Märkmikufriik

Mulle nii hullupööra meeldib aasta lõpus võtta kilest välja kalendermärkmiku järgmise aasta sisu ja peale selle hellalt kaante vahele asetamist hakata tegelema täitmisega. Eks ta kipub nii olema, et vaba aega ei jagu niikuinii ja nii tuleb seda aegsasti planeerida, vältimaks erinevate põnevate tegevuste kokkulangemist. Kahjuks sageli on põnevad ja/või vajalikud asjad samal ajal, selle olukorra jätad siis ajahambale harutamiseks.
Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.

Kahtlustan, et ma ei oskaks oma märkmikuta elada. Tegelikult on äärmiselt jube paigutada elu mustade kaante vahele...

Oijahh

Kirjutasin siin mingi aeg, et kandideerisin ühe organisatsiooni juhatusse aastaks 2008. Nojah, nüüd siis tuleb oma tegudele näkku vaadata ja tagajärgedega tegelema hakata. Ehk siis püüda olla nii tubli kui võimalik ning täita enesele seatud eesmärgid, arvestades ka teiste ootusi.

Nagu meie 2008 president mu kandideerimisaegsele ajamurele vastas – „Ole mureta, praegu sulle tundub, et pole aega, kuid aeg tiksub selga, varsti tulevad lapsed ja vot siis ei ole enam tõesti aega“. See oli lause mis mu kandideerimisotsuse lõplikult kinnitas. Et ehk ongi viimane aeg midagi teha.

Tegelikult on väikene hirm küll. Aga samas on ka põnev. Ja kõige lahedam on kõige selle juures meeletu kogus uusi toredaid tuttavaid!

Egas miskit, tuleb korraldama hakata:)

Eile poole ööni sai koos viibitud. Traditsiooniliselt uue presidendi juures. Vana ja uus juhatus. Asjalikum jutt sai kohe alguses ära räägitud ja siis läks lõbusaks. Pres. oli äsja majaomanikuks saanud ja seega oli ruumi küllaga. Ja minu tõeliseks õnneks 2 (loe: kaks!) kassivolaskit! Ma kohe ei saanud muudmoodi kui käisin pidevalt põrandal kassidega nurrumas. Neilegi vist meeldis – igatahes saime hästi nurrutud:)

Lapsesuu

* Ekstreemsused on need, mis inimese küljes ripuvad.

* Tüdrukud ei saa seistes pissida, kuna neil pole kuskilt kinni hoida.

* Minu ema on väga ilus. On kohe näha, et ta kunagi noor oli.

* Suleliste hulka kuuluvad kõik sulgedega elusolendid - kanad, haned, pardid, linnud ja indiaanlased.

* Magamise ajal on hea aken lahti hoida, sest hingamine on tervisele kasulik.

* Minul pole köhasiirupit vaja, ma saan ka ilma selleta köhida.

* Ükskord ma olin nii haige, et mul oli 40 kilo palavikku.

* Šnitsli tegemisel tuleb kõigepealt liha surnuks kloppida.

* Kõige parema meelega söön ma riisipudingit õunakompostiga.

* Mineraalvesi ilma gaasita mulle ei meeldi, see on liiga vedel.

* Ma pean pidevalt oma tuba koristama. hoolimata sellest, et ma sündisin lapsena ja mitte orjana.

* Banaani ma ei saanud süüa, sest ema oli selle liiga kõvasti kinni pannud.

* Minu emal on beebi kõhus, aga ma ei tea kuidas tal õnnestus see alla neelata.

* Emadega ei tohi norida, sest nad on kasulikud.

* Kui meil isa ei oleks, peaksime kõik toiduülejäägid ära viskama.

* Trooja hobune oli ainult väljast hobune, seest oli see vagunelamu.

* Kui mehel lapsed on, siis on tal ka naine kaelas.

* Kui armunud esimest korda suudlevad, kukuvad nad kohe ümber ja ei tõuse enne tundi aega püsti.

* Tüdrukutele on parem mitte abielluda, aga poistele on koristajat vaja.

* Minu vanaema tundis veel dinosauruseid.

* Jeesus oli nii ilus, et teda ei tahetud maha matta, vaid naelutati ristile.

* Armastuse puhul saadakse alguses ühe noolega pihta, aga mis pärast seda tuleb, ei tohiks enam haiget teha.

* Vanaemad enam piima ei anna.

* Vanaema on pere kõige kallim osa, tal on vanakraami väärtus.

* Mina veel sõlme ei oska, sellepärast seob ema mu jalad ise kinni.

* Poolsaar on saar, mis veel päris valmis pole.

* Vanaema on nii paks, sest ta on headust täis.

* Kui vanaemal hammas valutab, paneb ta hambad lihtsalt klaasi.

* Issi külvab seemned ja emme muneb muna, nii tulevad beebid.

* Minu vanaisa on peast paljasjalgne.

* Kui arst opereerida tahab, tuleb ta kõigepealt steriliseerida.

* Tappa ei tohiks, sest siis tapab keegi tagasi.

* Kuu peal inimesed elada ei saa, sest poolkuu ajal poleks neil seal ruumi.

* Minu vanaisal ametit pole, ta ongi lihtsalt vanaisa.

* Mida vanemaks inimene saab, seda kallimaks lähevad ta hambad.

* Mida varem inimesed olid, seda ahvilikumad nad välja nägid.

* Tore, et vanaisa ja vanaema koos hauas on, nii saavad nad vähemalt juttu ajada.

* Kaevasime mänguväljakul toreda augu, aga ema ei lubanud seda koju kaasa võtta.

Kodus

Peaaegu kaks päeva oli siis mahti ka kodus olla. Mis siis seekord? Lõputu söömine, nagu alati:) Alati tehakse ju just minu lemmikroogasid, et "paks laps, ilus laps" ;).
Koduse sauna vastu ei saa küll miski. Igale ihupiirkonnale omad möksid, naiste mokalaat, leil ja külm jook.... Mida sa hing veel ihaldada oskad:) Kodus olles on alati nii ülima rahu tunne...

