Esmaspäev, märts 31, 2014

90/365 - Rase keha ja minu subjektiivne hinnang

Öeldakse, et naise keha on raseduse ajal kaunis ja rase naine, kaunis naine ja mis iganes veel.
Nüüd ikka kohe väga aus ülestunnistus - vot ei oska mina seda va rasedat keha ilusaks pidada.

Ok, teisi on jah vahel vahva vaadata, kui nad oma kõhukesi ees lükates ringi purjetavad, kuid iseennast ei suuda ma kohe mitte kuidagi ilusana näha. Ja siia ei aita ei kellegi kinnitused ega Vanamehe imetlev pilk.
Mina tunnen end kui inkubaator. Kui suur, kohmakas ja vormitu inkubaator.
Nii on ja ma ei saa sinna kuraditki parata, et ma nii tunnen. Olen üritanud, ausõna. Aga vot ei suuda.

Olen harjunud olema sale, väle, nõtke ja painduv. Kiire ja elav, kiirete ja toimekate liigutustega. Põhilised märksõnad oleksidki kiire ja nõtke.

Nii Väikemeest oodates kui ka nüüd olen aga oma kestaga pahuksis. Jah, ma olen äärmiselt õnnelik, et selle inkubaatorluse tulemuseks on väike kallis inimesehakatis. Jah, minu meelest on lahe tunda ja näha, kuidas ta siputab ja mu kõhu sellega liikuma paneb. Jah, ma tean, et see kõik on kauaoodatud ime ja see kõik on seda väärt.
See kõik aga ei lase mul end grammigi võrra ilusamana tunda.

Mina tunnen end kui hiiglaslik emalaev, kes ei saa ei keerata ega pöörata nii kui mõte tuleb. Ei, isegi enne seda. Nagu varem tavaks.
Ma ei saa hetkega kummarduda, Väikemeest kaisutada/sülle rebida, ringi joosta ja asjalik olla, lõputult ringi toimetada ja füüsilist pingutust nõudvaid toimetusi teha. Ma olen nii kuradima aeglane ja pean kaalutlema. Enne, kui mingi tegevuseni jõuan, on aju juba ammuilma muuga hõivatud. Keha ja mõte ei liigu koos.

Ükski riie mulle selga ei istu ja kui miski ka mahub, näen ma välja nagu mingi vormitu nässakas. Spets rasedate riided küll istuvad, kuid pole veel ainsatki kohanud, mis aitaks mul mu peegelpildiga rahul olla. Enam-vähem sobivad vaid liibuvad kleidid, kuna kõht oli eelmine kord ja on ka seekord teravalt ettepoole ulatuv. Talje ei kadunud mul ära kuni sünnituseni ja seegi kord e i ole selja tagant raseduse haisugi kahtlustada, kõik on teravalt ette suunatud. See omakorda tekitab olukorra, kus vabalt langev rõivas mind parajaks heinakuhjaks teeb. Sest kogu see kaadervärk + Siputis ise on ju vaja kusagile mahutada ning see kusagile on siis konkreetselt selle koha ees, kus vanasti sile kõht oli.

Ja oi kui rahul ma olin, kui 10 päeva peale sünnitust kõht täiesti sile oli :D Ma sain jälle liikuda ja kummarduda, ilma et miski ette jääks, isegi mitte nahavolt :) Sest see oli ka ikka parajalt jube, kuidas ma ei harjunudki oma suure kõhu olemasoluga ära - pidevalt lõin kõhtu vastu uksepiitasid ära ja ükskord viskusin isegi lumehange, kõht ees. Täielik idioot muidugi, kuid ilma kaasa mõtlemata oli väga raske aduda, et enne tuleb kõht ja alles siis muu kere. Vaikimisi teadmine oli ju, et esimesena puudutavad hange küünarnukid...

Veel - ma ei paindu enam vabalt. Et haaraks või sirutaks või mida iganes. Ma pean end sättima enne iga liigutust. Ehk siis eelnevalt kulutama aega seni täiesti tarbetuna tundunud mõtlemisele. Selle ajaga oleks asi juba 4 korda tehtud, kui mina ennast alles sätin!
Väsin kiiremini. Ei, lausa liiga kiiresti. Peale pingutust pean puhkama. Liiga sageli.

Mu sünnitus ei olnud just lillepidu, kuid olen alati arvanud ja arvan ka peale esimest kogemust, et iga kell olen valmis enne sünnitama kui rase olema. See kurnatus kehale on paras piin. Ja siis veel see enesega mitteleppimine.

Tean, et see sõnavõtt siin kõlab jõhkrana. Tean aga ka seda, et nii ma tunnen. Et ei ole nii, et rasedus on läbinisti üks "õnnistatud seisund". Jah, see eesmärk, mille nimel seda taluda, seda on. Kuid rase olemine rase olemise pärast mind ei veena.

Et jah, ma tahan lapsi, ma olen neid valmis sünnitama ja ma olen valmis nende saamise nimel ka rase olema. Sest see käib komplektis. Kuid ärge sundige mind ette kujutama, et ma peaksin rase olemist nautima ja end veel ka ilusaks pidama. Kui ma ikka tunnen, et ma näen õudne välja ja olen kui elevant portselanipoes, siis nii on ja see püüdlik vastupidises veenmine ei aita. See tekitab ainult plahvatusohtlikku olukorda!

Küll aga katsun ma selle aja kuidagi üle vegeteerida, mis veel jäänud on. Kahjuks on Väikemehe süllevõtmine ja temaga mässamine oluliselt raskendatud, kuid eks neid süümekaid kompenseerib siis väike Siputis, kes mind mõnuga togib. See ajab naeratuse tagasi näole ja annab teada, et see seisund ei ole igavene. Mõned kuud veel ja siis saangi taas kiire ja nõtke olla ja tõenäoliselt üliväsinuna oma kahe jõnglasega tegeleda :)

Draama

Oehh, olen mina ikka draamatseja.
Nimelt on meil nüüd ilmade soojenedes kassid, kes on terve elu tubased olnud (Vidrik 10,5 ja Rööbik 6 aastat vana), hakanud vaikselt ka õueõhku nuusutama. Kohe kuidagi ei tahaks neile seda rõõmu keelata ja nii me neid õue laseme, kui minekutahtmist on.

Vidrik lebos
 
Siiamaani on Vidrik uudistanud ümber maja, siis ümber kõrvalhoonete ja nii ta aina laiemaid ringikesi teinud on. Isegi mitmekümne meetri kõrgusel puu otsas istus kinni, kuna ei osanud õigetpidi alla tulla (pole ju seda harjumust titena mängides tekkinud ja tubasest trepist on ju tavapärane alla tulla nägu ees, eksole). Kui puu otsas need tunnid veetis, siis mõtlesin küll, et pole veel puu otsast kassi luukeret leitud ja küll ta alla tuleb, kuid ainsaks mureks oli siis võimalik põie vigastamine.
Nimelt toakass ei pruugi osata puu otsas pissile hakata (ega õuekasski seda tee - olete keegi kuulnud puu otsast tulevast kusevihmast???), eriti kui ta harjunud ainult oma kastil käima ja senimaani kinni hoidma. Kui seal puu otsas aga tuleb kõva pissihäda ja alla ronida püüdes kõrgelt kukkuma satub, võib täis põis maandumise ajal lõhkeda ja siis on adjöö kah.

Igatahes kuidagi ta lõpuks sealt alla tuli ja toas kastil omad asjad siis ka õiendas. Pärast seda püsis päevade viisi toas, ilmselgelt oli ebamugav kogemus.

Nüüd siis taas oma õuetiirudel asjatamas. Paistab, et on enesele leidnud turvaliseks lebotamis/jälgimiskohaks keldri katusealuse - seal ta sageli passib. Hea teada minusugusel ülemõtlejal :)

Eile oli aga see päev, kus tegi oma mitmetunniseid õue- ja metsatiire, vahepeal kodus lebotamas käies, nagu ikka, kuid pimeduse saabudes enam koju ei ilmunud.
Jah, ma tean, et kassil on öösel igati ok. Jah, ma tean, et see kerge miinus, mis öösel väljas, ei tee seni tubaselegi kassile midagi ja ta on tark ja leidlik, kuid siiski... Mõte, et ta on juba 10 aastat vana, õuekogemus puudub, ohtudest ei tea essugi, ümberringi munadega kasse luusimas rebuskitega võidu, mõni kährik pealekauba (kuigi kährik kassi jaoks reeglina liiga aeglane/kohmakas), käes on öö ja uued ohud ja ärkamised... siis loomulikult käisin ma õhtu otsa ukse vahel vaatamas, kas on koju ilmunud ja tahaks tuppa tulla.
Ei kedagi.

Kainelt mõeldes suudan ma täiesti adekvaatne olla ja respekteerida ka looduslikke valikuid, kuid olles 10 aastat selle karvakeraga koos elanud, tuleb ju ikka emotsionaalne noot sisse. Eriti minusugusel, kellel kainus vaid vajaduse korral ja väline :D
Nii ma siis õhtul voodis paar nuuksatust ja pisarat Vanamehe rinnale poetasin. No ei saanud teisiti, noh. Teadsin, et pean leppima sellega, et meie ühine tee selle kiisuga on nüüd tõenäoliselt lõppenud ja lootsin, et kui ta otsa sai, siis et ta vähemalt ei pidanud piinlema.

Seega võite arvata, kui laiale naerule mu nägu läks, kui hommikul esimesena allkorrusele läinud Vanamees hõikas: "Sipsik, arva ära kes koju tuli!"
Oehh :):):)
Nüüd ta siis magab korrustevahelisel trepil juba mitu tundi :) Isegi karvad pole pussakaks läinud, ikka veel siidiselt sile karvik :)

Nüüd käigu oma tiirudel rahumeeli. Esimene öö väljas on üle elatud, nüüd edaspidi on küll kõik lihtsalt looduslik valik või kättejõudev aeg. Temal ilmselgelt oskused olemas.

