Neljapäev, märts 27, 2008

Must Nool vaagub hinge


Ma olen paha ja mul on süümekad.
Käitusin oma Musta Noolega halvasti. Kui ta iseloomu näitama hakkas ja terviserikkega esines, siis rääkisin temaga tõsiselt ja ähvardasin, et kui ta korralikuks ei hakka, siis vahetan ta välja. Et mina siis teda enam ei taha.
Hakkas korralikult käituma, kuid paistab et võttis südamesse...

Täna on ta nüüd seisus, kus vaagub hinge. Mehaanikute ja kindlustajate konsiilium otsustab, kas tema elustamisel on mõtet või tulevad Musta Noole matused:(

Nüüd siis inimkeeli.
Olles äsja läbinud libedakoolituse ja säästva sõidu koolituse, jälgisin ka täna hommikul oma sõidumaneere. Varem olin paras rullnokk, nüüd juba nädalajagu väga eeskujulik liikleja.
Kuni hetkeni, kus sõitsin Tuukri tänaval ja hoidsin ilusasti pikivahet eesliikujaga. Minu puhul oli seni haruldane korrektse pikivahe hoidmine, ikka ronisin närviliselt hammastega eessõitjale p****. Nüüd aga, nagu öeldud, hakkasin korralikuks.

Järsku hüppas teele noormees (ilusasti ülekäigurajal), nii et eessõitja pidurdas järsult. Hetkel, kui ma sekundiks kõrvale vaatasin. Ei teagi mida ma vaatasin, mõne koha pealt täielik mälulünk.
Ja oligi nii nagu koolitusel räägiti. 1 sekund kulub reageerimisele ning 1 pidurdamisele. Neist jäi aga väheks. Seetõttu, et pilk oli kõrvale keeratud. Ja tee lumelobjakast libe.
Tundsin veel, kuidas ABS nõk-nõk-nõk hoogu kinni võttis ja nägin vääramatult oma kapotile lähenemas eessõitja taguotsa. Mütaki! Eessõitja paiskus üle ülekäiguraja, noormees sellel tegi elu hüppe kitse näol üle kapoti ja hirmust plagama ta pani. Mina ja Honda, kellele ma ühemõtteliselt külge lõin (tagant sisenemise näol) vedasime end tee serva ja asusime olukorda vaatlema.

No mis seal ikka vaadelda. Hondal suuri vigastusi ei paistnud, minul oli kapott kortsus ja radikas mootoris. Õnneks oli kiirus väga väike (30-40km/h) ja keegi viga ei saanud. Isegi kael ei saanud haiget. Õhkpadjadki ei avanenud ja ei meenu ka, et turvavöö oleks mind rebinud. Aga üldiselt on mälus selle hetke pealt lünk. Mäletan vaid pilti, kuidas eessõitja pagasnik lähenes ja noormees ehmunult kargles. Järgmisel hetkel seisin õues auto kõrval. Ei mäleta sedagi mis heliga pauk oli. Peast pühitud. Zero.

Haarasin märkmiku vahelt papri ja kirjeldasin ilusasti olukorda ja oma süüd. No seal poleks ju miskit vaielda! Õnneks sattus ka teine osapool äärmiselt mõistlik meesterahvas olema, ei emotsioonitsenud ja saime ilusasti suhelda. Istusime minu autos ja vormistasime vajaliku. Õnneks oli meil kohustuslik liikluskindlustus sama pakkuja juures, see kiirendab tema toiminguid.

Ega ma eriti sõita julgenud, kuid vajadus oli. Ei leidnud konksu, mida ette kinnitada (taga on püsikonks ja veoköis oli ka ilusasti kaasas) ja pamperit ei raatsinud tellida, nagunii kasko omavastutus läheb maksmisele. Õnneks mul mootor töötas ja kui kliima ja kondika mõlemad välja lülitasin ja madalatel pööretel sõitsin, siis pidas vastu küll. Eriti mõnus ei olnud selles külmkapis sõita, kuid mis sa teed. Ja iga hetk oli oht, kapott lendab lahti ja lööb katuse kah mõlki. Aga vähemasti miskit ei tilkunud ja tulukesed ei põlenud, seega natuke kannatas sõita küll.
Nii ma siis vedisin end kannatanu kindlustusasju korraldama (just rõõmustasin, et mu kindlustuse koefitsient langes 0,96 peale, nüüd siis tagasi max määral:D). Tema auto läks meie suureks üllatuseks koheselt mahakandmisele. Minu oma vaadati ka seal üle ja arvati sama. Et liiga kulukaks läheks kõige parandamine.