Erandkorras tegime sel korral golfitiiru. Isa tahtis proovida ja läksime ka. Ma olen seda seni täiesti mõttetuks mänguks pidanud, kuid mitte midagi pole teha - kui proovid sõrmega, kaotad käe! Äärmiselt huvitavaks osutus:) Ja kusjuures jummala raske on - järgmine päev olid küljelihased õrnalt valusad!
Jõulude ajal kavatseme jälle mängima minna, panime juba rajagi kinni:)

Tagasiteel oli lennata päris huvitav - tuul ja lörts tormas ja lennuk rappus ja õõtsus ja hüples üles-alla-küljelt-küljele nii et vähe polnud! Tõsine loks oli sees - väikelennuki "eelis". Ikka sai kohe lendamist tunnetada, ootasin juba ka tuult salongis puhuma hakkavat eheduse huvides, kuid seda siiski ei juhtunud. Aga mulle nii meeldib kui asjal väikse ekstreemi maik juures:) Kui Tallinnas maandusime, siis rahvas plaksutas pilootidele - tea kas olid õnnelikud et maha saime? Ja endiselt meeldib mulle, et tassitakse head-paremat näksimist ja mahla ja kohvi:) Et ka 35-minutilise lennu puhul täisteenindus:)

Nüüd aga kodustest.
Nimelt on meile siginenud kaks kiisut, kellel korralikku kodu polnud. Tänavakiisu pojad. Õigemini tütred. Praegu 3-4 kuud vanad. Eelduste kohaselt rohkem sinna 4 poole.
Vaikselt hakkavad nad inimestega harjuma. Usaldavad juba küll, kuigi sülekiisud ei ole. Samas valge laseb kauem süles hoida, hall on pelglikum. Nurrumootorid see-eest sellised et oi-oi-oi!
Loomulikust intelligentsist käivad esimesest päevast alates ise kastis, keegi pole neid õpetama pidanud. See on küll hästi läinud:)
Meie igatahes saime suurteks sõpradeks:) Mängida ja möllata ja vahel miilustada. Lõpuks puhkehetkedel istuti turvaliselt minu tooli all. Mina tundsin end kui paradiisis:)

Saage tuttavaks - Bella. Nime ajalugu - kuna plikad mõlemad parajad röövlid, nimetati nad röövlitütarde järgi. Tema siis mereröövlitütar Arabellast tuletatud ja Bella kui Belõi (valge)... Seega - Bella

Koeraga ollakse suured sõbrad. Algul kohutas, kuid koer ise nii elevil - väiksed naljakad seltsilised. Koer muudkui käib neid lakkumas ja turjalt nakitsemas. Väike embus ka asja juures:)

Piimalimps. Ikka ja alati koos.

Ronja. Röövlitütar Ronjast tuletatud. Poseerib.

Bella on meil rohesilm.....

..... kes kogu aeg ennast peseb.

Ronja seevastu on mänguhimulisem. Kui Bella end järjekordselt peseb, siis Ronja möllab.

Ronja ronib sageli koerale nina alla ja laseb end turjast nakitseda ja lakkuda. Pärast on karv kõik koera ilast turris:)

Kätsh käib ikka ka:) Bella on suurem, Ronja on väledam.

Pliis! Anna see mänguasi nüüd!

Nagu juba mainitud...

Uudishimulik:)

Järg reedesele

Seiklused reedese saarde mittesõiduga ei ole siiski veel lõppenud.

Otsustan minna laupäevahommikuse lennuga.
Ärkan õigeaegselt. Koperdan mööda elamist ringi - aega on liiga palju. Ei ole mingit soovi liiga vara lennujaama jõuda, et seal siis kügeleda.
Kell liigub küll aeglaselt, kuid siiski liigub. Lõpuks ometi on aeg väljuda.

Õues tabab aga tõsine üllatus – kui igal hommikul on auto olnud puhas ja sõidukõlbulik (paaril hommikul on tulnud kiirelt siuh-säuh suurem lumekord maha lükata), siis nüüd on auto sõna otsese mõttes jääkooriku all. Uksed ka lahti ei tule, paganas! Olen unustanud silikooniga üle käia enne talve tulekut. Ja auto olen parkinud kohta, kus ta on ilusasti igast küljest loodusjõudude meelevallas. Nice!

Lõpuks suudan ühe ukse lahti sikutada ja panen mootori sooja. Ise hüplen ümber auto ja kraabin ning peksan jääkoorikut lahti. Kojamehed ka akna küljes nagu superliimiga kinni.
Mässan hea hulk aega. Taksot ka enam tellida ei jõua, siis läheks lõppeks kauem aega. Tuleb oma jõududega hakkama saada.

Lõpuks suudan tekitada mingisuguse nähtavuse ja kohe lajatab minuni teadmine – lennule registreerumine on kohe läbi ja algab pardaleminek... Ja mina hüplen alles ümber auto. Kodus.
Helistan lennujaama ja palun end ära oodata. Peale närvesöövat ootamist paitatakse mu kõrvu – nad saavad mind oodata kuni täpselt kella pooleni, rohkem ei ole kuidagi võimalik. Aega on veidi üle 10 minuti. Eeee.....mmmmm.....oookeiiii.....

Panen väga kehva nähtavusega ajama. Mingisugune nägemisauguke tekib klaasile ja nii ma siis kiman, nina vastu klaasi surutud, lennujaama poole. Jumal tänatud, et laupäevahommikune linn on suhteliselt tühi. Pole kunagi nii sõgedat sõitu veel teinud. Aga tõepoolest ei taha ka sellele lennule mitte pääseda. Ja õnneks nähtavus juba taastub, kiirus on muidugi rumalus.