Rööbik on lollide nägude meister
 
Küll aga puuduvad oskused Rööbikul :D No ja ega sel lumivalgel titeiseloomulisel tegelasel pole ju ka kaitsevärvi ega miskit. Temaga on nii, et tormab õue, kui aga uks sulgeda, hakkab koleda häälega ukse taga lõugama ja poeb paanikas ka väiksest uksepraost tagasi tuppa.
Parem ongi, kuna see tegelane on nii totu küll, et rebast nähes läheks tõenäoliselt end ta vastu nühkima, mitte ei taipaks varjuda :)

Pühapäev, märts 30, 2014

89/365 - Öised kõnelused

Olen terve oma teadaoleva elu öösiti kõnelenud.
Algul rääkisid seda mu vanemad ja vend, hiljem elukaaslased.

Eks algul ollakse ikka veidi ehmunud, et mis värk nüüd on. Ma nimelt tõusvat lausa istuli ja pidavat korraliku monoloogi maha. Silmad kah lahti.
Eriti kipun ma öösiti korraldusi jagama. See asi tuleks nüüd selleks ajaks valmis saada ja sellega tuleks nüüd ja kohe alustada: "Aeg jookseb, aeg jookseb!".

Viimasel ajal olen hakanud vist ise ka aduma, et pole päris õige see asi ja kui minuga dialoogi laskuda ja täpsustavaid küsimusi küsima hakata, siis jään justkui mõtlema ja vastan stiilis: "Ma vist peksan segast..." - ja keeran tagasi magama :)

Hommikuti ei tea ma toimunust loomulikult halligi.

Nüüd aga paistab, et Väikemees on minult öise jutustamise geeni saanud. Peaaegu igal ööl kuulen teda mingi hetk veidike rääkimas. Vahel on see "Bää-bää-bää", vahel "Lamp, lamp!", vahet "Tät-tät-tää". Iga kord hoian hinge kinni, et kas nüüd ärkas või? Huuhhh, õnneks magab edasi... No las siis räägib unes :)

Laupäev, märts 29, 2014

88/365 - Esimene palk

Lapsena kolhoosi kapsapõllul teenitut ei pea ma õigeks palgaks, kuna ei mäleta sellest ega selle kulutamisest suurt midagi.
Seega pean oma esimeseks palga saamise ajaks suve 1992.a.

Käisin siis terve suve ühes kaupluses abiks. Kaupa välja panna oli väga mõnus ning veel lahedam oli siis, kui mind vorstiletti usaldati. Siis sai klientidega ikka kohe pidevalt suhelda ja sellal ning pikka aega ka hiljem suutsin ma lõdva randmega misiganes tüüpi vorstist/singist nt 300g ühe lõikega välja võluda :D
Jube eriline oskus, eksole :)

Aga mäletan siiani, mis oli minu esimene ost päris omaenda palga eest - suur vihmavari. Selline võimas, konksus varreotsaga ja puha, mida ei pidanud kokku lappima. Ei kannatanud ma neid lapitavaid siis ega talu ka praegu - väike tuuleiil ja juba on nad lappadi-lappadi tagurpidi.

See oli aga võimas. Mäletan, kuis suure tuulega sai sellega Mary Poppinsit mängitud - lahtise vihmavarjuga jooksuga allatuult ja hüppesse :) Lend oli nii mõnigi kord muljetavaldav :)
Eks ma olin muidugi paras kärbeskaallane ka, kuid ikkagi :)

See vihmavari on mul nr 1 tänaseni. Olen küll neid suuri kolakaid erinevates toonides enesele juurde soetanud, kuid enim kasutust leiab ikka ja jälle vari, mille ostsin aastal '92 (21,5 aastat tagasi..) oma esimese palga eest :)

Noori õunapuid... Soovitusi oleks vaja


Oi kurja...
Mul nüüd vaja õunapuid valima ja istutama hakata, kuna tundub, et õunapuid siin hoovis pole. Mingeid luuviljalisi (vist kirsid või kreegid või murelid või isegi alõtšad) on päris hulk, kuid õunapuid ei paista olevat.

Aga kui juba elad maal ja oma hoov käepärast, siis on kuidagi elementaarne, et lapsed saavad kasvades oma käega puu alt või otsast õuna võtta, mitte ei sirgu teadmisega, et õunad kasvavad poes.

Aga... aga... aga...
Ma olen sordinimedes kohutavalt nõrk!
Ma tean, et ma tahan miskit varast õuna (suvi), miskit sügisest ja miskit taliõuna, mis natuke aega ka säiliks mul keldris.
Õunad peaksid olema võimalikult mahlased ja mitte sekundiga mädanema minema. Mõni võiks olla ka ilus lauale panna ehk lauaõun.
Kannatama peaksid nad suht niisket, kuid viljakat maad ja igasugu tõbesid mitte nii muuseas lennult haarama.

Kindlasti tahan ma Liivi kuldrenetti.
Üsna kindel olen, et Valget klaari ei taha (varane ja mahlane, kuid mädaneb pea kohe, kui maha potsatab). Pigem eelistan mahlaseid, kuid tugeva viljalihaga ubinaid. Jahuseid väga ei armasta.

Erinevad inimesed on erinevaid nimesid välja käinud, kuid igatseks veel veidi laiemat arvamust - kas on keskit, kes teab miskit soovitada?
Puid tahan kokku 3-4-(hädapärast)5, mitte enam. Pigem juba siis saab mõnele pookeoksi lisada, kuid päris pereõunapuid esiti ei taha - ruumi on küllaga ja las põhitegijad olla igaüks eraldi.

Idee poolest aprillis peaks nüüd ostma ja istutama hakkama...
Aga vot ei tea veel, keda valida :)

Reede, märts 28, 2014

87/365 - Tissid vöö vahel

Vot kui on üks asi, mida ma naisterahva juures ei või mitte näha, siis on see tissid-vöö-vahel-olemine.

Kurja küll, sirge selg ja hea rüht on ikka määravad ju! Uhkust naised, noh!
Seljalihased treenituks ja siis saab selja sirge hoida küll. Kägaras olemine on palju kurnavam. Igas mõttes.

Tekib kohe tahtmine öelda, et "Kui oled kaelani sitas, ära pead longu lase"

Aga tean, et alati pole see niisama lihtne.
Ise olen terve elu üritanud väga-väga sirge olla ja eks seegi pärast mind sageli uhkeks on peetud, kuid jah... praegu ajab mind sel teemal kobisema pilk peeglisse.
Sest... ma ei ole sirge ja rühikas hetkel... Siis olen, kui ringi liigun, kuid istudes tekib seesama hirmus tissid-vöö-vahel asend. No pekki noh!

Eks võiks ju end vabandada sellega, et peale sünnitust oli Väikemehega palju mässamist ja seljavaludki polnud haruldased ning kuidagi kehaasend oli seda väikest tegelast hoides/temaga toimetades tema kohale kaitsvalt kummargil, kuid ikkagi... Nüüd jälle on tissid nii piisavalt lopsakad, et taastumata seljalihased ei kanna koormat hästi ära ja jälle häda, eksole...
Aga see ei ole vabandus, kui seda on peeglist kole vaadata!

Sirge selg on ikka uhkuse asi ja küll ka mina oma peegelpildiga taas rahu sobitan! Seni toetan partii paisuvale kõhule ja kirun olematuid seljalihaseid :)

Neljapäev, märts 27, 2014

86/365 - Ujumine

Ma ei oska ujuda :)
Ise saarlane ja kogu oma elu elanud veele väga-väga lähedal (nii Saaremaal, Tallinnas/Viimsis kui Hiiumaal), kuid vot ujuda ei mõista...

Ma ei saa aru, milles asi :) Madrust suudan ujuda mingi maa, kuid muude kõhuli-stiilidega kipub ikka nii olema, et ujun ja ujun ja teen enda arvates kõik nii nagu peab, kuid välja kukub ikka nagu allveelaev rahulikul hetkel - ei mingit kiiret sööstu alla vaid rahulikult ja sujuvalt peale iga tõmmet veidi sügavamale, kuni enam ninaots veest välja ei ulatu.

Ainus viis vee peal püsida on selili. Senised kogemused näitavad, et selili suudan suht lõputult vees vedeleda ja ka edasi liikuda/ujuda. Noh, kas just nüüd lõputult, kuid seda va lõppu pole lihtsalt veel kohanud.
Selili on aga ainus jama see, et kui veel suuna vaatamisega saab kaela käänates hakkama, siis teravate lainete ajal tekivad raskused...

Kolmapäev, märts 26, 2014

85/365 - Vee joomine

Asi, millega ma siiamaani hakkama ei saa.

Joon lõpututes kogustes vett näiteks tee kujul - kodus selle jaoks lausa eraldi ja nimeline/käsitsi maalida lastud 600ml-ne tass ning see on ühe korra norm.
Kohv lisaks. Võin ka õunamahla veega segada, et oleks veidi lahjem, kuid vesi puhtal kujul...

Tegelikult on see karm. Vesi puhtal kujul on ju kehale teatavasti parim võimalik jook, kuid vot ei suuda seda endale sisse ajada... Lihtsalt... Tal puudub maitse, noh!

Olen üritanud vägisi end harjutada vett jooma, kuid sama nagu suitsetamisega - no ei hakka külge.
Seega rõõmustan ajal, mil olen rase või imetan - vot siis mu keha tahab vett. Ka praegu on nii, et veeklaas on suht sageli lähedal ja joon ikka päris ohtralt.
Äkki seekord hakkab külge? Päriselt ka, üritan lausa teadlikult seda külge kinnistada...

Parim kinnistamise koht on magamistuba, kusjuures. Viimasel ajal olen suure veeklaasi voodi kõrvale võtnud ja nii enne uinumist kui ka ärgates kipub käsi klaasi järele haarama.
Mine tea, ehk ongi see minu sillutatud tee vee juurde :)

Ses mõttes olen jube rõõmus, et Väikemees ississe on - temal peab kogu aeg vesi käepärast olema. Rabeleb ja rahmeldab ringi ja siis kaanib ja kaanib vett. Ikka üle poole liitri päevas kohe kindlasti ainult vee kujul :)

Teisipäev, märts 25, 2014

84/365 - Unistus mesipuudest

Siin maale kolimisega on minus aina enam hakanud peas ketrama kaks mõtet, mis mind ikka korralikult maakaks teeks :) Kanad ja mesipuud...

