ja kogu diil :D

Et siis ootame aga edasi järgmisi sihtkohti ja aina enam valitud kirjaoskust:)