Esmaspäev, juuni 09, 2014

160/365 - Banaan üle aia

Meievanuste õndsas lapsepõlves polnud ju suurt miskit saada. Eks hädavajalik oli olemas, kuid kui miskit erilist silmapiirile ilmus, oli ikka pidupäev küll.

Üheks näiteks banaanid. Neid ikka vahel harva sai ja reeglina täiesti rohelisi. Ema siis pani need köögikappi järelvalmima.

Mäletan eriti selgelt oma esimest kokkupuudet banaaniga.
Olime maal suvitamas (ma võisin olla lasteaia-ealine) ja ema-isa tulid ka nädalavahetuseks maale. Neil olid kaasas banaanid... Igaühele anti üks ja igaüks siis sai natuke maiustada. Tõeliselt defitsiitne kaup oli!

Mina ka siis mekkisin oma banaani ja... öäkk! No nii vastik asi oli! Mingi imelik võõras maitse ja üleüldse.
Et aga oli aru saada, et jao pärast sai ning kõigil oli hea meel, siis ma ei julgenud tunnistada, et mulle ei maitse. Tahtsin ka vanemaid rõõmustada, et nad tõidki midagi maitsvat.

Võtsin siis oma banaani ja tegin asja värava juurde, et tee peal miskit uudistada. Banaan näppus ja seda moe pärast ampsates. Värava juurde jõudes lendas aga banaan kogu täiega suurde sirelipõõsasse. Hea varjuline koht ja mädaneb ära, enne kui sirel lehed maha laseb.
Natuke veel asjatasin seal, et banaani söömise aeg saaks kulutatud ja suundusin tagasi teiste juurde...

Njah. Täna söön banaani hea meelega :) Aga ainult võimalikult rohelist - kui juba täpid peal, on minu jaoks liiga küps. Pigem eelistan seda, kui kerge rohu maitse juures :) Ja hamba all peab krõmpsuma :)

Pühapäev, juuni 08, 2014

159/365 - Pussnuga põues

Kui eelmises postis kirjeldatud teistest sõltuvaid ellujäämisvalikuid ma teha ei lasknud, siis ise enda elu üle otsustajaks olin oma noorsusrumaluses küll.

Nimelt olin ma ju enamasti poiss. Indiaanlane, kauboi, kes iganes. Igatahes vapper sõdalane. Suled või kaabu pead, lasso ratta lenksu küljes, piits pakikal ja muu taoline oli mu argipäev.

Kui aga leidsin maalt isa vana jope, olin ma tõeliselt sillas - tollal oli sisetasku mõeldav ju vaid meeste jopedel ja nii ma selle enesele kosserdamiseks ärandasin.
See sisetasku andis mugava võimaluse veel üht olulist relva kaasas kanda - pussnuga. Tuli ju ennast kaitsta, kuna räägiti ümbruses luusivatest marutaudis rebastest. Eks ta siis umbes 80.-ndate teine pool oli.
Nii ma siis asetasin suure pussnoa enesele põuetaskusse (ega noal ju tuppe olnud, ikka lahtiselt!) ja kimasin rattaga ringi. Ja üldse ei saanud aru, mida see vanaema muudkui kobiseb ja mind ringi veenda üritab.

Vanaema räägib siiamaani oma hirmudest, kuidas ma selle noaga põues ratta seljast kukun ja nuga mulle rindkeresse tungib.
Kui aus olla, siis täna saan ma temast suurepäraselt aru, kuid lapsena oli see üks mõttetu kiun, millele mitte tähelepanu pöörata...

Ma loodan siiralt, et minu lapsed saavad olema normaalsemad kui nende ema...

Laupäev, juuni 07, 2014

158/365 - Pöidlad ülespoole

Üks kindel kiiks on mul terve elu olnud - ma ei hääleta mööduvaid sõidukeid.
Pole seda kunagi teinud ja loodan, et elu ei sunni mind seda kunagi tulevikuski tegema. Hädaolukorras eks ma täna ikka juba vist teeks seda, kui kaine mõistus käsib, kuid nii nagu minu nooruses tohutult paljud seda tegid ühest punktist teise transpordiks ja teadmisega, et minnakse häälega, siis vot see on minust kauge kaarega mööda läinud.