Kanade koha pealt mõtlen ja kaalun, see võib juhtuda, et kunagi ka teemaks saab. Enne hiiglasuur tiik kaladele ja suuremat sorti kasvuhoone, samuti puuviljaaiake, kuid ehk kunagi siiski.
Mesipuud on aga selline ammune salaunistus. Samas pole ma üldse mitte kindel, et ma viitsiks ja oskaks nendega õigesti jännata.

Jah, mett tarbin ma meeletutes kogustes. Arvan, et nii 10-12 liitri ringi ühe hooajaga. Üksi.
Ses mõttes ei arva ma aga, et mesi oleks jube otstarbekas oma aiast saada - üldse mitte. Olen seda liiki, kes pigem ostab kindlast kohast, kui ise mässata viitsib (v.a maitsetaimed, tomat-kurk-maasikas-õun-jmt, mida hea värskelt haarata). Kartulit ma näiteks küll maha panna ei viitsi ja sellega tegeleda, sigu kah ise kasvatama ei hakka, eksole.

Samas need värskelt munetud munad ja mõnusalt sumisevad mesitarud... Neis on midagi niiväga kodust. Kuigi meil Saaremaal maakodus ei olnud ei kanu ega mesimumme :)
Aga vot kodust tunnet need minus tekitavad... Kui sellest va jubeda haisuga kanasitast kah kuidagi kiirelt ja kergelt vabaneks, siis oleks ju puhta broo :) Ehk et alati korralikult maniküüritud käed ja kanasitt ei klapi, noh... Siuke pirtsperse siin ja räägib kanalast...

Aga unistada ju võib, eksole. Samas kardan, et kui ma jäängi kaaluma, siis ei saagi midagi toimuma. Isegi koera pole me siiamaani veel võtnud (ega võta veel mitu aastat) seetõttu, et liiga palju on vaja kaaluda nii looma omadusi, meie poolt talle pakutavat, liikumisruumi piiramist, kodus olemist versus äraolemist ja sadat muud asja. Lisaks peab minu jaoks koer olema suur ja kindlasti 100% õues - toas ma koera näha ei taha. Väikesel koeral ei näe ma maal otstarvet (selleks on mul kassid) ja kui juba loom on palju õues, siis see kasukaga leviv hais on minu jaoks talumatu. Seega tuppa ma teda ei taha.
Ja siis räägin kanadest ja mesimummudest, eksole :)

Kassid õnneks saavad ise hakkama, kalad tiigis kah. Mesilased saaks kah, kuid neile peab siiski oskuslikult lähenema.

Krt, ma olen ikka vana küll! Veel 10-15 aastat tagasi tahtsin küll elada maal, kuid kindlasti mitte maaka toimetusi teha, täna aga igatsen aina enam ja enam maakas olla :D Ainult et nt kalossid ja kummikud, millega aias mütata, peavad ikka stiilsed ja väljapaistvad olema :) Teisiti veel ei oska :)

Esmaspäev, märts 24, 2014

83/365 - Moosijuttu

Maasika toormoosi vastu ei saa küll ükski teine moos, ma pakun.
Ohh, eks neid ole igasuguseid söödud ja katsetatud ja oioi kui häid moose tehakse, kuid... tegemist vist tugevalt üle käiva nostalgiaga.

Üheks teiseks suureks lemmikuks on mul kollase ploomi moos. Samuti ema tehtud tükiline kirsimoos. Meeldis väga ka moos, mille tegin kergelt hapukatest õuntest ja kondenspiimast. Indiast toodud kiivimoos oli super. Armastan sageli juua tugevat mustsõstra toormoosi ja meega teed. Jne jne jne. Neid võikski vist üles lugema jääda...

... kuid siiski. Maasika toormoosi vastu ei saa mitte kui miski.

Otsustasin nüüd enne uut hooaega sügavkülma kirstus korraliku revisjoni teha ja said ka toormoosid ilusasti üles rivistatud. Peale mida algas korralik hävitamine :) Üks karp meil poisiga kahepeale (Vanamees sellist tavaari ei puutu) ära süüa on reeglina 3-e päeva teema. Ja paistab, et Väikemees hindab samasid moose mis mina :)

Suure rõõmuga siis avastasin ka külmiku lõpututest varudest mõned maasika toormoosid, mida ma enesel juba ammu ei teadnud enam olevat. Nagu jõulud oleks olnud!
Kohupiimaga, pudruga, pannkookidega...

Isegi üks sõber, kes hiljuti külas käis ja keda vastvalminud pannkoogile palusime jääda, mainis hiljem, et ta nõus meile alati kullerit mängima (tõi ühe paki Smartpostist meile ära), kui selle eest maasika toormoosiga kostitatakse :)

Sel suvel loodan head maasika-aastat ja palju-palju maasikamüüjaid. Ostaks kohe korraliku varu ja teeks seda lademetes sisse :)

Pühapäev, märts 23, 2014

82/365 - "Minu ..." sari buldogi hambus

Kui inimene on endale midagi pähe võtnud, siis tuleb sellest järjepidevusega kinni hoida, eksole.

Kunagi võtsin käsile "Minu ..." sarja raamatud. Kui kokaraamat välja arvata, on neid ilmunud 63 (jap, mul nende kohta lausa Exceli tabel, mis näitab, palju ma neid lugenud olen ja palju on lugemata).
Neid muudkui aga ilmub juurde ja no need on ikka kohe tõepoolest äärmiselt erineva kvaliteedi ja haaravusega. Samas - enamasti on autoriteks tavalised inimesed, kes ei pretendeerigi kirjaniku tiitlile, vaid panevad lihtsalt kirja enese mõtted-meenutused-läbielamised-tunded. Ja mida iganes veel.

Selle kõige taustal olen saanud äärmiselt huvitavat informatsiooni paikade kohta, millesse olen varem suhtunud näiteks... eeemmm... väga teistmoodi. Loomulikult on need kirjutaja mättad, mis raamatus kajastuse saavad, kuid teiste inimeste mättad ongi huvitavamad tudeerida ju :) Natuke nagu poeks selle kirjutaja pea sisse :)

Üllatusega olen avastanud ka seda, et meie seas on äärmiselt palju päris häid kirjutajaid. Kaduma läinud talendid kirjandusmaastikul? Mõned lood on nii huvitavalt ja sõnaosavalt kirjutatud, et kuigi valdkond mind üldse ei pruugi huvitada, olen nautinud kirjutamise ja sõnaseadmise kunsti.
Teinekord seevastu on ootused suured, kuid pettumus veel suurem. Ja kaks raamatut on olnud nii igavad, et neid pole ma pingutusest hoolimata suutnud lõpuni lugeda.

Tänaseks on 63-st raamatust loetud 60, "Minu Narva" on lugemisel ja "Minu Kairo" ning "Minu Bulgaaria" ootavad alles oma järjekorda. Piinlik on see, et ma ei jaksa enam endise intensiivsusega raamatuid neelata - pole lihtsalt seda aega. Kui Väikemees päevaunesid tudub, on sada muud asjatoimetust teha ning kui ta läheb ööunele, lõpetan elamise korrastamise, kirjutan blogi, vaatan üle kooliteemad ja... no tahaks ju magada ka! Eriti praegu, kus keha tõepoolest tahab rohkem und kui tavaolekus. Nii ma siis õhtul voodis neelan peatüki või paar, enne kui raamat kolksuga kukub. No lihtsalt ei jaksa...
Aga ikka see sama buldogi teema - kui juba on millelegi hambad kõrisse löödud, siis ei saa niisama lihtsalt lahti lasta. Jonn, mis muud :)

Laupäev, märts 22, 2014

81/365 - Vanusega tekkivad hirmud

Mitte iial pole ma vanemaks saamisest numbrit teinud. See pole kunagi piisavalt oluline olnud.
Õigem veel oleks öelda, et küllaltki sageli pean ma meenutama või lausa arvutama, kui keegi minult mu vanust küsib.

See oli nii kuni 35-seks saamiseni. Sellest alates toimus aga justkui pööre.
Või on see seotud lapse sünniga? Et enne seda olin igavesti noor, nüüd aga teadvustan aja kulgemist teisiti?

Igatahes on nüüd tekkinud minus kummalised tunded. Ja hirmud on nüüd küll vale sõna, kuid pigem nagu ebameeldiv teadvustamine, et peagi ei ole mu nahk enam kui noorel inimesel, peagi hakkavad mind kimbutama erinevad piirangud füüsise mõttes, juba ammu enam ei leia ma, et ülimini oleks sobiv ja üleüldse püüan rohkem mõelda, mida selga panen ja... ja... ja... Piirangud on oma tee minu juurde juba sillutanud ja ju neid tuleb aina juurde.

Siis hirm oskamatuse ees ajaga iseenesestmõistetavalt kaasas käia. Selleks peab teadlikult aega pühendama, kuna ikka kipun olema kinni selles, mis "minu ajal" ehk siis viimasel 10-15 aastal kujunenud on. Eelkõige just tehnika, vidinate ja arvutimaailma teemadel. Ei ole enam kõik nii lennult ja iseenesest.

Kuidagi nagu liiga palju kipub seda teadvustamist minusse ronima...
Sest... 36 on justkui pöördepunkt 40-ne poole. Kui enne olin justkui 30-nene, siis homsest hakkan justkui 40-t käima. Huvitav on see, et 20/30 vahel ma midagi sellist ei tundnud, lihtsalt põnev oli :)
Njah... Ma ju tean, et ka 40+ on lahe, 50+ huvitav jne jne jne, kuid seekord on see pööre kuidagi nagu teadlikum... Eeldaks justkui soliidsemaks muutumist, kuid... kohe kuidagi ei taha oma pool-lillelapse-minast lahti lasta :)

Reede, märts 21, 2014

Etteruttavad süümekad

Nagu mul kombeks, hakkan süümekaid tundma enne, kui põhjus on kanda kinnitanud...

