Kolmapäev, jaanuar 25, 2017

Okseralli

Kui veel hiljuti üritati meie närve õhtuti peale voodisseminekut ära süüa pideva tralliga "Tahan pissile!", "Tahan kakale!" ja muud lõbud, siis nüüd on leitud uus lahendus. Vana teema enam ei saanudki toimida, kuna ähvardasime neile hakata öösiti jälle mähkmeid alla panema: "Laske siis oma mähkud täis, kuid voodist välja enam ei tule!"

See aga ei sobi kummalegi ja nüüd, kui okseviirused värskelt meeles, on uus trall.


Trepil kostavad vaiksed sammud. Hiilib. Üks kahest. Ütleme, et Vanem Poiss.
"Miks sa voodis ei ole?"
"Oksendada tahan..."
No mis sa ikka ära teed. "Olgu, mine siis oksendama"
Vannitoast kostab paar naerusegust püüdlikku köhatust kraanikausi kohal.
"Oled sa valmis? Okset ikka ei taha tulla?"
"Jah, ei taha enam. Läks mööda"
"Selge. Teeme siis musi ära ja mine ilusti magama!"
Mopsti!


Jälle sammud. Teine hiilib. Seekord siis Noorem Poiss.
"T, mis sinul mureks on?"
"Tahan kaaaaaaa oksendada!" justkui oleks tegemist millegi eriti heaga, millest on oht ilma jääda, kui nõudlikkust üles ei näita.


Ehk siis lapsed on leidnud enesele uue hobi. Õhtuti "oksendamas käia".

Teisipäev, jaanuar 24, 2017

Glamuurne elu

Uus aasta on alanud suurepäraselt... Kahed tuulerõuged, kahenädalase vahega. Sinna kahenädalasse vahesse mahtus kolm okseviirust. Kordamööda, et oleks ikka pidev protsess.

Ühel oli komme põrandaid täis oksendada. Teine istus kempsus potil ja hoidis samal ajal oksepotti süles. Kolmas lahistas magades oksendada.
Glamuurne elu mul. Okseralline pesumasin muudkui üürgas ja põeta siis üht, teist ja kolmandat.

Kuidas ma ise küll pääsesin??? Ma lihtsalt ei saanud seda endale lubada, ma pakun.
Sest kõigele lisaks pidin ma aeg-ajalt tööl käima (kui Vanamehel pire parem oli või ta oma terveks-olemise päevi pealinnas ei veetnud), mul on vaja ühed kirvena kuklas istuvad teise töö asjad ära lõpetada, et saaks natuke hingama hakata ja see kodus toimetamine on tekitanud olukorra, kus ma leian pakilise vajaduse olevat elamist ringi tõsta ja sisustada ja tuunimisplaane teha.

Ühel päeval, kui jälle tööle sattusin ja salli kaelas hoidsin, kuulsin töötajaid muretsevat: "Oi, kas nüüd on siis sinu kord haigeks jääda?" Minu vastus: "Ei tea, ma pole seda veel otsustanud," põhjustas millegipärast naerupahvaku. Aga päriselt ka, ma pole seda veel otsustanud :D

Ma arvan, et salarelvaks on D-vitamiin. Lapsed tarbivad seda küll ka, kuid lasetaed ja immuunsuse tekkimise aeg lihtsalt on nii ja sinna pole midagi teha. Mina aga olen lausa nii karm, et võtan 10 000 IU-d päevas. Miskise kuuri teen siin talvekaamoses sellise suure laksuna. Ja tõepoolest mulle tundub, et töötab... Ma jaksan. Tõmblen nagu turbojänes.
Elagu iHerb.com, ma ütlen...

Aga Noorema Poisi tuulerõuged said ikka eriti koledad. Kui Vanem Poiss oli väga-väga täppe täis, kuid rõõmus ja palavikuta, siis Noorem Poiss lausa punetas (olid nagu põletikus need täpid), tihkus õnnetuna nutta ja palavik oli ka 39. Temal polnud täppidel vahekohti ka vist sees, nii meeletult oli täis. Ja tema sai selle õnnetu variandi, kus punnid olid isegi talla all ja peopesades, intiimpiirkonnas ja kaenalde all, isegi suus ja üks oleks nagu silmalau sees olnud... Oehh... Vot see oli jube elamus.
Tänaseks juba paraneb ja kratt nagu ennemuiste :) Seega minul ka jälle aega arvutisse tulla. Muidu ärkas veidi peale uinumist üles ja istus seni trepil, kuni mina ka üles ära läksin: "Emme, tahan sinu kaissu. Ma ootan siin tlepil kui sina tuled.". No mida ma siis asjatan, ikka lähen ja võtan selle väikese olevuse armastavasse kaissu ju...