  • Üks asi muidugi see, et mulle on alati meeldinud oma aega kindlalt ja konkreetselt planeerida, mitte sõltuda ma-ei-tea-kelle-suvast. Seega enne auto soetamist sai alati ühistranspordi kavast lähtutud.
  • Teine põhjus kindlasti selles, et mine tea, kellega kokku satud. Kuigi pervari otsa sattumise tõenäosus võib ju suht väike olla, ei ole see siiski olematu. Soovist võimalikku ekstsessi vältida ei pidanud ma seda kunagi heaks mõtteks.
  • Kolmas kindlasti see, et ma ei viitsi ega taha alati suhelda. Eriti siis kui "peab". Tahan ise valida, kellega suhtlen.
  • Neljas ja kõige kaalukam põhjus aga tuleneb ellujäämisinstinktist - ma ju ei oska aimatagi, milline on pealevõtja sõidumaneer. Kas ta üldse oskab normaalselt sõita? Ma tõepoolest ei soovinud oma elu lõpetada või vigaseks jääda kellegi võõra sõiduoskusi tundma õppides. Ma ei istunud isegi nende tuttavate noormeeste autodesse, kes roolis eputama hakkasid. Ei ole mulle sellist jama vaja...
Et juba noorest saati hirmus "mina ise" olnud :)

Reede, juuni 06, 2014

157/365 - Rubriigist "mida ma ei talu" - rumalus

Ma kohe kuidagi ei suuda taluda rumalust. Ja sellega hiilgamist.
Kui oled loll, ole vait. Jätad natukenegi inimväärse mulje. Rumal võib ju ikka olla, kuid seda kogu maailmale pidevalt eksponeerida....
See on see, mis teeb rumaluse talutamatuks.

Neljapäev, juuni 05, 2014

156/365 - Varajased alkokogemused

Me vennaga pole kumbki varakult alkoholi tarvitama hakanud. Liiale ei taha kumbki sellega minna siiamaani. Usun, et selles mängib suurt rolli ka see, et meile on alkohol kontrollitult kättesaadav olnud juba teismelisena ehk siis vanemate kõrvalt oleme saanud mekkida, kui soovi on olnud. Ja no siis pole ju seda huvi teada saada "kuidas maitseb" ja üle piiride minna. Mekid ära, tuvastad, et pole suurem asi ja asi vask.

Küll aga tegelikult hakkas salaja mekkimine peale pisut varem, kui vanemad seda arvata oskasid.
Nagu eelmiseski postis kirjutasin, olid meil sageli külalised. Meie istusime kas põrandal ja kuulasime suurte juttu või mängisime oma toas.
Küll aga olime me nagu naksti kohal, kui oli vaja lauda koristama hakata. Hoolega vedasime kõiki neid taldrikuid-tasse-klaase kööki. Ja... eks need klaasipõhjades sillerdavad värvilised ja magusalõhnalised likööririismed (viina meil ei joodud ja no siis olidki ju konjak ja liköör ainsad variandid tollal) tundusid hirmus põnevad. Ja ikka sai oma keelekest topitud siia klaasi ja sinna klaasi, et ära mekkida, mida need täiskasvanud ometi joovad.
Hirmsad kleepekad olid :D Või siis konjaki puhul - oioi kui koledalt kõrvetavad!

Täna mõtlen küll, et mismõttes - klaasipõhjad??? Aga alla-kümnesena on hinnangud tsipa teistsugused :)

Kolmapäev, juuni 04, 2014

155/365 - Tee joomine kui salamäng

Ma vist ei ole sellest siin blogiprojekti raames kirjutanud, ma loodan...
Vähemalt ei meenu ja nimekiri Excelis ei anna kah tulemust. Kui see just väga teise nime all ei ole.
Et siis...

Meil vennaga olid lapsepõlves omad "kummalised" salamängud.
Siiamaani ei saa hästi aru, miks need salajased pidid olema :D

Igatahes vanemad meil olid sellised suhtlejad tüübid ja ikka sai õhtuti üksteisel külas käidud. Kui ei olnud meil külalisi, olid vanemad külas. Polnud ju telekast peale pidevate riigimeeste matuste midagi vaadata ja arvuteid kui selliseid koduses majapidamises ammugi ei olnud.