Seekord mureks Väikemehe lasteaeda panek. Või õigemini sõimerühma viimine.

Otsene vajadus ju mõneti puudub - kui Väikemees saab 1,5-aastaseks ehk sõimeõiguslikuks, olen mina ikka veel kodune, kuna selleks ajaks peaks olema järgmine väikene kratt sündinud.

Kaheldamatult on kahe nii väikesega koos kodus olla päris keeruline, kuid saab hakkama.
Küll aga teevad mulle muret igakuised koolinädalad. Jätta Vanamees koju 1,5-sega ja vastsündinuga, kui ise olen pikad päevad ära? Temal samal ajal külmikusse valmispumbatud piimapudelite ja mähkuralliga töökõned ja muu kah vaja korda ajada? Hea seegi, et ta saab kodust asju toimetada ja ma saan koolis edasi käia, kahega on siiski raske. Kui pisem sell eelduste kohaselt enamuse ajast magab ja ärkvel olles vähemasti paigal püsib, siis meie eriline purgiski mittepüsiv Väikemees võtab oma järelejooksmis-/valvamisvajadusega ikka võhmale küll. Ja miks karistada endale kalleid selle eest, et mina saan õppida?

Samas koolile ei taha ka kohe kuidagi järeleandmisi teha. Eriti veel nüüd, kus mulle määratigi stipendium ja tahaks ju selle kestmist - see nagu auasi või nii :) Tunnustus tubli olemise eest.

Samuti arvan, et Väikemees vajabki seltskonda ja mängukaaslasi. Ta on tõesti tohutult sotsiaalne ja hakkaja tegelane, kellele teiste omasugustega rahmeldamine ja uute elamuste hankimine võib vägagi meeltmööda olla.
Ja ega ma teda seal pidevalt hoiaks - ainult 1 nädal kuus, kui ise koolis olen. Kui igatseb rohkem, saab ka rohkem, ma arvan. Aga muidu jah idee poolest vaid minu koolinädalatel. Ja kui ikka ei taha minna või tõbiseks jäänud/jäämise oht, siis saab ka kodus olla, kuna issi ja väikevend ju kodus.

Ahh, ma ei teagi. Kõik endale ilusasti selgeks mõeldud, kaine loogika kinnitab takka... kuid... ikkagi on tema päikselisse naeratusse vaadates pisar silma tikkumas mõttest, et viin ta perest eemale, võõraste keskele... Kas ma ikka suudan seda? Aga samas - äkki talle just väga meeldiks?
Lisaks tundub selline leebe lasteaiaga harjutama hakkamine oluliselt mõistlikum, kui olude sunnil sumaki vette...
Ahh kurja, keeruline on see kanaemadus.

80/365 - Meeled

Huvitav tähelepanek põhikooli ajast, mis iseenesest tundub tegelikult täiesti loogiline.
Nimelt ajal, mil mu silmanägemine hakkas kiire jooniga allamäge liikuma, paranes lausa drastilise kiirusega kuulmine.
Olen end terve elu heaks kuuljaks pidanud ning ei kõrvadega ega kuulmisega pole probleeme olnud, kuid silmanägemise halvenedes hakkasin märkama, et ma tõepoolest vist kuulengi kohe eriti hästi...

Mäletan eriti eredalt korda, kui istusime pinginaabriga, kes kandis samuti prille ja meie klassist seni ainsana, avatud aknaga klassis ja hakkasime arutlema, et huvitav, mis muusika see kostab ja kust see tuleb. Kool asus Kuressaare kesklinnas ja muusika kostus linnuse hoovist, nagu hiljem selgeks saime.
Teised klassis imestasid et misasja te ajate ja mis muusika, mingit muusikat pole.

See oli esimene kord, kui ma aru sain, kuidas meeled üksteist kompenseerivad.
Ja sellest ajast püüan ma arusaajam olla, kui keegi ilmselgelt karjuvat telekat vahib, kuigi mina vajaks juba kõrvatroppe :) Ja väidetavalt teisel kuulmisega kõik korras, eksole. Kuulmine ongi lihtsalt niivõrd erinev ja see, mis minule normaalne heli, on nii mõnelegi teisele sosin või suude maigutamine.
Teiste meeltega pole ma enda puhul miskit sarnast täheldanud.

Neljapäev, märts 20, 2014

79/365 - Liiga palju nänni

Täna, peale taaskordset kolimist ja püüdu end sisse seada/oma tavaari kõikjale paigutada, saan ma aru, et mul on selgelt liiga palju tavaari.

No miks ometi on mul vaja kingi-saapaid ja kotte sellistes kogustes, et isegi lugeda ei jõua? Nende ärapaigutamine ja hooaegade kaupa sissepakkimine/väljasortimine on alati paras peavalu ja see koha leidmine, kuhu nad paigutada mõnusalt ülevaatlikult, on lihtsalt mission impossible.

Sama teema on riietega. 3m garderoobitoru on mulle nii meeletult väike ruum, et sinna mahub umbes kolmandik riietest. Ja me ei räägi siin kokkulapitavatest esemetest nagu topid-teksad-jmt. Need veel pealekauba.
Kokkuvõttes on kõik ikka kokku pressitud, ülevaade puudub ja as always - mitte kui midagi ei ole selga panna!

Enda arvates sorteerin pidevalt kotitäite viisi tavaari välja ja viin taaskasutusse, kuid... ikka on selgelt liiga palju. Ma pean, lihtsalt PEAN võtma südame korralikult rindu ja tegema ühe meeltult suure puhastuse. Sest kõige hullem on see, et ikka tahaks ju miskit uut saada ja nii seda uut koguneb ja vana seisab ja seisab... Aga loobuda ka ei raatsi, kuna vahel taasavastan vana...

Meenub üks hiidlaste eneseirooniline anekdoot:
Sõidab mees Volgaga maanteel ja näeb tee ääres surnud kajakat. Suled kah ilusasti puhtad ja puhevil. Peab auto kinni, asetab linnu pagasnikusse ja pomiseb habemesse: "Ähk läheb taris".
Aasta hiljem, kui taas pagasnikut avama satub, leiab sealt surnud kajaka, viskab selle metsa alla ja nendib: "Äi läindki taris".

Mul tunne, et mul selle tibinatavaariga sama seis.
Ja kõrvarõngad! No kes kurat jõuab neid kokku lugeda!!! Aga ikka on uusi juurde vaja, kuna "Selliseid mul ju polegi veel"...

Kevad

Vähem kui poole tunni pärast algab kevad...
Meil vaatepilt aknast selline:
Pildil saun ja maakivikelder

Hetkel tundub ikka veel veider see taas-saabunud talv, kuigi minu meelest on igal aastal märtsis-aprillis mingi külm põmakas meid tabanud ja igal aastal üllatab hirmsasti.

Jabur on lihtsalt see, et veel nädal tagasi imetlesin ma kärtskollaseid liblikaid ringi lendamas... Täpselt nädal tagasi, neljapäeval. Olin veel suht imestunud.
Teine piisavalt jabur vaatepilt on rinnuni lumes sumpavad sookured... Meil siin sauna ja puude taga juba nädalapäevad kohal 11 kurki... Nii 100m majast, nosivad keskit märjal heinamaal.

Aga noh, pühapäevast pidada soe kohale jõudma. Minu sündimise päeva tähistamiseks ilmselgelt :)

Kolmapäev, märts 19, 2014

78/365 - Mängur

Olen täiesti teadlik sellest, et minus on suur osa mängurit. Kuna aga senimaani nupp ikka natuke nokib, siis hoian end võimalikest ahvatlevatest mülgastest täiesti teadlikult eemale.

Kõik, mis seotud hasardiga, tekitab minus sõltuvust. Alustan kergelt, kuid lähen nii asjasse sisse, et muu maailm kaob. Ei oma tähtsust.
Kuidas lasta selline tegelane näiteks hasartmängudele ligi? Nii need põhjakäimised ju alguse saavadki...

Kunagi, kui olin esimesi aastaid ülikoolis, sattusin mängima tolleagset poppi arvutimängu Sim City (oli vist miski selline nimi). Igatahes tuli seal ehitada oma riigi piires kogu elu üles ja aina arenedes vahetada tehnoloogiad, infra ja kõikvõimalik aina uuemate vastu. See tõi muudkui aga raha sisse (muidugi ehitamine/arendamine/riigikaitse/jmt ka kulutas ropult) ja nii saigi areneda. Ühesõnaga selline mõnus strateegiline mäng.
Küll aga suutsin ma periooditi nii oma riigi ehitamisse sisse minna, et neil päevadel kooli ei läinud (ma ju ei saanud arvuti juurest lahkuda!), samuti unustasin ära nii söömise kui joomise ja tagatipuks veel ka magamise. Ainult istusin sundasendis arvuti taga ja ehitasin ja ehitasin ja ehitasin...
Tagajärjeks see, et sain end alati palavikku mängitud. Kui siis enesetune lõpuks nii hulluks läks, et mõtlemist segama hakkas, rebisin end lahti ja seejärel tuli ka aru pähe. Ainult et mitmeid päevi tuli siis tervist taastada ja palavikku alandada.

Sellest ajast tean, kuiväga sellised asjad mind endasse suudavad haarata. Ja et ma ei tohi lasta neil enda üle kontrolli saada.

Suhteliselt sarnane teema on ka jooniste tegemisega tänasel päeval. Kui ma ikka midagi "ehitama" hakkan, siis joonestan end kasvõi lolliks. Seetõttu annan endale selle vabaduse vaid siis, kui tean, et on aega sellest ka välja tulla ilma, et muu oluline selle all kannataks. Nüüd, Väikemehe perre lisandudes aga ei saa seda endale pea üldse lubada.
Aga vot vähesel määral ma kohe ei oska. Pean asjasse sisse minema ja siis enne mitte lõpetama, kui asi valmis.