Neljapäev, jaanuar 19, 2017

Ussid teel!

Koju sõites on enne meie teeotsa ülalolev märk. Kui te arvate end mäletavat, et tegu on märgiga "Ohtlik kurv", siis mõelge veelkorra järele.
Meie kõiketeadja kohe-varsti-neljane teab enam kui kindlalt, et see märk on "Uss, anna teed!" Vaielda temaga ei maksa, jääd ise lolliks. Tema lihtsalt teab ja kõik.

Hiljem küsides: "Kuule, kumba see märk nüüd seal kurvides tähendaski - kas seda, et anna ussile teed või et uss peab meile teed andma?", uuris väikemees kahtlustavalt: "Aga miks sa seda küsid?"
"Noh, niisama, tahan selgust," vastasin süütult, ise kurja plaaniga juttu üles tähendada.
"See tähendab loomulikult seda, et uss peab meile teed andma" sain armuliku vastuse.

Kolmapäev, jaanuar 18, 2017

3 aastat

Täna, 3 aastat tagasi, kolisime suurema osa oma elamisest siia majja. Täna, 3 aastat tagasi, veetsime siin esimese öö :)
Aasta pärast saab meie majake 100 aastat vanaks.
Täna sai meil siin 3 aastat elamist.
Jehuu :D

Teisipäev, jaanuar 17, 2017

Ilm on hukas...

Sellest uuest Eesti märgist ma parem ei räägigi. See arusaamatu plönn on müstika tipp. Kole lärakas mistahes meenel. Innovaatilise väikeriigi kuvandi asemel iseloomustab see meid kui oksendavat siili. Mis võib-olla polegi nii vale...

Aga ilm hukas ... No mis maailm see on, kus viimase pooleteise kuu jooksul on juba kaks mu tuttavat (pool)noort ema pidanud matma oma lapse... Üks 10-ne, teine 2-aastase... Olles ise ema, ei suuda ma isegi ette kujutada kui õudne ja kõike lõpetav see tunne olla võib :( Aga sa pead edasi elama, sul on teised lapsed, kes samuti leinavad... mõlemas peres jäi kolmest lapsest alles kaks. Niipalju siis iibe positiivseks keeramise püüdest.
Juba minul kui kõrvalolijal on seda raske hingata, mis siis veel...
Ei tea, miks ma selliseid asju endasse nii sisse lasen, kuid kuidas siis mitte? On teemasid, mis lähevad valusamini hinge.

Selle kõrval võib see rõve roheline siil seal meenete peal edasi oksendada.

Laupäev, jaanuar 14, 2017

???????????????

Vanem Poiss istub mul kaisus ja nokib mind. Lihtsalt, ennast unustades.
Korraga elavneb ja tõstab mu käsivarre üles: "Näe, sul on siin nii palju karvi! Kas sa tahaksid minna ja need ära ajada?"
???????????????????????????????????????????????????
Vot nii.

No kust ta selle idee võttis, et need peaks nüüd kohe ära ajama?
Ja no ma kohe uurisin pärast hoolega - no imepisike siilikas ainult! Pakun, et 1mm... Või 1,5...

Kolmapäev, jaanuar 11, 2017

Lahtilaskmisest

Eelmise postituse hirmsast kirjeldusest hoolimata on mu poisid mulle maailma kalleimad. Ma pole iial filmilikult kellegi pilti kabinetis hoidnud, kuid nüüd on mul tööl mu poiste ühine foto. Mis teha :)

Seetõttu oli mul üllatavalt keeruline aeg jõulude ja aastalõpu vahel.
Ema pakkus välja, et kuna mul aastalõpp ülikiire tööl, siis las poisid jäävad peale jõule Saarde.
Olgu öeldud, et ma olen neist eemal küll ööbinud, kuid alati nii, et siis on Vanamees nendega. Lapsed on olnud ALATI koos ühe vanemaga.

Noh, mõte ju suurepärane! Saab rahulikult tööd teha, ei pea kella vaatama, et "Oioi, lasteaeda vaja jõuda", saab õhtuti seda-teist-ja-kolmandat ära teha ja üleüldse pidu ja pillerkaar.