Ainus jalus uimerdav masin satub ette lennujaama parklas ja üks minut enne kella poolt ulatan oma pileti. Tütarlaps naeratab: „Me juba ootasime Teid:)“ ja suunab mind lennukile.
Lõpp hea, kõik hea! Vähemasti sai lennata valges ja vaadet nautida:)

Siit moraal – kui sulle tundub, et aega on üle, ära kasuta seda uimerdamiseks. See ei ole tegelikult üle, seda läheb lihtsalt hetke pärast tarvis.

Vahel kohe veab viltu

Näiteks siis, kui leiad oma ajagraafikus pikalt planeerides nädalavahetuse, mil on võimalik koju minna. Ostad juba septembris ära lennukilpiletid. Kihutad töölt otse lennujaama ja ootesaali sisenedes kuuled, kuidas mögafonist kostub kellegi hääl: "Tähelepanu, lennule Tallinn-Kuressaare on piletite registreerimine lõppenud"

.

Oled oma pileti ostnud online's, mistõttu tuleb enne veel ka pilet kätte saada. Tibi boksis räägib ennastunustavalt telefoniga. Mögafoniteadet kuuldes karjatad "Persse!", mille peale tütarlaps ehmatab ja telefonikõnet katkestamata ulatab sulle imekiiresti piletid. Saab küll kui vaja:)))

.

Tormad järgmise leti juurde: "Teeme nii, et ma ikka saan peale, eks!" Tädi naeratab ja asub su pagasit kaaluma. Jumal tänatud mõistlike inimeste eest!

.

Pardakaart käes, suundud oma lennu ooteruumi. Varasematel lendudel küll pole olnud vaja saapaid jalast võtta ja masinast läbi lasta... Hea, et pesuväele ei kästud võtta.

Mõne aja pärast tuleb kenake noormees teatega, et halva nähtavuse tõttu lükkub lend edasi ja selgub kell 18. Aga tema isiklikult ei usu positiivset lahendust.

Tuleb uuesti ja teatab, et nüüd selgub kell 21. Aga ülimalt vähetõenäoline. Ma tõepoolest ei jää ootama.

.

Njah. Vahel kohe veab viltu. Vanaema oli juba valmistanud mu lemmikrooga - punnlimpe. Oleksin neid soojalt mugida saanud. Lõputus koguses, nagu tavaliselt. Nii, et hiljem peab kõhtu kätega toetama, muidu kukuks vist küljest. Teinekord siis...

.

Aga ootesaalis olin ma jälle endalikult koomiline. Viigipüksid, triiksärk, pea nõksumas MP3-mängijast tuleva rocki saatel ning näpu vahel heegeldustöö.

Mutistumine on ajas kasvav nähtus

Ekskaas eelmises postituse kommis, et ei usu et ma millegi sellisega (käsitöö) tegelen. Ma ise ka ei usu. 7-8 aastat temaga elades kasvatasin ja lakkisin vaid küüsi. :D Tibi, noh. Sellest ka tema uskumatus siis:)

Viimati (ok, eelmine aasta kudusin ka) tegelesin käsitööga vist põhikoolis. See on siis....ämmmm.....eeeee....ammu. Ei suuda nii palju aastaid näppudel kokkugi lugeda. Varbaid abiks võttes sain kokku, et 14-15 aastakest tagasi.
Seega veelkord tõend – mutistun. A mulle meeldib:) Ullupööra! Sellest ka teema kilkamine siin blogis.

Kuna musta Teddyt jäi tsipakene järele, siis mõtlesin salli mütsiga komplekti teha. Tean jah et lihtsad asjad (ei imesta kui varsti koon kampsuneid, mida nagunii ei kanna...), kuid alustada võikski ju lihtsatest, andestage mulle mu algelisus.
R juba mokaotsast mainis, et teda huvitaksid soojad labakud, sellised vanaema-stiilis-kootud. Nali selles, et ta ei kanna üldse kindaid. Et siis ametlikult mu vananemisele aktsept ja toetus antud:)

Aga asjast. Heegeldasin siis selle jupikese ära. Otsa sai. Järgmise päeva lõuna ajal läksin poodi. Korvi said seenepirukad ja mitu tokki lõnga.
Tööpäeva lõppedes ma tegin mida? Suundusin, nagu tavaliselt, mõnele kursusele või trenni või mõnele kokkusaamisele? Nõup. Kibelesin kiiresti koju oma lõngade keskele. Nagu näljane haarasin heegelnõela ja kukkusin vihtuma. Isegi ei söönud (minu puhul on see hullemat sorti näitajaks). Salli otsustasin teha sügavmusta ja maheda vanaroosa segu. Juubee ilus on!

Kui olin umbes 70cm valmis heegeldanud (sellist mõnusat laia), leidsin, et nii ikka ei lähe. Liiga lihtne. Et tahan natuke teise koega seda. Ja harutasin kõik üles ning hakkasin otsast pihta. Et liiga kiiresti valmis ei saaks:) Aga nüüd on täpselt selline nagu soovin. Ja nüüd õnneks läheb sellega veel üksjagu aega:D

Et siis jah, kes märkab vananemist kortsukestes (ma olen õnneks suht pime ja selliseid asju ei ole märganud veel), kes mutistumises. Mis järgmiseks? Keemilised lokid???

Tütarlaps mustas

Mida teeb tütarlaps, kui närv on must, tuju nullis ja mitte miski ei loe?

Läheb poodi. Laob korvi ahjusooja ajakirja Lilit, ristsõnad, musta karvase lõngatoki (Teddy) ja heegelnõela (nr 5), pudeli roosat veini ja paki jõhvikamahla.