Viimane selline enese unustamine oli siis, kui olin Väikemeest oodates juba suure kõhuga ja sattusime külalistega pokkerit mängima. Mina õpilase rollis (olen end teadlikult ka sellest eemale hoidnud selsamal end piirata mitteoskaval põhjusel) ja kui asi arenema hakkas, läksin korralikult mängu sisse. Ja lõpuks kuskil kell 5 hommikul sai alles lõpetatud... Kuigi mina oleks veel edasi mänginud, adrenaliin oli sedavõrd ülal.

Njah. Loodan, et mul jääb end piiravat mõistust siiski jaguma. Eks see teadvustamine ole esimene samm.

Teisipäev, märts 18, 2014

77/365 - Vastik komme

Jälle magusaisust jutt.

Vahel meeldib mulle väga süüa ülimagusaid asju. Neist 2 on tõelise needuse allikad - Rafaello kommid ja valge kondenspiim. See suhkruga. Paks ja veniv... Ja ainult too sinise-valgega plekkpurgis variant, muud ei ole üldse need õiged maitsed, mingi jura ainult!

Igatahes on nii, et kui ma nendega alustan, siis ei lõpeta enne, kui põhi peal. Vahepeal jõuab süda mitu korda pahaks minna, selle tulemusel asetan toote tiba eemale ja... mõne hetke pärast jätkan :(
Ütleme nii, et tunne, mis sisse jääb, ei ole üldse mitte hea. Süümekatest rääkimata.
Aga vot nii on - enne põhja ei peatu.

Millest selline sissekanne? Eks ikka sellest, et hetkel hakkab kondenspiima purk tühjenemise märke näitama... Süda juba läigib, kuid lõpetan nüüd selle sissekande ja söön lõpuni :D

Esmaspäev, märts 17, 2014

76/365 - Kellad

Palju-palju aastaid ei saanud ma käekellasid kanda.
Õigemini paremal käel veidi sain, kuid vasakul kohe kindlasti mitte.

Mingi kummaline teema oli nendega alati - hakkasid hirmsa kiiruga ette käima ja siis kõngesid ära. Vasakul loetud päevadega, paremal käel sain lausa mõned kuud kanda.

Tänaseks on see nali õnneks lõppenud :) Nüüd võin kellasid kanda kummal käel iganes ja kasvõi 24/7, ei mingeid anomaaliaid :)

Pühapäev, märts 16, 2014

75/365 - Sirts

Ma saan absoluutselt igalt poolt sirtsu. Või siis särtsu, nagu eesti keeli korrektsem oleks.
Ja eriti ei loe, mis mul seljas-jalas on. Ihualasti saan kah särtsu.

Kõige ekstreemsemaks pean juhust, kui ema palus mul üht marineeritud kõrvitsat maitsta - ulatas minu poole kahvli, mille otsas oli kõrvitsatükk. Mina avasin suu ning püüdsin seda tükikest haarata. Esimesena puudutas kõrvitsat keel ning seejärel rebestas õhu karjatus.
Ma sain keele otsaga kõrvitsat proovides särtsu.

Sellest ajast ma enam marineeritud kõrvitsat ei söö.

Laupäev, märts 15, 2014

74/365 - Suitsetaja

Eriti jaburaks infokilluks enese kohta pean seda, et üritasin mitu aastat suitsetajaks hakata...
Justnimelt hakata, niisama see mulle end külge pookida ei suutnud.

Alguse sai asi kusagil aastal '99 või '00. Selline varastes 20.-ndates tšikk ja kujutasin ette, et jube cool on tossata. Pikad punased küüned, sale musta riietatud keha, viimistletud meik näos ja soovitavalt portsigariga. Filmide mõju?

Üks põhjuseid oli kindlasti mu porgandihääl. Minu jaoks liiga kõrge - tahtsin enesele madalat ja õrnalt kärisevat häält ning kuna ma ei suuda pea üldse häält ära külmetada (vaid mõned korrad elus olen hääle kähedaks saada suutnud), siis tundus suitsetamine ainus tee olevat.
Milline geniaalne peanupp mul ikka otsas istub... Ise ka imestan :)

Mäletan, et meie Tulbi tänava korteris oli keskkütteahi ja selle ees ma siis padjal istusin ja pakk paki järel suitsu kimusin. Oli vastumeelne, kuid kujutasin ette, et kui piisavalt harjutan, satun sõltuvusse. Suitsetajad ju kõik oma sõltuvusega hädas ega suuda kuidagi loobuda, samasse kütkesse lootsin ka mina kukkuda.

Tol korral andsin lõpuks mina alla - no ei hakanud külge.
Aga ega loll õpi - oli vaja mõne aasta pärast uuesti katsetada. Sama teema - pakk paki järel.
Ja ikka ei hakanud külge. Siiamaani pole hakanud.

Egas midagi, elan oma porgandipiiksuga siis edasi. Nüüd, kui laps(ed) majas, ei ole väga tahtmist ka enam katsetama hakata. Teen siis külma ilma korral muude vahenditega enesele nina alla sooja...

Reede, märts 14, 2014

73/365 - Kala pärast nutnud

Olen teataval määral hirmus õrnahingeline.
Ei tapa ma putukaid (v.a. need, kes mulle haiget teevad ehk siis sääsed-puugid-parmud nt), ei piina loomi ega alanda inimesi.
Paljusid asju eelistan seetõttu mitte teada, kuna vastasel juhul ei sööks ma midagi ega suudaks tõenäoliselt ka elada. Võiks ju püüda parem maailma muuta, kuid tean kuidas see minu jaoks lõppeks ja seetõttu püüan muuta pigem sellega, et teadlikult kellelegi ise liiga ei tee.

Tänaseks olen ikka ajas natuke karastunud ka ja käin vahel isegi kalal. Hasart tuleb sisse ja lähtun levinud arusaamast, et kala ei tunne valu. Sellisel kujul, nagu meie seda mõistame.
Vaevalt ma selles kindel olla saan, kuid eelistan seda niipidi uskuda.

Ok, kalal olles peab keegi teine võtma selle kala konksu otsast küll ära ja kui on elussöödaga tegemist, siis ka sööda konksu otsa kinnitama peab keegi teine, kuid muuga saan juba hakkama.
Küll aga sain peaaegu infarkti, kui ükskord spinningut loopides konnakulles konksu otsa jäi (konks tuli läbi vee tõmmates seljast läbi). Hea, et ma sealsamas nutma ei hakanud.

Küll aga olen ma kala pärast nutma hakanud Saaremaal Pidula kalakasvatuses. Forellipüük, et siis lasta kala kohapeal valmistada ja sealsamas süüa.
Püüab isa kala. Tuleb kohalik töötaja kaikaga ja lööb kala uimaseks, kuna seda siplevat olendit on ju raske transportida.

Selle peale hakkasin mina suurest kaastundest nutma ja lahkusin tükiks ajaks kalakasvatuse alalt. Tagasi tulin siis, kui olin maha rahunenud.
Pole vist vaja mainida, et seda kala ei võtnud ma suu sissegi.
Ehk poleks hea mainida ka seda, et olin siis miski 19 või 20 aastat vana... :)

Neljapäev, märts 13, 2014

72/365 - 13.kuupäev

Paistab nii, et kuupäevana on 13 mulle vägagi erilise tähendusega.

Kunagi sada aastat tagasi abiellusin ma 13.veebruaril.

2010.a. sattusin 13.veebruaril ühe eriti ärritava tegelase otsa, kellega veebis vaidluseks läks. Tekkis huvi, kas suudan talle oma tõed selgeks teha. Hakkasime kirjutama. Kirjutasime metsiku intensiivsusega terve kuu ja saime lõpuks nii tuttavaks, juskui oleks terve elu üksteist tundnud.

13.märtsil tuli ta Tallinna, et kohtuda. Pidime minema kontserdile ja jooma veidi veini.
Elasin tollal Meriväljal ja temal oli plaan peatuda Viimsi Spas - hea lähedal.
Kontserdile jõudsime, veini jõime kah, spaasse ta ei jõudnudki.
Tuli ja jäi...
Minu jaoks, kes ma selliste asjadega alati hullupööra venitanud olen, oli see ülimalt tavapäratu, kuid otsustasin julgeda katsetada. Tänaseni ei kahetse :)

13.juunil kandideerisin töökuulutusele Hiiumaal, et mõtteis küpsenud elumuutus läbi viia. Ilma tööhõivatuse ja isikliku sissetulekuta ei olnud ma valmis nii kardinaalset muutust tegema.

2013.a. 13.veebruaril sündis Väikemees :)

Et siis jah, paistab olevat üks väga eriline kuupäev mu jaok.
Täna siis meil Vanamehega juba 4.aasta täis sellest, kui kohtusime ja suka-saapana kokku jäime :)

Kolmapäev, märts 12, 2014

Vahutan

Ai kurja, enam ei saa lasta telekal õhtuti toanurgas mängida. Või tuleb pult kätte võtta ja mõni muu kanal mängima panna. Muidu ikka peale AK-d jääb ETV peale, kuid see nädal olen end juba kaks korda seaks vihastanud. Ja on alles kolmapäev.

Kõigepealt sellenädalane "Vabariigi kodanikud". Teemaks integratsioon.
Oli seal väga normaalseid saatekülalisi, kuid üks vanamees suutis mul (ja ilmselgelt ka saatejuhil) harja nii punaseks ajada, et....
No mida sa pinised! Mis krdi erikohtlemist sa siin tahad! Kas nt Saksamaal elav hiiglaslik venekeelsete elanike kogukond saab seal oma keelest tuleneva erikohtlemise osaliseks või kehtivad neile samad reeglid/õigused/vabadused kui teistelegi? Aga miks siin peaks teistmoodi olema?
Ainus, millega ma nõustun, on liialt raske riigikeele tasemeeksam. Paljude tasemetega ei saaks enamik eestlasigi hakkama, seega tõepoolest... Kuid muus osas?
Oi kurja! Olin nii vihane, et lõpuks olin sunnitud teleka sulgema.