Järgmiseks lasin oma kaskopakkujal massina üle vaadata. Temagi soovitas mahakandmist. Lõplikult lepivad selles aga kokku kasko ja remondipakkuja.
Järgmiseks suundusin Mustamäe Faktosse. Seal selgus, et keretöödega tegeleja puhkab ja mingu ma Lasnamäe Faktosse. No johhaidii!!! Palju ma selle kortsus õnnetukesega veel liikuma pean?

Lasnamäe Faktos sain suurepärase teeninduse osaliseks. Kiiresti ja korralikult sai suheldud. Auto võeti sisse ja teevad kaskole lähipäevadel hinnapakkumise ning seejärel selgub. Fakto arvas, et oleks küll mõtet veel parandada. Et ju siis hind ei ületaks ikka auto turuväärtust.

Laadisin siis kõik kola (koos suverehvide ja valuvelgedega:D) isa autosse ringi (kes õnneks oli just Tallinnas asjatamas) ja lasin end tööle sõidutada. Lõpuks.
Tööle jõudsin kell 15:)

Siit moraal - ka väga korralikul liiklemisel võib mats tulla nii, et miskit teha ei saa. Meenub nt ema üle katuse kukerpallitamine, ka muidu korralik liikleja, kuid lobjakas teel viskas auto kurvis minema ja järgmine hetk olid puud-taevas-puud-taevas... Auto mahakandmisele aga ema õnneks terve.
Aga see on küll hea, et tänane juhtus nii "õnnelikult" ilma kellelegi vigastusi põhjustamata. On, kust õppida. Ja ei saa jääda miskit isegi hetkeks kõrvalt passima! Õppige minu vigadest ja ärge tehke samu lollusi.

Irw, siiani sain end kiita selle eest, et alati hea reaktsioon ja pole kordagi isegi riivanud kedagi kuskil manööverdamisel (nagu algajatel kipub olema), nüüd aga tagant otsasõit. Ülim lollus ju! Kuigi jah, kindlustuses tädi itsitas, et "aa, see kõige tavapärasem juhtum, jah!".

Üks asi on küll super. Mõtlesin just, et oleks figuurile kasulik, kui natuke vähem autoga sõidaksin ja kaalusin varianti, et soojemate ilmade saabudes hakkan viitsimise korral ühistransporti kasutama. Valges ju kergem ärgata ja ajal, mil ma ei sõitnud igapäevaselt autoga, olin ma 10kg kergem ning väga heas vormis.
.
Nüüd siis vähemalt mõneks ajaks see sund olemas, nii et ei saa viilida ka, et "ah, täna jälle ei viitsi, lähen parem autoga". Ja kuna nüüd on oodata suuremat sorti sulavete teket, siis saan lõpuks oma ülipoosesid ruudulisi kummikuid kanda! Ma nii unistasin neist, lasin need juba jõulude ajal enesele kinkida ja nüüd saan siis ka kandma hakata. Mu meelest on kummikud nii shefid asjad lihtsalt:)
Ehk siis kõiges tuleb leida ka midagi head!
.
Aga mida siit õppida?
Esiteks - paistab et rullnoklus oli mulle sobivam sõiduvorm... korralik mina on ohtlik! Ok, nali.
Teiseks - vanadus on pähe hakanud ja kohtlaseks muutnud. Hoolimata tänasest ma siiski säran ja naeratan kõigile kurjadele nägudele tänaval:) Lihtsalt niivõrd kerge on olla ja see pulbitseb... Isegi avarii ei suuda seda mõjutada. Vanadusest opakas, mis muud.
Kolmandaks - ole oma soovidega ettevaatlik. Soovisin hakata keskkonnasõbralikuks liiklejaks, no nüüd siis olengi väga keskkonnasõbralik!
Natuke pildimaterjali tänasest hommikust



PS: Kummaline on see, et miski siiski vist aju hallolluses mõjutab. Täna olen kahe erineva juhi kaassõitjana reisinud ja mõlemas autos lolli järjekindlusega pidurdan niipea, kui tagant mõnele autole läheneme...

