Must Nool vaagub hinge

Ma olen paha ja mul on süümekad.
Käitusin oma Musta Noolega halvasti. Kui ta iseloomu näitama hakkas ja terviserikkega esines, siis rääkisin temaga tõsiselt ja ähvardasin, et kui ta korralikuks ei hakka, siis vahetan ta välja. Et mina siis teda enam ei taha.
Hakkas korralikult käituma, kuid paistab et võttis südamesse...

Täna on ta nüüd seisus, kus vaagub hinge. Mehaanikute ja kindlustajate konsiilium otsustab, kas tema elustamisel on mõtet või tulevad Musta Noole matused:(

Nüüd siis inimkeeli.
Olles äsja läbinud libedakoolituse ja säästva sõidu koolituse, jälgisin ka täna hommikul oma sõidumaneere. Varem olin paras rullnokk, nüüd juba nädalajagu väga eeskujulik liikleja.

Kuni hetkeni, kus sõitsin Tuukri tänaval ja hoidsin ilusasti pikivahet eesliikujaga. Minu puhul oli seni haruldane korrektse pikivahe hoidmine, ikka ronisin närviliselt hammastega eessõitjale p****. Nüüd aga, nagu öeldud, hakkasin korralikuks.

Järsku hüppas teele noormees (ilusasti ülekäigurajal), nii et eessõitja pidurdas järsult. Hetkel, kui ma sekundiks kõrvale vaatasin. Ei teagi mida ma vaatasin, mõne koha pealt täielik mälulünk.
Ja oligi nii nagu koolitusel räägiti. 1 sekund kulub reageerimisele ning 1 pidurdamisele. Neist jäi aga väheks. Seetõttu, et pilk oli kõrvale keeratud. Ja tee lumelobjakast libe.
Tundsin veel, kuidas ABS nõk-nõk-nõk hoogu kinni võttis ja nägin vääramatult oma kapotile lähenemas eessõitja taguotsa. Mütaki! Eessõitja paiskus üle ülekäiguraja, noormees sellel tegi elu hüppe kitse näol üle kapoti ja hirmust plagama ta pani. Mina ja Honda, kellele ma ühemõtteliselt külge lõin (tagant sisenemise näol) vedasime end tee serva ja asusime olukorda vaatlema.

No mis seal ikka vaadelda. Hondal suuri vigastusi ei paistnud, minul oli kapott kortsus ja radikas mootoris. Õnneks oli kiirus väga väike (30-40km/h) ja keegi viga ei saanud. Isegi kael ei saanud haiget. Õhkpadjadki ei avanenud ja ei meenu ka, et turvavöö oleks mind rebinud. Aga üldiselt on mälus selle hetke pealt lünk. Mäletan vaid pilti, kuidas eessõitja pagasnik lähenes ja noormees ehmunult kargles. Järgmisel hetkel seisin õues auto kõrval. Ei mäleta sedagi mis heliga pauk oli. Peast pühitud. Zero.

Haarasin märkmiku vahelt papri ja kirjeldasin ilusasti olukorda ja oma süüd. No seal poleks ju miskit vaielda! Õnneks sattus ka teine osapool äärmiselt mõistlik meesterahvas olema, ei emotsioonitsenud ja saime ilusasti suhelda. Istusime minu autos ja vormistasime vajaliku. Õnneks oli meil kohustuslik liikluskindlustus sama pakkuja juures, see kiirendab tema toiminguid.

Ega ma eriti sõita julgenud, kuid vajadus oli. Ei leidnud konksu, mida ette kinnitada (taga on püsikonks ja veoköis oli ka ilusasti kaasas) ja pamperit ei raatsinud tellida, nagunii kasko omavastutus läheb maksmisele. Õnneks mul mootor töötas ja kui kliima ja kondika mõlemad välja lülitasin ja madalatel pööretel sõitsin, siis pidas vastu küll. Eriti mõnus ei olnud selles külmkapis sõita, kuid mis sa teed. Ja iga hetk oli oht, kapott lendab lahti ja lööb katuse kah mõlki. Aga vähemasti miskit ei tilkunud ja tulukesed ei põlenud, seega natuke kannatas sõita küll.
Nii ma siis vedisin end kannatanu kindlustusasju korraldama (just rõõmustasin, et mu kindlustuse koefitsient langes 0,96 peale, nüüd siis tagasi max määral:D). Tema auto läks meie suureks üllatuseks koheselt mahakandmisele. Minu oma vaadati ka seal üle ja arvati sama. Et liiga kulukaks läheks kõige parandamine.