Nii. Ärasõit.
Olin poistele enne asjad ära selgitanud ja nemad võtsid rahulikult. Saare-kodu ju nii oma ja turvaline paik omade-turvaliste inimestega.
Ärasõit oli veider. Nii mul kui Vanamehel klomp kurgus pimedasse õhtusse sõites. Ilma lasteta...
Meenutasime, et viimati sõitsime Saarest ainult kahekesi ära aprillis 2012. Mais oli tõenäoliselt Vanem Poiss mingisugsel kujul kõhus kaasas. Ja ilma füüsiliselt kaasasoleva lapseta sõitsime siis Saarest ära detsembris 2012. Täpselt 4 aastat tagasi...
Me nimelt käime vähemalt 12 korda aastas Saares. Minu vanematekodu ja oluline koht ning perekonnasidemed. Väärt hoidmist. Kui mõni kuu jääb millegipärast vahele, siis mõni teine kuu duubeldame.

Ja seekord siis selline ärasõit. Veider oli. Väga veider. Aga samas lapsed juba 2a4k ja 3a10k vanad ja aeg veidikene servast lahti lasta ju...

Koju jõudes ei teadnudki kohe mida teha. Panime isegi teleka mängima ja vaatasime/kuulasime koos heliefektidega filmi. Vau! Aga iga kord, kui tuli reklaamipaus, olin ma kui nõelatult püsti ja kraamisin midagi. Mida iganes, mida kraamida andis, peaasi, et niisama istuma ei pidanud.
Imelik oli olla. Väga imelik.

Igatahes olid poisid kodust ära 2 ööd. Kolmandal päeval kihutasin peale tööd saartevahelisele praamile, sõitsin üle väina, sain kai pealt lapsed kätte ja tagasi praami. Üks väga praamine õhtu oli :)

Nüüd aga on ots lahti tehtud ning elasime üle ja puha. Imelik küll oli, kuid hakkama saime :)

Teisipäev, jaanuar 10, 2017

Jutuajamine

Õhtujutt loetud, õhtulaul veel laulmata. Vanem Poiss tahab midagi endast välja rääkida.
Kuulan.
Kõlab umbes nii:
"Tead, emme, ma sõitsin eile mööda teed. Ma ei näinud neid lapsi seal kivi peal. Alguses ma nägin mööda teed sõita aga siis enam ei näinud. Siis ma sõitsin kivile otsa ja väikesed kivid tulid mulle otse silmade sisse. Ja igale poole. Otse sisse! Siis mul oli silmade sees kõik punane ja ma ei näinud mitte midagi!
Ja siis ma olin juba väike tita!"

Eeeee.................. Ähh???

Raske taluda iseennast

Täiesti jabur on see, kui tohutult võivad kauaigatsetud (ja minu puhul 12 aastat meisterdatud) lapsed väsitada ja hulluks ajada. No ikka juuksed nii püsti, kui vähegi võimalik.

Ma pole elus kellegi peale karjunud, ma lihtsalt ei karju inimeste peale. See on nõme. Isegi tülitsedes ei karju ma kellegi peale, ammugi mitte pole mu töötajad mind kunagi karjumas kuulnud. Leian, et see oleks mulle alandav, et ma ei suuda sõnade või pilguga asju lahendada ja peaksin häält tõstma. Alandav. Ja ma ei alanda ennast.

Ja siis tulevad need kaks mulle maailma kõige-kõigemat tegelast, keeravad mu närvid krussi ja ma karjun. Karjun omaenda laste peale!
Vahel, kui endast väljun ja emotsioonidega toime ei tule, mõtlen hirmuga, et kas see on vaimne vägivald? Kas ma murran enda sellise enesestväljumisega oma laste olemust? Aga... neil tundub sest suht pohlad olevat. Nemad krutivad ikka edasi või siis paremal juhul lõpetavad nõmetsemise. Nõmetsemise... hmmm... ma annan hinnaguid. Mis minu meelest nõme, võib nende "dimensioonis" igati normaalne olla ja mina lihtsalt oma piiratud täiskasvanu maailmas ei adu seda...