Läheb koju. Loeb paar lehekülge ajakirja, jääb magama. Tunni pärast virgub ja haarab lõnga-nõela. Heegeldab endale mütsi (mis siis et kapi, kus mütse hoiab, uks ei taha sulgudagi liigtäidetud sisu tõttu). Kuna müts tuleb hirmus armas (ise tehtud, hästi tehtud), paneb tütarlaps mütsi pähe ja läheb teki alla ristsõnu lahendama. Nagu väike laps, kes millegi uue saamisel sellest kuidagi loobuda ei raatsi.

Vein jäigi avamata. No ei ole enam isu millegipärast. Küllastus vist.

Selline õhtu siis eile. Täna õigustas müts end 100%-liselt.

Kardan

Kardan, kui keegi laulab õhtupimeduses veidrat viisikest. Sellist joiguvat. Loodan, et see kostab läbi radikate mõnest korterist, hällilaul näiteks. Muidu on tunne nagu seinad laulaks.... Vastik-vastik-vastik!

.

Kiiss, kus sa oled? Tule julgusta mind:(

2 filmi

Kaht vahepealset filmi võiks mainida.

"Invasioon" (The Invasion). Minu jaoks arusaamatu miks seda õudusfilmina reklaamitakse. Küllap ma olen psühholoogilistest õudukatest nii läbi imbunud, et seda kohe kuidagi hirmutavaks pidada ei suuda.

Mulle meenutas teos oma olemuselt ja ideelt kaht filmi. Esimene neist meeldis mulle hullupööra, järg oli aga mage. Et siis "28 päeva" ja "28 nädalat". Samamoodi suur oht kogu inimkonda kiirelt mõjutamas ja siis keegi kes pääsetee leiab ja sinnasuunas rühib.

Nicole Kidman näeb endiselt super välja. Kuidas küll ometi? Vanust ikka juba üksjagu, kuid selline plikake paistab. Aga õudukaid ta minu meelest mängida ei suuda. Ta mõjub neis siiski nii hapra ja samas seksikana. Hirmu küll ei tunneta.
Tegelikult suhteliselt läbikukkunud film. Ei midagi uut ega üllatavat, ihukarvad kah püsti ei tõusnud ja mõtlema ka ei pannud. Kerge meelelahutus heade näitlejatega.

"Mesinädalad kahe naisega" (The Heartbreak Kid)

Nonii, omas zhanris suurepärane teos! Ja isegi mõtlema pani, hoolimata sellest et tõsise komöödiaga tegu.

Teema siis selles, kuidas ühiskonna survele järele andes abiellub mees naisega, keda tunneb alles väga lühikest aega ja kellest suurt miskit ei tea. Peale selle, et kaasa tundub olevat ideaalne. Igas mõttes.

Mesinädalatel muutub aga kõik. Saadakse teada väga häirivaid ja mittesobivaid asju, kuid on ju juba abiellutud.

Siin leiab kinnitust ammu teada-tuntud tõde: inimesega siduda maksab end alles siis, kui ühiselt reisil käidud. Seal selgub sobivusest ja maailmavaadetest nii mõndagi:)

Olukorda filmis ei lihtsusta ka tutvumine uue kaunitariga, kes on "see õige". Loomulikult ei lähe asjad nii nagu peaks ja janti ja nalja saab kõvasti. Vahepeal itsitasin nii et pisarad silmis.

Kõige vahvam ja elulisem oli aga filmi lõpp. Mitte ajada segi lõpuga peale tiitreid, pigem ikka pärislõpuga. Kus saabus tõdemus, et "küürakat parandab vaid haud". Soovitan!

Elu, uni - mis vahet seal on

Öösel nägin unes, et mul oli hommikul ärgates soeng nagu Amy Winehouse'il. Ükskõik kuidas ma seda pesa enda kuklalt eemaldada ka püüdsin, ikka vupsas ta püsti tagasi.

Üleüldse on mu unenäod viimasel ajal nii veidraks muutunud, et ei julgegi magama jääda. Ja Amy soeng kuulub küll kergekaallaslike unede hulka.

Kohutav inimeseloom

Mul on enda pärast üsna piinlik.

.

Tegelikkuses ma kohe kindlasti ei erista inimesi nende nahavärvi, rassilise kuuluvuse, sooliste eelistuste, füüsiliste eripärade ega muu sarnase järgi (kui, siis vaid selle järgi kes demonstreerib oma ilmselget ajuolluse puudumist või siis julmust), kuid paistab, et mõneti pealiskaudne olen küll.

.

Nimelt on minu jaoks mustanahalised eristatavad vaid mõne näotüübi järgi (loe: grupiti liiga sarnased) ning sama lugu asiaatidega. Täna selgus, et sama kehtib ka blondiinide kohta.

.

Nimelt käisime A-ga avastamas sohvabaari La Vie Rataskaevu tänaval. Meid teenindas üks ütlemata armas ja meeldiv tilluke blond näitsik. Ma üldse ei vaadanud temast mööda, suhtlesin temaga palju ja pidasin teda tõsiselt ilusaks tüdrukuks. Ta oli nii meeldiv, et lugesin kogu kaasasoleva sularaha mõttes kokku, et talle väga korralikku tippi jätta.

.

Kui ta oli meid õhtu otsa teenindanud, ilmus ta teistsuguses rõivastuses ja senist meievahelist suhtlust arvestades üllatavalt reserveeritult. Ma ei saanud millestki aru ja pöördusin imestava kommentaariga A poole. Tema siis naerab, et see ju hoopis teine tüdruk. Et ju on vahetus toimunud. Ja oligi nii! Ja mina ei teinud kahel pisikesel ilusal blondiinil vahet. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on. Ma ei saa ju niiiiiii tähelepanematu ka olla! Blondiini-rassist?

.