Kolmapäev, märts 26, 2008

Extreme makeover


Vahel pole pikka aega mingisugust isu kirjutada, kuigi teemasid oleks küll ja enam, vahel aga läheb kirjutamissoolikas nii lahti, et täiesti kontrollimatult tuleb igasugust teksti. Noh, kui tahab, las siis voolab.
.
Sain vanaks. Päeval, kui teised rõõmsalt mune koksisid, koksis mind ümmargune 30.
.
Mida teevad naised vananedes? Teate ju, et mida vanem eit, seda roosam/lühem kleit jne. Minini läheb mul veel aega, roosa aga asendasin oranzhiga.
.
Pikka aega olen olnud rääbakas ja tume. Nagu meeleolu, nii ka välimus. Ainult tumedad rõivad ja pikad mustad sorakil juuksed (iseloomulik pilt üleval). Ei mingit soengut, ainult karvkate juuste nime all.

Kui mõni aeg tagasi hakkasid asjad paremuse suunas liikuma ja vabanesin suurt sisemist pinget põhjustavast, oli aeg ellu ärgata.

Õnneks on mul eriti hakkaja ema, kes võttis keerulise (loe: julgust nõudva) otsuse vastu minu eest. Ja broneeris mulle juuksuri juures aja. Nii, et laupäevasel päeval (päev enne minu 30-seks saamist) avati Kuressaares üks juuksurisalong VAID minu pärast ning minu totaalset muutumist tulid koraldama privaatne juuksur ja salongi omanik. Muule maailmale oli salong endiselt suletud.

Nii ma siis veetsin ligi 4 tundi juuksuritoolis.
Esimest korda elus tehti mulle värvieemaldust. Kui värv oli juustest eemaldatud, nägin välja suhteliselt koomiline - pealt üsna blondiin, altpoolt oranzhikas-pruun.
Otsustati, et pähe pannakse värv, mis jääb kõige tumedamalt mu juustesse hetkel, kui on toimunud värvieemaldus. See ei toimu ju ühtlaselt, kuna erinevas pikkuses juuksed on aegade jooksul saanud peale erineva koguse värvi.

Kõik nad leidsid, et ma ei tohi nii tume olla, nägevat liiga masenduses ja haige välja. Et elu ja värvi tarvis. Nojah, tehke siis minuga mida heaks arvate.

Ja nad tegid. Ma olen nüüd enda kohta suhteliselt hele ja rebasekarva:) Soojad toonid. Ja juuksed lõigati nii, et loomulik lokk tuleks kergelt esile, mitte nii nagu seni, et all on lokk, kuid pealmine kiht sirge. Pikkus ebaühtlane, nii et eest tunduvad lühikesed juuksed, kuid taga siiski parajalt pikk ja paks pahmakas.

Alguses oli veider ennast peeglist piielda, kuid miskit pole teha, silm särab kohe palju rohkem! On värvi, on elavust. Ja enam ei kujuta ma ettegi, et taas must ronk oleksin. Vähemalt mitte niipea. Hetkel lihtsalt on kuidagi kerge ja särav enesetunne:)

Nüüd, mil jõudsin keskikka, kavatsen järjest vabaneda kõigest mis mind elus ei rahulda, kuna elan ju vaid korra. Ja kavatsen elada nii, nagu mulle meeldib:) Ei mingit enese allasurumist mille iganes nimel. Sest seal, kus on tõelised väärtused, ei ole allasurumist tarvis.
Tundub, et keskiga hakkab mulle meeldima:)

Lõppastme koolitus


Käisin hiljuti libedakoolitusel. Aru ma ei saa, miks on see kohustuslik alles 2 aasta pärast, enne juhilubade vahetust. Olen seda varem öelnud ja kinnitan nüüdki, et seda tuleks sunniviisiliselt teha kohe kindlasti ENNE kui jopskid iseseisvalt rooli pääsevad.

Pagan küll, nii jõuab ju 2 talve lollusi teha, eriti kõva tegijat mängida ja mine tea, ehk ka mõni kaaskodanik vigaseks sõita. Ei-ei, nii ei lähe. KOHE tuleb see koolitus läbida.
Minul aeguvad load küll juulis, kuid tegin juba märtsis oma koolituse ära. Mis tehtud, see hooleta.