Kui lapsi oli veel üks, polnud karjumine üldse mitte teema. Seda polnud vaja. Kõik sujus ja saime suurepäraselt hakkama. Ajast, mil neid on kaks ja suht samaealistena, on nad vahel hullumajandus kuubis. Nad otse silmnähtavalt toituvad üksteise lollustest, saavad julgustust ja kütavad lisa.
Oehh..
Siis mõtlen, et oleks ikka pidanud neil pikem vahe olema. Liiga üheealised. Samas teisel hetkel, kui koos arutlevad ja mängivad, on nii heldimusttekitav neid kuulata...

Njah. Igatahes ei ole ma sellise endaga rahul. Ja teen enesega tööd.
Püüan tähelepanu mujale juhtida (eksitada lolluste teelt), hingan kümneid kordi sisse ja pahinal välja (tundes end lausa piisonina) ja vahel ikka murdun. Eriti siis, kui teineteisele haiget teevad. Aga nad on ikka nii poisid, et hullumaja!

Ütleme nii, et ma saan endaga sel teemal juba paremini läbi, kuid rahulolust on asi kaugel. Tööd tuleb veel teha üksjagu.

PS: Ma kõlan, nagu ma aina karjuks oma laste peale... Eiei, nii hull see ka ei ole :) Igati positiivset suhtlemist on kordades rohkem, kuid ma tahaksin paremini... Mulle ei meeldi nõrk olla...

Esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Sobib/ei sobi

See pägalike oma maailma tunnetuse teema on ikka lahe kõrvalt jälgida.
Meie kolmesel on juba mingi pool aastat üsna kindel arusaam sellest, mis talle selga passib ja mis mitte. Õnneks siiani olen vajadusel suutnud ta siiski ringi rääkida. A mine tea millal see arusaam nii kindlaks muutub, et enam kuulda ei võeta.

Näiteks on ta veendunud, et talle ei meeldi rohelist värvi riided. No ikka kohe üldse mitte.
Ja aluspesuks sobib ainult bokser. Kui kunagi ma ei teagi mis põhjusel tavalise kujuga aluspüksid talle jalga suunasin, vaatas ennast jupp aega ülevalt alla ja palus siis: "Emme, leiame mulle teised, normaalsed aluspüksid!"

Ainus rohekas, mis sobib, on khaki. Eriti laigulised riided. Kui oma laigulised õuepüksid jalga saab, on alati nii õnnelik: "Need on minu lemmikud! Need on samasugused nagu issil!"
Aga no ma ei saa selles vanuses kratti üleni laigulisena õue saata. Eriti arvestades kui liikuv ta on ja et me elame keset metsa...

Pühapäev, jaanuar 08, 2017

???

Teen köögis süüa ja hoian end tagasi, et mitte sekkuda vennaste teineteisekräunutamisse teisel pool kaminat. Pean laskma neil endil asju klaarida ja kehtestamist õppida, kus mujal nad seda turvaliselt teevad.
Kõrv tabab dialoogi:

Noorem Poiss (vingudes): "Tahan kaaaaa seda mänguasja!"
Vanem Poiss (konkreetselt ja järsult): "Ei saa!"
Noorem Poiss (nõudlikult, kuid tuleb sisse ka nututoon): "Tahan kaaaaaaaa!"
Vanem Poiss (konkreetselt ja järsult): "Ei! Ei saa!"
Noorem Poiss (valjuhäälselt lõuates): "Taaaahaaaan kaaaaa!"
Vanem Poiss (õpetlikult): "Ei saa! Elus ei peagi kõike saama, mida tahad!"

Noorem Poiss vakatab ja jääb mõtlema. Mina irvitan salaja ning ei suuda kuidagi meenutada, et me ise selliseid unistusi vähendavaid väljendeid kasutanud oleksime...

Laupäev, jaanuar 07, 2017

Arengud

Tuulerõugetega tundub et läheb Vanemal Poisil hästi. Punne on meeletud kogused, kuid palavikku mitte ja krutskeid täis nagu alati. Saab aru, et kratsida ei tohi ja vahel küll kipub ving peale, enamasti aga päris mõistlik. Täna neljas päev ja massiliselt punne enam juurde ei tule.

Öösel puges kaissu ja vingus pool ööd. Sügelus muidugi ja lisaks piinasid teda täna öösel gaasid. Kaebas, et kõht valutab. Ei osanud suurt miskit arvata.