Tegelikult ei maksa oma pead vaevata, hallollusega niigi probleemid. Vaja õppetükkide manu asuda ja Koja aastakoosolekuks ja valimisteks platvorm valmis kribada, kuna ise end esindada ei saa - koolis vaja olla :( Eks ma siis esindan end nii hästi või halvasti kui paber seda võimaldab. Aga vähemasti pääsen küsimustevoorust:DDD Pole halba ilma heata:)

Ei oska pealkirja panna

Jess! Mandlid jäävad alles. Antibiotsid mõjusid nii kuis vaja. Tegelikult oleks hea sund-dieet olnud, kuid mulle ei meeldi valu ja see kui keegi mul kurgus sorgib. Juba proovide võtmise ajal pidin arstile sülle ropsima - no mis ta siis topib mulle pulkasid kurku ja sügab nendega seal edasi-tagasi!

Et siis jah, täna oli loodetavasti pikaks ajaks viimane arstikülastus:) Läbi see saaga. Ja eluga pääsesin. Nüüd hoian meditsiiniasutustest taas mõnda aega eemale:)

Täna siis sadas esimene pehmem lumi maha. Selline, mis teed libedaks tegi. Väga lõbus! Gaasi vajutades (kasvõi väga õrnalt) paneb ketsi all lippama nii mis kole:) Teravamat sorti tõusu võttes on küsimus - jõuan üles või ei? Sealtsamast alla sõites oht et enne ristumist ei saa pidama. Ja kui 90-kraadist pimedat kurvi võtsin, tabas mind üllatusvaatepilt - kurvi taha oli end üks masin parkinud ja nii ma siis lähenesin tema küljele külg ees... Napikas. Pärast seda hakkasin ülikorralikuks liiklejaks.

Suured teed on puhtad, kuid just pisikestega see libedusmure.

Õnneks sain oma tellitud rehvid täna kätte ja homme lõuna paiku on vahetuse aeg broneeritud. Siis julgeb jälle sõita. Kuigi maksab meenutada tänast lobisemisvestlust isaga, kus kõne lõpetuseks soovitati mõneks ajaks nüüd rullnoklusest vabaneda. Võtan siis vana ja kogenud juhi nõu kuulda:)

Jälle Tartu

E leidis, et aitab naljast - tema pole enam ammu väljas käinud ja lähme Tartusse aega maha võtma.
Mõeldud-tehtud.

Kuna tahtsime täielikult lõõgastuda, otsustasime kasutada ühistranspordi teenuseid. Sinna bussiga (kiirrongi norm ajal ei läinud ja kell 6.40 ikka välja ei sõida laupäeva hommikul), tagasi kiirrongiga.

Tuleb tunnistada, et rong oli täitsa mõnus. Esimene klass muidugi, kuna seal mugavad toolid ja kohvik ja lauad ja ajakirjad jne.
Rong mulle iseenesest väga meeldis, kuid sooviksin et I klass oleks kallim. Siis on vähem võimalusi jobudega koos reisima sattuda. Nimelt sattusime mingi noortekamba keskele, kust palusime end koheselt ringi paigutada. No ei meeldi poolikute hammastega tüübid, kes peojärgsel hommikul leiavad, et nemad on maailma kõige kihvtimad kutid ja kõik tahavad kangesti kuulda mis vaimukusi neil pilduda on. Hoidsin end hullupööra vaos kui neil taas tuurid kogunesid, kuna nende kägistamine või nokauti koksamine (krt, vaatan vist palju märulifilme) poleks mõistlik olnud, neile millegi seletamine oleks aga vaid hoogu lisanud. Nii ma seal siis sisisesin nagu keemahakkav katel ja E irvitas. Õnneks erinevate annetega noormehed enamuse sõidust magasid.
Küll aga olid vagunisaatjad vahvad. Teenindati ja poputati ja kanti sööki-jooki ette. Ja ruumi oli laialt. Mõnna! Mõnna, ma ütlen!

Tartust siis.
Ööbimiseks valisime vastavatud spa-hotelli Dorpat. Aken avanes Emajõele, kus tshillisid pardid. Tavaline uus, puhas ja viisakas hotell. Ei midagi erilist, kuid kobiseda polnud kah miskit. Nt föön oli olemas, kuid hommikumantleid polnud. Külmikut/minibaari kah polnud, see-eest oli õhuke telekas. Jne. Ahjaa, voodi osutus hotelli kohta haruldaselt mugavaks ja ülimõnusat und toetavaks.

Õhtusöögiks tellitud ahjulõhe oli seal vist parim mida kusagil saanud olen. Tegelikult mu ema teeb vist paremat, kuid see seal viis kah keele alla:)
Hommikusöögi üle seevastu kobiseksin. Munapuder oli suhteliselt veider/maitsetu, muu valik oli keskmine, kuid tõeliselt jube oli "apelsinimahl". Mahlast ja sellelaadsest oli asi väga kaugel. Olen kindel, et see oli tehtud mingist fun light kontsentraadist (selle maiste oli küll - puhas keemia). Olen suur mahlajoodik ja hotellideski joon hommikuti mitu klaasi, seal aga ei saanud ühegagi hakkama. Spa'na end identifitseeriv asutus võiks siiski enam-vähemgi mahla moodi asja pakkuda.
Aga kuklid olid seal head. Muidu ma hommikuti saiakesi ja võileibu ei armasta, kuid need seal päästsid päeva.

Laupäeva õhtul siis Atlantisesse. Ikka sellepärast, et seal ju see vanaimeste saal, kus nostalgia-muusikat lastakse. Noorus ja värk:) Sellise tänapäevase plaadipiinamise sees suudan väga vähe viibida. Seega Atlantis hea variant - saab kõrvalsaalis kõrvu puhkamas ja muusikat nautimas käia.

Aga vaesed tudengid on Tartus küll. Tütarlapsed on ikka nii kõhnad et süüa nad küll regulaarselt ei saa... Vaesekesed. Aga ilusad...