Teine lugu tänase "Foorumiga". Kui kuagil vestlejate ringis osalevad Edgar Savisaar või Kadri Simson, siis kipun ma hulluma.
Täna oli taaskord Simson. Nagu ta viimasel ajal igal pool on. Oma erakonna hääletoruna. No küll on tark inimene... Ja omal silmad pilguvad terved sõnavõtu ajad nii tihedalt, et ilmselgelt ise ka ei usu, mida räägib.
Igatahes lahkusin ruumist, kuna ei kannatanud seda kimalasepininat enam välja. Vanamees kah vihastas ja sulges lõpuks teleka.

Huhh, ei peaks üldse niiväga kaasa elama ju... Oleks endal kergem. Aga tahaks ju jalad enda alla kerida ja natuke teleka ees ka lõõgastuda, kui Väikemees tuttu on läinud...

71/365 - Narko

Mu kõige esimesel Amsterdami reisil sai ära proovitud väike Spacecake.
Hallutsinogeense seenega küpsetatud keeks.

Noor ja puhas organism ning müüja sõnul piisaks meile ekskaasaga kahepeale esimeseks katsetuseks ühest viilust küll.
Tuleb tunnistada, et piisas :) Mulle vähemalt :)

Kui ööseks hotelli jõudsime, siis pikali pannes tabas mind kummaline tunne (enne polnud midagi aru saada) - kihutasin metsiku kiirusega pea ees tunnelis. Tõusin istuli - pea klaar, panin pikali - algas kihutamine taas.
Tuleb tunnistada, et parajalt häiriv oli :) Olen alati tahtnud end kontrollida ja see segas uinumist. No ei saa ju ennast lõdvaks lasta, kui ma ei tea, kuidas järgmine hetk enesetunne muutuda võib...

Järgmistel kordadel olen proovinud ka kanepit suitsetada, kuid no ei ole pinget pakkunud.
Paistab, et meelemürgid kohe ei ole mulle, ükskõik kuidas ma olen ka üritanud olla avatud ja proovida. Ja no kangemate materjalidega ei kavatse ma isegi avatud olla ega katsetada, kuna neid pean lihtlabaselt ohtlikuks. Kindlasti on ohtlikud ka seened ja nina all tossav rohi, kuid olen ette kujutanud, et kuna need pole sünteetilised, siis neid julgen proovida.
Aga no ei paku midagi, noh...

Amsterdam iseenesest on lahe linn - kõik reisid sinna on olnud elamusterohked :) Küll juba hoopis muus mõttes kui meelemürgikatsetused.
Kuigi ka neid meelemürkide käes "vaevlejaid" on lahe vaadata. Näiteks on siiamaani silme ees pilt öisest linnast, kus pea inimtühja kanali ääres seisab viksis ülikonnas mees, portfell ilusasti enese kõrvale asetatud ja kuseb laias kaares kanalisse, ise südamest itsitades... Tea, kas naljakad olid tegevus või riistapuu...

Teisipäev, märts 11, 2014

70/365 - Viljaringid

Veel lapsepõlve-kratlusest.

Maal vanavanemate juures olid meil ümberringi viljapõllud.
Ilus kõrge vili, soe päikesepaiste ja kamp aktiivseid tegelasi - mis sellest kokku saab? Pahandus, eks ikka pahandus :)

Leidsime naabritüdrukutega, et meil vaja viljapõldudesse "kodud" ehitada. Toad, koridorid ja muu teema. Vili kena kõrge ka, tee pealt meid näha pole.
Asusime siis aga ehitama. Ehk siis viljapõldu maha tallama... Ilusad sümmeetrilised toad ja neid ühendavad käigud...

Ausõna, täna ma saan suurepäraselt aru, miks kolhoosi brigadir püha viha täis oli ja paharette mööda küla taga otsis :D
No kuidas, kurja, sa lased kombainid peale, kui vili on maha tallatud?

Edaspidi olime targemad. Teadsime, et maha tallata ei tohi. Noh, võtsime siis käärid (jah, tavalised lauakäärid!) ja asusime tube ja koridore viljast välja lõikama... Oi see oli üks jube nüsimine! Käed olid villis, kuid tahe oli valust suurem.
Et aga jälgi maha ei jääks, sidusime vilja vihkudesse ja viisime põllult ära. Põllu veerde, suure kivihunniku taha.
Oehh... täna hoian kätega peast...

Ja tuleb tunnistada, et need uue tehnikaga ehitatud mängutoad jäid kasutamata, kuna lõigatud viljal oli ju valus astuda! Need kõvad rootsud tulid plätust mööda ja läbi ja tegid jalad katki. Mahatallatud vili oli koduks ikka palju meeldivam...

Esmaspäev, märts 10, 2014

69/365 - Algaja püromaan

Sellest, kui hullupööra ma tuld armastan, olen juba kirjutanud.
Küll aga oli mu leegiarmastus lapsepõlves tunduvalt karmim kui täna.

Pidevalt sai kuskile lõkkeid tehtud. Õnneks ikka nii palju mul oidu peas oli, et tuli oli alati äärmiselt kontrollitud ehk siis ümbrus pidi olema mittesüttiv. Nt vanades varemetes, kus ümberrigi ainult kiviklibu ja kindlasti mitte mingit rohtu, mis võiks tuld edasi viia. Eks oli mulle piisavalt loenguid peetud sel teemal ja endal kah oid ikka peas.

Jaburaks läks asi aga tõrvikutega.
Nimelt leidsime maal vanavanemate juures naabrite prügimäe, kus oli millegipärast tuubide viisi kummiliimi. Ei, me ei olnud (nagu tollalgi juba kombeks oli) "moodsad" lapsed ega hakanud seda, kilekott peas, nuusutama (kuigi teadsime juttude järgi küll, kuidas seda tegema peaks, kuid polnud huvi), me tegime neist tõrvikud :D
Kummiliim tuli tuubist välja pigistada, natuke peopesade vahel plätserdades õhuga segada (tahkemaks muuta) ja siis ümber pulga mässida. Päris head tõrvikud tulid :)

Millalgi sai kummiliim otsa, vajadus tõrvikutega ringi lehvida aga jäi.
Otsustasime katsetada pigiga. Suvel kuumal ajal olime paljajalu tee peal joostes tundnud, kui mõnusad pehmed on asfaldil pigiloigused kohad (tolmuga segunenud sulanud pigi oli kui padi jala all ja ei kleepunud ega midagi) ja nii me pulgad kätte haarasime ja tee peale suundusime. Otsisime välja pigiga rohkem täidetud kohad ja asusime pulkasid neis keerutama.
Jälle saime head tõrvikud :D Ainus jama oli selles, et tee muutus auklikuks ja pigi sai otsa...
Aga polnud hullu, järgmiseks suveks täitis kolhoos need jälle ära ja voila, uus tõrvikumaterjal taas olemas :D

Täna mööda sedasama teed sõites ei jõua minevikulollusi ära kiruda, kuna need augud on igavesed :) Enam ei täida keegi neid pigiga, nüüd veetakse kruusa, kuid selle sõidavad autod aja jooksul aukudest välja...
Vähetähtis külavahetee kah, ei hakka keegi seal suuri teeparandustöid ette võtma.

Ja pani plehku...

Nonii, nüüd on see siis juhtunud.

Helises telefon. Eksabikaas, kellega pole nüüd juba mitu kuud suheldud. Jutustamise järg oli vahepal kuskile elutemposse kadunud ja seega jagus infovahetamist küllaga. Püüdsime ka nuputada umbkaudset aega, millal ta võiks oma pere autosse pakkida ja meile külla tulla.

Vahepeal vudis Väikemees mööda elamist ringi, nagu ta ikka teeb. Esikus saabus peale mõningast sahmimist vaikus. Noh, nagu ikka saabub, kui ta millessegi süveneb või mõne kratlusega (nagu näiteks jalatsite ringitõstmine) tegeleb.
Ahh, las mässab natuke aega, enne kui korrale kutsuma lähen.

Vaikus läheb kahtlaseks. Lähen esikusse... Väikemeest pole. Aga uksel on pragu vahel... Köögi pool teda ei paista, elutoas teda ka polnud... Trepil tõke ees, sealt üles ei saanud minna...
Ukse taga ei ole. Vaatan ringi - no mitte kusagil hoovis, kuhu silm ulatub, pole!

Padavai jalatsid jalga ja välja. Ümber maja nurga keerates avastan väikese tegelase tükk maad eemalt suurte puude alt. Mind nähes tuleb veidi ehmunud/üllatunud ilmel minu suunas, igaks juhuks aga peab vahepeal peatuma ja elektriposti tippu näitama: "Lamp!".

Kraban Väikemehe sülle ja kiiresti tuppa. Kampsun ümber ja oma veerand tundi kindlasti soojendasin teda nii igaks juhuks. Ja no ega ei raatsinudki sülest maha panna ju...
Peamine mure selles, et tal juba nädalajagu nohu olnud ja nüüd siis toariietes õues. Oma 5-7-10 minutit, ma pakun. Ta küll vudib kiiresti, kuid siiski usun, et ta oli ka maja ees eelnevalt uudistanud. Ja korra oli ka pepuli potsatanud, seda tõendasid püksid. Ilmselt terrassilt maapinnale astudes.
Hea, et sokkide väel ei olnud, õnneks olid nahast tallaga sussid jalas. Hoidsid jalad kuivana vähemalt... Ja hea, et oli u. 5 kraadi sooja siiski, mitte miinuskraadid ja lõõskav tuul...
Aga ikkagi ei meeldinud mulle need jahedad käed ja põsed. Loodan, et ta siiski juurde ei külmetanud...

Et jah, ma nüüd võtaks aasta ema tiitli või miskit. Suutsin oma 1aasta ja 25 päeva vana lapse "ära kaotada"...