Järgmiseks lasin oma kaskopakkujal massina üle vaadata. Temagi soovitas mahakandmist. Lõplikult lepivad selles aga kokku kasko ja remondipakkuja.
Järgmiseks suundusin Mustamäe Faktosse. Seal selgus, et keretöödega tegeleja puhkab ja mingu ma Lasnamäe Faktosse. No johhaidii!!! Palju ma selle kortsus õnnetukesega veel liikuma pean?

Lasnamäe Faktos sain suurepärase teeninduse osaliseks. Kiiresti ja korralikult sai suheldud. Auto võeti sisse ja teevad kaskole lähipäevadel hinnapakkumise ning seejärel selgub. Fakto arvas, et oleks küll mõtet veel parandada. Et ju siis hind ei ületaks ikka auto turuväärtust.

Laadisin siis kõik kola (koos suverehvide ja valuvelgedega:D) isa autosse ringi (kes õnneks oli just Tallinnas asjatamas) ja lasin end tööle sõidutada. Lõpuks.
Tööle jõudsin kell 15:)

Siit moraal - ka väga korralikul liiklemisel võib mats tulla nii, et miskit teha ei saa. Meenub nt ema üle katuse kukerpallitamine, ka muidu korralik liikleja, kuid lobjakas teel viskas auto kurvis minema ja järgmine hetk olid puud-taevas-puud-taevas... Auto mahakandmisele aga ema õnneks terve.

Aga see on küll hea, et tänane juhtus nii "õnnelikult" ilma kellelegi vigastusi põhjustamata. On, kust õppida. Ja ei saa jääda miskit isegi hetkeks kõrvalt passima! Õppige minu vigadest ja ärge tehke samu lollusi.

Irw, siiani sain end kiita selle eest, et alati hea reaktsioon ja pole kordagi isegi riivanud kedagi kuskil manööverdamisel (nagu algajatel kipub olema), nüüd aga tagant otsasõit. Ülim lollus ju! Kuigi jah, kindlustuses tädi itsitas, et "aa, see kõige tavapärasem juhtum, jah!".

Üks asi on küll super. Mõtlesin just, et oleks figuurile kasulik, kui natuke vähem autoga sõidaksin ja kaalusin varianti, et soojemate ilmade saabudes hakkan viitsimise korral ühistransporti kasutama. Valges ju kergem ärgata ja ajal, mil ma ei sõitnud igapäevaselt autoga, olin ma 10kg kergem ning väga heas vormis.

.
Nüüd siis vähemalt mõneks ajaks see sund olemas, nii et ei saa viilida ka, et "ah, täna jälle ei viitsi, lähen parem autoga". Ja kuna nüüd on oodata suuremat sorti sulavete teket, siis saan lõpuks oma ülipoosesid ruudulisi kummikuid kanda! Ma nii unistasin neist, lasin need juba jõulude ajal enesele kinkida ja nüüd saan siis ka kandma hakata. Mu meelest on kummikud nii shefid asjad lihtsalt:)
Ehk siis kõiges tuleb leida ka midagi head!

.

Aga mida siit õppida?

Esiteks - paistab et rullnoklus oli mulle sobivam sõiduvorm... korralik mina on ohtlik! Ok, nali.

Teiseks - vanadus on pähe hakanud ja kohtlaseks muutnud. Hoolimata tänasest ma siiski säran ja naeratan kõigile kurjadele nägudele tänaval:) Lihtsalt niivõrd kerge on olla ja see pulbitseb... Isegi avarii ei suuda seda mõjutada. Vanadusest opakas, mis muud.

Kolmandaks - ole oma soovidega ettevaatlik. Soovisin hakata keskkonnasõbralikuks liiklejaks, no nüüd siis olengi väga keskkonnasõbralik!

Natuke pildimaterjali tänasest hommikust

PS: Kummaline on see, et miski siiski vist aju hallolluses mõjutab. Täna olen kahe erineva juhi kaassõitjana reisinud ja mõlemas autos lolli järjekindlusega pidurdan niipea, kui tagant mõnele autole läheneme...