Algselt keerutasime jalga rohkem tänapäevase muusika saalis ja endiselt ajas brändikultus meid naerma. Kõige lahedam oli vaadata tüüpi päikeseprillidega. Ööklubis. Ja siis üks oli villase mütsi ja paksu vestiga. Ilmselgelt olid need nii uued mida ei raatsita seljast võtta ja millega ka magama minnakse.

Aga poisud on ja jäävad Tartus toredaks:) Juba nende pärast võib seal käia. Ikka kipuvad sellised nooremad meiesuguseid mutikesi rebima ja siis õhtu otsa siiberdatakse ümber ja otsitakse taas üles, kui mingi nipiga põgenema pääsed. Aga vähemalt tahavad lõputult jalga keerutada ja see ju ongi eesmärk, eks:)
Mulle sattus üks 23-aastane lapsuke, kes järjekindlalt vanamutti meelitades mind 21-seks pidas. Et teab küll mis nupule vajutada:D Ja kui ta siis mind ilmselgelt võrgutama üritas hakata, siis ma ei suutnud ülilõbustatusele kuidagi vastu panna ja muudkui hirnusin suu kõrvuni. Kõik see pilgu intensiivsus ja lembelugude ajal kõrvakilede bassihäälega paitamine olid nii läbinähtavad ja noorusaegu meenutavad... Tema muidugi ei saanud aru mida ma naeran muudkui ja arvas et see tema võlu mõju. Noh, tore, las praktiseeris siis:D Ehk kunagi kellelegi (nooremale nt) mõjub kah:)

E käest küsis tema põhiline piiraja, et "kas sul oma poissi ka on?". Jeerum küll:) Ei mäletagi aegu millal "poistest" räägiti viimati. E oli ka ülilõbustatud, kuna kodus armas paariaastane plikatirts ja pea dekaad kooselu abikaasaga...
Igatahes veidi enne kella 4-ja, kui klubi sulgemiseks valmistuma hakkas, lippasime tagasi hotelli. Tagantjärele on ikka suhteliselt lõbustav meenutada ja sinna võib teinekordki oma ego tõstma minna:)

Ettevalmistused

Fuih-isikutel mitte lugeda:)

Mees sõbrale:

"Kas tead, mul on kodus vesivoodi, aga et mu naine on frigiidne, ristisin ma voodi Surnumereks."
-
Noormees ja neiu tantsivad.

"Kas ma olen väga raske?" küsib neiu mõne aja pärast.

"Ei, mitte sugugi," vastab noormees.

"Siis laske, palun, tungraud alla!"
-
Hommikul ärkavad mees ja naine. Naine vaatab toas aeglaselt ringi ja ütleb siis mõtlikult:

"Tuba on sul ka väike!"

-

Vana libu istub siivutus poosis pargipingil. Vanamees läheb mööda ja ütleb:

"Ei häbi ega au! Kata oma surnuaed kinni!"

"Minu surnuaeda tuleb veel nii mõnigi jalutama," vastab libu, "aga sinu ümberkukkunud mälestussammast ei aja enam keegi püsti!"

-

Neiu ostab kolm banaani. Ühe paneb vasakusse rinnataskusse, teise paremasse rinnataskusse ja kolmanda teksapükste tagataskusse. Bussis suure trügimisega tulevad ostud talle taas meelde.

Katsub vasakut rinnataskut ... katki. Katsub paremat rinnataskut ... katki. Katsub tagataskut ... terve. Et ainukest järelejäänud banaani tervena koju viia, otsustab neiu seda taskus peoga kinni hoida.

Paar peatust hiljem koputab üks noormees talle õlale ja lausub:

"Vabandage, ehk oleksite nii kena ja laseksite nüüd lahti. Ma pean maha minema."

-

Kaks tudengit voodis.

"Kas lasen sisse?" küsib noormees.

"Kas keegi koputas?" küsib neiu vastu.

Mõne aja pärast küsib neiu:

"Kas lõpetasid juba?"

"Ei, olen alles teisel kursusel," vastab noormees.

-

Ok, tänaseks aitab:)

Para

Mu uus pesumasin sööb sokke.

Ma ei valeta.

Sisse lähevad paarikaupa, välja tulevad ühekaupa.

:(

Kas keegi teab kuidas saada nätsu viigipükste (õnneks suht libedad) küljest ära?

Keegi intelligentne inimene oli ühes söögikohas oma nätsu tooli alla vajutanud ja kui ma siis lõunat süües ja mõnusalt juttu vestes jalgu tooli alla kerisin, ei saanud enam jalga vaba liigutusega ettepoole suunata. Siis selle veniva jõleduse oma sääre küljest avastasingi ja nüüd oleks nõu tarvis. Ei julge ette teadmata masinasse visata - äkki vaja enne millegagi eemaldada. Kogemus puudub:(

Tohutult hea meel on:)

Möödunud aastal kirjutasin JCI Aastakonverentsist (sel aastal jäi vahele "tänu" koolile), kus valiti ka Eesti TOYP.

Veskikivid veeretasid omanuhti edasi ning nüüdseks on jõudnud hindamised niikaugele, et ülemaailmne otsus on langetatud. Sellest on täna ka kõiksugu uudiseklippe, kuid pressiteate tahaksin siinkohal üles tähendada. Hiljem nii hea tunne seda taaskord meenutada. Enamikul lugejaist on sellest sügavalt pohlad, kuid mulle endale võtab õrnalt külmavärina ihule:) Nagu siis, kui eelmisel aastal lõppematuid ovatsioone kuulates adusin, et võitjaks osutus see kellele pöialt hoidsin. Siis ei julenud unistadagi et Laariga samale pulgale platseerub. Kategooria küll erinev, kuid tunnustus suur.

Niisiis:

Eesti e-valimiste süsteemi looja Tarvi Martens valiti eile maailma kõige silmapaistvamaks nooreks teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.