Kui siis vanemad läinud, asusime meie vennaga toimetama. Panime teevee keema ja keetsime kannutäie teed. Seejärel laotasime köögi põrandale piknikuteki (rohelise-valge ruuduline, siiani hästi meeles :D), kus siis teed jooma asusime. Alustassidelt. Tingimata alustassidelt. Nagu jänes multikas :)

Mõtlen siin, et mis osa see salajane küll pidi olema? Kas see, et ise pliiti näppisime ja teed keetsime? See, et alustassidelt jõime? See, et ei teinud seda laua taga, vaid põrandal? Arusaamatu siiamaani... Aga noh, me olime ikka päris pisid ka siis :) Mina alla 10-ne kõvasti ja vend veel -3a.

Vahetevahel läksime mänguga veelgi kaugemale ja küpsetasime saiakesi tee kõrvale. Nagu jänes - kardemonisaiakesi. Kuna aga doseerimine polnud päris teema veel, siis saiakesed tulid muidu imekombel täitsa head (pärmitaignast, kusjuures - ise ka imestan), kuid kardemoni sai ikka üksjagu sisse uhatud :D Siis sõime küll mõlemad, kuna nii põnev oli, kuid pärast neid õhtuseid piknikukogemusi köögipõrandal ei taha mu vend näiteks kardemoni nähagi :D


Ja et keegi meie pahandusetegemisele jälile ei jõuaks, koristasime pärast alati ülima põhalikkusega köögi. Vanematel polnud meie "pättus-piknikest" aimu senimaani, kuni juba kodust ärakolinuna neile selle irvitades üles tunnistasi.Ega nad ka aru ei saa, miks me seda varjama pidime :)
Aga see oli nii põnev "meie aeg" :)

Teisipäev, juuni 03, 2014

154/365 - Ei lähe suust alla

Sellest, et ma oliive pole senimaani sööma õppinud, olen kirjutanud, kuid tegelikult on olemas ka mõned maitseained, mis mitte kuidagi kohe suust alla ei lähe... Kuigi pean end muidu suht kõigesööjaks ja mittepirtsperseliseks.

Vanasti oli üheks selliseks karri. No kohe vastik hakkas. Aga... millalgi toimus muutus ja nüüd armastan karrit ikka väga :) Aga muidugi oleneb doseerimisest ja loomulikult sellest, millele karrit lisada. Eriti armastan värskeid salateid teha nii, et lisandiks on mõnusa koguse karriga kuldseks praetud kanafileetükid :):):) Nämma!

Küll aga on mul tänaseni raskusi nelgi ja köömnetega.
Ausõna, seda köömnete teemat ei suuda ma kohe kuidagi tuvastada. Miks nad mulle ei maitse? Ei tea. Eriti võigas on, et enamus lihatööstusi topivad ka tanguvorstidesse köömneid sekka ja vot sellega rikuvad nad vorstid minu jaoks nulli. Ainult Saaremaa Lihatööstus oskab normaalseid tanguvorste teha, ausõna!

Nelgi lugu mäletan aga suurepäraselt. Arvan, et see oli ehk 10. klassis või nii, kui meile tulid mingiks perioodiks vahetusõpilased ja siis majutavate perede lapsed istusid tellitud bussi ja sõitsid Tallinna neile vastu. Mina nende seas - meie majutasime kolme tegelast.

Virtsu sadamahoones tegime kiire peatuse ja kes tahtis, ostis miskit närimist. Miks mitte Kuivastu poolel? Äkki jõudsime liiga hilja sadamasse ja kohe praamile? Ei mäleta. Igatahes oli tegemist mannergu-poolse Virtsu sadamaga.
Ostsin hamburgeri. Miskine vorstiviiluga eksemplar oli (no andke andeks, olid värsked 90.-ndad).
Imelikul kombel oli sinna nelki topitud, kuid igal omad tavad ja kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, siis mugisin selle kiirelt sisse.

Ülejäänud reis Tallinna ja tagasi möödus tagumisel istmereal poolteadvusetuna. Väga räme toidumürgitus. Pole siis ime, et nelgi tugeva lõhnaga üritati haistmismeeli halvaksläinud vorstist eemale juhtida...

