Raporteerin

Nonii, käisime siis veidi rohkem kui nädal tagasi vaktsineerimas/kiibistamas.
.
Rööbik oli esimene. Läbivaatuslaual muudkui siiberdas ringi ja arstil tema südant kuulata ei õnnestunudki, nii valjusti nurrus. Arst naeris magusasti.
Vaktsiiniga läks kergelt. Suts ja valmis. Kiibiga oli jamam, kuna see riisitera suurune ja nõel ka vastava suurusega.
Suruti siis nõel turjanahka ja Pisi lõugas kui segane. Nii kui läbi sai, nii rahunes maha. Õnneks ei traumeerinud liigselt. Kodus oli see koht paar päeva veidi verine:(
Kuu aja pärast kordusvaktsiinile ja siis jälle aastake mureta:)
.
Järgmiseks tõin Vidriku. Kui fuajees ootasime, käisid inimesed oma puuris majesteetlikus poosis istuvat Vitjat uudistamas. Oma suure pea ja koheva kasukaga tõmbas tähelepanu. Tituleeriti lõviks. On jah lõvi või ilvese moodi.
Tema meil ei suhtle, tema hoiab alati uhkelt pea püsti ja vaatab kaugusse kui teda imetletakse.
Temaga läks lihtsamini, vaid kiibi ajal kähises korraks. Ja tervislik seisund sai hinnanguks "suurepärane".
.
Aga vahepealsest siis.
Eraldi tubades enese äraolekul hoidsin neid heal juhul nädala. Nüüd juba ammu koos, kuna paistab, et saavad omavahel suurepäraselt hakama.
Kui alguses uudistati teineteist eemalt ja seejärel aina lähemalt, siis üsna pea algas pidev kätsh. Kapatakse mööda elamist üksteise sabas ja kord jälitab üks ja seejärel teine. Vaesed naabrid...
Kui kätte saadakse, siis rullutakse. Näritakse ja antakse käpaga. Vahel on lausa laksud kuulda. Kui alguses muretsesin, siis enam pole vajadust, kuna verd ei paista kusagilt.
.
Tundub aga, et Vitja on oma majesteetlikkusest üles äratatud. Pisi on tal ikka korralikult sabas. Ja kui Vitja varem eelistas omaette teises toas põõnutada, siis nüüd kas kargleb Pisiga või jälgib lihtsalt mida too teeb. Pisi lihtsalt ei lase tal niisama olla. Kargab muudkui turja. Vahel teeb kõrgushüppeid üle jalutava Vitja...
.
Mina olen vahel hulluks minemas. No ei saa rahu, pidevalt üks tramburai käib. Kui aga mind hulluks ajavad, siis käratan ja Vitja juba teab, et siis tuleb taanduda. Kohe. Pisi veel ei tea, kuid loodetavasti võtab vanemast eeskuju. Kunagi. Seniks on veeprits abiks. Mõjub kohe. Nii, et suur reageerib saba jalge vahel eemaldumisega niipea kui näeb mu kätt pudeli poole sirutuvat. Enamasti aga piisab vaid teatud toonil "Kass!!!" hüüatamisest.
.
Vahel Vitja ei lase Pisil möllata. Surub ta käpaga vastu maad ja hakkab teda pesema. Ja vahel Pisi läheb ise ta juurde pessu. Mulle tundub küll natuke veider, et vanem isane kass peseb järjekindlalt pisikest rahmeldist, kuid mul on väga hea meel et ta seda teeb!
.
Ussirohtu armastavad ka mõlemad süüa. Anna aga kätte:DDD
.
Nurrumootor on väiksel endiselt vägev. Kui lugeda või telekat vahtida/arvutis olla, siis peab väike ikka ja aina süles olema. Hull süleloom! Ükskõik kui ebamugav tal süles ka on - tema seab end ikka sisse ja nurrub mis hirmus. Ja sõtkub mõnust nii, et tunnen end saiataignana.
.
Vahel käivad neil koos musitamissessioonid peal. Siis hoia piip ja prillid! Korraga kaks elukat sul kõhu peal ja sõtkuvad ja hõõruvad põski vastu põske ja miilustavad mis kole. Vahel olengi sõna otseses mõttes kassidega kaetud...
.
Väike on näost nagu ufo ja kehalt natuke rääbaka jänese moodi. Megapikad jänesekoivad tal. Sellised ülisaledad. Oleks Pisi naine, oleks ta pikakoivaline loomulik plaatinablond.
.
Vahel, kui nad käituda oskavad, jääb ööseks toa uks lahti. Vidrik juba teab, et tuleb hästi käituda, siis saab voodiserval pikutada. Pisi veel ei tea. Vahel ta on siiski piisavalt väsinud ja siis on luba kaisus magada. Ehh, küll elu ja suur õpetavad kuidas siin majas reeglid on:)
.
Natuke fotojäädvustusi kah:

Niimoodi siis magatakse

Veel veidi magamisasendeid

Vahepeal oli Pisil miskine rähm silmades alati kui ärkas. Arst ei leidnud miskit, seega ka ravi ei määratud. Nüüdseks aga probleem kadunud, üleöö.

Väike üksinda mängimise hetk

Argipäev. Kord on Westman all ja Piibeleht pääl, siis jälle Piibeleht all ja Westman pääl...

Peale väsitavat kaklust

Oehh, jälle sa hakkad mu ahistamisega pihta...