Kella viie ajal tuli ka Noorem Poiss kaissu ja pool hommikuse une ajast tegeles öökimisega. Kuhjasin vannilinasid alla ja ümber, õnneks ei tulnud välja miskit. Kuni hommikuni. Alla elutuppa jõudmisest alates end tühjendanud. Vahel jõuab isegi kraanikausini end küsida, vahel tuleb põrandaid pesta.
Palavik käis ka vahepeal. Lõbus elu.

Kuna liikvel miskine vastik kõhuviirus, siis kahtlustan seda. Mul töötajad järjest haigestunud ja eks ma ise võisingi selle jama koju tuua. Endalgi hommikust saadik veider olla olnud. Kuna teadsin, et Vanamees peab lõunast kodust ära minema ja mina pooltõbisena tuulerõugeid ja oksetõbe kantseldama jääma, siis energia ammutamiseks tegin ennelõunal ühe metsatiiru. Lumi tuiskab ja sajab horisontaalis, külma kah üksjagu. Aga kuna torm on mind alati toitnud ja looduse metsikus energiaga täitnud, tundsin karjuvat vajadust välja minna.

Tegin siis 3-kilomeetrise metsasihte mööda kondamise poolde säärde lumes ja jube mõnus oli! Endal hakkas justkui parem, kodus aga ikka okseralli. Vaene laps... Isegi süüa ei saa, kõik tuleb sama teed tagasi. Hea, et vettki joob :(
Ühesõnaga täna on taas tulemas üks magamata, vintsklevate sellide vahel veedetud öö.
Peamine siiski, et neil kiiresti parem hakkab...
Ja siis, nii paar nädala jooksul, peaksid Nooremal Poisil tuulerõuged välja lööma...

Reede, jaanuar 06, 2017

Ei ole vist keskpäraselt normaalne...

Millega vanainimesed õhtul tegelevad, kui lapsed voodisse maadeldud:

Täna kannibal, homme lõunasöök

Kolmapäev, jaanuar 04, 2017

Täpid

Juba mitu kuud kappavad tuulerõuged mööda lasteaeda ringi. Mõlema poisi rühmas enamus kaaslasi neid põdenud ja tekib juba hirm, et kas meie omad jätavad täiskasvanuikka. Igal juhul praegune vanus põdemiseks ideaalne - piisavalt väikesed, et loodetavasti lihtsamini põdeda ja piisavalt suured, et jutust "Ära kratsi! Püsi paigal!" aru saada.
Aga mida ei ole, on tuulerõuged. Juba mitu peiteperioodi maksimumaega möödas...

Ja siis.... Lähen mina täna õhtul lasteaeda, kui Vanema Poisi nina äratab kahtlust. Nagu oleks kolm punnikest. Muidu alati nii siledanahaline. Vaatan pead - no pole. Aga kaelalt siiski leian veel paar täpikest! Kahtlus suur ja kiiresti koju - laps paljaks ja inspekteerima. No ja täpiline mis täpiline !!!

Kell on 6 läbi, kohalik apteek kinni. Kärdlasse ka ei hakka vahu järele sõitma ja nii kinnistub otsus vanal "heal" kombel laps rohelisekirjuks muundada. Sest rohelist ikka on kodus - Noorem Poiss oma vastsündinu nabaga oli ju alles "eile".

Õnneks on laps ise rõõmus ja hetkel veel palavikuvaba. Sügeleb küll veidi, kuid ei kratsi, kuna ei taha punne pahaks ajada. Loodan, et see koostöövalmidus püsib terve puhkemiste aja...

Noorem Poiss vaatab kirjut venda ja nõuab endale ka täppe :D
"Pole hullu, poja, küll sa ka varsti saad!"
Ehh, tehku korraga ära!

Orhideed

Kui juba õitsemisele jutt läks, siis talletamise huvides pean ära märkima samuti hulluks läinud orhideed.
Kui 2014 jaanuaris käreda külmaga siia majja kolisime, hakkasid nad vinduma. Vahel õitsesid, enamasti olid niisama. Asukoht peaks ju sobima, kuid kas said tsipa külma või olid kolimisest stressis - igatahes õiteilu käis harva.
Suve lõpust alates aga muudkui õitsevad. Koos ja kordamööda, lõpetades ja taasalustades. Ei teagi, mis neil lahti on aga mulle sobib.
Kuidagi väga õiterikas aeg meil siin :)

Teisipäev, jaanuar 03, 2017

Võõrasemad õitsevad

See ei ole normaalne.
Õues. Peenras.