Selle minestamiste maratoni tagajärjel ei talunud ma nelgi hõngugi palju-palju aastaid. Tänaseks on ta vastuvõetav teatavates jõululikes toodetes (piparkook, glögi jmt), kuid mitte kuidagi kohe üheski lihatootes. Ja niisama selle hõngu hõljumas ei talu samuti. Ikka veel...

Aga jube nõme käitumine igatahes tolle müüja poolt. Südamerahus müüa alaealisele ilmselgelt riknenud lihatootega toitu...

Esmaspäev, juuni 02, 2014

153/365 - Raskused kasimatusega

Pirtsperse minus võtab sõna - mul on raskusi kasimata inimestega.

Usun, et mõnel inimesel on kõikvõimalikest nääretest kõikvõimaliku eritumine haiglaslik nähe ja minu siiras kaastunne neile. Ülejäänud aga võiksid ju siiski end pesta. Kohe ON teatud hulk inimesi, kes veest ja seebist väga lugu ei pea.
Mis teha, mina ei pea siis ka neist.

Õnnelik :)

Õhtuti, kui toimetused tehtud ja akende taga on juba öö, hakkan end vaikselt ülakorrusele sättima.
Kuulatan täielikku vaikust akende taga, nõudepesumasina solisevat kahinat, tukkuva kassi nurrumist (teine kooserdab suurema osa ajast õues)... asetan veel viimased võimalikud ringivedelevad mänguasjad oma kohale, panen lapsele hommikuks riided valmis, nuusutan söögilauale vaasi pandud ja tervet korrust täitvat sirelite lõhna ja saan aru, kui kuramuse palju mul on vedanud...

Kas pole mitte üüratu vedamine see, kui suures plaanis oma eluga kohe väga-väga rahul olla?
Jah, on minulgi sada erinevat "aga" ja pisiasja (või ka enam kui "pisi"), mis häirivad ja millele on vaja pidevalt lahendusi leida ja mis vahel lausa ärritavad ja vahel kusagil alateadvuses paanikatki tekitavad. Aga... suures plaanis olen ikka väägaa rahul.

Tunnen, et olen omas keskkonnas ja oma pere keskel õnnelik. Iga päev leian midagi, mille kallal käuksuda ja mille kohta korda luua, kuid juba järgmisel hetkel saan taas aru, et olen tegelikult sigaõnnelik. Seega kaob iga käuks kusagile suuremasse pilti ära. Ja valdavaks on taas rahulolu.

Inimeste vajadused on väga-väga erinevad. Samuti on aga väga-väga erinev inimeste ausus iseenda ees. Ja julgus olla tema ise...

Tohutult palju eksisteerib me ümber kuvand-elusid. Elud, mida elatakse nii, nagu peaks või võiks. Luues endast pilti, mis peaks sobituma teistega. Milline olla on tänapäevane ja rattal. Kujuteldavalt aktsepteeritud teelt kõrvale astumise mõtted on salajased ja käivad vaid pilguks. Sest nii ju ei tehta ja nii ju ei olda ja mismõttes ma ei ole järsku enam see, kes ma kõigi silmis olen - eriti kui see pilt minust on hoolega üles töötatud ja selle kinnistamiseks on kulunud palju aega.

Mulle on jäänud mulje, et tohutult palju on neid, kes pole oma eluga rahul... ja ometi nad on selliselt edasi... kasvõi terve elu. Ilma midagi ette võtmata...
Sageli puudub kättevõtmise julgus. Hirm ebaõnnestuda. Hirm millestki maha ja ilma jääda. Hirm erineda. Mass ja massimõtlemine on äärmiselt julgustavad.