Eile, 6. novembril pärjati Eesti e-valimiste süsteemi looja Tarvi Martnes Antalyas JCI Maailmakongressil prestiizse TOYP (The Outstanding Young Person) auhinnaga teaduse ja tehnoloogia valdkonnas. Valik langetati 125-st erinevast riigist esitatud kandidaatide vahel.

TOYP auhind antakse kõige silmapaistvamatele noortele inimestele üle maailma, kes on üles näidanud märkimisväärseid saavutusi. "Ma olen uhke oma väikse ja vapra riigi üle, mis pakub noortele inimestele nagu mina suurepäraseid võimalusi luua silmapaistvaid ja innovatiivseid asju," ütles Tarvi Martens auhinna kättesaamisel tuhandetele noortele liidritele üle maailma, kes aplodeerisid Tarvi Martensit tunnustades püsti seistes.

Maailma TOYP auhinna laureaatide hulka on kuulunud sellised inimesed nagu Ameerika Ühendriikide President J.F.Kennedy, jäähokikuulsus W.Gretzky, Hong Kongi näitleja-produtsent Jackie Chan ja paljud teised. Eestlaste hulgast on Maailma TOYP auhinna saanud Mart Laar Euroopas aastal 1993 poliitika, seadusloome ja valitsuse kategoorias.

Auhind Silmapaistvale Noorele Inimesele (The Outstanding Young Person - TOYP) on rahvusvahelise ulatusega üritus, mida korraldab organisatsioon JCI (Junior Chamber International). Igal aastal tunnustab JCI enim silmapaistnud noort inimest kümnes erinevas kategoorias: ettevõtlus, poliitika, teadus ja tehnoloogia, akadeemiline tegevus, kultuur, eetika, meditsiin, rahu ja inimõigused, ühiskondlik tegevus ning isiklik täiustumine. Esmakordselt anti TOYP auhind välja aastal 1938.

JCI on ülemaailmne aktiivseid kuni 40- aastaseid juhte ja liidreid ühendav organisatsioon, kuhu kuulub enam kui 200 000 liiget kokku 125 riigist. JCI asutati 1944. aastal eesmärgiga arendada noorte juhioskusi ja sotsiaalset vastutustunnet ning toetada noorte ettevõtlikkust. JCI Estonia ühendab endas 13 kohalikku koda üle Eesti, mis koondab ligi 500 inimest.

Maroko köök

Sel korral oli kokanduskursuse teemaks Maroko köök:

*Salat apelsini ja sibulaga (kummaline kooslus, eks? aga hästi nami ja mõnusalt ergutav).

*Siis lambaliha ja kõikvõimalikuga supp. Terav. Kurk õhetas:)

*Edasi tuli spetsiaalses ahjuanumas küpsetatud kana. Saab asendada ka eestipärase savipotiga. Ülihea lõhnaga, tulenes ühest maitseainest. Kõrvale couscous.

*Lõpetuseks oli vist veidraim maius, mis olla saab. Porganditrühvlid. Porgandid koos viigimarjadega keedeti kokkusulanuks, lisaks erinevaid maitseaineid ja pakk mandlilaaste. Sellest vormisime lõpuks pallikesed ja katsime valge shokolaadiga.

Mõnusad magusad viigimarjaseemnetest krõmpsuvad maiused. Porgandi maitse oli nullini ära peidetud. Kuidagi jõulumaitselised olid. Mina näiteks jälestan keedetud porgandit, kuid seal petsid porgandid mu vägagi ära. Maitses päris tõsiselt. Ja samas oluliselt tervislikum ja figuurisõbralikum maius kui enamus muid. Kõige kõrvale loomulikult sobivad veinid:)

Ootan juba järgmist korda:) Siis tulevad jõuluroad. Part näituseks:)

Salat

Porganditrühvlid

Stiilinäide

Hetk tagasi magati niimoodi, oksad laiali. Kui fotokaga ligi hiilisin, lõi luugid lahti.

Aga see on siis üks tavapärastest magamisasenditest. Kui selili põõnab ja jalad on laiali vajunud, paistab teda ikka tõõõsiselt palju olema!

Tegelikult on tal hirmpalju vahvaid asendeid, kuid enamasti ei saa neid kuidagi jäädvustada. Ei ole poseerimisaldis härra.

Kõige armsam aga on see, kui heidab nagu inimene end sulle kaenlasse kaissu, paneb pea õlale ja sirutab keha pikalt vastu sinu külge välja. Täpselt nagu kallim oleks kaisus:D

Kas käsitöö-huvi on vananemisega kaasnev?

Tundub küll nii.
Vanuse suurenedes on hakanud näpud käsitöö järele sügelema.
Järjest ja järjest võtan erinevaid kursuseid. Suurt miskit teha ei oska ja erilisi andeid ei oma, kuid tahtmine on suurem.

Hiljuti käisin õppimas näiteks paberi valmistamist. Kohe algmassist alates (kõige mugavam on selleks kasutada vanapaberit nt).
Oi kui palju erinevaid võimalusi on lahedate paberite tegemisel. Ainult pealehakkamist ja annet ning ideid peab olema.
Mulle hirmsasti meeldib see kore isevalmistatud paber. Eelistan ka kaarte, albumeid vmt osta just selliseid, kus käsitöö-paberit elemendiks sees. Ja nüüd oskan seda ise valmistada!