Õitsesid terve kevade ja suve, kuna said hea suutäie hobusekakat ja käisin näpistasin regulaarselt äraõitsenud nuppe ära. Andis jõudu ja puha.
Peale oktoobrit jätsin nad lihtsalt peenrasse vedelema ja no anna olla - juba mitmes raks järjest ajavad õisi. Just valged - kirjud ja sinised püsivad rahulikud.
Aga see, et nad aastavahetusel õitsevad - no ma ei tea. Minu meelest meie kliimavöötmes veider.

Esmaspäev, jaanuar 02, 2017

Kell. Kell?

Vanamees leidis, et ma võiksin enda tervise eest rohkem hoolt kanda ning kinkis mulle mu esimese šveitslase.

On ikka ütlemata kummaline avada käekella pakendit ja aduda, et esimene jublakas, mis näppude vahele jõuab, on ... laadija... Kella laadija. KÄEkella laadija.
Järgmisena võtad pakendist välja kasutusjuhendi. KÄEkella kasutusjuhendi. Mul juba jookseb juhe kokku. Ja siis tuleb kell.
Selleks aga, et kella "tarbida", tuleb alla laadida äpp. Et nagu...... mismõttes???

Oi seda algusaja harjumist ja pusimist ja seaksvihastamist. Kui aga asjad lõpuks töösse saad, siis avastad, et polegi seis nii hull :) Esimesel päeval näiteks sai selle järgi tatsutud 9506 sammu, läbitud 6,51km. Ei ole kõige halvem variant, istuvat tööd ja autoga kulgemist arvestades.
Lisaks monitoorib kell une kvaliteeti ja see on tinginud jabura olukorra, kus ma lähen kellaga magama. Mina, kes ma magades eemaldan alati KÕIK tavaari enda küljest peale abielusõrmuse.
Küll aga olen ma tänu sellele saanud kinnitust, et magan liiga vähe. 5-6 tundi ööpäevas. Aga uni, mis siis on, on sügav. Kerge une faasid on lühikesed, harvad ja enamasti seotud Vanamehe tulemise-minemise või laste kaissupugemisega. Muu aeg suht kutupiilu.
Ja siis aasta viimane öö.... Kus ärkamine oli üllatavalt hiline ja magamaminek varajane ja.... Kokku sai magatud 10 tundi! 10!!! Kas võlg või ettemaks, kuid jube äge! Ja sellest ajast ca 9 tundi oli sügava une faas.
Kuna jälgib ka pulssi ja mingeid muid parameetreid veel, siis annab mulle aimu ka mu uinumise kiirusest. Peaaegu igal õhtul on see olnud 3 minutit ja audis :)

Kuhu me ometi jõudnud oleme.... Aga lahe on, muud ei oska öelda :) Ahjaa, kellaaega näitab muidugi ka!
Ja täidab eesmärki... Tahaks ju täis saada eesmärgiks seatud sammud ja kalorid ja muu ja sunnib end aktiivsemaks :)

Pühapäev, jaanuar 01, 2017

Et siis vahetus :)

Särab
Niisiis...
Poisid olid päeval tublid, isegi Vanem Poiss oli nõus lõunaunne minema. Juba hilishommikul hakkas uurima, et kas nüüd on see hetk, mil peab selle tuduga pihta hakkama. Ikka kõik õhtu nimel.
Kui käsk käes, lendasid riided välgukiirusel seljast ja raketina ülakorrusele tudutuppa. Aga... nagu alati. Poole tunni pärast oli all, pani riidesse ja teatas, et ei tulnud seda va und...

See omakorda tähendas, et õhtuse regulaarse magamamineku ajal kiskusid ikka päris võimatuks kätte. Ainult jamasid ja kisklesid ja... oehhh! Kahetsesime siiralt, et nad südaööni ülal planeerisime hoida.

Kui kella 10-ne ajal õhtul lauda istusime, läks paremaks. Tegevus ja ootus ja isegi pusletasid rahulikult vahepeal. Peresõber saabus ka enne ööd ja eks seegi pani neid end korralikumalt käituma. Siis grill ja naabrid oma paukudega ka meile ja nii ta vahetus :)
Pärast olid poisidki veel paar tundi ärkvel. Täitsa karm!

See-eest hommikul magasid ikka mõnuga :) 11:20 oli meil tänahommikune ärkamine :D

Me sauna nüüd.
Imelist uut!