Õnneks on võimalik läbida teooriat ka e-koolis, nii et kokku kuulad 5h loenguid ja teed testid. Nii kaua loed ja testid kuni tehtud saab. Sealt edasi siis libedakoolitus 4h ja säästva sõidu koolitus 1h.
Oijahh. Karm oli. Libedasõit siis.
Esiteks pidime sõitma nn "seljakottidega", Mersu A150 (illustreerival fotol ei ole nimetatud auto). No ma pole nii pisikese ja naiseliku massinaga harjunud! Pärast oma musta noolde istudes oli tunne, et keeran traktori rooli...

Meid oli 10 ja anti meile 5 autot. Instruktorid seletasid teemat ja siis pidime harjutusi tegema. 5x iga harjutust per nase. Raadiosaatjad olid autos ja nendega suhtlesime siis instruktoritega ja kuulasime kriitikat ja kommentaare.

Kummid olid slikid ja pidevalt ujutati teed. Ja pead siis teatud kiirusel ilma pidurdamata sõitma kitsal teel ja "põdrast" mööda. Sealtpoolt, mida juhendaja viimasel hetkel sulle näitab. See ei olnudki keeruline, palju keerulisem oli pärast ennast samale kitsale teele otseasendisse saada. Oi kui palju me seal piruetitasime ümber oma telje! Aga äärmiselt kaif oli pöörelda ja tajuda seda, et sina enam ei juhi autot vaid auto sind. Sest seal oli see ohutu. Maanteel seda tunnet kindlasti kogeda ei tahaks.

Iga harjutusega oli nii, et esimesed 2-3 korda tuli hästi välja, kui aga tahtsin oskusi lihvida, siis sain auto ümber telje pöörlema. Müstika! Seega ei tohi ma sellises olukorras väga mõtlemisega tegeleda:) Aga üldiselt läks mul hästi, sain palju kiita:) Jee!

Karm oli ka see, et tüübid sööstsid ise meile vahel teele. Tekitasid olukordi, kus peame kiirelt reageerima. Kole.

Järgmised harjutused olid pidurdamisega. ABS keerati maha ja pidid suutma autot juhtida olukorras, kus pead libedal tegema äkkpidurduse ja samas blokeerunud rattad kohe taas juhitavaks saama. Kirjeldada siin pole mõtet, igaks juhtumiks omad käitumisjuhised.

Et jah, meeeeeeeletult oluline koolitus. Vähemalt see oli küll sigahea kus mina käisin. OÜ Autosõit ja Männiku libedarajal. Soovitan soojalt. Ja kavatsen minna tulevikus sinna ka oma autoga testima, kui neil graafikus vabu aegu peaks tekkima.
.
Täna õhtul oli mul aeg säästva sõidu koolitusele. Eriti hea valik muidugi selle talve suurimas lumemassis säästvat sõitu praktiseerida:DDD Aga aeg oli broneeritud ammu ja mis seal siis ikka:)
.
Hästi läks. Sain kasulikke nõuandeid ja herr Maksim oli vahva kaaslane. Seletas palju ja uuris minu sõiduharjumusi. Nojah, olgem ausad, säästlikult ma kindlasti ei sõida. Linnas keskmine kütusekulu tavalisel ajal 9-10. No comments. Peaks hakkama keskkonnasõbralikumalt ka sõitma, mis rohelist mõtteviisi ma siin ikka evin kui autoga kõik hea taas kurjaks muudan.
.
Praeguses lumemöllus olen ma kohe eriti "keskkonnasõbralik" kütusekulutaja. Pagassis jooks suverehve ja valuveljed oma aega ootamas (tõin saarest kaasa)...... et siis jah...... kerge koorem.
Aga luban, et hakkan nüüd keskkonnasõbralikumaks liiklejaks!

Kevade tervitamisest


Paistab et sõnusime kevade ära...
Nimelt sai jci´katega kevadet tervitamas käidud. 20.märtsil ta kirjade järgi ju saabus ja siis oli vaja ronida Pirita randa ning teha esimene grill. Kevad ju!