Usun, et kui inimesel on soovid ja unistused, tuleb need enda jaoks päris ausalt läbi mõelda. Rõhk sõnal AUSALT. Mitte niivõrd pragmaatiliselt kaalutledes, kui just enese õnnelikkusele hinnangut andes. Ja kui tundub, et see miski oleks just see, mis annaks suurema rahulolu, alles siis võtta lähtepunkt ja hakata selle ümber pragmaatilist võrku kooma. Kuidas kaasata ümbritsevat, mida oleks vaja korradada, mis suunas pilk ja sammud seada. Sest kui meie ümber on igapäevaseid külgepoogitud kaaslasi, siis tuleb paratamatult arvestada. Ja võimalusi luua.
Ja... mitte liiga kergesti loobuda. Mitte mõelda esimese "aga" juures, et "kahjuks nii ei saa". Ma pole küll 100-aastase elukogemusega, kuid vahest keskmisest julgem, ausam ja riskialtim ning tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lihtsalt tuleb oma unistusest kinni hoida ja võimalus anda, mitte liiga kergelt ennast maha surudes.
Sest... no sorry, kuid mingi kogus egoismi on siiski hädavajalik. Kelle jaoks me elame? Noh, näiteks oma laste jaoks, kõlab klassikaline vastus, eksole... Aga... kas mitte ei ole laps kordades õnnelikum, kui tema vanemad on õnnelikud? Laste ja vanema/vanemate õnnetunne on sageli üksteist toitva loomuga...

Leian, et surivoodil olles ei tohiks iial kahetseda seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäi. Ja et surres oleks rahu hinges, peab suurem osa tehtud olema :)

Tahaks kõigile seda va julgust soovida... Sest rahulolu omaenda olemisega on üks ütlemata väärt asi...

Pühapäev, juuni 01, 2014

152/365 - Epistel vanematele

Juba siis, kui ma päris väike olin, avaldusid mu kangus ja õiglane meel päris tugevalt.
Ei kartnud ma ei ussi- ega püssirohtu, omaenda vanematest rääkimata :)
Hoopistükkis kord pidi majas olema...

Vend on minust 2a 8k noorem.
See tähendas automaatselt seda, et mina olin see suur ja tubli, kes pidi kõigega hakkama saama ja vajadusel abiks olema jne. Eks ma muidugi olin, mulle meeldis tubli olla. Kuid... mulle meeldis/meeldib selle eest ka tunnustatud saada.

Igatahes oli vend paras nihverdis, kes tegi vaikselt pättust ja mina siis oma õigluses ajasin kisa lahti ja hakkasin talle korda üle tegema, kuid siis jäi mulje, et mida see ullike väikevend ikka pahandust teha mõistab ja nagunii olen mina oma püsimatu loomuga pättuses süüdi. Ja nii sain ma lugematu arv kordi venna eest karistust kanda. Ega ma tõenäoliselt osanud end veenvalt välja ka rääkida ja tohutu trots tõstis samuti pead, kui mulle süüdistusega peale lennati. Nii ma siis oma õigust taga ajasin ja aina enam vales suunas sumpasin.

Lõppes asi igatahes sellega, kui järjekordselt oli midagi head vaid 1tk (hea, kui tollal üldse miskit saada oli) ja mina kui paha laps pidin sellest ilma jääma, samal ajal kui vend itsitades maiuse endale sai. Äkki oli lutsukas ja raske poolitada???

Läksin siis vanemate juurde ja pidasin neile pika epistli teemal, kuid me mõlemad oleme nende lapsed ja nemad peavad meid võrdselt kohtlema ja ka võrdselt armastama. Ei loe see, et mina olen vanem ja vend noorem. Sama epistli käigus said vanemad ka ülevaate sigadustest, mille eest mina olin ebaõiglaselt karistust kandma pidanud.

Ema räägib siiani, kuidas see pisikese nääpsu lapse epistel teda korralikult raputas. Ja silmad avas.
Ma vist käisin alles lasteaias siis...
Igatahes tulmuseks oli see, et enam ei antud niisama pahandustele hinnanguid vaid alati kaasnes uurimine ja tegeliku süüdlase väljaselgitamine.
Samuti ei toimunud enam kunagi mingit vahetegemist - ka üksainus komm läks poolitamisele...
Ja... nüüd on natuke küll häbi seda öelda, kuid pigem kippus olema nii, et kui üks pool sai millimeetri jagu suurem, anti see mulle... Mine tea, millal laps jälle moraali lugema tuleb :)
Ja veelgi piinlikum on tunnistada, et tegelikult on see nii tänaseni... Või siis olen ma lihtsalt niivõrd palju oma vennast saamatum ja samal ajal avatum...

Ma ei tea, miks see mul siiamaani nii teravalt meeles on. Sellest, miks see emal meeles on, saan ma aga suurepäraselt aru...