Pühapäev, märts 09, 2014

68/365 - Laps teab, mida laps tahab

Kui ma väike olin (no ikka sügaval nõuka ajal, eksole), ei olnud meil ju miskit saada.
Nii oli lugu ka värviliste või mustriliste sukapükstega. Kui ikka polnud, siis polnud.
Meil oli isegi väga hästi, ema töötas Kaubabaasis ja sai edevamat võimalusel ikka kätte, kuid sageli paljut lihtsalt ei olnudki saada.
Tänapäeva lapsed ja noored ei kujuta sellist asja ettegi... Mine poodi ja osta, ainus kriteerium on raha. Tollal aga raha polnud säärane vahend kui täna.
See selleks.

Igatahes eks meilgi olid värvilised sukapüksid ikka pidulikumaks/erilisemaks puhuks, niisama kodus trööpamiseks olid hirmkoledad pruunid. Mäletan siiani neid mittevenivaid ja kergelt soonikumustrilisi õudusi.
Igatahes oli mul kindel mitteaktsepteerimise seisukoht juba alla-kümnesena olemas ja mäletan vägagi eredalt juhust, kus kükitasin elutoas laua all, ema kohvitas ja jutles kellegagi ja mina, tundes oma sukapükste pärast piinlikkust, läksin tõnin maniküüri käärid ja lõikasin põlve peale suuuuuuure ümmarguse augu. Ikka sellise, mida parandada ei annaks.

Tulin siis laua alt välja ja teatasin, et läksin millegi vastu, tekkis auk ja kui kükitasin, kärises suureks.
???
Täielik valevorst ikka! Ja kuidas ma ometi nii lihtsameelselt valetada sain? Teinud siis auk ja käristanud seda - ei, ma ju klõikasin ilusate servadega ilusa ümmarguse augu... Tüki ikka välja ju!
Ja kuidas tuleb laps selle peale, et ema jääb sellist jama uskuma?

Kui nüüd ema peale mõelda, siis täitsa kahju kohe. Vaevalt need jubedusedki kõige lihtsamini kätte saadud olid ja laps lihtsalt võtab käärid ja lõikab katki...
Muidu olin ikka asju mittelõhkuv laps, ju siis sellepärast kah see kord nii eredalt meeles.

Laupäev, märts 08, 2014

Naistepäevast siis kah

Ei, meil ei olnud mingit megaromantilist päeva, et selle lausa siia salvestama peaks. Ja kui aus olla, siis ega ma suurest romantikast kirjutada oska/tahagi :)
Küll aga jäin ma päevaga ülimalt rahule. Muidugi võiks see olla misiganes päev, kuid juhtus olema just naistepäev :)

Ahjaa, romantikat tuleb ikka servast mainida küll - Vanamees siin mõned päevad tagasi küsis, et "kas sa naistepäeval lilli ka tahad?"
Ma siis arvasin, et võtaks küll jah :D Ta küll natuke kergitas kulmu, et "ma ju alles hiljuti sulle sõbrapäevaks ja poja sünnitamise eest tõin lille, sulle ei mahu neid ju rohkem" (jutt orhideest ja tõepoolest mulle hetkel neid enam juurde ei mahu :D). Ma arvasin, et lõikelilled on kah võimalus, mida kaaluda. Selle peale arvas, et "aga ma siis lõikan uuel orhideel ühe vartest maha ja ongi palju õisi vaasi panna :)"
Et jalad ei peaks võtma, võtku pea, eksole :)
Õnneks siiski jäid orhideel kõik õied alles :D

Aga tänasest päevast siis...
Me nimelt tõstsime terve elutoa ringi. Kohe põhjalikult :)
Kolides ja algselt paigutades ei tea ju veel paljut ja lasime asjadel settida ja vajadustel paika loksuda.
Kui siis Vanamees sauna kütmast tuppa tuli ja mind diivani käetoelt kulmu kortsutades istumast leidis, läksid mõttetalgud lahti. Mõeldud? Mõeldud! Ok, siis pole muud, kui käed külge.
Ja tegime niksti-naksti põhjalikud ümberkorraldused ja paljud kitsaskohad said koheselt lahenduse :) Kuramuse hea tunne on nüüd. Ja elutuba on nagu suur tantsusaal :D

Nädalajagu tagasi tõstsime magamistoa ringi.
Huvitav, mis järgmiseks?

67/365 - Veidi piinlik küll on - laiskusest

Ma olen hullemat sorti lohe.

Õhtuti, kui Väikemees on magamas ja meil tekib see nö oma aeg, siis on võimalus natuke arvutit näppida. Tööasjad, koolitükid, blogiprojekt, uudiste lugemine ja mis iganes veel.
Vanamehe kabinet on üleval korrusel, minu nurgake arvutilauaga alumisel.

Vahel on vaja siis Vanamehega miskit kiirkorras suhelda, niimoodi lühidalt. Hõigata ei saa, kuna Väikemees meil suht ergu unega.
Ja siis selle asemel, et ajada oma taguots püsti ja suunduda trepist üles, võtan mina lahti mõne suhtlusvõrgustiku või muu suhtlemist võimaldava kanali, vaatan kus Vanamees sees on ja kirjutan talle...
Tema on käbedam ja kabedam, enamasti tema tuleb siis alla ja arutame asja läbi, vahel aga tuleb lohesusega kaasa ja nii me tšätime - peaaegu täpselt üksteise kohal...

Aga ma ise leian, et nii on kiirem. Kui ma sinna üles lähen ja maha istun, läheb pikemaks pläägutamiseks ja kellel seda vaja. Niigi vaja sada toimetust ära teha ajal, mil väikesed käed pole kõike sikutamas ja tähelepanu nõutamas ning tahaks ju jõuda ka raalis ringi uudistada pool tunnikest kuni tunnike, enne kui unede maale end kukutan. Sest ega ju ärkvel olla kah jaksa, see kõige väiksem sell nõuab oma ja sunnib mu keha puhklema...
Seega jah, olen lohe ja tegelikult kuigiväga seda ei häbene kah :)

Reede, märts 07, 2014

66/365 - Ratsutamine

Mulle meeldivad väga-väga hobused, nagu vist päris paljudele.
Eriti nunnudeks peavad neid väikesed tüdrukud ja nii pidasin ka mina.
Ja leidsin, et mul vaja lisaks kahele erinevale tantsutrennile + võimlemisrühmale hakata ka ratsutamisega tegelema.
Kunagi ammu...

Ega ma ise eriti aru saanud, et tegelikult haisen nagu laut, kui pärast trenni linna korterisse jõudsin :) Ema kirtsutas küll nina, kuid missa hulluga teed. Võtab pähe, siis teeb ja käib.

Meenuvad lahedaimate trennidena jalgade tugevdamine ehk siis pandi eriti laia seljaga hobuse selga ilma sadulata, hobune korde otsa tiirlema ja ka kätega polnud kusagilt mujalt kinni hoida kui lakast, mis oli siilikaks lõigatud.
Ühesõnaga - kätel libe kinni hoida, jalad hirmsasti laiali ja ilma toetuspunktita ja hobune paneb traavi, sina samal ajal pead jalgade jõuga seal kergendama ja rütmis püsima.
Aga lahe trenn oli, treenis ikka kohe korralikult!

Teine lahe katse oli talli vahekäigus seisvale hobusele selja tagant ja põrkega heinapallist kaksiratsa selga hüppamine. Samuti sadulata, seal oleks sadul vigastusi põhjustanud. Nagu kitse hüppaks keka tunnis :)

Kui eredate mälestuste juures edasi minna, siis kaks kriitilist kohta meenuvad ka.
Esimene oli siis, kui olin esimest korda hobusega üksi koplis traavi harjutamas (galopini polnud veel jõudnud) ja hobune millegipärast tõkete poole ajama pani. Oli muidu võistlushobune küll, kuid väheusutav, et ta tõkkeid nähes mõtles trenni suunduda... ju ma ikka ise misagi valesti seal suunasin.
Igatahes pani hobune tuhatnelja ajama ja mina nagu jahukott tal seljas laperdamas. Lõpuks kukkusin sadulast alla, kuid kuna peas kõmises raudne reegel, et hobust ei tohi omapäi liikuma lasta, siis hoidsin kramplikult valjastest kinni ja lohisesin hobuse küljel rippudes kaasa. Lõpuks ta peatus ja sain ta tagasi talli suunata, kuigi mingisugune pelgus selliste olukordade ees jäi igaveseks sisse.

Teine juhus oli nn "täku aias" trenni tehes. Väiksem aed ja muudkui kihutasin ringiratast. Lumi oli maas ning eks seal lume all olid mõned jäätunud lombid.
Hobune läks aina kiiremaks, tuule tuhin kõrvus valjemaks ja hirmus lahe oli olla. Kuni korraga hobune komistas... Hirmus suur täkk oli ka veel, hästi kõrge.
Järgmine hetk, mil midagi ümbritsevast taipasin, istusin hobuse küljel ja hobune siputas külili maas minu all. Kuidas ma hobuse otsa sain ja jala sadulakaare alt välja? Pole aimugi. Puhtalt instinktid, kuna sadulakaar oleks jala hobuse raskuse all lihtsalt pilbastanud.
Välkkiirelt hüppasin hobuselt maha ja juba järgmisel hetkel ajas too end puristades püsti.
Ka see lisas pelgust ja võttis suurt uljust ja indiaanlast minus vähemaks.

Ratsutamistrenniga jätsin hüvasti aga seetõttu, et peotantsu õpetaja hirmutas, et jalad lähevad kõveraks ja rikuvad tantsuvõistlustel vaatepildi ära...
Tegelikult ma sellesse ei usu. Lihas on ju see, mis jalga sirgena hoiab, vaevalt see kont enam teismelisel sedavõrd "väänatav" on.