Igavene mödimine ja leotamine sellega on, kuid tasub ära. Kulub aega ja vaja on hulgim kannatust (vee välja nõrutamine nt, kui soovitud paber iseenesest on vormunud), kuid valminut vaadates tuleb suur ja soe tunne südamesse:)

Kavatsen varsti igasugu huvitava mustri ja lisanditega paberit natuke valmistada (kaardimaterjaliks kasvõi), siis teen ehk pilte ka. Praegused shedöövrid pole veel väga pildistamisjulged:)

Samuti käisin klaasmosaiigi valmistamist õppimas. Klaasitükid klaasraamis, isetehtud spetsiaalse seguga kinni. Tõsine täppistöö. Samuti kannatlikkust ja aega nõudev. Aga mulle hirmsasti meeldivad just need kahepoolsed mosaiigid ja enam-vähem olen endatehtuga rahul. Ikkagi minu esimene, seega ei maksa siit mingit erilist ilu otsida. Kindlasti kavatsen ka selles vallas edasi nokitseda.
Pilt natuke tsentrist väljas on, kuid saab aimu küll.

Müstika

Käisin poes. Rimis, kui ma ei eksi. Suur toidupood. Lisaks igasugu esmatarbekaupu müügil. Normaalne ju.

.

Praegu eriliselt aktuaalne rehvivahetuse teema. Lausa nagu esmatarbekaup kohe. Arusaadav ju.

.

Tegelikult ma ei keri teemat niisama. Nimelt üllatusin siiralt, nähes marketis müügil rehve. Mingid odavamat sorti lamellid olid, kuid muidu rehvid nagu rehvid ikka.

.

Et siis mismoodi? Võtan käru, laon sinna toidukauba, shampooni, tualettpaberi, kassitoidu ja 4 rehvi kõige otsa? Asetan kassalindile ja minek?

.

Kas tõepoolest ostetakse ka rehve super/hüper/misiganes marketist? Neid ju lisaks 4-kaupa vaja...

Järjekordne minu piiratud arusaamisvõime case.

Mitu pointless teemat (mul lihtsalt on igav)

Kusagile välja lõbutsema ka minna ei saa, homme hommikul taas kooli. Seega istun siin ja imen klaviatuurist teksti välja.

Hakkame siis pihta:

Olen järjekordselt plont mis plont.

Ja jälle massina teemal.

Nimelt ega ma pole ju selle peale tulnud, et äkki oleks vaja autoga ka ülevaatusel käia. Jälgin masina tervislikku seisundit, kindlustust ja loomulikult liisingut, kuid ülevaatus kah üks vajalik ja kohustuslik asi.

Kuna auto nr lõpeb 5-ga, on ülevaatuse kuuks juuli. Mis on täna? November.

Seega augustist alates täiesti süüdimatult sõitsin ilma kehtiva ülevaatuseta:(

Täna varahommikul enne kooliminekut käisin siis ära.

Jube põnev oli! Mina muudkui ninapidi juures ja lasin endale kõike kommenteerida. Õnneks olid mehed sõbralikud ja seletasid otule kõike üksipulgi.

Tulemuseks sain teada, et auto olevat ülisuper korras:DDD Hea teada:) Ühe näitena võin tuua, et kui lubatud erinevuseks pidurite vahel on kuni 30%, siis minul oli ees 0 ja taga 2%. Hirrrrmus hea teada ja hirrrmus hea et siiski taipasin ära käia. Politseionud poleks selle avastamisel vast väga leebed olnud.

Mina lubasin et enam nii plont ei ole ja 2009 juulis olen kõpsti järgmisl ülevaatusel kohal!

Lõpuks ometi on turule tulnud ajakiri mida saab hea meelega lugeda. Endisest Klubist (mis oli sama nagu endine Di ja FHM) on saanud Tarkade Klubi. Kurvastavalt õhukeseks on küll jäänud, kuid see-eest lugemist on olulilleliselt rohkem kui siiani ja ajakirja lugemiseks kulub kokkuvõttes enam aega. Tõsiselt huvitavaks osutus esimene number. Loodan siiralt, et tegijad jaksavad valitud joont hoida. On vähemalt miskit lugeda:) Tõepoolest ei jaksa vaadata virnade viisi ajakirju, kus on lehesuurused pildid kampsunitest hinnaga 6000 krooni. Miks ma seda ajakirjast vahtima pean? Ma ei vaata poeski sinnapoole, seega ei oota sellist infot ka ajakirjast. Kõrvale "soodsa leiuna" sobitatud odavad puukulinad kaela riputamiseks.

Meenutab, et viimane Burda tundus täiesti asjalik. Peaks äkki oma õmblusmasina kusagilt küla pealt tagasi küsima? Talve saabudes on tekkinud isu õmblusmasinal vuristama hakata. Aga pagan, kelle käes see nüüd olla võib? Vahepeal sõbrad laenasid seda omavahel, peab ehk uurima:)

Eile õhtul vaatasin ka mina lõpuks "Rahauputuse" ära. Kõik on seda vist juba näinud, mina polnud oma järjekorraga sinnamaani kuidagi jõudnud. Ma nimelt soovin teatris alati oma loozhis istuda (nagu vana inimene:) et oma koht ja mott) ja kui sinna pileteid sobivaks päevaks ei saa, siis lükkan jälle edasi. Mis teha, igaühel omad kiiksud.

Aga naljakas oli küll. Igavene janditamine käis ja lõpuks oli päris keeruline sotti saada. Aga elu on piisavalt tõsine ja seepärast on hirmus hea vahepeal ülisuper näitlejate esituses midagi pisarateni naljakat vaadata.

Ma ei ole seni kunagi oma vanust probleemiks pidanud. Ok, põdema ei hakka ka praegu, kuid esimest korda elus hakkab mulle kohale jõudma, et ma vananen. Et lõputu noorus hakkab, nali naljaks, muutuma keskeaks. Sest kust see keskiga ikka hakkab? Tundub et 30-selt... Oleks ju loogiline.... Et siis kui hakkad neljandat kümmet käima...

Järjest on sõbrad selle künnise ületanud. Hommegi sõbrantsi 30.juubeli tähistamine... Ja siis olen järjekorras mina. Ossaraisk.

Kas ma jõuan tõepoolest keskikka? Keskealine...