Vedasime enne päikeseloojangut kohale suure grilli, hunniku grillitavat ja termoste viisi kuuma teed (mõnele ka veidi "soojendavamat" kraami) ning suundusime tööpäeva lõppedes muuli algusesse liivasele rannale. Kodanikke tilkus õhtu jooksul kokku mitukümmend, lisaks mõned koerad, kes siis lõputult hullata ja vorsti närida said.

Segased oleme. Termomeeter näitas tillukest miinust ja laine randus mühinal. Tuul mässas ja sikutas kiharaid. Kas me sest hoolisime? Surusime külmavõetud näpud tihedamalt ümber auravate kruuside ja pigistasime grillilt tulnud tulised vorste sõrmede vahel.
.
.
Hüplesime jalalt jalale, jättes eemalt mulje tantsivatest pärismaalastest. Sabatants ja kukepoks olid samuti aktuaalsed. Oli palju neid, kes autodega muuli poole sõitsid romantikat nautima ja meid oma soojadest autodest pikalt tunnistasid. Vahel tundus, et hämmastavalt, vahel aga, et tunnustavalt:) Hullud grillivad miinuskraadidega lagedal rannaliival!

Aga ütlemata vahva elamus oli.
Miks me seda tegime? Tervitasime kevadet, nagu juba öeldud. Kuigi täna õue vaadates jääb mulje, et hirmutasime ta hoopistükkis ära. Miks mitte veidi oodata ja suvel grillida? Krt, kes siis enam viitsib? Siis on grill nii tavaline, ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Peale päikeseloojangut miinuskraadidega pimedas rannas grillilõkke ümber tantsiskleda on aga hoopis teine tera:) Ekstremistid, kuid sellised kaaslased mulle meeldivad! Leebelt hullud;)

Ei tali taeva jää

Elamusi tänasest hommikust.

Kui muidu sõidan hommikuti tööle kuni 20min (oleneb milline kellaaeg valida), siis täna hommikul ukerdasin lausa tunnijagu!

Kõigepealt oli huvitav autot lumehangest välja kaevata. Siis läbi lumevaalude teeni roomata. Kuna teed olid paksu lume ja pudru all, oli sõitmine mõnus ekstreem. Nt ühes kohas, kus kaks rida keeravad korraga ja valgusfoor ei ole mitte lühikese tsükliga, suutis ühe tsükli ajal manöövri sooritada kokku 3 autot. Sel lihtsal põhjusel, et risti suunas olid teised autod ees... Ja nende vahel üksikud roopad, mida mööda siis teosammul veereda suudeti.

Aga ilus on väljas. Öeldakse ju, et ega tali taeva jää. Ja ei jäänud selgi aastal. Kui vaid seda va suurt sadu poleks, oleks vist päris vahva lumme müttama minna:) Kelgutamas pole ammu enam käinud...

Vaatan aknast välja ja tekib mure kojusaamisega. Auto ümber on kuhjunud taas vallid ja kui teised parklast ära sõidavad, muutub lumi taas pudruks ja kuhjub ka minu masina ümber. Saab lõbus olema! Peaks vist suhteliselt varakult täna liikuma hakkama.

Täna hommikul tulid meil vist enamus hiljem kohale kui tavaliselt. Vaatab mis homsest hommikust saab, kuid kes see ikka viitsib palju varem tulema hakata magusa ööune arvelt:) Nii hea ju enesele vabandada, et liiklus oli kohutav:)

Ja mina veel mõtlesin nädalapäevad tagasi, et paneks suvekummid alla. Jumal tänatud et laisk olin!

Tallinn täna

Pühapäev, märts 16, 2008

Kino

Killi blogis oli klipp Kino looga "Kukushka". Kino'l palju häid lugusid, tahaksin siis siinkohal ka enda lemmiku neilt välja tuua. "Печаль" (Nukrus) nimeks. Hirrrrrmsasti meeldib.
Klipp on uuemast ajast pärit ja animeeritud kujul (mis mulle ei meeldi), kuid kontsertsalvestisi sellest loost kuulatavaid ei leidnud. Arvestades, et Tsoi hukkus juba aastal '90, siis ega eriti hea kvaliteediga kontsertsalvestisi Youtube's olla saagi.
Печаль:


Kõige talutavam kontsertklipp on siin, kuid ega seda mikrofoni kiljumist eriti ei talu küll:

Laupäev, märts 15, 2008

Raporteerin



Nonii, käisime siis veidi rohkem kui nädal tagasi vaktsineerimas/kiibistamas.
.
Rööbik oli esimene. Läbivaatuslaual muudkui siiberdas ringi ja arstil tema südant kuulata ei õnnestunudki, nii valjusti nurrus. Arst naeris magusasti.
Vaktsiiniga läks kergelt. Suts ja valmis. Kiibiga oli jamam, kuna see riisitera suurune ja nõel ka vastava suurusega.
Suruti siis nõel turjanahka ja Pisi lõugas kui segane. Nii kui läbi sai, nii rahunes maha. Õnneks ei traumeerinud liigselt. Kodus oli see koht paar päeva veidi verine:(
Kuu aja pärast kordusvaktsiinile ja siis jälle aastake mureta:)
.
Järgmiseks tõin Vidriku. Kui fuajees ootasime, käisid inimesed oma puuris majesteetlikus poosis istuvat Vitjat uudistamas. Oma suure pea ja koheva kasukaga tõmbas tähelepanu. Tituleeriti lõviks. On jah lõvi või ilvese moodi.
Tema meil ei suhtle, tema hoiab alati uhkelt pea püsti ja vaatab kaugusse kui teda imetletakse.
Temaga läks lihtsamini, vaid kiibi ajal kähises korraks. Ja tervislik seisund sai hinnanguks "suurepärane".
.
Aga vahepealsest siis.
Eraldi tubades enese äraolekul hoidsin neid heal juhul nädala. Nüüd juba ammu koos, kuna paistab, et saavad omavahel suurepäraselt hakama.
Kui alguses uudistati teineteist eemalt ja seejärel aina lähemalt, siis üsna pea algas pidev kätsh. Kapatakse mööda elamist üksteise sabas ja kord jälitab üks ja seejärel teine. Vaesed naabrid...
Kui kätte saadakse, siis rullutakse. Näritakse ja antakse käpaga. Vahel on lausa laksud kuulda. Kui alguses muretsesin, siis enam pole vajadust, kuna verd ei paista kusagilt.
.
Tundub aga, et Vitja on oma majesteetlikkusest üles äratatud. Pisi on tal ikka korralikult sabas. Ja kui Vitja varem eelistas omaette teises toas põõnutada, siis nüüd kas kargleb Pisiga või jälgib lihtsalt mida too teeb. Pisi lihtsalt ei lase tal niisama olla. Kargab muudkui turja. Vahel teeb kõrgushüppeid üle jalutava Vitja...
.
Mina olen vahel hulluks minemas. No ei saa rahu, pidevalt üks tramburai käib. Kui aga mind hulluks ajavad, siis käratan ja Vitja juba teab, et siis tuleb taanduda. Kohe. Pisi veel ei tea, kuid loodetavasti võtab vanemast eeskuju. Kunagi. Seniks on veeprits abiks. Mõjub kohe. Nii, et suur reageerib saba jalge vahel eemaldumisega niipea kui näeb mu kätt pudeli poole sirutuvat. Enamasti aga piisab vaid teatud toonil "Kass!!!" hüüatamisest.
.
Vahel Vitja ei lase Pisil möllata. Surub ta käpaga vastu maad ja hakkab teda pesema. Ja vahel Pisi läheb ise ta juurde pessu. Mulle tundub küll natuke veider, et vanem isane kass peseb järjekindlalt pisikest rahmeldist, kuid mul on väga hea meel et ta seda teeb!
.
Ussirohtu armastavad ka mõlemad süüa. Anna aga kätte:DDD
.
Nurrumootor on väiksel endiselt vägev. Kui lugeda või telekat vahtida/arvutis olla, siis peab väike ikka ja aina süles olema. Hull süleloom! Ükskõik kui ebamugav tal süles ka on - tema seab end ikka sisse ja nurrub mis hirmus. Ja sõtkub mõnust nii, et tunnen end saiataignana.
.
Vahel käivad neil koos musitamissessioonid peal. Siis hoia piip ja prillid! Korraga kaks elukat sul kõhu peal ja sõtkuvad ja hõõruvad põski vastu põske ja miilustavad mis kole. Vahel olengi sõna otseses mõttes kassidega kaetud...
.
Väike on näost nagu ufo ja kehalt natuke rääbaka jänese moodi. Megapikad jänesekoivad tal. Sellised ülisaledad. Oleks Pisi naine, oleks ta pikakoivaline loomulik plaatinablond.
.
Vahel, kui nad käituda oskavad, jääb ööseks toa uks lahti. Vidrik juba teab, et tuleb hästi käituda, siis saab voodiserval pikutada. Pisi veel ei tea. Vahel ta on siiski piisavalt väsinud ja siis on luba kaisus magada. Ehh, küll elu ja suur õpetavad kuidas siin majas reeglid on:)
.
Natuke fotojäädvustusi kah:

Niimoodi siis magatakse

Veel veidi magamisasendeid


Vahepeal oli Pisil miskine rähm silmades alati kui ärkas. Arst ei leidnud miskit, seega ka ravi ei määratud. Nüüdseks aga probleem kadunud, üleöö.
Väike üksinda mängimise hetk

Argipäev. Kord on Westman all ja Piibeleht pääl, siis jälle Piibeleht all ja Westman pääl...






Peale väsitavat kaklust

Oehh, jälle sa hakkad mu ahistamisega pihta...

Pätt


Vähe sellest, et Pisi on peerukott, on ta ka puhtakujuline varas!
Viimastel päevadel olen märganud tal kommet kuivama pandud sokke ja nööre (mida kutsutakse aluspesuks) pihta panna. Hüpe, haare ja punuma! Seejärel veeretatakse oma saaki mööda elamist, kuni see kusagile kapi või diivani alla peitub. Nüüd vähemalt tean kust puuduolevat otsida:)
Eks ta vahepeal tundus jah kahtlane, et kuidas sokid enam kaksi ei esine, kuna juba kuivama pannes asetan ma need ilusti paarikaupa. Et kui teistel sööb pesumasin sokke, siis minul kaovad need restilt. Nüüd vähemasti tean kelle kraesse süü läheb:)

Neljapäev, märts 13, 2008

Silmamoondaja

Kas usud, et punased jooned pildil on täiesti sirged?

Kui ei usu, võta nt joonlaud appi...

Neljapäev, märts 06, 2008

Süstlamaania


Mul on kallal mingisugune sadistlik süstlamaania.
Eile sai oma noosi Meeslemmik, kelle vägisi puugivastasele vaktsineerimisele vedasin (inimene käib sageli kõikjal looduses ja mitte niisama jalutamas, kuid pole tänase päevani end kokku võtnud ja sutsu saamas käinud), reedeks on ajad broneeritud kahele röövel-kassile, kuna pisem saab peagi 3 kuud vanaks.
Et kõiki muudkui nõela otsa saadan, siis solidaarsusest tegin ka ise oma 3-aastase järjekordse puugisutsu ära. Suts ise on selline, et ei saa arugi, kuid hoiatati, et hiljem võib veidi lihasvalu ja kramp tekkida. Ja ongi nii, et deltalihas korralikult valutab. Süstist, mis polnud süsti moodigi!
Viu-viu-viu.
Loodan, et kassidel läheb nende vaktsineerimine paremini.
Kiibistada lasen ka ühtlasi. Mis siis et toakassid, igaks juhuks. Ikka saab ju nendega looduses käidud ja soojal ajal on rõduuks kogu aeg lahti, et looma(de)l oleks vaba voli värskes õhus käia. Ja kui nad siis peaksid otsustama 3. korruselt alla sadada, siis on kiip hea mõte.

Eeldamisel ei ole ruumi


Viimasel ajal on päris mitmed tuttavad kolinud soojale maale.

Mina olen alati olnud seisukohal, et ei saa Maarjamaalt lahkuda oma lähedaste pärast. Omamoodi vahva oleks ju kusagil soojas elada, hull soojalemb nagu ma olen. Aga ei taha lähedastest eemale. Ja alati olen arvanud, et just emale saaks see raske olema.

Ükspäev saunas (naised-saunas-rääkisid) emaga sellest rääkides prahvatas aga tema: „Eino püha taevas! Ja mina olen alati mõelnud, et miks minu lapsed nii normaalsed pole, et soojale maale koliks. Nagunii näeb nii harva, suhelda saab aga igalt poolt ja vähemalt oleks hea koht kuhu külla sõita!“

Et võta siis nüüd kinni:):):)
Eeldamistel ei ole ruumi, tuleb ikka otse asjadest rääkida!