Neljapäev, märts 06, 2014

65/365 - Tantsupartnerite needus

Nii rahvatantsus, millega tegelesin palju-palju aastaid kui ka peotantsus, millega samuti mitmed aastad hõivatud olin (osa aega paralleelselt, kuna tegelesin alati paljude spordialade/hobidega korraga), sattusid mul olema fantastilised partnerid. Ja kui meespool on tantsus hea, saab ka naispool hea olla ning nii me oma rühmades alati väga tugevaid paare moodustasime. Muidugi siis, kui jõudsin õigete partneriteni ehk siis nendeni, kellega kõige pikemat aega koos sai tantsitud. Igatahes oli see alati niivõrd super ja innustav, et ainult puhas rõõm oli trennis käia.

Küll aga on elu teinud kummalised käigud mu pikaaegsete tantsupartneritega. Ja selliselt, et ei mina enam julge kellagagi pikemalt ja põhjalikult tantsida. Tundub nagu minu needus olevat...
Nimelt ei ole enam ei mu peotantsu ega rahvatantsu partnerit meie seas. Mõlemad hukkusid liikluses noorte meestena. Üks paar nädalat enne enda keskkooli lõpetamist (tema oli minust mitu aastat vanem), teine mõned aasta peale seda (too oli mu klassivend).

Ühesõnaga - minu ja tantsimisega on sellest ajast ühelpool. Ei soovi kellegi surma...

Kolmapäev, märts 05, 2014

64/365 - Tantsupeod

Ma olen oma elu jooksul osalenud kolmel tantsupeol :) Enne täiskasvanuiga, kuna rahvatantsu lõpetasin gümnaasiumis.
Esimene kord oli algklassides (mäletan, kuidas mind häirisid meie liiga lühikesed muhu seelikud, kuigi kuratlikult ilusad ja kollased olid need küll), teine kord põhikoolis ja kolmas siis gümnaasiumis.

Oi need olid noorele minule alles ajad :)
Läksime ju kambakesi (õpetajad olid alati väga vahvad ja üldse mitte kuivikud) pikaks ajaks saarelt minema, ööbisime läbisegi kusagil koolimajas, tegime päevade viisi proove, sõime jäätist ja jõime kalja ja siis see suur pidu ise...
Vabadus ja elevus soorituse ilust ja kõik-kõik-kõik :)

Laulupeol pole ma seevastu kunagi osalenud... No ma ei tea, mis peaks juhtuma, et mina sinna satuKs :D Kraaksujate kooris ehk :)

Teisipäev, märts 04, 2014

63/365 - Päkapikud

Ma uskusin jube kaua päkapikkudesse. Ma arvan, et olin äkki mingi 10-11, kui mind lõpuks suudeti maa peale tuua.
Ma lihtsalt olin täiesti veendunud, et need tegelased on olemas, kuna mul olid "kindlad faktid". Fakte enam eriti ei mäleta, kuna kogu kupatus lendas ju vastu taevast, kuid vähemasti oli mul väga kaua midagi väga imelist, millesse jonnaka veendumusega uskuda :)

Esmaspäev, märts 03, 2014

62/365 - Mühakad klienditeenindajad ajavad keema

Minu jaoks on äärmiselt oluline, et klienditeenindaja teeks oma tööd hästi.
Põhjus jube lihtne - tema on esmane kontakt ehk visiitkaart.

Loomulikult ei pea ma siin silmas klientide ees lömitamist - kui on ikka ilmselgelt kiuslik/ülbe/jõhker vmt klient, siis on minu isiklik arvamus, et sellise võiks ikka paika panna küll :) Ajal, mil minu juhtida oli punt klienditeenindajaid, lubasin ma neile küll sellist käitumist, kui ikka olukord nõudis ;) Ja kui keegi siis kuskile kaebama läks, kaitsesin oma töötajaid hingepõhjast ja suutsin alati ka õiguse saada. Sest olgem ausad - klient on kuningas vaid siis, kui ta vastavalt käitub. Seega purjus ja jõhkrad või muidu vimmas kiusajad saagu oma palk :)

Muud tegelased aga on igati õigustatud saama viisaka ja meeldiva klienditeeninduse osaliseks. See pole üldse raske tegelikult - naerata IGALE kliendile. See, kas ta on mühkam või mitte, on juba tema asi. Küll aga on elementaarne, et klienditeenindaja naeratab, ütleb tere ja soovib head päeva. Palun ja aitäh samuti.

Seega on minu jaoks ühed kõige raskemad pähklid suurte kaubanduskettide teenindajad. Ei vaata sulle otsagi, tere peale heal juhul mühkab midagi, piiksutab asjad kiirelt skännerist läbi ja leiab, et tema töö peabki selline olema.
Mina aga olen jonnakas. Tervitan neid alati särava naeratusega, tänan ja soovin head päeva. Mõne puhul saan lõpuks pilgu kätte, mõni jääbki mühkamiks.

Siin Hiiumaal on asi õnneks enamasti parem kui pealinnast mäletan. Enamasti reageeritakse, enamasti naeratatakse ja enamasti saan isegi kontakti, kui sädistama hakkan. Üldiselt ei saa väga nuriseda.
Küll aga on lood teised ühe suure keti poega, mis nüüd meile kodule lähimaks on ja seetõttu ikka aeg-ajalt külastamist leiab.
Küsisin lausa kohalike käest, et kas selles kaupluses mõni meeldiv teenindaja ka töötab? Sain vastuseks, et kaks tükki olevat. Ma nüüd käin, et neid välja peilida.

Samast poest kirjutasin kusjuures üksjagu aega tagasi, kui müüjanna kassas pärani suuga nätsu mälus... No see EI KÕLBA kohe mitte ju! Topi äkki näpp kah ninna ja venita tatikoll välja, suht sama teema.

Viimase aja parimaks juhuseks oli, kui tahtsin kanafileed osta.
Vaatan lahtise liha letis, et broilerifilee. Aga mina tahan kana. Küsin. Müüja vaatab mind kalastunud silmadega jupp aega ja teatab: " Aga broiler ON ju kana..."
"Kas tõesti?" on minul silmad suured. "Ma arvasin, et broiler on sea tõug".

No krt, KUI LOLL saab olla? Jaanalind on kah lind, eksole. Nagu ka pöialpoiss. No ei ole võrreldavad, mis siis, et mõlemad on linnud. Ja broileril ja kanal on ikka kuradi suur vahe ja kui ma küsin KANA, siis sinu asi on viisakalt teavitada, kas teie kuramuse poes seda müüakse või "Oi, väga kahju, kuid meil täna tõesti kanafileed ei ole". Asi vask, eksole. Sa ei pea end lolliks tegema sellise nõmeda kommentaariga.

Njah, sellised asjad ajavad mind keema.
Ma saan sellest aru, et mu aasta ja 2 nädala vanune poeg näitab puid ja teatab, et see on "lill", kuid tema puhul on see andestatav, ta alles mõned päevad tagasi sai teada, et need rohelised kõikjal rippuvad ätsed on lilled ja isegi tubli, et puid nendega samastab. Kui ta sama aga 40-aastasena väidaks, oleks ma ikka pahane küll :)

Pühapäev, märts 02, 2014

61/365 - Salasöödiklusest

Vahel ma olen täielik salasöödik.
Salasöödik iseenda ees. Ehk siis leian endale sada vabandust selle kohta, miks mul just praegu miskit täiesti mittevajalikku süüa on vaja.

Täna näiteks oli selleks terve pakk küpsiseid korraga... Laps magas üleval korrusel, emme vedas ennast peale A tagasi mannergule saatmist diivanile kerra ning hekseldas ära terve paki küpsiseid. Lihtsalt niisama...
Ja siis virisen, et raseduse algusest on juures juba tervelt 3 kilo... Minna on aga veel pool aega ja suurem kaalutõus ju alles ees ootamas...

Laupäev, märts 01, 2014

60/365 - Ärritusfaktor meeste näol

Minu meelest on alati üks paras ikaldus meeste poodi millegi järele saatmine.
Ja see ei ole ainult praeguse eksemplariga nii - mind on sellistega ikka läbi aegade õnnistatud.

Ehk siis - kui poest on vaja enamat kui kahte asja, siis meest poodi saates on vaja kohe kindlasti kaasa anda nimekiri. Rätikunurkadesse sõlmede tegemisest ei piisa.

Hiljuti tekkis mul näiteks isu keeksi järele ja saatsin Vanamehe poodi. Nimekirjas olid kõrvuti kirjutatult, kuid komadega eraldatult: sepik, või, keeks.

Ja kuidas tuleb tema tagasi? Keeksiga...
"Aga siin oli ju kirjas sepik või keeks... Ma veel mõtlesin, et mis imelik valik, kuid kuna sa rääkisid keeksist, siis ma tõin keeksi..."
Ei, me elame mobiilivabal ajastul, meil puudub võimalus poes olles telefon taskust võtta ja helistada, et "mida paganat sa sellega mõtlesid?".

Ja siis täna...
Mul isu rabakakisselli järele.
Ma pole mitte iial ise kisselli teinud. Ikka mingeid peenemaid värke ja no kesse siis nii prosta asjaga tegeleda viitsib nagu kisselli keetmine, eksole.
Pärast Väikemehe sündi aga on minus peas hakanud tõstma nostalgilised maitsed ja tahaks anda tallegi aimu mu enda lapsepõlvest. Sellist mõnusat lihtsat tavaari.

Mõeldud-tehtud. Saagu valmima rabakakissell, mida hea kohupiimaga süüa.
Aga oh häda - kartulitärklist netu.
Vanamees poe poole suunata. Ainus tellimus kartulitärklise näol kaasa hõigatud. Ehk siis ainult selle pärast sai teekond poodi ette võetud. No alla kolme asja nimekirjas ju ja pole mõtet minna paberit-pastakat otsima.

Tuleb tagasi. Räägib elevil näoga, et märkas poes niiiiiiii ilusat heeringat ja ostis siis tavaari õhtuse heeringaampsu jaoks. Ja saunaõlled, kuna saun juba küdemas.

Aga kus mu kartulitärklis on? Mismõttes see ununes ära? Heeringas eksitas lettide vahele ära, nii et veel vaid hapukoorele ja õllele jagus silmi? Aga minu kissellitegu?

/Sügav ohe.../